Ivar Põllu

5. sept. 2017 at 2:37 p.l. (Ivar Põllu, Nädala autor 2017)

Foto autor: Priit Simson

Ivar Põllu (1974) –  eesti muusik, lavastaja, teatrikunstnik ja dramaturg.
1981–1989 õppis Põllu Tootsi põhikoolis, 1989–1992 Pärnu 4. keskkoolis (praeguses Ülejõe gümnaasiumis) ning 1992–1999 Tartu Ülikoolis teatri- ja kirjandusteaduse eriala, lõpetades bakalaureusekraadiga.
1995–2007 oli Põllu laulja ansamblis Genialistid.
Ivar Põllu esimene lavale jõudnud näidend oli 1995. aastal Vanemuise E-laval tehtud “Suur võitlus” (lavastaja Aarne Seppel, kunstnik Ivar Põllu). Ta on töötanud viis aastat Pärnu teatris Endla dramaturgina. Tartus on Põllu asutanud Genialistide Klubi, selle omanike seas oli ta 2006–2011. 2008. asutas ta Tartu Uue Teatri ning oli kuni 2015 oktoobrini ka selle juht.
2011. aastal pälvis Põllu Teatriliidu algupärase dramaturgia auhinna lavastuse “Ird, K.” eest, Tartu Uus Teater sai sõnalavastuste eriauhinna, Nero Urke parima meespeaosalise auhinna “Ird, K.” peaosa eest. 2011. aasta Balti Teatrisügise festivalil pälvis Põllu “Ird, K.” eest kontseptsiooni ja muusikalise kujunduse preemia, Nero Urke parima peaosa preemia. 2013. aastal pälvis Põllu Teatriliidu parima lavastaja auhinna lavastuse “Vanemuise biitlid” eest, Kristiina Põllu sai sama lavastuse eest parima kunstniku preemia.

Katkendeid: Ird, K., Gutenbergi pojad 2011, lk 21-22; 29-30; 35- 43.

KOMISSAR IRD

Ird saabub lavale pikas nahkmantlis ja nahknokatsis. Komissar mis komissar. Annab jutustajale märku lahkuda. Annab allkirju. Tööline deklameerib.

Tööline: Jää kestma, Kalevite kange rahvas,
Ja seisa kaljuna, me kodumaa.
Ei vaibund kannatustes sinu vahvus,
End läbi sajanditest murdsid sa.
Ja jõudsid töötajate vabaks maaks,
Et päikene su päevadesse paista saaks.

Töös huuga tehas, vili nurmel vooga,
Sirp lõika, alasile haamer löö,
Nõukogude elu, sa tuksu võimsa hooga,
Too õnne rahvale, me tubli töö.
Me liidu rahvaste ja riike seas,
Sa, Eesti, sammud esimeste kindlas reas.

Ird parandab teda vahepeal. Tööline alustab uuesti. Ird katkestab allkirjade andmise ja ütleb ette, kuidas temaarvates peaks seda luuletust ette kandma. Tööline kuulab ära ja deklameerib nagu oskab.

Ird: Tule siia.

Tööline tuleb Irdi juurde.

Ird: Vaata mulle otsa.

Tööline vaatab.

Ird: Kas sa tead, kuidas seda luuletust loetakse?

Tööline vaatab talle otsa.

Ird: Kas sa kirjutada oskad?

Tööline noogutab.

Ird: Kirjuta, vaata nendele, paberitele alla nurka Ird, K. Saad hakkama?

Tööline noogutab.

Ird: Väga hea. Kuula. Seda luuletust loetakse nii.

Ird loeb luuletust kirglikult ja päris hästi, natuke segaselt küll, aga kindlasti paremini kui tööline. Tööline ei kuula, kirjutab hoogsalt Irdi eest allkirju.

Ird: Said aru?

Tööline peatub ja mõtleb, mida temalt küsiti. Ei vaata Irdi poole, aga noogutab.

Ird: Mis sa aru said?

Tööline ei vaata Irdi poole.

Ird: Oled tööle võetud.

NÄITLEJA ÕPIB IRDI INTONATSIOONI

Metoodilise järjekindlusega püüab Kaarel Irdi kehastav näitleja õppida ära tema intonatsiooni, proovida rääkida täpselt nagu tema. Teda aitab ja assisteerib päris Kaarel Irdi hääl, paaris rääkides. Kordab ja kordab. Ei lase näitlejal lauset lõpetadagi. Näitleja ärritub, kuid proovib ikka vastu pidada. Intonatsioon on võimatult keeruline ja Irdi hääl võimatult jonnakas oma variandiga. Ei mingit interpretatsiooni. Viimaks Irdi hääl vaikib, näitleja on seestunud.

Ird: Meie ei oska veel praegu, me vaatame, et kui kunst ei õpeta mitte kapsakasvatamist või seda, siis nagu ei näe me tema praktilist ülesannet. Aga mina ütlen, et seda, mis kunst inimestele annab, see ulatub isegi puht materiaalsete väärtuste loomise valda.

Sest ei ole ju mõeldav mingisugune teaduse areng ilma fantaasiata. Kuid mis arendab veel inimkonna fantaasiat veel paremini kui kunst? See on ju selleks otse seatud, kutsutud ja pandud ja seal muutub kunst isegi otse materiaalsete väärtuste loojaks.

Ainult ääretud niisugused primitiivsed inimesed, kes ei näe üldse seda, mis maailmas, kes on harjunud kõike ostma valmisproduktidena, ja mõtteid ka valmisproduktidena, ainult need inimesed ei saa sellest aru. Aga muidugi häda seisneb ju selles, et see rumalus ja iseteadvus on koos. Ja mida rumalam on inimene, seda targemaks ta ennast peab ja seda rohkem ta tunneb end olevat kutsutud ja seatud teisi õpetama.

 

IRD JA KAIDU KODUS TEKI ALL

Kaks voodit. Kaidu on voodis. Ird kohmitseb veel kuskil. Kaidu loeb. Ird tuleb, ei vaata Kaidu poole, pobiseb. Keerab kohe selja.

Ird: Head ööd.

Kaidu laseb tule ära.

Kaidu: Head ööd.

Vaikus.

Ird: Sa magad juba?

Kaidu: Jah.

Vaikus.

Kaidu: Magan küll. Mis on siis?

Ird: Maga-maga.

Vaikus.

Ird: Ah ei midagi.

Kaidu: Ma ei saa niimoodi magada, kui sa ei hinga.

Ird: Maga nüüd.

Kaidu: Kui sa ei hinga, siis ma tean, et sa mõtled. Ja kui sa niimoodi mõtled, siis oled sa murelik. Ja siis ma ei saa magada, sest ma kardan, et sa sured ära, sest sa oled nii mures, et unustad hingata.

Vaikus.

Kaidu: Ma ei maga. Räägi.

Ird: See Peebu vigisemine käib mulle aina rohkem närvidele.

Kaidu: Noh.

Ird: Täitsa tavaline näitleja, kes suudab juhendamise abil täitsa hästi mängida, aga kohe tahab olla nii vastaline. Ta arvab, et ebameeldivate küsimuste küsimine on tarkus. See on vale! See on vale! Ta arvab, et kui tema näeb viga ja sellele tähelepanu juhib, et see aitab kõiki kohe edasi, sest kogu teatri juhtkond jookseb selle veakese juurde peadpidi kokku, et seda lappida, Ega ma idioot ole, ma näen ise ka vigu, iseasi on see, kas tasub pidevalt selle teemal vinguda. Ma näen ka vigu, mul pole aega vinguda, ma pean tööd tegema. Ma ei taha vingumist kuulata, mul pole selleks aega. Töötama peab, mitte vinguma.

Kaidu: Peep ongi selline. See on juba selline inimtüüp, kes ei oskagi teistmoodi kui peab teisi virisemisega omaarust aitama. Ta tahab ju ainult head. Ega ta ei saa midagi teha, et ta loll on.

Ird: Ma saan aru, et Panso noored Saul ja Parker võivad endale sellist lollust lubada, nemad on ikkagi inkubaatorist pärit ja ei tea üldse, et on ka teistsugune maailm olemas, kui nende koolipapa neile õpetas. Nende jaoks on Vanemuise teater päris põrgu. Aga Peep! Vana mees.

Kaidu: Mis sa keerad end üles, jääme parem magama. Ega sa selle vihastamisega asja paremaks ei tee.

Ird: Ma hakkan värisema, kui ma mõtlen nende lollakate peale. Ja nad keeravad kõik minu vastu üles. Isegi vana Eelmäe Lemps, vagur mehike, andis minu vastu allkirja. See Parker peab ikka päris hull olema.

Kaidu: Ei tea midagi, Eelmäe ei pruugigi nii vagur olla.

Ird: Saul kirjutas minu vastu kaebekirja Moskvasse. Kujutad sa ette.

Kaidu: Ma tean ju. Sa oled sellest mulle juba rääkinud. Igal õhtul.

Ird: Aga sellepärast, et ma mõtlen selle peale. Ma ei saa mitte midagi muud teha, ma ainult mõtlen selle peale. Ma ei saa midagi teha. Ma ei saa isegi sitale minna, ilma et ma ei mõtleks selle lambakarja peale.

Kaidu: Nad ei ole mingid lambad, kui nad ikka avstu julgevad hakata. See sind vihale ajabki, vanamees.

Ird: On lambad, on. Ja kui mõni loll krants neid taga ajab ja natuke kintsust hammustab, jooksevad kasvõi hundi surnuks. Tohutu jõud on lollil massil. Kohutav.

Vaikus. Kaidu kord, aga ta vaikib.

Ird: Magama jäid või?

Vist jah.

Ird: Kuule, sa ei saa magada, kui ma lähen murest hulluks. Sa ei saa magada niimoodi. Sa ei tohi.

Kaidu: Jah.

Ird: Ma kartsin, et sa surid ära.

Kaidu: Midagi sa ei kartnud.

Ird: Miks me seda üldse teeme?

Vaikus.

Kaidu: Mina ka ei tea.

Vaikus.

Kaidu: Mida?

Ird: Ma jäin vist magama vahepeal.

Kaidu: Mina ka.

Ird: Et miks me üldse seda teeme. Sa küsisid, et miks me seda teeme.

Kaidu: Sina küsisid.

Ird: Hea küll. Mina ka ei tea. Ma ka ei tea. Sellest on ainult häda ja viletsus. Mitte keegi ei ole rahul. Ja lõppu ei ole näha.

Kaidu: Sa oled lihtsalt nii loll, et ei oska lõpetada.

Ird: See ei saa olla nii lihtne.

Kaidu: Me ei oska muud teha.

Ird: Mina oskan. Aga ma tunnen, et mind on selleks kutsutud ja seatud.

Kaidu: Kes siis?

Ird: Partei. Mäletad, 39. aastal, kui Töölisteater kinni pandi, siis seltsimehed ütlesid mulle, et mine Vanemuisesse, vaata seda natuke, õpi, kuidas seda juhitakse, võib-olla läheb seda kunagi vaja.

Kaidu: Ta tegi nalja.

Ird: Mind on seatud. Ma pean vastu pidama ja ma pean vastu.

Kaidu: Muidugi sa pead.

Ird: Aga ma ei taha. Ma tahaks ära minna, aga kuidagi väärikalt, nii et pärast keegi ei saa naerda või mõnitada, et Ird lendas Vanemuisest nagu sitt ihust.

Kaidu: Mida sa hädaldad. Mine minema, saame Vanemuises ilma sinuta ka hakkama. Päris tore oli vahepeal, kui sind viiekümnendatel lahti lasti.

Ird: Sulle meeldis, kui ma katlakütja olin?

Kaidu: Ei meeldinud, siis sa virisesid veel rohkem. Aga kui Pärnusse määrati, oli küll hea rahulik. Midagi head ei toimunud, aga midagi halba ka mitte. Selline rahulik teatritegemine. Proovid ja etendused, peod ja koosolekud.

Ird: Kiretu teatrivegeteerimine. Sa oled tõuk. Te kõik olete tõugud. Pole ka mingi ime, kui ma Vanemuises hulluks lähen.

Kaidu: Lase siis jalga, ära virise pidevalt. Keegi pole sind kutsunud ega seadnud, sa ise tahad. Oled alati tahtnud.

Ird: Ma tahan teha midagi suurt, ma ei taha olla teiesugune tõuk, see on kõik.

Kaidu: Vist jah. Ju ma siis olen tõuk. Ja sina oled ebanormaalselt tubli. Sa oled lihtsalt egomaniakk, sa ei saa teisiti. Oleks sa katlakütjana edasi töötanud, oleks see katlamaja olnud ka varsti üleliiduliselt kuulus. Sa ei saa teisiti.

Saalis süttivad tuled. Publiku seast tõuseb näitlejanna, räägib publikuga.

Näitlejanna publiku seast: Mul on väga hea meel, et saime selle koosoleku lõpuks kokku kutsutud. Koolis õpetati meid iseseisvalt mõtlema ja töötama. Meie teatris seda absoluutselt pole. Näitleja eest mõtleb lavastaja. Aga mina ei oska olla nukk või mannekeen. Miks ma tulin siia? Mulle meeldisid Irdi sõnavõtud ja artiklid. Mõtlesin, et töö toimub samasuguses õhkkonnas nagu artiklites juttu. Tegelik töö on mehhaaniline drill. Näitleja saab poole lause peale, kui näitejuht hakkab seda ise ütlema. Loomingut ei saa üldse olla, vähemalt mitte noortel näitlejatel. Aitäh.

Näitleja publiku seast: Tere ka minu poolt. Neli alajaotust tänasest: 1. Irdi enda küsimus. 2. Loominguline meetod. 3. Majanduslikud raskused. 4. Karakter, iseloom, temperament.

Olen teinud siin teatris 10 osa. See on suur töö. Kuus neist Epp Kaiduga. Nende kuue lavastuse jooksul olen sõimata saanud rohkem Irdi kui Kaidu käest, de jure lavastaja Kaidu. Mõned asjad on olnud nii labased, et ma ei püüdnudki solvuda. Kord küll solvusin väga, seda teab ka komisjon.

Miks ma läksin siit ära? Konflikt loomingulises ja eetilises plaanis. Kahe aasta jooksul ma mõtlesin, lugesin. Küsisin nõu Pansolt, keda ma usaldan jäägitult. Ütlesin seltsimees Kaidule, et see on rõhkude panemise süsteem. Mind on õpetatud teise süsteemi najal. Kaidu ütles, et uurige Stanislavskit. Kui rõhk on õige, on mõte õige. Suvi läbi otsisin, kõik lappasin läbi. Ei leidnud. Stanislavski räägib pealisülesandest, karakteersusest, läbivast tegevusest jne.

Vanemuises kujunes meil töömeetodiks paarisrääkimine. Näitejuht räägib koos sinuga teksti. Kellele toob see kasu? Kas mulle? Lavastusele? Kollektiivne hirm on see, mis surmab individuaalsuse. Seda on siin kollektiivis tunda. Ütlesin Kaidule oma arvamuse rõhkude panemise süsteemist, tema ütles, et mind tuleks kahes aastaks koori panna.

Keegi ei eita Irdi tohutut tööd. Ird kui poliitik, kui kõnemees, on 5 pluss. Miks Ird siin majas on teistsugune? Valuta Vanemuise küsimust ei lahenda. Aga lahendada tuleb. Vähema valuga.

Ird: Aga ma ei tehagi siin teatris töötada. Ma Lähen. Selles teatris ma enam töötada ei taha. Need näod on mulle vastikud. See ei ole teater, see on surnute maja. Vanemuise kollektiiv on mulle jälk. Minu äraminek on ainuõige ja loogiline samm.

Poeb voodisse tagasi. Tundub, et jääb kohe magama.

Kaidu: Kuidas läks?

Vaikus.

Kaidu: Noh, said oma tahtmise siis või?

Ird: Mis?

Kaidu: Said oma tahtmise siis?

Ird: Tahtmise?

Kaidu: Kas nad said sust lahti või?

Ird: Ei saanud midagi. Partei pani neile vastu pead ja palus mul jätkata. Aga sõimata ei tohi enam.

Kaidu: Mis siis nüüd saab?

Ird: Ei tea.

Vaikus.

Kaidu: Magad või?

Ird: Jah.

xxx

Katkend: Endspiel, Gutenbergi pojad 2012, lk 33-37.

Lava

Katuseaugust tulevasse valgussõõri astub Lenini kostüümis Evald. Vaatab pikalt publikut. Vaintsa istub teatrisaali toolis. Vaatab Evaldit?

Evald: Meie trupis on näitleja X mingis mõttes palju olulisem looja kui mina, lavastaja Evald Hermaküla või dramaturg Mati Unt. Ükskõik mis näo me selle juures teeme. Näitleja on teatri põhilooja. Meie võime neid abistada. Me mingis mõttes teenindame neid. Nad ei ole meie nukud, meie ideed, meie kujutlused, endateostuse klotsikesed, nad on loomingukandjad. Miks peab Tooming minu salaunelmaid mängima? Las mängib omi. Minu eneseteostus pole ühegi näitleja muutmine oma luulumõtteks. Minu eneseteostus on viia ühe näitleja ainuisikuline eneseteostus kooskõlla, samasse harmooniasse, samasse helistikku tema vastasmängija omaga. Sellise seisukoha juures polegi nii lihtne lavastaja olla. Aga ega ma sellepärast lavastaja ei ole, et lihtne oleks.

Seisab, peopesad väljapoole avatud, äärmiselt avatud poosis.

Kuidas on?

Vaintsa: Kena, kena. Aga mängujuht? Näitleja on looja, hea küll. Aga lavastaja? Kes on lavastaja? Keskkonnalooja?

Evald: Pole olemas mingit keskkonda. Kõik on üks.

Vaintsa: Kes sa siis oled?

Evald: Võrdne trupiliige.

Vaintsa: See on suht vastutusevaba.

Evald: Ega ma vastutusest ei pääse. Vastutust on seda enam. Dramaturg samamoodi. Ka tema peaks olema trupi liige. Mängima koos meiega.

Vaintsa: Ja Mati?

Evald: Mati ajab jama. Mati on omadega läbi.

Vaintsa: Sa ei saa ju oma trupiliikme kohta seda öelda.

Evald hakkab grimmi maha võtma.

Evald: Mati on omadega läbi. Tema meelest on näitleja dresseeritud ahv, unoloop, sapožnin. Ta ei saa aru, et kui ta ei võta meid samasugusel tasandil nagu end või sind, kes te olete kirjanikud, ei saa me ju koos mängida. Asi pole selles, kes on andekam. Kiho on näitlejana hoopis andekam kui sina, aga sina jälle kirjutad kindlasti paremini. Selles pole küsimus. Küsimus on eetikas, meievahelises suhtlemises, meis kui grupis, saad aru? Grupp kui trupp kui teater. Saad aru?

Vaintsa: Saan, saan.

Evald: Näitlejad ei ole meie nukud, vaid verest, lihast, sulgedest, sitast, ajudest, mitteajudest loojad. Nagu ka Mati ja sina, kirjanikud. Saad sa aru?
Vaintsa: Saan, saan.

Evald: Mind siiralt ei huvita teater, kus kirjanik ja lavastaja mängivad nukkudega. Nukk jääb nukuks, on ta elus või mitte. Mind huvitab, kas ma leian endale sõpru, kellega koos mängida. Saad sa aru?

Vaintsa: Saan küll. Saan, saan.

Evald: Teie Matiga võiks ka oma jumalik-türanlikult kirjaniku positsioonilt räpaste näitlejate hulka tulla. Tulla rohkem. Tulge mängige meiega. Kirjutajaid on nii palju. Ja see on ju nii kurb – kirjutada. Tulge mängige. Aga siis pole te enam kirjanikud, kriitikud või literaadid, siis olete väikesed provintsiteatri auahned näitlejad, kes midagi eriti ei oska, kes elavad Tartus, mis on küllalt vilets linn, ja kes raha ei saa suurt midagi. Meil on soojem. Me puutume väga tihti kokku elu endaga. Mõnikord tekib sellest kunst, mõnikord mitte. Aga see polegi tähtis. Saad sa sellest aru?

Vaintsa: Saan, saan, mis sa küsid pidevalt, ega ma näitleja pole. Mul on akadeemiline kõrgharidus. Ma tahtsin hoopis teist asja küsida. Mis sa halad? Miks te siis lahku ei lähe?

Evald: Mis? Kes meie? Mis meie?

Vaintsa: Teie kõik: sina, Tooming, Unt, Otsus, Tepandi, Kiho, teie naised, kes-kõik-veel.

Evald: Miks?

Vaintsa: See oli päris selge jutt. Sa oled omadega läbi.

Evald: (Mõtleb) Me ei saa. Me oleme liiga nõrgad. Veel.

Vaintsa: Mingi muutus äkki aitaks?

Evald: Küllap midagi juhtub, kui peab. Aga pigem hiljem. Tead, kui me Vanemuisesse tulime, ütles Ird, et see kõik on rämps, mis me teeme. Ja labane. Ja vale. Ütles, et tal on nüüd süda rahul. Mõtles, et ei tulegi kedagi.

Vaintsa: Ird arvab, et teie päästate tema teatri?

Evald: Ei, ma ei usu. Vähemalt toimub midagi. Midagi uut.

Vaintsa: Selline jaotamine on mõttetu. Uus-vana. Noor-vana. Hea-halb.

Evald: Mingi vahe ikka on.

Vaintsa: Etendus on etendus. Kõik niikuinii ei meeldi. Meelde jäävad üksikud hetked, näod, emotsioonid. Etenduselt saadava emotsiooni tugevus oleneb minu kui vaataja hoiakust, psühhofüüsilisest seisundist vaatamise ajal. Ja veel rohkem sellest, kuidas mängivad kahekesi Teater ja mina.

Evald: Aga kui ei mängi?

Vaintsa: Nad mängivad alati.

Evald: Siis sa võid ju vaadata ükskõik mida, ikkagi meeldib. Täiesti sõltumata sellest, kas see on hea või halb.

Vaintsa: Seda ma räägingi.

Evald: Seegapolesaju, khm-khm, teatrikriitikuna arvestatav.

Vaintsa: Kuidas nii?

Evald: sa oled subjektiivne.

Vaintsa: Ainult subjektiivne ongi objektiivne. Kõik muu on kokkulepitud, „mitte kellegi” ehk „masinate arvamus” ehk arvutuslik tõde.

Evald: See kõlab päris paranoiliselt.

Vaintsa: Ongi.

Evald: Paranoiaga ei saa leppida.

Vaintsa: Saab, saab. Paranoiaga saab isegi elada.

 

Loomingut:
“Endspiel”, 2008  Tartu Uus Teater
“Suur maalritöö”, 2009 Tartu Uus Teater
“Ird, K.”, 2010  Tartu Uus Teater
“Sisaliku tee”, 2010 Tartu Uus Teater
“Vanemuise biitlid”, 2012  Tartu Uus Teater
“Naised valitsevad maailma ehk Opus Geographicum”, 2012  Tartu Uus Teater , Eesti Rahva Muuseum
“Autori surm”, 2013  Tartu Uus Teater
“Äralennuväli”, 2013  Tartu Uus Teater
“Mikiveri tagi”, 2014  Tartu Uus Teater
“1987”, 2015  Tartu Uus Teater
“Odysseia”, 2015  Tartu Uus Teater
“Baskin ehk Nalja põhivormid”, 2015  Tartu Uus Teater
“Öös on asju”, 2016  Endla
“Pao Pao. Kuldse Trio lood”, 2016  Endla
“Vägi” 2016 / Tartu Uus Teater, Eesti Rahva Muuseum

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar