Heidi Iivari
Heidi Iivari (s 1974) on Soome päritolu luuletaja ja kultuurikorraldaja, ent Tartu on tema kodulinnaks nüüd juba kuusteist aastat. Iivari esitab oma luulet alates 2018. aastast, aga ta on osalenud juba mitmetel erinevatel üritustel ja festivalidel Eestis, Soomes ja Hispaanias. 2020. aastal sai ta kolmanda koha Eesti luuleprõmmu finaalis ja esindas Tartut UNESCO kirjanduslinnade Slam-O-Visioni lavaluulevõistlusel. Iivari luulet on tõlgitud inglise, hispaania ja prantsuse keelde ja tema tekste saab lugeda eesti ja soome keeles veebiantoloogias „Viron runokartta“ ning „Sinisild/Sinisilta“ (2020).
Iivari eesti- ja soomekeelne esikluulekogu „Tarton sarjarakastaja / Tartu sariarmastaja“ (Enostone Kustannus, 2021) on pühendatud Tartule ja kõigile Tartu armastajatele. Kogumiku tegelased kohtuvad kirglikult ja valusalt Tartu tänavatel, veinibaarides, aguliradadel ning salamajades ja -aedades. Tartu on Iivari sootu muusa: vallatu, tõsine, uhke ja elurõõmus boheemlane. Seda vaimu on tunda ka Iivari luuletustes, mis ulatuvad linnaromantikast tragikomöödiasse. /Prima Vista/
Valik luuletusi:
Tarton sarjarakastaja/ Tartu sariarmastaja, Enostone 2021. Lk 17; 27; 32; 37; 43; 65; 83; 91; 95; 111; 135.
Tartu vaim
Aura puhastamine
Nüüd olen mina see kes näitab
noortele meestele linna vaatamisväärsusi
räägib legende paikadest
mida enam ei ole
mida igatsetakse taga
näoraamatu grupis Nostalgiline Tartu
nüüd olen mina see kes viib
noored mehed Musumäele
ja ütleb: see kõik on üks suur jama
viib öösel õlletehase keerdtrepile
ja ütleb: see kõik on ometi tõsi
ja noored mehed võpatavad
–hull mutt! – nad erutuvad
ning mul pole midagi selle vastu
absoluutselt mitte midagi
nõnda puhastan ma aastast aastasse
oma kodulinna aurat
sest mina olin siin juba siis kui raiuti maha
lagunenud majadesse kasvanud kaski
kodutuid krantse ja tänavalapsi
tõrjuti pangaautomaatide eest
kirikud said taas katuse
ning Sass ja Milius rahu
mina olin siin kui elamusturist kirjutas
In relationship with Tiina in Tigutorn
ja suured armastused marssisid
minu linna
minusse
ja minust läbi.
Tartu on väike
Olen Karliga lõunal
kui talle helistab tuttav hääl –
minu vennanaine Maria
olen Brunoga kohvil
kui sisse astub Karli vend Kalle
kes ei taha mind näha
olen Mariaga kinos
kui mu vend helistab
et Maria ei võta vastu
vastan vennale:
ära aja jura
Karl rääkis mulle kõik ära
ja siis hüüab mu selja tagant
Kalle naine Tiina
et sul endal on suhe Brunoga!
ma ei vasta et just täna
nuttis Bruno mulle kohvikus
et on armunud Tiinasse.
Tartu saiapood
Irita! Tule tagasi Tartusse
lähme saiapoodi
jalutasin sellest hommikul mööda
ja nutsin šampust ja sarvesaiu
ühele ööpäevale sadanud
põletavaid pettumusi
nagu 20 aastat tagasi
kui soojendasime käsi
ümber klaasist teekruuside
ja sina hääldasid pehmelt ja ladusalt
mina purssides uusi sõnu nagu
„kusjuures” „lahterdama” „tõbras”
Irita! tule minuga saiapoodi
kus kõik on nagu vanasti
kuigi lusikate kilinat ei ole
latte`t pakutakse papptopsis
aga vene tüdruk leti taga
on nagu küpsis „Kevadlill”
šokolaadist silmad läigivad
nagu üliõpilaste nibud
konvendi järelpeol
– ja nüüd ongi kevad!
aga mina nutan šampust ja sarvesaiu
nüüd on mul hädasti vaja sind
kaneelileent ja õunasiirupit
millega glasuurida oma mured
üks korralik struudel kahe peale
kulub marjaks meile
keda elu kulutab aina
siledamaks sihvakamaks
ja kui see päev on läbi
ja sõber teeb mulle pai
ütlen vaikselt äi!
jäi struudel saamata
nii palju on lahendamata
aga Irita –
tema tuleb homme Tartusse!
Tartu armukesed
Sariarmastaja
Ettevaatust kallid inimesed!
Teie ees on sariarmastaja!
ettevaatust luuletajad!
kellel suure ego või hirmu asemel
on aju
ettevaatust filosoofid ja maailmaparandajad!
Rindadega või ilma
teie kelle huuled teevad
ahvatlevaid või lohutavaid mänge
sariarmastaja teist ei möödu
kas teate
kes on kõige suuremas ohus –
insenerid
kes ei loe luuletusi
aga sariarmastaja esiarmastatu
tema advokaat
tõestab ja tõrjub adekvaatselt
meeleheitel austajate vihakirju
õrn kumer rind
heitmas kiiri
Eesti seadusele.
Valge ja kannikesekarva II
Ma olen sinu
salaarmuke
nii salajane
et isegi sina
ei tea
kui kohtume juhuslikult
Raekojaplatsil
ütleme viisakalt tere
sa ei tea et sinust voolab
valge ja kannikesekarva
sa ei hooma
et minu pluusinööbid on lahti
ning lõõtsuv koer vaatab sulle otsa
sa ei näe et minu häbe
on nurruv kass
ma olen sinu
salaarmuke
kes järgmisel suvel
su hülgab.
Tartu igatsused
Ootus II
Teed tööd ja ootad
armastad oma lapsi ja ootad
väldid valesid valikuid
ja ootad
ja siis
kui keegi pole enam
aastakümned öelnud
et oled ilus ja imeline
kui sõrmused enam ei püsi
ei püsi hambadki
ja sa enam ei oota
ta tuleb
tunned ta kohe ära
ta võtab istet su rulaatori kõrval
sidruni- ja õunapuu all
Gare du Nord-is
või Tartu raudteejaamas
ja ütleb:
siin sa siis oledki olnud
kogu aeg peidus
minu tähetaeva tiiger.
Tartu konfliktid
Vanemuise tänava rebane
Linnas on lõkse
tuleb otsustada
kumb marsuut on ohutum
kas mööduda Tiigi tänava Õnnepaleest
või Vanemuise tänava kunstimajast
valin viimase
kuna erinevalt abielumeestest
pole kunst mind jätnud
sees ühe maali ees
tõmbab pintsel punase joone
kuklakarvu mööda alla
selgroogu pidi
tuharate vahele
ja ma võtan endale õiguse
käia värvides
end soojendamas
Vanemuise tänaval
teeb rebane hüpotenuusi
Õpetaja tänava
samettasku poole
kas seal on
ka minusuurune
auk?
Rimi kassas
See on üks neist päevadest
kui oled gripiga rabanud
rutiinselt
tööelu žargooniga professionaalselt
enda arvates nibin-nabin
ning päevalõpu letargias
lükkad tegemata töid
järgmise öö magamatusse
see on üks neist päevadest
kui oma lapse meeleheaks
harjad juuksed
ja sooritad
veel ühe rutiini
Rimi kassas
ning sealsamas
üks ilus ja reibas pooltuttav mees
kelle nimigi on ununenud
laob rõõmsameelselt oma kaupa lindile
teretab ja naeratab sulle
oh! kui hurmavalt
veel hüvastigi jättes
see on üks nendest päevadest
kui sul on korraks
suur rõõm selle üle
et kusagil on naine
kellel on nii heatujuline mees
et ta tervitab ning naeratab kõigile
rutiinidest kurnatud naistele
lihtsalt niisama
Rimi kassas.
Adrenaliin
Nüüd kui olen jooksnud
venitanud peaaegu kuni spagaadini
löönud jalaga pähe endast
20 aastat nooremaid
ei saa miski
kõigutada minu usku sellesse
et kuigi keha on teel manala poole
on mõistus eatu
alati võitlev
selle ja sinu peale mõtlen
teel trennist koju
ning kui sa nüüd tuleksid
mulle siin Võidusilla all vastu
ma ei põgeneks vaid küsiks sinult
veres adrenaliin
endorfiin
dopamiin:
kas sa ei sooviks mind äkki
suudelda?
Tartu poole
Ülejõe hobused III
Talvel lakkame olemast
Ülejõe hobused ja mina
me ei kõnni teineteisele vastu
mu taskud on tühjad
ja ega hobused ei hooligi
mis mul on
aeg-ajalt soojendan ennast
inimolendite seas
lõppude lõpuks pole midagi tähtsamat
kui sõrmed
mis läbivad kõiki keeli
ka neid mis on häälest ära
või ulatavad teetassi
maalivad nahale kaarte
siis kuulen ma taas
kabjaplaginat
iseenda sees.
Tartu unenäod
Emajõe skaudid
Kallis
kas sa oled hoomanud
et paljud meist enam ei tõmba
suitsu ja sillad
ei aura valikuid
kui tõmbume rannapuiestee kohvikutes
kvaliteetveinide ja suitsevate
Nostalgilise Tartu piltide juurde
meie – keskea skaudid
ja meie meelepaha
kõige koleda ja kõlbmatu suhtes
paha mieli tulee
rikub tuju
kui mõtleme
meist kombeliselt kaugel olevatest
kannatustest ebameeldivustest
meie töökohtades kodudes
tavaline lugu:
armastused mida ei tabatud
lapsed keda ei sünnitatud
eluasemelaenud mida ei soovitud
nii see läheb
ja me kirjutame petitsioonile alla
tselluloositehase vastu –
ja kes ei olekski vastu
häbituile ärikaile ja poliitikuile
kes otsustavad meie eest
millises vees me kahlame
kallis
täna tahan minna
Emajõe randa
sest sild põleb jälle.
Nädala autor 
Lisa kommentaar