György Dragomán

5. aug. 2022 at 10:26 e.l. (György Dragoman) (, )


Fotó: Sebestyén László

György Dragomán ungari kirjanik ja tõlkija. Temalt on seni ilmunud kolm romaani, „Hävimise raamat“ (2002) ning „Valge kuningas“ (2005, eesti keeles Reet Klettenbergi tõlkes 2011, kirjastus Hea Lugu). Viimane on ühtlasi pärjatud mainekate auhindadega ning tõlgitud enam kui kolmekümnesse keelde. Suurbritannias on produktsioonifirma Oiffy kaalunud ka selle põhjal filmi tegemist. 2014. aastal ilmus „Tuleriit”, mis eestindati 2020. aastal Leelo Jõulu tõlkes. Dragománilt on ilmunud jutte ja muid lühemaid tekste ka niisugustes väljaannetes nagu The Paris Review, The New York Times, Le Monde, Die Zeit, Neue Zürcher Zeitung ning loomulikult mitmesugustes ungari ajakirjades. Dragomán on ka tõlkija, kes on muuhulgas tõlkinud ungari keelde Samuel Becketti, James Joyce’i, Ian McEwani, Ivrine Welshi, Sebastian Barry, Mickey Donelly ja Isaac Bashevis Singeri loomingut. 1973. aastal Rumeenias sündinud ja 1988. aastal perega Ungarisse kolinud Dragomán elab Budaörsi linnas.

Katkend:

Tuleriit, Draakon ja Kuu 2020. Ungari keelest tõlkinud Leelo Jõulu. Lk 162 – 170.

Kardin ei keera teist lehte, vaid uurib ikka veel minu oma, vaikus klassis ei saaks enam suurem olla, kõik hoiavad hinge kinni, õpetaja limpsib huuli, siis pistab teise käe järsku päevikulehtede vahele, lööb selle kuskilt keskelt lahti ja ütlebki nime, valjusti, lausa karjudes, samal ajal lööb peopesa vastu päevikut, kateedrilt tõuseb valge pilvena kriiditolmu.
See ei ole minu nimi, mul on ükskõik, kelle oma see on, mulle läheb korda vaid see, et mitte minu. Teises reas lüüakse lauaklapp üles ja musta pea ja prillidega poiss tõuseb püsti, keegi Gazsi, ma ei tea tema perekonnanime, ma pole temaga veel kordagi rääkinud, ta jääb tihtipeale vahetunniks klassi ja loeb alati pakse raamatuid, mõnikord loeb isegi tunni ajal, raamat pingi all.
Tõmban sirklitera välja, valu voogab teravalt mööda sõrmeotsa laiali, enam ei valuta ainult torkekoht, vaid kogu sõrm. Vaatan seda, näen, kuidas torkekohale ilmub suur tume verepiisk. Pistan teise käe pinalisse, võtan kuivatuspaberi. Kui selle pöidlale surun, on verepiisk juba nii suur, et näen sellel iseennastki. Veri imbub kiiresti läbi kuivatuspaberi, tekib poolkuukujuline laik. Keeran paberi ümber sõrme, teen kohe kaks tiiru peale, hästi tihedalt, nii läheb valu aegamisi üle.
Samal ajal Gazsi juba vastab, ta räägib pause tegemata ja ladusalt, samal kombel räägib ta generaalstaatidest, Dantonist ja Robespierre`ist, ta räägib nii kiiresti, et vaevu on võimalik jutust aru saada, ma ei kuulagi. Harutan kuivatuspaberi aeglaselt sõrme küljest lahti, see ei valuta ega veritse enam, torkejälg on veel kõigest tilluke punane täpp. Hõõrun seda nimetissõrmega, tean, et jälg on näha veel kaks-kolm päeva, siis see kaob ja sellest ei jää märkigi.
Korraga kuulen, et klassis tekib pomin, Gazsi jääb vait. Kardin tõuseb õpetajalaua tagant püsti, põrnitseb Gazsile otsa ja küsib, kust kohast ta selle on võtnud, mis ta just ütles, seda õpikus ei ole.
Gazsi neelatab, näen, kuidas tema aadamaõun liigub, siis tahab ta sügavalt sisse hingates rääkima hakata, ta hakkab ütlema, mis siis, et seda pole ra-ra-ra, siis ta takerdub ega suuda välja öelda sõna raamat, ta justkui lämbuks või oleks tal suus toidupala, mida ei saa välja sülitada, ta nägu moondub, ta hoiab ühe käega lauaservast kinni ja alustab üha uuesti, ra-ra-ra-raam-ra, Kardin astub kateedrist alla, tuleb pingiridade vahele, küsib, mis on, pojake, kas sa ei oska rääkida? Tahad mulle vastu vaielda, aga ei oska rääkida?
Gazsi käsi pigistab lauaserva, ta jääb vait, alustab siis uuesti, mis siis, et seda pole raamatus, see on ikkagi tõsi, ta ütleb seda, ei ütle, pigem karjub, see paiskub tal suust välja, nii et sülge pritsib.
Kardin viipab käega läbi õhu, ütleb, et kuni tema on siin õpetaja, ei otsusta mingid häbematud seitsmenda klassi tatikad, mis on ajalooline tõde, õppida ja vastata tuleb seda, mis raamatus kirjas on, sõna-sõnalt ja lause-lauselt, kas on selge? Valmis, kõik, mitterahuldav, istu.
Gazsi ei istu, ta astub pingist välja, ütleb, e-e-ei, ei, ta ei ole sellega nõus, ta teab Suurt Prantsuse revolutsiooni iga kell suurepäraselt, ta vastas kõik ära, ja kui p-p-peab – ta takerdub, mõtlen, et ta jääb vait, aga ei, ta võtab end kokku ja räägib edasi -, ütleb veel kord, kogu klass kuulis, kui hästi ta teab, selle eest ei tohi mitterahuldavat panna.
Kardin ütleb selle peale, kuidas ei tohi, siin on tema õpetaja ja paneb mitterahuldava, kellele aga tahab, kui too ei räägi seda, mis raamatus kirjas, saab mitterahuldava ja kogu moos, või puuduliku ja kohe kaks tükki, ühe selle eest, et ei osanud ainet, teise häbematuse eest. Kui mitterahuldavat ei taha, siis saab veel ühe võimaluse, jutustagu seda, mis õpikus seisab.
Kardin paneb käed risti ja vahib Gazsit, tema sõrmed näperdavad närviliselt pintsakukangast.
Gazsi neelatab, hakkab vaevaliselt rääkima, näen, et ta kardab kokutama hakata, aga siiski ei hakka, ta ütleb, ükskõik, kukutagu ta läbi, aga ikkagi ei vasta ta enam seda, mis punases õpikus seisab, kuradi kommunist, häbi tal olgu.
Kardina nägu tõmbub pingule, ta virutab Gazsile tagantkätt vastu vahtimist. Löögihoost langeb tema juuksesalk laubalt alla ja jääb tema silme ette ripnema.
Gazsi langeb näoli pingile, tema ninast jookseb verd, ta ütleb midagi korinal, aga ma ei kuule, mida, sest samal hetkel heliseb kell.
Kardin pöörab ümber, proovib juuksesalku ühe käega laubale tagasi sättida, kahmab õpetajalaualt päeviku ja läheb siis klassist välja.
Gazsil jookseb ikka veel ninast verd, keegi ulatab talle taskurätiku. Ta surub selle vastu nina, istub, nõjatub tahapoole ja toetab pea tema taga asuvale pingile.
Veri imbub läbi taskuräti, Gazsi väriseb, nagu nutaks, poisid püüavad teda lohutada. Gazsi nuuksub ja ütleb, jätke mind rahule, mul pole midagi viga, minge juba, ma tulen ka kohe, ma ootan ainult, et veri seisma jääks. Nad jätavad ta omapead, aegamisi lähevad kõik välja.
Minagi tõusen, surun pöidla vastu lauaserva, aga seda pole enam vaja, sest see ei valuta enam. Silmitsen Gazsit, ta lamab kinnisilmi pingil, taskurätikut ikka veel ninale surudes, vaatan tema sõrmede vahelt voolavat verd, mõtlen, et oleks ise pidanud vastama.
Tahan tema juurde minna, tahan talle öelda, et mul on kahju, ma ei tahtnud seda. Astungi ühe sammu tema poole, põrand kriiksatab mu jalge all valjult, Gazsi teeb siis silmad lahti, vaatab mulle otsa, nüüd peaksin alustama, aga ei ütle ikkagi sõnagi, näen, et tema silmad on niisked, ta paneb kiirelt käe ette ja pöörab pea eemale.
Keeran talle nii järsult selja, et juuksekummi kuljus mu patsi küljes kõliseb, sirutan käe, topin taku selle sisse tagasi ja siis lähen ka mina välja nii kiiresti, kui saan.
.

On pikk vahetund, lähen end kooli raamatukokku kirja panema. Olgi räägib, et raamatukoguhoidja on ülitore, ma pean temaga tuttavaks saama. Ta oli kaks kuud haiglas ja polnud kedagi, kes teda asendaks, aga nüüd on ta tagasi.
Raamatukogu on kolmandal, aula kohal, sisse pääseb kahe poolega klaasuksest. Uks on lahti. Kui sisse astun, kallab raamatukoguhoidja parajasti kuuma vett teetassi. Ta vaatab üles, märkab mind ja jahmub nii, et kallab endale vett käe peale, tass libiseb ta sõrmede vahelt välja ja kukub lauale. Ta vaatab mind, nagu näeks vaimu.
Tal on lühikeseks lõigatud hallid juuksed, mitte valged, pigem hõbekarva, see ei muuda teda põrmugi vanaks, sest see paneb huulepulga tema huultel veelgi punasemalt särama. Tema nägu on väga sile, silmad väga sinised, ta vaatab, suu pärani, justkui ei suudaks ta enam rääkida ja hingata, tema kõrva juures kaardub üks juuksesalk järsult üle näo, ulatub peaaegu lõuani.
Ta vaid vaatab mind ega liiguta, ei ütle midagi, valitseb vaikus, ainult kuum vesi voolab külili vajunud tassist aurates vaibale. Vaatan, kuidas teepakike koos veega aegamisi lauaserva poole libiseb, tean, et maha see ei kuku.
Ma ei talu seda vaikust, pean midagi ütlema, ütlen oma nime. Raamatukoguhoidja hakkab liikuma, ta tuleb ümber laua, tema seelik sahiseb, ta jääb minu ette seisma, sirutab käed välja ja embab mind, öeldes, et teab, kes ma olen, mind nähes teadis ta seda kohe, ta tunneks mind ka tuhande hulgast ära, näen välja täpselt nagu mu ema, seisan tema ees täpselt nagu mu ema, muidugi sarnanen ma ka isaga, taevane arm, me oleme tagasi, ta ei suuda seda kohe kuidagi uskuda.
Ta pigistab mind kõvasti, meie ümber hõljub tema lõhnaüli mentooli-sidrunilõhn, mis seguneb puudrihõnguga.
Ei, ütlen, me ei tulnud tagasi. Poen tema sülelusest välja, astun sammu tagasi, temast mööda vaadates ütlen, et ainult mina üksi tulin, Ema ja Isa ei ole siin, sest nad said õnnetuses surma, mõlemad, nii Ema kui ka Isa.
Raamatukoguhoidja nägu tardub, see on justkui klaas. Kohe puruneb see kildudeks, kohe hakkab ta nutma. Mina ei hakka, mitte mingi hinna eest ei hakka.
Vaatan temast mööda, lauanurgal on tema käekott, see on kokku õmmeldud värvilistest nahalappidest, mustad, punased, kollased, pruunid, lillad ja rohelised nahalapid, see on pungis nagu hiiglaslik putukasilm, mis mind vaatab. Ema õmbles kunagi selliseid, proovis nendega veidi lisaraha teenida.
Raamatukoguhoidja nuuksatab, hingab sügavalt sisse, püüab end vaos hoida, siis korraga paiskub nutt temast ikkagi välja, õigupoolest ta ei nutagi, vaid nuuksub, nuuksumine raputab kogu tema keha, ta vajub kokku, toetub ühe käega tooli seljatoele, teise tõstab näo ette ja nuuksub, sügavalt, allasurutud halinaga. Tema harali sõrmed ajavad meigi laiali, vaatan teda, tahan, et ta järele jätaks. Ütlengi valjusti, jäta juba! Jämedalt, sinatades, oma häält kuuldes tean, et see on Isa toon, niimoodi kutsus ta mind alati korrale, kui kõvasti nutsin, ja mina jätsingi alati järele, tihkusin vaid kuivalt, pitsitava kurguga. Ka raamatukoguhoidja jätab nutu järele, püüab jätta.
Ta vaatab lauale, võtab tassi, seda kahe käega kinni hoides joob ta paar sõõmu kuuma vett. Võtab välja taskurätiku, pühib nina luristades nägu ja silmi.
Ta vaatab mulle otsa, ütleb, et ma ei pahandaks, ta ei tahtnud nutta. Kui mina ei nuta, pole ka temal selleks mingit õigust, kui ma väikese tüdrukuna olen nii tugev, siis on tema ka – ta jääb vait ega lõpeta oma juttu, pühib uuesti silmi, meik läheb laiali.
Ta ütleb, et vaatan teda, nagu ma ei teaks, kes ta on.
Ütlen, et muidugi tean, ta on raamatukoguhoidja.
Ta küsib, kas see ongi kõik, kas nii palju ma temast teangi, kuigi ta oli mu ema parim sõbratar? Kas ema tõesti temast kunagi ei rääkinud?
Raputan pead, ütlen, ei, mitte kunagi. Tema ripsmed väratavad, ma ei taha, et ta nutma hakkaks, räägin edasi. Ema ei rääkinud kunagi endast, oma lapsepõlvest ega noorusajast, kui küsisin, ütles ta alati, et kui suureks saan, siis ta jutustab mulle ükskord kõigest. Ma ei teadnud temast mitte midagi, ta ei rääkinud sedagi, kuidas nad Isaga tuttavaks said, ega seda, et ta on sellest linnast pärit, ega seda, et mu vanaema elab siin. Ma ei teadnud isegi seda, et mul vanaema on, kuni selle ajani, kui ta mulle lastekodusse järele tuli.
Raamatukoguhoidja paneb taskuräti käest, ütleb, et saame sõpradeks. Võin talle lihtsalt Anka öelda.
Vaatan tema suud, ühel küljel on huulevärv laiali läinud, seetõttu jääb mulje, justkui naerataks ta ainult ühe näopoolega.
Ta ootab, et ütleksin midagi, noogutan aeglaselt, ütlen, et minugi poolest.
Ta keerab tooli teistpidi, nii et see jääb seljaga laua poole, toob ühe riiuli juurest teise tooli, tõmbab selle sinnasamasse, võtab mul käsivarrest, istub ja palub ka minul istuda.
Ta ütleb, et teab, kuidas mu vanemad teineteisega tuttavaks said. Kas tahad, et ta jutustaks?
Mu hääl on kähe, kui rääkima hakkan, ütlen, et mul on täiesti ükskõik. Sõnu välja öeldes tunnen, et need ei ole minu omad, need põrkavad vastu mu hambaid, ma värisen ja vapun, aga ütlen neid sõnu uuesti. Nüüd on juba ükskõik.
Raamatukoguhoidja haarab mu käe järele, võtab mul randmest, hoiab minust kinni, ütleb, see pole tõsi, ära ütle sedasi, vähemalt sina mitte, kunagi ei ole ükskõik.
Ühelt näopoolelt on puuder ära tulnud, nüüd näen seal kortsude võrgustikku. Ta räägib kiiresti, parinal, alguses ma peaaegu ei kuulegi, mida ta räägib, peas keerlevad minu enda sõnad, et ükskõik, nüüd on juba ükskõik, vaatan teda, aga ei taha teda kuulda, ükskõik, tema sõnad tungivad siiski ükskõikide vahele.
Raamatukoguhoidja ütleb, et nad said teineteisega tuttavaks tema kaudu. Jah, toona tahtis ta näitlejaks saada, toona pidas ta end veel piisavalt andekaks, lunis end teatrisse statistiks, ta sai ühesõnalisi rolle. Mu isagi sattus sel ajal siia, ta ei ole siin sündinud, ta suunati teatrisse abitööliseks, ta oli tuliste silmadega keevaline juudi noormees, tahtsi maalikunstnikuks saada ja oli kohe näha, et ta satub sekeldustesse ja tõmbab teistelegi häda kaela. Kui veidi võttis, siis hakkas kohe rääkima, et tema muudab maalikunsti, et ta ei kavatse teha seda, mida need temalt ootavad, ta istus alailma kõrtsis koos teistega, kes kõik pidasid end kunstnikeks, maalikunstnikeks, kirjanikeks, näitlejateks, aga minu isa laotas kõige rohkem suud, ta kirus häälekalt riigikorda, ütles, temal pole midagi kaotada, tema nendega ei tingi, ta ei palu neilt midagi ega anna ka neile midagi, kui tal ei lasta päriselt maalida, maalib ta mõttes, ja seda ta tõepoolest kaua aega tegigi. Ta ei näidanud kunagi kellelegi ainsatki maali, aga ta oskas sellest niimoodi rääkida, mida ta ükskord teeb, et kohe pidi uskuma, et ta on tõesti andekas. Raamatukoguhoidja jääb vait, tema silmad lähevad uduseks, tean, et ta näeb enda ees Isa, hetkega tuleb mulle silme ette Isa käsi, see, kuidas tema sõrmed pinguldusid, kui ta hommikuti külmetades üht käsivart risti üle rinna hoides rõdul suitsu tegi ja tema sõrmed tema musta pulloveri õlga pigistasid. Sellistel puhkudel ei tohtinud teda kõnetada, ta oli väsinud, sest oli kogu öö väetisevabrikus töötanud, ja proovis pead tuulutada, et saaks maalida, sest ennelõunal oli tema tõeline tööaeg, siis sai ta lõpuks oma tööd teha.
Raamatukoguhoidja hakkab uuesti rääkima, ta ütleb, et mul on täpselt samasugused silmad nagu isal, jah, täpselt sama mustad, ja need välguvad täpselt samamoodi, mu nägu aga on ema oma, mu nägu ja ka juuksed, aga mu ema pilk oli palju kalgim, ta oskas poistest niimoodi läbi vaadata, nagu neid poleks olemaski, talle ei julgenud keegi isegi niisama külge lüüa. Tema oli see, kes neid teineteisele tutvustas, oli mingi korteripidu, emal oli parasjagu jalaluu katki, ta oli vihane, et ei saa tantsida, nokkis isa kallal niikaua, kuni too kipsile söetükiga ühe ilvese joonistas, aga ema naeris ta välja, ütles, hea, et ta ei taha teda jalust niita otse ojast joova hirvega.
Raamatukoguhoidja naeratab ja hakkab jutustama, et alguses mu isa solvus selle peale, siis muidugi hakkas mu emale külge lööma, joonistas teda iga päev söega pakkepaberile, seda, kuidas ta seisab, kuidas vaatab, kuidas stange juures tantsib, kuidas ta rätsepaistmes maas istub ja päkka masseerib, kuidas juukseid kohendab, kuidas nutab – raamatukoguhoidja jääb vait, tema sõrm puudutab juukseid, ta kerib ühe salgu ümber sõrme, tõmbab sõrme sellest välja, ohkab -, see kestis kuid, enne kui ema murdus, ütleb ta siis, see oli tõeliselt suur armastus.
Mul tulevad meelde ajalehte pakitud balletikingad, mille ma ükskord esikukapist leidsin, liigutus, millega Ema need mul käest kahmas, kuidas ta siis vihaselt ajalehe neile ümber keeras ja ütles, ära sori, sul pole sealt midagi otsida.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: