Kiwa

5. sept. 2022 at 11:06 e.l. (Kiwa, Nädala autor 2022) ()

Foto: Siim Vahuri, Linnateater. Kiwa ;paranoia teabepäeval Taevalaval

Kiwa (õieti Jaanus Kivaste, s 1975) on eesti kunstnik, helilooja, kuraator ja literaat, kirjastuse ;paranoia asutaja.
Ta on õppinud Tartu Kunstikoolis ja Eesti Kunstiakadeemias skulptuuri.
Aasta kirjanik 2022, kirjandusfestival Eesti Kirjanik.

Katkendid:

Kummiliimiallikad, Kiwa ja Tänapäev 2021, lk 41 – 51.

Lagunenud utoopia

Impeerium oli lagunenud, suur masin oli lakanud töötamast, kõik, mis oli vähegi absurdne, oli alles jäetud, kõik, mis võis olla vähegi kasulik, oli nahaalselt pihta pandud. Ainult juhtmed tolknesid ja turritasid kõikjalt ja selle kõige algsed funktsioonid olid unustatud. Sama düstoopia juhtus inimestega. Kahtlemata olid need protsessid koordineeritud üheplaaniliste imperialistlike jõudude poolt.

Esimeste aastate keskel rebisin, nagu normkore raffaski, mürast piksleid välja. Pikslite all mõistetakse üldjuhul reaalsuse koostisosi. Tegelikult pole piksleid olemas, neist rääkides mõtleme me üleüldist projektsiooni oma ajus. Isekihiseva värvilise limonaadi, veelgi värvilisema närimiskummi – mida nüüd ametlikult nimetati punkaritelt laenatud ja mugavusslängiks muutunud neologismiga „näts”- ja muu sellise trendikola pikslid olid küll teatav vägi, ent ette määratud ettemääratuse radade candy-faktori poolt. Sellega võisid kaasneda mõõdukad perversiooni ja üleastumise fantaasiad, ent neil ei olnud muid tagajärgi peale tarbija süveneva sõltuvussuhte. Minul õnnestus välja õngitseda paar pikslit, mis tegelikult üsna sobimatult sellesse plaffatuslikku seisundisse olid sokutatud – sekkunud kui programmivead. Mõned neist aga olid juba oma hoopis teistsuguse olematu olemuse tõttu mimikrid, näiteks raamatukujulised, mõned neist kasutasid koondnime Borges, kes olevat olnud üks argentiina vanamees, kuid kelle tekstid tekitasid koheselt visiooni psühhedeelsest kommunismist. Selle väljendi lahtivõtmine paljastab koheselt tähendused, mille tagused mehhanismid – nimetasin neid riiulitagusteks – olid seni jäänud varjatud küljele, ent mis nüüd avanesid mulle kogu oma ilus. Psüühe kui ekraan, mis on samapalju ka uks, nii et sellest rääkimine väesoleva ja käesoleva või valekujutise ja materiaalse olemi terminites näitab selgelt olemuslikkuse idee represseerimist, mida normkore raffas võttis vastu hõisetega – üles-alla-pallikujul vupslemisega. Seest olid pallid muide täiesti tühjad. Aegajalt kostis pallimerest pauke ja siin-seal paiskus mõni neist vaikse viiksatuse saatel jälle tagasi tähetolmuks. Alissa rott viuksus samamoodi, kui ta taipas, et ei jõua keset vaipa asetsevat suurt sefiiritorti tükkhaaval vaiba serva alla tallele panna, ta kappas nõutult edasi-tagasi, misjuures tema tagakeha vupsles kentsakalt ja karvatordid tema kiitsakate tagakäppade ümber meenutasid järjest enam mõne Elisabethi-ajastu eblaka aadliku hoogsa lõikega pantaloonesid.

Hiljem selguski asjaolu, et Alissa sattus salatühiku abil tagasi mineviku sellesse punkti, kus salatühik avanes ja selgus ka, et ta ise oligi uri, algsete KL-i eksperimentide tulemus, millega prooviti, kuidas tulevikust saab uuesti minevikuga ühendust. Sellel oli ka seos radikaalsete heliuuringutega, popmuusika oli vaid pehmoversioon sellest, mida salateenistus suutis produtseerida inimeste ärapööramiseks. Teadlikkus keelest oli sügavalt kohal, selle väljenduslikkusest kui millestki, mis on tavalisest sõltumatum. Seal on lisaks kõlaruumi kihilisusele ja tsüklitele – glitch`id, rändom hetktõrked, robodada errorid ja määramatus, kuidas valel ajal vale nuppu vajutada nii, et lahe oleks.

Impeeriumi diskorditehastes tehti samal ajal rämedaid eksperimente, uuriti, mis toimub teadvuse kohtumisel kummiliimi ja sünteeshelidega. Just elektromagnetnähtuste valdkond oli algselt see, millele rajati relatiivsusteooria. Algul peetigi seda teadvuse sünteesimiseks, sest sisuliselt oli tegu teadvuse multiplitseerumisega, mis mõneti ebaõnnestus. Teadvust ei saa panna katseklaasi – neuronite aktiivsuse mustrid lollitavad aju ja panevad selle uskuma, et teadvus on midagi, mis ka tegelikult eksisteerib. Ent see, et teda olemas pole, ei tähenda, et ta reaalne ei oleks. Ta on teist tüüpi reaalne. Ja nagunii on ka reaalsus eelkõige mentaalne mudel. Seega ei õnnestunud Teadvust täiesti iseseisvaks teha, ta jäi Salatühiku kaudu seotuks oma algega.

Mitte-Laine

rääkimine on nagu millegi eelneva sämplimine ja taaskasutamine

Tõeministeeriumi taga ohakapõllul kõrgus ühismajandi mahajäetud mustavate aknaaukudega lehmalaut. Halli silikaatidest otsaseina sisse laotud vaskpunased kärgtellised moodustasid paremate aegade reipa loosungi „lehmad rikastavad lauta”, mis oli kaugele näha. Hoolimata utoopia ülesehitamise ülevast paatosest oli siia aga järele jäänud vaid kõmisev lehmapuudus. Kuna lüpsjatel ei olnud enam midagi teha, vaatasid nad nõutult üksteisele otsa, võtsid rätid peast ja läksid koju Nataša odekolonni jooma. Loomade kadumise kohta oli mitmeid seletusi, üks jaburam kui teine, nii et neist kõige veenvam tundus isegi veel lugu lendavate taldrikute röövretkest, millest mõned kergeusklikud vilavsilmi rääkisid. Mahajäänud laut oli seest tühjaks põlenud, kuna sellest oma hängikoha teinud punkarid armastasid tollal lõhnaõlina bensiini kasutada, aga keegi oli rabelemise käigus kanistri ümber ajanud ja põrandale tekkinud loiku oli omakorda üks hipi põleva viiruki pillanud – sugugi mitte paha pärast, nagu ta ise naeratades tähendas – nii, et sealt see leek alguse sai. Seega nägi kogu ruum nüüd sobivalt sünge välja ja seal toimusid salajased kontserdid. Lavahämaruses turritava monsterliku trummikomplekti taha kargasid kaks oskamatult püsti aetud ja ametnike templitindiga lillaks koloreeritud harjaga figuuri, kes asusid pioneeritrummidel ja tühjadele õllevaatidele pingutatud vakstutel kiiret ja lonkavat rütmi trummeldama. Seda toetas palja ülakehaga, anorektiline ja põlevate silmadega kaak, kes tagus labakäega kahekeelset basskitarri. Oma kuju poolest aeru meenutavale pillile olid pingutatud kultuurimaja klaveri seest näpatud keeled, mis koheselt bassimehe näpuotsad katki kraapisid, nii et aerulaba kattus efektsete vereniredega. Jultunud oleku, sagris juuste ja kandadeni ulatuva kaftaniga laulja kargas kõige ette, haaras leukoplastiga harjavarre külge kinnitatud mikrofoni ja röögatas sügavalt kõrist tuleva õõnsa häälega: Oi!, mis jäi pikalt korduma, nii et kõigi peades tekkis sellest kohe interdimensionaalne võnge. Laulja kruttis hooletult kajamasina nuppe, saavutades kajahääle muutumise ebaloomulikult kiireks ja kõrgeks, nii et see irdus täiesti ebaloogiliselt põhirütmist, jäädes trummide ja bassi soolestikkuväristavate madalsageduste müdina kohale omaette kummitama.

Kajamasin oli saadud paari pudeli aknooli eest sõjaväelastelt, kes olid seadme välja kangutanud tanki pardaelektroonika pupist. Nagu ka mitmeid muid militaarset päritolu aparaate, sai füüsiliste objektide tagasiside ja väljapeilimise jaoks mõeldud salatehnika agregaate kasutada heliefektiplokkidena, kui neid veidi häkkida, ümber ühendada ja modifitseerida. Kajamasina oli kunagi leiutanud impeeriumi sõjatööstuse insener, katsetades magnetlintide abil signaali väljasaatmist ja selle kohest tagasisidet. Tema mehhanism oli niivõrd geniaalne, et kord astunud Esimees ise tema töökotta sisse, et imeleiutist oma silmaga näha ja proovida. Ta lausunud prooviks mõned sõnad mikrofoni ja piinelnud hiljem elu lõpuni ehholaalia käes, arvates, et tema hääl jäigi kajama. Masina idee jõudis spioonide abiga ka kardinatagusteni, kus armeejõududel olid signaalpositsioneerimiseks küll juba märksa edasijõudnumad aparaadid, ent oma odavuse ja madaltehnoloogilise võlu tõttu tekitasid need seal muusika valdkonnas samuti omalaadse revolutsiooni. Kajamasinate abil tekkis uue laine postesteetika, mis hüpnotiseeris inimesi ja hullutas noori nii, et need loobusid armeeteenistusse minemisest ja kaifisid vaid muusikat. 60ndate ja 70ndate aastate lihtsad, vabadust ja lõdvestumist sugereerivad helikeskkonnad asendusid pingeliste ja motoorsete ning siis juba täiesti purustatud rütmidega, mis väljendasid võõrandumist ja rahutusi. Muusikaline vorm muutus hoomamatuks, see kadus ja asendus amööbsete hargnemiste ja voogudega, mida pikkisid katkestused, ebaloogilised muutused ja osakeste laialipaiskumine.

Impeeriumi kandilistele puumunapeadele ei jõudnud kohale, et nende kauaotsitud salarelv oligi noorsoo ajude hallutsineerimine. Enda teadmata olid nad saavutanud psühhedeelse kommunismi laialdase leviku ja esimese võidu sõjategevuses, mille eesmärgiks oli ei vähem ega rohkem kui kodanike psüühe. Kõrendist laulja oli sellal toppinud mikrofoni kilekotti, pigistanud sinna tuubist veidi KL-i ja aina kajavale Oi-le lisandus tema võimendatud hingamine ja koti pumpamise krõbin. Juba mõne hetke möödudes vaatas ta klaasistunud pilgul kaugusse ja paistis olevat totaalselt seestunud. Laulmise unustanud ja mikrofoni püksi pistnud, üritas ta nüüd midagi käte abil sajatada, lehvitades neid aeglaselt üles-alla justkui tiiki uppunud kuldi küürule laskunud ronk, kes tajub, et sel hetkel on ta üks kõigi ronkadega maailmas.

Äkki läbis kogu ehitust veel üks surin. Nurgas istuv kuju, keda keegi ei olnud seni tähele pannud, oli sisse lülitanud detektorvastuvõtja, mille mõlemas otsas turritas traadijupp. See umbes kahe tikutoosisuurune raadiokarbike koosnes võnkeringist, millega sagedust muuta, dioodist, mis tegi vahelduvvoolisignaalist alalisvoolu signaali ja madalpääsufiltrist, mis moduleeris kõrgsagedused madalsagedusteks nii, et need kuuldavaks muutusid. Üks traadijuppidest täitis antenni ülesannet, teine ühendati lintmagnetofoniga, mis pidi signaale võimendama ja mille helipead andsid seejuures välja magnetimpulsse. Dioodid juhivad särtsu teadupoolest ainult ühes suunas, nii et kogu seadeldis toimis teatava võimendatud antenni loogika kohaselt. Operaator kruttis võnkeringiga ühendatud raadionuppu, püüdes kesk- või lühilainelt leida ja välja häälestada tühja sagedusriba, kus poleks parasjagu muid ülekandeid ega vabanenud sagedusi koheselt kaaperdavaid piraatsaatjaid. Mõnda aega ei kostunud sealt midagi, siis kuuldus atmosfääriline staatiline müra, tasane, justkui muinasjutulise uduloori hahetamine keset Vaikset ookeani. Ühtäkki võis aga sellest eimidagist kaheldamatult eristada kõnerütmi. Ilmusid salapärased rääkivad hääled, tavalisest kõnest kaks korda kiiremad. Vastavalt kõigile teadaolevatele füüsikaseadustele ei oleks selliseid hääli tohtinud olemas olla ega nähtuda, kuigi need võisid olla ka mõne teise jaama signaali peegeldused. See oli kummituste jälgedes kõndimise masin, sageli okultsete fantaasiate suunamiseks mõeldud aparaat, mis läbi dioodi ilmutas sõltumatuid akustilisi vorme, fragmente erinevatest keeltest, rääkijaid, kes kõnetasid otse kuulajat ja väitsid end pärit olevat teispoolsusest.

Tähendusliku vaikuseni jõudnud ja kajadesse kummitama jäänud bändi taustal moodustus helimaastik, mille levikumodaalsused tekitasid kuulajate sisse ruume, mille olemasolust neil varem aimugi polnud. Selline oli uus nullpunkt ja mitte-laine muusika, mis tühistas reaalsuse, loogika ja isegi psühhoakustilised seaduspärad. Rokk- või poppstaar olla ei tule kõne allagi, pigem varjuti obskuursete kõverringkondade anonüümsusse, ent siiski saavutasid paljud lood, bändid või tüübid pühendunud friikide sfääris teatava kultusliku maine. Olulised olid mikroskened, mis tekkisid hüljatud tööstusmaastikule jäänud jaamahoonetes, vanades tehastes ja tootmiskeskustes, kus keskkonnas tekkivaid helisid ja akustilisi võimalusi hakati kombineerima iseehitatud instrumentidega. Nähes ootamatut no wave`i plahvatust ja selle metafüüsilisi manöövreid, oli ka kohalikest alevikest pärit agropunkarite ringkond end kokku võtnud. Varem olid nad mänginud pretensioonitut kolmel duuril põhinevat mugavat õllepunki, nüüd eemaldasid nad kitarrilt enamuse keeli ja torkisid kidravõimudel kõlarimembraanid katki, saavutades sedasi lihtsa, aga käreda ja häirivalt pineva saundi. Nad õppisid isegi solfedžot – tunne oma vaenlast, eksole – ja võtsid siis ette impeeriumi ametlike heliloojate optimistlikud laulud, teisendades need kohustuslikust mažoorsest helilaadist minoorsesse, saades niimoodi pseudoentusiastliku paatose asemel kurblik-kaebliku määgimise. Ühtlasi hakati üles ehitama üha keerukamaid lugusid, kus oli palju progelikke üleminekuid, ebareeglipäraselt sünkopeeritud aktsente, erinevaid kõlaruume, järske ebaloogilisi starte ja stoppe ning ohtralt minimalistlikku, sotsiomaterialistlikku paugutamist. Nad hakkasid helisid käsitsema seeriatena, millest igaüks mõjus, nagu saaks keegi parasjagu kiirelt peksa. Tuh-tuh-tuh-tutututuhh.

Omaette nähtusena tekkis veel grindcore – kõik üritasid hästi kiiresti ja keeruliselt mängida, kusjuures kokkumäng oli väga halb, ja sõltus vaid trummarite võimekusest, et pretensioonika kiirusega alanud lugude tempo ennast kiirelt kuhugi võpsikusse vedada ei laseks. Häält kasutati samuti kui instrumenti, eesmärk ei olnud sõnumi arusaadavus, vaid kõla ja vokaali kombineerimine karjumise, urisemise, kuristamise ja röökimisega. Laulusõnu toodeti, kodeerides lahti autonumbrites erinevaid tähekombinatsioone, nii sai näiteks kolhoosi esimehe autonumbrist 22-33 SPO tuletada sõnumi Surm Palmi Otsas, külvivoliniku numbrist 56-23 VKM sai Vaakum Kui Mõtteviis, brigadiri 04-30 FLÜ aga tähendas loomulikult Fetišist Lendas Üle. Õpiti ka tagurpidi rääkimist ja lugemist, milles mõned saavutasid märkimisväärse vilumuse ja mis andis tulemuseks hüüdlaused nagu dooP alusA või enimadiputamaaR isoohloK. Esitati kirglikke ja lärmakaid, absurdini ulatuvaid lühikesi, tavaliselt alla minuti kestvaid lugusid. Kuna saund oli julm ja rütm äkiline, hakkasid seda fännama metallistid, kes arvasid ekslikult, et tegu on mingit sorti heavy metal`iga. Metallistide subkultuur koosnes suures osas suht tava-tühmpeadest, kelle põhitegevus oli juuste loopimine, surnuaedades ristide tagurpidi keeramine ja üüratutes kogustes salapiirituse joomine.

Oma mõju muusika äkilisele muutumisel oli ka sellel, et pätid, tänavapunkarid ja figuurid olid hiljuti avastanud tsüklodooli imetabase mõju. Nende valgete, ümmarguste, keskelt triibuga, ca viiemillimeetrise läbimõõduga psühhotroopsete omadustega tablettide abil saavutati valgustunud seisund, ja oldi siis päevade ja ööde kaupa ärkvel. Tsüklodool tekitas võika tunde, justkui keha oleks rauast, ning selle pohmakas oli väljakannatamatult vastik. Saadud kirgastumist oli raske teistele edasi anda – kogu eelnev elu tundus uues valguses täiesti mõttetuna -, ent mõned taibukamad olid saadud kogemused, nagu tänavatel pehmeks muutunud asfaldi ja trammi asemel mööda rööpaid veerenud elevandi, kirjutanud laulusõnadeks ja muusikasse kandnud. Seega võis kuulda figuure bändide taustal röökimas pooleldi poliitilist, pooleldi sürrealistlikku lüürikat, nagu:

Lasteaia all on viinapood
Loomaaia ees maandus allveelaev
Ladina keeles oli hinne kolm
Siga joob ennast ilusaks

Antarktisel vennad valavad verd
Sein seespool seespoololeva eesmärgi
On Leetejõelgi kallas kahel pool
Ära võta südamesse võta suhu

„Kummiliimiallikates” Kiwa pigem loob maailma kui jutustab lugu. See maailm on ühtaegu nii mineviku kui ka oleviku nägu – sel on siirdeaja põrandaalune sisu, aga nüüdisaja retooriline vorm. See maailm jõuab meieni pigem asjade ja nähtuste kui inimeste kaudu; pigem vahetute teadvuslike meeleandmete üksikasjaliku loetelulise poeetika kui tähenduslike lugude viimistletud jutustamise kaudu. Postindustriaalsed tühermaastikud, sünteetilised helimaastikud, automaatkirjutuslikud sisemaastikud, funky pink, agropunk jne – kaardistav teadvus liigub kõigi nende vahel sujuvalt nagu Alice mingil hilissotsialistlikul imedemaal. Siin on nukrust ja paratamatust, aga ka huumorit ja hoogu. Sellel maailmal on sageli küberpungi lauseline tekstuur. Ja punki on siin ka sisuliselt palju. Kuid küberruumi tehnilist mitte-ruumi asendab kummiliimil (või millelgi muul?) põhinev kaleidoskoopilis-psühhedeelne sisekosmos. Miski ütleb veel, et kõikidest oma teostest just selles on Kiwa kõige otsesõnaölisemalt ja sirgjoonelisemalt poliitiline.

Jaak Tomberg
kirjandusteadlane

Loomingut
“Lastehaiglast põgenenud mänguasjad” (Eesti Keele Sihtasutus, 2002)
“Roboti tee on nihe ; Salatühik” (Eesti Kunstimuuseum, 2004)
“metabor:skid mark of the force before the shape” [text by Kiwa ; design by Kaarel Kurismaa, 2005]
“Tekstilääts : Kangelasema toitepiim” (koostaja, ID Salong 2006)
“spiral of void” (;paranoia publishing, 2017)
“Autoportree tundmatuga” (Tartu Kunstimuuseum, 2015)
“Lennuki kõrval toas” (;paranoia publishing, 2014)
“enter the untitled” (Paranoia, 2014)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: