Auður Ava Ólafsdóttir

11. nov. 2020 at 10:40 e.l. (Auður Ava Ólafsdóttir, Nädala autor 2020) ()

Auður Ava Ólafsdóttir (1958) on Islandi kunstiajaloo professor, romaanikirjutaja, näitekirjanik ja luuletaja. Teos „Arm” on pälvinud Islandi (2016) ja Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna (2018).

Foto: Hreinn Gudlaugsson 

Katkend: Arm, Eesti Raamat 2020, tlk Kadri Sikk. Lk 127 – 135.

              M a a   o l i   t ü h i   j a    p a l j a s

Poiss oli kohal ja valmis päevatööga alustama, istub laua taha ja avab joonistusploki. Järgmiste päevade jooksul joonistab ta järjest mitu lehte täis, ühtmoodi kas musta või punase värviga. Joonistusploki võtab ta uude tuppa minnes kaasa ja hakkab kohe pihta, otsib laua, mille taha istuda, upitab end toolile ja asub asja kallale. Joonistused meenutavad väikelaste sodimisi ja leekides lõõmavat lõket. Lisaks pimedust. Õhtuti võtab ta ploki musta ja punase pliiatsiga üles oma tuppa kaasa. Teisi värve ta ei puutu.
Neljandal päeval tõmbab ta joone keskelt risti üle paberi. Ilmselgelt on tegemist silmapiiriga. Siis joonistab ta ülemisse poolde üllatavalt täiusliku ringi, nagu oleks sirkliga tõmmanud. Maailm on pooldunud kaheks ja selle kinnituseks joonistab ta mõlema värviga, nii musta kui punasega. Päike on nõgimust ja maa allpool lõõmab jätkuvalt suurtes leekides.
Ühel hetkel on punast ja musta pliiatsit järel ainult väike jupp, viimaks vaid küünejagu, siis saab seegi otsa. Ei jää muud üle kui paletti laiendada. Poiss võtab uue lehe, keerab karbi kummuli ja vaatab pliiatseid, otsides õiget värvi. Esiteks valib ta sinise ja joonistab sellega väikese ringi. Seisame kõrvuti, ema ja mees trelliga, ning jälgime vastsündinud maailma loomist. Poiss kummardub siis taas joonistuse kohale, varjates seda õlaga – ta ei taha, et me vaataksime. Ta ei tõsta tükk aega pilku, sest on joonistamisega ametis. Kui ta end sirgu ajab, on ta tõmmanud ringist välja neli peenikest joont. Kahtlemata on ta joonistanud tillukese käte ja jalgadega inimolendi.
„Mina,” ütleb ta.
„Mina,” tõlgib ema.
Poiss vaatab pliiatseid karbis, võtab siis oranži ja joonistab kohe teise ringi, eelmisest suurema. See saab külge neli kriipsu, kaks horisontaalset ja kaks vertikaalset. Ilmavalgust näeb teine, suurem inimene, ja paber on täis.
„Emme,” kõlab laua tagant.
Joonistuse viimistlemiseks tõmbab ta horisontaalsetele joontele külge mõned lühemad triibud, lugedes hoolikalt mõlemale käele sõrmedeks kokku viis kiirt. Inimesed on ühendatud, nad hoiavad käest kinni.
Ta on loonud kaks inimest, mehenatukese ja suure naise, ja pannud nad rohelise päikese alla seisma. On maailma esimene päev.
Ja ta vaatas kõike, mida oli teinud, ja nägi, et see oli väga hea.
Ta ema naeratab mulle. Mida rohkem üritan unustada, et ta on naine, seda enam sellest mõtlen.

               J a  s i i s   s a i   h o m m i k

Poiss ei jää üldiselt kunagi kuhugi kaugele.
„Oled sa Adamit näinud?” küsib Mai korraga. Tal on ees numbreid täis paberid, eeldan, et ta tegeleb raamatupidamisega. Poiss askeldas ema juures, aga on ühtäkki kadunud, õhku haihtunud.
„Ta oli just siin.”
Ta läheb kiiruga piki koridori. Kuulen, kuidas ta hüüab poissi. Panen kruvikeeraja käest ja lähen talle järele.
„Pole mingit mõtet hüüda, ta ei vasta,” selgitab ta. Ta avab koridorikapi uksed.
„Vahel ta poeb siia sisse,” ütleb ta ja lisab, et viimane kord leidis ta poisi puhaste voodiriiete ja rätikute kuhja tagant.
Toast tuppa käies ütleb ta mulle, et kardab pidevalt Adamit kaotada. Ta avab ühe ukse teise järel ja vaatab kiirelt ringi. Vaatame üle vannitoadki ja otsime kappidest ning voodite alt.
„Ta poeb laudade alla, voodite alla, peidab end riidekappidesse,” selgitab poisi ema. „Ta leiab pidevalt uusi peidukohti ja ma kardan nii hirmsasti, et ta jääb kinni, leiab sellise koha, kust ise enam välja ei saa.”
Mai laskub põlvili ja vaatab voodi alla. Kui ta püsti tõuseb sikutab ta seelikut allapoole.
„Fifi juures teda pole,” ütleb ta. „Ma ei saa aru.”
Otsime mõlemalt korruselt. Lõpuks koputab Mai leopardisokkidega mehe uksele.
Ta annab mulle käega märku, et ootaksin.
„Oota,” ütleb ta, „las ma ise.”
Seisan veidi eemal koridoris ja hetke pärast praotab mees ust. Kuulen, et Mai vabandab tülitamise pärast ja küsib, kas mees on üht väikest poissi näinud. Äkki on poiss läbi astunud? Nad vahetavad veel paar sõna ja siis on ta korraga vaateväljast tuppa kadunud. Kuulen vestlust ja Mai kiiret ja vaikset juttu, aga ma ei saa sõnadest aru.
Mõne aja pärast tuleb ta välja, poiss käekõrval. Poisil on suu ümber pruun võru.
„Nad olid koos,” ütleb Mai tõsisel ilmel. „Ta andis poisile šokolaadi,” lisab ta selgitavalt.
Ja siis vaikselt: ”Aitäh abi eest.”
Ta hammustab huulde ja ütleb, et ei karda mitte ainult Adami, vaid ka venna pärast. Noortele meeldib metsas kohtuda ja ainult väheste puhul õnnestub tagasi tuua seda, mis neist järele jääb. Nii see noor naine seda sõnastabki, „noortele”, nagu ütleks mu kaheksakümne kolme aastane ema.
Kui ema on pojaga tagasi oma tuppa läinud, koputan naabri uksele.
„Hoia end poisist eemale,” ütlen.
Ta vaatab mind irvitades.
„Oled sa tüdrukusse ära armunud? Ma arvasin, et sebid filmidiivaga.”
Ma ei kavatse talle midagi vastata, aga ta teatab, tahab minust midagi. Et käis mind just otsimas.
„Et sinuga paar sõna vahetada,” ütleb ta.
Siis asub ta kohe asja kallale ja küsib, kas olen seina näinud. Ta ei jää vastust ootama, vaid räägib edasi ja küsib, kas tahaksin talle väikse otsa teha.
„Ja ühed asjad hankida.”
„Mis asjad?”
Ta võtab lonksu klaasist mida ta käes hoiab.
„Millele aga ligi pääsed. Sinusugust meest, kelle südametunnistus lausa läigib, usaldatakse.”

              O l e n   n a g u   t e i s e d k i   i n i m e s e d: 
              a r m a s t a n,  n u t a n  j a  k a n n a t a n

Olen saanud hotell Silencei töötajaks ja saan võtmekimbu. Fifi kutsub mind ja paneb selle mulle pihku. „Kuna sa nüüd töötad hotell Silenceis, tundus meile õige, et sul on ka võtmed.”
Vastutasuks saan piiramata ajaks toa hommiku- ja lõunasöögiga ning tarbeasju hotellipoest – Fifi sõnul „kuni kaupa jätkub”. Lisaks olen tulevikus teretulnud tagasi kogu perega, ütleb Mai. Lõunaks teeb Fifi kas suppi või omletti ja õhtuti käin tavaliselt peatänava restoranis. Olen omanikku aidanud mõne pisiasjaga ega ole viimasel ajal pidanud rahakotti paotama. Millegipärast pole ta eelmisest nädalast saati pendeluksi maininud. Kui ma tagasi hotelli jõuan, siis loen. Eile lõpetasin Elizabeth Bishopi „Külma kevade” ja alustasin Turgenevi raamatuga „Isad ja pojad”. Põikan iga päev ka Fifi juurest saunast läbi ja annan juhtnööre, kuidas plaatida.
„Teine pilk kulub marjaks ära,” ütles ta eile, lisades: „Võib-olla peaksin uuesti kooli minema ja ameti päriselt ära õppima.”
Koos tema õega võtame iga päev käsile uue toa ja aitame teineteist nende korda seadmisega. Lisaks peab ta ka poisi eest hoolitsema.
Vahel jätab Mai parasjagu käsil oleva asja pooleli ja vaatab, kuidas ma töötan. Juhtub sedagi, et ma tõstan pilgu ja näen peeglist, kuidas ta mind vaatab – vaatan teda mind vaatamas. Kui tõstan pea, vaatab ta mujale. Või hakkab ta parasjagu ta midagi ütlema ja jääb järsku keset lauset vait. Vahel vaatab ta lihtsalt tühja pilguga õhku ja ma tean, et ta mõtleb siis millestki muust. Teinekord seisab ta liikumatult ja on täiesti ära ega vaata midagi. Hetk hiljem ütleb ta: „Vabandust, vajusin mõttesse.”
Tuleb ette selliseidki hetki, kui ta vaatab mind, nagu poleks tal aimugi, kes ma olen, üritades mind sobitada oma tolmust mustvalgesse maailmapilti, mis päädibki kolmanda katsega luua selgust.
Aitan tal linasid sirgeks tõmmata, sikutame mõlemad ise otsast ja pistame nurkasid madratsi alla.
„Keegi ei tule siia puhkama,” ütleb ta ja vaatab mulle silma. Ajan selja sirgu. Seisan ühel pool voodit ja tema teisel.
Ta tahab teada, mida ma siin teen. Peale selle, et aitan linadega.
Kui me istuksime koos maha, mina ja see noor roosades ketsides naine, ja võrdleksime arme me roidunud kehadel, loendaksime ära kõik õmblused kaelast kandadeni ja lööksime tulemused kokku, jääks tema võitjaks. Minu kriimustused on naeruväärselt tühised. Isegi kui mulle oleks külge lahtine noahaav löödud, jääks tüdruk võitjaks.
„Keegi ei tule siia ilma põhjuseta,” kordab ta.
Mees sokkides ütles sama.
Ma pole teda viimastel päevadel märganud. Ta vist ütles, et peab äriasjus linnast ära sõitma?
„Maailm on täis sinusuguseid inimesi, kes elust valesti aru saavad,” ütles mees, kui viimati kokku juhtusime.
Olen nähtavasti isegi oma eesmärgi suhtes kõhklema hakanud.
Jõudmata midagi ette võtta, olengi selle juba välja öelnud.
„Tulin tegelikult surema.”
Ta vaatas mulle otsa.
„Oled sa haige või?”
„Ei.”
Ma saan aru, et ta ootab põhjalikumat seletust.
„Mismoodi surema?”
„Enesetappu tegema. Ma pole veel otsustanud, kuidas.”
„Mõistan.”
Ma ei tea, mida ta mõistab.
Kas peaksin ütlema, et maailmas on inimesi, kes tahavad sellepärast surra, et ei suuda enam elu välja kannatada? See oleks viimase kahe nädala jooksul üks pikemaid lauseid, mida olen öelnud.
„Miks sa lihtsalt koju ei jäänud?”
Ta ei küsi, kas külmade mägede keskel poleks parem surra.
„Tahtsin säästa oma tütart sellest, et ta mu leidma peaks.”
„Aga mind mitte?” küsib ta. „Mind sa ei tahaks sellest säästa?”
„Anna andeks,” ütlen. „Ma ei teadnud, et sa siin oled. Ega poiss. Ma ei arvestanud sellega, et võin teid kohata. Siis ma sind ei tundnud,” lisan tundega, et iga mu sõna on tühine.
Ma ei saa öelda sellele noorele naisele, kel midagi peale elu polegi, et olen end ära kaotanud. Või et elu läks teisiti, kui arvasin. Kui ütleksin, et olen nagu teisedki inimesed – armastan, nutan ja kannatan -, siis saaks ta tõenäoliselt minust aru ja vastaks: „Ma tean, mida sa mõtled.”
„Olin õnnetu,” ütlen.
Mainin seda teist korda, kui ema ka hulka lugeda.
„Ma ei osanud seda muuta,” lisan.
Nagu kuuleksin ema häält. „Kõigi kannatused on isemoodi erinevad,” ütles ta kord, „mistõttu ei ole neid võimalik võrrelda. Õnnelik aga ollakse ühtemoodi.”
Mai vaatab maha.
„Mu lapse isa oli majandusteadlane, kes mängis džässbändis. Adam sündis võõraste inimeste maja keldris ja me olime seal tema isaga ihuüksi.. Nutsime mõlemad. Nii ilus ingel on taevast kukkunud, ütles ta.”
Ta vaikib, astub akna juurde ja jätkab. Otsib hoolikalt kaaludes sõnu: „Ta lasti jalgpalliväljakul maha ja me ei pääsenud tema juurde. Isegi mitte surnukeha ära tooma, sest ta jäi sõjapoolte võitlustandrile. Me ei saanud teda käte vahel hoida, teda pesta, teda maha matta. Nägime teda binoklist, verenired püksisääri ja varukaid pidi alla voolamas. Arvasime, et ta on surnud, aga järgmiseks hommikuks oli ta asendit muutnud. Alguses lamas ta selili, aga järgmisel päeval oli külili, õhtuks oli ta roomanud kaks meetrit värava poole. Ma poleks uskunud, et inimeses on nii palju verd. Tal läks kolm päeva, et surra. Pärast seda lamas ta liikumatult ja me jälgisime, kuidas ta riiete all kokku vajub, kuni pidime põgenema ja ta maha jätma.”
„Anna andeks,” kordan.
Kas peaksin talle ütlema, et ma ei saa endast aru, või teeks see asja ainult hullemaks?
Ta istub tooli peal ja ma astun ta juurde ning istun tema ette.
„Kurbus on nagu klaasikild kurgus,” ütleb ta.
„Ma ei kavatse ära surra. Mitte nüüd kohe,” ütlen.
Võinuksin sama hästi öelda, et ta ei muretseks, sest ma ei oska surra. Mitte rohkem kui ema. Või võiksin öelda sellele tüdrukule, kes on vaadanud nii paljudesse püssitorudesse ja ellu jäänud, et ma pole enam sama mees, kes kümne päeva eest. Või eile. Et olen muutumas.
„Isa, kas teadsid, et keharakud uuenevad iga seitsme aasta tagant,” küsis Vesiroos kord.
„Tõsi, inimene sünnib vist pidevalt uuesti? Puhta lehena?” oli Svanur küsinud sünkjasrohelise ookeani ääres sadamas, ühel pool kaid vaalapüügipaadid ja teisel pool vaalavaatluspaadid.
„Inimesed sünnivad, armastavad, kannatavad ja surevad,” kuulen Maid nina lurinal ütlemas.
„Ma tean,” ütlen.
„Mõned mu sõbrad ei saanudki tunda, kuidas on armastada,” jätkab ta. „Ainult kuidas on kannatada ja surra.”
Noogutan.
„Isegi kui sa ei tea, kas sind lastakse maha täna või homme, ei lakka sa armastamast.”
Ta on jälle püsti ja seisab akna ääres, seljaga minu poole. Pluus pingul vastu selga.
„Hoidsime pead vee peal, kõik kolmekesi, mina, Fifi ja Adam. Tahtsime elada, ja kui mitte, siis koos surra. Et keegi ei jääks maha.”
Poiss on istunud laua ääres ja meisterdanud südame roosadest pärlitest, mis ma hotellipoest leidsin, ja libistab end nüüd toolilt maha ning läheb ema kõrvale. Ta ulatab emale käe ja nad seisavad kõrvuti, seljad minu poole. Ta saab aru, et ema on endast väljas. Ta vaatab kord ema, kord üle õla mind. Ikka ja jälle. Kuulen, et ta ütleb midagi küsival toonil. Ta tahab millelegi vastust saada. Ta tahab teada, mis toimub.
„Kas teadsid, et veri muutub kuivades mustaks? ” küsib Mai lõpuks, pilk ikka merel.
Kas peaksin talle ütlema, et minu tiibade all sa leiad varju, kuniks valgus jälle paistma hakkab?
Astun ta juurde ja ütlen: „Sa oled väga hästi vastu pidanud.”
Ta pöörab poisilt käest lahti laskmata ringi, päike paistab tema tagant tuppa ja ta seisab lendlevat tolmu täis kiirtevihus.
„Anname oma parima,” ütleb ta. „Inimestena.”

Püsiviide Lisa kommentaar