Mehis Heinsaar
Mehis Heinsaar (1973) – eesti kirjanik.
Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2022. a. aastaauhindade põhižürii esitas Mehis Heinsaare “Kadunud hõimu” proosaauhinnale kandideerima.
46.Anton Hansen Tammsaare nimelise Järva valla kirjanduspreemia laureaat 2022. aastal on Mehis Heinsaar romaaniga “Kadunud hõim”.
Katkend:
Mehis Heinsaar „Kadunud hõim”, Menu Kirjastus 2022, lk 79 – 88.
KOLMANDAL JÕEPÄEVAL otsustasin jätkata eelmisel õhtul alustatud põhimõtte järgi: vaadata üle kõik rajad, mis kaldalt alguse saavad, et mitte maha magada õiget teeotsa. Jälgides hoolega paremat kallast, sattusin vaikselt allavoolu triivides ja aeg-ajalt kaldale hüpates aga ikka vaid umbradadele.
Millalgi keskhommiku paiku avastasin ühe jõeabaja kõrval vaevu aimatava jalgraja, mida mööda sisemaa poole edasi minnes imestasin, et see ei lõppegi kaldapiirkonna lähedal, vaid jätkub veel ka padrikus, ning et sealt püstiselt, ilma alatasa oksi eest ära lükkamata, liikuda saab. Viimane tähendas aga omakorda, et see polnud väikeloomade rada. Sestap otsustasin sellega veidi põhjalikumalt tutvuda. Tirisin paadi sügavamale pajupõõsastesse, jätsin meelde mõned kõrgemad puud, et koht hiljem ära tunda, hiivasin matkakoti selga ja suundusin piki väikest jalgrada edasi.
Tee viis aina tihedamaks muutuvasse metsa. Ühes kohas, kus oli liivane pind, märkasin rebase jälgi. Mingil hetkel ristus niigi vaevu aimatav rada mitmete teiste samasugustega, nii et peagi kadus mul orientatsioon, mis suunda selja taga olev jõgi jääb. Olin linna unustanud ka üliolulise instrumendi taoliste olukordade tarbeks – kompassi. Peale tunniajalist tihnikus ekslemist hakkasin juba loobuma lootusest kuhugi välja jõuda, kui korraga torkasid mulle ühel rajal silma isemoodi jäljed. Need olid üsna suured, piklikud ja kitsad, varbaõnarustega, täiesti kindlalt inimesele, ja minu arvates naisterahvale kuuluvad jälje. Tundsin veidrat närvikõdi. Meelekohtades hakkas veri tugevamalt taguma, nagu oleks jahimees minus äkki üles võtnud haruldase uluki jäljed.
Järgnevate tundide jooksul rühkisin edasi läbi sarapuuvõsa, läbi sanglepiku, mille tüvede ümber olid mähkunud suurelehelised humalaväädid, läbi tihedate okstega kuslapuutihniku. Vaatamata kergele hirmutundele lootsin väga, et too kitsuke rada ühes nende kord vaevu aimatavate, kord selgemini nähtavate jälgedega ei kaoks. Vahepeal tihnik hõrenes ja tee tuli paremini nähtavale, siis madaldus maastik niiskeks ja soiseks ning rada kadus mitmekümne meetri jooksul vee alla. Seejärel ilmus mu ette puutee: paarikümne meetri pikkused haavatüved, keskelt pikkupidi pooleks saetud, olid ühekaupa teineteise otsa asetatud. Mõnisada meetrit läksin nõnda edasi, kahel pool soine luht ja üksikud tiigid, kitsa teeraja kõrval samblamätastel passimas tumedad pungsilmsed konnad. Kui puutüvedest jalgrada lõppes, hargnes tee kolmeks, kuid inimese jälgi polnud enam näha. Ühes suunas pidin ometi edasi minema. Usaldasin sisetunnet ja valisin parempoolse raja. See kulges käänulisena läbi lodumetsa, vahepeal kadudes, nõnda et mõnda aega vaid hea õnne peale edasi liikusin, siis end vaevu aimatava joonena jälle kätte andes.
Mingi aja pärast muutus ümbrus kuivemaks. Kahel pool kätt kasvasid haavad, sanglepad ja jalakad, oli palju maha langenud sammaldunud puuhiiglasi. See metsapiirkond paistis kaua saemeestest puutumata olevat. Turnisin üle maha kukkunud jämedate okste ja puutüvede, sumpasin porisse vajudes läbi kuivanud jõeharu, tahtmata enesele tunnistada, et see vaevu aimatav unustatud rada, mis kord nähtavale ilmus, siis jälle kadus, tõenäoliselt mitte kuhugi välja ei vii. Imelik jonn hoidis mind sellel aga ikka veel kinni. Ühel hetkel muutus mu pea mingite taimede magusmürgisest lõhnast nõnda raskeks, et tundsin vajadust sinnasamasse teeserva pikali heita – mida ka tegin. Uinusin peaaegu kohe.
Kas magasin palju või vähe, ei teagi. Igatahes oli päike palju madalamale vajunud, kui uuesti silmad avasin. Pea käis kergelt ringi. Kartes, et olen lootusetult ära eksinud, mõtlesin, et targem on ehk enne hämardumist asuda tagasiteed otsima, kuid siis riivas mu pilk midagi, mis ürgmetsa juurde justkui ei tohtinuks kuuluda. Nägin maakividest laotud aeda, mis kadus kaugemal puude vahele. Kuna paksemat samblakihti kividel polnud, tähendas see, et aed polnud just väga ammu laotud. Mu süda hakkas kuuldavamalt lööma. Ärevast uudishimust kantuna kõndisin piki looklevat kivipiiret edasi.
Mets hõrenes vähehaaval. Mõnesaja meetri pärast avanes mu silmadele maastik, mis meenutas pigem mahajäetud parki või hiiglasuurt poolmetsikut aeda. See oli täis vanu õuna- ja pirnipuid, kreegivõsa ning hõbepajusid. Üle kiviaia astudes ja edasi minnes nägin mitmeid hundinuiade ja sõnajalgadega ümbritsetud tiike, mille vahel kulges nüüd juba selgesti märgatav teerada, mis kahelt poolt palistatud hulga tuhkpuude, ebajasmiinide ja leetpõõsastega. Üllatusega avastasin ühe taolise põõsa kõrvalt Jaapani kivilaterna, sealt sadakond sammu edasi elupuude alt järgmise samasuguse. Seda kummalist aeda võinuks pidada juba unustusse ja unarusse jäetuks, kui mitte siin-seal poleks torganud silma väikeseid ädalavälusid, mis aga sai tähendada vaid üht – keegi pidi olema seal hiljuti vikatiga heina niitnud! Meeled hämmingus ja ärevil, astusin ettevaatlikult edasi.
Mitte ühtegi suuremat teed polnud aias näha, vaid seesama kitsas ja loogeline rada kesk rohtu ja põõsaid. Liikudes mööda alatasa suunda muutvat rajakest edasi, märkasin äkki ühe hõbepaju all rahulikult rohtu nosivat kitse. Kuid see polnud mitte metskits, vaid kodukits, kel olid kaardus sarved, pikk valge karv ja vaskne kelluke ümber kaela! Mind nähes ei ehmunud loom vähimalgi määral, vaatas vaid mõnda aega hajameelse uudishimuga, kuis teda jõllitan, ja jätkas siis söömist.
„Kas siin tõesti elab keegi?” pomisesin vaikselt, liginedes rohtu näsivale kitsele aegamisi veel mõned sammud. Kui meie vahe võis olla kümmekond meetrit, tajus loom võõrast lõhna, pööras mökitades ümber ja kadus põõsaste vahele. Järgnesin talle kiiruga, salamisi lootes ning kartes, et ehk juhatab ta mind selle avara aia peremehe juurde … Mu elutervem pool sisendas mulle, et peaksin otsekohe ümber pöörama ning ummisjalu minema jooksma, ent teine pool, mis oli juba millegi uue ja seninägematu lummusesse sattunud, osutus tugevamaks.
Sarapuude, sõnajalapuhmaste, mahooniate ja mingite mulle tundmatute põõsaste vahelt läbi pugedes järgnesin kellukesehelinale, mis kostus aina kaugemalt. Püüdes kiiremini edasi liikuda, sattusin aga hoopis kreegivõssa, kus olin sunnitud tükk aega nii käte kui jalgade abil teed rajama. Kui võserikust lõpuks välja sain, leidsin end suure lillevälu serval, kus kasvas kümneid erinevaid õistaimi, lilli ümbritses aga omakorda kolm bumerangja kujuga tiiki. Silmitsesin kogu seda ilu ammuli sui, pannes imeks, kui kaunilt ja orgaaniliselt see kirev välu kujundatud oli. Jäi mulje, nagu oleks see kõik kujunenud seal nõnda ise, mis aga ei saanud ju ometi tõsi olla!Ja otsekui mu kahtluse kinnituseks torkas eespool elupuude ja hiiglaslike võradega tammede varjus peagi silma maja. Lähemale minnes veendusin, et tegu on igati terve ja elamiskõlbliku taluhäärberiga. Turbapruuni maja kattis laastukatus, mis oli poolenisti samblaga kaetud, sarikaotstesse nikerdatud rebasesarnaste loomade pead. Aknad olid majal üheksaruudulised, suured ja puhtad.
Olles selle tohutu suure aia ning erakliku maja ilust hämmingus, süvenes mis samal ajal kummaline, lummuslik hirm. Olin sattunud kuhugi, kus ma polnud ilmselt teretulnud. Tajusin seda aina selgemini.
Asetasin seljakoti tamme najale, minnes vargsi umber eluhoone. Maja tagant avastasin suure põõsasaia, kus kasvasid vaarikad, punasesõstrad ja mustasõstrad. Põõsad olid istutatud väikeste vahedega üksteise kõrvale, moodustades sel kombel tiheda sissepoole keerduva labürindi. Mõne ringi jagu seespool vahetas marjapõõsad aga välja mingi kõrgemat kasvu hekitaim, mis ulatus üle pea. Astudes piki seda rohelist, üha varjulisemaks muutuvat labürinti vaikselt edasi, jõudsin viimaks väikesele muruplatsile ja – tardusin tummas imestuses paigale … Otse minu ees, kümnekonna sammu kaugusel, istus korvtoolis suurt kasvu naine. Ta istus seal alasti. Pärastlõunane päike mängles naise heledal ihul, tugevatel rindadel ja paksudes kastanpruunides juustes, mis olid pealaele lohakasse patsi põimitud. Tema süles lebas hallitriibuline kass, kes kinnisilmi nurrus. Kesk rahu ja vaikust olid inimene ja loom ümbritsevaga sedavõrd ühte sulanud, et tundus lausa kuritegu neid ükskõik mis kombel häirida. Ent seal ma seisin, suutmata sammugi taganeda, suutmata üldsegi paigalt liikuda. Jõllitasin naist, nagu jõllitatakse midagi, mis silmale täiesti uskumatu tundub, kuid arusaamatul kombel ometi olemas on … Kuni mulle pärale jõudis, et ka tema vaatab mind. Lõin kohtlaselt punastades pilgu maha.
„Kui külla tullakse, öeldakse tere,” kuulsin peale vaikusehetke sametiselt madalat häält.
Tõstsin uuesti silmad. Tundus, et naine polnud end mu ootamatust ilmumisest kuigivõrd häirida lasknud. Pigem vaatas ta mind nagu mõnda lindu või jänest, kes korraks õuele on eksinud.
„Vabandust… see tähendab tervist… see tähendab, et ma olen siinkandis tegelikult niisama ringi uitamas, tulin mööda seda teed sealt jõe poolt ja tundub, et olen vist ära eksinud… Ega teil juhtumisi vett ei ole?” puterdasin.
„Sa tahad juua?” küsis naine endistviisi rahulikult, pööramata mult pilku.
Ma ei julgenud äkki enam midagi öelda. Põõsad kahisesid vaikse tuule käes ja üksik ristiklind laulis kusagil eemal. Ah, kuis oleksin tol hetkel tahtnud olla see lind või see valge kits, kelle kellukese helinat polnud enam kuulda, või kasvõi too hallitriibuline kass seal süles, igatahes kusagil mujal ja keegi teine kui ma ise. Naise rahulikult liikumatu pilk, mis uurivalt mu näol püsis, kruvis piinlikkus- ja ebamugavustunde veelgi suuremaks. Märkasin kananahka oma käsivartel, aina kasvav ärevus pani südame kuuldavalt põksuma. Viimaks, et omadega mitte päris segi minna, pahvatasin välja:
„Aga teate, kui nüüd aus olla, siis ega ma päris kogemata teie juurde ka ei eksinud, see tähendab, et mind saadeti sealt linnast siia nagu komandeeringusse või nii, olen nimelt koduloouurija ja tulin kirjandusmuuseumi lähetusel, see tähendab, et mulle tehti ülesandeks siitkandi rahvalaule, tavandilaule ja kohalikku töökultuuri üles kirjutada… Nii et sedaviisi jah, sellepärast ma siin olen ja loodan väga, et te seda mulle pahaks ei pane!”
Ent isegi selle meeleheitliku ülestunnistuse peale ei reageerinud naine kuidagi. Mitte ükski lihas ei liikunud tema näos. Vaid ta merevaigukarva silmad jälgisid mind hajameelse uudishimuga, justkui oodates, kas mul enese kaitseks veel midagi öelda on. Mingit pahameelt ma naise näost välja ei lugenud. Heameelt ka mitte. Ta oli niisama salapäraselt rahulik nagu ümbritsev loodus.
Naine silitas aegamisi kassi ja haigutas, tuues nähtavale suured ilusad pärlvalged hambad.
„Sul on siis päris mitu asja ajada,” sõnas ta viimaks veidi unisel häälel.
„Täpselt nii, just täpselt nii, nagu te praegu ütlesite,” kõnelesin julgust saanuna edasi, „ja uskuge mind, selle asjaga ei lähe kaua, tõesti ei lähe kaua, ma panen ainult paari tunniga kirja, mis te siinse eluolu kohta teate ja öelda oskate, ja ongi kõik. Sellist asja tehakse igal pool praegu, see on selline töö lihtsalt…”
Kaugemale ma kahjuks või pigem õnneks oma tobeda jutuga ei jõudnud, kuna samal hetkel lendas mulle suhu putukas, kes ajas mind läkastama, mis ajas omakorda üles naise süles tukkuva kassi, kes tal sülest maha hüppas, mis tõi omakorda nähtavale naise tumeda häbemekolmnurga, mispeale ma surusin käe suu peale. Naine tõusis, pani selga tooli kõrval lebava sinise maani ulatuva kleidi ja tuli käigu pealt nööpe kinni pannes minu juurde. Tundsin enese näol sooja hingeõhku, kui ta naeratades küsis:
„Kas nad palusid sul ka midagi inimsööjate kohta küsida?”
„Mitte mingil juhul!” hüüdsin seepeale, kuid hammustasin samas keelde ja kukkusin taganedes okaspõõsasse.
„Ma ei tea sellest absoluutselt mitte midagi!” seletasin, õigemini vist küll kisendasin, püüdes samal ajal valusasti torkivast põõsast välja ukerdada. „Ja isegi kui ma tean, siis kohe kindlasti pole see teema, mis mind huvitab. Mina kogun ainult naljandeid ja tavandilaule ja see on hoopis midagi muud!”
Mu arutu ja segase kõne katkestas naise naer. Ta naeris kaua ja mõnuga, nähtavasti nautides, et keegi talle selleks üle hulga aja võimaluse on andnud. Seejärel pööras ta mulle selja ja kõndis rahulikul sammul minema.
„Võib-olla läheb kõik veel hästi, püüdsin end püsti ajades rahustada, „võib-olla läheb siiski veel kõik hästi.”
Vaatasin metsa poole. Kas joosta minema? Siis tuli aga meelde, et olin seljakoti maja juurde jätnud. „Ega see minema jooksmine enam ei päästaks, kui neil minu suhtes plaanid juba tehtud on,” mõtlesin. Ja kiirustasin naisele järele.
Eesõuel polnud kedagi näha.
„Sa tahtsid juua,” hõigati majast, mille uks oli irvakile jäetud.
Kogunud väljas minuti julgust, võtsin puu najalt koti ja sisenesin arglikult taluhäärberisse, valgeks lubjatud seintega avarasse ruumi. Seisatasin ja vaatasin ringi. Suur tahmunud suuga leivaahi jagas ruumi kaheks, vasakule jäi köögipool, kus lae all rippus kümneid erinevaid taimepuntraid, ja väike pliit, millel auras veekann, paremale poole pikk laud ja niisama pikad pingid kahel pool lauda. Kümmekond värvikirevat maali rippus seintel, nende vahel mõned kitsa raamiga mustvalged fotod, millest ühel torkas silma veider, justkui linnu näoga mees. Nurgas seisis suur must kapp, selle kõrval tiksus pronkspommidega vana kell, laiadest tammelaudadest põrandad olid kaetud kaltsuvaipadega.
Võtsin tardumusest üle saanuna lauale pandud kopsiku ja kiikasin vett juues salamisi naise poole, kes kirikkitsakirjadega plekktopsist parajasti köömneid teekannu raputas. Tal oli esiletungivate joontega nägu: kõrged põsesarnad, tugev, veidi piklik lõug ja avar otsaesine, suured, kuldpruunid silmad ning kergelt kongus nina all lihavad helepunased huuled nagu mingi lõunamaataime õied. Tumesinise maani ulatuva kleidi vöö küljes rippus võtmekimp… Kõik temas tundus kuidagi liiga suur. Isegi selles, kuidas naine mind praegu oma läbitungivate silmadega vaatas, oli midagi tahet halvavat, midagi hiiglaslikku.
Naine palus mul pingil istet võtta, istudes teekannu ja tasse lauale asetades otse minu vastu.
„Sa kardad mind?” küsis ta.
„Kas on põhjust karta?” küsisin teeseldud kergusega vastu.
„Kui kardad, võid kohe astuma hakata, keegi sind kinni ei pea.”
Jah, muidugi ma kartsin teda. Samas tundsin, et kui ma oma ärevusest ja hirmust võitu ei saa, võib kõik lõppeda veelgi halvemini. Seepärast kogusin meelekindluse riismed kokku ja laususin:
„Mis mul karta, jään hea meelega teed jooma. Ja kui tohib, siis esitan mõned küsimused ka. Samas võin ka kohe minema hakata, kui see teid kuidagi häirib.”
Naine vaatas mind jälle vaikides. Tema pilku ilmus mingi kummaline varjund, mida seal enne polnud ja mis muutis ta silmad kuidagi metsikult kauniks.
„Palun lõpeta see värisemine, mul hakkab muidu külm.”
Kas ma tõesti värisesin? Polnud seda ise tähelegi pannud.
„Ja ära teieta mind, mu nimi on Lee.”
„Vabandust! Muidugi, jah, unustasin end tutvustada, ma olen Agu. Agu Oidjärv. Ja ma tahaksin tänada teid… see tähendab sind, lahke loa eest sisse astuda ja vee ja tee eest muidugi ka.”
Et omadega mitte jälle rappa minna, võtsin kiiruga välja märkmiku, pliiatsi ja diktofoni, püüdes näida võimalikult rahulik.
Naine vaatas asjandusi, mis ma laua peale tõstsin, noogates siis diktofoni suunas.
„See pane kotti tagasi.”
„See diktofon või? Jah, muidugi, kuidas aga pererahvas soovib… Nõndaks, tehtud. Ma siis esitan mõned küsimused. Kõigepealt, kas Toonoja küla ja see talukoht siin on miskitviisi omavahel seotud?”
„Hmm. Ma ei tea seda. Olen siin alles mõned aastad elanud.”
„Tõesti? Kust kandist te siis … vabandust, kus kandis sa enne elasid?”
„Pärnus. Aga siis seal juhtus midagi ja ma kolisin isaga siia.”
Tunnustus
2000 Friedebert Tuglase novelliauhind – “Liblikmees”, Looming 1999, nr 8.
2001 Betti Alveri kirjandusauhind – “Vanameeste näppaja”
2001 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia – proosaraamat “Härra Pauli kroonikad
2002 Friedebert Tuglase novelliauhind – “Ilus Armin”, Looming 2001, nr 10, lk 1446–54; loetav ka digitaalarhiivis
2007 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia – vabaauhind: “Rändaja õnn”
2010 Friedebert Tuglase novelliauhind – “Puhkehetkel”, Looming 2009, nr 5.
2010 Juhan Liivi luuleauhind – “***Öös mööduja käsi…”, Looming 2009, nr 10.
2011 August Gailiti nimeline novelliauhind – “Kui Herman õitseb”, kogumikus “Ebatavaline ja ähvardav loodus”, 2010.
2019 Gustav Suitsu luulepreemia – luulekogu “Pingeväljade aednik”
2021 stipendium “Ela ja sära”
2022 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia nominatsioon proosa kategoorias.
Loomingut
“Vanameeste näppaja”, Tuum 2001
“Härra Pauli kroonikad”, LR 2001, nr 31/32.
“Artur Sandmani lugu ehk Teekond iseenda teise otsa”. Tuum 2005.
“Rändaja õnn”, Verb 2007.
“Sügaval elu hämaras” (luuletusi 1992–2008). Verb 2009.
“Ebatavaline ja ähvardav loodus”, Menu Kirjastus 2010.
“Härra Pauli kroonikad”,Menu Kirjastus 2011.
“Ülikond” , Menu Kirjastus 2013.
“Unistuste tappev kasvamine. Jutte ja novelle, muinasjutte ja nägemusi siit- ja sealtpoolt Eestimaa teid”, Menu Kirjastus 2016.
“Pingeväljade aednik”, Verb 2018.
Nädala autor 
Lisa kommentaar