Andrus Peegel

26. jaan. 2009 at 8:53 e.l. (Nädala autor 2006) ()

 Muusikaosakonnas 16. jaanuar – 13. veebruar Andrus Peegli näitus „NO NAME”Eksponeeritud on kunstniku suureformaadiline graafika. Graafik, illustraator, ajalehe- ja raamatukunstnik Andrus Peegel on näitustel esinenud aastast 1978.

Andrus Peegli loomingut lingilt: http://www.zone.ee/andruspeegel/

 

 

 

 Valik Andrus Peegli illustreeritud raamatuid:

http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/isik?2168

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar

Daniel Kehlmann

26. jaan. 2009 at 8:51 e.l. (Nädala autor 2006) ()

Saksa-austria kirjanik, kelle viimast romaani “Maailma mõõtmine” (“Die Vermessung der Welt”, 2005) on alates 2005. a. sügisest müüdud üle 600000 eksemplari. Romaan on olnud juba rohkem kui aasta pidevalt bestsellerite tabelite tipus. Viimati oli Saksamaal sama menukas paarkümmend aastat tagasi imunud P. Süskindi “Parfüüm”.

Lühibibliograafia
Sündis 13. jaanuaril 1975 Münchenis režisöör Michael Kehlmanni perekonna. 1981 siirdus pere Viini elama. Õppis filosoofiat ja kirjandusteadust. 1997. a debüüt kirjanikuna romaaniga „Beerholmi kujutlus” („Beerholms Vorstellung”). Rahvusvaheline läbimurre tuli 2003 romaaniga „Mina ja Kaminski” („Ich und Kaminski”), tõeline tuntus 2005 romaaniga „Maailma mõõtmine”. D. Kehlmann kirjutab retsensioone ja esseesid mitmele ajalehele, oli külalisdotsent Mainzi ülikoolis, 2006/2007 Göttingeni ülikoolis.
2005. a anti Frankfurdi raamatumessil esmakordselt välja saksa raamatuauhinda. Kuue finalisti hulka kuulus ka Daniel Kehlmann. 2006. a on kirjanikku pärjatud Konrad Adenaueri Fondi kirjandusauhinnaga, Heimito von Dodereri ja Kleisti preemiaga.Loomingust (raamatukoguhoidja lugemissoovitus).
Daniel Kehlmanni raamatud ei ole seni eesti keeles ilmunud, aga saksa keeles on tema teosed Tartus olemas nii ülikooli kui linnaraamatukogus. Kehlmanni raamatuid on tõlgitud rohkem kui tosinasse keelde, sh inglise, vene, rootsi ja läti keelde. Kirjandushuvilisel, kes ise võõramaa keeltes ei loe, tasub see nimi esialgu lihtsalt meelde jätta ja teada, et saksa kirjandus ei olegi ainult tõsine, raske ja igav.
Daniel Kehlmann on praegu 31-aastane ja temalt on ilmunud 5 romaani, tõelise tuntuse on toonud kaks viimast. Autor on ise tunnistanud, et „Mina ja Kaminskit” kirjutades kujunes välja stiil, milles ta end kõige paremini väljendada suudab. Sellele on omane lakoonilisus ja huumor, see on satiiriline ja mänglev.
„Maailma mõõtmine” on romaan saksa suurest matemaatikust Carl Friedrich Gaussist ja loodusteadlasest Alexander von Humboldtist. Raamatukaane siseküljel tutvustatakse romaani nii:
„18. sajandi lõpul asuvad kaks noort sakslast maailma mõõtma. Üks neist, Alexander von Humboldt rändab läbi ürgmetsa ja stepi, sõidab Orinoko kanalil, proovib enese peal mürkide toimet, loeb täisid põliselanike peas, roomab koobastes, tõuseb vulkaanidele ja Andide tippudele, kohtub merekoletiste ja inimsööjatega. Neist teine, matemaatik ja astronoom Gauss, kes ei suuda elada ilma naisteta, aga ometi tõuseb isegi pulmaööl voodist, et üles märkida päheturgatanud valem, tema tõestab ka koduses Göttingenis, et ruum kõverdub. Vanade, kuulsate ja pisut veidrikeks muutunutena, kohtuvad mõlemad 1828. a Berliinis.
Daniel Kehlmann kirjeldab sügavmõttelise huumoriga kahe geeniuse elu, nende igatsusi ja nõrkusi, nende balansseerimist naeruväärsuse ja suuruse vahel, ebaõnnestumist ja edu. ”Maailma mõõtmine” on rafineeritud mäng faktide ja fiktsiooniga, filosoofiline põnevusromaan harvaesineva fantaasia, jõu ja briljantse tehnikaga.”
„Maailma mõõtmine” on teadusromaan, ajalooline romaan kahest saksa valgustusajastu teadlasest, ajast, mil Saksamaal oli justkui kõik hästi. Aga autor vihjab, et just siis toimus midagi, mis sai aluseks hilisematele katastroofidele. See oli klassitsismi aeg, Weimaris tegutses Goethe, Alexander von Humboldti vanem vend Wilhelm asutas Berliini ülikooli, raugastunud Kant oli Königsbergis veel elus. Võib-olla on raamatu üks edu põhjusi Saksamaal just see, et raamatus käsitletakse aega ja sündmusi, mis ei tekita sakslastes süütunnet vaid pigem uhkust.
Lugejat ei oota ees leheküljepikkused laused ega filosoofilised targutused – mõtlemine tõlgitakse tegevuseks. Kehlmanni lause on lühike ja täpne, vaimukas ja mänglev. Tihti on koomika just selles, mis lauses jääb ütlemata, aga on aimatav. Romaanis on kõik dialoogid kaudses kõnes, sest nii ei võta autor endale vastutust täpselt teada, mida Humboldt indiaanlastele ütles või Gauss oma pojale. Nii saab ta väljendada seda, mida nad öelda võisid.
Minu meelest on „Maailma mõõtmine” saksa kirjanduse „Rehepapp”. Daniel Kehlmannil on õnnestunud sama, mis Andrus Kivirähkil: esiteks enneolematu populaarsus ja müügiedu, äkki on välja ilmunud suur hulk inimesi, kes loevad väärtkirjandust, Kehlmanni loevad mehed, teda loevad ning kiidavad teadlased ja insenerid. Kehlmann on vaimukas. Nii nagu Kivirähk on tabanud midagi olulist eestlase olemusest, kirjeldab Kehlmann kahe geeniuse näitel saksa rahvuskarakterit („was es heisst, deutsch zu sein”). Kirjeldus on mänglev ja satiiriline, geeniused on ühteaegu suured ja koomilised. Ka nii saab rääkida saksa ajaloost, kultuurist ja ideoloogiast ning võib-olla just satiirilise lähenemisnurga tõttu jõuabki see kõik tänase lugejani. Kehlmann on ühes intervjuus öelnud, et „Mina ja Kaminski” oli küllaltki agressiivne satiir meedia ja ajakirjanduse üle, aga ajakirjanikud võtsid selle raamatu hästi vastu, „Maailma mõõtmine” on üpris agressiivne satiir sakslase loomuse üle ja kogu Saksamaa armastab seda raamatut.
Idealism, teada tahtmine, kontsentreeritus, distsipliin, raudne tahe, kui nimetada mõned, on need sakslase omadused, mida Kehlmann käsitleda võtab. Kuna tegemist on teadusromaaniga, siis ei jää puutumata teaduse olemuslikud küsimused. Omistades vanale Gaussile mõtted, et ükski maastik, mis on mõõdetud, ei ole enam endine ja ei saa selleks enam kunagi, vihjab autor asjaolule, et mõõtmise läbi maailm mitte ainult ei võitnud, vaid ka kaotas palju.
Kehlmanni kahe viimase romaani üks (sala)teema on inimese vananemine. Romaan kunsti- ning meediamaailmast „Mina ja Kaminski” on Kehlmanni sõnul duell nooruse ja vanaduse vahel ning noor autor laseb võita vanal… . Karjerist, kunstiajaloolase haridusega noor ajakirjanikuhakatis otsustab kuulsaks saada. Plaan on lihtne – vaja on kirjutada tuntud pimeda kunstniku Kaminski biograafia. Vana kunstnik ei ela kindlasti enam kaua ning biograafia avaldamine kohe pärast tema surma toobki kuulsuse. Aga vana mees osutub suuremaks egotsentrikuks ja manipuleerijaks kui noor oligi ja lugu lausa põnevusromaaniks. Lugege ja nautige Kehlmanni, ükskõik mis keeles siis!
Linda Jahilo

Katkend romaanist „Maailma mõõtmine” (lk. 50-51)

Bonpland küsis, kas merehaigus ei ole teda siis kõige vähemalgi määral tabanud.
Ta ei teadvat seda. Ta olevat otsustanud merehaigust ignoreerida, niisiis ei märkavat ta seda. Muidugi peab ka tema mõnikord oksendama. Aga tegelikult ei segavat see teda peaaegu üldse.
Õhtul kadus vee alla järgmine surnu.
See muutvat ta rahutuks, ütles Humboldt kaptenile. Palavik ei tohtivat tema ekspeditsiooni ohustada. Ta olevat otsustanud, et ei sõida Veracruz’ini kaasa, vaid lahkub nelja päeva pärast pardalt.
Kapten küsis, kas ta on hea ujuja.
See polevat vajalik, ütles Humboldt, kolme päeva pärast varahommikul kell kuus näevad nad saari, päev hiljem jõuavad maismaale. Ta olevat selle välja arvestanud.
Kapten uuris, kas midagi otse lõigata ei annaks.
Otsaesist kibrutades küsis Humbold, kas tema üle tahetakse nalja heita.
Sugugi mitte, ainult meelde tuletada kuristikku teooria ja praktika vahel. Au arvutustele, aga see polevat koolitükk, see olevat ookean. Keegi ei suutvat ennustada hoovuseid ja tuuli. Nii täpselt lihtsalt ei saa maa nähtavale ilmumist ette näha.
Kolmanda päeva varahommikul moodustusid hämus aeglaselt ranniku piirjooned.
Trinidad, ütles Humboldt rahulikult.
Vaevalt küll. Kapten osutas merekaardile.
See polevat täpne, ütles Humboldt. Kaugus vana ja uue kontinendi vahel olevat ilmselt valesti hinnatud. Keegi pole hoovusi veel kohusetundlikult mõõtnud. Kui see paika peab, siis homme varahommikul sõidab ta Terra Firmale.
Nad lahkusid pardalt suure jõe suudmes. Ta jõud oli nii võimas, et meri näis koosnevat vahutavast mageveest. Sel ajal kui kolm paati toimetasid maale nende kastidesse pakitud varustust, jättis Humboldt laitmatus preisi univormis saluteerides kapteniga hüvasti. Veel paadis, mis kandis sõitjaid nende ees laisalt kiikuva maismaa suunas, hakkas ta oma vennale kirjutama läbipaistvast õhust, soojast tuulest, kookospalmidest ja flamingodest. Ma ei tea, millal kiri kohale jõuab, aga vaata, et sa selle ajalehte saad. Maailm peab minust teada saama. Ma peaksin väga eksima, kui ta minu vastu ükskõikseks jääb.
Teosed
Beerholms Vorstellung. Roman.Deuticke, Wien 1997
Unter der Sonne. Erzählungen. Deuticke, Wien 1998
Mahlers Zeit. Roman. Suhrkamp, Frankfurt, 1999
Der fernste Ort. Novelle. Suhrkamp, Frankfurt 2001
Ich und Kaminski. Roman. Suhrkamp, Frankfurt 2003
Die Vermessung der Welt. Roman. Rowohlt, Reinbek bei Hamburg 2005
Wo ist Carlos Montúfar? Essays. Rowohlt, Reinbek bei Hamburg 2005

Kirjandust eesti keeles
Uibo, U. Saksa romaan murekortsuta laubal, Looming 2006, nr 10

Lingid
Retsensioonid:
“About Daniel Kehlmann” von complete-review.com (englisch)
http://www.complete-review.com/authors/kehld.htm

Rezension „Vermessung der Welt“ von complete-review.com (englisch)
http://www.complete-review.com/reviews/kehlmann/vmessung.htm

„Humboldt oder Gauβ“ auf wortgestoeber.de (Die Vermessung der Welt)
http://www.wortgestoeber.de/wg-besprochen/000726.php

Intervjuud:
Am liebsten würde ich das Buch in die Ecke schmeißen“, Profil, 2. Juni 2006
http://www.profil.at/index.html?/articles/0622/560/142098.shtml

Ich wollte schreiben wie ein verrückt gewordener Historiker“, FAZ, 9. Februar 2006, mit Foto
http://www.faz.net/s/Rub1DA1FB848C1E44858CB87A0FE6AD1B
68/Doc~EA152D60DA48E4539AC35DDC63D3DAB89~ATpl~
Ecommon~Scontent.html

Artiklid:
Kein Rätsel Kehlmann“, Die Welt, 4. März 2006
http://www.welt.de/data/2006/03/04/853942.html?prx=1

“Unlikely bestseller heralds the return of lightness and humour to German literature”,
The Guardian, 19. Juli 2006
http://books.guardian.co.uk/news/articles/0,,1823905,00.html

Püsiviide 2 kommentaari

Igor Kotjuh

26. jaan. 2009 at 8:50 e.l. (Nädala autor 2006) ()

25. novembril kell 15.00 raamatukogu kohvikus Vaikne Nurgake Noorte kirjandusühenduse Tuulelohe almanahhi esitlus. Külas on noored autorid: Pavel Filimonov, Deniss Kuzmin, Diana Efendijeva, Larissa Joonas, Dmitri Krasnov ja almanahhi toimetaja Igor Kotjuh.


Igori luulet on avaldatud Sirbis, Vikerkaares, Loomingus, Vihikus, Tartu Postimehes ja mujal. Tema luule on sattunud ka Venemaa, Soome, Läti ja Leedu kirjandusväljaannete veergudele. Kõige enam meeldib talle endale aga 2004. aastal Venemaal välja antud luuleantoloogia „Nüüdisaegne vene luule väljaspool Venemaad”. Selles on avaldatud 36 riigi 244 autori looming.

Kui palju on elus hetki, mil tahaks välja
pigistada endast viimased lahked tunded, naeratuse,
või teha kauni žesti kaunile neiule, kuid
pole selleks hingetuubis sisu.

Kui palju on elus hetki, mil teeskled,
kavaldad, mängides armastust, armud armastamata.
kui palju kordi veel tahaks “eikuskilt armastusega”
(Brodski järgi) voolida, eimidagi eimillestki, voolida armastust,

või (Ahmatova järgi) “mängida sõnadega, mängelda
kauni olendiga, kellel on nagu sul: kaks silma,
nina, kaks kõrva, keha, käed, jalad; kuid kes erineb sinust
oma loomu poolest – oma õrna naeru, vaikse valgusega?..

Ja kuidas küll tahaks selles lõputus kihutamises kord
mõista, mis liigutab tundeid ja miks nii
kaugele lahku liiguvad ringid vette visatud kivist.
Vaeseke, kellegi visatud , nii ongi ta maha jäetud…

Küsimuse tuuma sõnastas hästi Lotman
(arutledes poeetide ja kirjanike ande üle): lugeja tahaks,
et autor oleks geenius, ja samas tahaks,
et tema teosed oleksid arusaadavad.

-See on sama hea, kui sirutada käega tähtedeni, või nagu
koeral taga ajada oma igilühikest saba,-vaevalt võimalik…
“Tühi süda otsib tugevat tunnet, kuid et seejuures
ei nõuaks see tunne vastastikkust.”

Igor Kotjuh “Tühi süda”
(vene keelest tõlkinud Aare Pilv)

Autoriga seonduvaid linke ja loominguviiteid:

Igor Kotjuh “Retrostiilis. Läbipaistev. Kõrvalt”, Vikerkaar nr. 6. 2005
Igor Kotjuh “Ühe Eesti venelase lugu” (Dixi), Vikerkaar nr. 12. 2005
Igor Kotjuh “Olemine; Tühi süda; Handraa; /meri/” vene keeles, tlk A. Pilv, Vikerkaar nr. 3. 2004
Igor Kotjuh “Salvestatud ajalugu”, (L. Rubinstein. Kartoteegid) Vikerkaar nr. 10-11, 2003

Igor Kotjuh “Varjus loojad”, Postimees 8.08.2006 http://www.postimees.ee/080806/esileht/arvamus/212214.php?r

Igor Kotjuhi intervjuu B. Baljasnõiga “Eesti vene kirjandus väärib eluõigust” http://www.kriteerium.ee/kataloog.php?uID=49&lang=est

Elina Kononenko “Igor Kotjuh sünteesib eesti ja vene kultuuri”, “Võrumaa teataja” 30. 09. 2006
http://vorumaateataja.ee/?a=uudised&b=5016

Kirjandusühendus “Tuulelohe”
http://tvz.org.ee/est_press_art5.html

Püsiviide Lisa kommentaar

Merca

26. jaan. 2009 at 8:49 e.l. (Nädala autor 2006) ()

3. novembril kell 19.00 (IV korruse saalis)
Kontsert “Hingede ajas”
Esinevad Merca ja ansambel HOO koosseisus Angelika Illak (saag), Lauri Kaldoja (klaver).
Sissepääs tasuta

“Hele häärber”

Qi jälle kostab
too nukker pilliviis,
kax qurba kaarnat nokivad
mu sinisilmi siis.

Ma laman üxi
pingi kõrval, quskedealleel,
mu eilne vari peegeldub veel
tiigi pehmel veel.

on kaarna silmis sügavsume
igaviqviiv,
su paitust põsel imiteerib
musta linnu siiv…

Viis kostab häärberist
qi hüüe sügavhele,
mis qcub kevadet
mu kaarnapeiedele!

See hetk jääb igavesti
kestma ruumis ajas
nii kaua, qi on pidusid
ses suures valges majas,

jääb kaiqma orgastiline oie
selt alleelt,
qi kaaren nagu suudeldes
mult rebib välja keelt.

Et selle matab majast kostev
pilli hele hääl…
Kes valgel rõdul kohvi joob,
kes sooja verd mu pääl.

“Maarja pihtimus”

Qi võttis mind – ma polnud süütu –
Too, Pühax Vaimux nimetatu.
Silm telgilaes mul; jõle tüütult
sain lõpux oma üsa imetatud.

Ta õhq tõustes, qivax rapsis tilli
(Et omavahel öeldes, polnudki tast meest)
ning raha asemel ambroosiat et lilli
ta mulle faxis kogu vaeva eest

Merca@ “Hele häärber”, kirjastus “Vilep et Vallik” 2005

Autori kohta:
Kalev Keskküla, “Merca@ “Hele häärber””, Eesti Ekspress, Areen
http://www.ekspress.ee/viewdoc/D7D70571ACBAFACBC225710E004216A0

Püsiviide Lisa kommentaar

Bullfrog Brown

26. jaan. 2009 at 8:48 e.l. (Nädala autor 2006) ()

20. septembril 2006 ilmus Alabama ajalehes “Times Daily” sealsest bluusimehest Eric “Red Mouth” Gebhardtist pajatav artikkel, milles Ross Corey kirjutab muuhulgas järgmist: “Gebhardt loetleb teda mõjutanud bluusiartiste, kelle hulgas on Black River Bluesman Soomest, Blind Willie Johnson, Son House ja Bukka White. Ta väljendab ka kiindumust ansamblisse Bullfrog Brown – deltabluusi bändi, mis pärineb kõikvõimalikest maailma paikadest just Tartust, Eestist.” Ning jätkab tsitaadiga Gebhardtilt endalt: “Nad mõjutavad seda, kuidas ma praegu midagi teen, sest nad on vapustavad. Nad mängivad bluusi paremini kui keegi teine, keda ma tean.”

Tartu bluusitrio Bullfrog Brown asutasid laulja Alar Kriisa, kitarrist Andres Roots ning suupillimängija Üllar Kärt 2003. aasta alguses. Alar ja Andres olid selleks ajaks juba mitu aastat koos mänginud ning 2000. aasta novembris ansambliga Green Bullfrog ka Tartu tudengibändide konkursi võitnud; aasta varem oli Andres sealt peaauhinna ära toonud trioga Yellowphant. Veel enne oli Alari bänd Porthole tunnistatud Peda Folgil publiku lemmikuks ning Andres saanud tudengibändidelt lootustandvaima instrumentalisti tiitli. Parima instrumentalisti auhinna tõi talle ka Bullfrog Browni esimene kontsert, mis toimus mõni nädal pärast ansambli asutamist festivali WinFest laval.

Esimene singel “Modern Times” ilmus 2003. aasta suvel ning kandis sama nime, mis Charlie Chaplini legendaarne 1936. aasta film ning Bob Dylani verivärske, 2006. aasta album. Täispikk plaat “Mudhole Stories” ilmus 2004. aastal, ja olgugi, et ansambli liikmed sellest ise erilises vaimustuses polnud, tõi kaasa esinemised Lätis (Bluza Krustceles ’04), Leedus (Bliuzo Naktys ’05), Slovakkias ja Tšehhis (WRA InterContinental Resophonic Guitar Festival ’05) – rääkimata kodumaisest tuuritamisest koos Eddie Baytose (USA), Dave Arcari (Šoti), Bottleneck Johni (Rootsi) ja Alaska Kalaniga (Soome). Haapsalu Augustibluusil on Bullfrog Brown esinenud igal suvel 2003. aastast alates.

2005. aasta album “Snakes and Devils”, millel teevad kaasa ka Peeter Piik kontrabassil, Raul Terep trummidel ja Kalle Kindel djembel, on raadios kõlanud nii Tasmaanias kui Kolumbias, Uus-Meremaal kui Iisraelis – aga ka traditsioonilisematel bluusijahimaadel nagu seda on Põhja-Ameerika, Suurbritannia ja Skandinaavia. Üks plaadi lugudest ilmus WRA kogumikul “Resophonic Players of Europe 2005”; suurematest trükiväljaannetest on Emajõe deltabluusi kiitnud “Blues Matters!” (Inglismaa), “Virus de Blues” (Prantsusmaa) ja “Blues News” (Soome).

2006. aastal on Bullfrog tuuritanud James ‘jpat’ Daltoniga (USA) Eestis, Lätis ja Leedus, soojendanud Rocky Charlesi (USA), astunud üles Soome suurimal bluusifestivalil Puistoblues ja esinenud sealmail koos Black River Bluesmaniga (Soome). Kevadel sõlmis ansambel lepingu Londoni bluusileibeliga Green Bullet, ning novembris-detsembris ootavad ees kontserdid Šotimaal ja Inglismaal. Verivärskel kuue looga EP-l “Uncooked” astuvad taas üles ka Peeter Piik kontrabassil ja mandoliinil ning Raul Terep trummidel; erikülaliseks on Marju Vablane viiulil – ning seegi plaat on juba leidnud positiivset vastukaja rajataguste bluusi-DJde ja arvustajate hulgas.

Üks ütleb, et Bullfrog Browni muusika on sügavalt traditsiooniline, teine, et julgelt innovaatiline; üks kiidab Andrese bobdylanlikke laulutekste, teine Alari jimmorrisonilikku karismat. Üks ütleb, et muusikas lööb ehedalt välja kultuuriline, rahvuslik ja ajalooline eripära, teine ütleb, et mis vahet seal on, peaasi, et rokib. Eric Gebhardt kirjutab: “ma kuulan praegu teid plaadipoes ja üks vana must mees muudkui jõnksutab muusika taktis pead. just tuli minu juurde ja küsis, et kes mängib, ja ma ütlesin talle. siis ta küsis, et kas te olete siitkandist ja ma seletasin talle, kust te tulete, ja tema ütles: “noh, bluus on neis küll sügaval sees, päris hinge põhjas kohe.” mina ütlesin: “jah, härra, seda ta on.””

Ansambli koduleht:
http://www.hot.ee/bullfrogbrown

Mp3d, video jms:
http://www.myspace.com/bullfrogbrown

Arvustused:
Uncooked:
http://newbluesreviews.blogspot.com/2006/09/bullfrog-brown-uncooked-kwaq-records_24.html
Snakes and Devils:
http://www.bluesinlondon.com/reviews/bullfrog_brown.html
http://www.rocktimes.de/gesamt/b/bullfrog_brown/snakes_and_devils.html
http://newbluesreviews.blogspot.com/2006/05/bullfrog-brown-snakes-and-devils.html

Püsiviide Lisa kommentaar

Lembit Karu

26. jaan. 2009 at 8:47 e.l. (Nädala autor 2006) ()

Lembit Karu joonistuste näitus “Hetkenägemused” 19. septembrist – 20. oktoobrini III korruse fuajees ja muusikaosakonnas.
Väljapanek Lembit Karu illustreeritud raamatutest II korruse ilukirjanduse saalis.


Lembitu Karu loomingut:
http://www.folklore.ee/Tagused/nr24/lkaru/
http://www.folklore.ee/rl/inste/efi/events/2005/19_10_avamine/

Olen sündinud 5. oktoobril 1948 Tartumaal, minu kodupaik on Rannu vallas. Seal lõpetasin ka 1964. aastal põhikooli. 1967. aastal sain väikelinnas Elvas keskkooli lõputunnistuse ja astusin Tartu Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonda. Tartu on minu koduks tänini. Erialaõpingute kõrvalt hakkasin käima ka ülikooli kunstikabinetis Kaljo Põllu käe all joonistamist õppimas. Nii sain 1972. aastal koos ajaloolase-etnograafi diplomiga kunstnik-kujundaja lisaeriala.

Kunstikatsetused algasid tušijoonistega, mis ongi jäänud minu põhižanriks, muutudes ajapikku värvilisemaks (värviline tušš, aga ka koloreerimine akvarellide ja pastellidega). Selle kõrval olen katsetanud estampgraafikaga (lisaks valdavalt kuivnõelatehnikas ja kivitrükis graafilistele lehtedele olen loonud arvukalt eksliibriseid nii kuivnõelas ja plastikaatlõikes kui ka mitmetes söövitustehnikates). Oluline osa mu loomingust on värvilised pastelljoonistused.

Olen tegutsenud ka raamatugraafikuna, eelkõige Tartu kirjastuse Ilmamaa väljaannete illustreerijana. Tuntuimad on tõenäoliselt minu joonistused Oskar Lutsu Tootsi-raamatute kümmekonna aasta eest leitud lõpujutustusele “Talve” ja Ernst Enno “Rändaja õhtulaulule”. Nimetagem ka kõnealuse kirjastuse mälestusraamatusarjas ilmunud Artur Veisseriku teost “Ma armastasin Eestit” ja Paul Hinnovi “Kui need talud tapeti” (sari on jätkumas). Eriliselt hingelähedane on olnud illustreerida oma sõbra, Tartu Ülikooli maailmakirjanduse professor Jüri Talveti luuletusi (“Eesti eleegia ja teisi luuletusi” ja tõlkeid (Pedro Calderón de la Barca “Elu on unenägu”) jt. Meie koostöö tulemuseks võib pidada ka 1994. aastal Hispaanias Katalaani Autonoomse Valitsuse kirjastusel ilmunud katalaani- ja eestikeelsete (tõlkijad Ain Kaalep ja Jüri Talvet) paralleeltekstidega iluväljaannet “Salvador Espriu üheksateist luuletust Lembit Karu illustratsioonidega “Mere ääres oli mul kodu…”” (Dinou poems de Salvador Espriu amb deu il-lustracions de Lembit Karu “Ran de la mar denia una casa…”).

Näitustel hakkasin esinema juba tudengipõlves: 1971. aastal Tartu noorkunstnike näitus ülikoolis vanas kohvikus, 1972. aastal grupinäitused “Visarid VI ja VII”. Sellele järgnesid esinemised mitmetel Tartu ja üle-eestilistel ülevaatenäitustel. Esimene iseseisev ülesastumine oli 1975. aastal Tartus füüsikainstituudi näituseruumes. Suurem väljapanek oli 1982. aastas grupinäitus koos Inge Kudisiimu, Jüri Marrani ja Paul Saarega Tartu Kunstnike Majas. Suuremad isikunäitused on olnud Tartus Tuvikese kunstigaleriis (1991), Jõhvi Kultuurikeskuses (1994), Tartu Küü-galeriis (1995) ja Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuses (2005), lisaks arvukalt pisiväljapanekuid kohvikutes ja kunagise töökoha Estiko kontserni ruumides.

Ülikooli lõpetamise järel töötasin aastatel 1972–1980 Eesti Rahva Muuseumi teadurina, seejärel 14 aastat kunstnikuna ühes Tartu suurimas tööstusettevõttes Estiko kontsernis, seejärel aastatel 1994–1999 reklaamiagentuuris Valgusreklaam. 1999. aastast olen jälle tagasi oma akadeemilisel erialal – töötan teadurina Tartu külje all Ülenurmes asuvas Eesti Põllumajandusmuuseumis.

Olen abielus, peres täiskasvanud tütar ja poeg.

Püsiviide Lisa kommentaar

Erik Tohvri

26. jaan. 2009 at 8:46 e.l. (Nädala autor 2006) ()

Reedel, 14. septembril kell 17.00 algab Annelinna raamatukogus (Kaunase pst 23) kirjandusõhtu, mille külaliseks on kirjanik Erik Tohvri.

Erik Tohvri (kodanikunimega Hans-Erik Laansalu) on sündinud 1933. aastal Rakveres. Hariduselt on ta elektriinsener ja elab praegu Vihterpalus. Pseudonüümi Erik Tohvri võttis ta kasutusele pensionile minnes ja selle nime all on temalt aastatel 2001 – 2006 ilmunud kümmekond raamatut, nt romaanid „Kollaste lehtede aegu”, „Kodumaja”, „Äravalitu” jne.

H.-E. Laansalu ei ole kirjanduses uustulnuk – ta on olnud viljakas kuuldemängude autor, kirjutanud humoreske, novelle, stsenaariumi Tallinfilmi mängufilmile „Pihlakaväravad” ja leidnud tunnustust ka publitsistina. Lugejate suure poolehoiu võitsid aga just Erik Tohvri nime all kirjutatud teosed. Tartu Linnaraamatukogu laenutuste statistika põhjal kuulus ta möödunud aastal A. Kivirähki, K. Kenderi ja K. Rakke kõrval viie enimnõutud Eesti autori hulka. Kui Kender ja Rakke on ennekõike noorte lemmikud, siis Tohvri on vanema generatsiooni eelistus.

O. Remsu kirjutab 2003. aasta proosaülevaates (Looming 3/2004) Tohvri kohta nii: „Keegi ei aima ju, kuidas elavad lihtsad inimesed, ambitsioonitud, skandaalitud inimesed, kes ei ole ei nekro- ega koprofiilid, kannibalid ega maailmaparandajad, isegi mitte prostituudid, teletähed ega pankurid, nad armastavad teist inimest ning mitte kitse, neist ei kirjuta ei „SL Õhtuleht“ ega Kaur Kender. Ainult Tohvri kirjutab, temalt saame teada, mida sisimas tunnevad inimesed, kes ei püri seltskonnalehtede klantspiltidele”

Autor endast: ”(…) Kirjutamine on olnud minu hobiks juba varajasest lapsepõlvest alates. Esimesed katsetused oma ”mälestusi” kirja panna tegin pärast Oskar Lutsu mälestusraamatute lugemist kaheksa-aastasena; esimene trükiproov tuli varakult, seda küll mitte omatahtsi, vaid kooliinspektori tõttu, kes kooli seinalehes avaldatud luuletuse tolleaegsesse ”Noorte Häälde” soovitas. Sihikindlamalt hakkasin tegelema kirjutamisega 1960. aastatel, mil tekkis hasart osa võtta mitmesugustest kirjandusvõistlustest. Sain paar äramärkimist ”Loomingu” novellivõitlusel, auhindu ka mõnel väiksemal konkursil, eriti kuuldemänguvõistlustel. Eesti Raadio on lavastanud kaksteist minu kuuldemängu, neid on esitatud ka Lätis ja omaaegses Tsehhoslovakkias. Filmistsenaariumide võistlusel õnnestus läbi lüüa seitsmekümnendate lõpul, kuigi 1982. aastal valminud filmi ”Pihlakaväravad” ei tahaks omaks tunnistada – Veljo Käsper tegi sellest oma filmi… Olen elanud väga huvitaval ajal, näinud mitmeid riigikordi, kogenud nii poliitiliselt, sotsiaalselt kui isiklikult raskeid perioode. (…)” (”Kollaste lehtede aegu” Varrak 2002)

Loomingut:
Majad jõe ääres (autobiograafiline romaan), Olion 2001
Kollaste lehtede aegu, Varrak 2002
Tants läbi rukki, Varrak 2003
Lummetallatud rada, Varrak 2003
Kasevälja, Varrak 2003
Elutöö, Varrak 2004
Kaksikelu, Eesti Raamat 2003
Lepavere mõis, Varrak 2004
Kodumaja, Varrak 2004
Äravalitu ( I ja II raamat), Varrak 2005 ja Varrak 2005
Kaldaliiva, Varrak 2005
Sügisvalgus (triloogia I osa), Varrak 2005
Tuisune talv (triloogia II osa), Varrak 2006
Arglik kevad (triloogia III osa), Varrak 2006

Autori kohta:
Jüri Pino ”Erik Tohvri: Minu raamatutel peaks olema hoiatus: Ainult üle 50aastastele!”, SLÕhtuleht, 4. sept 2006,
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=162170&q=minu+raamatutel

Signe Kalberg, “Ka lihtsast mehest teeb Erik Tohvri kangelase”, 22.juuni 2006. Eesti Päevaleht-online, http://epl.ee/?artikkel=324267

Ivar Sild, “Kirjanduse kõrvalhooned”, Sirp 22. aug 2003
(Erik Tohvri, Kasevälja. Varrak, 2003. Erik Tohvri, Tants läbi rukki. Varrak, 2003. Erik Tohvri, Kaksikelu. Eesti Raamat, 2003.)

Püsiviide Lisa kommentaar

Velda Otsus

26. jaan. 2009 at 8:45 e.l. (Nädala autor 2006) ()

In memoriam – Velda Otsus
Velda Otsus (24.08.1913-16.08.2006)


Mõned päevad enne oma 93. sünnipäeva (24.augustil) suri näitlejanna Velda Otsus, kes töötas aastakümneid “Vanemuises” ja Tallinna Draamateatris, teatas Eesti Teatriliit.

Aastatel 1932-1950 oli Otsus “Vanemuise” esibaleriin ning 1940-1950-ndatel mängis. Samas paralleelselt ka draamarolle, sealhulgas lavastustes “Tabamata ime”, “Mauruse kooli”, “Nukukodu”, “Raudne kodu” ja “Kevade”.
Tallinna Draamateatris töötas ta 1961. aastast alates, jäädes vaatajate mällu rollidega Gibsoni “Kahekesi kiigel” koos Ants Eskolaga ja B. Kaburi “Ropsis” koos Salme Reegiga.

Lisaks tegi ta seal 1970-ndatel kaasa “Mustas komöödias”, “Meie nooruse lindudes”, “Kassimängus”, “Pühas Susannas”, “Richard III-s”, “Roosiaias” ning “Haroldis ja Maude’is”. Külalisnäitlejana säras ta 70-ndatel Noorsooteatris Šapiro “Kirsiaia” Šarlottana, oma vanas koduteatris “Vanemuises” mängis ta 80-ndatel veel Edith Piafi ja Sarah Bernardti.

“Velda Otsusel oli meie teatrielus eriline, talle ainuomane positsioon. Olles ise oma isiku privaatsuse ja suveräänsuse kaitsel ülimalt printsipiaalne, suutis ta näitlejana ülimat, mida selles elukutses võib saavutada – ta mängis end väga isiklikult teda laval näinud inimeste hinge,” seisab Eesti Teatriliidu nekroloogis.

Lilian Vellerand “Tundelised teatriportreed”, Tln 1984, Eesti Raamat, lk 29-33. “Raadiojuttu Velda Otsuse sünnipäeva puhul” (Eesti Raadio 1983):“Velda Otsusest ei saa rääkida distantsilt. Jutt temaga või temast peab olema isiklik. Velda Otsusele ei saa pidada kõnesid, tõsta häält, jagada tunnustust. See oleks naeruväärne. Ta närtsiks sellest ja kuulaks sind ainult kaastundest.
Olen näinud Velda Otsuse 50-ndate aastate suuri “Vanemuise”-rolle. Olin tollal üliõpilane. (…) 50-ndad oli see aeg, kus Velda Otsus balletist draamasse üle läks.
Siis tundus, et ta tingimata sealt kaasa tõi oma õrnuse, peenuse, graatsia. Mäletavasti räägiti mitte niivõrd Otsuse erakordsest näitlejaisiksusest, kui baleriinist draamalaval. Velda Otsust võis ainult imetleda, teda matkida, nagu seda tüdrukud armastavad teha, ei olnud võimalik. Ta ei loonud mingit ajastu naistüüpi, mida oleks kuidagigi andnud järele teha. Ibseni veetlev, nõrk ja naiselik Nora, Tammlaane “Raudse kodu” armastusega mängiv Iige, Vilde “Tabamata ime” auahne ja pisut eksalteeritud Lilli Ellert, habras ja kaitsetu Ljubov Jarovaja, Tammsaare “Mauruse kooli” ootamatult tõsine Miralda olid ehtsad inimesed, mitte tüübid või isegi karakterid. Ümberkehastumine on Velda Otsuse jaoks liiga pikk ja rohmakas sõna, aga mõiste sisu kuidagimoodi sobib. Võib-olla alles hilisem aeg ja kogu näitlejasaatus suudab heita tema kunstnikunatuurile niipalju valgust, et selle kontuurid välja joonistuma hakkaksid.(…) Pärast Velda Otsust on nii teatris kui kinos püütud Miraldat mängida ainult sellisena: sügava siseeluga inimesena.
Rezissööriteatri kärarikkad kuuekümnendad oma tõe- ja vabadustungiga, kontseptsioonide ja deklaratsioonidega, lavastaja ainuvalitsusega pühkisid vapra Otsuse nagu tuuleiil kesklavalt kõrvale. Aga Otsuse vastu töötas ka uus moodne naisetüüp: tulid ju siis kogu maailma lavadele habraste ja õrnade Opheliate ning Juliate asemele sitked emantsipeed.(…)
Ja mõnikord juhtub, et omas ajas midagi kõrvalteele unustatut hakkab tagasivaates korraga särama. Velda Otsuse/Ants Eskola “Kahekesi kiigel” (Leo Kalmeti lavastus) Draamateatris, kuhu Otsus oli “Vanemuisest” üle tulnud(…) ei olnud oma peenpsühholoogiaga ka kaasaja jaoks mingi kõrvalnähtus, vaid imeteldav erand. “Kahekesi kiigel” Gittel Moscat mängis Otsus 1963. aastast alates, 1965. aastal lavastas Voldemar Panso Draamateatris “Tabamata ime”, kus Otsus mängis teist korda Lilli Ellertit, naist, kes oma meest au ja kuulsuse nimel hävinguni piitsutab. (…) On teada, et Panso ei olnud päris rahul Otsuse Lilliga ja et ka publik pidas esimest, Epp Kaidu lavastuse Lillit loomulikumaks ja sarmikamaks. (…) Põhimõtteliselt ei saa Pansole ette heita näitlejaloomuse vägistamist. Mitmed näitlejad mängisid ennast suureks just tänu Panso reziile. Pealegi hiilgas Otsus hilisemates Panso lavastustes taas oma isikupäraga. Aga näitlejasaatus on näitlejasaatus ja siin võib ka mõni väike viga, enesekindlusest ilmajätmine või moehoiak tükki tühja maad tähendada.

Nii andekat ja rikast isiksust nagu Velda Otsus muidugi üks ülekohtune kümnend ei murdnud. Ta avastati uuesti ja kiiremini kui mitmed teised suured näitlejad vanemast põlvkonnast. 70-ndad tõid uue moe ja mitmekesisuse, mis avasid Otsuse ande erilisuse ehk sügavamamini kui kunagi. See ei puuduta mitte ainult Otsuse tollaseid keskseid osi, nagu “Kassimängu” Erzi, Püha Susanna või “Meie nooruse lindude” Rutsa, mis tõesti olid suurrollid. Võib-olla rohkemgi puutub see “Kirsiaia” Sarlottasse, “Inimese ja inimese” Iidasse, “Santa Cruzi” Kõrtsinaisesse, “Rong lahkub hommikul” Puhvetisse ja “Roosiaia” Melusiinesse, kes on 70-ndate aastate eesti lava kõige originaalsemad poeetilised olendid. (…).
Adolf Shapiro:”Nägin Velda Otsust Draamateatri “Mustas komöödias”/Panso lavastus/, kus ta hakkas mulle väga meeldima. Pean teda suureks näitlejannaks, ja, mis olulisim, kuidagi eriti kaasaegseks artistiks. Otsus pole puhta, vaid segatud zhanri artist. Võime olla ühtaegu naljakas ja nukker, tark ja tobe ja liigutav – olla samaaegselt väga erinev. Nimetagem seda chaplinlikuks algeks.”
Aastakümnete vahetuse (70-80-ndatele) kolm nimiosa – Maude (“Harold ja Maude”), Edith Piaf ja Else Lasker-Schüler – on loomisrõõmu kõrval ka meelekibedust valmistanud. Maude`i prestiizhi vähendas kommertsnäidendi kahtlane kuulsus, samal põhjusel lõi Rudolf Rimmel “Noorte Hääles” maha “Edith Piafi” lavastuse (…).
“Piafi” ajakirjandusliku purustamise kogemus rääkis sellest, kui kramplikult kardame olla banaalsed ja – inimlikud. Velda Otsus on näitleja, kes pole võimeline olema maitsetu või tühine, kes osa sisuliselt õigustamata lihtsalt ei mängi, kes on alati huvitav. Piafi aga mängis ta kogu südameverega. Otsuse Maude`i võlu oli tema andes elada. Piafi anne ja kirglik tahe luua tõstis ta kõrgemale kannatustest ja labasustest.
(…)
Isegi see, et Velda Otsus teatrist ära läks, siis Elseks tagasi tuli ja uuesti läks, sobib. Midagi trotsida on talle alati sobinud. Piafi mängimist ei lõpetanud Otsus täissaalide pealt mitte sellepärast, et tema osa kohta oleks midagi pahasti öeldud – seda ei söandaks keegi -, vaid sellepärast, et pahasti öeldi tema lavastajale. On võimalik, et ta on eesti kõige veetlevam ja mõistatuslikum näitlejanna. Aga aus ja otsekohene inimene on ta kindlasti.

Viimane intervjuu Velda Otsusega – lindistatud aastajagu enne tema surma, intervjueerijaks Jüri Aarma “Ja seegi läheb mööda…?”, Maaleht nr 34 2006, 24.08.2006
Link: http://www.maaleht.ee/?page=&grupp=artikkel&artikkel=6517

“Head teed, Velda Otsus!”, (järelehüüded Kaljo Orrolt, Merle Karusoolt, Jüri Lumistelt), Sirp nr 31, 25.08.2006 Link: http://www.sirp.ee/index.php?option=content&task=view&id=4360&Itemid=2


“Velda ootas juba ammu, et saaks ära minna”,
Jaanus Kulli, Aigi Viira,
SL Õhtuleht, 17. august 2006:

«Minu jaoks on ta kõige kõrgema kullaprooviga näitleja, keda mina üldse tean,» on ainus lause, mida juba ammu avalikkuse eest varju pugenud näitlejannale ütleb järelehüüdeks Merle Karusoo.

Tegelikult on Velda Otsus jätkuvalt igal õhtul koos meiega. Ka homme, ülehomme. Nagu ta on olnud juba aastakümneid, kui raadiost kõlab tuttav lugu, mis suigutanud unele põlvkondi lapsi: «Mina ei taha veel magama jääda, tänav ei maga ka veel, kiisu käib õues, tuul tuhiseb mööda, taevas ei maga ka veel…»

Kersti Kreismann, näitleja
Nii kurb ja kahju kui see ka ei ole, aga Velda pidi ära minema. Inimesel, kes on nii avali maailma suhtes, kes pidi kogu aeg midagi tegema, ka televiisorit vaadates ta pidevalt kudus, kes luges nii palju, ja kui selliselt inimeselt on võetud ära nii liikumis- kui ka nägemisvõime, siis on küll väga raske oma päevi täita.

Tegelikult ootas Velda juba ammu, et saaks ära minna. Mis puudutab teda kui näitlejat, siis tahaksin ma ühe rolli küll ekstra välja tuua, ja see oli Šarlotta Šapiro «Kirsiaias». Kui ma seda saalist vaatasin, siis olin täiesti jahmunud – see oli nii teistmoodi, nii erakordne. Mitte kunagi hiljem pole ma sellist Šarlottat näinud.

Ja kindlasti oli tema üks tähtrolle Maude «Haroldis ja Maude’is». Nägin, kuidas ta proovis innustas noort Urmas Kibuspuud ja Kaljo Orrot. See oli niivõrd hõrk ja vägev partnerlus.

Velda pühendus vaid teatrile, öeldes pidevalt ära filmirollidest. Ma ei ta, mis imega sai Leida Laius ta «Ukuarusse». Ja see oli niivõrd särav roll.

Samamoodi keeldus ta televisioonis ja raadios esinemast. Küll kõlab meil kõigil ja lausa paljudel põlvkondadel kõrvus Velda Otsuse hääl, see on Eesti Raadio õhtuse lastesaate tunnusmeloodia. Kui paljud üldse teavad, et see on just Velda, kes igal õhtul laulab meile: «Mina ei taha veel magama jääda, tänav ei maga ka veel, kiisu käib õues, tuul tuhiseb mööda, taevas ei maga ka veel…» Ka mina sain teada, et Velda laulab, vist alles siis, kui ta oli teatrist ära läinud.

Ma võin ju eksida, aga mulle jäi mulje, niipalju kui me temaga koos Draamateatris töötasime, et Veldat ümbritsesid kogu aeg noored. Ta ei flirtinud noortega, aga ta oli nendega kamraadlik. Ühtegi südamesõbrannat tema enda põlvkonnast ma teatrist ei mäleta. Eks selleks olid ka omad põhjused. Aga trupp, kes juhtus temaga koos mõnd lavastust tegema, koondus Velda ümber. Alati ta utsitas neid noori, sellised pruunid terased silmad peas. Nagu väike orav.

Meelde tulevad ka Velda vägevad küpsetised. Alati, kui mõnel kolleegil oli sünnipäev või peeti esietenduse pidu, tuli Velda kas uhke seenepiruka või pitsaga. See oli kohe kui tema kõrgpilotaaž.

Kindlasti ei olnud Velda mugav inimene. Mitte kunagi ta ei lipitsenud ega püüdnud meeldida. Küllap ta tegi oma elu sellega ka raskemaks. Teatud hetkedel võis ta olla tujukas ja ebamugav.

Ka tema äraminek teatrist. Küll oli meil kõigil kahju, aga kui ta midagi oli juba otsustanud, siis oli lootusetu, et ta oma meelt muudaks.

Ja nii ta läks ning pühendus täielikult oma lastelastele. Tegelikult lahkus ta teatrist ju täies loomejõus.


Elle Kull, näitleja

Velda Otsus oli kahtlemata minu kõige suurem lemmik. Ma loodan, et Ita Ever ei solvu. Aga kui keegi on olnud minu iidol või eeskuju Eestis, siis on see olnud Velda.

Mina ei tea teatris teist nii kompromissitut naist nagu Velda. Ta oli küll paindlik laval ja eri rollides, aga elus oli ta kompromissitu.

Sama põhimõttekindel oli ka ta lahkumine teatrist. Tema puhul olen ma elanud üle hetke, kui ta ühes rollis laval lausa kiirgas. Velda mängis surnud naist, naist teisest ilmast. Korraga nägin ma ta ümber justkui mingit aurat või helendust. Ta nii kiirgas, ise peaaegu staatiliselt teksti andes. See oli ikka meeletu sisemine jõud, mis temast kiirgas.

Temaga on mul laval seotud sellised hetked, mis ajavad judinad peale või ihukarvad püsti. Ta oli niivõrd sügav ja see sügavus ei tulnud mitte kusagilt mujalt kui ikka inimese enda seest. Ja samas oli ta nii enesekriitiline. Et tema on nii õudne ja kole vanamoor, et ta ei taha ennast ekraanil näha. Aga samas oli ta nii võluv ja nii huvitav. Ja kui suutsid talle ligi pääseda, oli ta nii lõpmatult soe inimene, kuigi pealtnäha võis olla karune ja karmi olemisega. Ka Krjukov ja Kibuspuu rääkisid, et Velda lausa kiirgab tohutut headust, eriti kui tema juurde koju minna. Mina pole seal käinud.

Mäletan, et ta oli juba aastaid teatrist eemal olnud, kui nägin teda Kadriorus jalutamas. Väike ilus pruun taks oli tal kaasas. Siis ma vaatasin, kui säravad silmad tal on. Haiged jalad olid ainsad, mis ta vanust reetsid. Aga näo järgi vaatasid, et nagu noor tüdruk. Terve tema olemine säras.

«Ukuarust» mäletan seda, et alati oli tal võtetel väike kohvitermos kaasas, kus ka väike konjakisorts oli sees. Mina imestasin tollal, et oi, näitleja joob konjakit. Aga see oli tõesti väike sorts külma pärast. Filmi ajal olin nii noor ja algaja, et kahjuks ma talle väga lähedale pugeda ei julgenudki.

Jüri Lumiste, lavapartner
«Mälus» Arukas ja mõistlik näitleja. Ta oli sada protsenti see partner, kellega on laval võimalik ja huvitav mängida. Mäletan, et kui me koos «Mälu» tegime, oli tal Tartu hotellis väike tuba. Kui proove tegime, oli tal hotellis ikka ka väike konjak, et lobiseda ja lõdvestuda. Velda hoolis mugavusest. Ta oli tõeline leedi.

«Mälu» proovid toimusid Tartus ja Tallinnas. Sõitsime Ülo Vilimaaga kahe linna vahet, tegime proove teatriliidus ja tuttavate pool – kus ruumi ja aega oli, ja kõik need proovid olid mõnusad. Velda vedas kõiki neid proove ja etendusi.

Ülo Vilimaa, «Piafi» ja «mälu» lavastaja
Velda oli kui Miliza Korjus. Olin lapsepõlvest peale tundnud, et tahaksin talle midagi lavastada. Kui siis abikaasa Tiiuga koos «Piafi» valmis tegime, olin meeldivalt üllatunud, kui Velda nõustus. Publik võttis «Piafi» Veldaga peaosas tormiliselt vastu. Aastad olid siis 1977-78, lavastus püsis mängukavas aasta. See oli kui püha lavastus – tuldi kas või läbi lukuaugu piiluma ja pärast seda loobiti meid poriga kas või surnuks. Samas oli see etendus alati välja müüdud. Aastal 1978 sai Velda teatriliidult parima naisnäitleja tiitli, kuid ei võtnud seda vastu. Ta andis selle Rahufondi. Oma elurolli eest.

Lembit Eelmäe, näitleja
Kui mina noore näitlejana Vanemuisesse tulin, oli Velda juba staar. Ta oli väga sarmikas ja isikupärane. Heas mõttes agressiivne. Velda ei unistanud ega soigunud laval, vaid tegi. Temaga mängida oli au ja heameel ning ta õpetas mind kogu oma olekuga. Ma ei olnud temasse kui inimesesse armunud, kuid temasse kui näitlejasse küll. Temas oli nii palju isikupära.

Herta Elviste, Eesti teatri grand old lady
Käisime koos Tartus hommikuti võimlemas. Velda oli jube otsekohene ja sõnakas, ta ei kartnud mitte kedagi ega midagi. Kõik rääkisid mulle, et ta on kinnine, aga ma ei ütleks nii. Velda oli otsekohene inimene, kes tahtis kuulda tõtt – ta oli tõe allikas. Ta ei sallinud lipitsemist. Mulle tema karakter meeldis – ei mingit keerutamist. Aga mis kõige hullem ja parem – ta nägi meid kõiki läbi.

Püsiviide Lisa kommentaar

Anti Marguste

26. jaan. 2009 at 8:43 e.l. (Nädala autor 2006) ()

Anti Marguste
helilooja ja pedagoog
1931 – sündis 05. augustil Eaveres
1953 – lõpetas Tallinna Polütehnilise Instituudi majandusteaduskonna
1960 – lõpetas Tallinna Konservatooriumi Mart Saare ja Anatoli Garšneki klassi
1960-st – Eesti Heliloojate Liidu liigeAnti Marguste on helilooja, kelle arvukate teoste hulka kuulub nii suur- kui ka väikevorme, nii sümfooniaid kui koorilaule. Ikka rahvusliku värvinguga helimaalinguid loova helilooja teostes on nii rahulikku eluvaatlust kui irooniatki, kuid ennekõike leiame siit muigvelsui väljaöeldut ja lopsakat huumorit, mis on muusikas küllalt haruldased. Peamurdmist pakuvad juba kas või teoste pealkirjad – “Oreleelo”, “Orelend” ja “Oreloits”. Mis puutub Anti Marguste kooriloomingusse, siis on ta alati silma paistnud erilise tekstivaistuga. “Vanasõna – vana hõbe” võiks ehk pealkirjastada kogu tema vokaalloomingut, kuigi kaugeltki kõigi teoste tekstid ei pärine folkloorist. Ütlemise täpsus, puändikus, selle võimendamine läbi muusika – nii võiks iseloomustada helilooja seostatust tekstiga.Anti Marguste tööd:
http://www.koolielu.edu.ee/eesti_muusika/composers/marguste/looming.htm

Anti Marguste töödega plaate:
http://www.zzz.ee/edition49/composers/a_marguste/index.htm

Kuula Anti Marguste muusikat:
http://www.estmusic.com/index.php?0113372123177

Püsiviide Lisa kommentaar

Hella Wuolijoki

26. jaan. 2009 at 8:42 e.l. (Nädala autor 2006) ()

Hella Wuolijoki

21. juulil täitub soome-eesti kirjaniku Hella Wuolijoe sünnist 120 aastat (1886-1954). Tähistamaks seda sündmust ilmus äsja meie raamatupoodide lettidele kirjaniku lapselapse Erkki Tuomioja raamat oma vanaemast ja vanatädist “Õrnroosa”, alapealkirjaga Hella Wuolijoe ja Salme Tutti elu revolutsiooni teenistuses.
 

Erkki Tuomioja “Õrnroosa”, Tallinn 2006, Varrak (tlk Riina Jesmin)

Katkend eessõnast “Õrnroosale”:
Hella Wuolijoe elust on palju kirjutatud ja tema kui kirjaniku teoseid on analüüsitud lugematutes väljaannetes. Tema viis mälestusteraamatut on tõlgitud mitmesse keelde ja näidendeid on mängitud enamateski keeltes, nende seas inglise keel. Tema rahvusvaheliselt tuntuim näidend “Herr Puntila und sein Knecht Matti” (Härra Puntila ja tema sulane Matti) on kirjutatud kahasse Bertold Brechtiga, kusjuures kaks näitekirjanikku jagasid honorari omavahel võrdselt. Sellegipoolest peetakse näidendit väljaspool Põhjamaid tavaliselt Brechti tööks ning lisatakse parimal juhul vaid kõrvalmärkusena, et see põhineb Hella Wuolijoe jutustatud lool. Brecht oli muidugi kuulus selle poolest, et pruukis volilt teiste autorite töid omaenda tarbeks vaevumata neid mainimagi.
Hella Wuolijoki oli minu vanaema, kuid see raamat pole sugugi minu mälestutse kogu. (…) Minu huvi Wuolijoe ja tema õe Salme Tutti vastu on esmajoones ajaloolase oma. (…)

Erkki Tuomioja, 31. märts 2006 Helsingis

Katkend Erkki Tuomioja “Õrnroosast”:

Pikk hüvastijätt Eestiga

Esialgu polnud tal lausa kavas Soome jääda. Eestlase Hella Murriku – Soomes liitis ta oma eesnimele “H” – soomlaseks saamine oli järkjärguline protsess. Tema abiellumine Sulo Wuolijoega 1908. aastal oli üks verstapost sel teel, kuid vahest veelgi tähtsam oli see, kui ta hakkas oma näidendeid eesti keele asemel soome keeles kirjutama. Nii et kui Helle Murrik 1905. aasta detsembris Peterburis Tõnissoniga kokku sai ja sealt Eestisse sõitis, kõhkles ta ikka veel kahe kodumaa ja kahe elu vahel.
Detsembrikuine Eestis käik leidis aset dramaatilistes tingimustes. Venemaa keiserliku laevastiku häbistav lüüasaamine Vene-Jaapani sõjas oli tsaari autokraatia nõrkuse paljastanud. 1905. aasta revolutsiooniline liikumine, mis sai alguse jaanuarikuus Peterburis, oli Venemaal pärast seda, kui tsaar oli lubanud korraldada Riigiduuma valimised ja kehtestada näiliselt konstitutsioonilise korra, juba taanduma hakanud, kuid levis ikka veel Vene impeeriumi äärealadele. Eestis ja Lätis võttis see iseäranis ägeda pöörde, kuna olukorda teravdasid rahvuslikud vastuolud. (…)
Need oli ka esimesed jõulud, mida terve Murrikute pere ei veetnud üheskoos. Neljateistkümneaastane Leo oli Pihkvas vene gümnaasiumis, kuhu vanemad õed olid tõrkuva poisi üheskoos viinud. Kohal polnud ka Salmet, kes oli seitsmeteistkümneaastaselt sõna otseses mõttes Puškini-nimelisest gümnaasiumist jalga lasknud, et Moskvas iseseisvat elu elada. Pere polnud temalt Moskvast teateid saanud ja oli tema pärast arusaadavalt mures, kuna ta oli ka seotud Moskvas käiva võitlusega. Sel ajal kui õdede teed lahku läksid, oli Salme ikka veel Leo Tolstoi pooldaja. Tema ootamatu Moskvasse pagemine ei tulenenud seotusest põrandaaluse revolutsioonilise tegevusega. See, mis talle tõuke andis, oli rohkem reaktsioon Tartu intellektuaalsete ringkondade üpris ebatolstoilikule ja hedonistlikule õhustikule. Kuid Moskvas muutus Salme radikaalsemaks ja tal võis tudengite revolutsioonilise liikumisega sidemeid olla. Kas sellega kaasnes ka bolševike parteisse astumine, nagu tema kommunistliku eluloo kinnituseks väidetakse, on ebaselge ja ebatõenäoline.
Oli üsna suur saavutus, et ta sai sisse Moskva Katariina II gümnaasiumisse ning suutis end ühes riigi kõige kallimas koolis käies ülal pidada jõukate perede vähem andekatele õpilastele eratundide andmisega. Ka tema sai pärast lõpueksamite sooritamist kuldmedali ja pääses tänu selle Moskva ülikooli.
Ehkki mõnda aega tunti muret, kuna Salmelt polnud Moskvast mingeid teateid, polnud tal vähimatki kavatsust perekonnaga suhteid katkestada. 1906. aasta suvel naasis ta Valka, nagu ka Hella. Kord tekkis tüli isaga, kuna õed keeldusid luterlikku armulauda vastu võtmast, ja Ernst Murrik lõi Salmet vihahoos ning oli siis mitu päeva tusane, kuid vahejuhtum möödus ega jätnud püsivat vimma. Hella jätkas vaidlusi Tõnissoniga ning oli põgusalt seotud eesti sotsialistidega ja revolutsionääridega, kuid peamiselt keskendus ta enne Helsingisse naasmist õpingutele ja kirjandustegevusele.
Murrikute pere elustiilis ja vaadetes valitsesid suured erinevused. Ernst Murrik jäi liberaalist vabamõtlejaks, kes luges kriisihetkedel Immanuel Kanti, samal ajal kui Kadri Murrik leidis pigem tröösti piiblist. Hella jäi küll luteri kiriku liikmeks, kuid temast kujunes vabamõtlejast marksist, kes, ehkki ta kunagi kommunistliku partei liige ei olnud, pooldas Stalinit, harrastades samal ajal kõige kodanlikumat elustiili. Salmest sai täiskohaga Kominterni agent ja eluaegne ustav kommunist. Hellast sai Soome kodanik ja uue kodumaa parlamendi liige, samal ajal kui Salmest, kes oli mõne aasta Soome kodanik, sai Ühendkuningriigi alam.
Nooremad võsud hoidsid poliitikast eemale. Leol polnud intellektuaalseid pürgimusi ja temast sai Vene armee ohvitser ning hiljem Eesti kaitseväe kapten. Ta abiellus Soome päritolu venelanna Kleopatra (Ljalja) Norlanderiga, kellega tal oli kaks tütart. Ljalja ja Hella suhted polnud sõbralikud, kuid Salme meelest oli ta Leole hea naine. Ehkki pole ühtegi kirjalikku allikat, mis viitaks nende osalemisele poliitikas, jälgis politsei Ljaljat 20. aastatel tema seotuse tõttu kahtlase Medea kompaniiga (vt. lk 165).
Kapten Murrik sõjaväes silma ei paistnud ja tema paberitest nähtub, et teda karistati korduvalt väikeste ja enamasti alkoholiga seotud üleastumiste eest. Tema sõjaväelasekarjäär lõppes 1928. aasta suvel, kui ta leiti süüdi olevat väikeste summade näppamises oma relvakaaslaste tagant ja mõisteti kaheks aastaks vangi, millega kaasnes degradeerimine. Sellesama aasta novembris asendas valitsus, mida toona juhtis Tõnisson, pooleaastase tingimisi vangistusega. Kaks nädalat enne selle otsuse langetamist oli Hella Wuolijoki Tõnissonile ajaloost kirjutanud ja küsinud, kas too saaks karmi karistust leevendada. Seda, kas Leo Murriku karistust oleks kergendatud ka selle sekkumiseta, on võimatu teada saada, kuid Hella Wuolijoki avaldas kirjas Hilda Tõnissonile tänu. Leo Murrik ja tema pere talusid Eestis Teise maailmasõja raskusi, kuni kolisid 1944. aastal taas Hella abiga Soome, kus Leo 1952. aastal suri.
Mimmi läks Salme jälgedes Moskvasse õppima ning lõpetas samuti gümnaasiumi kuldmedaliga. Ta naasis Eestisse, kus teenis elatist saksa keele õpetamisega, abiellus Karl Mitiga ja sai kaks last. Tema abikaasa kadus, kui Eesti sovetiseeriti, ja Mimmi leidis pelgupaiga Rootsis, kus ta 1983. aastal suri. Hella Wuolijoki pühendab talle oma mälestustes ainult viis rida ning iseloomustab teda, kui “äärmist konservatiivi” ja antikommunisti.
Noorim õde Niina – pere neljas kuldmedaliomanik – oli andekas klaverimängija, lõpetas Moskvas sellesama gümnaasiumi mis Salme, õppis Helsingis muusikat ja andis kontserte ning õpetas Tallinna konservatooriumis. Hella Wuolijoki kirjeldas teda kui iludust, kes pani tänaval kõndides mehed endale järele vaatama. Mõne allika väitel abiellus ta kolm, mõne väitel neli korda, lisaks oli ta veel avalikult kihlatud seitsme mehega. Lapsi tal ei olnud ja ta oli ainus pereliige, kes suri oma sünnimaal Eestis, 1947. aastal.
Kõik Murrikute lapsed pidasid kogu elu üksteisega ja vanematega sidet. Kõige lähedasemad suhted valitsesid alati kahe vanema õe Hella ja Salme vahel, kellest olid juba enne 1914. aastat saanud ka soomlased. (…)

Hella Wuolijoe loomingu eestindusi:

“Minust sai ärinaine, ehk, Valge vares” 1908-1918, Tallinn, Eesti Raamat 2004 (tlk Endel ja Meelik Mallene).

“Koolitüdrukuna Tartus” 1901-1904, Tallinn, Eesti Raamat 1995, ka “Loomingu Raamatukogu” 1986 (tlk Linda Viiding).

Niskamäe näidendite tsükkel
“Niskamäe noorperenaine” (1940)
“Niskamäe Heta” (1950)
“Niskamäe naised” (1933)
“Niskamäe leib” (1938)
“Mis nüüd, Niskamäe?” (1953)

Linke Hella Wuolijoe kohta:
http://www.ala.edu.ee/wuolijoki.html
http://www.hauho.fi/nettihella/
http://www.kirjasto.sci.fi/hellawuo.htm
http://www2.kirmus.ee/biblioserver/isik/index.php?id=4303
http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/isik?1264

Püsiviide Lisa kommentaar

Next page »