Doris Lessing

26. jaan. 2009 at 8:57 e.l. (Nädala autor 2007) ()

Doris May Tayler (Lessing) sündis 1919. aastal Pärsias, kus ta veetis kaks esimest eluaastat. Hiljem asusid ta vanemad elama väikesesse farmi Rodeesias, kus möödusid ka tulevase kirjaniku kujunemisaastad. Rodeesia valge kogukonna kitsarinnalisus ja silmakirjalikkus jäi Lessingile üha võõramaks  ning 1949. aastal sõitis ta Londonisse, kaasas väike poeg ja esimese romaani „Rohi laulab” (The Grass Is Singing) käsikiri. Romaan avaldati ja Lessing sai otsekohe kirjandusringkondades tuntuks. Pärast seda on ta kirjutanud arvukalt romaane, jutukogusid, esseesid, reisiraamatuid, näidendeid ja kaks köidet autobiograafiat. Ükski tema raamat ei ole jäänud tähelepanuta ning need on sageli pälvinud vastakaid arvustusi. Iga kord, kui kriitikud on üritanud teda lahterdada – ta kirjutab rassismist, feminismist jne – on Lessing teinud järsu pöörde ja tulnud välja millegi ootamatu või üllatavaga. Tema viimaste aastate loomingu hulka kuuluvad realistlikud jutustused, omamoodi antiutoopiline seikluslugu ja esseede kogumik.

Lõik teosest:
„Augustis tuli majja keegi Jake Miller, kes oli lugenud üht Francese artiklit, milles ta pilkas moehulluseks muutunud põnevust tekitavaid võõramaiseid harrastusi, nagu jooga, I-Ching, maharishi ja subud. Toimetaja ütles, et narruste ajaks oli vaja midagi naljakat, ning see oli pannud Jake Milleri The Defender`isse helistama ja küsima Franceselt, kas ta võib külla tulla.
Uudishimu vastas Francese eest jaatavalt ning nüüd oligi elutoas suur lakkamatult naeratav mees, kingituseks kaasa müstilised raamatud. Piiramatu armastuse, rahu ja heasoovlikkuse naeratused muutusid varsti kohustuslikuks heade inimeste nägudel, või ehk tuleb öelda, et noorte ja heade inimeste nägudel, ning Jake oli selle kuulutaja, kuigi ta ei olnud noor, vaid üle neljakümne. Ta oli Inglismaal, sest ta hoidis Vietnami sõtta minekust kõrvale. Frances valmistus alistunult kõnet kuulama, kuid Jake ei olnud poliitikast huvitatud. Ta pöördus Francese kui teise vandeseltslase poole müstilise kogemuse alal. „Aga mul oli see kirjutatud kui nali,” protestis Frances, aga mees naeratas ja ütles: ,,Aga ma teadsin, et te kirjutasite nii ainult sellepärast, et te pidite, te suhtlesite nendega meie seast, kes suudavad aru saada.”
Jake väitis, et tal on igasugused erilised võimed – näiteks, et ta suudab pilved neid vahtides laiali ajada, ning tegelikult jälgis Frances akna all seistes ja kiiresti liikuvasse taevasse vaadates, kuidas pilved ülepeakaela mööda tõttasid ja hajusid. „See on kerge,” ütles Jake, „isegi üsna arenematutele inimestele.” Ta mõistis lindude keelt, ütles ta, ja suhtles kaaslaste mõistustega meeltevälise taju abil. Frances oleks võinud vastu vaielda, et tema ei ole kindlasti kaaslane, sest mees oli pidanud talle helistama, aga selle natuke lõbusa ja natuke ärritava stseeni lõpetas Sylvia, kes tõi Julialt teate – aga seda sõnumit Frances ei saanud kuulda. Sylvial oli seljas puuvillane jakk, mille peal olid sodiaagimärgid ja mis osteti, sest oli paras, ning Sylvia oli nii väike, et talle oli raske riideid leida; jakk oli tegelikult mõeldud lastele. Ta juuksed olid kahel pool naeratavat nägu peenikestesse patsikestesse punutud. Jake`I naeratused ja Sylvia naeratused kohtusid ja segunesid ja hetk hiljem lobises Sylvia selle uue lahke ja südamliku sõbraga, kes valgustas teda tema päikesemärgi, I-Chingi ja tõenäolise aura asjus. Heasoovlik ameeriklane heitis silmapilk maha raudrohukõrred ja ennustas talle nende pealt, ning see ajas Sylvia niisugusesse vasikavaimustusse, et ta lubas välja minna ja selle raamatu osta. Kogu tema olemus täitus väljavaadete ja võimalustega, mida ta ei olnud kunagi kahtlustanudki, otsekui oleks ta enne täiesti tühi olnud, ning see tüdruk, kes ei olnud suutnud ilma Juliata õieti majast väljudagi, läks nüüd enesekindlalt kaasa Jake`iga Illinoisist, et osta valgustuslikke traktaate. Ta tuli tagasi tema kohta hilja – kell oli juba kümme läbi, kui ta tormas trepist üles Julia juurde, kes võttis ta vastu embuseks välja sirutatud kätega, kuid laskis neil langeda, istudes raskelt ja vaadates tüdrukut, kes oli nii elevil, nagu Julia poleks tema puhul võimalikuks pidanud. Julia kuulas Sylvia sädistamist vaikuses, mis läks nii raskeks ja hukkamõistvaks, et Sylvia jäi vait.
„Noh, Sylvia, mu vaene laps,” ütles Julia. „Kust sa kogu selle lolluse said?”
„Aga, Julia, see ei ole lollus, tõesti ei ole. Ma seletan, kuula…”
„See on lollus,” ütles Julia, tõusis püsti ja keeras selja. Ta tegi seda selleks, et kohvi keeta, aga Sylvia nägi külma ja tõrjuvat selga ning hakkas nutma. Ta ei teadnud seda, aga Julia silmad olid veekalkvel ja ta võitles endaga, et mitte nutma puhkeda. Et see laps, t e m a laps, võib ta niimoodi reeta – just seda ta tundis. Nende kahe vahel, vana naise ja tema väikese armastuse vahel, sest sellele lapsele oli ta andnud oma südame tagasihoidmatult ja esimest korda elus – nii ta praegu tundis -,olid üksnes kahtlus ja solvumine.
„Aga, Julia, aga, Julia…” Julia ei pöördunud ringi ning Sylvia jooksis trepist alla, viskus voodisse ja nuttis nii valjusti, et Andrew kuulis ja läks tema juurde. Sylvia rääkis talle oma loo ja Andrew ütles: „Lõpeta nüüd. Sellel pole mingit mõtet. Ma lähen üles vanaema juurde ja räägin temaga.”
Ta läkski.
„Ja kes on see mees? Ja miks Frances ta sisse laskis?”
„Aga sa räägid nagu oleks ta varas või petis.”
„Petis ta ongi. Ta on vaesel Sylvial mõistuse peast petnud.”
„Tead, vanaema, niisugused asjad, jooga ja see kõik, on õhus – sa elad üsna kaitstud elu, muidu sa teaksid seda.” Ta rääkis tujukalt, aga vana õnnetu nägu kohutas teda. Ta teadis väga hästi, milles oli tegelikult häda, aga ta otsustas jätkata lihtsate põhjuste tasandil. „Ta satub sääraste asjadega koolis ikka kokku, sa ei saa teda selle eest ikka kaitsta.” Ja samal ajal mõtles Andrew ise, et ta loeb igal hommikul horoskoopi, kuigi ta muidugi seda ei uskunud, ning ta oli mänginud mõttega lasta endale tulevikku ennustada. „Ma arvan, et sa teed sellest endale liiga suure numbri,” julges ta öelda ning nägi, kuidas Julia lõpuks noogutas ja siis ohkas.
(Doris Lessing „Kõige ilusam unelm”, Varrak, Tallinn 2006)

Linke Doris Lessing`i biograafiatele:
http://www.dorislessing.org/biography.html
http://books.guardian.co.uk/authors/author/0,,-103,00.html
http://www.feministische-sf.de/einzelne_autorinnen/fsf_doris-lessing.html
http://et.wikipedia.org/wiki/Doris_Lessing
http://en.wikipedia.org/wiki/Doris_Lessing

Viiteid D.Lessingi loomingu kohta:
http://www.dorislessing.org/
http://www.infoplease.com/ce6/people/A0829509.html
http://www.google.com/Top/Arts/Literature/Authors/L/Lessing,_Doris/

Doris Lessingu kohta eesti keeles:
Voldemar Kolga „Doris Lessing räägib romaanis armastusest kogu selles täiuses”, Eesti Päevaleht 22.10.2004
http://www.epl.ee/?artikkel=276947
Krista Kaer „Doris Lessing: Me elame kirjanduse kuldajastul”, Postimees 27.01.2007
http://www.postimees.ee/280107/esileht/ak/241487.php
Marju Jõgeda, Doris Lessingu „Ellujäänu mälestused”, Eesti Ekspress, Areen, 22.09.2006
http://www.ekspress.ee/viewdoc/08E4652B368DF0BDC22571F10040BB92
„Hea naabri päevik” D. Lessing, (Krista Kaer)
http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?15195
Tiina Kaalep „Hea naabri päevik” D. Lessing, Eesti Ekspress, Areen, 30.01.2004
http://www.ekspress.ee/viewdoc/351300D9CB03AB7DC2256E2B0038FFCA
Kärt Hellermaa „Ängistuse kuldne käsiraamat”, Sirp, 11.08.2000

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar

Mati Sirkel

26. jaan. 2009 at 8:56 e.l. (Nädala autor 2007) ()

Mati Sirkel (12.10.1949), tõlkija. Sündinud Paides, õppinud Rakke algkoolis, Tallinna 42., 16. ja 7. keskkoolis 1956-1966. Õppinud TRÜs 1967-72 ajaloo-keeleteaduskonnas saksa filoloogiat, spetsialiseerudes kirjandusteooriale. Töötas KKI kirjandusteooria sektori nooremteadurina 1972-1975, KMi laborandina 1975-76, kirjastuse „Perioodika” toimetajana 1976-79,  aastast 1982 kutseline tõlkija. Kirjanike Liidu liige aastast 1989. 1980. aastal osales 40 kirja aktsioonis. Oli 1990-1995 KL-i välissekretär ja aseesimees, 1993-1996 Euroopa Kirjanike Kongressi juhatuse liige, aastatel 1995- 2004 Eesti Kirjanike Liidu esimees.

Vallo Kruuser/Eesti Ekspress

Foto: Vallo Kruuser/Eesti Ekspress

Mati Sirkel on Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia laureaat Robert Musili ”Omadusteta mehe” ja teiste raamatute tõlkimise eest.

“Kui aastal 1988 ilmus EKP KK ideoloogiasekretäri Mikk Titma eessõnaga Orwelli «Loomade farm», tähendas see minu jaoks seda, et tagasipöördumist ühiskondlikku lausjaburusse enam olla ei saa. Pärast seda oleme olnud oma valikutes sõltuvad üksnes esteetilistest ja kirjanduslikest kriteeriumidest ega ole olnud vaja arvestada mingisuguste poliitiliste keeldude-käskudega
Loomingu Raamatukogu oli vastupanu võimaluste piires, solidaarne sabotaaž süsteemi vastu, niipalju kui see võimalik oli. See oli igapäevane tsensuuri piiride järelekatsumine. Ja tuleb au anda vastutajaile, kes seda igapäevast Damoklese mõõka pea kohal kandsid. Sest kunagi ei võinud teada, milline on vahikoerte reaktsioon. Ja eriti tähendusrikas oli see, et täna oma mälestusi jaganud peatoimetajaist ei pidanud keegi häbenema.
Keegi ei läinud liigsetele kompromissidele ega kollaboratsioonile, keegi ei võtnud pattu hinge peale. Tehtud sai just nii palju, kui toona võimalik oli, ja päris kindel, et üksjagu rohkemgi (loetagu Lembe Hiedeli mälestusi LRi värskest bibliograafiast!).
(….)
Suur tänu kõigile, nii elavaile kui kadunuile, kes selle äratundmise ajel oma tööd nii hästi tegid ja praegu küll teistsuguste märkide all seda nii hästi jätkavad.”

(Katkend Mati Sirkeli artiklist „Kultuur contra lollus”, Postimees 19. jaan. 2007.)


Artikleid Mati Sirkeli sulest:

Mati Sirkel „Kultuur contra lollus”, Postimees 19. jaan. 2007 http://www.postimees.ee/190107/esileht/kultuur/240046.php

Mati Sirkel „Humanist Günter Grass ja Saksamaa sada aastat”, Eesti Päevaleht 25.08.2006
http://www.epl.ee/artikkel/352094

Link Mati Sirkeli tõlketöödele: http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/isik?2995

Tähtsamad tõlked:
Saksa keelest

Hermann Hesse „Stepihunt”, Loomingu Raamatukogu 1973
P. Handke „Tõelise tundmuse hetk. Vasakukäeline naine”, 1981
F. Kafka „Öösel”( LR 1983), „Ameerika” ja  „Loss”, 1987, viimased koos A. Sanga tõlgitud „Protsessiga”.
A. Schweitzeri „Kultuur ja eetika”, 1984
H. v. Kleisti „Michael Kohlhaas. Markiis di O …”, 1986
H. Bölli „Iiri päevik” (LR 1987) ja „Grupipilt daamiga”, 1993
J.G.Fichte „Inimese määratlus”, 1988
G. Grassi „Kass ja hiir” (LR 1987) ja „Plekktrumm”, 1990
Chr. Heini „Horni lõpp”, 1988 ja „Tangomängija”, LR 1992
W. Hauffi „Muinasjutud”, 1992
I. Fetscheri „Sallivus”, LR 1997
R. Musil „Omadusteta mees”, 2006

Teistest keelest
G. Orwelli „Loomade farm”, LR 1988
Uuskreeka keelest K.Kavafise „Luuletused”, 1989
Rootsi keelest koos O. Arderiga C. M. Bellmanni „Fredmani epistlid & laulud”, 1993
Hollandi keelest J. Huizinga „Mängiv inimene”, 1992
C. Nooteboomi „Järgmine lugu” LR, 1993
W. Elsschoti „Liimilevõtmine. Jalg”, 1996
 
Mati Sirkelist ja tema tõlkeloomingust:

Rein Veidemann „Mati Sirkel vahendas Musili „täpsuse ja hinge peasekretariaadi””, Postimees 15.09.2006
http://www.postimees.ee/150906/esileht/kultuur/218184.php

Kalev Kesküla „Metafüüsika magma pinnapealsuse šlaki all”, Eesti Ekspress, Areen 15.07.2004.
http://www.ekspress.ee/viewdoc/8D8828094176B68AC2256ECC0038BAB4

Toomas Liiv „Mati Sirkel stepihundiks!”, Eesti Päevaleht, 4.09.2004,
http://www.epl.ee/?artikkel=273388

Rein Veidemann „Maailmakirjanduse maiuspala nüüdsest ka eesti lugeja laual”, Postimees 21.11.2003.
http://www.aura.postimees.ee/221103/esileht/kultuur/119697.php

Teet Kallas „Sirkel koos Grassi ja Hessega ühe vihmavarju all”, Postimees 12.10.1999
http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/99/10/12/kultuur.htm

Toomas Raudam „Tohin ma teile tikuga kraapsata?” Postimees 08.05.1996.

Püsiviide Lisa kommentaar

Ian McEwan

26. jaan. 2009 at 8:54 e.l. (Nädala autor 2007) ()

Foto: AP Photo Adam Butler

2007. aastal alustab tegevust Tartu Linnaraamatukogu kirjanduskohvik. Avaüritus oli 25. jaanuaril raamatukogu kohvikus Vaikne Nurgake. Jaanuarikuu teoseks oli Ian McEwani romaan „Laupäev” Ene-Reet Sooviku tõlkes. Külaliseks oli tõlkija.

Lühibiograafia
Ian McEwan sündis 21. juunil 1948 Aldershotis, Inglismaal. Ta lõpetas Sussexi ülikooli bakalaureuse kraadiga inglise kirjanduse erialal 1970. aastal.  Magistrikraadi kaitses samuti inglise kirjanduse erialal East Anglia ülikoolis. Magistriõppe ajal võttis Ian McEwan osa loova kirjutamise seminarist, mida viisid läbi romaanikirjanikud Malcolm Bradbury ja Angus Wilson.

Loomingust
McEwani teoseid on pärjatud paljude kirjandusauhindadega. Tema esimene, 1975. aastal ilmunud novellikogu „Esimene armastus, viimane sakrament” (First Love, Last Rites) võitis Somerset Maugham’i auhinna; 1987. a. ilmunud „Laps ajas” (The Child in Time) Whitebreadi romaaniauhinna, Prix Fémina Etranger ja Saksamaa Shakespeare’i preemia. Tema raamatud on olnud mitu korda Bookeri auhinna finalistide hulgas ja 1998. a. võitis ta Bookeri auhinna oma romaani „Amsterdam” eest. Tema romaan „Lepitus” (Atonement) võitis WH Smith’i kirjandusauhinna (2002), Rahvusliku Raamatukriitikute Ühenduse ilukirjandusauhinna (2003), Los Angeles Times Prize’i ilukirjandusauhinna (2003), ja Santiago Euroopa romaaniauhinna (2004). 2006. aastal võitis ta James Tait Blacki mälestusauhinna oma romaani „Laupäev”(Saturday) eest. Hetkel valmib film Ian McEwani romaani „Lepitus” ainetel.

Katkend teosest „Laupäev”, lk. 34 – 35.
Lastekasvatuses ja kaasaegses geneetikas on üldtunnustatud tõde, et vanemate mõju oma laste iseloomule on väike või pole seda üldse. Iial ei või teada, kes tulemuseks on. Võimalused, tervis, väljavaated, hääldus, lauakombed – nende kujundamine võib olla sinu võimuses. Aga tegelikult määrab selle, missugune on inimene, kes sinu juurde elama tuleb, see, milline spermatosoid leiab millise munaraku, kuidas valitakse kahe paki kaardid, kuidas neid rekobineerumishetkel segatakse, poolitatakse ja splaissitakse. Rõõmsameelne või neurootiline, lahke või ahne, uudishimulik või tuim, suhtlemisaldis või uje – ja kõik, mis sinna vahepeale jääb; vanemlikku edevust võib lausa solvata see, kui palju tööd on juba ära tehtud. Teisest küljest võib see vastutusest vabastada. Asi saab sulle selgeks niipea, kui sul on rohkem kui üks laps; ligikaudu ühesugustest šanssidest elus kerkib esile kaks täiesti erinevat inimest. Siin koopataolises keldriköögis kell 3.55 hommikul, üksikus valguslaigus, otsekui lava, on Theo Perowne, kaheksateist aastat vana, ametlik haridustee juba ammu seljataga, lebaskleb tahapoole kallutatud köögitoolis, jalad kitsastes mustades teksastes, pehmest mustast nahast (omaenda raha eest ostetud) saabastes jalalabad lauaveerel risti. Oma õest Daisyst niivõrd erinev, kui juhuslikkus lubab. Ta joob suurest klaasist vett. Teises käes hoiab ta tagasikeeratud kaanega muusikaajakirja, mida ta loeb. Neetidega nahkjakk vedeleb põrandal hunnikus. Kapi vastu nõjatub kitarrikast. Sel on juba mõned aurikutrümmisildid – Trieste, Oakland, Hamburg, Val d’Isère. Sinna mahub neid veel. Kompaktsest stereost riiulil kokaraamatute kogu kohal langeb pehme uduvihmana öö läbi mängiva popmuusikajaama heli.
 Teinekord mõtiskleb Perowne, kas ta oleks nooruses eales osanud arvata, et ühel heal päeval on ta bluusimängija isa.

Teosed:
1975 First Love, Last Rites
1978 Between the Sheets
1978 The Cement Garden, eesti keeles „Tsementaed” 1978 (Tõlkinud Mart Kalvet)
1981 The Comfort of Strangers
1981 The Imitation Game
1983 Or Shall We Die?
1985 The Ploughman’s Lunch
1987 The Child in Time
1989 The Innocent
1989 Sour Sweet
1992 Black Dogs
1994 The Daydreamer
1997 Enduring Love
1998 Amsterdam, eesti keeles 2001 (Tõlkinud Anne Lange)
2001 Atonement, eesti keeles „Lepitus” 2003 (Tõlkinud Anne Lange)
2005 Saturday, eesti keeles „Laupäev” 2006 (Tõlkinud Ene-Reet Soovik)

Lingid:
Ian McEwani veebileht: http://www.ianmcewan.com/

Eesti keeles ilmunud artikleid:
Purskkaev ja raamatukogu, Ene-Reet Soovik, “Sirp” 260304

Ian McEwan “Laupäev” Indrek Koff, ajalehes “Eesti Ekspress”
http://www.ekspress.ee/viewdoc/C9728DEC00842E4CC225721F0052A27A

Anne Lange: Laupäev neurokirurg Henry Perowne’i peas, ajalehes “Postimees” 171106
http://www.postimees.ee/171106/esileht/kultuur/229218.php

Anne Lange: Plagiaat või laenamine? Ajalehes “Postimees” 081206
http://euro.postimees.ee/081206/esileht/kultuur/233108.php

Püsiviide Lisa kommentaar

Hanif Kureishi

26. jaan. 2009 at 8:14 e.l. (Nädala autor 2007) ()

25. oktoobril  toimus raamatukogu kohvikus Vaikne Nurgake Linnaraamatukogu kirjanduskohvik. Oktoobrikuu raamatuks oli Briti-Pakistani päritolu kirjaniku Hanif Kureishi romaan „Lähedus”.

Hanif Kureishi on sündinud 1954. a Kentis. Tema isa on pakistanlane ja ema inglanna. Londoni  King`s  College`is filosoofiat tudeerides hakkas kriketimängija ametit kaalunud Kureishi kirjutama näidendeid. 80ndate aastate algul kroonis noormehe kirjanduslikke püüdlusi edu. Tema teostes uuritakse multikultuurse ühiskonna probleeme. Tegelaskujud kõiguvad juurte ja assimileerumise, oma- ja vastassooihaluse, fundamentalismi ja individualismi vahel. Kureishi raamatud on tulvil vaimukust ja irooniat, situatsioonikoomikat ja mahlakaid kirjeldusi. On ju Kureishi tunnistanud
huumori oma maailmavaateks. (Triin Tael).

Katkend Hanif Kureishi romaanist „Lähedus”, Huma 2002
„Ma tean, et armastus on tume töö; ja käed tuleb ära määrida. Kui sa ennast tagasi hoiad, ei juhtu mitte midagi huvitavat. Ja samal ajal tuleb leida õige inimeste vaheline kaugus. Kui sa oled liiga ligi, matavad nad su enda alla; kui liiga kaugel, jätavad nad su maha. Kuidas siin õiget vahekorda hoida? See on nii ahvatlev, kuidas hea suhte puhul võivad veel ka paljude aastate pärast ootamatult avaneda inimeste senitundmatud kihid, just nagu arheoloogilistel väljakaevamistel. On palju uurida ja mõista. Mõnest teisest inimeset saab aga vaid tüdinult ära pöörduda.
Ma tahan öelda: nõnda need asjad lihtsalt on.

Ma ei olnud ilmselt tippvormis, kui me Susaniga esimest korda abielunõustaja juures käisime. Kui tead, et kõik on möödas, ei paku olevik enam lohutust. Kõik käisid mulle närvidele. Tänaval tõuklesin võõrastega. Metroos lükkasin ma kellegi trepist alla, lootuses, et politsei võtab mu kinni ja süüdistab mind ohjeldamatu vaimu valdamises. Korteris, kus ma töötan, sööstsin ma ühe asja juurest teise juurde. Minu arst, kes on minu sõber, tutvustas mulle varmalt kõiki olemasolevaid rahusteid. Aga ma ei andnud talle meeldivat võimalust näha, kas need ka rahustavalt mõjuvad.
   Ma olin üllatunud, et me üldse nõustaja juurde jõudsime, ilma et oleksime teineteisele küüntega kõrri karanud. Teel sinna pidasime me teineteisele loengut sellest, kui kaua on õige teekotti tassis hoida. Tema ütles, et minul ei olevat teetegemise peale kätt, olgugi et ma jõin teed päev läbi ja isegi lisasin sellele – üpris oskuslikult – veidi piima ja mõnel puhul lõigukese sidrunit. Aga see ei olnud Susanile küllalt hea. Ma lootsin , et teeküsimus nõustaja juures üles ei kerki, vähemalt mitte otsekohe: ma jätan oma naise maha, sest ma ei saa talle tassi teed tehtud.
  Ma oleksin võinud Susanile keeva vett pähe kallata ja Susan oli valmis minu mune keeva vette kastma, kui me oma auto nõustaja sissesõiduteel rammisime ja tema ukse poole jooksu panime. Ma kujutan ette, et Victorile on teraapia kasuks tulnud. See annab talle võimaluse rohkem iseendast mõelda, kui ta seda kunagi varem on teinud, aga vähem süngelt.
Nüüd teab ta endast üht-teist. Kas ta on muutunud, on iseküsimus. Ma oletan, et vastus sõltub sellest, kas inimene peab iseenese tundmist hüveks ja näeb selles inimkonna keskset eesmärki. Samuti olen ma mõtisklenud, kas pole tekkinud uut klassivahet – on need, kes võivad endale lubada oma vaimu ja tunnete hooldust, puhastades end iga nädal toksilistest kujutelmadest – ja teised, kes peavad elama sellega, mis neid mürgitab.

  Ja ometi, vaatamata mu vastutahtsi minekule – tahtmatusele lasta end taas kord sundida – olin ma otsustanud kõik üles tunnistada, pakkuda kõhklemata paari saladust, niisugustena, nagu nad on. Ma tahtsin olla tubli abivajaja. Sellegipoolest komistasin ma sisse astudes, kui kujutlesin, et kuulen nende haletsusväärsete paaride ulgumist, kes on igaveseks nende seinade vahele kokku aheldatud. Pidin toetama näo vastu tualettruumi seina ja võitlema mõttega akna kaudu pageda ja läbi selle maise Terviseoru minema hiilida.
   Susan ja mina istusime kõrvuti, kuigi umbes kuuejalase vahemaaga, keskealise ja kuidagi üleolev-kamandava olekuga naise vastas, kelle pilk oli „murelik”, et mitte öelda vaevatud. On vast töö – koguda viletsuse ande. Temal juba tööst puudust ei tule.
   Susan pidi juba üsna varsti teise taskurätiku appi  võtma.
   Nõustaja paistis Susanile kaasa tundvat nagu minagi, eriti veel siis, kui ma – lihtsalt selleks, et asi käima läheks – püüdsin määratleda armastust kui uudishimu. Ma väitsin, et ärevus, rahutus, uudishimu ja iha enama järele on elu tuum – lastest on seda selgesti näha. Ma ütlesin, et mu uudishimu Susani vastu on otsa saanud. Ma ütlesin, et ma ei ihka enam tema hinge tundma õppida. Ta tüütab mind, või siis tüütan ma iseennast, kui olen koos temaga.
   Ma ütlesin: ”Ainult hinged loevad!”
Nõustaja nõjatus ettepoole: ”Mida hinged teile tähendavad?”
„Hinged?”
„Jah, mis tundeid see sõna teis tekitab?”
Ma kallutasin ennast ettepoole. „Inimmeele hinged! Kas need avanevad sisse- või väljapoole. Olgu see väljapoole! Tulgu kõik – välja!”
   Ma langesin tagasi tooli seljatoele, häbenedes oma iha, kõiki oma tahtmisi. Et ma ei suutnud tahta oma elu Susaniga – millest mulle oleks pidanud aitama – oli seletamatu ja julm. Nõustaja saab muidugi aru, mida ma hingede all mõtlen, ja tuleb mulle appi.
  See naine, kes eeldatavasti uskus alateadvuse ohjeldamatuisse ihadesse, osutus sellegipoolest hoopis mingiks ratsionalistiks. Ta vastas kannatlikult, et suhted muutuvad aja jooksul vähem kirglikeks. See on ootuspärane. Innukuse asemele ilmuvad uued lohutused.

Loomingut ja linke:

Hanif Kureishi „Lähedus”, Huma 2002
Hanif Kureishi „Äärelinna Buddha, Varrak 1996

http://ester.utlib.ee/search*est/akureishi/akureishi/1,1,15,B/exact&FF=
akureishi+hanif+1954&13,15

http://www.screenonline.org.uk/people/id/469222/index.html

Hanif Kureishi ametlik veebisait
http://www.hanifkureishi.com/

Hanif Kureishi
http://books.guardian.co.uk/authors/author/0,,-100,00.html

Hanif Kureishi süüdistab BBCd tsensuuris, 18.04.2007, Postimees http://www.postimees.ee/180407/esileht/kultuur/255768.php

Tarmo Rajamets, Hanif Kureishi „Lähedus”, 24.04.2002, Eesti Ekspress, Areen http://www.ekspress.ee/viewdoc/1238081B87F42857C2256BA4004AE44C

Püsiviide Lisa kommentaar

Ene Mihkelson

26. jaan. 2009 at 8:12 e.l. (Nädala autor 2007) ()

23. oktoobril 2007 kell 17.00 Eesti raamatu päeva kirjandusõhtu „Ajalooline mälu ja eesti identiteet”. Teema üle arutlevad kirjanikud Ene Mihkelson ja Enn Nõu. Vaatluse all on E. Mihkelsoni romaanid „Ahasveeruse uni” ja „Katkuhaud” ning E. Nõu romaan „Koeratapja”.

 

Ene Mihkelson,  eesti prosaist ja luuletaja – sündinud 21. oktoobril 1944 Imavere vallas Viljandimaal Tamme k. talupidaja tütrena, õppis Rakvere raj Rägavere 7-kl koolis 1952-53, Karitsa 7-kl koolis1953-59, Rakvere internaatk-s 1959-63 ja TRÜ-s ajaloo-keeleteaduskonnas 1963-68. Töötas Võnnu keskk-s  1968-69 õpetajana, Tartus KM KO-s tead. töötajana 1969-79,  TRÜ žurnalistika kat.-s ajuti lepingulistel töödel 1979-81, sestsaadik vabakutseline kirjanik.
„Eesti Ekspressi” küsitluse põhjal kuulutasid kriitikud 2006. a  „Ahasveeruse une” taasiseseisvusaja parimaks romaaniks.

Ene Mihkelsoni „Ahasveeruse uni” ja Nikolai Baturini „Kentaur” on teosed, mis kinnitavad Suure Romaani võimalikkust ja elujõudu ka uue aastatuhande alguse eesti kirjanduses. Nagu oma luules ja teistes proosateostes tegeleb Ene Mihkelson ka „Ahasveeruse unes” meie lähiajaloo valulise mõtestamisega ja näitab, et minevikku selgeks rääkimata ei saa keegi olla oleviku peremeheks, tulevikust rääkimata. See on Juhan Liivi eetilise kreedo kuulutamine kaasajal ja moodsa kirjanduse võtetega. „Ahasveeruse uni” on mitmehäälne mäluromaan, mille luuremängud ja peategelase isa surma üle juurdlemine pakuvad lisaks psühholoogilisele pingele ka süžeelist põnevust. (Janika Kronberg).
Katkend Ene Mihkelsoni romaanist „Katku haud” (Varrak 2007)

„Kas Eestimaal on üldse paiku, kus pole midagi hullu juhtunud, kas neid paradiisisaarekesi on üldse olemas!
Pärast läksime proua Bintaga saksa surnuaedu vaatama. Proua Bintagi polnud seal käinud, nii et tundsime mõlemad heameelt, et vaatamisväärsuste juurde juhatavad viidad olid suure tee äärde hästi nähtavad. Mul oli nimelt tunne, et olime 1953. aastal Pontusega sellel surnuaial käinud ja seal oli mälestusteenistus. – Imelik kujutlus, mõtlesin tähisteta kõrgemaid mullakühme vaadates.-
Mis tähendus oli sõnal saksa surnuaed, kus ja millal ma olin seda kuulnud, et üldse tahta siia tulla? Kaata juures ei olnud ma siis veel käinud ega osanud oletava pilguga ka seda maja otsida , kus Kaata oma ülesandeid saamas või aruandeid tegemas käis.
 See siin oli üks põhjalikult unustusse vajunud paik, millelt koristustööde huvides ilmselt niideti heina. Kulu ja risu neil küngastel igatahes ei olnud. (Kabeli ääres siiski oli.)
 Proua Binta tundis huvi just kabeli vastu, mis seisis pooleldi lagunenud olekus surnuaia väravast vasakule poole jääval künkal. Me uurisime kabeli seinu seest ja väljast ning seal tuli mulle ka meelde, et Sanna oli millalgi ütelnud, et mu isa surnukeha visati kabeli taha kaevatud auku. Ma olin Pilistvere surnuaias kabeli ümber tundide kaupa haudu uurinud ega tahtnud uskuda, et üks bandiidiks arvatu maeti salaja kellegi teise ja alles elavate sugulaste hoolduse all olevale hauaplatsile. Siia risuhunnikusse aga võibolla küll, kus salakorterid ja julgeolekumajagi lähedal.
 Proua Binta huvita ei oleks see mõtegi mulle pähe tulnud, nagu looks tema kohalolu millegi avanemiseks vajaliku pinge.
 Lossi praeguses pargis jalutades sain aga aru, et olime Pontusega hoopis olnud seal. Pontus oli mõni aeg tagasi ostnud vana ajast ja arust oleva mootorratta, mille osasidki enam saada ei olnud. Ta oli nii uhke oma esimese ainult ennast arvestava ostu üle, et üheksa-aastasele minulegi tundus tema rõõm natuke lapsik. Pontus oli sel ajal juba vana mees.
 Pargi maanteepoolsel küljel seistes meenus, et just siin oli Pontus mind tutvustanud ühele meie juurde astunud võõrale mehele. Äkki tundus mulle, et tegelikult oli ta selle sõidu võtnud ette just selle kohtumise pärast.
 Jah, tal ei ole vanemaid. Ta on vaenelaps, oli Pontus ütelnud. See lause jahmatas mind sedavõrd, et ma ei vaadanud meestki täpsemalt. Kohtumises oli mingi ebalus, kahevahelolek.
Suvekuum päike ning alandustunne Pontuse sõnade pärast pani mu pea ringi käima. Siis läks silme eest pimedaks ja ma ütlesin, et pean kohe pikali heitma, sest muidu ma minestan.
 Pontus talutas mu kähku ühe pargipingi juurde, kus ma mõnda aega tõesti lamasin. Kui ma jälle nägema hakkasin, meest enam ei olnud. Mäletasin vaid, et ta ei olnud üksi. Mingid teised mehed olid seisnud sealsamas, aga ka nende nägusid ei osanud ma tähele panna.
 Tol koos proua Bintaga tehtud ekskursioonil tuli mulle ka see kohtumine millegipärast meelde, aga ma ei rääkinud sellest.
 Kaatale rääkisin, kui ta meenutas meie kunagisi vanade mõisate külastamise retki, nagu oleksime nendes parkides olnud alles eile.
 Või Pontus tegi sulle niisuguse kingituse, ütles Kaata, ja ta nägu paljastus jälle tuttavas irves. Ma imestasin selle irve ootamatu ilmumise üle, sest meie jutuajamises ei olnud mitte vihjetki olukordadele, mida ta iseloomustas pitsituse- ja pahanduse-sõnaga.
Kas see mees võis tõesti olla mu isa, kas ta tõesti võeti haavatuna kinni ja pidi enne mahalaskmist ka unes nähtud töökoja sarnase põrgu läbi tegema?  Mis mõte oli isale näidata last, kes teadis, et ta vanemad on surnud, sest seda ju Pontus sel kohtumisel rõhutas, vilksatas Sanna köögis istudes läbi pea, kui mu meeled olid ikka veel Kaata ja proua Bintaga tehtud ekskursioonide mõju all.
 Kui inimene saab minevikust midagi ootamatut teada, vaatab ta selle teadmise valgel oma varasema käekäigu üle, tõlgendades kõige harilikumad situatsioonid tähendusrikkaks. Kaata oli juhuste imeliseks tõlgendamise ala päris meisterlik, mina tegin unenägudega peaaegu et sama. Pontus tahtis mootorratast ehk pikemal sõidul lihtsalt proovida, aga mina rikkusin nõrkushooga ta elevuse ära.
 Kust ta, põrguline, sel vaesel ajal mootorratta ostmiseks raha sai, esitasin meenutusõrnusest ärgates, ürgeestiliku kihvatusega alati kõige tähtsamana tunduva küsimuse: Vanaema võttis enamasti ju võõraspoja käest palga ära, sest nende majapidamine oli ühine. Miks mäletasin kevadpidu, kui saksa surnuaial toimunud jumalateenistust?  Miks oli vaja rõhutada, et mul ei ole vanemaid?”.
Loomingu kohta:

Ene Mihkelson „Päevad on laused”, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005

Jaanus Adamson ja Elo Viiding „Tervitusi teisest ilmast!”, 15.03.2002 Sirp

Märt Väljataga „Ma müüsin su, sa müüsid mu”, 25.05.2007 Sirp
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=1850:ma-m-sin-su-sa-m-sid-mu&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3161

Toomas Liiv „Ene Mihkelson jälgib poliitilist katku Eesti näitel”, Eesti Päevaleht 8.06.2007
http://www.epl.ee/artikkel/388953

Kalev Keskküla „Ahasveerus ja rehepapp piiririigis” Eesti Ekspress 21.08.2006
http://www.ekspress.ee/viewdoc/440A4D58BABF769EC22571D100372718

„Ene Mihkelson pälvis maineka Euroopa kultuuripreemia”, Postimees 6.05.2006
http://www.postimees.ee/060506/esileht/kultuur/200582.php

Sirje Kiin „Ene Mihkelsoni matsi põhi”, Kultuur ja Elu 4/2004,
http://kultuur.elu.ee/ke478_mihkelson.htm

Kajar Pruul „Tundmatu suur loom unede udus”, (Ahasveeruse uni) Eesti Ekspress, Areen 10.01.2002
http://www.ekspress.ee/viewdoc/5cc821e24d4125bc42256b3d002c4ec6

Toomas Liiv „Mihkelson uitamas Ahasveerusena” Sirp 15.03.2002

http://et.wikipedia.org/wiki/Ene_Mihkelson

Püsiviide Lisa kommentaar

Leelo Tungal

26. jaan. 2009 at 8:10 e.l. (Nädala autor 2007) ()

Nädala autor Leelo Tungal kohtus 3. oktoobril 2007 Annelinna noorte lugejatega.

luhala.haridus.ee

Foto: luhala.haridus.ee

Leelo Tungal (22.06.1947), luuletaja, prosaist, lastekirjanik, tõlkija. Sündinud Tallinnas kooliõpetajate peres. Lõpetanud TRÜ 1972. a eesti filoloogina.

Leelo Tungal „Salajutt”, TEA kirjastus, Tallinn 2006
Luuletusi väiksematele

Sama laps

Kes see lõhkus portselanist lambad?
Kes viis liivakasti vanaema hambad?

Kes see taadi taskud kinni nõelus?
Kes see soola suhkru sisse sõelus?

Kes see muukis lahti kapilingi?
Kes see pruukis ema pidukingi?

Kes see mähkis pliidi ümber niiti?
Kes see tegi vaibast rullbiskviiti?

Kas seesama pisike ja paike
laps, kes praegu püüab päikselaike?
See, kes teatab: „Hakkan eluajaks
väga heaks ja targaks õpetajaks!”
.

Kui ma…

Kui ma kunagi kasvan suureks,
jäävad väikeseks isa ja ema,
las nad elavad rõõmsalt mu juures,
ma ei hakkagi tõrelema,
kui nad lõhuvad sinise tassi
või siis kollase pardiga kruusi.
Ma neid nurka seepärast ei tassi –
Ostan kogu aeg uusi ja uusi…
Siis ema saab kindlasti kurvaks,
aga isal on muidugi häbi…
Nii teeksin ma küll, aga nurgas
Tuleb seista vist elu läbi!

Palju õnne sünnipäevaks!

Palju õnne sünnipäevaks,
Sõrmed, varbad, kõht ja kõrvad!
Palju õnne sünnipäevaks,
Ripsmed, juuksed, kulmukarvad!

Palju õnne, põlved, reied,
Silmad, selg ja kael ja nina!
Juhuslikult saate teie
Sama vanaks nagu mina!

Valik linke autorist ja autori kohta:

Leelo Tungal „Sõimusõltuvus ehk ära võta südamesse”
http://www.virumaa.ee/discuss/msgReader$5633
„Leelo Tungal saab Muhvi” postimees.ee
http://www.postimees.ee/070507/esileht/kultuur/259189.php
Kaarel Kressa „Leelo Tungal 60” 16.06.2007
http://www.epl.ee/artikkel/389978
Tiina Kirss „Kolm eesti naist elulugudes”
http://www2.kirmus.ee/elulood/katkend8.html
„Leelo Tungal õpib pärast kurbi aastaid jälle rõõmu tundma”, naisteleht.ee.
http://www.naisteleht.ee/node/3145
Rainer Kerge „Leelo Tungal: Mulle ei meeldi see kuuskümmend, tõesti ei meeldi”
http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=235273&d=20070622&a=1
Leelo Tungal „Laps pole prestiižne” 19.04.2002 Eesti Päevaleht”
http://www.epl.ee/?artikkel=202035

Linke ilmunud raamatutele
http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/isik?372

Valik loomingut:
Õitsev kuristik, Eesti Raamat 1974
Väike võlur Viivika, Kirilill 2005
Väike ranits, ER 1982
Väike jõulusoov, Tänapäev 2004
Väike draakon ja päkapikud, Kalev 2005
Varesele valu…, Avita 2002
Vana vahva lasteaed, ER 1988
Vampiir ja pioneer, Koolibri 1993
Unehaldja killumäng, Kirilill 2006
Täisminevik, Tänapäev 2007
Trips kasvatab kutsikaid, Kirilill 2006
Tere-tere, ER 2005
Taadu talus, Kirilill 2005
Sul on teha mehetöö, ER 1987
Siri Siiriuselt, Tänapäev 2003
Sipelgas Sass, Kirilill 2005
Siil Felix ja sekelduste sügis, Varrak 2005
Siil Felix ja päkapliks Kerli, Varrak 2004
Siil Felix ja kriminaalne loomaaed, Varrak 2005
Seltsis on segasem, ER 1983
Salajutt, TEA Kirjastus 2006
Sabaga päike, TEA Kirjastus 2007
Rõõmsad röövikud, Kirilill 2005
Ruttab, ruttab rõõmus rong, Kirilill 2006
Reks ja Tuks, Kirilill 2007
Rebane Reino ja jänes Heino, Kirilill 2007
Päkapiku pähklikott, Ramona 1996
Pool kera, ER 1983
Pille, Madis ja teised, ER 1989
Piilu Peep ja pardimamma, Kirilill 2007
Palju õnne sünnipäevaks!, Kupar 1994

Püsiviide Lisa kommentaar

Sergei Dovlatov

26. jaan. 2009 at 8:07 e.l. (Nädala autor 2007) ()

27. septembril kell 14 -16 raamatukogu kohvikus Vaikne Nurgake Linnaraamatukogu kirjanduskohvik: Septembrikuu  raamatuks on Sergei Dovlatovi romaan „Kohver”.

„Sergei Dovlatov sündis 1941. aastal Ufaas, kuhu ta perekond oli evakueeritud, ja suri 1990. aastal emigratsioonis New Yorgis. 1978. aastal lahkus ta Venemaalt – selleks ajaks oli lõplikult selgeks saanud, et ühtki raamatut tal Nõukogude Liidus avaldada ei õnnestu. Tema esikraamatu tiraaž hävitati KGB käsul. Kirjanikuks kujunes Dovlatov küll Venemaal, kuulsaks sai aga alles Ameerika-perioodil. Seniajani on ta üks armastatumaid vene kaasaegseid autoreid. Ameerikas elatud aastate jooksul andis ta välja 12 raamatut.” (Jüri Ojamaa) 

Katkend:  Sergei Dovlatov  „Kohver”, Tänapäev 2007,
(tlk Jüri Ojamaa).
„Autojuhikindad” lk. 111-114.

Jura Schlippenbachiga tutvusin ma konverentsil Tauria palees. Õieti küll tehaseajalehtede toimetajate nõupidamisel. Mina esindasin ajalehte Turbostroitel. Schlippenbach Lenfilmi ajalehte, mis kandis nime Kadr.
 Ettekande tegi oblastikomitee teine sekretär Bolotnikov.
Lõpuks ütles ta: „Meil on eeskujulikke ajalehti, näiteks Znamja Progressa,. On keskpäraseid, nagu Admiraltejets. On halbu nagu Turbostroitel. Ja lõpuks on unikaalne ajaleht Kadr. See on lausa fantastiliselt andetu aj igav.”
 Ma vajusin veidi kössi. Schlippenbach, vastupidi, ajas end uhkelt sirgu. Nähtavasti tundis ta end tagakiusatava dissidendina. Ja hüüdis siis valjusti: ”Lenin ütles, et kriitika peab olema põhjendatud!”
 „Sinu ajaleht, Jura, on allpool igasugust kriitikat,” vastas sekretär…
Vaheajal astus Schlippenbach minu juurde ja küsis:
 „Vabandage, kui pikk te olete?…”
Ma ei olnud üllatunud. Ma olin sellega harjunud. Ma teadsin, et nüüd järgneb absurdne vestlus: „”Kui pikk sa oled?” – „Sada üheksakümmend neli sentimeetrit.”- „Kahju, et sa korvpalli ei mängi.” – „Miks ei mängi? Mängin küll.” – „Seda ma arvasingi…””
 „Kui pikk te olete?” küsis Schlippenbach.
„Meeter üheksakümmend neli. Mis siis?”
„Asi on selles, et ma teen harrastusfilmi. Tahaksin pakkuda teile peaosa.”
„Mul ei ole näitlejavõimeid.”
„See pole oluline. See-eest on faktuur sobiv.”
„Mida tähendab faktuur?”
„Väliskuju.”
Me leppisime kokku kohtuda järgmisel hommikul.

Schlippenbachi nimi oli mulle juba varem tuttav ajalehtede sektori kaudu. Kuid me ei olnud isiklikult tuttavad. See oli närviline ja kõhn pikkade räpasevõitu juustega mees. Ta rääkis, et tema Rootsi esivanemaid on nimetatud ajaloodokumentides. Lisaks sellele kandis Schlippenbach kotis kaasas üheköitelist Puškini teoste kogu. „Poltaava” kohale oli kompvekipaber vahele pandud. „Lugege,” ütles Schlippenbach närviliselt.
 Vastust ootamata karjus ta ise haukuva häälega:
 
Näe, Rootsi malev kokku vajub
kui kevadine lumehang –
nüüd Rosen oma väega hajub
ja Schlippenbach on meie vang.*
*/Betti Alveri tõlge/

Ajalehtede sektoris teda peljati. Schlippenbach käitus ütlemata jultunult. Võib-olla andis tunda äge meelelaad, mille ta oli pärinud Rootsi kindralilt. Aga järele anda ja taganeda Schlippenbachile ei meeldinud.
 Ma mäletan, suri vana ajakirjanik Matjušin. Keegi hakkas korjama raha tema matusteks. Küsiti ka Schlippenbachilt. Ta hüüatas:
„Ma ei oleks ka elusa Matjušini eest rublatki andnud. Surnu eest ei anna ma viit kopikatki. Las KGB matab oma öördajaid…”
 Seejuures laenas Schlippenbach alailma raha oma töökaaslastelt ja maksis tagasi väga vastumeelselt. Laenuandjate nimekiri tema ajakirjanikumärkmikus võttis enda alla kaks lehekülge. Kui talle võlga meelde tuletati, käratas Schlippenbach ähvardavalt: „Kui sa mind tüütama hakkad, tõmban sind nimekirjast maha!…”
Õhtul pärast nõupidamist helistas ta mulle paar korda. Niisama, ilma konkreetse põhjuseta. Tema loid toon andis tunnistust meie süvenevast lähedusest. Sõbrale võib ju helistada ka ilma erilise vajaduseta.
„Tüdimus on kallal,” kurtis Schlippenbach, „ja juua pole ka midagi. Laman siin üksinduse diivanil naise seltsis…”
 Juttu lõpetades tuletas ta mulle meelde:
„Homme arutame kõik läbi.”
Hommiku veetsime ajalehtede sektoris. Mina lugesin revisjoni, Schlippenbach valmistas ette järjekordset numbrit. Ta hüüdis ühtelugu närviliselt: „Kuhu käärid on kadunud?! Kes võttis mu tüpomeetri?! Kuidas kirjutatakse „Lõuna-Aafrika Vabariik” – kas kokku või sidekriipsuga?!…”
Siis läksime lõunat sööma.
Kuuekümnendatel aastatel kuulus Ajakirjandusmaja puhvet madalama lüli jaotuspunktide hulka. Siin müüdi veiselihast viinereid, konserve, kalamarja, marmelaadi, keelt, defitsiitset kala. Teoreetiliselt teenindas puhvet Ajakirjandusmaja töötajaid. Sealhulgas ka tehaseajalehtede ajakirjanikke. Tegelikult võisid sinna sattuda ka inimesed tänavalt. Näiteks mittekoosseisulised autorid. See tähendas, et jaotuspunkt muutus aegapidi üha vähem kinniseks. Järelikult jäi seal defitsiitseid toiduaineid üha vähemaks. Lõpuks jäi endisest toredusest alles ainult Žiguli õlu.
 Puhvet võttis enda alla kuuenda korruse kogu põhjapoolse osa. Aknad avanesid Fontankale. Kolme saali mahtus korraga üle saja inimese.
 Schlippenbach tiris mu nišši. Siin oli kahene laud. Nähtavasti seisis meil ees täiesti konfidentsiaalne jutuajamine. Tellisime õlut ja võileibu. Schlippenbach alustas häält tasandades:
„Pöördusin teie poole, sest ma hindan intelligentseid inimesi. Olen ka ise intelligentne inimene. Meid on vähe. Ausalt öeldes peaks meid olema veel vähem. Aristokraadid surevad välja nagu eelajaloolised loomad. Kuid asja juurde. Ma otsustasin teha harrastusfilmi. Olen juba küllalt raisanud oma parimaid aastaid labasele ajakirjandusele. Ma ihkan tõelist loomingulist tööd. Ühesõnaga, homme asun ma võtteid tegema. Tuleb umbes kümne minuti pikkune film. See on mõeldud satiirilise pamfletina. Süžee on järgmine. Leningradi ilmub salapärane võõras. Temas on kerge ära tunda tsaar Peetrit. Todasama, kes kakssada kuuskümmend aastat tagasi rajas Peterburi. Nüüd satub suur valitseja labasesse nõukogude tegelikkusesse. Militsionäär ähvardab teda trahviga. Kaks joodikut teevad ettepaneku osta kolme peale pudel. Ärikad tahavad tsaari saapaid  ära osta. Linnukesed peavad teda rikkaks välismaalaseks. KGB töötajad spiooniks. Ja nii edasi. Lühidalt, ümberringi juuakse ja on täielik pordumaja. Tsaar hüüab kohkunult – mida ma teinud olen?! Miks ma rajasin selle litside linna?!”
(…) 
Kirjanikust ja tema loomingust:

http://et.wikipedia.org/wiki/Sergei_Dovlatov

http://www.sergeidovlatov.com/

Priit Hõbemägi „Sergei Dovlatovi „Kohver”” 30.03.2007, Eesti Ekspress, Areen
http://www.ekspress.ee/viewdoc/C1121EF5C4585063C22572AE0053235F

Peeter Küntsler „Sergei Dovlatov „Tsoon””, 03.02.2006 Eesti Ekspress, Areen
http://www.ekspress.ee/viewdoc/FBF9DCE02832A151C225710A004647DF

Brigitta Davidjants „Sergei Dovlatov – elukutselt venelane, loomult jutustaja”, 04.02.2006, Eesti Päevaleht
http://www.epl.ee/?artikkel=311369

Kalle Käsper „Kirjanik Sergei Dovlatov, automaat ühes, võtmekimp teises pihus”, 10.03.2006, Eesti Päevaleht
http://www.epl.ee/?artikkel=315158

http://www.harpers.org/subjects/SergeiDovlatov

http://www.litencyc.com/php/sworks.php?
authoruid=5503&golist=true&exact=true

http://www.pismenny.com/Projects/Sergei%20Dovlatov/SD.htm

http://dovlatov.km.ru/

Kalle Käsper „Dovlatovi mäed Mihhailovskoje ümbruses”
http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/98/11/16/kultuur.htm#teine

http://dowlatow.chkebelski.de/links_e.html

Arvo Pesti „Kompromissi kommentaarid” TMK 06.06.2004

Püsiviide Lisa kommentaar

Indrek Hargla

23. jaan. 2009 at 2:04 p.l. (Nädala autor 2007) ()

(s. 1970) on enim avaldatud ja tunnustatud eesti ulmeautor.

Indrek Hargla on kirjutanud kõigis ulme alamžanrites: palju õudusjutte, sealhulgas etnoõudust, pisut vähem teaduslikku fantastikat ja linna-fantasyt, aga üks Inderk Hargla lemmikžanre paistab olevat alternatiivajalugu. Hea jutuvestmisoskusega Hargla loomingus on nii väga tõsiseid kui üsna humoorikaid noote.

Hargla on nii lühijuttude, jutustuste kui romaanide kirjutaja. Romaanidest on ilmunud „Baiita needus” (2001), „Palveränd uude maailma” (2003), „Vabaduse kõrgeim määr” (2003) ja „French ja Koulu” (2005). Jutud on ilmunud autorikogumikes „Nad tulevad täna öösel!” (2000), „Pan Grpowski üheksa juhtumit” (2001), „Hathawareti teener” (2002), „Roos ja lumekristall” (2006) ning võrguajakirjas „Algernon” ja kirjastuste Salasõna ja Fantaasia poolt väljaantavates antoloogiates. Tema loomingut on tõlgitud ka prantsuse ja vene keelde.

Indrek Hargla on avaldanud ka kirjanduskriitikat ning 2005. a. ilmus tema koostatud eesti õudusjuttude kogumik „Õudne Eesti”.

Tunnustused: Ulmeauhind Stalker 2000.  a. jutustusele „Excelsuse konkistadoorid” ja jutule Spitzbergeni nokturn”,  2001. a. jutustusele „Sindbadi kaheksas reis”, 2002. a. raamatule „Pan Grpowski üheksa juhtumit” ja jutustusele „Väendru”, 2003. a.  jutustusele „Püha graal – 1984” ja jutule „Vend Rus”,  2004. a. jutule „Vlad”, 2006. a. raamatule „French ja Koulu”, 2007. a. raamatule „Roos ja lumekristall”, jutustusele „Ingellik olevus” ja jutule „Emajõe ääres”. Romaanivõistlustel 2002. a. II koht romaanile „Vabaduse kõrgeim määr” ja 2000. a. ulmekirjanduse eripreemia romaanile„Baiita needus”. Ajakirja Algernon jõuluteemaliste lühijuttude võistluse I koht jutule „Valged jõulud”.

Intervjuud:
Andri Riidi intervjuu Indreh Harglaga Ulmekirjanduse Baasis
http://193.40.240.76/sfbooks/kysimused/hargla.htm

Raul Sulbi intervjuu Indrek Harglaga ajalehes Postimees, 8.09.2006
http://www.postimees.ee/080906/esileht/kultuur/217037.php

Jaak Urmeti intervjuu Indrek Harglaga ajalehes Eesti Päevaleht, 5.12.2003
http://www.epl.ee/artikkel/252054

Arvustused:
Indrek Hargla teose arvustused Ulmekirjanduse Baasis
http://193.40.240.76/sfbooks/teosed.asp?Autor=867&krit=Vorm

Katkeid arvustustest:
Arne Ruben: Tegin kirjandusringkondades väikese küsitluse, kas ikka teatakse, kes on Indrek Hargla, esitasin oma mõistatuse just neile kultuuriinimestele, kes Harglast vähe kuulnud. Sain siis kuulda, et ta on tippude tipp, kusagil kõrgel – paleus. Kummatigi on sellele autorile ette heidetud, et tundes küll hästi süžee ülesehitamise printsiipe ja ajalugu, millele ta lood valdavalt tuginevad, on ta karakteriloojana nõrk. Loomulikult kompenseerib selle filosoofilisus, kujutatud ajaloosündmuste läbimõeldud taust ja hea huumor.

Ilona Martson: Nauditav on kirjaniku iselaadne huumor, ladus jutustamisoskus, teadlikult klassikalist detektiivkirjandust matkiv stiil. Harglat on mõnus lugeda. Muidugi on tegemist meelelahutusega, mis ei pretendeerigi olema “suur”. Ent teinekord võib nimelt kvaliteetse meelelahutuse puudumine olla see, mis tänapäeva lugeja raamatutest eemale peletab. Seega täidab Hargla olulist tühikut eesti kirjandusväljal. Ja täidab auga.

Liisi Ojamaa: Hargla alternatiivajalood on mulle helge mulje jätnud. Maailmas, milles tema tegelased omi asju ajavad, on alati olulisel kohal kaunid kunstid nagu luule ja muusika, sellised mõisted nagu veendumus, au, pühadus.

Andres Mesikäpp: Hargla loomingul on muudki ühist Sapkowski omaga – asjalik, loogiliselt seletatav maagia on enamiku Hargla lugude lülisambaks. Kuulsa poolaka kombel püüab meiegi autor luua realistlikult väljatöötatud fantaasiat. Nii ei kohtagi Hargla fantasy-lugudes tähtedeni kõrguvaid kristallpaleesid ega haldjaprintside võlukulda, seda asendavad inimlike kangelaste seiklused mõistusepäraselt loodud maailmades, mis oma reaalsuses meie ilma algusaegadest palju ei erinegi.

Tarmo Rajamets: Hargla on Eesti ulmemaastikul nagunii juba vähemalt Raimond Kaugveri või Eduard Vilde mõõtu mees – viljakas ja hästi loetav. “Frenchi ja Kouluga” püüab ta pigem Oskar Lutsu loorbereid (kui jääda võrdlustes kodumaise kirjanduse piiresse) ja sugugi mitte edutult. Alternatiivajalooline tegevuspaik – Maavald, milles pole raske ära tunda oma rada pidi tänapäeva arenenud muinas-Eestit, on igati harglalik ning hakkab kirjeldustes kohe esimestest lehekülgedest elama.

Püsiviide 2 kommentaari

Tony Judt

23. jaan. 2009 at 2:03 p.l. (Nädala autor 2007) ()

(sündinud 1948) on juudi päritolu Briti ajaloolane.

Tony Judt “Pärast sõda. Euroopa ajalugu 1945. aastast”
Tõlkinud Tõnis Värnik. Varrak, 2007. 904 lk 

«Pärast sõda» on esimene sedavõrd laiahaardeline uurimus Euroopa sõjajärgsest ajaloost. Hõlmates ajavahemikku 1945–2005 ja kolmekümmend nelja riiki, pakub Tony Judt haruldase võimaluse saada ülevaade Euroopa kirevast lähiminevikust kogu kontinendi ulatuses.
Judt käsitleb Euroopat ühe tervikuna, pühendades võrdset tähelepanu ühiskondlikele muutustele, majanduslikele arengutele ja intellektuaalsetele vaidlustele nii Ida- kui ka Lääne-Euroopas, nii suurtes kui ka väikestes riikides. Samuti leiavad raamatus käsitlemist Euroopa suhted Ameerika Ühendriikidega, eriti Marshalli abiplaani tähendus ja tagajärjed Euroopa käekäigule.
Nagu autor ise toonitab, on teose näol ennekõike tegemist Euroopa muutumise ajalooga: kuidas kadusid minevikku imperialistlikud ideaalid ja ajaloolise progressi ideoloogiad ning nende asemele tulid Euroopa Liidu ülesehitamine ja nn. Euroopa mudel riikidevaheliste ja sotsiaalsete suhete korraldamiseks.

Tony Judt (sünd. 1948) on euroopauuringute professor New Yorgi Ülikoolis ja selle juures asuva Remarque’i Instituudi asutaja ning direktor. Ta on uurinud peamiselt sõjajärgse Euroopa poliitilist ja intellektuaalset ajalugu ning avaldanud tänaseks üksteist raamatut. Rahvusvaheliselt hinnatud analüütiku ja esseistina on tema artikleid ilmunud ka eestikeelses perioodikas.
«Pärast sõda» jõudis 2006. aastal Pulitzeri preemia lõppvooru mitteilukirjanduse kategoorias.
/Heino Prunsvelt/

(http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?159364)

Katkend: Tony Judt “Pärast sõda. Euroopa ajalugu 1945. aastast”.

Kultuurisõjad
Sedasorti kultuurisõdades oli USA uustulnukas. Nõukogude Liit asutas Välismaaga Kultuurisidemete Arendamise Ühingu 1925. aastal; prantslased, sakslased ja itaallased olid arendanud välismaal „kultuuridiplomaatiat” juba enne 1914. aastat. Ameeriklased ei eraldanud niisugusteks ettevõtmisteks raha varem, kui vahetult enne Teist maailmasõda, kusjuures tõsiselt hakati asjaga tegelema alles 1946. aastal pärast Fulbrighti programmi vastuvõtmist. Kuni 1947. aastani olid Ameerika kultuuri- ja haridusprogrammid Euroopas suunatud „demokraatlikele ümberkorraldustele” , alles pärast seda sai kommunismivastane suunitlus esmaseks strateegiliseks eesmärgiks.

1950. aastaks vastutas kõikide Ameerika kultuurivahetuse ja informatsiooniprogrammide eest Euroopas USA Informatsiooniagentuur (US Information Agency, USIA) . Koos Lääne-Saksamaal ja Austrias asuvate USA okupatsioonijõudude informatsioonivalitsusega (kellel oli täielik kontroll kõikide meedia- ja kultuuriväljundite üle nimetatud riikides), olid USIA-l peaaegu piiramatud võimalused mõjutada Lääne-Euroopa kultuurielu. 1953. aastal, kui külm sõda oli haripunktis, andsid USA kultuurialased välisprogrammid (välja arvatud salajased toetused ja erafondid), tööd 13 000 inimesele ja nendeks kulus 129 miljonit dollarit, millest suur osa kulutati selleks, et võita Lääne-Euroopa vaimuelu eliidi poolehoidu.

Võitlust rahu eest, nagu kommunistlik ajakirjandus seda nimetas, iseloomustas kultuuririndel nn raamatusõda (pange tähele leninlikult iseloomulikku militaristlikku sõnakasutust). Esimesed kokkupõrked toimusid Prantsusmaal, Belgias ja Itaalias 1950. aasta varakevadel. Tuntud kommunistidest kirjanikud – Elsa Triolet ja Louis Aragon – pidid sõitma läbi palju provintsilinnu, et pidada kõnesid, anda raamatutesse autogramme, ja reklaamida kommunistlikku maailma ülistavaid kirjandusteoseid. Tegelikkuses ei aidanud see kommunistide üritust kuigivõrd edendada, sest kaks kõige enam müüdud raamatut olid näiteks Prantsusmaal Arthur Koestleri „Keskpäevapimedus”* /Eesti keeles: A. Koestler. Keskpäevapimedus. Tlk Katrin Kiik. Perioodika, Tallinn, 1995. Tõlkija./ (mida müüdi aastail 1945-1955 420 000 eksemplari) ja Viktor Kravtšenko „Ma valisin vabaduse” (503 000 eksemplari sama aja jooksul). Aga asja eesmärk polnudki selles, et müüa raamatuid, vaid näidata lugejatele ja kõigile teistele, et kommunistid edendavad kultuuri, prantsuse kultuuri.

Vastuseks hakkasid ameeriklased rajama Ameerika Maju, kus olid raamatukogud ja lugemissaalid ajalehtede lugemiseks, esinesid külalislektorid, korraldati kohtumisõhtuid ja inglise keele kursusi. 1955. aastaks oli Euroopas 69 niisugust Ameerika Maja. Mõnel pool oli nende mõju üsna märkimisväärne: Austrias, kus Marshalli plaani aastatel müüdi 134 miljonit ingliskeelset raamatut, külastas märkimisväärne osa Viini ja Salzburgi (esimene oli nelja liitlasriigi halduse all, viimane USA okupatsioonitsoonis) elanikest sealseid Ameerika Maju, et laenata raamatuid ja lugeda ajalehti. Austria keskkoolides asendati prantsuse keele ja klassikaliste keelte õpetamine inglise keelega.

Nagu Ameerika rahastatud raadiojaamade (Raadio Vaba Euroopa alustas Münchenis tegevust kuu aega pärast Korea sõja puhkemist) puhul, kahjustasid nii mõnigi kord ka Ameerika Majade tegevust Washingtonist saadud räigelt propagandistlikud juhtnöörid. McCarthy tegevuse haripunktis kulutasid Ameerika Majade direktorid suure osa oma ajast sellele, et kõrvaldasid riiulitelt raamatuid. Kümnete autorite hulgas, kelle teosed kuulutati sobimatuks, polnud üksnes ilmselt kahtlased – John Dos Passos, Arthur Miller, Dashiell Hammett ja Upton Sinclair – , vaid ka Albert Einstein, Thomas Mann, Alberto Moravia, Tom Paine ja Henry Thoreau. Vähemalt Austrias tundus paljudele vaatlejatele, et raamatute sõjas oli USA mõnikord iseenda kõige tõsisem vastane.

Lääne õnneks osutus Ameerika popkultuur niivõrd köitvaks, et isegi USA poliitika saamatus ei suutnud selle mainet määrida. Kommunistidele tuli tõsiselt kahjuks ka asjaolu, et nende ametlikult hukkamõistev suhtumine dekadentlikku Ameerika džässi ja filmikunsti peegeldas üsnagi täpselt Josef Goebbelsi seisukohti. Sel ajal, kui Ida-Euroopa kommunistlikud riigid keelasid džässi kui dekadentliku ja võõra muusika, edastas Raadio Vaba Euroopa iga päeva pärastlõunal Ida-Euroopale kolm tundi populaarset muusikat ja igal tunnil sinna vahele kümme minutit uudiseid. Kino, teine toonane universaalne meedium, allutati kommunistlikes riikides kindlale kontrollile, aga kõikjal Lääne-Euroopas olid Ameerika filmid väga menukad. Siin polnud nõukogude propagandal midagi võitlusvõimelist välja panna ja isegi Lääne progressiivsed tegelased, keda Ameerika muusika ja filmid köitsid, ei jäänud siin partei suunistele truuks.

Kultuuriline konkurents külma sõja esimestel aastatel oli asümmeetriline. Euroopa kultuurieliidi hulgas oli endiselt laialt levinud arvamus, mis ulatus ka üle ideoloogilise veelahkme ja raudse eesriide, et meil kõigil on ühine kultuur, mida Ameerika ohustab. Eriti ajasid seda joont prantslased, järgides sellega oma diplomaatide eeskuju, kui nood püüdsid ajada rahvusvahelises elus Ameerikast sõltumatut poliitikat. On iseloomulik, et Prantsuse kultuuriesinduse juht okupeeritud Berliinis Felix Lusset sai palju paremini läbi oma Nõukogude ametivennaga (Aleksandr Dõmšits) kui Briti või Ameerika kolleegidega, ning lootis, nagu tema peremehed Pariisiski, taastada Pariisist Berliini ja sealt edasi Leningradi ulatuva kultuuritelje.

USA kulutas sadu miljoneid dollareid, et võita eurooplaste poolehoidu, aga palju selleks mõeldud publikatsioone ja ettevõtmisi oli kohmakalt korraldatud ja andsid soovitule vastupidise tulemuse, üksnes kinnitades Euroopa intelligentsile loomuomaseid kahtlusi. Saksamaal nägid paljud ameeriklaste erilises tähelepanus kommunistide sooritatud kuritegudele püüdu teadlikult unustada või vähendada natside kuritegusid. Itaalias vähendasid Vatikani räiged kampaaniad kommunistide vastu ka Silone, Vittorini ja teiste Stalini-vastaste väidete mõju. Ainult kunstis ja kirjanduses, kus stalinistliku kultuuripoliitika absurdsused mõjutasid otseselt kunstnikke ja kirjanikke, hoidus Lääne intelligents Moskvast järjekindlalt eemale, aga isegi siin nõrgendas nende vastuseisu kartus sattuda Ameerika „propaganda” pantvangiks.

See-eest võitluses Lääne-Euroopa laiade rahvahulkade toetuse eest olid nõukogulased kiiresti pinda jalge alt kaotamas. Igal pool peale Itaalia kaotasid kommunistid 1940. aastate lõpust saadik järjekindlalt hääli ja – kui uskuda arvamusuuringute tulemusi – isegi need, kes hääletasid kommunistide poolt, hindasid oma sammu kui sümboolset protestiavaldust või siis klassisolidaarsuse väljendust. Ammu enne 1956. aasta kataklüsme, kui Euroopa haritlaste enamik pöördus järsult nõukogude leerist ära, oli enamiku lääneeurooplaste orientatsioon üle Atlandi kindel tõsiasi. /Lk 241-243/

Vana korra lõpp

Arengud Poolas olid kommunismi kokkuvarisemise loo erutav proloog, aga samas siiski kõrvaline nähtus. Tõelised sündmused leidsid aset mujal.

Võimude jäigem hoiak Poolas tõi kaasa juba 1970. aastate lõpul alanud Ida-Lääne suhete edaspidise järjekindla jahenemise. Teise külma sõja, nagu seda hakati nimetama, suurust ei maksa küll liialdada, sest ehkki ühel hetkel süüdistasid nii Leonid Brežnev kui Ronald Reagan teineteist tuumasõja kavandamises, polnud ei Nõukogude Liidul ega ka USA-l niisuguseid kavatsusi. Kui sõlmiti Helsingi lepped, tundus nii Washingtonile kui Moskvale, et külm sõda lõpeb nende kasuks. Tõepoolest, Euroopas kujunenud olukord sobis hästi mõlemale suurriigile, kusjuures USA käitus nüüd ise nii, nagu tsaristlik Venemaa Napoleoni purustamisele 1815. aastal järgnenud kümnenditel, st nagu omamoodi Euroopa politseinik, kelle kohalolek tagab, et mingid sõnakuulmatud revolutsioonilised jõud ei kipu väljakujunenud status quo`d rikkuma.

Sellegipoolest Ida-Lääne suhted halvenesid. Nõukogude vägede sissetung Afganistani detsembris 1979, mis võeti ette peamiselt välisminister Andrei Gromõko algatusel taastamaks stabiilne ja sõnakuulelik režiim Nõukogude Liidu ebakindlal lõunapiiril, põhjustas USA boikoti 1980. aastal Moskvas toimunud olümpiamängudele (mille eest tasuti nagu kord ja kohus kätte 1984. aastal, kui nõukogude leer ignoreeris Los Angelese olümpiamänge) ja sundis president Jimmy Carterit avalikult revideerima „oma arvamust selle kohta, missugused on nõukogulaste lõppeesmärgid” (The New York Times, 1. jaanuaril 1980). Nõukogude invasioon andis Lääne riigijuhtidele samuti kindlustunde, et NATO tippkohtumisel kõigest kaks nädalat varem langetatud otsus paigutada Lääne-Euroopasse 108 uut raketti Pershing II ja 464 tiibraketti – mis iseenesest oli vastus Moskva otsusele seada Ukrainas üles uue põlvkonna keskmaaraketid SS20 – oli igati õige. Uus võidurelvastumise ring näis koguvat uut hoogu.

Mitte keegi, ja kõige vähem veel Lääne-Euroopa liidrid, kelle kodumaa oleks tuumalöökide vahetamise korral esimesena ohvriks langenud, ei hellitanud seoses tuumarakettidega mingeis illusioone. Sõjapidamisvahendina olid niisugused raketid erakordselt kasutud, erinevalt näiteks odadest olid need kõige kasulikumad siis, kui jäidki stardipositsioonile. Sellegipoolest oli tuumaarsenalist hirmutamisvahendina teatud kasu: juhul, kui teil läheb korda vastast veenda, et seda võidakse äärmisel juhul ka kasutada. Igatahes polnud muud võimalust kaitsta Lääne-Euroopat Varssavi pakti maade eest, kes 1980. aastate alguses võisid kiidelda rohkem kui viiekümne jalaväe- ja soomusdiviisi, 16 000 tanki, 26 000 lahingumasina ja 4000 lahingulennukiga.

See ongi põhjus, mispärast Briti peaministrid (nii Margaret Thatcher kui ka enne teda James Callaghan), Lääne-Saksamaa kantslerid ja Belgia, Itaalia ning Hollandi juhid tervitasid uusi rakette ja andsid loa paigutada need oma riigi pinnale.Oma taasärganud vaimustuses lääneriikide liidu üle oli Prantsuse president Francois Mitterrand eriti agar. Dramaatilises kõnes mõnevõrra hämmeldunud Bundestag`i ees jaanuaris 1983 rõhutas ta, kuivõrd vajalik on, et läänesakslased jääksid kindlaks ja võtaksid vastu Ameerika kõige uuemad raketid.

Uus külm sõda andis jälle põhjust tunda hirmu seoses kõikide kõne all olevate probleemidega ehk seoses enamiku asjasse segatud poolte kavatsustega. Lääne-Euroopa tuumavastane rahuliikumine elas läbi uuestisünni, ammutades lisajõudu ka roheliste uute põlvkonna esindajate näol. Suurbritannias korraldas entusiastlik ja tüüpiliselt inglaslik feministide, keskkonnakaitsjate ja anarhistide rühm koos appi kutsutud sõprade ja sugulastega Greenham Commoni raketibaasi pikka aega kestnud piiramise, seda toimuva tõttu kõige rohkem kannatanud Ameerika garnisoni hämmelduseks.
/lk.615-616/


Linke autorist ja autori publikatsioonidele:

„Tony Judt „Kes nüüd kahetseb?” (tlk T. Pakk-Allmann), Vikerkaar nr 6, 2007, lk 88.

Valle Sten Maiste „Kapitalismiga on nagu naise ja tiigriga”, Sirp, 27.07.2007
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=1994&catid=9&Itemid=13&issue=3166

Andrei Hvostov „Euroopa ajalugu. Tehtud!” 29.07.2007, Areen, Eesti Ekspress.
http://www.ekspress.ee/viewdoc/24AC06315DDE0F44C225732700686B7A

Kadri Kõusaar „Judt ja Juudiriik” 1.08.2007, Areen, Eesti Ekspress.
http://www.ekspress.ee/viewdoc/C22DBEDF0F2E25BDC225732A002A0033/rss

Ivo Juurvee „Tuhat aastat Euroopa muutmise ajalugu” 3.08.2007 Eesti Päevaleht
http://www.epl.ee/artikkel/395029

The New York Review fo Books
http://www.nybooks.com/authors/274

Tony Judt „Israel: The Alternative”
http://www.nybooks.com/articles/16671

Tony Judt ”Bush’s Useful Idiots”, London Review of Books
http://www.lrb.co.uk/v28/n18/judt01_.html

Tony Judt: Wikipedia
http://www.answers.com/topic/tony-judt

Tony Judt „The country that wouldn’t grow up”
http://www.haaretz.com/hasen/spages/711997.html

Püsiviide Lisa kommentaar

« Previous page