Bronka Nowicka

17. juuli 2017 at 11:19 e.l. (Bronka Nowicka)

Bronka Nowicka (snd 1974) debüütraamat “Anda kivile süüa” (Nakarmić kamień, 2015) koosneb 44 proosalaastust või filosoofilisest mõtisklusest. Ja tegemist oli väga tugeva debüüdiga – see tõi Bronka Nowickale 2016. aastal Poola kõrgeima kirjandusauhinna Nike. Eesti keeles ilmub raamat Hendrik Lindepuu Kirjastuses aprillis 2017.

Raamatu kohta on Bronka öelnud järgmist: “Ma ei soovi, et elutud asjad oleksid elus. Ma tahaksin, et elus inimesed oleksid vähem surnud. Just sellest on minu jaoks see raamat.” Raamatul “Anda kivile süüa” on tugev filosoofiline sõnum – maailma täielik tunnetamine on inimese jaoks võimatu. Raamatu lakoonilised, aga samas lausa pilte silme ette manavate kujunditega proosalaastud on kui kalliskivid, mille teravad servad võivad hinge marraskile kriipida – just see maailma täieliku tunnetamise võimatus toob igapäevaste toimetuste kirjeldusse traagilise noodi. Kriitikud on leidnud Bronka Nowicka keelekasutuses mõningaid ühisjooni Bruno Schulzi kujundiküllase proosaga (eesti keeles jutukogu “Kaneelipoed”, LR 2014).

Bronka Nowicka on lõpetanud Łódźi filmikooli ja Krakowi Kaunite Kunstide Akadeemia maalikunsti erialal. Tema filmietüüdid on võitnud rahvusvahelisi auhindu, ta on lavastanud mitmes teatris. Kunstivaldkonnas on ta tegelenud uue meedia (video, fotograafia) väljendusvahenditega.

Bronka Nowicka:

Kui ma olin laps, siis ei võtnud ma sõnu “seitsme maa ja seitsme mere taga” kui jutustuse prelüüdiumi, algava muinasjutu fraasi. See tähendas mulle geograafilisi asju: need määratlesid olemasolevaid maid, kivisid ja vett, mille taga oli saladuslik, aga reaalne maailm. Ma mõtlesin siis: “Piisab, kui on maakaart, väsimatud jalad ja aega, et sinna jõuda; ükskord teen ma selle teoks.” Nüüd ma tean juba, et sõnad “seisme maa ja seitsme mere taga” võivad tähendada hoopis teistsuguseid vahemaid. Teise inimeseni võib olla kauge maa, ehkki ta seisab su kõrval. Iseenda mõistmiseni on pikem tee kui seitsme maa ja mere taha. Samuti asjade olemuse mõistmiseni. Ent siiski usun, et selleni võib jõuda – isegi ilma maakaardita ja väsimatute jalgadeta.

Katkeid: Bronka Nowicka „Anda kivile süüa”, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2017, tlk H. Lindepuu, lk 10, 13, 18, 33, 38, 43, 44, 48, 49.

Teelusikas

Surnud teevad tee magusaks vaid siis, kui pistame neile pihku lusika ja liigutame seda ise klaasis ringi. Suhkrukristallid kujutavad endast justkui tornaadot, tuulispea paneb teelehed karussellina tiirlema. Need keerlevad ikka veel, kui alustassile pandud lusikad on juba jahtunud.
Olgu liikumine. Las sipelgas põgeneb mööda laudlina, tassides koogipuru. Me vajame herilasi laua kohale. Las miski sumiseb, et lõhkuda selle stseeni vaikust, kui surnud ei ole veel ilmunud meie kõnesse, mille kleebime nende jaoks kokku säilinud sõnadest, mis on õhukesed kui sigaretipaber. Enne kui poeme nende selja taha ja hakkame nende eest rääkima, kujutades ette, et nad liigutavad suud. Pärast tõstame taldrikule nende sõrmed, murrame teeküpsiseid, korjame puru kokku suus märjaks tehtud sõrmeotsaga. Lõpuks, väsinud marionettide raskusest, tõstame nende käed põlvele, andes mõista, et siinkohal lõpeb nii õhtuoode kui meenutamine.
Surnud ei pane end ise riidesse. Me teeme seda nende eest. Nii on ka kammimise, habemeajamise, juuksenõela pistmisega soengusse ja mansetinööpide kinnipanemisega. Ahjukütmisega ja vilistava teekannu pliidile panekuga.
Neil tuleb kingad ära viksida. Nende eest postmarke süljega niisutada ja saata kirju, mis ei ole meile määratud. Meistki peavad nad mõtlema meie endi mõtetega.
Vahel juhtub, et nad istuvad palava päikese all, kindad käes ja villastes mütsides. Või siis lumemütsides – kinnijäätunud jõe ääres, kuhu me nad möödunud kevadel unustasime.
Laps jätab vanaisa teeklaasi äärde. Homme tuleb vanaisa jälle tee sisse suhkrut panema. Ja aina uuesti, kuni kogu maailma suhkur saab otsa.

Nööbid

Vanaema hoiab oma ema toas, mille uksest on alles ainult alumine pool. Ülemise lõikas ta ära, et näha, mida tema ema teeb. Alumise poole koos lukuga jättis alles. Keerab võtit lukuaugus, pistab võtme rinnahoidja vahele. Ei anna seda kellelegi. Mõni päästab selle nuhtluse veel maja peale.
Möödunud nädalal lasi vanaema ta korraks silmist: vaarema lõikus kardinad ribadeks, pistis tükksuhkrukoti ahju. Mõtles, et see on süsi – mõlemad ju kõvad. Pööras kapi pahupidi: otsis oma koolivormi põlle. Tahtis kooli minna. Ta on üheksakümneaastane, ei mäleta oma nime, aga koolipõlle, mis selja pealt risti käis, seda loomulikult. Kui teda luku taga ei hoia, keerab kõik pea peale.
„Kuidagi liiga vaikne oled, mamma,” hõikab vanaema ukseavasse. „Ma sittusin end täis,” vupsab pea pooliku ukse kohale.
„Pead ootama.”
Vanaema ei jäta kõike kus seda ja teist. Ei lase liha kõrbema. Kui katuse all on hullumaja, siis peab ülejäänu olema normaalne. Korralik lõunasöök kuulub selle ülejäänu hulka.
Kööki lendab kampsun. Selle järel seelik, kombinee, rinnahoidja.
„Vabandust, kas proua võiks kutsuda minu tütre? Sest ma seisan siin ihualasti.”
„Ma kohe tulen, mina olengi ju sinu tütar.”
„Ei ole. Minu tütrel on mustad juuksed ja ta on kõhn kui piitsavars. Vaat selline,” ilmuvad ukse kohale sõrmed, mis võtavad pihtide vahele sentimeetri õhku. „Sina oled hallipäine ja paks.”
Vanaema paneb oma emale mähkmeid. Kinnitused krõpsuvad kinni.
„Ma suren ära, kui sa mulle hästi maksad,” ütleb igivana imik.
Vanaema toob kotikesega nööpe. Ta puistab need põrandale.
„Kas piisab?”
„Kust ma tean? Ma pean üle lugema.”
Ma istun vaaremaga põrandal. Loeme sõrmedel nööpe üle.
„Kas sa oled näinud kunagi nii palju raha?” küsib ta.
Kui ta ei märka, torkan nööpe kingade sisse, särgi alla, pistan need suhu ja neelan alla. Olgu neid vähem. Et ei jätkuks surma jaoks.

Nõelapadi

Laps muretseb, sest ta ei oska kivile süüa anda. Mitte sellepärast, et ta ei leia kivi suud. Laps teab, et kivi on tervenisti suu. Ta ei tea, mida kivile pakkuda, et see tahaks süüa.
Ta läheb kööki küsima pragunenud alustassi, millelt kass jõi. Sikutab põllest, korra, teisegi, nii püüab ta ema tähelepanu köita. Korraks õnnestub – ema jätab lihalõikamise. Laps osutab alustassile, ta on tervenisti üks suur palve.
„Võta aga.”
Ema hakkab uuesti noaga takti lööma. Kaks neljandikku taktimõõdus.
„Ära endal sellega käsi katki tee.”
Laps teeb seda, enne kui on jõudnud üle köögiläve. Liiga tugevasti vajutab pöidla alustassi serva vastu. Veri koguneb tassi alustassile.
Nüüd toob laps kivi. Nii õrnalt on ta kandnud üksnes linnupoegi. Kükitab ja asetab kivi alustassi servale. Lükkab õrnalt, nagu pimedat looma, et see läheks sinna, kus on veri. See keerleb ja tardub. Ei liigu.
Laps küsib siis nõelapatja. Mis kunagi oli nõelapadi, aga nüüd vedeleb tühja ja läbitorgatuna, see pole enam kellegi padi. Öösel, kui on pime, paneb laps kivi selle peale. Annab kivile saiakääru. Ise heidab kõrvale. Ootab.
Valge ja pehme sai on ainus asi, mis helendab. Laps teab, kusagilt ta teab, et öö on raske, see rõhub igat asja: kivisütt ämbris, niiti ja silmalaugu. Ööl on kaalud. Saiakäär helendab endiselt muutumatult.
Laps ei saa uinuda. Ta kardab, et ei märka, kui kivi ära sureb. Ja siis võtab ta surnu kätte, räägib surnuga, lamab voodis koos surnuga. Ta kardab, et kivi sureb, sest see ei söö midagi.
„Ema?”
Ei tohi äratada ema, kelle peale on öö pannud oma kaalukeeled.

Padjapüür

Pooleks lõigatud ukse taga oli kahtlaselt vaikne, kuni kottade kolinal tuli vaarema kööki ja teatas laua taga istujatele, et ta just sünnitas. Keegi oli ukse lahti keeranud. Ta tuli, tiss särgi peal ja rinna vastu oli surutud padjapüürist tehtud nutsak. Kõik tõstsid pilgu taldrikutelt ja heitsid pilgu vastsündinule, kellel juhuse tahtel olid nööbid silmadeks. Vaarema sihtis tissinibuga veidi madalamale, sinna, kus inimesel on suu.
Ta istus laua äärde nagu madonna, keda peaks üle kuldama või siis vähemalt tervitama. Kõigil olid suud lukus. Vaarema hakkas nutma – kiiresti ja pisarateta.
Kõik aktsepteerisid vaarema untsuläinud last, ehkki ta ei tahtnud öelda, kellega ta selle sai. Esmalt kinnitas, et oma mehega.
„Ta on ju surnud, ema,” ütles vanaema.
„Mis siis sellest?” sai vaarema kurjaks, aga ta teadis, et kui tütar koputab meelekohale, siis tuleb öelda midagi täiesti uut, kui enne. „Siis sinu mehega.”
„Tema on ju ka surnud.”
„Siis sellega siin,” oli ta vihane nagu ikka siis, kui asjad ei läinud tema plaanide kohaselt, ja osutas lapselapse roomavale pojale.
Kui vaarema enam rinnaga ei toitnud, siis tegi ta oma lapsele piima vette segatud jahust, ise selle juurde midagi üminal ja omas keeles lauldes.
„Äiuta nüüd sina,” ütles ta kellelgi meist, kui tundis, et peab kuhugi minema, ehkki ta ei teadnud, kuhu ja milleks. See keegi äiutas siis kuulekalt määrdunud nutsakut ega lakanud seda tegemast ka siis, kui vaarema teda ei näinud.

Aiavärav

„Lähme,” ütles vaarema, aga ei võtnud mul käest kinni, üksnes ulatas oma käe nagu mingi sooja instrumendi pimedate juhtimiseks. Vaevu jõudsin oma sõrmed põimida ümber tema käe, kui tema käsi muutus täiskasvanu omaks ja nüüd oli minu pihk tema sõrmede haardes. Ma pigistasin neid ja lasin siis haaret lõdvemaks. Tema sõrmed vastasid samaga. Koputasin pöidlaga tema käeservale, tema koputas samamoodi vastu. Kui vaaremas veel miski mind mäletas, oli see just käsi, kuhu voolasid rikkumata mälestused. Ülejäänud, mis oli jäänud pähe, suitsesid välja peas olevate pragude kaudu ja tuul sasis midagi enamat kui juukseid. Endiselt musti.
Kui meie käed rääkisid, läksime vaikides läbi aia. Nii aeglaselt, et pilved meie kohal olid väga kiired. Me läksime läbi rohu ja meie vildist sussid said märjaks. Ja siis korjasid sussininad liiva aiaväravani viivalt teerajalt. Vaatasime tänavale, seal olid inimesed. Värav läks lahti ja astusime sammu väljapoole kodu. Üksnes ühe sammu, sest meil ei olnud maailmas kõndimise jalanõusid. Siis vaarema käele tuli meelde minu pea, ta pani oma käe minu pea peale ja see jäi sinna kauaks.

Foto

Ema jalalabad on kui pärmisaiad, millesse lõikuvad sandaalirihmad. Mööda maad pageb nende juurest vari, ülalpool on jalad kui taignarullid. Ema käsi on kui plüüskaru – lühike ja otsast ümar, emal on kellestki jäänud liiga suur müts ja mantel põlvini. Ema on sellel fotol laps.
Ema taga on maja, kus ta sündis. Üks seitsmest aknast on lahti, tuul on sellest kardina välja sikutanud. Käekõrval oleva ema ees on aed. Teeraja mõlemal pool tärkab rohi, teine või kolmas pärast sõda. Naine, kes hoiab emal käest, on vana. Hoiab käega kampsunit kinni sealt, kus ei ole nööpe. Tema vasak jalg on astumiseks üles tõstetud, nii nagu minu ema pärmisaialik jalg.
Hetke pärast lendavad kampsuni hõlmad laiali. Hetke pärast naaseb kardin akna ette. Ema teeb veel paar sammu ja astub aeda, mis on koltuva paberi piiridest väljas.

Kaev

„Tule siia. Mis sul seal on? Näita. Sülita see välja.” Isa ütleb sulle: „Sülita välja. Kes?” Huul koos põsenahaga on igemetest kaugele tõmmatud. „Kes?” Ülespoole sikutatud. „Kes kannab?” Ülespoole tõmmatud. „Kes neetud?” Sõrm kaalub suu lahti, hõõrub, kisub välja. „Kes suus kannab?” Kisub minult, mis on minu oma. „Kes kannab suus kivi?”
Löök. Silme eest läheb mustaks. Veri on elektri maitsega – ma tean, sest olen keelega katsunud patareid. Ainult et veri on soe, aga vool külm.
Kasvuhoones on palav, on tunda tomatite lõhna, nii lõhnab punane värv. Kollane lõhnab samamoodi, aga roheline üldse mitte.
„Ära löö.”
Isal on ilus suu. Suur. Südamekujuline, justkui joonistatud. Suu venib kõrvuni, süda kaob – isa naeratab. Hoiab kivi peos. Tume ja kõva, kõvem kui keele all, kus imas mind endasse.
Ma sirutan käe.
„See on minu oma.”
Sõrmed katavad kaanena kivi. Enam mitte minu. Nüüd on kivi temal.
„Anna tagasi.”
Ta ei anna. Me lähme kasvuhoonest välja. Ta kannab mind. Ma olen kantud. Ta läheb kaevu poole. Milleks sinna?
„Ei, ei.”
Aga läheb ikka.
„Palun.”
Juba ongi ta kaevu ääres.
„Palun, ei.”
Ta sirutab käe kaevu kohale.
„Ma palun, ei.”
Ta laseb kivil kukkuda. Kaev neelab selle.
Pesa on tühi. Keele all olev pime ja niiske kivi pesa. Midagi ei ilmu vee pinnale. Kivi ei räägi. Ta ei räägi, lebades vees. See on võimatu, kuni vesi ei muutu pilveks. Mitte enne ilmatumat aega. Siis leiab laps oma kivi üles.

Kohver

Vaarema tahtis iga päev õue samal kellaajal.
„Nagu koer,” öeldi. „Tema järgi võib kella õigeks panna, ehkki ta ise ei tunne enam ammu kella.”
Ta lasti õue, aga enne pandi aiavärav haaki.
„Las võtab värsket õhtu.”
Ta läks välja pappkohvriga, kingades, mida enam lappida ei tasunud. Kingad ja vaarema nägu olid samast nahast.
„Kuhu sa jälle minemas oled, ema?” küsis ühel päeval tema tütar.
„Teise ilma.”
Aias ei saanud ta kaugele minna, seega jäi ta seisma ja algas pikk ootamine, mis on inimestele tuttav peatustest ja perroonidelt. Võib-olla vaarema mõtles, et surm on nagu rong või buss, mis lõpuks tuleb, isegi kui on aastaid hiljaks jäänud.
Kui vaarema kuulis kaugelt rongivilet, siis pööras ta pea selle suunas, pigistas kõvemini kohvrisanga ja astus paar sammu tagasi, olematutest rööbastest kaugemale muru peale. Ta vaatas lilli, mille iga hetk võis vedur maha niita. Juba lainetasid. Üksteise järel pagesid nendelt liblikad. Kui rong ikkagi aeda ei sõitnud, lükkas vaarema ärasõidu järgmisele päevale.
„Nii sageli tõusid surma kohtama, aga surid istudes,” ütles vanaema, kui leidis oma ema toolilt surnuna. Tal oli pea üle toolileeni rippu, suu pärani lahti, justkui oleks tahtnud kogu kehaga teha sellest maailmast veel viimast pilti.

Nahk

Ühel päeval tõmbas isa selga tõelise naha, mis oli õmmeldud mõõtude järgi.
See ei olnud nii roosa kui eelmine, aga paksem. Ta hankis endale ka kollased hambad ja kannad. Ta istus maas ja rääkis. Esmalt ainult loomadele. Algul olid need väikesed elukad, nagu ämblikud ja ööliblikad. Mõne aja pärast ei häbenenud ta enam rääkida lindude ja krantside seltsis. Seejärel laste juuresolekul. Lõpuks rääkis isa iseendaga juba kõigi juures. Seisis peegli ees ja vaatas sellesse kui aknasse. Keegi ei tea, mida ta seal nägi, aga ta ise tahtis selles asjas konsulteerida Jumalaga.
Ta koputas vastu lauda.
„Kes seal on?” küsis ta.
„Issand Jumal,” vastas ta ise, justkui üksnes sõna oleks võinud tuua Jumala kööki. Ta proovis Jumalale ka helistada, aga Jumal ei võtnud toru.
Isa ütles mulle:
„Kui ma olin väike poiss, ma nägin saatanat. Tal oli must kaabu.”
Veel ütles ta: „Neile meeldivad vaid koerad.”
See on kõik, mida isa mulle ütles. Ülejäänud asjad jättis ta enda teada.

Püsiviide Lisa kommentaar