linnarmtk

Tadeusz Dołęga-Mostowicz

5. jaan. 2024 at 11:39 e.l. (Nädala autor 2024, Tadeusz Dołęga-Mostowicz) (poola, Tadeusz Dołęga-Mostowicz)

Tadeusz Dołęga-Mostowicz (1898 – 1939) oli Poola kõige populaarsem kirjanik 30. aastatel, tema hiilgava karjääri katkestas sõda. Poola armee kapralina hukkus ta 20. septembril 1939 punaarmeelaste kuulide läbi.

„Posija” on toodud kolmel korral kinolinale: 1937, 1982 – see Jerzy Hoffmanni tehtud film on kultusliku staatusega, seda näidatakse Poolas aina riigi- ja usupühade puhul; kolmandat korda toodi „Posija” kinolinale Netflixi tellimusel, see linastus 2023. aasta sügisel (ingliskeelse pealkirjaga „Forgotten Love”).

Katkend:

Posija, Hendrik Lindepuu Kirjastus, Halliste 2023. Poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu. Lk 102 – 111.

Radoliszki linnakeses, seal, kus kitsas Napoleoni tänav avaneb turuplatsile, mis kannab Iseseisvuse väljaku nime, on kahekordne punane telliskivimaja, mille allkorrusel oli neli poekest. Kõige suurem ja uhkem on nurgapealne pood, mis kuulub proua Michalina Szkopkowale. Poes olid müügil kirjatarbed, postmargid, niidid, lindid, nööbid ehk siis igasugused pisiasjad, samuti ka tubakas ja paberossid.

Kui Antoni Kosiba käis Radoliszkis, siis just proua Szkopkowa poekeses varustas end tubakaga, samuti ostis sealt siidniiti.

Proua Szkopkowa oli poekeses harva. Kõige enam neljapäeviti, turupäeval. Tavaliselt oli tal kodus tegemist oma nelja lapse ja suure majapidamisega. Poes teenindas noor neiu, vaeslaps, kes kosti ja kümnezlotise kuupalga eest täitis müüjanna kohuseid kohusetundlikult ja viksilt.

Proua Szkopkowa oskas hinnata müüjannat, seda, et Marysia meeldis kõigile – sest ta oli kõigiga viisakas, naeratav, heasoovlik, seejuures ka üsna kena. Nii mõnigi klientidest, mis siin salata, just seepärast astuski poekesse sisse, et Marysiaga lobiseda ja nalja visata. Proviisor, vallasekretär, hingekarjase õepoeg, ümberkaudsed mõisnikud, insenerid vabrikust – ükski neist ei jätnud juhust kasutamata, et astuda poekesse ostma paberosse või postmarke.

„Vaata ette, Marysia,” ütles talle proua Szkopkowa. „Ära igaühele silma heida, väldi abielumehi, aga kui satub ette sobiv kavaler, kes sulle meeldib, siis talita targasti. Selline asi võib ju ka altari ette viia.”

Marysia naeris.

„Mul on veel aega küll.”

„Meil, naistel, on nendes asjades alati vähe aega. Ja sina oled ju varsti juba kahekümneaastane. Nüüd on just õige aeg. Sinu vanuses oli mul juba kolmeaastane poeg. Aga igaühega ära vaeva pead ja ära küünita liiga kõrgele, muidu saad kõrvetada. Näiteks see mootorrattaga noorhärra! Sõidab muudkui siia, aga sinu kosimine on küll viimane asi, millest ta mõtleb. Küll ma juba tunnen selliseid! Küll ma juba tunnen! Pööritab silmi, võtab käest kinni, ohkab, aga pärast… Ära kutsu endale õnnetust kaela.”

Marysia hakkas naerma.

„Mul pole midagi sellist mõttessegi tulnud.”

„No-noo! Tema isa on magnaat, neil on suur varandus ja vabrikud. Kindlasti otsib pojale mõne krahvinna naiseks. Pea seda meeles.”

„Loomulikult. Ega ma mõtlegi temale. Kui juba kellelegi klientidest silma heita,” lisas ta naljaga, „siis sellele vanale posijale veskist.”

Ja Marysiale tegelikult meeldiski Antoni Kosiba. Eelkõige oli ta tema kui posija suhtes uudishimulik. Linnakeses räägiti temast imejutte. Räägiti, et keda ta oma käega puudutab, see saab terveks, isegi kui oleks olnud juba suremas, ühed ütlesid, et ta on oma hinge kuradile müünud, teised jälle, et on saanud Ostra Brava Jumalaemalt sellise väe; räägiti, et ta ravib tasuta ja et tunneb isegi mingeid armutaimi, nii et kui nendest teed keeta ja kellelegi pakkuda, siis hakkab jooja sind armastama.

Ja lisaks oli posija alati kurb, vaikiva loomuga ning tal olid sellised head silmad.

Ning ta ei käitunud nõnda nagu teised talumehed. Ei sülitanud põrandale, ei vandunud, ei sorinud kauba sees. Tuli, võttis mütsi peast, sõnas lühidalt, mida ta vajab, maksis ja sõnas: „Aitäh, preili.”

Ning juba väljuski.

Nii oli ka ühel märtsipäeval, kui ootamatult vihma kallama hakkas. Posija oli parajasti poekeses, kui taevaluugid lahti läksid.

Mees vaatas aknast välja ja küsis:

„Ehk preili lubab mul poekeses oodata, kuni suur sadu üle läheb…”

„Aga loomulikult, palun väga. Istuge, olge hea.”

Marysia ruttas leti tagant välja ja tõi mehele tooli.

„Kes nüüd sellise vihmaga inimese välja ajab,” lisas neiu. „Ja teil on ju pealegi kaugele minna. Saaksite läbimärjaks enne veskile jõudmist.”

Antoni naeratas.

„Te siis teate, et ma olen veskilt?”

„Jah,” noogutas neiu. „Te olete posija. Teid teavad ju siin kõik. Aga te ei ole vist siitkandist, sest teie kõne on teistsugune.”

„Ma olen kaugelt, Suur-Poolast.”

„Mu ema oli ka Suur-Poolast.”

„Proua Szkopkowa?”

„Ei, minu ema.”

„Te ei ole siis poeomaniku tütar?”

„Ei, ma ainult töötan siin.”

„Aga kus siis ema on?”

„Suri neli aastat tagasi… Tiisikus.”

Neiu silmisse ilmusid pisarad, hetke pärast ta lisas:

„Kui te oleksite tollal meie kandis olnud, siis ehk oleksite ta terveks teinud… Vaene emme. Mitte sellist saatust ei aimanud ta mulle. Aga ärge arvake, et ma kurdan. Oh, ei! Proua Szkopkowa on minuga väga lahke. Ja mul ei ole ju millestki puudust… Noh, kui just mitte raamatutest ja pianiinost.”

„Aga teie isa?”

„Isa oli metsnik, vürstinna Dubantševa valdustes. Odryniecki põlislaanes. Ah, küll seal oli ilus! Isa suri seal. Ma olin siis veel väike tüdruk… Jäime emaga kahekesi. Vaene ema pidi siis kangesti palju tööd tegema. Õmbles, andis muusikatunde. Kõigepealt elasime Brasławis, hiljem Święcianys, ning lõpuks siin, Radoliszkis. Siin ema suri ja mina jäin üksi. Minu eest hoolitses endine ksjonds, aga kui ta saadeti teise kogudusse, siis määras ta proua Szkopkowa minu eest hoolt kandma. Hea, et maailmas on häid inimesi. Aga ikka on raske, kui ei ole kedagi lähedast.”

Posija noogutas.

„See on mulle tuttav tunne.”

„Teil ei ole ka peret?”

„Ei ole.”

„Mitte kedagi?”

„Mitte kedagi.”

„Aga teid vähemalt armastatakse, sest te ravite inimesi, päästate elusid. See peab andma suure rahulolu, lähedaste aitamine, nende kannatuste leevendamine. Inimene tunneb end siis tõesti vajalikuna, kasulikuna. Ärge nüüd naerge minu üle, aga ma olen juba lapsepõlvest peale unistanud, et minust saab arst. Kui ema oleks elus… Ma olin juba valmistunud kuuenda klassi eksamiks ja pidin sõitma Wilnosse gümnaasiumi.”

Neiu naeratas kurvalt ja lõi käega.

„Ah, tühja sellest!”

„Te olete siis haritud?”

„Tahaksin olla. Aga nüüd on juba liiga hilja. Tänan Jumalat selle eest, et andis mulle vähemalt leiva lauale.”

Letil lebas mingi naiste näputöö: salvrätt värviliste lillekestega. Neiu võttis selle kätte ja hakkas tikkima.

„Suudan isegi kleitide jaoks endale teenida. Näete, tikin. See on proua Hermanowiczovna jaoks Piaskówist.”

„Väga ilusasti tikite.”

„Ema õpetas mind.”

Nad ajasid veel pool tundi juttu. Kui vihm järele jäi, jättis posija hüvasti ja lahkus. Sellest päevast alates hakkas ta aina sagedamini proua Szkopkowa poekese käime ja istus seal kauem juttu ajades. Preili Marysia meeldis talle väga. Juba tema vaatamine, tema elavaloomulise näo, õrnade käte ja heledate juuste vaatamine tegi talle suurt rõõmu. Hääl oli Marysial hele ja helisev, tema suured sinised silmad olid südamlikud, ja Antoni tundis ka, et temagi meeldib neiule.

Tööd veskis, nagu ikka kevaditi, oli vähe. Põllul algasid kevadtööd, inimestel polnud aega haigeks jääda ega end ravida. Siis ei käinud ka nii hulganisti patsiente tema juures. Antoni hakkas nüüd pea ülepäeviti linnas käima. Ta ei palunud enam kellelgi talle midagi linnast tuua, mida Prokop veskimehe peres ka tähele pandi.

„Kuidagi õige tihti käid seal Radoliszkis,” lausus Zonia pilkavalt.

„Eks ta käib seal naistes,” viskas Wasil nalja.

„Ah, mine oma jutuga…” pomises Antoni tõrksalt.

Et aga külas midagi saladuseks ei jää, siis teadsid varsti kõik, et Antoni käib istumas proua Szkopkowa poekeses.

„Noh, egas midagi,” kehitas Prokop õlgu, kui Zonia talle sellest rääkis, „küll mees teab, mis mees teeb. Szkopkowa on asjalik ja kena proua. Ei ole veel vana ja raha on tal ka. Kaupmehe lesk. Aga sina ära topi oma nina teiste asjadesse.”

Ühel päeval tuli veski juurde rändkaupmees. Pakkis oma kompsud lahti ja kogu veskirahvas tuli uudistama. Mida seal kõike ei olnud! Peent vabrikukangast, värvilist perkalit, nahast käekotte, mida linnanaised kannavad, ja käevõrusid, igasugu kaelakeesid. Aarded missugused!

Naised, vaimustusest kiljudes ja ohates, vaatasid kõike, proovisid enda peale, katsusid. Ja kauplesid innukalt, aga kauplemine oli seda raskem, et kaupmees ei võtnud üksnes raha vastu, vaid ka lina, villa, kuivatatud seeni või mett.

Antoni vaatas seda kaugemalt pealt, aga kui naised olid lõpuks vaatamise ja kauplemise himu täis saanud, heitis temagi pilgu kaubale. Üsna ruttu valis ta kleidijagu siidkangast ja hõbedase laia käevõru, mida kaunistasid rohelised kivid. Kaupmehele pidi ta selle eest andma palju linarulle ja suure koti villa.

Zonia palged lõid õhetama, kui ta seda kaubavahetust nägi. Tal ei olnud kahtlustki, et see on temale mõeldud. Seevastu Olga oli veendunud, et Antoni ostis selle väikese Natalka jaoks.

Ent mõlemad eksisid. Posija suundus järgmise päeva lõuna paiku linna, kokkukeeratud komps kaenla all. Mõlemad veski lesknaised nägid teda aknast ja temperamentsem Zonia ei suutnud vandumast hoiduda:

„Selle vana nõia, selle vana lehma jaoks! Et see mees oma jalad murraks!”

Ent Antoni jõudis elusa ja tervena linna. Kuna ta nägi poekeses üht prouat parajasti ostmas, siis ootas, kuni too väljub. Ning alles siis astus sisse. Preili Marysia tervitas teda nagu ikka südamlikult:

„Kui ilus ilm on täna, onu! Nii soe, justkui oleks juba suvi.”

Marysia kutsus Antonit onuks, kes teab miks. Nii oli kuidagi iseenesest kujunenud. Teised ümbruskonna neiud veidi pelgasid ja võõristasid Antonit, aga Marysia ei tundnud mingit võõristust. Vastupidi, ta uskus mehe headusesse ja protesteeris nördinult, kui keegi püüdis mõista anda, et veskiposija on vanakurja teenistuses.

„Kel on kurjade jõududega tegemist,” ütles neiu, „see teeb inimestele liiga ja elab ebaausalt. Aga tema kohta ei saa midagi taolist öelda.”

Ei ole mingeid selgeid põhjuseid, miks üks inimhing teise vastu sümpaatiat hakkab tundma. See tuleb justkui õhust. Ja ka Marysia ei teadnud, miks talle posija oli meeldima hakanud. Kui ta poodi astus, tundis neiu alati rõõmu. Sel päeval rõõmustas ta veelgi enam, sest tal oli mehele üks palve.

„Kui hea, et ma onu Antonit näen,” ütles ta naeratades. „Ma tahan onu paluda…”

„Mida küll, kulla preili?”

„Aga lubage mulle, et täidate mu soovi.”

Antoni silus habet ja vaatas neiule otsa.

„Teen kõik, mis mu võimuses.”

„Suur aitäh! Siin Kośielna tänaval elab üks vanamemm. Väga vaene. Viimasel ajal ei kuula tema jalad enam sõna, nii ei jaksagi ta enam üldse kõndida. Ta palus mind, et paluksin teid, et astuksite tema juurde sisse ja annaksite nõu, mida teha.”

„Olgu pealegi,” naeratas Antoni. „Ma käin tema juures, ehkki ma koduvisiite ei tee. Aga mitte ilma tasuta.”

„Ta on väga vaene,” sattus Marysia segadusse.

„Mitte temalt ei taha ma tasu,” katkestas teda Antoni, „aga vastutasuks peab preili mulle meelehead tegema ja võtma selle külakosti vastu.”

Seda öeldes tõstis ta oma kompsu letile.

„Mis see on?” imestas neiu.

„Eks vaadake. Suurt seal pole, aga teile kulub ära.”

Marysia harutas paki lahti ja punastas.

„Siidriie… ja käevõru…”

„Palun kanda, preili Marysia, auks ja uhkuseks.”

Neiu raputas pead.

„Ma ei saa seda vastu võtta. Ei, ei! Mille eest? Miks te mulle sellise kingituse tahate anda?”

„Kas te keeldute?” küsis Antoni vaikselt.

„No kuidas ma saan seda teilt vastu võtta! … Mille eest?”

„Olge armuline, preili. Teile kulub see kleidiriie ja käevõru ära, ja mulle teeb nende andmine suurt rõõmu. Vaat, justkui annaksin teile tükikese oma südamest. Ei tohi tagasi lükata. See on tänulikkusest. Tänulikkusest selle eest, et kui hakkasin siin teie juures käima, on mu süda kuidagi kergem.”

„Aga see pidi ju palju maksma!”

„Ah, mis see nüüd ikka maksis,” lõi Antoni käega. „Te ju teate, et ma ei vaja enda jaoks suurt midagi… see tähendab… senimaani mõtlesin, et ei vaja midagi, aga selgus, et mul on ka oma veidrad tahtmised… Mõtlesin siis, et peaks olema keegi maailmas, mingi hea inimhing, kellele mõeldes on inimesel kergem ilmas elada. Ma olen juba vana. Aga vanast peast igatseb inimene soojust. Võta palun see vastu! Sina oled üksi ilmas ja mina ka, aga minu üksindus on hullem, sest mina olen juba vana. Luba, preili Marysia, mul vahetevahel välja näidata, et soovin sulle head.”

Neiu oli liigutatud. Ta sirutas käed ja surus tugevasti Antoni suuri parkunud töömehekäsi.

„Aitäh, suur aitäh, onu Antoni. Ma ei ole seda ära teeninud, aga suur tänu.”

Õhtul näitas Marysia proua Szkopkowale saadud kingitusi.

„Ta on nii hea,” ütles Marysia. „Ma olen ju tema jaoks lihtsalt üks võõras neiu. Mul oli häbi seda vastu võtta, aga ma tean, et äraütlemine oleks teda kurvaks teinud.”

„Vaata, aga vaata,” raputas proua Szkopkowa pead. „Vaata, et sinu ennustus täide ei läheks.”

„Milline ennustus?”

„No see, et lähed veel talle mehele.”

Marysia plahvatas naerma.

„Mis te nüüd! Te vist ei tunne teda! Ta on juba vana ja sellised asjad ei tule talle pähegi. Ja muuseas,” lisas ta kiuslikult, „on ta kindlasti etem nii mõnestki noorest.”

Marysia oli seda öeldes täiesti aus. Kindlasti seepärast, et ta ometi teadis noormeest, kes oli talle väga meeldima hakanud. Nende tutvus sai alguse ka poekeses, aga juba ammu, kahe aasta eest. See oli noorhärra Czyński, Ludwikówi mõisahärra poeg. Teda ei olnud terve aasta siin. Õppis välismaal inseneriks. Aga suve veetis alati Ludwikówis, kust käis tihti ka Radoliszkis. Vahel koos vanematega autoga või siis uhke kaarikuga ning siis astus ta poekesse vaid korraks sisse. Aga vahel käis üksi, ratsa või mootorrattaga, ning siis istus poekeses tundide viisi.

Noormees oli elava loomuga, lausa tulesäde, ning nõnda kena, et teist nii kena noormeest polnudki Marysia näinud. Pikka kasvu, sale, juuksed süsimustad, nägu päevitunud. Üksnes silmad olid samamoodi sinised nagu Marysial, muidu oleks küll lausa mustlase moodi välja näinud. Ta oli rõõmsameelne ja õige lärmakas, kui ta poodi astus, siis sai terve pood tema vigureid, naeru ja laulu täis (ta laulis väga hästi). Kord hüppas ta isegi koosjalu leti peale, sohvri meelehärmiks, kes oli tulnud talle järele.

Aga kõige rohkem meeldis Marysiale, kui noormees jutustas. Ta oli ju veel noor, vaevu seitse aastat neiust vanem, aga oh issand, kus ta oli juba jõudnud käia! Vist oli kogu Euroopa läbi sõitnud, ta oli käinud ka Ameerikas ja erinevatel eksootilistel saartel. Ja kuidas ta jutustas! Ja tal oli, millest pajatada, sest oma tormaka iseloomu tõttu oli ta aina sattunud mingitesse seiklustesse. Ta raputas neid jutte justkui käisest.

Marysia oleks võinud teda luiskamises ja kelkimiseski kahtlustada, kui tema seiklustest ei oleks kogu ümbruskonnas räägitud, kõik teadsid, kui palju sekeldusi ja muret oli vanal Czyńskil poja pärast. Kord laada ajal sõitis ta ratsa Radoliszkisse trahterisse ja läks seal tülli noore Żarnowskiga Wieliszkówist ning hiljem toimus nende vahel duell. Teisel korral oli ta peatanud rongi keset lagedat välja, tehes raudteele suure lõkke. Temast räägiti palju jutte, aga need jutud ei olnud sellised, mis oleksid talle kahju või häbi teinud.

Või kui, siis need jutud naistega. Räägiti, et ta ei jäta ühtki vahele, et igaühega flirdib ja nii mõnigi on tema pärast oma silmad peast välja nutnud.

Ent Marysia ei uskunud neid jutte. Ja seda kahel põhjusel. Esiteks, ta ei tahtnud neid uskuda, ja teiseks, tal oli tõendeid neid mitte uskuda. Pan Leszek ei pööranud naistele tähelepanu, ta oli seda ju ise näinud. Kui noorhärra poes istus, siis linnakese kaunitarid ilmusid üksteise järel siia kui nõiaväel. Kui nägid poe ees tema ratsut või mootorratast, siis kiirustasid kähku koju, panid selga oma kõige parema kleidi, pähe kõige kenama kübara, keerasid ruttu juuksekihara lokki ja astusid poodi justkui postmarke või kirjapaberit ostma.

„Pan Leszek, olete minu poe jaoks kui magnet, kui palju ostjaid mul nüüd käib,” ütles ta noormehele, kui nad jälle kahekesi jäid. „Proua Szkopkowa peaks teile tänulik olema.”

„Kui järgmine ostja tuleb, näitan ma talle keelt!” ähvardas noormees ärritust teeseldes.

Juhuse tahtel astus poodi paar minutit hiljem sisse apteekriproua. Ta oli end üles mukkinud kui ballileminekuks, nõndamoodi end lõhnastanud, et poes oli lausa raske hingata. Czyński ei näidanud küll keelt, aga pikemalt mõtlemata hakkas aevastama ja aevastas ühtejaksu kogu aja, kuni lõhnastatud daam tormas poest kui lingust lastud, vihast punane ja pooloimetu.

Sellest päevast hakkas apteekriproua Marysiat vihkama ja kui kohtas proua Szkopkowat, siis ütles talle, et ei osta nende poest enam mitte krossigi eest, kuni seal on leti taga see vastik neiu.

Proua Szkopkowa muretses, et kaotab kliendi, isegi pahandas Marysiaga, ise küll teadmata, mille pärast, lihtsalt igaks juhuks, aga ei lasknud teda lahti.

Apteekriproua ei olnud küll enam noor, aga ei saanud eitada, et ta on ilus. Ja ka noorematele ei pööranud pan Leszek tähelepanu, isegi sellistele, kes käisid šikilt riides või olid heast perekonnast, nagu näiteks ksjondsi õetütar, teemeistri tütar või preili Pawlicka, doktori õde. Loomulikult oli see Marysiale meele järele. Ja seda enam meele järele, et Leszek oli ääretult enesekindel, suurelinegi, mille eest oleks võinud teda Marysia hurjutadagi. Marysiaga oli ta küll lihtne ja lõbus, aga teistega käitus jäigalt ja üleolevalt. Kui võrdsetega rääkis vaid ümbruskonna kõige rikkamate mõisnikega, teistele vaatas ülalt alla. Tihti kordas, et tema ema on krahvinna, isa on aga magnaat, senaatori perest ning kogu vojevoodkonnas ei ole kellelgi peale Radziwiłłide ja Tyszkiewiczite õigust rohkem nina püsti ajada kui Czyńskitel.

Andrus Allikvee

Püsiviide Lisa kommentaar

Mirjam Parve

20. dets. 2023 at 10:14 e.l. (Nädala autor 2023) (kirjandusauhinnad, luule, Mirjam Parve)

Mirjam Parve (1991) on eesti luuletaja ja tõlkija.

Mirjam Parve pälvis 2023. aastal Betty Alveri kirjanduspreemia luulekogu «Varjukeha» eest, mille andis välja kirjastus Puänt.

Tänavune auhinna saaja on noore kirjanduse ajakirja Värske Rõhk tõlke- ja päevikurubriigi toimetaja.

Katkend:

Luuletusi kogust „Varjukeha”, Kirjastus Puänt 2023, lk 10; 16; 31; 34; 48; 61; 69.

võtta oma kuju
võtab aega
miks ma ei ole kunagi ühesugune

kui maailmas on nii palju jõhkrust
ja maailmas on nii palju õrnust
siis kuidas elada

tahan libiseda une rohelisse tiiki
ja jätta endast vee peale ainult
märkamatu hingamise

aur jääaugu kohal

tahan olla tiik või põõsa vari aga

tahan midagi ilusat teha
tahan millestki aru saada
kui ma ka rohkemat ei jaksa

aga ilu on suveräänne

VANADE INIMESTE AEDADES

kusagil luksub õnnest üks lind
mu vari on vikatimees
kompostihunnikut koomale trampides
ületab mitmekordselt mind ennast
tutistan rehaga kulu
siin teiste klanitud aialappide vahel
eks mõju ta tõesti lapsena, kes
krookuste siidlindid sasipähe seob –
äratab korralikes inimestes
rahutut tsiviliseerimistungi

vanade inimeste aedades
lihtsalt liigutav
vanamoodne vahettegu
korral ja kaosel
katsun vaadata asju
(pean silmas muid-kui-inimesi,
näiteks naati)
korraliku inimese pilguga
mitte humanitaar-ökopehmo omaga
(ökopehmogi olen vaid poole peega,
behmoöko pigem)
mitte et maailm peaks tervikuna olema
inimesele alistatud pahupidine
eedeni aed aga
tõepoolest naat vaarikate vahel
lõikuskuul limast ebamugavust valmistab
tõepoolest mättasse kasvanud rohul
kohmakam on kepselda ja lüürat
ludistada kuigi ega rohi
pole palunud lüürat
ega tantsujalgu
jah inimene loodusele seadusi
ärgu kehtestagu
inimene mulle pole naadist ülem
aga vanaema, teate, on.

päike juba kasvuhoone taga
mina maniakaalselt riisun
vahel ei tea, mis on aiaomanikule olulisem:
et oleks midagi tehtud võiet
näeks välja nagu oleks midagi tehtud
tõmban kulutuuste joondu
aga kas ma tõesti käsi südamel
rehavillid peopesas
kinnitaksin et
õunapuu pole mu ülem naadist
(mis on muide isegi kasulik ja kena taim
(ainult keegi ei näe kunagi naati õitsemas
(või kui näeb ei pane tähele et naati)))
?
aga kannike naadist?
Oeh jõuame juba sinnasamasse
et kes on tublim kodanik
bussijuht luuletaja või pankur

TROMBOTSÜTOPEENIA// AUTOPORTREE KRAANIKAUSINA

Tühja kraanikausi tunne on,
selline selge, kauge
nagu näha välguvalgusel oma keha
pikaldast pehkimist
kui midagi täiesti võõrast,
olen oma elus nii palju kraanikausse
vaadanud, valget fajanssi,
roostevabasid, vere tilktilktilk, tilk
tilk tilk, külma vee kohin, sõrmede valu
jääkülmast veest, valge fajanss, vere
tilktilktilk, tilk tilk tilk, igavusesttilk
katlakivi- ja seebiplekke pühkinud,
veretilkadega täpsustilgutamist
mänginud, külma vee heledasse
keerisesse valguv hele-hele veri,
ma pole sind ammu näinud. Vahel
igatsen sind põgusalt nagu kiuslikku
klassiõde, olid mu elust nii suur osa,
tüütu, ebamugav, mitte kunagi
päästev, kõik need avalikud
kraanikausid (ja mõni avalik
lumehang), mille kohal olen
koogutanud, tilktilktilk, tilk tilk
tilk, aitäh küsimast kohkunud
möödujatele, mul on kõik hästi,
lihtsalt on
selline veri, ebakvaliteetsed
hüübelibled, hehee, kohatu hehee.
Olen oma elus nii paljuteisi inimesi
vaadanud, veri on neis pinna all,
nähtamatu, ometi on neis veri,
ja siin ainult jääkülm vesi jooksul
läbi roostevaba kraanikausi, selge
kauge, tühi.

*
valgust on otsitud / hullematestki kohtadest

liha üritab lahkuda luudelt
nagu nõmedaks muutunud peolt
süda taganeb rinnakorvist
nagu silmaks pooltuttavat
märkamatult nihkumisi

jah ma vist ei armasta elu
kusagilt tuleb see tahtmine
lumeks muutuda ja juba
ongi mu liikmed täis külma
rasket porist sulavett

ja ikka tahan vahel hiilida
nohinal uinuva elu ligi
varastada ta kehasooja
suruda külmad varbad
ta raskelt laotuva külje alla

millal ma ükskord lakkan
puude ilu isiklikult võtmast
kuidas ikkagi püsib see hing
paelaga kaelas

mõtlen kui võimelised mu käed
on igasugu liigutusteks
lihaste füüsika ei tea midagi heast või kurjast
vaimusilmas
näen kuidas tass üle lauaserva lipsab
krõks
lambipirn munakoor
teise inimese luud
kõik see kahju sellest kõigest

POSTAPOKALÜPTILISE EELNOSTALGIA TSÜKKEL

oleviku on kummaline
tunne olla juba selles ajas,
kus ma hoian käes kõige viimast
rohelise tee kotikest
valuvaigistitabletti
tervet sukkpüksipaari
(heh, kes siis enam sukkpükse kannab)
ja mõtlen, kuidas oli
soojaveekraani lahti keerata
apelsine süüa
bussiga sõita.

raamatukogu oli soe ja valge koht
ka pelgalt sellepärast sai siia vahel tuldud
niisketest tubadest
toona.
see on meeles,
kuigi lugemislambid enam ei sütti.
kui nad siin siis suure tule teevad,
on korraks muidugi väga soe ja valge.
aga betoon põleb tühjaks
ja riiulite tuhas
tärkav uus
barbaarne kaasik
ei mäleta enam, kus ta on.

võsas paistab inimtekkeline
kaarjas vorm
veel kõdust ja roostest läbi.
mäletad, millised nad olid —
soojad, kaitsvad kapslid,
nad võtsid vihma ja pimeduse
enda peale
ja viisid meid
pehmetesse istmetesse vajunuid
kuhugi. Koju.

süütunne? Jah,
ja oli juba siis, kuigi
mina olen väikene inimene
ega suutnud mõista
mida üks või teine otsus
kogu põhjuslikkuseahela lõpus
kaasa toob,
ja ainult kahtlustasin,
et ma võin ju prügi sorteerida,
jalgrattaga sõita
ja valida rohelise elektripaketi,
aga kõik läheb ikkagi hukka,
ja nii ma siis sorteerisin prügi,
sõitsin jalgrattaga
ja valisin rohelise elektripaketi.

kõnnis pimedas raamatukogus.
riiulitel on veel üht-teist.
maja on külm ja niiske, aga tugev –
niipea ei varise.
siin on parketti ja pehmeid toole.
siin oli kuiv, kerge õhk. laenutussüsteem
lakkas ammu töötamast. kes tahab,
see võtab ja loeb
enne tuletegemist
mõne luuletuse.

keel on lihaseline organ
suur tuunikala õnge otsas
pekslev vingerdav lihaskeha
kistagu seda mul suust
metsikute hobustega
saladusi räägivad ainult
sõrmed

Mirjam Parve: „Varjukeha” puudutab minu jaoks olulist teemat – kehalisust, 23.09.2023, ERR, https://kultuur.err.ee/1609110158/mirjam-parve-varjukeha-puudutab-minu-jaoks-olulist-teemat-kehalisust

Püsiviide Lisa kommentaar

Mati Unt

5. dets. 2023 at 9:26 e.l. (Nädala autor 2023) (romaanid, Unt)

Mati Unt (1944 – 2005) – eesti kirjanik ja teatrilavastaja.
Unt õppis 1951–1958 Leedimäe koolis, lõpetas 1962. aastal Tartu 8. Keskkooli ja 1967. aastal Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogia erialal.
Ta töötas aastatel 1966–1972 Vanemuise teatris ning 1975–1981 Eesti NSV Riikliku Noorsooteatri kirjandusala juhatajana, 1981–1991 Noorsooteatris lavastajana, aastatel 1992–2003 töötas Draamateatris lavastajana, pärast seda jäi vabakutseliseks. 2005. aastal oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor.
Mati Undi looming hõlmab üle 15 romaani ja jutustuse, üle 10 näidendi ja dramatiseeringu, filmistsenaariume, esseistikat ja sadakond teatrilavastust.
1980. aastal kirjutas ta alla 40 kirjale.

Katkend:

Öös on asju, Eesti Raamat 1990. Lk 164 – 171.

Saun ja komandopunkt

Je ne connais guère, non, sinon les anges,
je ne connais guère d`animal plus nu!
Francis Ponge

Nendel aastatel, kui protsessid, mis meie maailmas domineerisid, hakkasid teisenema ja ähvardasid vahetuda hoopis vastupidiste protsesside vastu, milledest samuti päris selget pilti polnud, suhtusin ma inimestesse mitut moodi. Vaatasin neid vahel seestpoolt, ühesõnaga, pidasin ka ennast inimeseks, vahel olin kui kõrvalseisja. Mõlemal positsioonil olid ühed ja teised voorused ja puudused, milledel oli raske vahet teha või üht teisele eelistada. Vahel tundus olevat päris ükstapuha, mida mõtelda või arvata. Ainus asjaolu, mis mind pidevalt nende juures nüüd ärritas, oli nende välise vormi püsivus. Rohkem kui ühiskonnas toimuvad protsessid (millede tõeline olemus jäi niikuinii hämaraks, nagu ma juba ütlesin) häiris mind asjaolu, et inimestel on ikka kaks jalga ja kaks kätt ning üks pea. Hoopis huvitavamaid juhtumeid võis näha nukufilmides, kus plastiliinist tegelased muutusid kord keraks, kord liistakaks, kord nööriks. Niisugune elu väärib elamist, ütlesin endale. Aga hoopis teine asi oli televisioonist jälgida koosolekuid või väga teravaid probleemsaateid. Mees, kes nõudis valitsuse väljavahetamist, hingas ikka läbi kahe ninasõõrme; isik, kes nimetas meid ümbritsevat elu halvaks unenäoks, pani jala üle põlve. Mingeid üllatusi ei olnud.

Nii möödusid päevad ja juba hiilis lähemale talv, ehkki ta tegi seda oma tavapärasel viisil, pimeduse ja nukruse kaudu, kedagi otseselt ehmatamata, aga vaevalt kedagi rõõmustades.

Jah, niiviisi lähenes ja lähenes talv, ja polnud midagi selle vastu parata. Nüüd võis arvata, et varsti sajab lund, ja ka selle vastu ei saa midagi parata.
Looduses on teatud protsesse, mis toimuvad peaaegu kindlasti.
Talv ei saabu juhuslikult.
Enam-vähem kindel võib olla, et ta tuleb.
Juhustega on hoopis teised lood.

Eddington on sündmuste kohta öelnud, et nad ei toimu, vaid me põrkume nendele. Ja veel on väidetud, et sündmused on maailmas valmis nagu filmilint, meie ainult istume ja vaatame seda.
Kui sündmused poleks tihti nii ebameeldivad, siis võiks nende peale mõnikord rohkem mõelda.
Aga uksekell? Kuidas seda armastada? Kui harva on ukse taga meeldiv inimene!
Sündmused oma mitmekesisuses on suurtes inimeste tekitanud mitmesuguseid mõtteid.
Eesti režissöör Panso on öelnud, et sündmuste mängimise juurde kuulub oskus „seista seljaga sündmuse poole, s.t. mitte teada, et laual ootab kiri”.
Tõsi, me ei teagi seda, et ta ootab.
Ainult näitlejad teavad, ja mitte alati.
Professor Lotman väidab, et sündmus on revolutsiooniline element (reaktsioonilisel ajal puuduvad ajalehtedes uudised).

Kallis, tulin poest, kus näljased ostsid liha, janused verd, iseäranis seaverd, vorstis või puhtalt, paljud riietasid ennast lähenevaks talveks ja külmetajatele jäid kütteks ainult kondid, sest muud kütteainet ei müüdud.
Kallis, talv läheneb jälle ja mõnikord kõlab see halbaennustavalt, mõnikord mitte, tegelikult kõlab ta nii, nagu ise tahad, sest peaaegu kõik on enda teha peale juhuse, aga seegi on lõppude lõpuks prognoositav.
Ja nüüd jutustan ma sulle, mis edasi sai.

13. detsembril 1981 kuulutati Poolas välja sõjaseisukord.
Päev hiljem olime kutsutud komandopunkti, kust juhiti kogu Tallinna linna elektrivarustust.

Enne õhtut polnud aega minna. Juhtus seda ja teist, ette sattus nii- ja naasuguseid inimesi. Võtsin siis takso ja sõitsin paari sõbraga suunas, mida siin pole sobiv avaldada. Võin ainult öelda, et komandopunkt asus linnast väljas.
Hämardus, sadas laia lund. Ja meeleolu oli ülev.
Kõnelesime teel mitmest asjast.
Meie vestlused katkestas taksojuht, kel oli rääkida oma lugu.

„Olin hiljuti üksi saunas. Õhtu hilja, mõtlesin, et teen kõva leili. Elektriahi oli, keerasin siis põhja. Istusin, hakkasin siis ennast veega üle valama. Valan ja valan, aga siis juhtus niisugune lugu, et kui tahan välja minna, ei saa. Lükkan ja lükkan ust, ei lähe lahti, otsekui hoiaks keegi ukse tagant kinni, rõhuks õlaga vastu. Hüüdsin, et lase lahti, ära mängi, sees oli varsti juba sada kakskümmend. Keegi ei vasta. Surusin täiest jõust, siis sain asjast aru. Põrandal oli palju vett, küllap oli äravoolutoru ummistunud. See voolas üle läve ja kogunes ukse taha. Seal oli puurest, teate küll, see tõusis koos veega üles ja jäi ujuma ukse ja seina vahele, uks aga käis väljapoole lahti. Rest oli ees. Lüliti asus eesruumis, sinna juurde ei saa. Kuumus aga tõuseb ja tõuseb!”

Märkamatult olime jõudnud komandopunkti juurde. Maksime sõidu eest ja väljusime.
Üks meist küsis, kas ei olnud ebaviisakas jätta mehelt küsimata, kuidas ta saunast eluga pääses.
On selge, et ta pääses, vastas teine, muidu poleks me temaga sõita saanud.

Küllap langes veetase esikus ise, asja ees, teist taga, sekkusin mina, aga mis põhjusel ta langes, seda on raske oletada. Samuti on võimalik, et saabus keegi teine saunaline ja päästis mehe. Sel juhul saabus see teine saunaline väga õigel ajal.
Ta võis ka mitte pääseda, ehk oli see taksojuht hoopis zombie, püüdis esimene vaimutseda.
Tegelikult mõjus taksojuhi jutt veidi taktituna, sest komandopunkti keldris asus samuti saun ja harva lasti kedagi ilma leilita siit minema. Lohutasime end, et oleme mitmekesi ja võime häda korral üksteisele appi minna.

Nagu ikka oli kohal küllalt suur seltskond, mõned lausa tundmatud, vähemalt mulle. Teised näisid omavahel kõik tuttavad olevat. Ja tegelikult: mis ime see on kõigiga tuttav olla, sest võta üks ja viska teist. Ega neil polegi suurt vahet, nii et tundes üht, tunned juba paljusid.
Saunas olid esialgu ainult mehed, ja jutt kõlas küllalt viisakalt. Ma ei tea, miks see mind häiris. Olen maalt pärit ega pole siiani harjunud suurte saunaseltskondadega. Ma ei mõista, miks alasti mehed filosofeerivad või kritiseerivad majandust. Teisalt pole ma ka nii primitiivne, et arvaksin vaid ropendamise sauna sobivaks vestluseks. Ei, nii ma ka ei mõtle. Saunas ehk ei peaks üldse vestlema, vaid mõmisema, ähkima, pruuskama. Tahaksin kuulda animaalseid häälitsusi, näha looduslähedust. Kui riided on seljast heidetud, heidetagu ka kultuur ajudest. Oldagu vabad, oldagu loomalikud. Milleks pingutada, ei olda ju kohvikus. Võrreldagu suguelundeid, maadeldagu, naerdagu. See oleks ausam. Kuid mis siin ikka oma pretensioone esitada? Igaühel on inimkonnale omad pretensioonid, kes neid ära kuulata jõuab.
Esimene leil tehtud, korraldas komandopunkti ülem meile väikese ekskursiooni, nagu tal minu teada ikka kombeks oli.
Paarkümmend alasti meest päevavalguslampide sinkjas valguses, helkivate aparaatide vahel – see oli võluv vaatepilt. Nautisin inimkeha haprust kesk klaasi ja niklit. Kui surelik on inimene – nii oleksin peaaegu vaimustusega hüüdnud. Ülem toetas oma täidlase keha puldile. Siit juhitakse kogu pealinna ja tema ümbruse elektrisüsteeme, ütles ta veendunult. Küllap oli tal õigus, kes seda asja siis veel paremini pidi teadma? Aga mõni nokastanud mees ei teinud uskuma. Üks sattus päris hoogu.

„Lülitame Nõmme välja,” karjus ta, „siis mu naine saab teada, kus ma praegu olen! Või täpsemalt: lülitame kolm korda välja, sest ma helistan ukse taga kodus alati ka kolm korda! Kus on see nupp?”
Ülem ei öelnud midagi.
Mees vahtis surisevaid tulesid ja tasakesi võbelevaid osuteid.
Ta reitelt tilkus parketile vett.
Ta õlad olid karvased.
Miks tahtis ta endast oma naisele teada anda?
Mis oli tal öelda?
Ja ühel teisel, kes istus plartsti operaatoritooli vahariidele, olid seljal vinnid. Päeval, tänaval neid ei näinud. Ega mul pole midagi vinnide vastu, neid on aeg-ajalt kõigil. Lihtsalt ootamatu oli näha tükki kõdunevat liha kompuutri ees konutamas. Need asjad ei sobinud siiski kokku.
Tasapisi haaras mingi aukartus kogu seltskonda.
Tahtmatult heideti pilke kardinateta hiigelakna poole, mille taga mustas öö.
Kardeti ehk revidenti, või hoopis midagi hullemat, elektri kättemaksu, mõtlesin mina oma lemmikteema selga hüpates.
Aga abielumees ei pannud seda tähele.
„Vajutan siia, küll siis Anna mind ära tunneb!” hüüdis ta võidukalt ja tuikus taas puldi poole.
Ülem astus talle õigel ajal teele ette ja mees taltus.
„Tegelikult poleks sa mitte kui midagi saavutanud, sest võhikul pole praktiliselt mingit võimalust linna elektrisüsteemi tungida,” kommenteeris ülem heatahtlikult. „Tuleb teada süsteemi töötamise põhimõtteid.”
Mees ütles nukralt, et ta tegi vaid nalja, ja lõi käega.
Püüdsin uurida ülemuse enda käest, kas need põhimõtted on siis nõnda keerulised ja milles nad umbeski seisavad. Ülem naeratas ja vastas viisakalt, et kahju küll, aga instruktsioonid ei luba tal nende põhimõtetega külaliste ees eriti laiutada.
Huvitav, kas ülemus teadis mu kunagist huvi elektri ja energia vastu? Kas ta teadis, et suhtlen Tisseniga? Tundis ta Tisseni nime? Pidi tundma. Kohe ütlen, miks.
Esialgu aga: võbelevad osutid, ahvatlevad nupud, mitmevärvilised tuled. Jah, tark nende külge ei puutu.
Vaevu hoidsin käsi paigal.
Ikka tahad angažeeruda ja sekkuda.
Ülemus vaatas mulle pealiskaudselt, aga tõsiselt silma.
Mul ei jäänud muud üle kui käsi laiutada ja teiste kannul sauna minna.
Seal pani ülemus järjest viis kapatäit leili.
Ta oli kõva elumees, mäletasin teda kooliajast.

Hämaras segasaunas kuulsin läbi auru madala naisehäält. See hääl muretses kõigi pärast, küsis, kas leili jätkub, kas tuleb tuua külma vett, kas kuumus nahka maha ja juukseid peast ei võta.
See hääl oli mulle väga tuttav, kuid ma ei saanud aru, kuidas võis Susie siia sattuda. Mida tema siit otsib?
Läbi alasti kehade padriku küünitasin end hääle poole, kuid jälle visati kerisele vett ja aur peitis kõik. Raudvõrega ümbritsetud pirn oli tahmunud ja valgustas halvasti.
Siis mattis jutukõmin Susie hääle. Keegi rääkis oma elust, teine vaidles vastu, vihad matsusid. Konutasin all jahedas nurgas, mu tagumikule puhus põranda ja seina vahelisest praost külma tuult, ja ma ei tea, kui kaua oleksin ma seal hämaras istunud, kui äkki poleks kõlanud mehine hüüd: ja nüüd karastama!
Algas liikumine, vihad heideti nurka, kausid kukkusid ümber. Lahtisest uksest tuli pahmakas valget udu. Eks siis minagi ajanud end püsti ja rutanud teistele järele. Mõned hüüdsid väljudes hurraa, mina liigutasin vaid igaks juhuks suud.
Teadsin, et komandopunktist saja meetri kaugusel asub lahtine jahutusvee kollektor. Olin seal kord end karastanud, vees, mis tuli otse transformaatoritest, soe ja veidi roostes.
Nagu üks rõõmus pere lippasime üle hämara lumevälja. Mustas taevas põlesid mõned heledad prožektorid. Kuskil kaugel haukus koer. Eeljooksja pritsis mu paljale ihule lörtsi. Tundus, et ka taevast langeb üksikuid helbeid. Naised kilkasid hasardist ja rõõmust. Esimesed kehad langesid eespool valju lartsatusega vette.
Pärast väikest kõhklust heitsin minagi end alla pimedasse kaevu, valkjasse auru. Vett oli rinnuni ja ta tundus väga soe. Paljastel õlgadel sulasid külmad helbed. Ülalt pilvede vahelt paistis ajuti tähti. Aga siia alla oli võimatu aru saada, kes on kes. Ka Susie oli vaikinud ja kümbles märkamatult. Olin juba mõistnud, et ta oli hooti seltskondlik, hooti pühendus iseendale.
Ühest nurgast läks maa sügavusse avar tunnel, ilmselt äravoolutoru, kuid sellel oli õnneks tihe raudvõre ees. Voolust oli küll tunda, eriti jalgade juures.
Lobistasime vaikides, ainult mõned mõmisesid naudingust.
Kuid nagu ikka, kõige kohatumal hetkel, kaugete tähtede ja planeetide pilgu all, tegelikult siis igavikuga silm silma vastu, kollektori soojas üsas, alasti eri soost inimeste kooseksisteerimise ajal alustas keegi vaidlust. Teadsime küll, kes ta oli. Las ta nimi jääda siin kõrvale, sest ühiskond hindab teda üldiselt kõrgelt ja tema sõna maksab. Tal on filosoofi kuulsus. Ent ta kuulub sellesse seltskonda, kelle kultuurikiht purjuspäi olematuks hajub. Kuidas nad siis ropendavad ja oksendavad ja kuidas see neile kõik andeks antakse! Kuidas nad röhitsevad ja suppi süües luristavad ja kuidas nad ei unusta seejuures ikka mainida, et nad pärinevad vanast intelligentsest suguvõsast! Ah, neid on kõikjal, pole mõtet neid lähemalt tutvustada, küllap tuleb neid säilitada, sest nad on meie maailmale millekski väga vajalikud. Noh, jumal temaga, igatahes pistis ta kuskil kollektori hämaras nurgas järsku lõugama. Drink! drink! drink! Olid igatahes tema esimesed sõnad, küllap arvas ta, et on kuskil soojas kõrtsis, või jumal teab, mis ta arvas, igatahes ta karjus, ja karjus edasi, aga ta süntaks oli lagunenud ja sõnadestki ei saanud suurt aru peale üleüldise agressiooni. Loomastunud mees võttis veheldes enda alla tavalisest suurema ruumi. Võtsime ennast nurka kokku. Kuulasime tüdinult lõputut ropendamist, kuid lahkuda polnud ka tahtmist.

Mees ropendas:
„Mis te õige mõtlete, mis elu see ka on, enda arust olete rahul ega oskagi varsti enam paremat tahta, kõik teevad näo, et asjad on korras! Aga salajas, aga nurga taga, aga komkudes ja urgastes, ka kabinettides, mis, kurat, seal toimub? Ükskord peab välja ütlema, et kuningas on alasti, ja mina olen esimene, kes selle välja ütleb. Ma ütlen teile praegu välja, mis ma teist arvan! Igaühel võtan rinnust kinni ja ütlen: kao siit, renegaat! Mis see on? Mis see on, küsin ma? See kõik on üks suur sitahunnik ja kõik veavad seanahka ja keegi ei vastuta mitte kuradigi eest! Tuli otsa ja jalaga tagumikku, see oleks paras nii neile kui ka teile! Kõigepealt uputan enda ja siis teid kõiki, siis alles näete! Argpüksid!”
Mees sukeldus vee alla ja oli suur tegemine, et teda kaldale upitada.
(Olgu lisatud, et pärast ei tundnud teda äragi; ta pakkus sauna eesruumis naistele kohvi ja tegi kerget nalja.)

Mu jumal!

Olin kõrini vees.
Mustast tökatist ulatus välja valge tugev kael, selle otsas suur juuksepahmakas, mis sulas auruvinesse, niipalju kui ähmases lumevalguses seletada võis. Kas tal olid silmad ja mis neis peegeldus: tähed, valvuriputka aknad, lumehelbed? Jah, lumehelbed, mis mu õlgadele langesid ja sulasid.

Romaanid, jutustused

“Hüvasti, kollane kass” (1963)
“Võlg” (1964)
“Elu võimalikkusest kosmoses” (1967)
“Mõrv hotellis” (1969)
“Kuu nagu kustuv päike” (1971; valikkogu)
“Tühirand” (1972)
“Ja kui me veel surnud ei ole, siis elame praegugi” (1973)
“Mattias ja Kristiina” (1974; valikkogu)
“Via regia” (1975)
“Must mootorrattur” (1976; valikkogu)
“Sügisball” (1979)
“Räägivad” (1984)
“Räägivad ja vaikivad” (1986)
“Öös on asju” (1990)
“Doonori meelespea” (1990)
“Tere, kollane kass!” (1992)
“Brecht ilmub öösel” (1996)

Näidendid

“See maailm või teine” (1966)
“Phaethon, päikese poeg” (1968)
“Charley tädi” (1970, dramatiseering)
“Südasuvi 1941” (1970, dramatiseering)
“Viimnepäev” (1972)
“Kolm põrsakest ja hea hunt” (1973)
“Good-bye, baby” (1975)
“Kümme neegrit” (1976)
“Peaproov” (1977)
“Vaimude tund Jannseni tänaval” (1984)
“Huntluts” (1999, teosed Oskar Lutsu motiividel)
“Graal!” (2001)
“Stiil ehk Mis on maailma nimi”
“Meister ja Margarita” (2001, näidend Mihhail Bulgakovi samanimelise romaani motiividel)
“Vend Antigone, ema Oidipus” (2006, näidend Sophoklese ja Euripidese
tragöödiate alusel)

Filmistsenaariumid

“Võlg” (1966)
“Saja aasta pärast mais” (1987)
“Surma hinda küsi surnutelt” (1977)
“Sügisball” (2007)

Püsiviide Lisa kommentaar

Seppo Zetterberg

20. nov. 2023 at 2:17 p.l. (Nädala autor 2023) (Baltimaad, soome, Zetterberg)

Seppo Zetterberg (1945) – tuntud soome ajaloolane, Jyväskülä ülikooli üldajaloo emeriitprofessor ja endine Soome Instituudi juhataja Eestis. Eesti keelde on tõlgitud suur hulk tema raamatuid: „Eesti ajalugu” (2009), „Maailma ajalugu” (2015), „Rändajad Soome sillal: kontaktid üle Soome lahe 19. sajandil” (2017) ja „Konstantin Päts ja Soome” (2021).

Katkendid:

Reisimuljeid vanadest Baltimaadest. Rändurid, postitõllad ja supelasutused Balti provintsides 18. ja 19. sajandil. Varrak 2023. Tõlkinud soome keelest Sirje Olesk. Lk 44 – 52.

Vabahärra von Schlippenbachi reis Peterburi

/…/

„Süüdi olid eestlased ise”

Von Schlippenbach vaatas reisi kuludes tõllaaknast mööduvaid maastikke ja mõtles eestlaste elu üle. Kui ta oli lahkunud Tormast ja ta ees avanes Peipsi rannik ja järveselg ning teele sattus Vene küla, märkas ta elatustaseme muutust. Küla ja selle elanikud nägid välja hoopis paremad võrreldes eestlaste vaesusega, nende eluasemete kirjeldamatu viletsusega ja suitsutaredega.

Vabahärra arvates oligi tõsi see sagedasti kuuldud väide, et eestlaste vaesuse põhjus oli nende lõputult suur ja peaaegu üldine pahelisus ja liiderlikud elukombed (Liederlichkeit). Eriti ei tundnud mingeid piire nende viinaarmastus.

Ei olnud ka venelased vabad joomispahest, kuid nende juures ei olnud see nii üldine ja loomalikult madal kui eestlaste juures. Nendes paikades kaua elanud ja usaldusväärsed mehed olid von Schlippenbachile kinnitanud, et eestlastel ei olnud ühtki muud tunnet kui armastus tulivee vastu.

Et sadas rängalt ja von Schlippenbach tahtis oma peret säästa, otsustas ta jääda mõneks tunniks peatuma Väike-Pungerja jaama. Alguses oli talle lubatud uued hobused, aga kui postijaamas märgati, et tal ei olegi nii kiire, teatati, et hobuseid ei ole.

Nõnda juhatati pere külalistuppa. Seal oli palav, sest ahjus oli just küpsetatud leiba. Seal pidi nüüd sööma, higist leemendades. Vabu voodeid ei olnud, ka mitte tellitud toiduaineid – või olid need viletsad. Korralikku toitu ei saadudki, kui selleks mitte lugeda sääseparvesid, mis pere ümber kihisesid. Kuigi oldi väsinud, oli magamine võimatu.

Sääski täis toas pidi olema järgmise päevani, kuni vabahärra sai üüritud hobused ja nii saadi „põgenema” postijaama piinade eest. Külalistasu oli olnud kallis ja peale selle oli varastatud piip ja kadunud kübar. Selle järel sai edasi sõita kultuursematele aladele, Jõhvi.

Hiljem läks tee mõnda aega Soome lahe kallast mööda. Maalilisemat ja ilusamat mereranda ei olnud Põhjamaades von Schlippenbachi meelest kusagil. Varsti jõuti pankrannikule ja võidi nautida uhket vaadet 80 jala kõrguselt. All kiikus merelainetes kaluripaate ja kaugemal liikusid mõned laevad täies purjes põhja poole. „Kaua ja mõttes vaatasin ma seda pidulikku näitemängu.”

Vabahärra jaoks ei olnud see üllatus, et Eestimaa ja Liivimaa aadel oli üsna haritud. Juba Leipzigis, Göttingenis ja Jenas oli ta võinud tutvuda Baltimaade ülikutega ja nende suurepäraste võimete ja haridusega.

Oma filosofeerimises jõudis von Schlippenbach siiski daamideni, see tähendab, kõrgema seisuse naisteni. Liivimaa ja Eestimaa daamid olid enamasti üsna haritud, nagu oldi ka Kuramaal. Peent naiselikku maitset ning hinge- ja südameharidust ei suutnud karm keskkond niisama kergelt kalestada.

Vabahärra märkis, et tema arvamus Kuramaa talupoegade suuremast heaolust ja paremast positsioonist võrreldes Liivimaa ja Eestimaa talupoegadega põhineb isiklikel tähelepanekutel. Neid oli ta teinud sõites ringi sealsetes külades ja talukohtades, ning kuulnud ka Liivimaa elanikelt endilt. Seda hinnangut mõjutas pisut ka Kuramaa soodsam kliima ning palju kvaliteetsem põllumaa.

Siiski oli von Schlippenbach näinud näiteks Valmiera ümbruses talupoegi, kelle korralikud riided, head hobused ja muu kari kinnitasid head elatustaset, kuid elumajad olid sealgi väikesed ja kitsad. Ühe talu juurde kuulus vaid kaks-kolm hoonet ning tall ja viljapeksuruum. Kuramaal ei olnud tema meelest kusagil nii kitsas.

Seal paistsid paljud talukohad välja nagu mõisad (Edelhöfe). Majad olid värvitud punaseks ja nende ümber olid ilusad puiestikud. Elumajas oli viis-kuus tuba ning korsten ja seest oli sama korras kui väljast. Peremehe toas oli seinakell ja pühapäeval sõitis ta kirikusse kahehobusevankriga. Ei olnud vähe neid peremehi, kelle oli 10-20 hobust ja 30 lehma. Igal juhul oli ka Liivimaa lätlasest talupoeg rikkam kui eestlasest talupoeg. Tema vilets hütt oli kooskõlas tema enda kahvatu näo ja viletsate riietega ja kokku oli see väga kurb vaatepilt.

Von Schlippenbach rõhutas veel, et eestlaste vaesuse taga on ainult nende parandamatu pahelisus, mitte mõisahärrad. Nii arvas ta tõenäoliselt selle pärast, et lätlased, kes elasid Liivimaal samasugustes juriidilistes ja majanduslikes tingimustes, olid paremini riides ja näisid ka elavat paremini. Veel pani vabahärra tähele, et Kuramaa ja Liivimaa lätlastel olid ühesugused kombed ja harjumused; ainult murre oli neil pisut erinev.

Kuidas oli lugu ebausuga? Kui eestlane tahtis ehitada maja, asetas ta tulevase maja asemele väikese lehekese ja vaatas, kas sellele ronis must või valge sipelgas: valge andis märku, et majaase on õnnelikult valitud. Kui aga Liivimaa talupoeg sai haava või lööbe, siis ta uskus, et seda põhjustab õnnetu koht.

Pulmakommete kohta kirjutas von Schlippenbach, et Liivimaa lätlastel andis ämm mehe majja astuvale miniale kõrvakiilu, ja minia jälle andis veel kõvema oma mehele – see pidi näitama kohustust jagada abielus kõiki tundeid ausalt teineteisega. Oma kommete ja harjumuste poolest erinesid eestlased ja lätlased täiesti – nagu erinesid ka nende keeled.

Eesti naiste ja neidude peoriided olid värviküllased ja nende üleriideid kaunistasid rohked keerulised tikandid. Rinnal kandsid nad hõbeplaate, mis tuletasid meelde tagurpidi keeratud ja ilma kõrvata kohvitassi. Puusadel oli neil messingist kett, meestel jälle lai nahkvöö. Tütarlastel oli peaehe, mis meenutas vanade roomlaste müürikrooni ja millel olid kuklas lindid. „Minu meelest on eestlannade riided kõike muud kui ilusad”. Nendes oli midagi metsikut ja võõrast ja vähemalt alguses vaadati neid hämmastunult, arvas von Schlippenbach.

Eestlaste kommetesse põhjalikult süvenenud vabahärra kirjutas veel, et eestlaste pulmades kandsid peigmehed valgest riidest ehisvööd, mis rippus õlgadel. Käes olid neil paljastatud teraga mõõgad, millega nad tegid riste õhku ja ustele. Sama komme oli muuseas üldine ka Kuramaa lätlastel. Kõige tähtsam asi pulmades oli katkematu söömine ja joomine. Paljusid pulmi peeti alles kaks või kolm nädalat pärast seda, kui kirikuõpetaja oli paari laulatanud.

Siiski ei puudunud von Schlippenbachi meelest ka loomulikke andeid. Neist rääkis nende valmidus luua hetkega laule, milles oli rohkem sisu kui samasugustes lätlaste lauludes.

Kadunukesele panid eestlased kaasa piibu ja tubakat ning raha, et kadunuke võiks igavikuteel osta õlut. Eestlased uskusid lapselikult, et kadunuke oli ainult läinud reisile kaunimale isamaale, kuhu tema järglased oleksid meeleldi kaasa tulnud. Nii oli nende lein päris lühike. Kerge õlakehituse saatel ütlesid eestlased, et kadunuke on saanud eemale tööst ja muredest.

Liivimaal ja Eestimaal, nagu ka Kuramaal, olid sarnased ilmaolud ja seal oli inimeste kõige tähtsam töö maaharimine ja karjakasvatus. Samas viinapõletus ei olnud Kuramaal nii levinud, kui oli Eestimaal ja Liivimaal. Seal põletasid kõik talud, kel oli vähegi metsa, viinaks mitte ainult kogu oma vilja, vaid palju ka ostetud viljast. Viina vedasid nad Peterburi välja ja kurnasid sellega oma hobuseid.

Von Schlippenbach kirjutas, et Liivimaal ja Eestimaal oli veel tavaline, et põld puhastati võsast, künti kaks korda läbi ja siis kaeti tihedalt okstega ja need omakorra rohuga. Siis pandi see kõik põlema ja tuhk aeti põllul laiali. Esimestel aastatel saadi sel moel väga hea saak, kuid mõned maaomanikud väitsid, et selline põletamine hävitas mulla igaveseks. Teised jälle kinnitasid vastupidist.

Faddei Bulgarin – professionaalne reisija

Sasipäised eesti kaunitarid

Me käsitleme edaspidi mitmel korral Faddei Bulgarini reise ja tema tähelepanekuid, seega on asjakohane juba siin kirjutada mõned sõnad tema tausta kohta.

Poola päritolu vene kirjanik, publitsist ja ajakirjanik Jan Tadeuz Krzysztof

Bułharyn ehk Fadei Venediktovitš Bulgarin sündis 1789. aasta kevadel alal, mis oli Poola jagamisel 1793. aastal liidetud Minski kubermanguga Venemaal. Ta õppis Peterburi kadetikoolis, võttis osa Soome vallutamisest aastatel 1808 – 1809 ja sõjakäigust Napoleoni vastu. Pärast lahkumist ulaanirügemendist liitus Bulgarin Prantsuse armeega ja sõdis Itaalias, Hispaanias, Leedus ja Valgevenes. Bulgarin alustas kirjutamist Peterburis, kus andis välja mitmeid ajalehti. Tema kuueosalised mälestused oma kogemustest muuseas ka Soomes, Baltikumis ja Venemaal, ilmusid 1840. aastatel. Bulgarin oli Venemaa reaktsioonilise valitsuse truu toetaja, sai riiginõunikuks ja suri 1859 Tartu lähedal oma mõisas.

Venelastest postipoiste maine ulatus kaugemale kui paljude sulerüütlite ja tarkpeade maine, kinnitas rännumehest Bulgarin oma teel Peterburist Tartu kaudu Riiga 1827. aastal. Kõik reisijad, nii omad kui võõrad, ülistasid venelastest postipoiste sõnavalmidust, osavust ja heatahtlikkust.

Bulgarinil ei olnud muud võimalust kui nõustuda. Nii oli tõld ühe hetkega puhastatud ja hobused rakendatud. Kui reisija andis märku, hüppas pukki sageli vaid mõneteistaastane poiss, haaras ohjad, puhus pasunat ja hõikas „nõõ!”. Hobused panid minema kui tuulispask mööda tasast ja heas korras Peterburi-Narva maanteed.

Reisil muutuvad eriti oluliseks reisija ja kutsari omavahelised suhted.

Bulgarin kirjeldas asju nii:

Venemaa uljaste postipoiste järel oli muidugi ebameeldiv teha tegemist kohmetute ja vaikivate eestlastega, keda rohkem huvitas nende oma piip kui teie tõld, keda ei liiguta ei teie ähvardused ega õhutused ja kes vaatavad teie peale kõrgilt ja maksavad jõhkruste eest kätte aeglase sõiduga. Kuid sõbralikule kohtlemisele vastab eestlane tundlikult. Sõbralik sõna, nali või klaas viina ajab põgenema tema sünge meele ja ta sõidutab teid rõõmsalt naljatades, püüdes olla teile meele järgi. Järgmises postijaamas kiidab ta teid juba kui head isandat.

KaBulgarin märkas seda, millele Ulrich von Schlippenbach juba paarkümmend aastat tagasi oli tähelepanu juhtinud. Kubermangu kõik postijaamad olid ehitatud ja sisustatud riigi rahaga ja nägid ühesugused välja. See ajas reisijad segadusse. Võisid sõita kakskümmend, viiskümmend või sada versta, aga kui jõudsid postijaama, oli tunne, et pole eelmisest kaugemale saanudki. Kõik postijaamad olid täpselt ühesugused.

Postijaamas oli tavaliselt kaks määravat persooni: postijaama juhataja, kes oli postipoiste ülemus, ja võõrastemaja peremees, kes rahuldas reisijate gastronoomilisi vajadusi ning hoolitses korra ja puhtuse eest. Juhatajad oli Bulgarini järgi tavaliselt viisakad ja teenistusvalmis, võõrastemajapidajad seevastu virilad ja vaatasid viltu sellistele reisijatele, kes ei tahtnud süüa ega juua. Nad panid tavaliselt ühe näljase maksma kümne sellise eest, kes juba hommikul olid söönud kõhu täis ja sõitsid postijaamast mööda, sest ei vajanud midagi.

Võõrastemajades olid Bulgarini meelest kõige hinnatumad need, kes, nagu Krotoni Milon, võisid tappa rusikalöögiga härja ja süüa selle ühe päevaga või nagu kaasaegsed inglise õllepruulid, kes suutsid ööpäevas ära juua kaks ämbritäit porterit ja tosin pudelit viina. „Ma kahtlen vaid, kas meiesugustele mõeldud võõrastemajade delikatessid ja joogid maitsevad niisugustele äärmiselt näljastele atleetidele ja joomahimulistele inglastele.”

Hinnad sõltusid majapidajate meeleolust. Näiteks müüdi mõnel pool lihtsalt kuuma vett kolm korda kallimalt kui teisal juba valmis kuumi jooke. „Mida kaugemale Peterburist, seda kõrgemad ja ebaloogilisemad olid hinnad,” märkis Bulgarin.

Kui Bulgarin jõudis eestlaste maale, võis ta näha nelinurkseid puidust hooneid, mille katuseks oli poolmädanenud õled ja akende asemel suitsust mustad augud. Selline oli eestlasest talupoja eluase. See ei olnud maja, vaid mingisugune küün, mis oli vaheseintega osadeks jagatud ja kus elas terve pere koos oma hobuste, lehmade ja väiksemate koduloomadega. Elanike vahel valitses suur sõprus ja eeskujulik üksmeel, nad toitsid üksteist ja soojendasid oma loomuliku kehasoojusega ühist eluruumi. Selle keskel olevast tuleasemest kerkiv suits ja tugev piibutubakalehk olid kõige meeldivamad aroomid.

Tuleaseme kohal kõlkus pada, milles keedeti toitu. „Ei oska anda sellele toidule nime, see on mingisugune eripärane segu..” Jahu, kartul, naeris, piim, liha või silk – kõik oli segatud kokku ja keedetud paksuks kördiks. Viin, räim ja tubakas olid Bulgarini meelest vältimatud, ilma nendeta ei osanud eestlane elada.

Puhkehetkedel ja sööki oodates kogunes pere tule äärde. Juuksed sassis istusid eesti kaunitarid, suured hõbesõled rinnas ja müts või punane pärg peas. Nende ümber keerlesid elavat suitsusinki meenutavad poolalasti lapsed. Sünged pikajuukselised ja kõhnad mehed oma väikeste piipudega moodustasid otse maalilisi rühmi.

Eestlasi ei sundinud niisugust elu elama ei vaesus ega paratamatus, märkis Bulgarin. Mõisahärrad ja valitsus olid korduvalt proovinud saada eestlasi elama puhastes majades, mis olid neile ehitatud tasuta. Kuid eestlased pidasid kõiki seesuguseid soovitusi vägivallaks. Nad tahtsid elada rahus ja hoida ülal oma vanemate eluviisi.

Kuid ärge arvake, õiendas Bulgarin, et kuigi eestlased meenutavad oma väljanägemiselt Hea Lootuse Neeme algasukaid, on nad niisama metsikud ja harimatud kui nemad. Ei! Iga eestlane oskas oma emakeeles lugeda ja kirjutada, meil oli üksikasjalik arusaamine usust ja nad kuulasid meelsasti jutlusi ning arutlesid põhjalikult asjade üle, mis olid palju kõrgemal nende haridustasemest. Kiindumus vanadesse kommetesse oli nende kindla, taltsutamatu ja visa iseloomu tunnuseks.

Eestlased olid alati olnud julged, juba Rootsi kuningas Karl XII pidas eestlaste väeosi oma armee parimaks osaks. Eestlane oli heale isandale truu ja tänulik tema vastu üles näidatud lahkuse eest, kuid kättemaksuhimuline ülekohtu ja ebaõigluse või solvangute puhul.

Need teenijad ja piigad, kes olid saanud kasvatuse mõisas, õppinud ära saksa keele ja näinud paremat elu, üllatasid oma arukuse, leidlikkuse ja korralikkusega. Neid võis juba pidada kultuurselt Saksamaalt pärit sakslasteks, kirjutas Bulgarin.

Bulgarin peatus oma reisil mõneks päevaks Tartus. Seal tutvus ta põhjalikult ülikooli ja selle kateedritega. Siis jätkus reis 23. mail 1827 mööda suurt postiteed Riia poole. Tasapisi jõuti Läti aladele, kuid Bulgarinil oli ikka veel põhjust mõtiskleda eestlaste iseloomu üle.

Eestlaste eluruumid, hobuserakmed, majakraam, tööriistad ja riietus olid tsivilisatsiooni kõige madalamal astmel. Kui välja arvata raudpada ja mõned rauast tööriistad, oli vaevalt midagi muud pärast Liivimaa asustamist nendeni jõudnud. Iga eestlane tahab elada nii, nagu on elanud tema esivanemad, otsustas Bulgarin. Pärast sakslastele alistumist või venelaste keskel elades sundis eestlane neid õppima tema keelt, sest kartis kõiki võõraid keeli.

Haridus oli omamoodi moraalne univorm. Selle panid selga kõik haritud elanikud, kes kasvatuse, sünnipära või ühiskondliku positsiooni kaudu kuulusid kõrgemasse seisusesse, mõtiskles Bulgarin. Muidugi oli nende vahel teatud rahvuslikke erinevusi, kuid neid võis märgata sama palju kui univormi kante või nööpe. Lõige ja värv olid vormil ikka ühesugused.

Vahe lätlaste ja eestlaste vahel oli Bulgarini meelest suurem kui vahe venelaste ja sakslaste, prantslaste ja inglaste või itaallaste ja hispaanlaste vahel. Ta märkis, et ei pea silmas Kuramaa ja Preisimaa lätlasi, vaid neid, kes elasid Liivimaal, Tartu ja Riia vahel.

Tõlkeid eesti keelde

Konstantin Päts ja Soome: unistus kaksikriigist, Varrak 2021
Rändajad Soome sillal, Varrak 2017
Kultuurisillad ja revolutsioonituuled, Tänapäev 2013
Eesti ajalugu, Tänapäev 2011
Jüri Vilmsi surm, Tänapäev 2004
Viis lasku senatis: Eugen Schaumani elu, Kupar 1998
Iseseisva Soome ajalugu, Perioodika 1991

Püsiviide Lisa kommentaar

Märt Treier

6. nov. 2023 at 11:34 e.l. (Nädala autor 2023)

Märt Treier (1975) – tele- ja raadioajakirjanik ning koolitaja.

Õppinud Tallinna Muusikakeskkoolis, Eesti Muusikaakadeemias ja Tartu Ülikoolis.

1995 asus tööle Klassikaraadio toimetajana, 1997 Sõnumilehe ajakirjanikuna ja 1999 TV3 uudistereporterina. 2006–09 oli TV3 uudistetoimetuse juht ja 2009 sai ERRi raadiouudiste juhiks, seejärel tegutsenud ettevõtja ja vabakutselise ajakirjanikuna. On 1997. a-st juhtinud Vikerraadio hommikuprogrammi „Vikerhommik“.

Uudislood TV3s; nädalalõpumagasin „Lõppmäng“, saatejuht (TV3, koos Enn Eesmaaga); „Eestimaa uhkus“, saatejuht (TV3, 2005–2014, väikeste pausidega); „Sind otsides“, saatejuht (2010, ETV). Teinud kaastööd ka telekanalitele TV1 (uudistereporterina) ja Kanal 2 (hommikuprogrammi uudistelugejana).

Vikerraadios: „Jutusaade“, saatejuht; saatesari „Beethoveni sõber“, autor ja saatejuht. Töötanud saatejuhina ka raadiokanaleis Star FM ja Radio Love.

Raamatuesitlus:

Märt Treier esitleb oma uut raamatut „Ennäe inimest!”
27. novembril kell 17.30 Karlova-Ropka raamatukogus (Tehase 16).

Katkend:

Katkeid raamatust „Eluolulised lood”, Hea Lugu 2021. Lk 28; 31; 35; 44; 46; 72; 108.

Mai 2021

Kui ajaloolane ja hea kolleeg David Vseviov kunagi kurtis, et tal õnnestub Tartu bussis alati saada naabriks mõni hästi paks onu, siis minul õnnestub pahatihti sattuda väga lärmakate inimeste lähedusse. Aga seekordne rongikaaslane oli nii huvitav, et peaaegu olen kõik juba andestanud.

Tegelikult oli neid isegi kaks, kaks meest. Üks hoidis suu kinni ja maski taga, teisel lotendas mask esimesest minutist alates lõua all ja jutt muudkui jooksis, sest kogu aeg keegi helistas. Jala toetas see jutukas … noh nii umbes 40-aastane mees vastastoolile ja kui viisakas piletimüüja palus need sealt eemaldada, siis üsna pea oli koivake toolil tagasi.

Juba rongi sisenedes rääkis ta kähedal ja kole valjul häälel vene keeli kellegi võlgnevusest. Jutt oli emotsionaalne ja selle käigus täpsustus korduvalt ka võlasumma. Korraks oli telefon vait. Siis tuligi piletimüüja ja käskis jalad ära koristada, olgu-olgu, ütles mees, ma ainult korraks panin. Puises eesti keeles.

Telefon helises taas, mees ärritus ja hakkas kedagi inglise keeles sõimama. Ei ole mingit probleemi – terve rong peab pealt kuulama. Juba 20 minuti pärast oli sõimukõne läbi ja telefon helises uuesti, edasi läks järg mingitele ehitusjuttudele ja need jutud olid jälle venekeelsed. Te ju teate seda olukorda – tahaks mitte kuulata, aga ei saa, sest lihtsalt peab.

Aga uba on alles ees. Kui venekeelsele kõnele oli järgnenud ka eestikeelne kõne ja siis üks kohatult lühike ingliskeelne, valis see kummaline mees ise kõne ja rääkis järgmise jutu … prantsuse keeles. Nii palju ma aru sain, et jälle oli keegi kellelegi võlgu.

Nagu öeldud, oli teine mees lihtsalt vait. Kuni hetkeni, mil see viimane kõne otsa sai. Siis avas teine mees esimesena suu ja kõnetas oma kaaslast mis keeles? Läti keeles. Normaalne, lõpuks istusin ma ju Valga rongis..

Üleharitud inimesed on hirmsad. Terve elu ainult keeletunnis. Ja mitte keegi ei ole kunagi rääkinud, kuidas rongis sõita.

Juuni 2021

Rongielamused ei taha kuidagi lõppeda. Mida nädalaid ja kuid edasi, seda imelikumaks reisijad lähevad. Või lähen hoopis mina? Kuidas see küll selgeks teha? Vastus kahtlejaile, kas nad on viimati liiga kauaks ametisse jäänud, kõlab: jah, olete küll, kui kõik teie kolleegid tunduvad ühekorraga hästi nõmedad. Käib see ka kaasrongireisijate kohta? Ei noh, toredaid rongireisijaid liigub endiselt, aga mõned … mnjaa. Sedapuhku üks ema lapsega. Ema oli popilt mitmekeelne ja äärmiselt positiivne. Olen märganud, et läbinisti positiivse inimese tunneb ära ka sellest, et tal on võrdlemisi vali hääl. Aga see ema paistis silma sellega, et kommenteeris eranditult kõike, mis ümber jäi. Näed, see on rong, siin on piletiautomaat. Kes tahavad odavamalt piletit, need ostavad siit. Lollid ostavad otse piletimüüjalt, teatas ta hakatuseks suhteliselt valju häälega. Olgu lisatud, et vaid mõni minut varem oli piletimüüja püüdnud ühele eakamale prouale selgitada, millises järjekorras on vaja kaarte vastu automaati suruda, ja lõpuks ostis see proua ikkagi selle kallima pileti otse teenindajalt.

Edasi läks veel lõbusamaks. Näed, istume siia, see onu on siin tore küll, tal on hästi suur kott. Mis sa arvad (ikka lapse poole), kas ta natuke laiab siin rongis või ei? No võite arvata, et kott nihkuski ja mõni peaks seda ehk stiilsekski märkuseks, aga uba oli alles ees. Nimelt istus proua oma titega vabastatud kohale, pööras silmad vastas istuva proua poole ja jätkas valju häälega järeltulija harimist.

Vaata, kui tore tädi meie vastas istub, hõiskas proua. Roosad nööbid jooksevad toredasti ülevalt alla, üks on natuke katki. Mis sa arvad, tütreke, miks nööbid katki lähevad? No ei tea, võib-olla tädi ei märganud. Aga püksid on tal küll natuke tolmused. Pole hullu, ilmselt tädi kiirustas, kui rongile tuli. Sinule ma küll roosat ja sellist koledat punast korraga selga ei paneks, aga noh, inimesi igasuguseid.

Järgmises peatuses läks see positiivne titega tädi maha. Roosade nööpidega proua ei pahandanud. Natuke aega hiljem võttis ta kotist raamatu. Ingliskeelse.

10. august 2018

Viimasel ajal ei häbene inimesed teha avalikult paljusid asju, mida nad varem pelgasid. Eks me kõik ole Tartu bussis kuulanud kahetunniseid lärmakaid telefonikõnesid lapsepissitamisest või Hispaaniast toodud retuusidest. Kui märkus teha, avab see keegi kohe oma arvamusfestivali ja ütleb pigem kiiresti, mida ta teist arvab.

Üht sellist toredat arvamusfestivali kogesin omal nahal alles mõni päev tagasi, kui käisin hirmkalli raha eest eriarsti juures. Võtsin istet kenas puhtas fuajees ja otsustasin arsti hõikeni ei millelegi mõelda.

Ei õnnestunud. Eelmine patsient, keegi vanem ja natuke vankuv härra oli just kabinetist välja tulnud, öelnud viisakalt registratuurinaistele head aega ja sulgenud enda järel ukse. Välisuks tegi kolks ja kohe plahvatas üks kahest naisest kõva ja selge häälega teisele: jummel küll … kas sulle ei tundu, et meie sõber oli täna natuke … ee … õline. Teine proua kihistas naerda, siis kriuksatas natuke tooli ja ohkas seepeale kogu südamest: jessas, kuidas ma tahaksin praegu olla kuskil mõnusas kohas ja mitte siin mädaneda. Esimene ei öelnud seepeale midagi ja ohkas niisama.

Minu toolike asus selle isetekkelise arvamusfestivali aegu väikese seinajõnksukese taga ja teises koridoritiivas olin märganud veel üht inimest, kes tingimata pidi ka seda kõike kuulma. Oli ilmvõimatu, et need kaks naisterahvast olid unustanud, et seal kusagil on arsti ootel veel kaks inimest, sest alles hetk varem olin seisnud registreerimislaua juures.

Seedisin kuuldut ja kohe meenus täpselt samast majast veel midagi. Arst, välimuselt igati ontlik härra, talutas mööda rahvarohket koridori üht väga vana ja halli papit ning ise kommenteeris pabereid lapates valjuhäälselt: jah, teil on verevähk, see on nüüd kindel, paraku näitab ka kopsupilt üllatusi. Siin peab olema valmis selleks, et ka seal on midagi halba …

Kurat! Meenutan veel kord: koridor on palistatud inimestega ja keset seda spaleeri loetletakse kõige otsekohesemal viisil kõva kõrvakuulmisega papile ette tema surmatõbesid. Ja lõunatunnil kohvinurgas ajalehte lugedes imestavad needsamad lugupeetud meedikud, miks inimesed tosinakaupa kristallkuule ostavad ja Mangiga puuõõnde poevad.

Aga sellepärast, et nemad räägivad inimesega omavahel ja ilusasti. Raha eest küll, aga ilusasti.

Märts 2018

Sel esmaspäeva varahommikul seisin ühe Valgamaa kooli koridoris, ootasin oma loengut ja vaatasin aknast välja. Esmaspäeva varahommikud kooli ei näe tavaliselt kõige rõõmsamad välja, õpilased kipuvad liikuma kinniste silmadega ja reedeni, oh häda, on kohutavalt pikk tee minna.

Korraga kuulsin, kuidas üks noor poisihääl küsib: vaatate aknast välja, jah? Vaatasin ütlejat. Oli selline umbes 15-aastane, mitte veel kõrgustesse kasvanud tragi olemisega poiss. Mina selline suur, tema üsna väike.

Ütlesin, et tõsi mis tõsi, vaatan aknast välja jah. Ja ise kohe imestasin, miks peab sellise peenutseva vastuse andma. Miks ei võiks lihtsalt tulijale tere öelda ja küsida, kuidas tal läheb.

Poiss ei teinud seda märkamagi ja ütles nagu Saare Arno: mina vaatan ka tihti aknast välja. Pidas siis väikese pausi ja küsis: te ei ole ju siin esimest korda?

Võiks ju kõlada kui kõige tavalisem vestlus, aga ei ole. Tänaseid koolilapsi teades kipuvad vestlused olema kuidagi väga lühikesed, verbide ja kaunistusteta. Aga see tegelane siin, poisterahvas pealegi, suhtles nagu Hardi Tiidus. Sest järgmiseks ütles ta: tean küll, milles te siin olete, aga kas teate, ma tahaks väga loota, et teie mõtted ka kõigile kohale jõuavad.

Ütle nüüd. 15-aastane poiss kasutab selliseid vorme nagu: tahaksin väga loota ja teie mõtted ja mis kõik veel.

Ütlesin talle, et jajah, küll saame hakkama. Ja kohe mõtlesin seejärel, mis takistab sellise terase tegelasega vestlemisel tõsta ka ennast tema kõrgusele, nagu Linnar Priimägi vahel tavatseb öelda, suhelda nagu kommunist kommunistiga. Kas mitte nõnda ei võetagi nendelt vähestelt poisterahvastelt, kelle jutustamise võimed ja võimalik et ka kogu sisemaailm on eakaaslastest sedavõrd üle, kas nõnda ei võetagi neilt enesekindlust ega jäeta neid möhhitama nagu paljusid eakaaslasi?

Olin visanud pilgu neid mõtteid mõeldes aknast välja. Aga kui silm otsustas jälle jutukaaslase poole pöörduda, et talle miskit sõbralikumat kosta, kas või küsida vastu, miks ta üht või teist asja arvab, nägin, et sell liikus kuidagi tujutult klassi poole. Ei olnud jälle nagu vestluskaaslast leidnud või nii.

Olen läinud loengut pidama ka parema enesetundega.

Detsember 2018

See oli vist juba aasta eest, kui käisin ühes väiksemas väikelinna koolis kuuenda või seitsmenda klassi noortega meediast rääkimas. Võite arvata, et Facebook ja muu säärane on teema, mis noori erutab. Erutaski. Kaua rääkisime. Rääkimise aega oli küll ja küll, palusin esimese tunni lõppedes, et võtke pärast vahetundi klassi kaasa üks Postimees.

Klass jäi imelikult vaikseks, nagu mingi peataolek oleks maad võtnud.

No heakene küll, ehk oli lektorihärra hääl juba kuidagi väsinud, kordasin igaks juhuks: võtke kaasa üks Postimees.

Ikka oli vaikne, kuni üks tütarlaps küsis vaikse ja ettevaatliku häälega, et … mis mees?

Ja teate, mitte keegi klassis ei naernud.

Oktoober 2020

Kodukoha lähedale on kerkinud üks Lidli pood. Tuled põlevad ööl ja päeval, kaupluse avamiskuupäeva ei oska keegi öelda. Keegi teadis, et lampe põletatakse häälestamisprotsessi tõttu, et peilida välja kõige säästlikum viis. Nojah, see ju ainult pood. Eks lõpuks on ta samasugune kui kõik teisedki. Inimesed tulevad, ostavad midagi, maksavad, lähevad ära. Ilmselt ei kujuta paljud ettegi, et poeskäik võiks kuidagi teistmoodi välja näha.

Paarkümmend aastat tagasi käisin ühes samanimelises poekeses Saksamaa loodeosas ja see igav kast jättis seest uudistades elamuse küll. Mäletan, et olin noore mehena haaranud poest kuus õlut ja läksin kassasse neid välja lunastama. Seal seisis juba kolm inimest. Võtsin oma kodumaise kogemuse appi ja rehkendasin, et hiljemalt kahe minuti pärast on minu kord. Aga kus sa sellega. Müüjal oli aega küll. Oh, Gertrud, kuidas ometi teie jalg elab, küsis müüja sabas seisnud vanaproualt ja astus koguni kassa tagant välja, et jalga lähemalt uurida. Pole viga, pole viga, vahel hommikuti teeb häda, aga juba saan magada, rääkis proua Gertrud seepeale ja ütles, et Erich on nüüd kodus tõbisevõitu, mille peale soovtas kassiir lahkelt talle külma ilma teed teha. Täpselt nii palju saksa keelt kuskilt koolipõlvest oligi meelde jäänud, et sedasorti väga lihtsast jutust aru saada. Gertrud teenindatud, oli järgmise külainimese kord. Nüüd sain kuulda, et keegi oli pidanud oma auto remonti viima ja et autol oli tekkinud mingi ohtlik viga. Ja siis kolmandaga ka veel millestki, mida enam ei mäleta, enne kui sain kaheksandal või kümnendal minutil oma kaubakesega letti. Milline ilus väikelinlik rütm, mõtlesin juba siis. Ei mingit närvitsemist, pigem hooliv ja sõbralik olemine ning kui sellega saavad hakkama meist nurgelisemaks peetud sakslased, miks ei võiks meiegi? See mälestus on juba 20 aastat vana. Meiegi oleme ju vahepeal arenenud. Kas äkki võiks ka natuke sõbralikumalt?

Paistab, et vara veel. Sel nädalal sai jälle mööda Eestimaad ringi vuratud, palju ratastel, natuke jala. Kiirete tegemiste vahele sobivad suurepäraselt puhkepausid mõnes väikelinna kohvikus. Sant lugu on ainult see, et selliseid kohti liiga palju ei olegi, kus oleks vähemalt lauake või kaks, soe tuba, soe perenaine, soojast saiast kõnelematagi.

Virumaa väikelinnas, kuhu läinud teisipäeval sattusin, oli selline koht täiesti olemas. Paraku ainus võrdlemisi suure linna peale. Täpselt kaks lauda, täpselt üks müüja, miskipärast küll üsna tujutu olemisega, aga valikus kümmekond pirukat ja kohv, olenevalt poliitilistest eelistustest kas must või valge. Rohkem polnud vaja. Arvuti sai löödud lahti ja pilk sulas postkasti.

Viie minuti pärast tuli järgmine külastaja, trampis uksel korralikult, sest väljas oli üsna õnnetu ilm. Pahises ja mühises, jälgis pirukaletti ja hõikas. Porgand. Kaks. Müüja ei imestanud karvavõrdki, toppis kaks porgandipirukat kotti ja heitis üle leti. Mees pahises midagi ja lahkus poest. Trampis miskipärast ka välja minnes, kuigi kole ilm oli väljas ja mitte sees.

Siis tuli üks ehitaja masti mees. Ei mingit teretamist, ei midagi. Veel vingem jutt. Viiner ja liha, kolm! Nüüd tõstis ka see tujutu preili pea teisel pool letti pea. Mida siis? Viiner ja liha, torises ehitaja. Et siis kolm viinerit ja kolm liha? Jah, noh. Sahin ja pahin. Pirukad sahinaga kotti ja mees pahinaga uksest välja.

Nüüd tuli korraga kolm meest. Ka vist füüsilise töö tegijad lähikonnast. Kohupiimaga, kaks juustu, stritsel ka, alustas esimene. Pagan võtaks, mis toimub. Viis inimest juba kohvikust läbi käinud ja keegi ei ole veel tere või hüvasti öelnud, rääkimata mõnest tegusõnast. Nagu kliendid ees, nii müüja järel. Ilmselt vaatab ta samasuguste inimestega tõtt hommikust hommikusse.

Enne kui oma kapsapirukaga õhtale sain, saabus veel üks proua, kes soovis kohvi. Müüja hakkas seda masinast tassikesse laskma, kui proua teatas, et tema tahaks kohvi hoopis topsi sisse. Mis seal ikka, kohv tassist topsi. Tops kinni ja letile. Võtaks ikka valge, teatas naine natuke sapiselt ja omajagu sekundeid pärast seda, kui müüja oli topsi kinni surunud. Raske ohkega tiris müüja uuesti kaane pealt, endal suu juba nagu kriips, tilgutas topsi tilgakese piima ja tõstis letile.

Oktoober 2020

Sattusin äsja hambaarstikabinetti. Oi, need on tänapäeval moodsad ja meeldivad kohad. Kui jälle natuke raha kontole tuleb, siis saab vahel ikka mõne käigu lubatud. Kõik on nii valge ja sõbralik, kohvimasin soe ja kõik ütlevad tere.Rääkimata siis arstidest, kes küsivad pidevalt, kas praegu on kõik hästi ja on ikka mugav ja miski ei sega ja … Sinul suu lahti ja seetõttu tulevadsealt ainult mingid imelikud ähähid või muu taoline, mis ei kõla üldse nii ilusti kui küsimused.

Ajasin suu pärani ja otsustasin veidi magada. Moodsal ajal on see täiesti võimalik, sest süst võtab ära igasuguse lootuse midagi tunda. Vist magasingi natuke ja siis enam ei maganud. Jäin hoopis kabinetti vaatama ja mingi hetk ka kuulatama. Algul laulis puur, aga see oli sama igav kui Balkani eurolaul. Edasi jäin kuulatama oma ravitsejate juttu. Kohe alguses ei saanudki aru, mis asi see nii kummaline tundus. Arst rääkis õega, ikka neis terminites, millest tavasurelik miskit aru ei saa, tegi seda heas eesti keeles ja kerge aktsendiga. Õde, kes ei olnud väga jutukas, andis kõik vidinad kätte, otsis ja jooksis ja oli muidu toeks. Ja vastas ka mõnel korral. Samuti kerge aktsendiga, aga igati ilusas eesti keeles. Kuulasin seda vestlust veel veidi aega ja alles siis taipasin, mis oli kummaline. Mõlemad, arst ja õde, olid vene emakeelega spetsialistid, aga rääkisid omavahel eesti keeles. Millalgi uuris arst mu kurku pikemalt ja hakkas midagi õele ütlema, aga ilmselgelt ei tulnud sõna meelde. Õde vaatas ka kurku ja püüdis vist sama sõna meenutada. Siis vaatas arst uuesti ja siis tuli ka sõna: kurgunibu. Õde kordas: kurgunibu. Kui klamber oleks lubanud, saanuks naeratuse kätte küll.

Kui toolist püsti sain, märkasin, et midagi selles toas töötas siiski kummalisele kogemusele vastu. Nimelt oli aknalaual raadio, kus keegi laulis lõppematuna tunduvat lugu, mille refrääni sõnad olid sellised: maskvaa, maskvaa, maskvaa, maskvaa.

Siiani raiub sama lugu peas.

Püsiviide Lisa kommentaar

Triin Talk

20. okt. 2023 at 8:26 e.l. (Nädala autor 2023) (eesti, Triin Talk)

Triin Talk (1985) – eesti kirjanik. Triin Talk on õppinud restauraatoriks ja töötanud pärandivaldkonnas peamiselt ametnikuna.

19. oktoobril kohtus kirjanik Annelinna raamatukogus lugejatega.
Kirjandusõhtu: külas kirjanik Triin Talk, raamatu „Auhind õigesti elatud elu eest“ autor, vestluskaaslaseks Saara Liis Jõerand Värskest Rõhust.
Eneseirooniline ja ühiskonnakriitiline „Auhind õigesti elatud elu eest“ sai 2021. aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel Postimehe eriauhinna. Toetab Eesti Kultuurkapital.

Katkend:

Auhind õigesti elatud elu eest, Postimehe kirjastus 2022. Lk 171 – 181.

MITTEKEEGI

Keskkooli ajal ma mõtlesin, et on kaks võimalust: minust saab kas maailmakuulus kunstnik või moderntantsutreener. Muidugi, puberteet on täis ebarealistlikke unistusi, aga see, et minust kohe üldse mitte midagi ei saanud, on siiski natuke üllatav. Kõik algas ju nii õigesti: Tallinna eliitkool, ülikool paariaastase põikega välismaale, hästitasustatud ametnikutöö… ja lõppes nii kiiresti.
Nüüd elame isaga ühes väikeses külas Saaremaal, mille nime pole mõtet kirjagi panna, sest see ei ütle niikuinii kellelegi mitte midagi. Meist ühel pool elab suviti üks režissöör, kes filmib küla vahel sõnnikuhunnikuid ja koeralaipasid. Teisel pool on freespalkidest putka, kus üks soome vanapaar aeg-ajalt joomas käib. Kolmas naaber on talumees, kes käis isaga aastaid kohut üle tema karjamaa mineva tee kasutusõiguse pärast. Tema lauda taga on küla kõige ilgemad sõnnikuhunnikud, need on mitme tuntud Eesti filmi sisse pandud.
Neljas naaber on meri – soolane, mudane, kivine. Tema on naabritest kõige mõistlikum, temaga saab vahel täitsa asjalikku juttu ajada.

Buss käib meie külast linna hommikuti kell 6.30 ja linnast tagasi kell 17.50. Nädalavahetustel buss ei käi. Suure tee nuka peal, kust on külla viis kilomeetrit, teevad mööduvad bussid enamasti nõudepeatuse – hädapärast saab ka sealt minna. Jalgratta peidan enne bussi peale minekut kraavi äärde võssa, talvel heidan sellele vana voodilina peale, et see hangede vahelt liialt silma ei hakkaks. Vanasti käisid paljud külaelanikud jalgratta ja voodilinaga suure tee nukale bussi peale, aga nüüd on peaaegu kõigil autod ja minu jalgratas konutab võsas täitsa üksinda.
Elan juba kuus aastat maal, aga mul pole siiani autojuhilube. Võiks ju olla, muidugi oleks lihtsam. Raha praegu isegi oleks, aga kuna ma ei tea, kui kaua me kahekesi sellest varust elama peame, ei julge nii palju korraga kulutada, et load ära teha ja uus auto osta. Isa vana auto andsime juba ammu ühele sugulasele ära – mis tast hoida, kui kumbki juhtida ei saa.
Oleme tegelikult autota väga hästi hakkama saanud: peale bussi käivad ju ka sugulased-tuttavad pidevalt linna vahet. Neilt saab pea iga päev paluda küüti või tarviliku asja ära toomist suurest poest, apteegist või postkontorist. Väike pood on ka naaberkülas, sealsamas suure tee nuka peal, kus bussid peatuvad, nii et päris leivata ei jääks me ka siis, kui pikemat aega linna ei pääseks.
On kirjutamata reegel, et bussiga linnas toidukaupu linnas ostmas ei käida. Linnapoes võib käia siis, kui on niikuinii autoga linna minek. Samuti on aktsepteeritav see, et kui keegi juba linna läheb, siis toob ka naabrile suurest poest, mis vaja. Aga kui keegi sõidab spetsiaalselt poodi minekuks bussiga linna ja astub tagasi tulles suure tee nuka peal bussist maha, Selveri või Säästumarketi kilekotid käes, siis sellele vaatavad kõik viltu – eriti muidugi külapoe omanik ja ainus töötaja Mäks.

Kui buss linnast tuleb, astub ta alati nagu muuseas õue, pühib luuaga ukseesist ja kastab ukse kõrval rippuvat lilleamplit, nii et läbi plastkorvi nirisev mullasegune vesi pritsib trepi uuesti poriseks. Samal ajal piidleb ta bussilt tulijate kompsusid. Kes linnapoes käimisega vahele jääb, saab järgmine kord külapoes pika loengu, kuidas kõik väikeettevõtted maapiirkondades surevad välja ja kuidas see hukutab Eesti majanduse, kultuuri ja rahva. Karistuseks sokutab ta patustajale kotti tingimata mõne hallitanud saia või tilgastanud piima – et klient kogeks omal nahal, mida tähendab, kui käiakse kogu aeg linnas ostmas ja külapoes jäävad kiiresti riknevad kaubad seisma.

Mäks on tegelikult lahke mees, ta on isegi pakkunud, et võib meile koju toidukraami ära tuua, nii-öelda ligimese aitamise korras, kuid seni olen selle abi tagasi lükanud. Paarile haigete jalgadega vanainimesele ta veab toidukaupu koju kätte, kuid auto puudumist ma siiski liikumispuudeks ei tahaks lugeda, ja nii väntan jonnakalt läbi mis tahes pori ja lörtsi jalgrattaga poodi.
Küll ma saan, noor inimene ikkagi, liigutada ka tarvis – aeroobikatrenne ja jõusaale siin ju ei ole, pööran oma abist ära ütlemise naljaks. Ja ühtlasi tuletan nii talle kui endale meelde, et ma pole mitte alati kandnud väljaveninud dressipükse ega saanud vallast sotsiaalabi. Aeroobikatrenn ja jõusaal kuulusid kunagi tõepoolest mu elu juurde, nii välismaal ülikoolis kui Tallinnas ametnikuna töötades. Mul olid trennis käimiseks valged geelipatjadega Nike tossud, mis maksid rohkem kui mu praegune kuusissetulek.
Ka autoga mitte sõitmine on osaliselt kinni hoidmine oma linnapreili-minast – sellest eelmisest elust, mil ma käisin jalgsi Kalamajast vanalinna tööle ning ei vajanud sugugi autot ega oskust sellega sõita.
Ühistransport hakkas Tallinnas käima kella viie paiku hommikul ja lõpetas alles kell kaksteist öösel. Kui hiljem kuhugi minna vaja, siis sai alati kutsuda takso. Vähegi soojemal ajal liikusin aga põhiliselt rattaga, sest bussides kippusid mõned kaasreisijad liialt lehkama. Küll ma oskasin toona ikka peenutseda: bussid käisid kogu aeg igale poole ja mina ei suvatsenud nendega sõitagi, vaid kekutasin ringi oma bambuskorvikesega hipsterirattaga!
Siin on mul hoopis teistsugune jalgratas – selline vana, käikudeta ja krigisev, mille päritolu ei mäleta õieti keegi. Alati on ta siin küla peal olnud, kord ühe, kord teise kasutada. Kui mu linnast pärit hipsteriratas kruusateedel poekottide ja veekanistritega ukerdamisest lootusetult ära väsis, sokutati see hunnik vanarauda mulle. Jube hästi sõidab tegelikult, ainult mäest üles ei jaksa ma kuidagi selle 30-kilose käikudeta kolakaga sõita, tuleb käekõrval lükata. Õnneks on Saaremaa maastik üsna lame.

Mõne sugulase või tuttavaga koos linna sõitmine annab ühtlasi võimaluse inimestega juttu ajada, mis on väärtus omaette, elades koos isaga, kes on alati olnud kidakeelne, kuid pärast insulti jäänud peaaegu tummaks. Ta saab põhimõtteliselt rääkida küll, kuid see kõne on konarlik ja kõver, ainult vasema suupoolega välja hääldatud. Ta häbeneb seda vaevalist kõnet ja ütleb mõne sõna ainult hädavajadusel. Näiteks seda, et aidaku ma tal jope selga või suits põlema. Ta ei saa enam ise sigarettigi süüdata – üks käsi ei liigu sugugi ja teine on sama kohmakas kui kõne. Arst küll ütleb, et suitsetamine tuleks maha jätta, aga ega see paar lahjat sigaretti päevas invaliidi enam haigemaks tee.
Kellegi autos kaasa sõites võib saada ka igasuguseid kasulikke pakkumisi: näiteks tööotsi ja kasutatud asju, kutseid grilliõhtutele ja tuhlivõtutalgutele. Inimesed kipuvad väga palju pakkuma üksikule töötule naisele, kes hooldab invaliidistunud isa ja kellel pole autotki. Tavaliselt, nii vähemalt tundub, on need pakkumised täiesti siirad ja heatahtlikud. Vahel aga üritatakse sulle sokutada mõnda eriti tüütut tööd või oma joodikust sugulast meheks – minusugune peaks ju kõigega rahul olema, mis antakse.
Vahel üritatakse tööpakkumiste varjus teha sotsiaalabi, pakkudes tasu, mis on ilmselgelt palju rohkem väärt kui minu lapsehoidmine, õunakorjamine või pisike tõlketeenus. Alguses tegi see mind kurjaks – mina ei vaja armuande! Aga nüüd olen leppinud. Olgu, andke pealegi paaritunnise lapsehoidmise eest kott kartuleid, kolm sõstraistikut ja plokk suitsu ka veel kauba peale. Olgu, ma teen näo, et usun, et see mullune kartul läheks muidu sigadele, neid istikuid pole teil omal kuhugi panna ja suitsud on keegi Lätist poolmuidu toonud. Sul ju isa teeb seda marki, anna talle, olgu tal seegi rõõm. Olgu, tehke pealegi heategevust, küllap ma isegi, kui võimalust oleks, eelistaks aidata mõnd endasugust hädalist tuttavat, mitte hägusa eesmärgiga rahvusvahelisi heategevusorganisatsioone.
Mõnikord võib aga abipakkumise taha maskeeritud kahjurõõm. Seesama madal mõnu, millega loetakse uudiseid staaridest, kes on paksuks läinud, ja poliitikutest, kes on korruptsioonikahtlustusega uurimise all. See on üks eriline kõõrdivaade, mille tagant paistab väiklane rahulolu, et üks eluvõõras kõrgharitud Tallinna ametnikutibi saab kah nüüd näha päris elu ja päris raskusi, paras talle, paras kõigile sellistele linnavurledele.
Aga ka alandamine, nagu iga inimestevaheline suhe, vajab kahte osapoolt. Kui mina ei alandu, ei saa tema mind alandada. Selliselt parastajalt võtan armuanni vastu uhke kuningannana, kelle jalge ette on madalalaubaline pööbel oma hädise andami toonud. Ja tal ei jää muud üle kui kohmetult kummardada, müts peos.

Vahel käin ühes linna lähedal asuvas kämpingus abiks koristamas, süüa tegemas ja laudu katmas. 25 euri päevas puhtalt kätte, ja nii palju külastajatest üle jäänud toitu, kui koju viia jaksan – pole paha.
Aeg-ajalt satub sinna inimesi, keda ma Tallinnas tundsin. Enamasti ei tunne nad mind ära, sest koristajale otsa ei vaadata. Ma võiksin oma tolmuimeja ja mustapesukäruga olla suurepärane spioon.
Mõni üksik siiski tunneb ära ja satub ootamatust kohtumisest kimbatusse: ee, tere, mis sa siin teed?
Mu isa sai insuldi ja ma kolisin tema juurde Saaremaale elama.
Aaa, eeee, väga tubli.
Ei, tubli on kõige viimane asi, mis ma olen. Tubli oleks rajada ise kämping või viljapõld, teha iga päev kõvasti tööd ja teenida palju raha. Selle asemel ma mölutan enamuse ajast niisama kodus ja teen mõne juhuotsa ainult siis, kui keegi selle mulle poolvägisi sokutab. Tubli inimene laseks kodus ummistunud veefiltrid ära vahetada, mina toon selle asemel joogivett allikast, vana krigiseva jalgratta lenksu küljes kõlksumas kaks suurt plastikkanistrit. Tubli inimene istutaks oma aeda noored õunapuud, mina otsin metsast sõjaeelseid talukohti ja korjan õunu nende metsistunud aedadest. Nendes õuntes on mingi kibemagus hääbumise ja väljasuremise maitse, mis sobib meie praeguse eluga majas, mille isa lasi ehitada vanal heal tervise ja tugevuse ajastul, et tulevikus hoovi peal kõik suguvõsa jaanituled pidada ja õue all lahesopis lapselapsi ujuma õpetada. Ootamatult sai sellest hoopis tema hooldekodu ja minust hooldaja, kes elu edasi viimise asemel aitab seda enam-vähem väärikalt lõpetada.

Midagi rohkemat ei ole meie elude ajal enam juurde vaja: maja on kahele liiga suur, riideid on rohkem kui tarvis, toitu saab enam kui piisavalt kämpingust, talgutelt, metsast ja merest.
Riietega on naljakas lugu – linnas tundus, et neid pole kunagi piisavalt. Alati oli mõnel kolleegil midagi uut ja siis tekkis tunne, et peaks ka vaatama, kas poodi on toodud midagi ilusat, millega ennast pärast rasket töönädalat premeerida. Enamasti ikka oli. Mu kapp viie hiigelsuure sahtliga on linnas kokku ostetud riideid täis, igapäevaselt kannan aga ikka ainult dressipükse kummikute või tossudega, olenevalt ilmast.
Mul on seitse kleiti ja kolm paari kontskingi. Viimase kuue aasta jooksul on olnud üks pidu, kuhu minna kleidi ja kontskingadega – ühe sugulase pulm. Tavapärased saunaõhtud, jaanituled või surnuaiapühad ei ole nii pidulikud, et keegi selleks puhuks kleidi selga paneks – niisugustel üritustel piisab siinkandis puhtamatest teksastest küll. Sellise kasutussagedusega jätkub mulle olemasolevatest kleitidest ja kingadest liialdamata elu lõpuni ja jääb ülegi.
Mul on riideid kahes suuruses: väiksemad tublidest dieediaastatest ja suuremad veini ja juustuga diivanil lösutades minnalaskmise perioodidest. Katsun praegu kanda võimalikult palju oma suuremaid riideid, kuigi väiksed on parajamad: tõenäoliselt maale kolides alanud kahanemine jätkub ja siis on tulevikus hea, kui on võtta mõned terved püksid, mis üleval püsivad.
Riided pole enam mingid iluasjad ega preemia nädala lõpus, need on lihtsalt tulevikuks tallele pandud asjade hunnik, nagu küttepuud, kompost, marineeritud seened ja külmutatud maasikad.
Ka toit pole enam auhind, mille nautimist lubada endale reisil bufeelauas pärast edukat dieediaastat, vaid pidevalt juurde kasvav hunnik orgaanikat, mida tuleb üritada nii palju kui võimalik vanemast otsast ära tarbida, et hallitusseened ja kääritusbakterid ette ei jõuaks. Kuna toitu kipub kogu aeg üle jääma, püüan kompostiminekust päästa kõige paremaid palu ja nii me sööme iga päev nagu bufeelauas, ainult et ei pea õgima, sest see ei saa nädalaga läbi.
Kõigepealt tahavad lahendamist kämpingust kaasapandud lihalõigud ja vorstikesed, seejärel tuleb midagi teha ämbritäie lestadega, mis onu tõi, ja kõiki neid metsmaasikaid ja kukeseeni oleks ju ka patt metsa jätta. Aga enne kui uued marjad ja seened peale tulevad, tuleks sügavkülmikusse ruumi teha. Millal me ometi jõuame ära süüa neli, viis, uh, kuus sügavkülmutatud ahvenat, kes mul kevadel kõik korraga võrku ujusid?
Linnas töötades ja korralikku palka teenides oli nagu kogu aeg millestki puudus, nüüd on kõike muudkui ülearu, kuigi ma ei teeni ega osta suurt midagi.

Aegagi on ülearu. Aeg on lõputu, kui kõndida vaikiva, aeglaselt lonkava isaga mere äärde vaatama, kas haakrikku on tulnud. Kui on, tõstame mere toodud palgid ja euroalused kivide najale ja jätame paariks kuuks kuivama, siis on kergem koju ära vedada. Paar kuud pole aja lõputuses midagi, ega siis kõike pea kohe saama. Haakrik on sajanditevanuse kirjutamata seaduse järgi leidja oma, ilusasti kivide peale tõstetud palke teised tavaliselt ära ei võta. Haakriku hind ei ole töö ega raha, see on ootamine. Meri toob, tuul kuivatab, inimene peab ainult ootama ja küttepuud ja aiapostid ongi olemas.

Aeg on takerdunud haakriku mustavatesse aastaringidesse, kust kevadine pehme, kiirelt kasvanud kude on välja uhutud. Jäänud on sügisene kuiv ja kange puit, milles mustavad tühjusetriibud nagu kortsud muldvana inimese näos.
Aeg seisab, kui seisame keset merd, üle kõhu ulatuvad traksidega kalamehekummikud jalas, ja vaatame, kas kala on. Liigutada tuleb aeglaselt, lainetega ühes rütmis, siis kala ei saa arugi, et midagi toimub. Mida rohkem kiirustad, seda vähem saad. Rapsida ei tohi: kala lipsab minema ja võrk läheb puntrasse.
Aeg kaob, kui ronida mõne metsakasvanud õunapuu otsa ja kujutleda, kuidas siin mitte väga ammu lootusrikkalt muru niideti, lilli istutati ja õunapuude vesivõsusid ära lõigati. Igal kevadel kiirustades, et jõuaks enne, kui teised talutööd peale tulevad. Kiire sai kiiresti mööda, nüüd on metsal aega küll, et inimeste töö jälgi kustutada. Kunagise elumaja vundamendikivide vahel kasvavad hiiglaslikud metsmaasikad, justkui irvitades inimeste üle, kes siin omal ajal elasid ja maasikate kasvatamiseks palehigis peenraid kaevasid.
Enam ei ole aega, sest pole töid, mis aja ära tükeldaksid ja tükid omavahel üheks suureks plaanide, püüdluste ja murede puntraks kokku pressiksid. Need surusid varem igast küljest peale, nõudsid pidevalt tähelepanu ja tegelemist: enne järgmise koosoleku algust, homme, aasta lõpuks. Nende ühtlane surve hoidis alati püsti, pinges ja liikvel, nagu seisaks hästi täis trammis. Polnud võimalik kuhugi kukkuda ega milleski maha jääda. Aeg oli tihe, trügimist täis.
Töötus seevastu on vaakum. Õhurõhu ja ajata tühjus, hulluksajav vabadus teha mida iganes või absoluutselt mitte midagi.

Igaüks mõtleb oma töö ise välja, matab end sellesse, saab selle osaks.
Peale palgatöö saab oma tööks muuta mis tahes muu tegevuse, mõeldes selle enda jaoks kohustuslikuks, jagades selle ülesanneteks, rabeledes pidevalt nende täitmise nimel ja tundes end süüdi, kui paar päeva ei viitsi.
Töö pole ametijuhendi täitmine, see on meeleseisund.
Tasu selgub hiljem.

Püsiviide Lisa kommentaar

Ly Seppel

4. okt. 2023 at 3:18 p.l. (Nädala autor 2023)

Ly Seppel (1943) on eesti luuletaja, tõlkija ja nõustaja-gestaltpsühhoterapeut.
Ly Seppel õppis alates 1950. aastast Rapla keskkoolis, seejärel Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti filoloogiat. 1963. aastal kolmandal kursusel täiendas ennast ajakirjanduse õppesuunal. 1967. aastal lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogina. Diplomitöös kirjutas arbujatest. Pent Nurmekund on talle õpetanud türgi keelt. Seepeale õppis kirjastuskomitee eriprogrammi kaudu Bakuus ühe aasta ja Moskvas kaks aastat turgi keeli. Moskva ülikooli lõpetas stažöörina. 1974. aastast on ta kutseline kirjanik Raplas. Viimasel ajal tegelenud ka psühholoogiaga. Terapeudiks õppis kaheksa aastat. Ta on õppinud geštaltteraapiat. Psühhoterapeut olnud alates 2003. aastast.
Kirjutanud luulet ja lasteproosat. Tõlkinud türgi, aserbaidžaani, usbeki, kasahhi, turkmeeni, tatari, vene ja soome luulet. Koos abikaasaga tõlkis vene keelest valimiku “Tuhandest ühest ööst” (1984).

Luuletusi:

Luuletusi kogust „Ajasära”, Huma 2003. Lk 5; 8; 11; 14; 19; 29; 43; 49; 60.

TÜTRELE

Jätan maha sinu heinaloogu,
kaotan kõhedasse pilliroogu,
heidan ilmatusse ilmavoogu.

Lõhki lõhkudes me ühistüve,
paiskud öhe, mis nii tähistume.
Ajaharjul lahus tähistume.

Keset ürgset eluandmisheitlust
seiran tähistaeva kõrget veiklust.
Küsin palves sulle eluluba.

Hingad ise selles ilmas juba
öös, mis ümberringi tähistume.
Kus ja kunas jälle lähistume?

PEREELU

Koer ja kari lapsi,
pääsuvidingi.
Tulin trepi peale.
Mis ma pidingi…?

Kõige selle peale.
Mis see oligi?
Pesutraat on longus,
meelde tuligi.

Viljapuude võras
iile lõõtsutab.
Suure ilma raju
õunu õõtsutab.

Asjaliku elu
rägujoonestik.
Tuksub sellest läbi
elussoonestik.

Emalinnu juurde
kõrgelt kaasa ujub.
Ülal kapi peal
on väike pühakuju.

ALANDLIKULT

Avaneb tasa
roos
akna all
kõik see aeg,
läbi sumeda öö haugatuste,
läbi keskpäevalõõsa.

Naeratus –
üle kahtluse ja kaalutluse,
läbi üksinduse ja une.

Ometi üks, kes jaksab veel naeratada,
mõtlemata maaväringule,
alandlikult
leppides ja lootes.

NÄE ILMA JA INIMESI

Memm ja taat täna postkasti juurde
ei tatsagi kahekesi.
Vanaproua saab selja sirgu
ja kraanikaussi viib kohvitassid,

siis kardina vahelt salamisi
taadile perra passib.

Päike vinnab end üles,
enam ei annagi sooja.

Kojas – kiri ja lehed süles –
kobistab sõnumitooja.

LILLI SEADES

Mu isa on jäänud nii vanaks,
ta jalad ei kanna enam.
Ma lilli sean ikebanaks,
otsin, kuidaspidi on kenam.

Kirsioksas on kõverad sõlmed
ja pakatav pungade rida.
Isa puusad ja põlved
jälle tahavad näpitseda.

Tõid lapsed peoga nartsisse,
on tuba täis kilkeid ja vada.
Nad äsja voorisid sisse,
et vanaisa kallistada.

Selles seades jääb tugisambaks
tugev raag, mis kaitsvalt on kaardus,
kuigi puretud ajahambast.
Tema külge nartsisse haardub.

Kõik maised ja taevased jooned
vabalt üles viskuma peavad.
Nõnda maailmakõiksuse pooled
mu süles end kokku seavad.

SOOKAILUMAA

Ah viskuda nagu hull
üle kodumaiste
kuupaistes hanguvate heinamaakraavide
ja leida end küünilaamide vahelt maast.

Leida end maast
koduste kaskede kodusel maal!

Siis kui koolnud päevale jalutsis
öö põimib tõmmud paelad,
teeme suurt tuld siin heinamaatänkral
ja valame kõik oma varmud ja vaevad
rindu kinni ainsamaks känkraks.

Kasesõsarad, haavaammed,
tõretümikad rasked tammed,
paju pidedad sidemed,
tulge seiske silmad mu poole,
kuni rõõm must läbi rihmleb,
kuni mets must läbi vihtleb,
kuni tümikas tasub sooned.

Kasekaimud ja haavaammed,
tõretümikad rasked tammed,
aitab nüüd,
andke mind enesest vabaks –
mu puhevil sõõrmed haistavad raba.

Ah siin sa end peidad,
sõber sookail,
armas su mõrkjas lehk.
Sina see tegidki
haigeks mu pea
ja pöörasid pööritama südame,
südame nagu lingukivi,
selle tõsise kohmetu kamaka,
ja pinnisid rindu kinni.

Sookail siin rabapõrandal,
sinult saan oma rahu ja rahutuse
lõimida ühte lõtvunud lõngad.

Taas õpin sult oskust olla vaba,
nutta ka sügaval naermise taga.
Õpin sult jälle kuulma ja küsima,
sinust tean:
mu rahvas jääb püsima.
Sinu kaudu aheneb kaugus,
aheneb kaugus ja harjaks saab laugus.

Kõik sulab kokku üheks känkraks
sellel kodusel mullatänkral
pöörlema rindu sulakivina.
Näe, kuldnokad õpivad lendu rivina.
Ei ole ühtki eraldi kildu,
lõpp käimisel mööda põlevaid sildu.

Kuldnokad õpivad lendu, on hommik.
Kaalul on ainsad kaalupommid:
kodumaa kaaluks on kodumaatus,
meil kõikidel – enda vääritud saatus.
Sookailumaa… seda tundmist ja küsimist!
Kuldnokad õpivad õhus püsimist.
Sookailumaa, mis tuleb, mis saab?
Hing kinni, süda taob jääpraorüsinal:
kuidas
kõik koos
püsida, püsida, püsida…?

ENESESISENDUS

Elu on voolamine,
korraks kujuvõtt.
Tõuse üles ja mine,
vaata endaga tõtt.

Elu on hoolimine,
enese läbi muudest,
varju otsimine
lehte läinud puudest.

Elu on ahnitsemine –
kas sellest energiakriis?
Nii mõnegi meelest elu
on ainult olemisviis.

Enesepõletamine
on meie elugi vist.
Kõige kõrgema kõnetamine,
et aidataks hädalist.

Ehmatuski ja imestus
on meie elu. Sest
suur on silmade pimestus
elusast päikesest.

JÕULUEELNE

Üks jõulueelne päev nagu praegu –
niisama põgus ja pime.
Hämar hangunud õu,
siniseid varjusid täis,
nii et silmadel valus.

Olen tüdrukutirts suure sõja järel
kössivajunud metsatalus,
ootan hingevärinal imet –
jõuluimet.

Millal ometi kord nagu pähklikoor
lahti prõksatab peidetud laegas
jumala salasõnast?

Ikka ja jälle
vaarema kummutisahtlist,
mis koidest näritud,
ilmuvad välja kolm kuuseehet –
kaks siidisabalindu
ja ingel,
kel helendav jumi,
pärit aegade hämarast,
valge kui härm ja lumi.

MINU ISA JA MINU LAPS

Üks on nii väga vana
ja teine nii verinoor –
nad mõlemad on mu meelest
kui õhuke munakoor.

Tuksatab meelekoht,
liigub laugudel nahk.
On peaaegu üle jõu
ühes hoida neid kaht.

Üks kui pragune koor
ja teine koore all nahk.
Iseendaga hoian kinni,
hoian kinni neid kaht.

Praguse koore all
end liigutab ürgne aim.
Kuju võtab ja vastu
säratab vaim.

Looming:

Luulekogud:
“Igal hommikul avan peo” (1965)
“Ma kardan ja armastan” (1973)
“Varjuring ümber tule” (1974)
“Ajasära” (2003)
“Mälujuur = The Root of Memory” (2009), inglise keelde tõlkinud Ilmar Lehtpere
Lasteraamatud
“Kaarini ja Eeva raamat” (1981)
“Unenäoraamat” (1984)
Raamatud
“Ma kuulan sind”

Püsiviide Lisa kommentaar

Bernard Kangro

21. sept. 2023 at 5:08 p.l. (Nädala autor 2023) (eesti, Kangro, Tartu)

Bernard Kangro (1910-1994)– eesti luuletaja, proosakirjanik ja ajakirjanik.

Ta õppis Kiltre algkoolis (1919–1922), Antsla kõrgemas algkoolis (1922–1924) ja Valga Poeglaste Gümnaasiumis (1924–1929). Lõpetas Tartu Ülikooli (1929–1938) eesti ja üldise kirjanduse eriala magistrikraadiga cum laude.

Aastatel 1943–1944 töötas ta Vanemuise teatri dramaturgina. 1944. aastal põgenes ta Soome kaudu Rootsi.

Aastatel 1950–1994 töötas ta ajakirja Tulimuld toimetajana ja Eesti Kirjanike Kooperatiivi direktorina. Oli seotud ka väljaannetega Eesti sõna (1942), Puhkus ja elurõõm (1943), Kodukolle (1945) ja Stockholms-Tidningen (1946).

Bernard Kangro oli EYS Veljesto veli ning alates 1945. aastast Välismaise Eesti Kirjanike Liidu liige.

Katkend:

Tartu, Eesti Raamat 1996. Lk 130 – 135.

Samal ajal – ühel talvisel talvehommikul – sai Hertsi Taklaja kätte oma esikteose „Pidu Saatana juures”. Kuigi tal oli ette teada selle ilmumispäev ja olgugi et ta oli ükskõiksust harjutanud, lõi see tema päevakava ometi segi ja ta jättis hommikusele loengule minemata. Ta võttis ühe eksemplari teise järel pakist, mille oli kirjastuse jooksupoiss toonud, ja laotas nad laiali lauale ning lõpuks ka diivanile ja voodile.

Max Simonlatseri joonistatud kaas oli esimesel pilgul huviäratav. – Kindlasti põnevam kui raamat ise, muigas Hertsi. Žürii polnud teda ju auhinnavääriliseks pidanud – need vanapapidest moraalijüngrid, nagu Viilep Mekk häälekalt kuulutas -, kuid kirjastus oletas nähtavasti teatud elevust, vahest isegi skandaalimaigulist kõmu teose ümber. Mahukas see oopus polnud ju alguseski mitte, kahanes veel pärast pealesunnitud lühendamist, kuid trükituna suure kirjaga, paksul paberil, eri lehed illustratsioonidega vahel, andis ta kopsaka raamatu mõõdu ometi välja. Tagakaanel ilutses autori pilt, kevadel kooli lõpetamisel naljapärast tehtud ülesmukitud võte, kohevate juustega à la Koidula, osavalt juhitud valguskiirte kimp helendamas lagipeal. Trükitud lillakaspruunis toonis, andis ta Hertsist kujutluse nagu ahvatlevast vambitüübist, eriti veel, kui lugeda reklaamteksti. „Noor ning üllatavalt julge”, „konventsionaalset moraali trotsiv”, „hoolimatult ellu sukelduv” – seesugused epiteedid aitasid pildile kaasa.

Hertsil tõusis puna palgesse, kui ta mõtles, mis ema seda lugedes arvata võiks ja kuidas tuttavad prouad pead vangutavad või naeru kihistavad. Muidugi polnud raamatus kuigi palju säärast „konventsionaalset moraali trotsivat”, kui maskeraadimängu näokatete taha ei vaadata ja kui rohkem ei kujutleta kui autor on öelnud. „Saatuse kummalised nükked”, „sündmustiku peadpööritavad käänakud” oli juba päris luule selle moodsa tuhkatriinuloo sündmuste käigus.

„Üks kirjanduslik pomm plahvatab,” oli Viilep Mekk ennustanud, meenus Hertsil, ja ta süda hakkas äkki valutama. Küllap oli Viilep tolle tagakaanereklaamiga juba varemgi tuttav, ainult ei öelnud talle. Ja küllap ka Paul Sammet seda teadis, kui ta eile teda ette lohutas ja hoiatas, et ta end puudutatud ei tunneks reklaamist. Eile ta ei taibanud, mis see tähendas, täna aga küll. Eile oli ta rõõmus olnud, kui Paul teda täna õhtuks oli koos teistega enese poole kutsunud, et teda „üle läve aidata”, täna aga ei teadnud ta, kas ta peakski nüüd enam nii rõõmus olema. Mitmendat korda luges ta: „Hind 4 kr. 50 s.” ja selle all väiksema kirjaga: „Kuni 1. V 1938 müügil 3. kr. 80. s. eest” Niisiis rutake ostmisega enne esimest maid! Kasutage juhust! Närvekõditav! Liiderlik! Moraalivastane!

Hertsi pööras viimaks tagakaane vastu lauda, nördinud ning rahutu. Maxi joonistatud maskid – punased, rohelised, lillad õhus hõljuvad näod ja nende taga valged puhtad viirud tabasid palju paremini raamatu sisu ja ilmet kui tagakaane ülespuhutud sõnarikkus ja autori ülestaotud pilt.

Äkki tõstis ta raamatu silmile lähemale: egas ometi Max seda meelega teinud? Või siiski? Ta ju tundis Justus Pernambukki, ta oli Hertsile jutustanud ühest kummalisest õhtusöögist „Vanemuises”, kus Villi Oona juutidega kaklema läks ja mis üldise lööminguga lõppes. Hertsil hakkas ebamugav. Sel juhul, kui Justus Pernambuk tõesti seal raudteeõnnetusel rusude alla jäi, poleks peenetundeline teda modelliks kasutada. Ja kui ta elus on ja seda raamatut näeb – küllap see tema kätte satub – , mis ütleks ta siis?

Hertsi tõstis käe raamatuga uuesti silmile lähemale. Kas see nägu seal all ei kuulunud kadunud Villi Oonale? Ja see monokliga frant keskel, arvatavasti Naagel, kas see polnud täpselt Benno Maran? Hertsi muutus ärevaks. Ta lõi õhetama ja hakkas agaralt ka teiste kujude tagant tuttavaid nägusid otsima. Näe, see heris oli sinna laua alla Viilep Meki joonistanud! Ja seal üleval hõljus Paul Sammet, kõrvade asemel pisikesed inglitiivad pea küljes. Ning lõpuks – see madonnanäoga naisolend, kes vist Ninni Nugist pidi kujutama, oli maha joonistatud raamatu tagakaanelt. See oli ju… see oli ju tõesti skandaal, nagu Viilep ennustas! Pagana Max!

Ometi polnud Hertsi seepärast tõeliselt pahane. See koguni leevendas ta ennistist nördimust tagakaane puhul. Esikaas polnud ju sugugi parem ja kahe kaane vahel – võib-olla oli siingi tõeliselt maskipidu, mille tagapõhja ta ise igas nüansis ei taibanudki. Maskipidu Saatana kojas, see oli ju mõeldud nii süütult, kuid ometi oli kohe alguses ju stseen, kus Rotiks nimetatud lodevate kommetega tüdruk tantsis Niguliste kiriku kõrval põliste puude all oma „surmatantsu”. Eks see olnud ju…? Ja vana Tallinn, mis oli esialgu mõeldud lihtsalt tegevuse taustaks, oli ju tegelaste hingede projektsiooniks muutunud. Ja too pidugi polnud muud kui irdhingede libahundiks käimine sinna aega, kus kõik pahedki võimalikud olid. – Viimaks ongi neil õigus, mõtles Hertsi äkki, viimaks võibki täie õigusega öelda, et…

Siis lõi ta raamatu lahti, et abi otsida. Seal aga seisis kohe kõige alguses: „Siinsamas päris käeulatuses sirendas põliste puude vahel helkjaskirju seelik. See oli hädaohtlik aeg – kell oli pool neli hommikul…” Siis lehitses ta mõned lehed edasi ja luges: „Ta peitis tüdrukult haaratud rätiku heldinult põue nagu kassipoja. Üksainus valge kõrvaots jäi välja ja seda ta silitas ühe käega, teisega aga jagas hoolimatuid noahoope juba ammu narmendama löönud patja. Elu ukerdas temas veel…” Kiiresti pööras ta selle võika stseeni mööda. Siis luges ta raamatu keskelt: „Taevas oli lihavõttemunaroheline ja nõiad olid nagu mustast läikpaberist välja lõigatud: pikkade ninadega, inetute rippuvate rindadega, sakkis juustega…” Ei, mitte see! „Lühike sõõm jäi ta rindu kinni, ta oli nagu elusat tuld alla neelanud, nii kõrvetas sees, Ta kaaslase silmad aga kilasid peas nagu tigedal koeral. – Hirmus, mõtles Naagel, ta hammustab ükskord mu kõri läbi.”

Ah, kuidas küll ainult inetud kohad välja tulid! Ometi leidus seal ju ilusat. Või olid need kõik maha tõmmatud? „Armastus ronis pikkamisi nagu tigu oavart mööda ülespoole, südame poole, ja Ninni jättis oma juuste säbrutamise maha.”

– Lootusetu, otsustas Hertsi ja viskas raamatu käest. „Pean laskma ka enesele täna lokid teha.” Ta silitas peoga üle juuste ja kiskus suunurgad allapoole: vaata, oligi midagi kasulikku, tuletas meelde!

Siis korjas ta raamatud tõtates kokku, heitis pilgu kellale, haaras mapi ja eestoast mantli ning ruttas välja.

Hall talvepäev. Mitte külm, mitte ka sula, tuuletu, vanunud pilved, kõnniteedel poriseks sõtkutud jääkoljak, siledaks liibitud sõidutee, tühjavõitu tänavad, kuski kaugemal voorimehe kuljused nagu ära eksinud sellesse argipäevsusse. Hertsi ruttas Aia tänava instituutide hoone poole. Loengu oli ta juba mööda lasknud, jõuaks veel zoloogia praktikumile, kui tahaks. Aga kas ta tahab? Kas ta on praeguses meeleolus võimeline mikroskoobi sisse vahtima ja mõnd kassi rasvikut või putuka jalga peenelt ning täpselt paberile joonistama? Ta muigas selle mõtte juures. Klaaside vahele suletud lõikeke putuka jäsemest ja maruline maskipidu Saatana enese juures – kuidas see kokku passib? Või siiski?

Hertsi oli pika valge hoone ette jõudnud. Külmade aknaridadega põrnitses see tema peale alla. Kas minna sisse või mitte? Ikka veel kaheldes astus ta laiast trepist üles, avas raske ukse, tõusis veel kord trepist. Vastu lõi iseloomulik selle maja lõhn, segu preparaatide säilitamisvedelikest, kõdunemisest, seiskunud hingeõhust, suitsust ja jumal teab millest veel. Hertsi hingas sügava sõõmu seda õhku sisse ja pöördus vasakule.

Üleval, laiadest klaasustest läbi, üle pruunvalge ruudulise põrandamustri, seal võis veel vaadata siristavaid linnukesi suures laeni ulatuvas puuris kuivanud puuokstel lendlemas. Seal võis veel mõelda viimse mõtte enesestki kui puurilinnust, mantli varna riputada ja enda kitsast uksest praktikumiruumi sisse nihutada.

Teised olid muidugi kohal ja tööl, pikuti läbi pikliku toa jooksva musta laua juures ja seintegi ääres ligi paarkümmend inimest. Usinalt, tasa üksteisega sosistades, tõsine assistent tahvli juures mingit joonistust valmis tegemas. Vähesed panid tähele Hertsi tulekut, ainult mõned noogutasid ja naeratasid vastu – see läks libedasti. Hertsi võttis paremalt ukse kõrvalt seinakapist joonistustarbed, katteklaasid ja muu vajaliku; mikroskoop oli laual. Ta koht oli seina ääres viimasena. Enamik osavõtjaist olid siin rohuteadlased, ainult mõned loodusteadlased hulka eksinud. Üks säärastest oli ta naaber Valter Vau, kõhnjas lühinägelik poiss, kes alati oma väikesed ja heatahtlikud naljakesed ära tegi, kui nad kokku puutusid. Tänagi sosistas ta varsti Hertsile:

„Kas jäite loorberitele magama või?”

„Kuidas loorberitele?” ehmus küsitu.

„Noh, päris ehtsatele loorberitele ikka. Tulin hommikul linnast läbi, raamatuid seati just aknale välja. Jaa, üht teatud raamatut muidugi. Ahah, mis te nüüd ütlete?”

„Kuss!” keeleas Hertsi ja asetas näpu suule. „Olge, inimeseloom, ometi tasa!”

„Inimeseloom on tasa, kui talle kohvi ja koogi välja teete. Muidu ütlen Vadim Goromulskile.”

„Olge pai, ärge ütelge Vadimile! Ostan. Ostan kaks kooki ja kaks kohvi.”

„Ei peta?”

„Ei peta, hing põrgusse!”

Siis hakkasid nad mõlemad mikroskoopi vahtima ja seal nähtavat paberile joonistama. Valter Vau oli hoolas töömees, tema vastu ei saanud keegi ja arvatavasti tal oligi kõik juba valmis. Ruum sumises tasakesi, otsekui uniselt. Teises seinas hakkas Vadim Goromulski midagi tüdrukutele jutustama, niipea kui assistent hetkeks toast lahkus. Tal oli tume kahupea ja mustad lühikesed vurrud. Võib-olla kõneles ta oma küülikutest, mida ta linna lähedal maal pidas, võib-olla ka varsakasvatusest, mille ta lubas asutada zoloogias omandatud tarkusega. Vadim oli naljamees, juba ta kuju ja aktsent lõid lõbusa tuju. Ja ta võis alati kõneleda, ükskõik millest.

Hertsi hoidis end mikroskoobi juures. Esiteks oli ta kaaslastest maha jäänud, teiseks ei tahtnud, et ta raamat võiks täna kõne alla tulla. Siis tuli Õie Sangerneebo, ümmarguse palgega tüdruk, Hertsi sõbramees, ja kutsus õhtul teda kuhugi. Muidugi ei saanud Hertsi kutset vastu võtta. Ja Õie ei teadnud midagi.

Praktikumi lõpul rutati minema, kes sööma, kes koju, kes mõnele loengule. Hertsi sammus Valter Vauga kõrvuti linna poole, ise siunates ennast, et lubas teisega kohvipoodi minna. Ta siiski ei tahtnud, ei viitsinud kaaslasega tühist juttu veeretada, eriti veel, et Valter Vau osutus nüüd tagasihoidlikuks ning vaikseks.

Hertsi valis Toomkohviku kui kõige vaiksema ja säärase, kus tuttavaid ei kohta. Ja pooltühi see oligi, eriti sellisel kellaajal. Kuid Valter Vau oli siin veel ujedam. Tal oleks nagu vesi suus olnud. Kui loengutest ja professoritest oli kõneldud, jäi vanker toppama. Viimaks ütles Hertsi naljatades:

„Millele te mõtlete? Te peaksite daami lõbustama.”

„Kuidas nii?” õiendas Valter vastu. „Ma ju kõnelen kogu aja.”

„Aga ma ei kuule silpigi.”

„Ma olen see Benjamin teie romaanist, keda ka keegi ei kuulnud.”

„Taevas hoidku, kus te s e d a teate? Raamat ju alles täna…”

„Jaa-aa,” venitas poiss naeratades. „Nõidus. Midagi ei jää varjule.”

„Kuulge, teie olete küll üks eksemplar.”

„Eksemplar küll, see ma olen jah.”

„Andke andeks, kui ma teid solvasin. Ma ei mõelnud seda nii. Ärge saage kurjaks!”

„Aga mispärast siis, heldeke! See on ju austav, üks teie eksemplar olla.”

Hertsi vaatas üle laua kaaslase poole. Ta nägi teda korraga nagu esimest korda elus. Valter Vaul oli kõrge puhas laup ja tohutu pikad ripsmed, peaaegu poole põseni, kui ta nii alla oma tassiservale vahtis. Ja kaunid käed, pikkade peente sõrmedega. Hertsile meeldisid käed, ta otsustas selle järgi inimeste üle. Kes aga õieti on see Valter Vau? Kust ta on tulnud? Mis ta salaja mõtleb? Kuidas ta nii ruttu võis Benjaminiga tuttav olla?

Vaikus venis pikaks. Ei saanud ju otse risti peale küsida. Siis korraga tõusis Valter Vau. See, mida Hertsi oli juba oodanud, et lokkija juurde minna, oli äkki vastumeelt.

„Egas te ometi veel minna ei taha?”

„Aga mis siis?”

„Lubasin ju kaks kohvi välja teha. Kaks kohvi ja kooki.”

„Ah, las see jääb teiseks korraks või üldse. Olin väga häbematu, et teilt selle välja pressisin. Ma poleks Goromulskile niikuinii öelnud.”

„Kuulge nüüd, kallis inimene,” keelas Hertsi kogu hingest. „Istuge ometi natukenegi veel! Muidu arvan, et saitegi pahaseks.”

„Sugugi mitte. Kui üldse, siis ainult enese peale.”

„Selleks pole ju mingit põhjust.”

Valter Vau laskis enda tagasi istuma suruda. Ja nüüd läks nende jutt juba teistele rööbastele. Ta oli samuti Tallinnast, ta tundis eriti vana Tallinna hästi ja tegi paar asjalikku märkust, et Hertsi oli oma raamatus siin või seal huvitava detaili leidnud. Ta oli raamatut tõepoolest juba lugenud, saanud selle ühelt tuttavalt köitekojas, ja ta hoidus diskreetselt ette toomast midagi, mis Hertsil oli vale. Ainult jutust taipas see, et ta oli üsna pealiskaudne olnud. Siis kõnelesid nad mitmesugustest raamatutest. Valter Vaul olid oma eriarvamised ja neid hoidis koos mingi kindel süsteem, vastupidi Hertsi plaanitule sümpaatiate ja antipaatiate süsteemile.

Kui nad viimaks lahkusid – Hertsi lokkija juurde ja Valter üliõpilaskööki lõunale – , olid nad sinasõbrad ja semud ja kaks kohvi ja kookigi oli ära pruugitud.

Aga see oli üllatuste päev – kui ta viimaks koju jõudis, ootas teda ees kimp punaseid roose.

Looming

Luulekogud

“Sonetid” (1935)

“Vanad majad” (1937)

“Reheahi” (1939)

“Põlenud puu” (1945)

“Pühapäev” (1946)

“Seitsmes öö” (1947)

“Tulease” (1949)

“Veebruar” (1951)

“Eikellegi maa” (1952)

“Suvihari” (1955)

“September” (1964)

“Varjumaa” (1966)

“Allikad silla juures” (1972)

“Hingetuisk. Jääminek” (1988)

Valikkogud

“Ajatu mälestus” (1960)

“Minu nägu” (1970)

“Kogutud luuletused” (1991)

“Kojukutsuv hääl” (2000)

Romaanid

“Igatsetud maa” (1949)

“Kuma taevarannal” (1950)

“Peipsi” (1954)

“Taeva võtmed” (1956)

“Sinine värav” (1957)

“Jäälätted” (1958)

“Emajõgi” (1961)

“Tartu” (1962)

“Kivisild” (1963)

“Must raamat” (1965)

“Keeristuli” (1969)

“Joonatan, kadunud veli” (1971)

“Öö astmes x” (1973)

“Puu saarel on alles” (1973)

“Kuus päeva” (1980)

“Seitsmes päev” (1984)

Esseistika ja mälestused

“Arbujad” (1981)

“Kipitai” (1992)

“Härjanädalate aegu” (1994)

“Üks sündmusteta suvi” (1998)

Püsiviide Lisa kommentaar

Indrek Hargla

6. sept. 2023 at 9:00 e.l. (Nädala autor 2023) (Hargla, Tartu, ulme)

Indrek Hargla (pseudonüüm, kodanikunimega Indrek Sootak, s. 1970) – eesti kirjanik ja stsenarist, Eesti tuntumaid ja viljakamaid ulme- ja kriminaalromaanikirjanikke. Ta on kasutanud ka kirjanduslikke varjunimesid Andrei Golikov ja Marat Faizijev.
Indrek Hargla on kirjutanud jutte, lühiromaane ja romaane. Ta on koostanud kogumikke ja antoloogia “Õudne Eesti”. Hargla kasutab oma kirjutistes sageli õuduskirjandusele omaseid elemente. Mitu tema teost kuulub alternatiivajaloo valdkonda. Samuti on mitu tema teost kriminaalromaani vormis või sellest tugevalt mõjutatud. Ulmehuviliste seas on tuntud ja hinnatud Hargla fantastiline jutusari eksortsist pan Grpowskist ning koomiliste kelmiromaanide sari alternatiivajaloolisest Eestist (eelkõige Tartust), mille peategelasteks on suli French ja manatark Süvahavva Koulu. Laiema publiku tähelepanu pälvis ta 2010. aastal ajalooliste kriminaalromaanide sarjaga keskajal Tallinnas elanud apteeker Melchior Wakenstedest.

Katkend:

Heade mõrvade linn. Kolm mõrvalugu Tartust. Raudhargla OÜ 2023. Lk 103 – 111.

Me sõitsime vaikides ja jõudsime sellesse ebamäärasesse linnaosasse, mille nimi on ammustest aegadest Kahe Raudtee Vahel ja peatusime ühe eramaja juures, mis oli nii anonüümse välimusega kui vähegi võimalik. Aias olid kiik ja lasteratas, liivakast ja muid mänguasju ja ma ei kahelnud üldse, et tegelikult selles majas ka elas üks noor perekond, kes oli FIATi teenistuses. Nad ei jätnud oma kattelugusid kunagi poolikuks. Ka esik ja sellest paistev jupp elutuba olid just sellised, et seal elab üks noor ja natuke lohakas haritlaspere – lastejalanõud, lääpas tossud, kott tühjade õllepudelitega, virnas dressid ja mantlid ja paar vihmavarju.
Mind juhatati läbi elutoa ja siis ma olin tõesti FIATi salajases operatiivkeskuses, kus laudade taga istus neli lühikeste varrukatega valgetes särkides lipsustatud noormeest, kes klõbistasid arvutitega, veel oli seal igatsorti tehnikat, ma usun, et satelliitside, jälgimismonitorid, ja ma sain aru, et see on minu usalduse võitmiseks, et mind sinna oli toodud, sest siiamaani me ei teadnud, et FIATil on Tartus baas. Mitte et ma ei oleks uskunud, et nad ei suuda seda ühe päevaga teise kohta üle viia, kui see turvamaja ei olnudki ainult minu moosimiseks siia silmakirjaks loodud.
Ja nii-öelda magamistoas oli neil vestlusruum, mugavad toolid, paar lauda, baarikapp ja muidugi silmale nähtamatud mikrofonid ja kaamera.
„Laura, ma olen väga tänulik, et sa tulid,” ütles siis Jull, valas mulle mineraalvett ja pani kohvimasina undama. Me jäime sinna kolmekesi, peale Julli ja minu siis see lapsevankriga tütarlaps. „Ma olen sinust palju head kuulnud, see on minu jaoks suur au, kui meil õnnestub koos töötada.” Julli toon oli väga lahke ja sõbralik, tema silmades oli selline süüdlaslik corgi-ilme.
„See oli võimas, kuidas sa meil poisi ära kõrvetasid, puhas klassika, braavo, Laura, bravissimo. Poisil oli see neljas välitöö, väga hea, las õpib. Kas ma võin sulle ühe espresso macchiato pakkuda?”
Muidugi ta võis, sest nagu ta väga hästi teadis, oli see minu lemmikmark. Nagu kunagi mind oli Agur õpetanud ja mina oma õpilasi, siis on kõige tähtsam jääda sõbralikuks ja natuke alandlikuks. Sõbralikkusega võidad sa alati rohkem kui surumise, domineerimise ja ähvardamisega, sa pead sõbralikkuse sisse lihtsalt osavalt ära peitma oma hoovad, mis annavad sulle eelise, ja oma konksud, mille otsa sa vastase tõmbad. Tartu kultuuriilma elu on julm, aga kui sa tahad selles ellu jääda, peab sul olema palju sõpru. Nii et ole lahke ja sõbralik ka nendega, kes tahavad sind reeta, sulle noa selga lüüa, sest kunagi ei või teada, kas äkki homme ei ole teil mõni kangem ühine vaenlane.
Rääkimata sellest, et iga ülekuulaja teab, et kõige usaldusväärsema info saamiseks pead sa muutuma ülekuulatava bestikaks.
„Ma tahan olla sinuga kristalselt aus,” ütles Jull ja tulistas mind sellise malbe pilguga, et mul oli väga raske temasse mitte ära armuda. „Meil on sinu abi vaja, aga ma usun, et sinul meie oma samuti. Ma tahan teada, kes tappis Armin Ahveni, mul oli vaja seda teada ja ma usun, et politsei ise ei suuda seda välja tuustida.”
Ma ei öelnud midagi, rüüpasin ainult kohvi ja üritasin pahur välja näha.
„Asi on selles,” sõnas Jull, „et Ahven oli meie mees.”
„Te värbate nüüd mänguasjamuuseumist?” küsisin mina.
„Ei. Ahven oli algusest peale meie agent, koosseisuline töötaja. Meie kasvatatud, välja õpetatud, meie togisime ta mänguasjamuuseumisse, tema töö oli töötada mänguasjamuuseumis.”
Ma olin tegelikult päris rabatud. „Miks ometi?” küsisin ma. „Mis asja võib olla filmiinstituudil mänguasjamuuseumiga…” Ja samas jäin ma vait, sest ma sain aru, vastus oli ju ilmselge, ja Jull lihtsalt noogutas nukralt.
„Mon dieu,” sosistasin. „Filminukud.”
„Needsamad,” sõnas Jull. „Kui ma tohin sulle veidi tausta avada. Mänguasjamuuseumis oli välja pandud haruldaste, üliväärtuslike ja ainukordsete Eesti nukufilmide nukkude kollektsioon. See sattus sinna kahtlemata „Nukufilmi” mingi saatusliku eksituse, meeltesegaduse või kollektiivse vaimutegevuse rikke tagajärjel, muud moodi ei oska ma seda seletada. Millalgi lihtsalt „Nukufilm” kinkis need nukud mänguasjamuuseumile ja täiesti põhjendamatult.” Jull ei saanud nüüd teisiti, kui pidi peopesaga paar korda vastu lauda lööma ja silpe rõhutama. „Aga need ei ole mänguasjad! Ei ole! Need on kunstivahendid, mis on toonud Eesti filmile läbi aegade hunnitult kuulsust ja lugupidamist, need on kunstniku loomingulise töö viljad ja nende koht on otse loomulikult pealinnas ja filmimuuseumis.”
Ta jäi mulle nõutult otsa vaatama ja mina tähendasin, et ma ei vaidle vastu.
„Eks ole,” rääkis veidi ärritunud, või ütleme siis, et ärritumist teesklev Jull edasi. „Kunksmoor, Kapten Trumm, Tuvitädi ja eriti muidugi Välek Vibulase kollektsioon, mis on maailmas unikaalne. Ja ma ei räägi siinkohal nende rahalisest väärtusest, ma räägin õiglusest ja loomingulisest austusest kunstnike vastu, kes on loonud need nukud ja toonud Eesti filmikunstile üleilmset tuntust. Juba aastaid oleme me viisakalt, kolleegi kombel teinud mänguasjamuuseumile ettepanekuid, et need nukud tagastada, et nad saaksid välja pandud väärilisel parnassil, seal, kus on nende saatusest määratud koht. Paraku oleme me põrkunud jäärapäisuse jäise müüri ja ma peaksin ka ütlema kadeduse, provintsliku kiivuse ja lihtsalt inimliku kiusu vastu. Meie ettepanekud on tagasi lükatud ja ka rahalisest kompensatsioonist on nad keeldunud. Me pakkusime neile, et me ostame välja Itaaliast täiesti ainulaadse Pinocchio nukkude täiskollektsiooni, mis, ma rõhutan, on kõik mänguasjad. Aga ei. Vastuseks me kuuleme ainult, kui orgaaniliseks mänguasjamuuseumi identiteedi osaks on need filminukud saanud, kuidas neid fännid lähemalt ja kaugemalt ikka vaatamas käivad, kuivõrd Tartu lapsed on nendega harjunud ja mis kõik veel sentimentaalne loba.”
„Ma nii huvi pärast küsin, et mis nende väärtus võiks olla? ” küsisin ma nagu muuseas.
„Internetioksjonil või mustal turul, jumal ma ei tea, Kunksmoori ja Trummi eest mõni Jaapani kollektsionäär annab miljoni kindlasti, Välek Vibulase eest üks kord rohkem. Aga arvestame siin, et mänguasjamuuseum ei omandanud neid turuhinnaga, eks ole, need annetati neile eksikombel, siis kui filmimuuseumi veel ei olnud. Nukufilme enam peaaegu maailmas ei tehta, see on kaduv kunst. Animatsioon on digitaliseerunud, nukufilm on ajalugu. Iga päevaga päris ehtsate nukufilmides mänginud nukkude hind aina kasvab, nad on hindamatud memorabiiliad seitsmekümnendatest ja kaheksakümnendatest, nad kannavad ajas edasi kadunud ajastut, hääbunud kunstiliiki ja neid ei ole maailmas kuigipalju säilinud, iseäranis kuulsate nukufilmide nukke. Paadunud kollektsionääride jaoks on Kunksmoori nukk umbes sama, mis Ingrid Bergmani seljas olnud kleit „Casablancas” või päris piits, mida Indiana Jones on viibutanud.”
„Seega Ahveni töö oli siis mis täpselt?”
„Ahveni ülesanne oli võita mänguasjamuuseumi juhtkonna usaldus, teha seal karjääri ja korraldada enda valimine direktoriks,” teatas Jull.
Ja mina mõtlesin, et kahtlemata oli FIATil sealjuures kavas mõni sabotaažiakt Marja vastu.
„Edasi, kui radikaalne rühmitus mänguasjamuuseumis on vaigistatud, korraldab Ahven filminukkude üleandmise filmimuuseumile, mänguasjamuuseumile väga väärikatel ja soodsatel tingimustel. Kõik võidavad, kõik on rahul ja kõige suurem võitja on Eesti kunstiüldsus.”
„Ja mismoodi asetub sellesse kombinatsiooni operett Lõunakeskusega?”
„Edukas Lõunakeskuse tagasitõrjumine oli Ahveni missioon B, kui see on täidetud, on tal lihtsam täita missioon A, saada muuseumi direktoriks. Lõunakate alistamine tõstab tema reputatsiooni ja aitab täita missiooni A. Meie võimuses oli Ahvenit kaudselt ja eemalt aidata, väga lähedalt sekkuda ei olnud võimalik, me ei saanud lubada, et Lõunakeskuse omad haistavad, et meie oleme mängu segatud.”
Ma sain aru. Nii kui Saul ära jagab, et FIAT opereerib kellegi poolel – ja suure tõenäosusega on see mänguasjamuuseum, kuna seal on nende ihalusobjekt, filminukud – saavad nad tugeva hoova. Nad paljastavad Marjale Ahveni ja FIATi pikaajaline operatsioon on kõrbenud.
„Me oleme Tartus ikkagi võõral väljakul,” rääkis Jull. „Me suudame anda paar lööki, aga pikemaajaliselt me neid üle ei kombineeri. Ja veel üks asi, ma ei saanud riskida sellega, et nad kasutavad Ahvenit selleks, et meile tagasi teha, meil on üks kala üleval sellest ajast kui nad siin festivali tahtsid teha.”
Ma märkisin, et ma vist ei tea sellest midagi, kuigi ma nüüd juba aimasin.
„Nojah,” tähendas Jull jälle natuke süüdlaslikul ilmel, milles oli paar sentiliitrit võidurõõmu. „Juhtus selline asi, et Tartus taheti jälle rahvusvaheline filmifestival korraldada, auhindade ja autoriteetse žürii ja kõige sellega. Jälle, eks ole! Ükskord nad tekitasid miski tobeda armastusfilmi festari ja selle me lasime PÖFFil kiiresti alla neelata. Nüüd hakkas siin linnavalitsus jälle seda vana jonni ajama ja me saime aru, et asja taga on Lõunakeskus.”
„Muidugi,” pomisesin mina. „Kõik kinod on ju seal.”
„Eestis saab olla ainult üks festival ja see on PÖFF!” põrutas Jull. „Kõik muud nurgatagused festarid degradeerivad PÖFFi ja õõnestavad selle autoriteeti ja rahvusvahelist kaalu. Nii et me pidime selle jabura algatuse võimalikult kiiresti likvideerima ja on täiesti võimalik, et Lõunakeskus sai aru, et meie oleme mängus, kuigi me vee alt pead toona välja ei pistnud.”
“Aga on väheusutav, et nad selle pärast Ahveni oleks ära kustutanud,” ütlesin mina.
„Ma ei näe, et nad sellega otseselt midagi võidavad. Aga… ” ta tegi pausi, õngitses mulle masinast veel ühe kohvi ja viipas siis tähenduslikult tolle tütarlapse poole, kes seni oli vaikides kuulanud. „Aga,” ütles ta siis, „asjad võivad olla keerulisemad, kui ma arvasin. Kessu oli Ahveni kontakt ja meie Tartu tiimi juht, Kessu palun.”
Ja see tütarlaps noogutas kergelt ja astus paar sammu ette. Ta oli sihvakas, tugeva kehaehitusega, aga nõtke ja paendlik, kena, aga mitte väga meeldejääva näoga, tal oli lihtne oma välimust kiiresti muuta, kerge meik ainult, prillid, ja ta on hoopis keegi teine. Isegi Marja ei tunneks teda ära, kui see oli just Kessu, kellega ta Ahvenit oli linna peal näinud.
„Me kohtusime viimati eelmine teisipäev,” sõnas siis Kessu, tal oli madal ja vaikne hääl, mis mõjus, nagu seda oleks treenitud. Oli tal mingi näitlejakoolitus? „Ahven rääkis mulle eesolevast koosolekust ja oma strateegiast, kuidas tagada direktoriks valimine. Muuseas ta ütles, et Lõunakeskus on nende liasoonide grupist kellegi ära ostnud ja et sellel koosolekul loodab ta saada tõendid.”
„Tähendab, ta ei teadnud, kes see on?” küsisin mina.
Kessu raputas pead. „Tal olid omad kahtlused, aga ta ei öelnud neid välja, ta tahtis kindel olla. Ta näis peaaegu kindel olevat, ta ütles, et laseks meil midagi kiiresti üle kontrollida ja siis mängib ta selle info nii välja, et sellest tema missioonile kõige rohkem kasu on.”
„See tähendab, mis aitab tal direktoriks saada. Aga ometi, kui neil oli mutt sees, siis pidi Lõunakeskusel olema kogu info, mida koalitsioon plaanis. Ahven ei saanud ju sellega riskeerida, et nad veel rohkem teada saavad. Ta oleks pidanud kiiresti tegutsema.”
„Ja nähtavasti tegutses liiga kiiresti,” pomises Jull pahuralt. „Ei osanud ohutaset adekvaatselt hinnata. Kessu!”
„Ma sain temalt hädaohuteate,” ütles Kessu. „Kell 2.54. See oli meil kokku lepitud igaks juhuks, kiirvalimisega tühi sõnum, mis tähendas, et on kriis, kõrbemine või rünnak ja tal on vaja kohe evakueerimist.”
„Jah, kuramus, me ei olnud selleks valmis,” tähendas Jull häälel nagu oleks tal kange hambavalu.
„See on minu süü,” ütles Kessu. „Ma ei osanud päris ohtu oodata, see signaal oli meil kokku lepitud nagu rutiin, tavaline protokoll juhuks kui. Meie tiim ei olnud valmis, ma kihutasin ise kohale, tiim jõudis kolmveerand tundi hiljem. Aga ma jäin muidugi hiljaks, ma jõudsin politseiga samal ajal ja majja sisse ma enam ei saanud. Ma ei teadnud, mis oli juhtunud, tema telefon ei vastanud.”
„ Me häkkisime politsei sidekanalisse kohe,” ütles Jull. „Sealt ma siis kuulsin, et tapetud. Seega, Laura, asjade praegune seis on selline, et mul on vaja teada, kes minu mehe maha lõi. Kui need olid lõunakad, siis ma lähen nende peale kõigega, mis mul on, see on au ja põhimõtte küsimus, me läheme madratsitele ükskõik kui pikaks ajaks, aga ma maksan kätte. Politsei uurib ja teie uurite, mul ei ole mõtet iseseisvalt sellega tegelema hakata, ja mina ei pääse ligi sellele infole, millele sina pääsed, aga ma saan pakkuda abi, oma tiimi ja ressursse.” Ja korraks ta muigas ja lisas: „Ja paari vihjet.”
„Hästi,” ütlesin mina. „Ma saan aru, et Marja ei tohi praegu teada, kes Ahven päriselt oli, aga Agurile ma pean rääkima.”
„Kahtlemata, ja palun edasta maestro Agurile minu lugupidamine ja kummardus. Meie ja mänguasjamuuseumi kühvel on meievaheline asi, see ei laiene kirjandusmuuseumile,” kostis Jull.
„Mul on paar küsimust,” ütlesin siis mina. „Esiteks, milleks kõik see koreograafia lapsevankritega, kui te oleksite saanud lihtsalt Aguriga kontakti võtta ja asja ära rääkida?”
„Andeks,” ütles Jull. „Professionaalne kretinism ilmselt, aga ma tahtsin teada, kelle Agur kaasuse peale paneb – ja ma nägin, et kõige parema – ja pidin olema kindel, et sul saba otsas ei ole.”
„Teiseks, politsei võtab Ahveni nüüd teleskoobi alla. Kas on mingi võimalus, et…”
„Ei,” ütles Jull mille vahele ja raputas nii veendunult pead, nagu oleks talle tehtud ettepanek sodomiitlikuks orgiaks. „Tema legend on täiesti kõva, pragusid ei ole, ta oligi mõeldud imbumisagendiks, me värbasime ta juba ülikoolist, meiega ei ole tal mingit seost. Ahven kohtus ainult Kessuga, kellel on tõestatav narratiiv, et nad on klassikaaslased.”
Ma leppisin siis mõttes selle võimalusega, kuigi ma teadsin, et Lõvi-Lõrr oskab olla väga metoodiline, kui ta midagi kahtlast haistab.
„Mis need vihjed on?” küsisin ma siis.
„Nõo,” ütles Jull. „Tundub, et mingi jälg viib Nõosse. Veidi enne, kui me sind pardale võtsime, saatis Luukas oma grupist kolm meest Nõosse, sealtsamast muuseumist saatis, nii et ma eeldan, et mingi kuum jälg.”
„Nõosse,” pomisesin mina. See oli huvitav. Liasoonide grupi toimikust ei jooksnud Nõo kuidagi läbi, keegi ei elanud seal ega ei olnud Nõoga seotud. Samas – arvestades Nõo lähedust Lõunakeskusele ja selle üldist tähtsust Tartu poliitika ja kultuuripildi strateegias, ei olnud see üllatav. Nõosse oli kolinud viimasel ajal – eriti pärast võimuvahetust linnavalitsuses, mis tõi kaasa Tartu liikluslise blokadeerimise lõpetamise ja kiirteede ehitamise – suur osa vaimu- ja ärieliiti. Nõo oli juba Tartu eeslinn, Nõosse kerkinud villades elasid mitmed Tartu kirjandusgurud, näitlejad, kultuurijoodikud, pankurid, kinnisvaramagnaadid ja väidetavalt ka kahtlasema mainega tegelased, sealhulgas mitu raehärrat. Nõo omavalitsus oli kehtestanud mitmeid maksusoodustusi, nii et mõned nimetasid seda Tartumaa Bahamaks, see oli off-shore-paradiis, umbes nagu Kihnu. Ma lubasin Jullile, et ma uurin seda Nõo jälge.
„Teine vihje on,” ütles Jull, „või, ma ei tea kas see on üldse vihje, aga mis on Tartu vaim?”

Looming:

Romaanid
“Baiita needus” (2001)
“Palveränd uude maailma” (2003)
“Vabaduse kõrgeim määr” (2003)
“French ja Koulu” (2005)
“French ja Koulu Tarbatus” (2007)
“Frenchi ja Koulu reisid” (2009)
“Süvahavva: esimene suvi” (2013)
“Süvahavva: teine suvi” (2015)
“Raudrästiku aeg” (2016)
“Merivälja” (2017)
“Süvahavva: viimane suvi” (2020)
Sari “Kriminaalromaan vanast Tallinnast”
“Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus” (2010 ja 2011)
“Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus” (2010)
“Apteeker Melchior ja timuka tütar” (2011)
“Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja” (2013)
“Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika” (2014)
“Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat” (2017)
“Apteeker Melchior ja Pilaatuse evangeelium” (2019)
Lühiromaanid
“Gondvana lapsed” (1999)
“Uskmatuse hind” (1999)
“Excelsuse konkistadoorid” (1999)
“Pan Grpowski jõulud” (1999)
“Obernoni Apokrüüf” (2000)
“Capaneusi Harta” (2000)
“Mees, kes ei joonud viskit” (2001)
“Väendru” (2001)
“Hathawareti teener” (2002)
“Maris Stella” (2003)
“Tagasi tulevikku IV” (2003)
“Doanizarre udulaam” (2009)
Jutud
“Deja-vu” (1998)
“Õnnekosk” (1998)
“Gondvana lapsed” (1998)
“Kliendi soov” (1999)
“Spitzbergeni nokturn” (1999)
“Kindel linn” (1999)
“Kõik võimalused maailmas” (1999)
“Koobassaare heinaküün” (2000)
“Nad tulevad täna öösel!” (1) (2000)
“Eeben” (2000)
“Nad tulevad täna öösel!” (2) (2000)
“Diplomitöö” (2000)
“Sierra Titauna nekropol” (2000)
“Aleana” (2000)
“”Kuningas Christeri Mõõk” ja Ingrid” (2000)
“Sindbadi kaheksas reis” (2000)
“Heeringakaupmees Hendriku mõrsja” (2000)
“Sild üle vaevavete” (2000)
“Rabaröövel” (2000)
“Meninos da rua” (2000)
“Isa süda” (2001)
“Fusion” (2001)
“Kevade tulek” (2001)
“Mees Assisi linnast” (2001)
“Liiga hilja” (2001)
“Veneetsia peeglite mõistatus” (2001)
“Paroodiad” (2001)
“Uneparandaja” (2001)
“Pengringeerion” (2001)
“Kord kuult (The Order from the Moon)” (2001)
“Sõber selvas” (2001)
“Terve maailm” (2001)
“Sindbadi üheksas reis” (2001)
“Vereta jaht” (2001)
“Enesemääramisõigus” (2002)
“Vend Rus” (2002)
“Püha Graal – 1984” (2002)
“Cuncti simus concanentes: Ave Maria” (2002)
“Novembrivalss Vanal väljakul” (2002)
“Vlad” (2003)
“Viljakoll” (2004)
“Tagasi süütusesse” (2004)
“Minu päevad Liinaga” (2008)
“Apteeker Melchior ja katustel tantsija” (2010)
Kogumikud
“Nad tulevad täna öösel!” (2000)
“Pan Grpowski üheksa juhtumit” (2001)
“Hathawareti teener” (2002)
“Roos ja lumekristall” (2006)
“Suudlevad vampiirid” (2011)
“Kolmevaimukivi” (2018)
Antoloogia
“Õudne Eesti: Valimik eesti õudusjutte” (2005)
“Eestid, mida ei olnud” (2017)
“Vinguv jalaluu” (2018)
“Ülestõusjad ja kodukäijad” (2020)
Telesarjad
“Alpimaja” stsenaarium (2012)
“Süvahavva” stsenaarium (2012)
“Kuum jälg” stsenaarium (2015)
“Merivälja” stsenaarium (2017)
Näidendid
“Andromeda saar” (2013)
“Wabadusrist” (2013)
“Testamenditäitjad” (2014)
“Viimane mustpea” (2014)
“Varjuprohvet” (2016)
“Kodukäijad” (2019)
“Nõid” (2021)
“Trimmerdaja surm” (2021)
“Suvitusromaan” (2021)
“Hingede tund” (2021)

Püsiviide Lisa kommentaar

Heikki Kännö

21. aug. 2023 at 1:08 p.l. (Nädala autor 2023) (Heikki Kännö, soome)

Heikki Kännö (1968) on soome kirjanik, kes on avaldanud neli romaani. Tema esikteos „Mehiläistie“ („Mesilastee“) pälvis kohe suurt tähelepanu ning pani paika Kännö kirjutamisviisi kesksed motiivid. Lugu saab alguse sellest, kui Saksa kunstnik, Fluxuse algataja Joseph Beuys (1921–1986), kes osaleb Teise maailmasõja Idarindel Luftwaffe lendurina, peab tegema oma leegitseva Stukaga keset Krimmi steppi hädamaandumise, millest saab alguse unenäoline teekond. Selline lähtekoht näitab hästi, kuidas Kännöle meeldib punuda ajalooliste tegelaskujude või sündmuste ümber müstilisi, esoteeriliste ja grotesksete elementidega süžeesid. Samuti tegutsevad mitme Kännö romaani keskmes kunstnikud, kuna ta on ise õppinud maalikunsti.

Ka tema teise, 2018. aastal ilmunud romaani „Sömnö“ (eesti k „Unessaar“, Postimees, 2022, tlk Jan Kaus) kirjus seltskonnas vilksatavad kunstnikust peategelase Werner H. Bergeri taustal kõiksugu ajaloolised isikud alates Richard Wagnerist ja lõpetades Ernst Kaltenbrunneriga. Kännö loomelaadi on võrreldud Mika Waltari omaga – Kännö lähiajalukku ulatuv pilk on tõesti sageli üsna sapine, illusioonivaba. Samuti võib tõmmata paralleele meie Paavo Matsiniga, kuna Kännö ammutab sageli irooniainspiratsiooni okultismist ja alkeemiast, mis panevad mõnelgi tema tegelaskujul pea pöörlema. Eesti keeles saab lugeda ka Kännö neljandat romaani „Runoilija“ (eesti k „Luuletaja“, Postimees, 2023, tlk Piret Pääsuke), mille sündmustik käivitub 19. sajandi lõpul, kui esoteerik Rudolf Steiner kutsutakse külastama äsja asutatud Nietzsche arhiivi, mis viib ta kokku kutse saatnud Elisabeth Förster-Nietszhega ja tolle dementse venna Friedrichiga…

Allikas: https://finst.ee/event/headread-esitleb-heikki-kanno/

Katkendid:

Luuletaja ehk kuidas noaga filosofeeritakse, Postimehe kirjastus 2023. Soome keelest tõlkinud Piret Pääsuke. Lk 166 -171; 186 – 189.

Aurelian julges avalikke liikumisvahendeid kasutada alles pärast Prantsusmaa ja Itaalia vahelise piiri ületamist. Ta maksis salakaubavedajatele, kes aitasid ta üle Alpide, ja lipsas metsa varjus ühes muulakaravaniga Itaaliasse. Probleemideta sujunud piiriületuse järel kaalus Aurelian võõrastemajas toa võtmist, kuna ta polnud nädalaid korralikult maganud, peale selle oli ta räpane ja näljas, kuid alustatud rännak kiskus teda edasi. Milanosse pääses ta hobuvankril ja liikus sealt edasi Šveitsi. Noor luuletaja oli teel Sils-Mariasse, väiksesse Šveitsi mägikülla, kus tema teada pidi käesoleval aastaajal elutsema filosoof Friedrich Nietzsche.
Tõld kõikus muhklikel teedel ja täistopitud tõllas oli hämar, kuid Aurelian kissitas silmi, pingutas kuklalihaseid, surus käsivarred tihedalt vastu külgi ja kasutas aega „Zarathustra” hoolikaks läbilugemiseks. Kui tõld ületas Šveitsi piiri, oli raamat kolm korda läbi loetud. Aurelian oli pahane, et tal polnud käepärast teisi Nietzsche teoseid, kuid rahul sellega, et see ainuke sattus olema just see, „Nõnda kõneles Zarathustra” esimene osa.
Raamat oli vaieldamatult raske ja mitmetähenduslik, mis kesest ülikooli vanapärasust oli oluliselt mõjutanud Aureliani Nietzschest huvituma. Ta oli mõelnud, et nii ajast ees, ja eelkõige oma professoritest ees. Nietzschest räägiti, kuid harva luges keegi tema teoseid, kui üldse õnnestus neid kätte saada, rääkimata veel sellest, et loetut oleks mõistetud, ja just nimelt selles asjas uskus Aurelian end enamikust üle olevat. Oma meelelaadilt pole me teineteisest väga kaugel, oli ta mõelnud. Me mõlemad oleme poeedid, hindame ilu ja tarkust, ja mõistame, et pole eriti palju määrusi, mida ei peaks rikkuma teel, mille sihiks on enese ületamine.

„Zarathustra” lugemine ahvatles teda ise sulge haarama. Pannud teose hetkeks kõrvale, võttis ta oma kirjaploki ja lasi sulepeal paberilehel ühest äärest teise joosta. Teekonarused jätsid lehtedele omad jäljed; Aurelian ei saanud kõikidest sõnadest ise ka aru, aga leidis, et plekkidel oli teatud mõte. Kui ta peaks kunagi need kirjutised uuesti ette võtma, annaks ta loetamatutele ridadele uue tähenduse, nii et praegu kirjutatu seguneks mõtisklustega, mis tulevad talle pähe võib-olla alles aastate pärast.
Selles on luule ajatus ja autentsus, mõtles ta, kui sulepea keset lauset nõksatas. Loodus ise võib selle kirjutamises osaleda.

Neil hetkil, kui Aurelian ei lugenud, kirjutanud või tukastanud, meenutas ta Reinimaa võõrastemajas aset leidnud vestlust.
Hundinäoline mees oli rääkinud Wagneri ja Nietzsche vahelisest lahkhelist, sellest, kuidas mõttelaadilt vankumatu filosoof oli hüljanud oma ihaluse objekti, kui mõistis, et selline romantiline kunstikäsitlus ei viiks kunagi igatsetud revolutsioonini ja valitsevate väärtuste muutumiseni. Aureliani jaoks oli olnud üllatus – ja ta polnud seda väidet omaks võtnud – , et ühtlasi oli Nietzsche hüljanud ka kunsti. Tema kõiketeadjana mõjunud vestluspartner oli rääkinud, et Wagneri pooldatud schopenhauerlikul käsitlusel muusikast kui kõige tähtsamast kunstivormist polnud Nietzsche jaoks enam tähendust, kuna ta oli mõistnud, et kunst ei ole lahendus, vaid romantiline illusioon. „Nietzsche on öelnud lahti Wagnerist, Schopenhauerist ja kunsti muutmisvõimest,” oli mees seletanud, tegemata välja Aureliani vastuväidetest.”Nende asemele on ta valinud „Carmeni”. Helilooja Georges Bizet` kerglase, kuid nägemusliku ooperi, mis Nietzsche sõnul toimib vastukaalune Wagneri raskusele.” Mees oli seletanud, et Nietzsche muutunud käsitluse kohaselt oli kunsti ülesanne ennekõike valmistada rõõmu, samas kui ühiskondlikud muutused sooritatakse tema filosoofia ja järeleandmatu raevu abil.
„Ega talle luuletajad meeldi,” oli mees hoiatanud, „nii et sinu asemel esitleksin end talle kaalutletult. Ehk oleks targem, kui sa ei topiks talle otseteed oma kirjutisi nina alla, vaid piirduksid sellega, et väljendad eeskätt vaimustust tema kirjatööde vastu. Arvan, et nii saad kõige paremini jutule.”
Tundmatu oli rääkinud Aurelianile ka Nietzsche Elisabethi-nimeliset õest, keda vend oli hakanud juba lapsena hüüdma Laamaks. Õde ja ema olid filosoofile peaaegu Wagneriga sarnased vastupanuobjektid, kuna lisaks sellele, et nad tähendasid talle tema isiklikesse asjadesse puutuvat vastumeelset hoolitsust, oli õde sõbrunenud Wagneritega, abiellunud Wagnerite sõpruskonda kuuluva tuntud antisemiidi Berhard Fösteriga ja sõitnud Lõuna-Ameerikasse, et rajada seal keset ürgmetsa juutidest vaba koloonia, mis Nietzsche meelest oli häbiväärselt naeruväärne mitte üksnes tervikuna, vaid igas pisemaski detailivarjundis.
Katsumused, mis Elisabethi kolooniat tabasid, Aureliani eriti ei huvitanud, nii et ta meenutas oma imestust selle üle, kui kummaliselt hästi oli mees nendega kursis olnud. Peale Elisabethist pajatamist oli mees õpetanud: „Niisiis, kui tahad Nietzschele muljet avaldada, pilka justkui tahtmatult tema õe väärtushoiakuid. Wagner, antisemitism, luterilik moraal… Nori Elisabethi maailmapildi kallal. Nii lükkad teie vahelt ära hulga tõkkeid, millele võiks komistada.”
Aurelian mõtiskles kuuldud nõuannete üle. Ta arvas, et nendest teadmistest oleks kindlasti kasu Nietzschega kohtumise hetkel, aga „Fausti needus” ja seejärel tema „Zarathustrast” inspireeritud värsid toimiksid paremini võrdväärse vestluse sütitajana.

Aurelian istus ebatavalisel teel tärisevas postitõllas, laup vastu aknaklaasi toetatud. Kõrval norskava Milanost pärit kaupmehe maksaplekiline oimukoht nõjatus tema õlale ja terav kübaraserv nokkis tõllavedrudest kiigutatuna tema kaela. Ebamugavast asendist hoolimata õnnestus tal magama jääda.
Unne vajumise hetkel tajus Aurelian raamatut oma põlvedel ning jalge vahele pigistatud süütunde ja rahaga täidetud kotti. Ta mõtles – veel pooleldi teadvusel -, et tema isa salongi seinalt kaasa haaratud maalide müümisega polnud kaasnenud sugugi sedalaadi tundeid. Talle meenusid isa verd täis silmad, sinakad huuled ja huultelt pritsinud süljepiisad, kui elupööristest murtud mees polnud rusikaid raputades sõnu säästnud.
Selle pisut lõbustava pildi peale ta uinus.
Unes kerkis Apoloniusz Wasilewski tema kohale sünge mäena, haaras tal natist kinni ja tiris läbi samade paikade, kust ta oli kulgenud salakaubavedajate muulakaravanis Alpisid ületades. Teatridirektor viis oma ohvri kõige karmimale mäetipule, kus pead kratsiva Theodor Hesslingi juhatatud kohtuistungil mõisteti ta pattude eestlavameister Harry Brandti nikerdatud giljotiini alla.
„Eleanor Roux`tapmine, Seasilm Lorraine Wasilewska südame purustamine, Theatre Wasilewski kassa varastamine, Theodor Hesslingi varuplaani nurjamine…”
Nutune Lorraine klammerdus kahe käega mustas kutsarikeebis Apoloniusze käsivarre külge, kui mees pani sõrmed giljotiini tera vabastavale kangile. Hukkamismasina puine kaelus rõhus Aureliani kukalt. Kalju krobeline pind puuris tema põlvi. Ta kuulis riivi lõksatust ja tera vihinat, kui see sööstis tema pingul naha poole. Valu oli kiire ja terav. Ta karjatas õudusest, nähes niinest korvi põhja lähenemas. Raamat pudenes tal sõrmede vahelt ja kaupmees sirutas selga, silmad ehmatusest suured.
Aurelian kogeles vabandada. Ta käed värisesid, kui ta „Zarathustra” tõllapõrandalt üles korjas.

Postitõld jättis ta Sils-Maria kiriku ette. Ta lonkis istumisest kangete jalgadega läbi idüllilise mägiküla keset lumelaigulisi mägesid, orupõhjas laiuva selge veega järve kivisel rannanõlval, ei tajunud, mida näeb, ei saanud kosutust meeli hellitavatest värvidest või mägiõhu värskusest. Aureliani pähe ei mahtunud muud kui mõtted peatsest kohtumisest, mida ta oli kaua oodanud ja mille võimalikud tagajärjed närisid juba ette tema niigi näljast kõverasse kiskuvat kõhtu.
Aureliani jalad vankusid, nii et ta komistas, ja kotisang puuris pihku. Luuletaja põlvitas järvekaldale, viskas endale vett näkku ja korrastas peegelpildi abil juukseid. Siis hakkas ta mööda lauget nõlvakut tõusma maja poole, mis kirjelduse põhjal pidi olema Nietzsche peatuspaik.

See oli kahekorruseline, valgete seintega kivimaja, mille avatud aknaluugid kumasid sama siniselt kui maaliliselt laiuva järve pind.
Aurelian astus mööda vankrirada, sisendas endasse lootust ja mõtles, mida öelda. Ta ümises „Carmenist” aariat „Canción del toréador”, mis oli meeles veel Hullu Kuke jorisemisena hulk aega tagasi Lons-le-Saunieris ja mille mõju oli kasvanud neist päevist just praegusesse hetke, mil sellel tundus olevat õige eriline tähendus.
„Carmen”.
Friedrich Nietzsche lemmikooper.
Kunstiline kristallatsioon Nietzsche loomusest ja kokkupõrkest Richard Wagneriga. Kui Aurelian keskendus „Carmenist” mõtlemisele ja tähelepanekutele, mida ta oli ooperist teinud ja mida ta võiks peagi algava vestluse käigus Nietzschele korrata, sujusid trepist ülesminek ja uksele koputamine lihtsalt. Ta naeratas, kukutas koti maha jalgade ette, pühkis käsi vastu pükse ja ajas selja sirgu. Talle avati.
Sõbralik eakas meesterahvas ütles, et Friedrich Nietzsche tuleb Sils-Mariasse alles juunikuus ja et kevadperioodiks oli Nietzsche erandlikult valinud Torino.

/…/

Via Carlo Albertol asuv korter on hämar, ent ikkagi tungib sellesse liigset valgust. Kardinad on tihedalt ette tõmmatud, aga ühe akna ees on kangas volti jäänud ja valgust tulvab tuppa august, mida näruse riide kortsulisuse põhjal otsustades on püütud katta kardina ägeda kiskumisega.
Toasisustuseks on kirjutuslaud, mis tulvil raamatuid, märkmikke ja poolikuid ülestähendusi. Musta pinnaga klaver, mille kaas on lahti ja mille noodipuldil avatud Wagneri „Siegfriedi idüll”. Mehekõrgune raamaturiiul on eri keeltes raamatuid nii täis, et osa neist on ilmselt haamriga kohale löödud. Riiuli peal on pronksist Dionysose pea. Seintel ripub maale ja raamitud fotosid: Alpimaastik, rannapromenaad Nizzas, vaade Luzerni kuulsast Kapellbrückest. Seina ääres on pleediga varustatud diivan. Pleedi all lösutab haigusest maha murtud filosoof, kes on katnud näo voodipesukapis tuhnimisel leitud pitsäärega padjapüüriga. See on Friedrich Nietzsche, dionüüsosliku rõõmu saadik ja lipukandja, kes käesoleval hetkel ei suuda näha oma elus niigi palju rõõmu, et sooviks maailma jätkumist pehme puuvillakanga pakutud halastusest kaugemale.
Kui Nietzsche lamab liikumatult, püüdmata silmi paotada ja hingates ettevaatlikult, just nagu hapnikuaatomeid valides, pole peavalu päris tappev. Selline seisukord on kestnud juba kaks päeva ja filosoof kirub Teatro Regio „Carmenit”, mille etendusele minek on seekord katastroofi põhjustanud. Ta teab kogemustest, et kirjatöö nihkub jälle mitu päeva edasi, halvemal juhul nädalaid, ja et tema võtted migreenihoogude seljatamiseks piirduvad hämaras lamamisega. Aga too neetud kardin, mis on keeldunud oma kohust täitmast… Nietzschel lihtsalt pole jaksu liigutada lauda ja ronida selle peale, nagu on tema arust ainus viis ulatuda kinnijäänud mehhanismini, mida ta on jõudnud juba mitu korda sõimata inimese puuduliku projekteerimisvõime kroonijuveeliks. Miks, on ta mõelnud läbi padjapüüri hingates, miks on minu saatus põrkuda ikka ja jälle selle faktiga, et inimene ei kõlba kuhugi!
Ja siis koputatakse tema uksele.
Kõigepealt valdab filosoofi masendus. Mitte nüüd, mitte just nüüd, karjatab ta oma piinatud hinges. Kui palju on siin linnas lukustatud kortereid… miks peavad need vääritud sõrmenukid just minu ust tabama? Koputuse kordudes ta vihastab. Kas ühes korrast ei aita? Kas ei saada juba sellest aru, et kedagi pole kodus või et ust ei taheta avada? Nietzsche ajab end istukile, poetab padjapüüri kõrvale ja hõõrub silmi. Ta kogub jõudu, et saada hakkama pahase röögatusega, mis loodetavasti kostab trepikotta ja peletab segaja minema. Kuid kolmanda koputuse ajal satuvad ta laepragudest taevast armu otsivad silmad ripneva kardinaserva peale ja solvumusest tõusnud tormi keskel välgatab aju tegutsemisvõime taastumise märgiks. Ta otsustab: ükspuha, kes seal ukse taga on, too sunnik hüvitagu oma pahategu sellega, et liigutab lauda ja seab kardina korda. Nietzsche tõuseb vaevaliselt üles ja liipab kangete jalgadega avama. Ukselingist haarates mõtleb ta: Tuleb osata keerata õnnetused võimalusteks – samamoodi nagu võitluseks valmistuv härg muudab oma raevu jõuks! Nietzsche avab ukse ja mõtleb, et kui ta suudaks kasvõi vilksamisi valgust peegeldava valge paberi poole vaadata, võiks aforismi mustandi kiirelt üles tähendada.
Uksepraos seisab ebakindlalt kandadel kõikuv, kulunud riietes noorepoolne mees. Nietzsche heidab talle üheainsa pilgu ning järeldab, et tegemist on kirjutamisest ja filosoofiast innustunud isikuga, kes on lugenud tema raamatuid ja otsustanud kas esitada väljakutse tema mõttetööle või väljendada oma imetlust. Mõlemast sordist eksib neid tema poole järjekindlalt, ega ta tervise juures olles suhtu neisse üksnes hoolimatult – kui nad just õnnetuseks pole tulnud valel hetkel tema tööd katkestama. Sedapuhku ei võiks valitud ajahetk halvem ollagi, ja kui ta ei peaks kardinaga arvestama, saaks kutsumata külaline unustamatu peapesu.
Nooruk märkab filosoofi kahvatust, punerdavaid silmi, mõistab oma soovimatut positsiooni ja niheleb koha peal. Ta hoiab süles pruunist nahast kotti justkui kilpi, mis Nietzsche meelest on tark tegu, sest valmidus mõõgavõitluseks paistab kahtlemata välja ka tema haigusest vaevatud kogust. Mees hingab sisse ja Nietzsche ootab kuulvat andekspalumist ja sellele järgnevaid põgenevaid samme, ent jõuab neist ette.
Ta avab ukse laiemalt ja poriseb itaalia keeles: „Tulge sisse.”
Mees vastab saksa keeles: „Ma olen sakslane.”
Nietzsche kangestub. Tema silmad lähevad kõigepealt suureks, seejärel ahenevad. Vaid mõne nädala eest on Nietzsche oma nime põhjal teinud kindla järelduse, et tal pole mitte saksa, vaid poola juured, ja tänu sellele tähelepanekule on ta võinud lõplikult öelda lahti rahvast, keda peab kultuurse harituse piduriks.
Ta ütleb: „Siis ma ei tea.”
Ta mõtleb hetke.
„Hea küll. Sellest hoolimata. Ma vajan teie abi.”
Mees astub närvilise moega üle läve ja Nietzsche suleb ukse. Nad astuvad mööda lahtiseid krigisevaid põrandalaudu keset tuba ja Nietzsche osutab aknale. „See katkine kardin… Ronige lauale ja tehke see kuidagi korda. Mu silmad… Ma olen liiga haige, et ise sellega midagi ette võtta.”
Nietzsche pilgu all paneb nooruk oma koti lauale, tõmbab laua alt tooli välja, tõuseb pehmele nahast polstrile ja kohendab kardinat jalutuskepiga, mis – heldene aeg! – on tema jalutuskepp. Nietzsche hämmeldub vaid hetkeks, siis pilluvad ta silmad sädemeid ja ta kamandab: „Kepp!” Nooruk ulatab jalutuskepi ja selgitab:
„Sõber saatis mind teile seda ära tooma. Te unustasite kepi restorani, kus käisite kolme päeva eest.”

Püsiviide Lisa kommentaar

Nädala autor

Tadeusz Dołęga-Mostowicz

Katkend:

Mirjam Parve

Katkend:

Mati Unt

Katkend:

Romaanid, jutustused

Näidendid

Filmistsenaariumid

Seppo Zetterberg

Katkendid:

Märt Treier

Raamatuesitlus:

Katkend:

Triin Talk

Katkend:

Ly Seppel

Luuletusi:

Looming:

Bernard Kangro

Katkend:

Looming

Indrek Hargla

Katkend:

Looming:

Heikki Kännö

Katkendid:

Leheküljed

Kategooriad

Sildid

Arhiiv

Statistika

Meta

Katkend:

Katkend:

Katkend:

Romaanid, jutustused

Näidendid

Filmistsenaariumid

Katkendid:

Raamatuesitlus:

Katkend:

Katkend:

Luuletusi:

Looming:

Katkend:

Looming

Katkend:

Looming:

Katkendid:

Leheküljed

Search:

Kategooriad

Sildid

Arhiiv

Statistika

Meta