Erich Kästner

21. nov. 2022 at 10:24 e.l. (Erich Kästner) (, )

Erich Kästner (1899 – 1974) – Saksa kirjanik. Erich Kästner käis õpetajate seminaris ning õppis Leipzigis ajalugu, filosoofiat, germanistikat ja teatriteadust. Õpingute rahastamiseks kirjutas ta Neue Leipziger Zeitungisse följetone. Pärast doktorikraadi omandamist kirjutas ta luuletusi, arvustusi ja muid tekste mitmetele Berliini ajalehtedele ja ajakirjadele. 1928 ilmus tema esimene raamat, luulekogu „Herz auf Taille“. Aasta hiljem järgnes paljudesse keeltesse tõlgitud lasteraamatute klassik „Emil ja detektiivid“. Suurt edu saavutasid ka teised lasteraamatud: „Pünktchen und Anton“ (1931), „Das fliegende Klassenzimmer“ („Lendav klassituba“) (1933) ja „Das doppelte Lottchen“ („Veel üks Lotte“) (1949). Erich Kästner kuulus autorite hulka, kelle ühiskonnakriitilisi teoseid natsionaalsotsialistid avalikult põletasid. Ta on saanud arvukalt auhindu, nagu Georg Büchneri auhind, Saksa filmiauhind ja Saksamaa Liitvabariigi suur teeneterist.


Foto: picture alliance/dpa / Goebel

Katkend:

Raiskuminek, Eesti Raamat 2022. Saksa keelest tõlkinud Piret Pääsuke. Lk 121 – 129.

13.peatükk
Kaubamaja ja Arthur Schopenhauer – Retsiprookne bordell – Kaks kahekümnemargast rahatähte

Järgmisel hommikul äratas teda ema: „Tõuse üles, Jakob! Sa jääd kontorisse hiljaks!” Fabian seadis end kiirelt valmis, jõi püstijalu kohvi ja jättis hüvasti.
„Ma kraamin siin vahepeal,” ütles ema. „Igal pool on tolmu. Ja su mantlitripp on rebenenud. Mine ilma mantlita. Väljas on ju soe.”
Fabian nõjatus uksepiidale ja vaatas pealt, kuidas ema askeldab. Ema närvilisuse ja korraarmastuse summast tulenev usinus mõjus hubaselt. Tuba oli seda täis, see meenutas korraga kodu. „Vaata, et sa istud vahepeal korraks maha ja paned käed rüppe,” hoiatas ta. „Kas poleks kenam, kui mul oleks praegu aega? Me võiksime minna Tiergartenisse. Või Akvaariumisse. Või jääme siia ja sa jutustad mulle jälle sellest, kui naljakas ma lapsena olin. Kuidas kritseldasin nööpnõelaga voodipäitsi täis ja tirisin su siis kättpidi kohale uhket maali vaatama. Või kui kinkisin sulle sünnipäevaks valget ja musta niiti ning tosin õmblusnõela ja trukknööpe.”
„Ja paki nööpnõelu ning valget ja musta õmblussiidi. See oleks justkui eile olnud,” ütles ema ja silus ta pintsakut. „Ülikonda peaks pressima.”
„Ja naine peaks mul olema ja seitse väikest naljakat last,” täiendas ta elutarga ettenägelikkusega.
„Kobi tööle!” Ema pani käed puusa. „Töötamine on terviseks. Muide, ma tulen sulle pärastlõunal kontorisse vastu. Ma ootan värava ees. Siis saadad mu vaksalisse.”
„Väga kahju, et sa saad ainult üheks päevaks jääda.” Fabian tuli veel kord tagasi.
Ema ei vaadanud talle otsa. Ta asus diivanit korrastama. „Ma ei talunud enam sealset elu,” pomises ta. „Aga nüüd saab jälle asja. Sina pead ainult rohkem magama, ja sa ei tohi elu nii raskelt võtta, mu poiss. Ega see nõnda kergemaks muutu.”
„Ma nüüd lähen, muidu jõuan veel tõesti liiga hilja kohale,” ütles Fabian.
Ema vaatas aknast talle järele ja noogutas. Fabian lehvitas ja naeris ja tõttas kärmelt edasi, kuni maja enam ei paistnud. Siis aeglustas ta sammu ja jäi viimaks seisma. Küll mängis ta vana naisega kenakesti peitust! Tõttas välja ja minema, kuigi tal polnud midagi teha. Jättis ema üksi sinna üles võõrasse inetusse tuppa, kuigi teadis, et ema oli valmis iga tunni, mille võis koos temaga veeta, vahetama terve aastaga oma elust. Pärastlõunal tuleb ema talle kontori juurde vastu. Ta peab komejanti tegema. Ema ei või teada saada, et ta vallandati. Ülikond, mida ta kandis, oli ainus, mille ta oma kolmekümne kahe aastaga oli ise ostnud. Terve elu oli ema tema pärast tööd rüganud ja säästnud. Kas sellele siis iial lõppu ei tule?
Kuna vihma hakkas sadama, läks ta KaDeWesse jalutama. Olgugi, et see pole kaubamajade kavatsus, on nad erakordselt sobivad pakkuma meelelahutust inimestele, kellel pole raha ega vihmavarju. Ta kuulas, kuidas üks müüjanna väga sujuvalt klaverit mängis. Toiduosakonnast peletas eemale kalahais, mida ta ei suutnud juba lapsepõlvest peale taluda, võib-olla mingi embrüonaalse mälestuse tõttu. Mööblikorrusel tahtis üks noormees talle tingimata suurt riidekappi müüa. Olevat soodsa hinnaga, harukordne võimalus. Fabian põikles sellest ennekuulmatust nõudmisest kõrvale ja rändas edasi raamatuosakonda. Antikvaarsete teoste laual sattus ta Schopenhaueri valikköite peale, lehitses seda ja jäi lugema. Tolle tusase onkli ettepanek inimkonda, Euroopat mingi India tervistustegelusega õilistada oli igatahes jabur idee, nii nagu senini kõik positiivsed ettepanekud, pärinesid nad siis üheksateistkümnenda sajandi filosoofidelt või kahekümnenda sajandi majandusteadlastelt. Aga sellele vaatamata oli vanamees ületamatu. Fabian leidis ühe tüpoloogilise arutluse ja luges:
„See on just erinevus, mida Platon tähistab väljenditega δυσχολος ja εύχολος (tusameelne ja rõõmsameelne). See erinevus on tagasiviidav mitmesuguste inimeste väga erinevale tundlikkusele meeldivate ning ebameeldivate muljete suhtes, mistõttu mõni veel selle juures naerab, mis teise paneb peaaegu meelt heitma; tavaliselt on vastuvõtlikkus meeldivatele muljetele seda nõrgem, mida suurem on ta ebameeldivate suhtes, ja ümberpöördult. Kui mingi seik võib nii õnnelikult kui ka õnnetult lõppeda, siis õnnetu lõpu puhul tusameelne vihastub ja tusatseb, õnneliku lõpu puhul aga ta ei rõõmustu; rõõmsameelne seevastu ei vihastu ega tusatse õnnetu puhul, aga õnneliku puhul rõõmustub. Kui tusameelsel õnnestub kümnest üritusest üheksa, siis ei rõõmustu ta nende üle, vaid pahandab ühe ebaõnnestunu pärast; rõõmsameelne aga oskab ümberpöördud juhul end ühe õnnestunuga lohutada ja rõõmustada.
Nagu naljalt pole pahet ilma ühegi heata, nii selgub ka siin, et tusameelsed ja kartlikud karakterid peavad üldiselt küll kogema enam kujutletavaid, kaugelt vähem aga reaalseid õnnetusi ning kannatusi kui rõõmsameelsed ning muretud, sest kes kõike näeb mustalt, alati kardab kõige halvemat, sellel vastavalt teeb ta ka ettevalmistusi, see ei saa nii sageli valesti arvestada kui see, kes alati asju näeb rõõmsais värves ning väljavaates.” (Arthur Schopenhauer „Elutarkus”, tlk Leo Anvelt)
„Mida tohiksin teile müüa?” küsis üks eakas preili.
„Kas teil puuvillaseid sokke on?” küsis Fabian.
Eakam preili silmitses teda nördinult ja ütles: „Esimesel korrusel.” Fabian pani raamatu lauale ja läks trepist alla. Kas Schopenhaueril oli siis õigus, et tema, just tema seadis nood kaks inimliiki võrdväärsetena teineteise vastu? Kas polnud nimelt tema oma psühholoogias väitnud: naudinguaisting polevat midagi muud kui miinimum hingelisest vastumeelsusest? Kas ta parema teadmise puudumisel absolutiseeris selles lauses δυσχολοι käsituse? Portselani ja keraamilise kunstkäsitöö osakonnas toimus mingi tunglemine. Fabian astus ligi. Müügimehed, müüjannad ja ringiuitajad seisid ringis ümber väikese nutuse tüdruku, kes võis olla kümneaastane, ranits seljas ja viletsalt riides. Laps värises kogu kehast ja vaatas kohkunult täiskasvanute tigedaid, ärritunud nägusid.
Saabus osakonnajuhataja. „Mis lahti?”
„Ma sain selle jultunud olendi kätte, kui ta tuhatoosi varastas,” seletas üks vanapiiga. „Siin!” Ta tõstis väikese kirju toosi üles ja näitas ülemusele.
„Marss direktori juurde!” kamandas visiitkuub.
„Tänapäeva noorus,” ütles üks üleslöödud hani.
„Marss direktori juurde!” hüüdis üks müüjannadest ja haaras väiksekese õlast kinni. Laps nuttis ägedalt.
Fabian trügis trobikonnast läbi. „Laske laps jalamaid lahti!”
„Mida te endale lubate,” sõnas osakonnajuhataja.
„Kust teil tuli pähe sekkuda?” küsis keegi. Fabian laksatas müüjannale sõrmede pihta, nii et see lasi lapsest lahti, ja tõmbas siis väikese tüdruku enda juurde. „Miks sa just nimelt tuhatoosi võtsid?” päris ta. „Kas sa suitsetad juba?”
„Mul ei olnud raha,” ütles tüdruk. Siis tõusis ta kikivarvule. „Minu issil on täna sünnipäev.”
„Lihtsalt varastada, kui raha pole – taga targemaks,” lausus üleslöödud hani.
„Kirjutage meile kassakviitung välja,” pöördus Fabian müüjanna poole. „Me võtame selle tuhatoosi.”
„Aga laps on karistuse ära teeninud,” väitis osakonnajuhataja. Fabian astus mehe ette. „Kui te mõtlete minu ettepanekule vastu seista, peksan kogu teie portselanipoe puruks.”
Visiitkuub kehitas õlgu, müüjanna kirjutas kviitungi välja ja viis tuhatoosi kauba väljastusse. Fabian läks kassa juurde, maksis ja sai pakikese kätte. Siis saatis ta lapse väljapääsuni. „Siin on su tuhatoos,” ütles ta. „Aga vaata, et see katki ei läheks. Elas kunagi üks väike poiss, kes ostis suure keedupoti, et kinkida see jõuluõhtul emale. Kui aeg sinnamaani jõudis, võttis ta poti kätte ja purjetas pooleldi avatud ukse vahelt läbi. Jõulupuu sädeles suurepäraselt. Näe, ema, siin on sulle … ütles ta ja tahtis öelda: Siin on sulle pott. Aga siis käis kärakas, pott purunes ukse vastu kildudeks. Näe, ema, siin on sulle potisang, ütles poiss nüüd, sest tal oli ainult sang pihku jäänud.”
Väike tüdruk vaatas tema poole, hoidis kahe käega pakki kinni ja märkis: „Minu tuhatoosil pole ju üldse sangu.” Ta tegi niksu ja pistis jooksu. Siis pööras veel korraks ringi, hõikas: „Suur aitäh!” ja kadus.
Fabian astus tänavale. Vihma ei sadanud enam. Ta seisatas kõnnitee serval ja vaatas autosid. Üks sõiduk peatus. Iga sõrme otsas pakk, ajas üks vanadaam end istmelt üles ja tahtis väljuda. Fabian avas autoukse, aitas daamil välja astuda, kergitas viisakalt kaabut ja tõmbus kõrvale.
„Võtke!” ütles lähedal keegi. See oli vanadaam. Ta surus Fabianile midagi pihku, noogutas ja läks kaubamajja. Fabian tegi peo lahti. Seal oli üks kross. Ta oli tahtmatult teeninud ühe krossi. Kas ta nägi juba kerjuse moodi välja?
Ta pistis mündi taskusse, astus trotslikult teeserva ja avas teise auto ukse. „Võtke!” ütles keegi ja andis talle krossi. See kujuneb ju lausa ametiks, mõtles Fabian ja oli veerand tundi hiljem teeninud kuuskümmend viis penni. Kui nüüd Labude mööda läheks ja näeks kirjanduslik-ajaloolise ettevalmistuse saanud ukseavajat, mõtles ta. Ent see mõte ei heidutanud teda. Ainult ema poleks ta tahtnud kohata, Corneliat ka mitte.
„Soovite lahket andi?” küsis üks naine ja andis suurema rahatüki. See oli proua Irene Moll. „Ma olen sind pikka aega jälginud, mu poiss,” ütles ta ja naeratas kahjurõõmsalt. „Me ikka kohtume, kus aga saame. Kas sul läheb nii viletsasti? Sa kiirustasid minu mehe pakkumisest keeldumisega, ja ka võtmeid oleksid võinud enda käes hoida. Ma ootasin, et näha sind taas oma voodis. Sinu tagasihoidlikkus teeb meelaks. Võta, aita mul pakke tassida. Jootraha juba said.”
Fabian lasi endale pakid sülle laduda ja järgnes vaikides.
„Mida ma võiksin sinu heaks teha?” küsis naine mõtlikult. „Kohast said lahti, mis? Mina ei ole pika vihaga. Molliga ei saa paraku enam arvestada. Ta sõitis laevaga Prantsusmaale või kuhu iganes. Ja nüüd elab meie juures kriminaalpolitsei. Moll on oma notaribüroole üle kantud raha kõrvaldanud. Juba aastaid, iial poleks keegi seda temast uskunud. Me alahindasime teda.”
„Millest te siis nüüd elate?” küsis Fabian.
„Ma avasin pansioni. Suured korterid on praegu odavad. Mööbli kinkis mulle üks vana tuttav, see tähendab, et tutvus on noor, tuttav on vana. Talle kuuluvad nüüd mõned piiluaugud ustes.”
„Ja kes elab selles hästi läbi paistvas pansionis?”
„Noored mehed, mu härra. Elamine ja toitlustus tasuta. Peale selle saavad nad kolmkümmend protsenti sissetulekutest.”
„Millistest sissetulekutest?”
„Minu noorte meeste mittekristlik ühing leiab peenema seltskonna daamide poolt tõelise kirega sagedasti külastamist. Daamid pole just alati ilusad ja saledad, ja seda, et nad kunagi noored olid, ei usu küll ükski inimene. Aga neil on raha. Ja ükspuha, palju ma nõuan, nad maksavad. Ja kui nad peavadki enne oma härrad abikaasad paljaks varastama või maha koksama, nad tulevad. Minu pansioni elanikud teenivad. Mööblikaupmees vaatab pealt. Daamid anduvad oma kirgedele. Kolm noormeest on minu käest juba ära ostetud. Sissetulek on neil märkimisväärne, oma korter ja kõrvalt väikesed sõbratarid, salaja, mõistagi. Ühe neist – ungarlase – omandas kellegi töösturi proua. Mees elab justkui prints. Kui ta on piisavalt tark, ajab aastaga varanduse kokku. Siis võib ta vana komejandi kuu peale saata.”
„Niisiis meestebordell,” tõdes Fabian.
„Säärase asutuse eksistents on palju rohkem õigustatud kui naistemaja,” seletas Irene Moll. „Pealegi unistasin ma juba noore neiuna, kuidas saan sellise ettevõtte omanikuks. Ma olen väga rahul. Mul on raha, ma angažeerin peaaegu iga päev ärisse uusi jõude ja igaüks, kes tahab saada pansionäriks, peab minu juures omalaadse vastuvõtueksami sooritama. Igaüht ma ei võta! Tõelisi talente esineb harva. Pigem leidub sünnipäraselt andekaid. Ma pean korraldama täienduskursusi.”
Ta seisatas. „Jõudsingi kohale.” Pansion asus suures elegantses üürimajas. „Ma teen sulle ühe ettepaneku. Pansionärina sa kõne alla ei tule, mu kallis. Sa oled liiga valiv, sa oled sellele alale ka liiga vana, minu kunded eelistavad kahekümneaastaseid. Peale selle põed sa valeuhkust. Aga ma võiksin rakendada sind sekretärina. Pikkamisi oleks vaja korralikku raamatupidamist. Sa võiksid töötada minu eraruumides, samuti seal elada. Mis sa arvad sellest?”
„Pakid on siin,” ütles Fabian. „Ma ei tahaks oma okserefleksi liialt koormata.”
Sel hetkel väljusid majast kaks noormeest. Nad olid šikilt riides, muutsid proua Molli silmates ebalevaks ja võtsid kaabu peast.
„Gaston, kas sul on täna linnaluba?” küsis naine.
„Mackie arvas, et ma peaksin heitma pilgu autole, mille number seitse talle lubas. Ma olen kahekümne minuti pärast tagasi.”
„Gaston, sa lähed praegu kohe oma tuppa. Mis korralagedus see olgu? Marss! Kella kolmeks on number kaksteist ennast kirja pannud. Selle ajani magad, lase käia!”
Noormees läks tagasi majja, teine hakkas veelkord tervitades oma teed astuma.
Proua Moll pöördus veelkord Fabiani poole. „Sul pole jälle tahtmist?”
Ta võttis oma pakid. „Ma annan sulle nädala mõtlemisaega. Aadressi sa tead nüüd. Mõtle järele. Nälgimine on maitseasi. Pealegi teeksid sa mulle isikliku teene. Tõepoolest. Mida rohkem sa tõrgud, seda rohkem see mõte mind paelub. Kiiret pole, aega oskan ma vahepeal hästi veeta.” Ta läks majja.
„See on peaaegu vältimatu,” pomises Fabian ja pööras ringi.

Tõlked eesti keelde

Raiskuminek, Eesti Raamat, Tallinn 2022
Emil ja detektiivid, Eesti Raamat, Tallinn 2018
Veel üks Lotte, Avita 2018

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: