Raivo Mänd

5. okt. 2022 at 8:44 e.l. (Raivo Mänd) (, )

Raivo Mänd (1954) – eesti zooloog ja loomaökoloog, Tartu Ülikooli emeriitprofessor.

Foto: Sille Annuk / Tartu Postimees

Katkendid:

Ürgema needus ja teisi jutte loodusest ning inimesest, Varrak 2022, lk 81 – 89; 99 – 103.

Mis juhtus inimeste abieluga?

Pöördugem nüüd tagasi loo algusesse. Miks kukkus inimeste pikaajaline traditsiooniline paarabielu jõukas läänemaailmas äkitselt lühikese ajaga kokku? Arvata on, et objektiivsed eeldused abielusidemete nõrgenemiseks kuhjusid tasapisi juba vähemalt paari viimase aastasaja jooksul, mil teaduslik-tehniline revolutsioon koos oma moodsate masinate, avastuste, kolonialismi, leiutiste ja tehnoloogiatega vähendasid järsult sõltuvust looduse heitlikkusest, muutsid ressursside kättesaadavuse stabiilsemaks ja tegid lõpu näljahädadele. See tõi kaasa inimeste materiaalse heaolu kasvu ja kindlustunde. Käsikäes moodsa meditsiini arenguga vähenes suremus ja pikenes eluiga. See aga tähendas, et enam polnud vaja sigitada ja üles kasvatada nii palju lapsi kui varasematel aegadel. Kollektiivsete lapsehoiusüsteemide ja lastetoetuste juurutamine suurendas heaolutunnet veelgi. Kui parafraseerida üht endisaegset riigijuhti, siis elu muutus paremaks, elu muutus lõbusamaks.
Meenutagem, et paarabielu püsib vaid seal, kus järglaste kasvatamine ilma mõlema vanema osaluseta on raske või lausa võimatu. Rikas, stabiilne ja muretu elu ja väike laste arv, milleni eespool kirjeldatud protsessid olid viinud, enam hästi mainitud tingimusele ei vastanud. Paljud paariliste omavahelised tüliküsimused, mida rasketes oludes õieti tähelegi ei pandaks ja kiiresti unustataks, hakkasid uutes oludes, kus tõelisi elulisi muresid järjest vähemaks jäi, muutuma aina häirivamaks. Mehed, kelle senine roll pere toitjana järjest pisenes, leidsid nüüd rohkem aega meelelahutusteks väljaspool kodu, kus nad paratamatult jäid silma võõrastele naistele. Seni tagasi hoitud ürgsed instinktid lõid lõkkele ja sagenema hakkasid salajased armusuhted, mis tõid peresse tüli. Laste toitmine ja kasvatamine polnud enam nii suur pingutus kui vanasti, kuid allesjäänud osa sellest kippus libisema peamiselt naiste õlgadele. Seepärast ei leidnud naised enam piisavalt põhjust kodurahu nimel kõike kannatada ja mehele lõputult järeleandmisi teha.
Kahtlemata on see tugevasti lihtsustatud pilt, kuid laias laastus peab tõenäoliselt paika. Ja kuigi abielu väliselt ilusa loori varjus lõõtsusid aina tugevamad tõmbetuuled, pidas see vapralt vastu kuni eelmise sajandi viimase kolmandikuni. Peapõhjuseks oli tõenäoliselt hirm, mis alati oli valitsenud paariväliste seksuaalsuhete kohal – hirm õõvastavate suguhaiguste ja soovimatute rasestumiste ees. Teine põhjus peitub teatavasti inimkultuuri hästi tuntud konservatiivsuses. Kuigi paarabielu bioloogilised alustalad olid juba tugevasti murenenud, hoiti sellest kui kultuurilis-religioossest traditsioonist kümne küünega kinni. Lisapõhjusena on alust kahtlustada kaht hirmsat ilmasõda, mis nihutas elukvaliteeti vahepeal tugevasti tagasi selles suunas, mis abielutruuduse algse mõttekuse jälle kenasti esile tõi.

Kaardimajake kukub kokku

Miks toimus 1960. aastate lõpust 1970. aastate alguseni äkki sedavõrd järsk kollaps? Taas peame spekuleerima, ent püüdkem seejuures lähtuda olemasolevaist kõnekaist faktidest. Vahetult enne katastroofi pidi juhtuma midagi, mis ilmselgelt avaldas mõju armusfäärile. Mis see oli? Vastus on üsna lihtne: mängus on teadus ja meditsiin.
Esiteks leiutati antibiootikumid, mis lisaks kõigele muule heale võimaldasid oluliselt vabaneda suguhaiguste painest. Teiseks – mis küllap veel tähtsam – tulid vahetult enne perekonna kollapsit apteekidesse müügile rasestumisvastased pillid. Esimest korda inimkonna sadade tuhandete aastate pikkuse ajaloo jooksul andsid need naiste endi kätte võimaluse vältida suguühte ajal rasestumist. Poeetiliselt väljendudes andsid need naistele kontrolli oma keha üle. Kolmandaks muutus abort meditsiiniliselt ohutuks.
Need leiutised vallandasid seksuaalrevolutsiooni, mille sümboolseks stardihetkeks peetakse legendaarset Woodstocki festivali USAs 1969. aastal. Kogu oma senise eksistentsi vältel olid inimesed pidanud seksuaalsuhetes olema ülimalt ettevaatlikud ja vaoshoitud. Eriti kehtis see naissoo kohta, kelle üksainus eksimus võis rikkuda kogu tulevase elu. Nüüd aga – maha iganenud tabud! Elagu piirideta armastus! Kui varem tähendas juhuslik seksuaalvahekord, olgugi kuratlikult ahvatlev ja nauditav, suurt riski ja vastutust, siis nüüdsest võis sellele vaadata kui ohutule ja süütule lõbule. Hästi väljendab toimunud mentaalset murrangut Paul McCartney kirjutatud ja koos ansambliga Beatles kuulsaks lauldud loo sõnad: „Yesterday, love was such an easy game to play …” (Eile veel oli armastus nii lihtne mäng …) Mitte kunagi varem inimkonna ajaloos ei olnud armastust söandatud võtta lihtsa mänguna!

Headel asjadel on kõrge hind

Seksuaalse kasinuse ja vaoshoituse asendumine vabameelsusega tõi kaasa probleeme, mis viis paarabielu kriisini. Miks? Polnud ju enam vaja muretseda ei suguhaiguste ega soovimatu rasestumise pärast. Miks siis mitte kasutada seda uut olukorda, et koosellu pisut pikantset vaheldust tuua ja niimoodi mõlema abikaasa elu rikastada? Kui ka vahel harva juhtus hoolimatusest või kogenematusest apsakaid, siis seda võiks võrrelda aeg-ajalt juhtuvate liiklusõnnetustega. Ega sellepärast tasu veel autoga sõitmist ära keelata!
Loodus on siiski keerulisem kui autosõit. Mängu astus ürgne instinkt – armukadedus, üks vanimaid ja visamalt püsivaid käitumuslikke fenomene. Seda on hämmastavalt mitmekesistes vormides kirjeldatud paljudes loomarühmades. Inimese arenenud mõistus võib küll kalkuleerida nõnda, nagu eelmises lõigus kirjutatud, kuid sadade tuhandete evolutsiooniaastate jooksul geenidesse talletatud kogemus astub sellele vastu. Naist sunnib see alateadlikult kartma, et liiderlikul meespartneril ei jää enam piisavalt aega ega ressursse temasse ja ta lastesse panustada. Meest sunnib see alateadlikult kahtlustama, kas tema väljavalitu vabameelsuse tõttu ei tule tal oma töö ja vaeva hinnaga aidata hoopis naabrimehe geene järgmisesse põlvkonda. Aastatuhandete tagune hääl sosistab talle kõrv: „Kui sa nüüd ei kasuta juhust olla armukade, võivad sinu enda geenid tulevastes põlvkondades välja surra!” Siit siis lähisuhtevägivald.
Teiseks suurendab üldine vabameelsus meeste seksuaalset survet ja pealetükkivust naistele, mida omalt poolt õhutab naiste endi käitumise ja riietuse ahvatlevamaks muutumine. Suurt osa sellest tähelepanust tajub naine aga ebameeldivana – kogu loomariigis on ju emassugupool väga valiv. Päris sama ei saa paraku väita isassugupoole kohta, mistõttu nii mõnigi kord kipuvad ta tunded silmarõõmu omadest lahknema ning tähelepanuavaldused kasvama ahistamiseks või äärmisel juhul koguni vägistamiseks. Põhjus on jällegi evolutsiooniline: need mehed meie esivanemate maailmas, kes olid armuasjades tagasihoidlikud, jäid sigimiskonkurentsis julgema ja pealetükkivama loomuga sookaaslastele alla ja nende geenid ei jõudnud tänapäeva. Tänapäeva „tsiviliseeritud” mehed loomulikult nii ei mõtle. Paraku aga kipub paljudel neist, mõnikord isegi lugupeetud ja edukatel meestel, hea kasvatus alla jääma ürgsetele alateadlikele tungidele, mille evolutsiooniline kogemus nende geenidesse on kirjutanud ja vastaspoolelt saabunud peibutavatest signaalidest vallandunud hormoonide tulv aktiveerunud. Siit siis ahistamine ja seksuaalvägivald.
Lõpuks ei maksa tähelepanuta jätta ka mõnda viimase aja teadusuuringut, mille kohaselt peetakse võimalikuks, et „beebipillide” tarvitamisest muutunud hormoonide tase põhjustab naisel depressiooni ega lase tal oma partneriga koosolemisest tunda õnne- ja turvatunnet, mida harmooniline kooselu eeldab. Seega on igal asjal, ka tablettide abil saavutatud turvalistel seksirõõmudel, oma hind. Paraku nii mõnigi kord liiga kõrge.

Tuld ei tasu torkida

Ei maksa hellitada lootust, et ürgsete tungidega on lihtne võidelda. Kõik instinktid, mis on seotud ellujäämise ja sigimisega ehk geenide levitamisega, on evolutsioonilises mõttes vanad ja väga tugevasti kinnistunud. Ei ole nii, et keelame need ära ja paari aastakümne pärast on probleemid unustatud. Võtkem või näiteks magusahimu, mis meie esivanemate maailmas oli ülimalt kasulik, tänapäeval aga suisa hukatuslik. Kas pärast põlvkondade pikkust teadvustamist, noomimist ja hädaldamist on see meil veel vähenenud?
Või keelaks hoopis armastuse ja seksi ära? Juhin tähelepanu, et ka armastus ja sugutung on evolutsiooniliselt kujunenud ja füsioloogiliselt reguleeritud instinktid, mille põhifunktsiooniks on olnud geenide efektiivne paljundamine. Milleks meile neid iganenud jäänukeid ajal, kus lapsi pole maailmale enam kuigi palju vaja ning neid väheseidki on õpitud saama ka kunstliku viljastamise abil? Kõik need murtud südamed ja suhtevägivald jääksid olemata … Muidugi ma ironiseerin. Keegi ei usu, et neist tugevatest tungidest oleks võimalik lihtsalt vabaneda. Ja miks peaks lugu eespool kirjeldatuga teisiti olema? Seda asjaolu ignoreerida oleks väga ohtlik.
Ilmselt on mõistlik leppida, et nii nagu tõhusatel ravimitel on soovimatuid, mõnikord üpris ebameeldivaid kõrvalmõjusid, võib see kehtida ka eelmise sajandi leiutiste kohta, mis on suguelu valdkonda tundmatuseni muutnud. Pole eriti usutav, et inimkond neist enam loobuks ja näiteks beebipillid keelustaks, nagu omal ajal keelustati universaalne putukatõrjevahend DDT. Pärast tule leiutamist pole sellest enam kunagi loobutud, hoolimata sellest, et peale küpsetatud liha, soojade elamute ja muu tohutu kasu on kontrolli alt välja pääsenud tuli hulganisti maha põletanud terveid linnu ja metsi, rääkimata kodudest. Inimesed on oma pika ajaloo jooksul tulega kohastunud. Nad teavad, et tuld ei tohi ilmaasjata torkida ega sellega mängida ja t tulekahju ärahoidmine on palju kasulikum ja odavam kui selle kustutamine. Rasestumisvastase tehnoloogiaga ei ole inimkonnal olnud veel nii palju aega kohastuda, aga loodetavasti see aja jooksul juhtub, nii et inimeste armu- ja peresfäär saab jälle hakata normaalselt funktsioneerima.
Me mõistame hästi, et parem on näha vaeva ja kulutada raha tulekahju ennetavate süsteemide soetamisele ja laste harimisele, et nad tikkudega ei mängiks, selle asemel et loota huilgavale ja vahtu elutuppa pritsivale tuletõrjeautole ning sotsiaalkorterile, kuhu paigutada kodust ilma jäänud pered. Niisamuti oleks ehk mõistlik õppida ka armuasjadega uutes tingimustes ümber käima, nii et perekonda ei peaks külastama politsei- ja kiirabiauto ning ema koos õnnetute lastega ei peaks otsima peavarju turvakodust.

Händikäpid inimesel

Zahavi händikäpi printsiip seletab ka inimeste järgitava, elulises mõttes kasutu, kuid aega ja energiat kulutava ebatervisliku või ohtliku käitumise mõtet. Samuti aitab see mõista, miks sellega uhkeldatakse, miks kõigil neil vastukäivatel käitumisviisidel leidub imetlejaid ja miks mõnda edvistajat kadestatakse, vihatakse või põlastatakse.
Olla vapper ja riskida sõjas, päästetöödel, autoga kihutamisel või mägironimisel ning jääda terveks ju tähendab seda, et tegu on võimeka noormehega, kes arvatavasti ei karda riskida ja võita ka päriselus. Temaga pere loomine ja laste saamine tundub olevat hea mõte, eriti kuna konkurendid talle käru keerata hästi ei julge.
Materiaalset produkti mittetootvate elitaarsete kunstide, muusika, kirjanduse või filosoofia viljelemine niisugusel tasemel, et see ka ära elatuda võimaldab, nõuab erakordselt arenenud aju. Aju on aga inimese kõige energiakulukam organ. Kuigi ta moodustab kõigest kaks ja pool protsenti keha massist, röövib ta ligi viiendiku keha energiatarbest. Pole siis ime, et tõeliselt andekaid inimesi jumaldatakse ja neile meelsasti ka andutakse.
Ainult tugeva tervisega inimene võib kõvasti „kärakat” panna, ennast regulaarselt tubakasuitsuga mürgitada, supelda jääaugus, osaleda rahvamaratonidel või harrastada muid tervist proovile panevaid tegevusi. Nõrkade tervis ei peaks sellele vastu. Kui inimene mõne sellise „hobiga” tegeleda suudab, ilma et tema igapäevaelu selle all kannataks, on ta oma võimekust tõestanud. Need aga, kes joovad ennast käpuli või lõpetavad sportimise infarktiga, on valinud uhkeldamiseks endale üle jõu käiva händikäpkäitumise. Ka suuremeelsust ja heategevust käsitletakse sageli händikäpkäitumisena. Kui sa raatsid või suudad enda heaolu arvelt aidata hätta sattunuid kaaskondseid või võõraid nälgivaid inimesi kusagil Aafrikas, pead sa olema tõeliselt tugev, edukas ja väärikas inimene. Sinu sõber tasub olla ja sinuga lapsi saades võib loota, et ka neist kasvavad sinu geenide ja vanemliku hoole toel samasugused tublid ja võimekad inimesed.
Üks eriline ja hästi tuntud händikäpiliik inimestel on priiskav tarbimine, millele juhtisid tähelepanu juba endisaegsed majandusteadlased. Miks ihaldatakse luksuskaupu? Miks nendega uhkeldatakse? Kuigi sellest rääkimist ei peeta viisakaks, on evolutsiooniline põhjus ilmne: seda tehakse selleks, et tõsta oma mainet potensiaalsete partnerite silmis ja alandada lkonkurente. Uhkeid ja tarbetult kalleid autosid, maju ja muid luksusesemeid või kulukaid harrastusi võivad endale lubada vaid tõeliselt rikkad ja võimekad, teistele lõpeks see pankroti või millegi veel hullemaga. Näiteks üle kahesaja tuhande USA dollari maksva uhiuue Mercedes-AMG G 65 maasturi soetamine on jõukohane vaid vähestele. Händikäppe, mida inimesed uhkeldamiseks kasutavad, leidub lisaks eelnimetatutele teisigi, kuid tahan lugejale südamele panna, et sel kõigel ei ole midagi pistmist inimese ratsionaalse mõtlemise või kuiva kalkuleerimisega. Nii sellist uhkeldavat käitumist kui ka vastavaid hinnanguid juhib emotsioonide toel inimese alateadvus, mida omakorda käsutab sadade tuhandete evolutsiooniaastate jooksul geenidesse kirjutatud kogemus, mis käsib uskuda vaid tõeliselt kulukat uhkeldamist.

Rahvaste ja riikide händikäpid

Nii nagu händikäptunnuseid kasutavad oma renomee tõstmiseks üksikisikud, kuluvad händikäpsignaalid marjaks ära ka kogukondadele, riikidele rahvastele, et teised neid tõsiselt võtaks. Oma rahva tuntusest ja prestiižist võidab kahtlemata iga selle rahva liige, nii nagu iga suguvõsa liige saab osa sellest aupaistest, mida on suguvõsale toonud selle hulka kuulunud kuulsus. Iga rahvas on uhke mistahes kunstniku, muusiku, kirjaniku, sportlase, maadeavastaja, teadlase või leiutaja üle, kelle reputatsioon ulatub nende endi kodutanumast kaugemale.
Võiks arvata, et neil rahvail on lihtsalt vedanud, sest silmapaistvad talendid kerkivad esile äärmiselt harva, juhuslikult ja ootamatult. Neid ei saa toota nagu saapapaari, samuti nagu ei saa tellimuse peale treida geniaalset muusikateost või dopinguvaba olümpiakulda, ükskõik kui suurt raha selle eest pakutaks. Tegelikult on asi pelgalt vedamisest kaugel. Geniaalsed loovisikud siiski ei sünni täiesti juhuslikult. Õigemini võivad küll sündida, kuid nende sünnipärase ande arenguks ja õitsele puhkemiseks on vaja, et kultuuriline pinnas nende kodumaal oleks korralikult haritud, väetatud ja kobestatud. Kõrgkultuuri toetamine on uskumatult kulukas. Lisaks ülikoolide, teatrite, spordihallide ja muude vajalike hoonete ehitamisele ja ülalpidamisele on vaja harida ja treenida suurt hulka kultuuriinimesi, kelle enamiku võimed küündivad parimal juhul keskpärasuseni. Nii mõnigi kord võib kuulda soovitusi, et kulude kokkuhoiu mõttes võiks massilise keskpärasuse kultiveerimise asemel keskenduda tippudele üksikutes perspektiivsetes suundades.
Kulusid hoiab sellega kokku küll, aga veidral kombel ei anna see soovitud efekti. Vastupidi, mida vähem toodetakse keskpärasust, seda vähem sirgub ka tippe. Sellega on kahjuks sama lugu mis rahvaarvugagi: mida väiksem rahvas, seda vähem geeniusi. Millal ükskord saab esimene eestlane Nobeli auhinna? Me võime nuriseda, miks tegeldakse teaduses või tehnoloogias igasugu jamaga, aga meil tuleb leppida paratamatusega: see on hind hiilgavate teadusavastuste või inimühiskonda muutvate leiutiste eest. Muide, üksnes vähesed neist, kes on koolis tuupinud Newtoni surematuid füüsikaseadusi, teavad, et see õpetlane pühendas suure osa oma elust alkeemiale ja okultismile ning et üheks tema salaunistuseks oli leida „tarkade kivi”, mille abil saaks elavhõbeda kullaks muuta….
Kõrgkultuur ehk elitaarne kultuur on tüüpiline händikäptunnus. Erinevalt kommertskultuurist, mis tasub ennast tegijale üldjuhul ära, tuleb kõrgkultuurile kindlasti peale maksta, ja mitte vähe. Potentsiaalne strateegiline kasu sellest on aga hiiglasuur ja seisneb kogu ühiskonna renomee tõusus. Ei maksa arvata, et riigid saaks hakkama teaduseta või professionaalse muusikata. On küllalt meist palju suuremaid rahvaid, kelle teadlastest või heliloojatest pole tänapäeval keegi kuulnud. Elu sellistes riikides võib olla igati moodne, sest kui neil leidub näiteks küllaga maavarasid, võivad nad ju iga kell teiste leiutatud asju, meditsiinivahendeid või ka külalispianiste sisse osta. Miks me aga selliseid riike kuigi tõsiselt võtta ega usaldada ei julge?
Kõrgkultuur on oma erinevates vormides ei ole muidugi ainus händikäptunnus, mille järgi terveid rahvaid tuntakse ja kadestatakse. Suur osa maailma riikidest panustab hiigelsummasid võimsate ja ahhetama panevalt ilusa te või ajalooliselt väärtuslike losside, kindluste, katedraalide ja linnamüüride taastamisele ja säilitamisele, millel muutunud ühiskonnaolude tõttu pole enam endisi jõukaid omanikke. Mõned riigid kasutavad aga mulje avaldamiseks sõjalist võimekust. Pole ka ime – üksainus nüüdisaegne hävituslennuk F-35 maksab umbes 67 miljonit eurot, üks USA armee lennuki-emalaev, millelt seda hävitajat õhku lennutada, aga ligi 10 miljardit eurot. See on peaaegu sama palju kui Eesti riigi terve aasta eelarve. Niisiis on ka sõjaline võimekus piisavalt edev, et kvalifitseeruda händikäpiks. Ja kuidas tõstab rahva enesetunnet ja riigi juhtkonna mainet üks võidukas sõjaline karistusoperatsioon kusagil maailma teisel otsas või riigile juurde võidetud poolsaar!

Raamatuid:

Tiirud, Valgus 1982
Saaremaa linnud, Zooloogia Botaanika instituut 1996
Elukunstnikud: teejuht käitumise ökoloogiasse, Huma 1998
Poiss kadakaselt saarelt, Huma 2021
Ürgema needus, Varrak 2022

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: