Viivi Luik

20. dets. 2022 at 11:36 e.l. (Määratlemata) (, )

Foto: Ülo Josing

Viivi Luik (sündinud 6. novembril 1946) on rahvusvaheliselt tunnustatud eesti luuletaja, prosaist ja esseist, kes ühel või teisel moel on mõjutanud mitmeid põlvkondi ja väljendanud nende elutunnetust. Tema teoseid on tõlgitud mitmesse võõrkeelde ja teda on pärjatud paljude auhindadega, sealhulgas Tartu Ülikooli Rahvusmõtte auhinnaga (2022), Jaan Krossi kirjandusauhinnaga (2020), Eesti Vabariigi kultuuripreemiaga elutöö eest (2019).
Juba üsna varases lapseeas välja kujunema hakanud poeetiline maailmatunnetus ajas teda pärast Risti algkooli ja Kalmetu 8-klassilise kooli lõpetamist 15-aastaselt kodunt välja Tallinnasse. Haridusteed jätkas ta aastatel 1965–1967 Tallinna Kaugõppekeskkoolis, töötades samal ajal Tallinnas arhivaarina ja raamatukoguhoidjana. 1967. aastal sai tast vabakutseline kirjanik.
Lüürikuna alustanud Viivi Luik on avaldanud üksteist luulekogu, nende seas kaks lasteluulekogu ja kuus valikkogu. Mitmed luuletused on saanud lauluvormi.
Tema sulest on ilmunud veel üks lühiromaan, kuuldemäng ja ooperi libreto, lasteraamatuid, hulganisti esseid, loenguid ja kolm romaani. 2021. aastal anti välja Viivi Luige elava klassiku seisusesse tõstnud lüürilise tonaalsusega prohvetliku debüütromaani „Seitsmes rahukevad“ (1985) järjekordne uustrükk, millest on saanud tema enimtõlgitud teos.
Teine romaan „Ajaloo ilu“ (1991), mille sündmustik hargneb 1968. aasta augusti Lätis ja Eestis, kirjeldab totalitaarses režiimis elamise tunnetust ja „hirmu magusust“.
Kolmandas romaanis „Varjuteater“ (2010) keskendub autor eluperioodile Roomas, kus ta viibis aastatel 1998–2002 koos kirjanikust abikaasa Jaak Jõerüüdiga, kes oli Itaalias, Maltal ja Küprosel Eesti suursaadik.
Viivi Luige ülimalt keeletundlikes, kujundirikastes luuletustes ja proosatekstides kõneleb maailmaajaloo hääl, elab püüdlus hoomata maailma terviklikult. Neis kõlab kõiksuse hääl.

Eve Pormeister

Katkend:

Luuletusi kogust „Jõhker tähistaevas”, Valitud luuletused, Kirjastus SE&JS 2022. Lk 14; 25; 32; 57; 167; 181; 218; 219; 223; 237; 243; 258; 282; 317.

VÕTA MIND LEHTEDE VARJU!

Tahaksin pihlapuu rüppe,
okstesse varjata pea.
Tahaksin pihlapuu rüppe,
puhata oleks seal hea.

Pesevad vihmad ta marju,
nendele vajutan suu.
Võta mind lehtede varju,
lõkendav sügise puu!

Sinule laulan ja sina saad aru,
oled nii lihtne ja hea.
Sinule laulan ja sina saad aru,
toetan su tüvele pea.

Juuni 1962

KAS KOHTAS TEIST KEEGI
MU VALGET KUUD?

Kas kohtas teist keegi mu valget kuud,
kui ta pajusid põlvili rõhus?
Kas kohtas teist keegi mu valget kuud
kaera hõbedakõrteses põhus?

Kas kohtas teist keegi mu valget kuud
tasa langemas rõõmsasse heina?
Kas ikka veel laotavad valged puud
talle luhtade hajuvat leina?

Ma ei tea temast ammugi enam,
päevi pilluvad heitlikud tuuled.
Ma ei tea temast ammugi enam,
harva unes ta vaikimist kuulen.

Veebruar 1965

SÜGISSERENAAD

Üksikud rangad üle kirsside rea,
odrapõldude hõng.
Keegi on tulnud, kel ümber pea
ämbliku jäine lõng.

Kohtasin eile teda hämaras soos,
uskusin – ta ei näe.
Aga ta tuli tuulega koos,
andis hõbeja käe.

Kui mõõk rohujuurtesse lõikus ta hääl.
Nii ta teretas mind.
Kui mõõk rohujuuri lõikas ta hääl.
Kuskil kiljatas lind.

Üks kollane kask, mõni humalaling –
kõik see peegeldus vees.
Siis korraga nägin – ta talutab mind
mööda jäätuvat teed.

Olen tõesti seal mina, ta vasemal käel?
Mina seisan ju siin –
nad liikusid sinna, kus loojenes päev.
Kuhu, keda ta viib?

Sahin läbistas korraga pimeda roo.
Miski külmetas käe.
Ta tuleb mu juurde mu endaga koos
ja kedagi mina ei näe!

Artur Alliksaarele

Jätsime lageda taeva alla
kaks krüsanteemi.

Nende kollased näod
on pööratud üles,
varsi mööda valgub valgus
sügavasse mulda.

Kui sa tahad neid näha,
mõtle luuletajale, keda pole.
Mustale vahtrale
ta peatsis.

SEE LUULETAJA

J.V.-le

Ei tea, kas ütlesid, et tuled kohvikusse,
kui kell saab kuus, kui süttib videvikke
poesiltidest või kuust, ja imbub lampidesse?
Kui kell saab kuus, kui ilmub videvikke.

Võis olla veebruar, sest peeglist läbi minnes
läks süda kaduma säälsamas keset klaasi
ka maha ununes su seemisnahkne kinnas.
Läks süda kaduma, säälsamas keset klaasi.

All oli garderoob, et sinna jäetaks riided.
Ka sina kiirustades andsid oma elu
ja number ulatati läbi võrepiirde.
Ka sina kiirustades andsid oma elu.

Üks mees sind teretas ja küsis, kust sa tuled.
Sa tahtsid vastata, et tuled kohvikusse.
Kuid tema ütles, et kohe peegli suleb.
Sa tahtsid vastata, et tuled kohvikusse.

Mees näitas tänavaid, kus tantsis nõtkeid pilvi
ja mõned näod sa kohe tundsid ära.
Üks luges raamatust ja teise raskeid silmi…
Ja mõned unenäod sa kohe tundsid ära.

Seejärel sai kell kuus ja peegel suletigi.
Mis sai su eluloo ja mis su armsamaga
ja kas teid meenutada üldse juletigi?
Kes teab, sest kell sai kuus ja peegel suletigi.

OST

Kangi all vanalinnas
keset keltsa ja jääd
kirjas on naeruhinnad.
Meie käisime sääl.

Suurte majade taga
läikis lagedat vett.
Suust tõusis aurusagar,
kolksatas uksekett.

Kui oled asjatundja,
ära sa raha loe.
Katuselt kukkus lund ja
kaupmees köhatas poes.

Link oli külm ja sile,
akna pääl gooti trükk.
Ostsime pajuvile,
kuusteist kopikat tükk.

KINDLAKSMÄÄRATUD KOKKUSAAMINE

Igal pool jõuab suvi kätte.
Maa alt tuleb rohi välja.
Sa saad oma südame kätte
kell kaks, tulles uksest välja.

Tee temaga kõik, mis tahad,
või istuta akna alla.
Sel nädalal ilmad on pahad
ja praegugi vihma kallab.

Küll su kurbus meenutab kõike!
Ka lapsepõlve, kui soovid.
Tuul toob mere poolt laevahõike
ja kõmavad kivihoovid.

VANAEMA

Keset pilkasi pilvi
on üks sinine laik.
Kased jooksevad mahla,
mahlal on magus maik.

Kas sa mahlaga pesid
oma heledat pääd?
Kägu kukub. Ta soovib
sinule kõike hääd.

*

Naera, naera, naerame võidu,
kes naerab paremini.
Läbi tuliste suvede
ja talviti aremini.

Kui sa julged, saad elust läbi
otse ja pugemata.
Päevad kõik on kalendris kinni.
Kinni ja lugemata.

Sinu sinistes veresoontes
pesitseb põliskevad.
Minu kondid on kuusepuised,
valged ja kõlisevad.

Suvi tuleb ja suvi läheb,
suislepp see veretabki.
Armastus hulgub ilma mööda.
Kättpidi teretabki.


JUHUS ON JUBA TEEL

Elu on imelik asi uueski linnaosas.
Mürtsuvad liftiuksed ja ülevalt raadio kostab.
Tuul, trepikojad ja poed – kõik nad on oma osas,
aga juhus on juba teel. Kioskist trollitalonge ostab.

Üle lendavad pilved, juba on järgmine peatus,
juba on järgmine korrus, juba öeldakse tere.
Neljaks või viiekski kuuks päike majade vahel peatus,
siis veeres uuesti ära üle maade ja mere.

Kõigest on luuletatud, kurvast meelest ja külmast ilmast.
T u i s k jookseb võidu tuisuga, t i h a n e nokitseb pugu…
Ikka korterisügavustes hiilgavad meie silmad
vastu pimedat talve, ja aega, ja ajalugu.

SALADUS

On üks päev, mis niipea ei närtsi,
sinna vahin ma üksisilmi.
Tühjad mererannad kesk märtsi,
ülal noore näo moodi pilvi.

Siit on hiljuti ära mindud,
liivas maas on ei-tea-mis-asi.
See on täpselt nagu need kindad,
mida ma emal kududa lasin.

Liivas vettivad tiivasuled –
halle triipe ja pruune ringe.
Merest keegi välja ei tule,
päike paistab ja tuul on vinge.

AJALIK

Kes suri, kes elas, kes oli,
on täiesti ükstaspuha.
Üks kord elus on kõigil voli
minna päeva käes üle luha.

Eks maad ole mitmed müünud.
Ikka vesi see vered pesi.
…Need madalad hallid küünid,
kus tuul undab tasakesi,

lepaurvad ja vana kulu
ja sügav sogane vesi.
Need ajatud pildid ei kulu,
neil on oldud ka kahekesi.

LIIGUVAD PÄEVAD JA AASTAD,
teiseks võib muutuda maailm.
Raskete hoonete all aga
endiselt mustendab muld.

Mere päält puhuvad tuuled,
see pime ja rajune ilm
õhutab külmalt ning visalt
grippi ja südametuld.

Päev hakkab õhtusse jõudma,
rahvast täis on kõik ärid.
Soola ja sulanud lund
pritsib autokummide alt.

Korraga käib üle keha
külma- või kuumusevärin –
üks eluluule ja -saatus
mind puudutas lähedalt.

Keset Raekoja platsi
sammupäält seisma ta jäi,
hingates põhjamaa sügise
pilkavalt-traagilist lõhna.

Huviga liigutas sõrmi:
kas käsi veel käib või ei käi?
Siis hakkab sadama lumi
ja valgustas silmnägu kõhna.

Sestpääle ta silmavaadet
ja ta oimusid surelikke
küll päeva-, küll lambivalgel
läbi ajapragude jahin.

Kas kostab vahetevahel
tiivalööke säält murelikke,
või on see kirjutusmasina lint?
Selle tasane kahin.

ON AASTASAJA LÕPP. ON ÖÖ.

Üks käsi lehte keerab,
teine toetab oimu.
On aastasaja lõpp. On külm.
Muud midagi ei toimu.

Veel keegi vastata ei oska
selles ilmas,
miks surematu tuli süttib
surelikus silmas,

miks siiski särama lööb
hää ja kurja piiril
nii selge silmatera
nõnda mustil kiiril,

mispärast võim ja vaim
on seotud omavahel,
mis kokkumäng käib tegelikult
jää ja tule vahel,

kas vere piiblimaik on
sellepärast tuultel,
et küsimärk kui haav on
kõigi elavate huultel,

kas ainult see veel peletabki
maa päält varje,
kui keegi külmalt kunstiteoseks
muudab kuuma karje.

Üks käsi lehte keerab,
teine toetab oimu.
On aastasaja lõpp. On öö.
Veel midagi ei toimu.

Kui kõik on lõppemas,
kas siis jääb ainult loota,
et algab miski, mida
keegi meist ei oota?

1986

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: