Martin Algus

20. jaan. 2023 at 3:45 p.l. (Martin Algus, Nädala autor 2023)

Martin Algus (1973) on eesti näitleja, kirjanik ja stsenarist. Lõpetas 1997. aastal Viljandi Kultuurikolledži. Ta töötas aastatel 1997–2005 Ugalas näitlejana.

02.veebruaril kell 17.30 keskkogu IV korruse saalis
Kirjandusõhtu: külas on stsenarist ja kirjanik Martin Algus, temaga vestleb Mihkel Kunnus
Martin Algus on pälvinud Eesti kultuurkapitali aastapreemiaid nii draama kui ka proosa eest ja võitnud mitmeid teisi auhindu (sh Oskar Lutsu huumoripreemia).
Ürituse toimumist toetab Eesti Kultuurkapital.

Foto: Lilian Merila

    Katkend:

    Tagamaa, Varrak 2020. Lk 93 – 104.

    Olympia

    Peateelt maha keerates toimus järsk muutus, kui mets lõppes ja vaaludena kaugusesse hajuv avarus vaatleja meeled ruumist vabastas, lõpmatus ujus vabalt silmapiirini, sealt edasigi.
    Ja Hansule meenus tahtmatult Pessoa:

    … sest mina olen seda kasvu kui mu nägemine,
    mitte seda kasvu kui pikk ma olen…

    (F. Pessoa „Silmapiir”. Tlk A. Kaalep.)

    Eemal orus helkles pajude vahel pisike küla.

    ***

    Venelasest taksojuht vaatas uudishimulikult ringi, külatänavad olid puhtad ja muru niidetud.
    „Pskovi all oli pori nabani, kirik vajus kokku, teed täideti palkidega,” ütles mees, kes oli alles mõne aasta eest Tallinna kolinud. Ta oli nüüd esimest korda Eestis maale sattunud ja rääkis vene keeles, rohkem endale kui kliendile, kes teda ilmselt ei mõistnud, ja see polnudki nii oluline, sest kõik oluline sai juba Tallinnas žestide ja numbrite abil selgeks tehtud.
    Tagaistmel istus viiekümnendates härrasmees, tõesti, ei vähem ega rohkem kui härrasmees, peen ülikond seljas, lips kaelas, hallid juuksed rangelt lõigatud, särgikrae tugev ja erk. Mehest õhkus välismaisust, nii selgelt, nagu seda ainult nõukogude inimene juba eemalt võis ära tunda, sellest kreemjast, puhtast ja võõraste aroomidega immutatud nahast kiirgus küllastunud elule omast mahedust, heale järjele jõudnud inimolemise peenemat vaapa, mida siinmail isegi jõukamate juures näha polnud. Siinmail olid jõukad pigem tüsedad ja rasused, näost punetavad ja ohjeldamatust elust haiged.
    Soliidne mees vaatas autoaknast välja, vaskne õhtuvalgus langes läbi papliokste, tehes tema näonahal tireleid ja siksakke, puudutas kortsukesi ja lumivalgeid oimusalke, kompas helklevate sõrmedega reisija võõrapärast materjali. Ja ta oligi kaugelt võõrsilt tulnud, nii kummaline kui see ümbruskonnas ka ei tundunud. Mees oli saanud võimaluse koos olümpiameeskonnaga Austraaliast siia sõita, oma vanale kodumaale, kust ta kunagi vaevalt kaheksateistkümneaastasena põgenes. Tal polnud küll luba pealinnast välja sõita, aga see oli kõigest sümboolne takistus, sest siinmail sai tõepoolest juba mõne dollari eest peaaegu üleloomuliku võime mistahes kokkuleppeid sõlmida.
    Hans vaatas autoaknast välja, otsis tuttavaid märke, rind korraga raske ja kerge.
    Kolmkümmend kuus aastat lahutas teda sellest ümbrusest, kolmekümne kuue aasta jagu päevi ja öid, tunde ja minuteid, vaikseid jalutuskäike ja kärarikkaid vastuvõtte, rahutuid ja rahulikke unesid, lõhnu, valgust. Kolmkümmend kuus aastat, mis hakkasid tookord murdunud koha pealt edasi kasvama.
    Külaservas seisis mõisahoone, milles tegutses nüüd algkool, jõekäär oli taimi täis kasvanud, jõest oli vaid kitsas nire järel, see käändus mätastel vohavate leppade vahel läbi muda nagu näljast ahtunud madu.
    Vana küün oli kadunud, põllul seisid betoonpostidel kõrgepingeliinid, vanade majade kõrvele oli tekkinud uusi tellishooneid, põlluservas sätendasid kolhoosi angaarid, aga külavahe oli puhas ja korras.
    Kõik oli ju ammu muutunud, kõik aatomid minus ja ka selles kohas on ammuilma juba loendamatuid kordi välja vahetunud. Sattudes aastate pärast tuttavasse paika, leiad selle siledaks lihvituna, vetikatesse mähkununa nagu kivi jõepõhjas, mis on voogudes ümaraks ja siledaks kulunud.
    Selle kiviaia tagant jooksid kunagi kitsed vastu, plekist kuljused kõlisemas nagu idamaiste rändmunkade muretu hüüd, vana karjus tõmbas piipu ja naeratas, nii et punetav nägu muutus hetkega kokku pressitud käsnaks.
    Siit läksid tüdrukud läbi oja, seelikud niueteni üles kääritud, haned paterdasid kaldal, kaelad pikal.
    Hans keris autoakna lahti.
    Kummaline, mõtles ta, saabuda unenäosarnaste mälestuste keskelt siia, sellesse paika, asetada vaimus hõljuv kujutlus selle külatänava, põõsaste ja majakeste peale, vaadata kuidas jooned ilmsi ja mälus ühte sulavad.
    Ta oli nüüd siin, tõesti.

    ***

    Hans oli 1944. aasta sügisel põgenikepaadiga Rootsi jõudnud, soolasest veest parkunud ja külmunud. Öine Läänemeri oli kostitanud tormi ja hävituslennukite pommidega, plahvatuste veesambad tõmbusid iilides kaldu ja hajusid metsiku pihuna. Üks vanem mees ja üks lapseohtu poiss olid üle paadiserva kukkunud ja lainetesse kadunud, üks vanem naine ei liigutanud enam, kui teised värisevail ihuliikmeil paadist välja ronisid.
    Hans oli Rootsis peretuttavate juurde jõudnud, isa endised äripartnerid hoolitsesid tema eest ja peale sõda sõitis ta üle Atlandi Ameerika Ühendriikidesse, kus ootasid ema ja kolm õde.
    Hans jätkas seal õpinguid, hakkas tegelema kunstiga, teatriga, kirjutas arvustusi ja korraldas näitusi, tutvus hilisemate suurkujudega nagu Barnett Newman ja Jasper Johns, Claes Oldenburg ja mitmed teised kunstnikud ja muusikud. Hansul oli kodus foto, millel ta poseeris koos David Bowiega. Ja siis ta kolis ühel hetkel skulptorist abikaasa Barbaraga New Yorgist Sydneysse, kust naine pärit oli.
    Vanem vend Ralf ja isa jäid sõjas kadunuks. Suurvabrikandist isa arreteeriti juba neljakümnendal, kui Nõukogude Liit oma vägedega sisse marssis, ja ilmselt hukati kiiruga, kui sakslased aasta pärast Eestisse jõudsid. Vend Ralf läks neljakümne teisel vabatahtlikuna Wehrmachti ridades rindele ja temast jõudis hiljem Hansuni ainult üks optimistlik kiri, milles noormees teatas, et kõik on korras, vennas, nad valmistuvad Stalingradi all ülekaalukaks pealetungiks, sõda saab peagi läbi.
    Hans mõtles hiljem, et väga raske on inimestele selgitada, mida sõda tema jaoks tähendas. Segadus, kaotusvalu, kõige purunemine ja murdumine, hirm, millega võis harjuda, aga oli veel midagi.
    Saksa okupatsiooni ajal, peale venna armeesse minekut, oli Hans elanud kaks aastat mahajäetud mõisahoones, nende perekonna endises suveresidentsis, mis oli sel hetkel üks kõle ja tühi paik. Ema ja õed olid juba kolmekümne üheksandal Eestist lahkunud, kui isa nad segaduste eest pakku saatis. Isa muretses äride ja vabrikute pärast, jäi ühes poegadega siia asju sättima, tal oli lõputult sidemeid ja raha, aga tal polnud aimugi kui põhjatult küüniline on see jõud, millega tuleb peatselt silmitsi seista.
    Hans vahetas mõisas leiduvat kraami külas toidu vastu ja sattus ühel päeval turuplatsil kokku tüdrukuga, kes teda õrritaval pilgul vahtis.
    Tüdruku nimi oli Olympia.
    Nad mõlemad olid kuusteist.
    Tüdruk oli Tartust siinsete sugulaste juurde pakku saadetud. Tema isa oli ajalooõpetaja, kes imetles iidseid helleneid ja oli tütrele nende auks nime pannud. Hansule meenutas tüdruk aga hoopis Ѐdouard Manet`”Olympiat”. Väljakutsuv pilk, huuled korraga muigvel ja trotsliku, pisut helendav jume. Hansu isa oli kunsti kogunud, nende linnakodus ja ka mõisas leidus katalooge kuulsate teoste reproduktsioonidega.
    Hans ja Olympia jooksid mööda tühja mõisahoonet, langesid vooditele, diivanitele, kanapeedele, mõnele veel alles jäänud vaibale, nad rullusid mööda parketti ja trepiastmeid, istusid ööd läbi suure kamina ees, kus küttepuude asemel põlesid mööbliesemed.
    Hans luges tüdrukule küünlavalgel raamatuid ette, taidles nägusid tehes ja vehkles kätega, nii et varjud seintel vaheldumisi nurkadesse hüppasid ja keskele kokku kargasid.

    Tiiger! Tiiger! Kirkas kumas
    põlislaanes pilkasemas
    Kelle surematus silmas, peos
    su sümmeetria hirmutav sai teoks?

    (W. Blake, „Tiiger”. Tlk M. Algus.)

    Nad tantsisid laulu üürates trepihalli kivipõrandal või lihtsalt istusid, käed teineteise süles, vaatasid ülakorruse rõdult, kuidas aovalgus jõekääru helendama paneb. Vahel olid taevas kruuksuvad rändlinnud, vahel reidile sõitvad hävituslennukid ja vahel hõljus seal üksnes sudune ääretus, justkui mingi rahustav lubadus, mis tuleb pikemalt mõtlemata lihtsalt teadmiseks võtta.
    Hans lebas Olympia kõrval, hingas tüdrukut sõõmhaaval endasse, puudutas sünnimärki tema lõua all, siis surus ennast järsku tugevalt tema vastu.
    Ja ühel päeval, kui taevas ulguvatel lennukitel enam üldse vahet ei tekkinud, ilmus mõisaukse ette poripritsmetes auto isa endise asjaajajaga. Kurnatud olemisega mees ütles, et Hans peab nüüd Eestist lahkuma. Punaarmee oli idapiiril läbi Wehrmachti kaitseliini murdnud ja poisil oli isa ja ka venna tõttu ohtlik paigale jääda. Hans ja Olympia leppisid sealsamas kokku, et sõidavad koos läänerannikule, et seal Rootsi suunduvale põgenikepaadile jõuda.
    Nad pidid kohe ära sõitma ja tüdruk läks tädile teatama. Aga juhtus nii, et sugulased panid Olympia luku taha ja Hans aeti relvaähvardusel ukse tagant minema.
    Kui Hansu isa oli olnud vaenlaseks nõukogulastele, siis Olympia isa ootas hoopis sakslaste põrumist. Gestaapo oli arreteerinud tüdruku onu, kes levitas Tartus Reichi vastaseid lendlehti. Sõiduvalmis auto turtsus hoovil. Hans seisis nõutuna maja ees. Olympia ilmus järsku aknale ja poiss tormas tema juurde, tüdruk sirutas käe välja, lubas soigudes Hansule Rootsi järgneda, Hans hoidis tema sõrmi pihus ja tõotas, et tuleb tüdrukule järele. Poiss rebiti viimaks autosse ja aken lendas kinni. Neljakümne üheksanda aasta märtsilõpul küüditati Olympia koos perega Siberisse. Naine jõudis alles kuuekümnendatel Eestisse tagasi. Hans üritas algul temaga kontakti saada, aga see oli võimatu. Ta jälgis uudiseid Nõukogude Liidust, kujutas ette, kuidas Olympial seal läheb, sai viimaks tuttavate kaudu teada, et tüdruk oli koos perega asumisele saadetud, sealt tagasi tulnud ja elas nüüd sellessamas külakeses, kusagil mõisa ja jõekääru vahel. Ta oli naise täpse aadressi alles eile Tallinnas välja uurinud. Hans töötas Sydneys kultuurilehe peatoimetajana ja sai ennast nüüd, Moskva olümpiamängude ajal, koos spordireporteritega Nõukogude Liitu lähetada. Eestisse, kus toimus olümpia purjeregatt. Hans naeris enda üle algul, kui see mõte talle pähe tuli. Tema, otsekohese ütlemisega kriitik, kes on põlanud tundelisust igas võimalikus vormis, mõtleb nüüd taolisele kohtumisele? See on ju vananeva mehe hale katse ehitada illusioonidest sild millegi võimatu poole. Barbara, kellest ta oli juba ammu lahus, soovitas seda võtta kui happeningi – kohtumist tuleks filmida ja see kunstiprojektina vormistada.
    Aga mida lähemale reisikuupäev nihkus, seda tugevamalt tundis Hans, et ta ei saa seda võtta millegi muuna, kui sellena, mis see tegelikult on.
    Olümpia ja Olympia.
    See polnud ju vaid kokkusattumus?
    Miski, mis tundus ammu tardunud olevat, hakkas uuesti liigutama.

    ***

    Hans tuli taksost välja, kõndis pisikese tellismaja juurde ja seisatas välisukse ees. Jalgratastel poisid sõitsid mööda, vahtisid ükskõiksust teeseldes võõrast.
    Hans põrnitses kulunud kellanuppe ja nimesilte.
    Ta kõhkles hetke, vaatas korraks abitult ringi, aga pöördus siis järsult ukse poole ja vajutas nupule.
    Kostis kummaline helin nagu kellukesed kitsede kaelas, see kuliseb läbi õhu ja muutus siis mahedamaks, hajus lindude säutsumisse ja katuseharjalt murduvaisse kiirtesse. Hans ootas, ainiti ust vahtides, muutus rahutuks, lõi uuesti kõhklema, astus sammukese tagasi, aga nüüd avanes uks.
    Ja seal ta seisis.
    Lilleline kittel.
    Kookoselõhn.
    Portselanihelk.


    ***

    „Aprill on julmim kuu,” alustas ta oma kirja T. S. Elioti sõnadega, („Ahermaa” tlk P.-E. Rummo) „tõepoolest on see nõnda, sest olen nüüd juba rohkem kui aasta ilma sinuta olnud, uus kevad on käes ja nagu mingisugune jäine kaitsekiht sulab hinge ümbert, kõik sulab välja ja teeb rohkem valu. See on sürrealistlik olemine kaheks lõigatud maailma, mis on ometi üks? Loodus ei hooli piiridest nagu ka see miski, mis seespool kõrvetab. Tuuled lennutavad mulluseid lehti sama usinalt kui meie vanaisade ajalgi, lindudel on lubatud soojaga tagasi lennata. Aga mina pean nüüd minema kuskile hoopis eemale, ja mida see minuga teeb, ma ei oska arvata. Kirjutan sulle, teades, et ilmselt ei loe sa neid ridu mitte kunagi, kirjutan, sest kirjutamine on mulle nagu seesama tuuleiil, mis puhub omasoodu vaid iseendale.”
    Hans oli Londonis, valmistus Ameerika Ühendriikidesse sõitma.
    Ta üritas aru saada, mida teha tunnetega, mis ei kuulu enam sellesse uude tegelikkusse. Mida teha kõige sellega, mis jääb nüüd õige pea tohutult kaugele, teisele poole ookeani.

    ***

    Hans seisis esikus, vaatas kõheldes ringi, süda peksis kummaliselt, iga löögiga justkui kehast mõnd aastat välja tõugates, kuni olid kadunud kõik kolmkümmend kuus, mis neid viimasest kohtumisest lahutasid.
    Olympia kohmetus kergelt, viipas elutoa poole, kus seisis vanamoodne kõverate jalgadega kohvilaud. See on kuidagi tuttav, mõtles Hans. Kas see on mõisast päästetud mööbel?
    Naine naeratas, tema silmis välgatas korraks tuttav trotslikkus ja mees, nüüd pisut rahunenud, astus tema järel tuppa.

    ***

    Takso seisis maja ees. Venelasest taksojuht rooli taga, poisid sõitsid jalgratastel mööda, kaelad kõveras.
    Selline auto siin, meie hoovis?
    Ja see kõhklev peenes pintsakus mees tellismaja ukse ees.

    ***

    Hans istus laua taga, Olympia tema vastas.
    Naine hingas rahulikult, vaatas mehele silma.
    Hans vaatas ainiti vastu.
    Kas see on võimalik?
    Siin, koos.
    Kui nii palju aega on mööda läinud.
    Kui lähedus on olnud üks suur pettekujutlus, mis on aastatega millekski hoomamatuks kasvanud. See on üks väätide ja samblaga kaetud veider tempel, kuldsete seinamaalingutega kaetud riitusesaal, mis on elust ja maailmast juba ammugi võõrdunud, millekski kosmiliseks muundunud.

    ***

    Sel ööl, üheksateist aastat tagasi, kui ta oli peaaegu kodumaal, joobnuna Stockholmis, vaadates paleenurga tagant jõekäänakut, mis lookles skääride vahelt Läänemerre, sel ööl joobnuna, koos Laabani ja Duchampiga – kolm jommis semu peale näituse avamist, kaks põgenenud eestlast suure põgenenud ülem-normandialase seltsis. Hans oli hotelli ees komistanud, käpuli murule kukkudes naerma puhkenud, ja Ilmar hüüdis nagu ulakas poisike: „Ma olen automootor, mis õgib sipelgaid, ma olen must lipp ahvi peos, ma olen Rroosi Selaviste ja Marcel on napakas!”
    Hans vaatas vee poole.
    Kusagil seal käänu taga on armastus, mis jäi koos sõjaga maha, kusagil seal on lapsepõlvemaa, mida ta ei jõudnudki päriselt tundma õppida.
    Kiire külaskäik tädi Marie juurde.
    Siis lennukisse ja tagasi New Yorki.

    ***

    Hans vaatas Olympiat. Tal polnud tüdrukust ühtegi fotot, oli ainult üks joonistus, mille ta peale sõda mälu järgi visandas. Ja mees avastas nüüd hämmeldunult, kui sarnane on naine sellele pliiatsijoonistusele.
    Olympia uuris teda oma noorte silmadega ja Hans ainult istus sõnatult.
    Mida siin öeldagi?
    Kas paluda arguse pärast andeks?
    Anna andeks, et ma ära läksin?
    Anna andeks, et ma tagasi ei tulnud?
    Anna andeks, et ma ei julgenud koputada, kellanupule vajutada.

    ***

    Halli peaga mees seisis maja ees, vaatas mõtlikult esimese korruse akendesse, seal oli põsakil poiss, sääsepunnid käsivartel, vahtis vilksamisi meest, hoides samas pilku kindlalt tänavaotsal.
    Hans tõstis käe uuesti kellanupu poole, peatus, hingas välja.
    Aga nüüd muutus poisi ilme, nägu venis naerule ja Hans tundis korraga ägedat tukslemist rinnus, vaatas poisiga samas suunas.
    Üks naisterahvas tuli mööda külatänavat, küürus selg, raske kulunud poekott sõrmede vahel.
    Lilleline rätt.
    Hallid juuksed laubale kleepunud.
    Vaoline väsinud nägu.
    Silmad vesised ja punetavad.
    Naine jõudis maja ette, aeglustas sammu ja kõndis Hansust üsna lähedalt mööda. Ta lõhnas päikesepõletuse, seebi ja kapronriide järele.
    Hans astus kõrvale, nägi, kuidas naine ukse taha jõudis, üle õla tema poole vaatas.
    Naine seisatas, pilk selgines pisut ja väsinud ilmest jooksis kerge virvendus üle, õrn soe vari. Hans neelatas hääletult, tahtis suus avada, aga see oli lukus.
    Naine seisis sõnatult, otsekui mehest läbi vaadates, pilk kauge ja hele, siis ärkas tasapisi mõtteist, pööras veidi kõheldes ringi ja läks trepikotta.
    Uks paugatas sulgudes.
    Pääsukesed lipsasid räästa alla.
    Poisid sõitsid ratastel mööda.
    Laps kadus aknalt, jooksis läbi korteri uksele vastu.
    Hüüded, sagin. Maiustused.
    Hans seisis jahmunult paigal.

    ***

    Takso sõitis üle voore tagasi maantee poole.
    Hans istus tagaistmel, pilk põldudele suunatud.
    Venelasest taksojuht vaatas piinatud ilmel salongipeeglisse.
    „Ausalt,” hüüdis ta, „ta oleks teid sisse kutsunud, hetk veel, ja olekski.”
    Hans istus liikumatult.
    Ta astus kõheldes läbi sammaldunud väravate, mille taga kõrgus väätidesse mähkunud tempel. Ta jõudis templi ette ja avas roostes rauduksed, sisenes pühamu jahedasse hämarusse, mida valgustas seinte mahe kullahelk. Kuskil seal ülal kiiskas lõpmatus kustumatu võimalusena, mis oli korraga minevik, olevik ja tulevik, seal sädeles puhas ülev kättesaamatus.
    Hans toetas pea vastu autoakent, sulges silmad.
    Ja templi hämarate võlvide all seisis järsku naeratav tüdruk, sosistas nagu toona suure mõisakamina ees:

    Ja tõstan säravamat safiitkrooni,
    et see end juuste kullakuhja plehiks,
    ma õite rasket küllust üle pää.
    Taas tunnen tuksatavat noori sooni:
    on nagu mind mu õitsev veri ehiks,
    ah, elada on imeliselt hää.

    (Marie Under „Sirelite aegu”)

    Auto kadus voore taha, suvi lokkas silmapiirini.
    See kuldsete seintega tempel.
    Jääbki samblasse ja väätidesse.
    Hõõguma.
    Kuni kaob ühes unistajaga.

    Tunnustus


    2005 Aleksander Kurtna nimeline auhind (algatusvõime eest maailma uudisdramaturgia jälgimisel ja vahendamisel, mitmest keelest tõlkimise ning ladusate, teatritundlike näidenditõlgete eest, millest 2004. aastal jõudsid lavale Vladimir ja Oleg Presnjakovi „Terrorism“, Brian Frieli „Jalta mäng“ (mõlemad Ugalas) ja Franz Xavier Kroetzi „Tavalised inimesed kaks ehk Inimene Meier“ (Rakvere Teater))
    2007 Eesti Näitemänguagentuuri näidendivõistluse I preemia (“Janu”)2007 Eesti Näitemänguagentuuri näidendivõistluse II preemia (“Ise oled”)
    2009 Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistluse I preemia (“Postmodernsed leibkonnad”)
    2010 New Baltic Drama 2011 Eesti peapreemia (“Kontakt”)
    2012 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia („ Kontakt“)
    2013 Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistluse II preemia (“Väävelmagnooliad”)
    2015 Eesti Teatriliidu algupärase dramaturgia auhind
    2016 Oskar Lutsu huumoripreemia
    2018 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia („Midagi tõelist“)
    2019 Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind (“Midagi tõelist”)

    Lisa kommentaar

    Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

    WordPress.com Logo

    Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

    Twitter picture

    Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

    Facebook photo

    Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

    Connecting to %s

    %d bloggers like this: