Antti Tuomainen

22. juuli 2022 at 1:47 p.l. (Antti Tuomainen, Nädala autor 2022)

Foto: Dmitri Kotjuh

Antti Tuomainen (1971) – soome kirjanik, kelle teostes on ühendatud krimikirjandus ja must huumor. 2018. aastaks oli Tuomaineni teoseid avaldatud ligi 30 riigis. Rahvusvaheliselt on ta üks loetumaid kirjanikke Soomes.
Tuomaineni tugevusteks on peetud originaalseid süžeesid ja tegelasi, mis kalduvad kõrvale põhjamaisest detektiivitraditsioonist.

Katkend: Jänesefaktor, Varrak 2021. Soome keelest tõlkinud Mihkel Mõisnik.
Lk 202 – 209.

Küün, kus mees üles poodi, on punane ja suur. See seisab majapidamise muudest hoonetest selgelt eraldi. Hea asi on minu vaatenurgast see, et metsa serv ulatub peaaegu küüni lõunaservani. Mets on ka päikese asendi tõttu varjuline ja kaitsev. Hingeldan veidi pärast pikavõitu kiiret kõndimist ega ole ikka veel päris kindel, mida edasi teen. Avatud maastikust lahutab mind mõni meeter, küüni seinani on vahest viisteist meetrit. Nurga taga, hoone keskel, on praokil uks. Pragu on koera või kassi mõõtu. Või noore põrsa. Või kõhna, poomisest veninud mehe. Ohkan, toetan õla vastu vana kuuske ja kogun mõtteid. Ja kogumist seal on.
Mets lõhnab sügise järele.
Eelmised päevad on olnud mu elu õnnelikemad, nii vastuoluliselt kui see praeguses olukorras ka ei kõlaks. See unetu öö, mille Laura minu juures veetis, süütas minus mingi sellise tule – mitte üksnes leegi -, millise olemasolust ma ei ole kunagi varem teadlik olnud. Ja see tuli ei ole jäänud ainult minu sisse. Ma ei pea silmas, et oleksin pärast seda muutunud libekeelseks kallistajaks nagu Perttilä või pidevalt oma biitsepsit ja selga demonstreerivaks Kristianiks. Olen lihtsalt märganud, et räägin natuke teisiti ja liigun teisiti. Olen lihtsalt kindlam. Ja iga kord, kui Laurat näen, kasvab see kindlus, see tuli, need toidavad ja soojendavad teineteist.
Laura on tõusvas tempos seinamaale maalinud. Iga kord, kui ma lähen mööda sellest seinast, mida ta parajasti maalib, hämmastun ja lummun. Ja iga kord pean end liikvele rebima. Mitte et Laura mind takistaks; ta on maalimisse nii süvenenud, et unustab vahel isegi mu tervitustele vastata.
Tõmban metsa lõhna sügavale kopsudesse, toon end tagasi küüni taha, sügispäeva jahedusse, sellesse, mida olen tegemas, ja miks.
Seikluspargi asjad ei ole nii, nagu nad peaksid olema.
Pank on andnud välja praktiliselt kõik laenud, mida saab anda. Pargi müük on mõistlikul tasemel, aga sellest ei piisa. Raha on kasvav probleem.
Ma pean tegema midagi turvakaamera salvestistega. Minu õnneks kustutatakse rohkem kui nädala vanused salvestised automaatselt ja Esa ei vaata neid läbi, kui selleks ei ole mingit erilist põhjust. Tagaajamine ja minu jänese kõrvaga toime pandud enesekaitseakt on juba ammu kadunud sinna, kuhu pruugitud ühed ja nullid lähevad. Ja minu teada pole Esa vaadanud ka neid videoid, millel peidan laipa sügavkülmikusse. Oleksin seda Esa käitumisest märganud, kui istusime monitoriruumi tihkes gaasikeskkonnas ja vaatasime üle, millised kaamerad kuidas töötavad. Esa küll küsis minu huvi põhjust. Vastasin ausalt, et olen huvitatud pargi turvalisusest.
Kristian lähenes mulle jälle tegevjuhi asjus, aga ta lähenemine oli muutnud vormi. See ei olnud enam agressiivne ja nõudlik nagu enne. Selle asemel oli naeratus, mis hoolimata sellest, et mõjus sunnitult, oli lai ning näitas hambaid, mis olid märkimisväärselt valged. Kristian ütles, et on leidnud kursuseid, mis on fantastilised ja plahvatuslikud. Ta nägi oma sinises päevasärgis ka hoopis teistsugune välja. Me ei jõudnud tema tegelikku asja süüvida – ta ütles, et tuleb selle juurde tagasi, kui on vestelnud oma, mida see ka tähendada võiks, mentoriga, sest ta telefon helises ja mina pidin nagunii jätkama oma vestlust Minttu Kga.

Minttu K lõhnab päev päevalt aina rohkem longero, Mynthoni kurgupastillide ja Pall Malli suitsude järele. Tema tuba on oma suletud kardinate, diskomuusika ja baarilike punktvalgustitega nagu ööklubi. Minttu K. hääl on hommikuti nii kähe, et sellega võiks siledaks lihvida kõrge männi. Ta tahab loomulikult suurendada meie turunduseelarvet. Imestasin kuuldavalt, et kuhu eelmine suurem panustamine on läinud, sest pangandustegevust reklaamivaid plakateid, flaiereid ja voldikuid on ilmunud parki ainult üks väike pappkastitäis. Minttu K. ütleb, et ma ei mõista midagi kaugeleulatuvast brändiloomisest, võtmeisikute mõjutamisest ja kliente kaasavast influentseritegevusest. See on ka pooleli.
Samuti on pooleli kohviku sügavkülmikuga tegelemine. Johanna valvab kohvikut, nagu see oleks tema oma. Teatud mõttes see muidugi ongi ja seda võib pidada ka heaks asjaks. Kliendid paistavad olevat meie toitude ja küpsetiste taseme ja kvaliteediga väga rahul. Olen ka ise söödud pehmete singi-juustusaiakestega väga rahul olnud. Aga see, mida ma nägin viimati saiakesi toomas käies, muutis asju veelgi. Sügavkülmikutele olid ilmunud tabalukud. Johanna ütles, et see tuleb jäätisekadudest. Ta rääkis, et peale varguste soojendab külmutuskirstude avamine asjata nende sisu: mis on külm, peab ka külmaks jääma.
Ja lisaks sellele kõigele on Sisalikmehe viiekümne tuhande euro nõudmine.
See, mida ma vajan, on rohkem aega. Selleks olengi siia tulnud. Mu otsus on puhtalt matemaatilise taustaga.
Alati, kui mul tuleb mõnes arvutuse hilisemas faasis ette probleem, lähen tagasi olulise ehk algse probleemi juurde. Mõttetu on lahendada mingit üksikut probleemi, kui probleemi tuum on lahendamata ja kui on lisaks veel näha, et see peidab ise endas kõige tõenäolisemat probleemi lahendust.
Ja samas on see põhjus läbi metsa tulemiseks. Ma ei tahtnud kõndida pikka õueteed ainult selleks, et sattuda silmitsi Sisalikmehega. Maasturit ma siiski kusagil ei näe. Teda ei ole siin. Aga kes on? Ma ei ole näinud õuel mingit liikumist. Maja on kahekorruseline tehasemaja, helekollane ja vormilt traditsioonilist maamaja jäljendav. Autogaraaži valge uks on kinni.
Siis teen seda.
Astun metsast välja õuele ja lähenen majale ja verandale ega ole kindel, mille lõhna ma õhus tunnen. Loomulikult niiske, kirdetuules mühiseva metsa ja teises suunas avanevate põldude, aga ka millegi magusa lõhna. Astun veranda trepiastmetest üles, näen seinal uksekella ja just siis, kui olen surumas nimetissõrme ümmargusele valgele nupule, ehmatan. Taganen vaistlikult veranda servale ja peaaegu sellest üle.
Uks on hakanud justkui iseenesest avanema. Sellist asja loomulikult ei juhtu. Kuulen seest häält.
„Henri, tule sisse.”

Värsked kaneelisaiad lõhnavad viisil, mida ma seostan kohvikute ja pagariäridega. Istume massiivse puidust laua ääres. Laual on vaagnatäis kaneelisaiakesi, üks saiake on taldrikul minu portselanist kohvitassi kõrval. Teisel pool lauda istub minust pikem mees, kelle suur labidanägu punetab veidi.
„Katsetan uut retsepti,” ütleb ta. „Aga kõige suurem vahe tuleb minu arvates sellest, et kasutan nüüd ainult mahejahu. See mõjutab maitset. Mõni ütleb, et sellel ei tee vahet, et on täiesti ükskõik, millest küpsetada, aga mina olen järsult teisel arvamusel. Mahejahu või mitte midagi. Mis sina arvad?”
Suur mees räägib küpsetamisest niisuguse häälega, nagu langetab surmaotsuseid. Asjatu on küsida, kus ta teadis, et olen maja poole tulemas ja millal ukse juurde jõudsin. Ta teadis.
Võtan saia ja hammustan tüki. Meie kõrval akna taga laiub idülliline maamaastik, põllud ja metsad. Sai on pehme, soe, suus sulav. Närin seda tema pilgu all. Kui suudan saiasuutäie alla neelata, ütlen, et see on suurepäraselt õnnestunud.
„Aga mahejahu?” küsib ta.
Mul pole vaja pikalt mõelda.
„Mahejahu või mitte midagi,” ütlen.
„Veel mõni saladus,” noogutab ta. „Pisut lühem küpsetusaeg ja pisut rohkem võid. Tuleb julgeda sai veidi tooreks jätta. Ja kaneel peab olema värske. Söö, söö, söö.”
Söön. Suure mehe ärgitusele lisab motivatsiooni must püstol, mida ta hoiab laual lebavas paremas käes. Kaneelisai on suur, saia on palju. Olen lõpetamas, aga suur mees tõstab püstolikäe ja näitab randmeliigutuse ja püstolitoru viibutusega, et mul oleks hea närimist jätkata. Ja nii söön Lääne-Uusimaal kahe peopesa suurust poolekilost saiakest, samas kui mind sihitakse relvast.
Me ei räägi. Mina muidugi ei saagi, sest mu suu on täis ja lõuad jahvatavad, aga ka suur mees on vait. Püstolitoru ja selle väike must auk sihivad otse mulle rindu. Ma ei kuule muud kui oma söömist. Lõputult pika aja järel neelan viimase pala. Pühin suud. Vaatame teineteisele otsa.
„Noh?” küsib mees.
„Maitsev,” ütlen ja arvan teadvat õiget terminoloogiat. „Täpselt õige küpsetusaste ja rasvasisaldus, kõige aluseks aga mahejahu.”
Suur mees vaatab mind nagu vana kala.
„Ma mõtlesin seda, et sul on vist asja ka, kui juba nii kaugele oled tulnud.”
„Just,” noogutasin.
Selleks olengi tulnud. Mind kas viiakse punasesse küüni või Sisalikmehe lemmiktiiki või saan ma kõndida kolm kilomeetrit bussipeatusse.
„Mul on probleem vaheastmetega,” ütlen ja püüan jälgida suure mehe nägu, näha seal reaktsiooni ühes või teises suunas. „Probleem, mis mõjub halvasti sellele, milles oleme omavahel kokku leppinud.”
„Vaheastme all mõtled sa …”
„Ma ei tea ta nime. Tulin eelmisel korral siia tema maastikuautoga. Oma türannosaurusest sõpra kutsub ta imega AK.”
Suur mees naerab. Naer on lühike ja saab ruttu mööda. Ta silmad on sinise ja halli vahepealsed, kriipsjad, justkui ta oleks aastaid kissitanud ja kissitus oleks lõpuks peale jäänud. Tõmban hinge. Räägin, kuidas istusin maasturisse, kuidas mu nägu sattus alasti naise istumise alla ja lõpuks, mis kõige olulise4m, kuidas suure mehe töötaja tahab võtta viikümmend tuhat eurot sellist raha, mis kuulub suurele pagarile. Pagari jätan mainimata. Muidu jutustan kõik nii, nagu see juhtus.
Siis istume jälle vaikselt. Loodan, et vaikus ei vii selleni, et ma pean veel saia sööma. Ma ei suuda. Kõht on nii suhkrut, võid ja mainitud mahejahu täis, et pungitab.
„Ta istus sulle näkku?”
„Ta päris just ei istunud,” ütlen. „Ta ainult toetas. Lühikeseks ajaks. Justkui oleks hüpanud jalgratta sadulasse, aga mõni sekund hiljem tüdinenud ja rattalt maha tulnud.”
Suur mees mõtleb hetke.
„See võiks värskendada,” ütleb ta ja kõlab nii, nagu ta räägiks pigem iseendaga. „See lõputu küpsetamine. Saiad, saiad, saiad. Mingi vaheldus.”
„Mulle see värskendav ei tundunud,” ütlen ja tahan vestluse uuesti rööpasse viia. „Ja viiskümmend tuhat on …”
„Sain aru,” katkestab mind suur mees ja on jälle tema ise. Või see tema, keda ma olen varem näinud. Ta ajab end toolilt sirgu, sihib mind endiselt püstoliga.
„Kas sul on viiskümmend tuhat? Liigset raha?”
„Mida?” küsin. „Muidugi mitte.”
„Kuidas pank sisse toob?”
„Vara veel midagi täpset öelda,” vastan. „See, mis on meil üle ootuste hästi õnnestunud, on laenude andmine.”
„Ehk siis raha voolab välja, aga sisse seda ei tule?”
Mõtlen, et suure mehe hääl on just praegu hirmus. Hääl on hirmus nii, et on neutraalne, samal ajal kui ta nendib asja, mis on täiesti tema huvide vastu.
„See on selles faasis täiesti ootuspärane,” ütlen ausalt. „Tegevuse käivitamine …”
„Kas keegi on oma laenu tagasi maksnud?”
Sellele on ainult üks vastus.
„Ei. Aga ma ei ole seda ka oodanud. Esimesed tähtajad on järgmisel nädalal.”
„Aga lõbustuspark?”
„Seikluspark. See on napilt vee peal.”
„Ehk sa ütleksid, et emaettevõte on korras ja pangategevus on hakanud paljutõotavalt.”
„See on hea kokkuvõte praeguse hetke olukorrast,” ütlen ja arvangi nii.
Aga vestlusel on üleüldse mingi selline toon, mida ma ei mõista. Selles on midagi kokkusobimatut. Minu ees istub investor, kelle kapital on kahanemas ja kellel on ainult riskid, aga kes ometi ei paista sugugi murelik. Aga ma ei saa selle üle juurdlema jääda, pean hoolitsema selle eest, et …
„Vaheastmest niipalju,” ütleb suur mees siis, „et ma uurin seda olukorda.”
„Mida see tähendab?” küsin.
„Kui sul ei ole viitkümmend tuhandet eurot, millest sa siis viiskümmend tuhat eurot maksad?”
„Mitte millestki.”
„Mis siis juhtub?”
„Ta näitab pilte sulle ja ..”
Olen nimetamas Laura nime, aga see ei puutu siia ega sellesse ega sellesse mehesse.
„Ja sina oled teatud mõttes neid juba näinud,” jätkan. „Nii et midagi, millega välja pressida, ei ole.”
„Seda kavatsengi talle öelda.”
Hämmeldun. Kas siis nii lihtne kõik oligi? Siis taipan.
„Mis siis juhtub?” küsin.
„Juhtub see, mis juhtuma peab,” ütleb suur mees. „Tugevam teist jääb ellu. Nagu oled täna õppinud, tuleb sai tervenisti ära süüa.”

Suur mees küüti ei paku ja ma ei palu ka. Kõnnin kõigepealt poolteist kilomeetrit kruusateed, siis mööda maantee ääres kulgevat kõva kattega jalgrattateed veel poolteist. Pärastlõuna hämardub õhtu poole, puud kasvavad taeva külge. Mul ei ole telefoni kaasas. Jätsin selle meelega seiklusparki. Tunne on siiski eriline: tundub, nagu ühendus maailmaga oleks täielikult katkestatud. Praegu sobib see suurepäraselt. Ma pean mõtlema. Või õigemini – nagu taipan siis, kui sõidan juba bussis ning süngemaks tõmbuvad metsad ning Helsinki pool tihenevad ja eredamaks muutuvad asumid jätkavad lõputut liuglemist akna taga – mõtlen, mida kõike mul tuleb veel kalkuleerida.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: