Peter Hoeg

26. jaan. 2009 at 10:49 e.l. (Nädala autor 2008)

Høeg, Peter (s 1957), Taani kirjanik.

Eesti keeles on temalt varem ilmunud romaanid „Preili Smilla lumetaju”(1992, ek 1997) ja „Piiri peal”(1993, ek 2004). Høegi uut raamatut, „Vaikset tüdrukut”, oodati kümme aastat, ja mitte ainult Taanis.

1957. aastal Kopenhaagenis sündinud Peter Høeg on üks olulisemaid tänapäeva taani kirjanikke. Enne kirjanikuks saamist elas Høeg väga kirevat elu, töötades muu hulgas nii laeval kui ka balletitantsijana.

Kriitikute kiituse ja lugejate südamed võitis juba tema esimene, 1988. aastal ilmunud romaan “Sissejuhatus 20. sajandisse”, läbimurde maailmakirjandusse tõi aga 1992. a ilmunud “Preili Smilla lumetaju”. Viimastel aastatel on kirjanik elanud eraklikku elu Jüütimaal, Høegi viimane romaan “Vaikne tüdruk” ilmus 2006. aastal. Tema teoseid on tõlgitud enam kui 30 keelde.

Gröönimaal kasvanud Smilla Jaspersen, kelle ema on inuit ja isa rikas taani arst, on lapsepõlvest kaasa saanud erakordselt arenenud lumetaju, nõnda et täiskasvanupõlves töötabki ta lume- ja jääteadlasena. Üksildane naine sõbruneb samuti Gröönimaalt pärit naabripoisi Isaiah’ga, kes aga õnnetul kombel surma saab. Lumetaju on see, mis sunnib Smillat poisikese surma põhjustes kahtlema ning ta on veendunud, et poiss mõrvati. Isaiah’ elu jälgi ajades jõuab Smilla taevase saladuse jälile.

1997. aastal tegi Bille August “Preili Smilla lumetaju” järgi Julia Ormondi, Gabriel Byrne’i ja Richard Harrisega peaosades samanimelise filmi, mida näidati ka Eesti kinodes.

Høeg Peter „Vaikne tüdruk”, Eesti Raamat 2008, Tallinn

/”Preili Smilla lumetaju” ilmumisest on juba hulk aastaid möödunud ja alles nüüd ilmus omapärase stiiliga taanlase Peter Hoegi järgmine teos. “Smilla lumetaju” meenutamine on igati omal kohal, sest Hoegi maailm ja stiil on mõlemas teoses väga sarnased. Mõlemas teoses on sündmustiku aluseks peategelase eriline võime. Smilla oskas lugeda jääd, “Vaikses tüdrukus” ajab pahade jälgi maailmakuulus tsirkusekloun Kaspar Krone, kellel on eriline kuulmine. Näiteks oma vastaste asukoha teadasaamiseks helistab Kaspar neile õhtuse kirikukellade helistamise ajal ja määrab telefonist kuulduva helina järgi asukoha.
Kuigi tundub, et jääteadlane Smilla tegutses veidi realistlikumas maailmas kui kloun Krone, ja “Vaikse tüdruku” sündmustik kaldub otsapidi juba ulme valdkonda, siis lõpuks saab määravaks ikkagi Hoegi omapärane stiil. Kellele meeldis Smilla, ei pettu ka Kaspar Krones./

/Kopenhaagenis on pärast müstilisi maavärinaid toimunud rida lapserööve, teiste seas on kadunud 10-aastane KlaraMaria. Teda otsima ja mustade jõududega võitlema asub kuulus tsirkusekloun Kasper Krone, kel on imeline kuulmine ja kes armastab üle kõige Bachi muusikat. Kasperit aga jälitavad omakorda maksuamet ja politsei. Kulisside taga tõmbab niite salapärane nunnaordu. Høegi uues romaanis satuvad värvikad tegelased pöörastesse seiklustesse, otsides kadunud lapsi, armastust, vaimset eneseteostust ja vaikust./

Katkend romaanist, lk 214-216.

Mungad kadusid. Mørk vaatas aknast suletud ala poole.
-Me oleme Kononi sisse piiranud, ütles ta. – Kakssada meest politsei eriüksusest. Neli mootorpaati. Mereväe lahingsukeldujad. Kaks lahinghelikopterit, juhuks, kui nad peaksid üritama lapsi maalt välja toimetada. Kolmkümmend meest, kes helistavad ümberkaudsete äride uksekelli ja otsivad tunnistajaid. Nad sisenesid kümme minutit tagasi.
Kasper üritas Mørki sisse kuulata, kuid ei suutnud, ta kuulmine oli ebastabiilne, lülitus pidevalt välja.
Totaalkaitse, ütles Mørk, – nii seda ametlikult nimetatakse. Mõte on ilus, väga taanilik. Piirideta koostöö. Katastroofi puhul, nagu praegu, tegutsevad kõik üheskoos. Politsei, Falck, tsiviilkaitse, tuletõrje. Taanis kardetakse erakorralist seisukorda välja kuulutada. Poliitikud arvavad, et kõikidest probleemidest saab jagu seaduste abil, isegi riigipöördekatsest. Nii et praegu on tegemist tsiviilse eriolukorraga. Politsei juhib uurimist keskusest. Politsei eriüksus piirab ala sisse. Tsiviilkaitse koristab rusud. Sõjavägi paneb mängu lihased. Osaleb isegi kirikuministeerium. Plaan on väga ilus. Loomulikult ei ole neil raadiosaatjaid ja nad ei saa omavahel suhelda. Ja nende IT-süsteemid ei ole omavahel ühendatud, nii et nad ei saa ka kirjalikult andmeid vahetada. Ja neid seovad käsist ja jalust seitse tuhat seadust ja määrust, millest tuleb kinni pidada. Kuid ometi suutsid nad umbes nädala jooksul enam-vähem rajale saada. Niipalju selleks siis aega kulus. Nädal. Pärast esiimest maavärinat.
Midagi pandi Kasperi kõrvale aknalauale, Mørk ulatas talle klaasi, Kasper jõi. See oli Hispaania brändi, kergelt magus, tal tõusid pisarad silma, alkohol põletas lahtisi haavu suus nagu kogemata süttinud parafiin tuleneelajat. – Politsei on organisatsioonina samasugune, ütles Mørk. – Rajatud koostööle ja avatusele. Majanduskuriteod, narkoosakond, pettused, vargused, tehnilised osakonnad, kõik ühe vihmavarju all. Iga olukorra jaoks on oma reeglid ja plaanid, kõigele on mõeldud. Nii et kui nad helistasid Lyngby jaoskonda ja rääkisid, et poiss ja tüdruk on kadunud, vastas neile kõigepealt tasakaalukas politseinik, kes ütles, et ärgu muretsegu, sest üheksakümne üheksal protsendil kadunud lastest on tulnud lihtsalt tuju natukeseks välja jalutama minna. Kui nad paari tunni pärast uuesti helistasid, uuris politsei, kas laste vanemad on lahutatud, kas neil on väiksemaid õdesid-vendi, peaaegu kõik lapsed, kes kodunt jalga lasevad, on üksnes rahulolematud. Kui nüüd sel korral teiselt poolt peale käidi, siis palus politseinik neil koos lapsevanemate ja fotodega jaoskonda tulla. Öeldi, et vanemaid ei ole. Siis palus valves olev politseinik neil kooli esindaja kaasa võtta. Ja alles siis märkas keegi, et politsei luureteenistus ja politseimeister on selle asutuse võimalike terrorisihtmärkide nimekirja kandnud. Bagsvǽrdis ja Lyngbys on selliseid kokku kaheksakümmend. Siis hakkasid asjad liikuma. Paar kriminaalpolitseinikku läksid ja tuhnisid asutuse läbi. Kümnest lapsest üheksa, kes mingi aja jooksul pole veel välja ilmunud, on end pööningule ära peitnud. Kui ka see tulemusi ei andnud, võeti ühendust politsei luureteenistusega. Otsiti välja juhised, kuidas on tarvis käituda just niisuguses olukorras. Informeeriti patrullautosid. Loodi uurimisgrupp. Võeti ühendust Lyngby kriminaalpolitsei ülemusega. Vastutava kriminaalpolitsei asetäitjaga. Politseimeistriga, kes peab, niipalju kui võimalik, tagaplaanile jääma. Kriminaalinspektoriga politsei luureteenistusest. Alustati uurimistegevust, rahulikult ja vastavalt kõigile juhistele. Nii et kui Weidebühl siin pabistama hakkas  ja justiitsministeeriumi politseiameti poole pöördus ning nemad minuga ühendust võtsid, oli läinud juba terve nädal. Ja juba oligi hilja.
Kasperi selja taga seisis naine. See oli aristokraat Strandvejlt, nüüd kandis ta valget kitlit, ta oli toonud kaasa väikse ratastel lauakese esmaabivarustusega.
Ta asus käterätikuid ja salvrätikuid Kasperi pea ümbert lahti mähkima. Kasper tajus ähmaselt, et naine mõõtis ta pulssi. Vererõhku. Tema maailm oli hakanud kokku tõmbuma. Mingi osa kuulmisest oli veel alles. Kuid nägemisväli oli häiritud, ta suutis teravustada vaid kitsast riba. – Ma alustasin politseis, ütles Mørk.- Ma olen seal kõik seal läbi teinud. Olnud kordnik tänaval. Koerajuht. Taani noorim kriminaalassistent. Ma armastan seda ametit. Meie politseijõud on üks maailma parimaid ja ausamaid. On ainult üks häda: kõik käib nii kuradima aeglaselt.
Mørk oli akustilise kaitse unustanud, ta süsteem avanes. Kasper kuulis väsimust. Mitte mööduvat kurnatust. Vaid väsimust, mis oli kakskümmend kolmkümmend aastat vana. Ta oli sedasama kuulnud ühe kuulsa tsirkusedirektori juures, kes oli soovinud muud ja enamat kui ainult raha teenida. See oli niisuguse inimese väsimus, kes ei tee mitte üksnes oma tööd, vaid kellel on ka missioon ja kes on sellele tervenisti pühendunud. Ja kes hakkab nüüd aegamisi sisemiselt läbi põlema.
Naine tõmbas Kasperi särgi üles ja ahmis õhku. Pani käe ta diafragmale. Teistsuguses olukorras oleks Kasper puudutuse üle rõõmu tundnud, eriti selle naise puhul. Kuid mitte praegu. –Tavaliselt ministeerium uurimises ei osale, ütles Mørk.- Meil istub politseiametis ainult viis meest. Meid kutsutakse kohale ainult siis, kui asi kisub poliitiliseks või kui käsil on midagi eriti suurt. Ja isegi siis teame, et enamasti paneme ise pea pakule. – Osakond H? küsis Kasper. Ta kuulis iseenda häält, see kõlas nagu lehekonna krooksumine.
Mørk tõusis püsti. Astus akna juurde. – Politsei on läbi aegade kasutanud tähetarkade abi, ütles ta. – Küsinud nõu meediumidelt, selgeltnägijatelt. Vaikselt muidugi. Kuid 90ndate lõpul märkasime, et midagi on hakanud muutuma. Nagu läheneks äikesepilv. Me teadsime, et tekkimas on uued majanduskuritegevuse vormid. Mis on seotud kontrolliga teadvuse üle. – Nagu aktsiatega kauplemine, ütles Kasper.
Ametnik noogutas.

Arvustusi ja linke autorist:

Hannes Varblane „Høeg Peter „Vaikne tüdruk””, Eesti Ekspress, Areen, 30.05.2008 http://paber.ekspress.ee/viewdoc/4970777C023F686FC2257451003777E0
Mari Peegel „Lugu vaiksest tüdrukust ja küünilisest klounist”,  Eesti Päevaleht, 13.06.2008
http://www.epl.ee/kultuur/432458

http://www.mts.net/~mloewen1/smilla/hoeg.html
http://www.mostlyfiction.com/mystery/hoeg.htm
http://www.amazon.co.uk/gp/bestsellers/books/591058
http://www.librarything.com/author/hoegpeter

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar

Richard Brautigan

26. jaan. 2009 at 10:48 e.l. (Nädala autor 2008)

Richard Gary Brautigan sündis 30. jaanuaril 1935.  Ameerika kirjanik, kümne romaani ja paljude poeemide autor.  Tema täpne surmakuupäev on teadmata, arvatavalt lõpetas ta oma elu 14. septembril 1984.

Richard Brautigan „Arbuusisuhkrus”, Perioodika 1977, Loomingu Raamatukogu

Katkeid:

Arbuusipäike
Ma ärkasin enne kui Pauline ja tõmbasin türbi selga. Aknast langeva halli päikese viir lebas vaikselt põrandal. Ma läksin akna alla ja minu jalg päikesetriibus oli hall.
Ma vaatasin aknast välja ja nägin arbuusipõlde ja männimetsi ja linna ja taamal Unustatud Töökoda. Kõik oli ühteviisi hall: karjamaal sööv kari ja osmikute katused ja Unustatud Töökoja taga kõrguv Kuhimaa olid nagu tolmukorra all. Ka õhk oli hall.
Meil on siin päikesega huvitavad lood. Iga nädalapäev on päike ise värvi. Keegi ei tea, miks see nii on, isegi Charley ei tea. Ka arbuusid, mida me hoole ja armastusega kasvatame, on ise värvi.
See toimub nõnda: halli arbuusi seemnetest, mis on hallil päeval korjatud ja hallil päeval maha pandud, kasvavad uued hallid arbuusid.
Tegelikult on see väga lihtne. Nii nagu nädalapäevad on eri värvi, nii on ka arbuusid  eri värvi:
Esmaspäevased arbuusid on punased.
Teisipäevased arbuusid on kuldkollased.
Kolmapäevased arbuusid on hallid.
Neljapäevased arbuusid on mustad ja tummad.
Reedesed arbuusid on valged.
Laupäevased arbuusid on sinised.
Pühapäevased arbuusid on pruunid.
Täna on hallide arbuuside päev. Kõige rohkem meeldib mulle neljapäev, kui arbuusid on mustad ja tummad. Kui sa nad lahti lõikad, ei tee nad mingit häält, küll aga on hästi magusad ja maitsvad.
Neljapäevased arbuusid sobivad suurepäraselt nende asjade tegemiseks, millel häält ei ole. Ükskord elas meil siin mees, kes tegi mustadest tummadest arbuusidest kellasid. Tema kellad käisid tiksumata.
See mees jõudis kuus või seitse kella valmis teha, siis aga suri.
Üks tumm kell ripub tema haua kohal. See ripub õunapuu oksa küljes ja kõigub iga kord, kui piki jõge tuleb mõni tuuleiil. Loomulikult ei käi see kell enam.
Kui ma kingi jalga panin, ärkas Pauline.
„Tere hommikust,” ütles Pauline ja hõõrus silmi. „Sina juba üleval. Ei tea kui palju kell?”
on?”
„Kuue ringis.”
„Ma lubasin täna iDEATHis süüa teha,” ütles ta. „Tule siia minu juurde, suudle mind ja ütle siis, mida sa täna hommikul süüa tahad.”

Kuulujutud
Kuu lõpu poole hakkasid meil liikuma imelikud kuulujutud, mis tulid Unustatud Töökoja kandist ja teadsid rääkida, et inBOIL kiruvat hirmsate sõnageda iDEATHi. Need kuulujutud rääkisid, et inBOIL sülitavat meie peale tuld ja tõrva, sest meie olevat iDEATHi kihva keeranud ja ainult tema teadvat, missugune üks iDEATH peab olema, ja veel seda, et meie ei oskavat forellihaudemajaga õigesti ümber käia. Häbi oli neid jutte kuulda.
Kuidas inBOIL ometi võis meie kohta sedaviisi rääkida! Ühe kuulujutu järgi olevat ta meid koguni hädavaresteks sõimanud ja tiigrite kohta midagi sellist öelnud, mida keegi teine mõista ei suutnud.
Et tiigrid olnud kasulikud ja vajalikud, või ma ei tea mida.
Ma läksin Margaretiga ühel pärastlõunal Unustatud Töökotta. Ma ei tahtnud sinna minna, kuid veel vähem tahtsin, et Margaret sinna üksi läheb.
Margaret tahtis oma unustatud asjade kollektsiooni täiendada. Ehkki tal oli juba rohkem asju, kui tarvis läks.
Nii tema osmik kui tema iDEATHi tuba olid unustatud asju juba tuubil täis. Ta tahtis oma kraami koguni minu osmikusse tuua. Aga mina ütlesin kindlalt EI.
Ma küsisin inBOILi käest, mis lahti on. inBOIL oli purjus nagu tavaliselt ja meie ümber kogunes tema pättide bande.
„Teie,  saksad , ei  tea  iDEATHist  mitte  kui  midagi. Oodake, ma näitan teile, mida iDEATH tähendab. Mis asi on tõeline iDEATH,” ütles inBOIL.
„Te olete üks hädavareste kari. Ainult tiigritel oli mehisust ja julgust. Oodake, küll ma näitan teile. Küll me teile hädavarestele näitame.” See viimane lause oli tema bandele adresseeritud. Nad hõiskasid suurest rõõmust ja tõstsid viskipudelid pea kohale, viipasid nendega punasele päikesele.

Enn Soosaare järelsõnast „Arbuusisuhkrus” tõlkele:
„Brautigani fenomen”, vaimustus ja kultus saavutas kõrgharja seitsmekümnendate aastate algul. Tema raamatud levisid ülemaaliselt ja vilksatasid bestsellerite nimestikes, temast kirjutasid New Yorki ja Londoni suurimad kirjandusajakirjad, teda üritati matkida ja parodeerida. Ülikoolides peeti tema teoste üle seminare ja 1972. aastal ilmus esimene kahesajaleheküljeline raamat, mis oli ainuüksi tema loomingule pühendatud.
Richard Brautigani näol on tegemist huvitava ja omapalgelise andega. Seda tunnistavad ka need, kes suhtuvad tema „ekstsentrilistesse eksperimentidesse” üsnagi kriitiliselt. (Ütlematagi on selge, et andunud austajate kõrval ei ole Brautiganil puudust olnud kiivastest põlastajatest.) Tal on tõsiselt arvestatavaid saavutusi kuuekümnendate aastate konformismi ning konventsionaalsusi trotsinud, establismenti`i  vastu anarhistlikku mässu tõstnud noorte meeleolude vahetul ja paraboolsel kujutamisel. Välisest naiivsusest ja primitiivsusest hoolimata ei ole ta pime nägema ja mõistma seda seesmist tühjust, meeleheidet, kaost, mis valitseb teda ümbritsevas tegelikkuses, ja suhtub skeptiliselt isikliku „hea maailma” leidmise võimalusse tänapäeva dehumaniseerunud kapitalistlikus ühiskonnas. Me võime talle ette heita vähest huvi karakteriarenduse vastu, kompositsioonilist lõtvust, kohatist sentimentaalsust, liigset banaalsust ja veiderdavat fantaasiat. Ent samal ajal on tal mõnusat jutustamishoogsust ja kadestamisväärset oskust sõnadega ökonoomselt ümber käia, teravat silma detailide märkamiseks ja head kõrva emakeele omapärade tabamiseks, ta oskab reaalsust ja fantaasiat huvitavas tasakaalus hoida ja koomikat ning traagikat õnnestunult segada.
Ameerika Parnassosel on Brautigan endale koha kindlustanud. Tuleviku otsustada on, kui suureks või väikeseks see koht jääb.

Linke autorist:

American Literature on the Web
http://www.nagasaki-gaigo.ac.jp/ishikawa/amlit/b/brautigan21.htm

Today on literature
http://www.todayinliterature.com/today.asp?Search_Date=10/25/2006

Poem-haunter com
http://www.poemhunter.com/richard-brautigan/

Brautigan bibliography and Archive
http://www.brautigan.net/

Autori loomingut:

Richard Brautigan „Arbuusisuhkrus”, Perioodika 1977, Loomingu raamatukogu ja Hotger, 2003. (tlk Enn Soosaar)

«Arbuusisuhkrus» tegevustik hargneb paigas nimega iDEATH. Nagu kirjutab raamatu peategelane, on sealsed asukad oma elud hoolikalt arbuusisuhkrust seadnud ja mööda mändide ning kividega servatud teid oma unistuste lõppu rännanud. Selles maailmas valitseb »õrn tasakaal», mille idüllilisust hägustab musta varjuna vaid kõlvatu inBOILi bande… Brautigani fenomen, vaimustus ja kultus saavutas kõrgharja 1970. aastatel ning on jäänud senini üheks beatpõlvkonna omapäraseimaks teoseks.

Richard Brautigan „Abort”, Katherine 1992 (tlk Juhan Habicht)

Richard Brautigani (1935-1984) enesetapust on möödunud hulk aega. Mõnede arvates ei suutnud ta Reagani-aegset Ameerikat lihtsalt enam taluda. Hipiideaalidele oli «moraalne enamus» muidugi võõras. Raamatukogu aga, millest raamatus juttu on, asub praegu Vermontis. Või õigemini, Vermontis on Richard Brautigani Raamatukogu, üsna sarnane romaanis kirjeldatule.
Richard Brautigan, „Forellipüük Ameerikas”, Kirjastuskeskus 2004 (tlk Atko Remmel ja Tuuli Seinberg)

«Forellipüük Ameerikas» peetakse üheks tugevamaks Brautigani teoseks. Ehkki Brautigani tekst võib kohati tunduda humoorikana, ei ole ta seda kaugeltki. Sel veidi hullumeelsel moel on Brautigan kirja pannud selle, mille ta ise läbi on elanud või mis moodi maailm talle parasjagu on paistnud. Ehkki hingelt luuletaja ja diagnoosilt skisofreenik, on ta proosateosed alati reaalsusega tugevalt seotud.

Richard Brautigan „Hanguga elavhõbedat pildudes”, Eesti Keele Sihtasutus 2007 (tlk Lauri Sommer)

Richard Brautigan, „In watermelon sugar”, New York, Dell c1968.

Püsiviide Lisa kommentaar

Eha Lättemäe

26. jaan. 2009 at 10:47 e.l. (Nädala autor 2008)

Luuletaja, sünd. Viljandis 22.09.1922. Õppis Tartu ülikoolis ajalugu ja klassikalist filoloogiat 1942-1948. Kutseline kirjanik aastast 1971. 
Juhan Liivi luuleauhind 2008.

eha-lattemae2
„Iltakävelyllä/Õhtune jalutuskäik”, Eesti Keele Sihtasutus 2003

Maja, luugid suletud,
inimnäoks ärkab,
avab silmad,
silmist pääsukesed lendavad.
Rohelised puud vilksti!
roosadeks.
Mäekoll tunneli suhu paisub,
mina vaid naeratan,
kuigi kõrre rabin
kribib mind väikeste nõeltega.
Tuled kasvavad maast,
õhulisi teid tormab mulle vastu,
liuguvad trepid.
Millestki ei saa hoida kinni.
Mola Dai, ta ütles, Mola Dai,
kaksi ja kaksi on totta.
Tunnen oma südame lööke –
kas see jaksab kanda mu päikesesse?
Ikka lõoke laulab.

Vaatasin meeleolusid,
mida vihm loopis mu silmile.
Teadlikuna asjade järjestusest
võib need avada –
selle ja teise ja järgmise,
kuni ahel on täis ja suletud,
vihm valgunud kuulmatuks,
tuul puhunud mu silmi uued pildid.
Siis mõtlen, kas peaks nad lahti võtma –
selle ja teise ja järgmise
ja kleepima paksukaanelisse kaustikusse
mälestussalmide kõrvale
väikesiks ingleiks ja lillekimpudeks.

Kui kõik muutub – asjad ja suhtumised,
millest olen jutustanud unekeelseid jutte,
võib ju neist kõnelda uuesti –
kruusa ja ebakõla keeles, vihma ja varju,
tõtt ja kujutlust – tõsilugu,
muinasjuttu ja juhust,
tulekuid, tulusid, minekuid, väljaminekuid,
merekarbis natuke liiva,
kivikild hõõrub.

Ilm on jahenenud.
Kuigi ma ei uskunud sügisesse,
olin märganud, et aastaajad
alati ei pea paika.
Et olla olemas,
pidin uskuma korrapäratusse.
Mida ma tean algosakestest,
võin ainult tunda kui sedagi.
Võtsin kõik oma kujutlused,
lasksin neil valguda sõrmede vahelt
üteldes: Ainult maanteede kruusa,
väikesi raheteri,
kogemata sündinuid,
juhuslikke. 
Ma ei ole kotkas ei pääsuke,
ma ei tea, kas on metsajärv kodu.
Pesitsen ujuval saarel,
õpin lendama, asi ei edene,
tiivalöögid ei kesta.
Mõtlen valusalt, lakkamata,
kuidas leiaksin tee.

Looming:
„Oma sammude varjust” (1968)
„Uskoon aurinkoon” (1969, Petroskoi)
„Pääsuke päevalind” (1971)
„Nõnda ma lähen” (1973)
„Metsamarju. Mõtsamarju” (1974)
„Poimin marjoja sinisestä metsästä” (1975, Petroskoi)
„Kahel häälel” (1981) (koos isa Andres Lättemäega)
„Elulugu” (1981)
„Iltakävelyllä/Õhtune jalutuskäik” (2003)
Linke autorist:
Raimu Hanson „Liivi luuleauhinna pälvis Eha Lättemäe”, 30.04.2008,  Tartu Postimees
http://tartu.postimees.ee/300408/tartu_postimees/uudised/327439.php

Lauri Sommer „Eha Lättemäe seisab mitme kultuuri veerel”, 20.02.2008, Sakala
http://www.sakala.ajaleht.ee/200208/esileht/5031889_1.php

Brita Melts „Liivi luulepreemia pälvis sel aastal Eha Lättemäe” 02.05.2008, Ärileht.ee
http://www.arileht.ee/artikkel/427588

Lauri Sommer „Eha Lättemäest”, blogitekst,
http://www.ounaviks.ee/kago/tekstid/eha_lattemae.htm

Püsiviide Lisa kommentaar

Lauri Sommer

26. jaan. 2009 at 10:46 e.l. (Nädala autor 2008)

10.  mail 2008 kell 16.00 – 18.30 Athena keskuse pööningusaalis
Laulvate kirjanike kontsert
Luulet loevad ja laulavad Villu Tamme, Mathura, Lauri Sommer, Kaarel B. Väljamäe, Andreas Kalkun, Kauksi Ülle, Merca ja Aapo Ilves. Modereerib Ants Johanson. Kontsert toimub koostöös autorilaulufestivaliga Mailaul.

Lauri Sommer (1973) luuletaja, tõlkija ja muusik.
Erakkond, ning ansamblite Liinat´suraq, Kago ning Ytsiotsõ liige.
Kirjanduse magister 2003 (väitekiri Uku Masingu kogu “Saadik Magellani pilvest” taustadest)
Gustav Suitsu nimeline luuleauhind 2005

Luulekogust „K. L. ja N.” 2004-2007. Tiivaalune, 2008.

Kymme aastat
ykssama hetk
Sa ei jõuagi tõsta pilku,
inimesi tuhiseb,
saad kõrvetada vaid nende varje
kultuur
võitlev ja võõriti lõimitud kera
vihiseb mööda
mis kiirust täis maa
see on
kysid hinge tõmmates
keegi teeb pesa Su lähedusse,
silmanurgast jõuad teda aimata
lootsid anda enam
laps synnib ja paneb käe Su õlale
tahad tervitada
sõnast ja viipest saab kaja
hädaga lähed
sinna kuhu suubub
Valuoja
ylekäigukohal
viivuks jääd paigale
vesi ja kivid
olnud enne
jäävad pärast Sind
peatavad mõtted
selle voolu juurest lähed
just sinna kuhu vaja
Sinisesse paika

Liikuda Su poole
kõigist sõnadest mööda,
hinge ligi, mis nii väga
vajab lähedust
ja kardab ykskõiksust.

Näha ette
mis meid lahutada võiks
ja vältida seda
pöördega
osadusse ja hoidvasse haprusse
vältida korduvaid kahtlusi ja hirme
uut traagikat
uut pettumust
jälle maailmast eemale jäämist
sest neid pole vaja enam, need on tehtud läbi.

Pakkuda varju
eksleva mineviku eest igapäevastes kätes
võtta see varjupaik siniselt vastu
kuigi seal pole kõik veel valmis
kuigi õõnestuvi on alles teel.

Tänada
iga koos leitud hetke
iga võimaluse eest
liita ja laiendada
seda pinda
ehitada ja ehtida
et killunend ilmas
jõuda terviku
eluni
mis me seest kasvada tahab
kui vaid lubame ja aitame.
Sel kevadeveerel paistab kiigeplatsil
Supilinna vingeim graffiti: „Mirko on keigar”
varesed käätsuvad seda üksteisele
kõrge puu ladvas
olles nagu
nõiaveski õpipoisid
huumor ajab nemadki
kurisema
ja kaks aurualust venelast
tuiguvad soravalt räppides jõe poole
kus Marko välja mõeldud Jeesuse Kristuse puiestee
hakkab kaduma tyypiliste kortermajade alla
samuti nagu esimese sõnumi lähedale
soditi „Mirko on pede”.
Aga kusagil siin on
Mirko veel aastaid keigar
Päikselisest luitundlaudsest tagahoovist.

Luulekogud:
Laurila (1998)
Raagraamis poiss (2000)
Nõidade õrnus (2004)
K., L. ja N. (2008)
Tõlked:
Richard Brautigan “Hanguga elavhõbedat pildudes”(2007)
Helikandjad:
Kago “Piimaš” (2003)
Liinats´uraq “Liinatsuraq” (2003)
“Ord från Estland” (plaat eesti luulest) (2004)
Erakkond “Erakkond”(2005)
Kago “Köngerjönks” (2005)
Koduleht:http://ounaviks.ee/kago/index.htm

Autorist:

Raimu Hanson „Suitsu-nimelise luuleauhinna saab Lauri Sommer” Postimees, 11.03.2005.
http://64.233.183.104/search?q=cache:P83OZ04oSzcJ:www.postimees.ee/110305/
esileht/kultuur/159906.php+Sommer+lauri&hl=et&ct=clnk&cd=13&gl=ee

Marko Mägi „Palun mulle ketas köngerjöksi” Eesti Ekspress, Areen,  29.08.2005,
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/ECF0B85BA738C311C225706900558702

Paavo Matsin „Mõningaid kohtumisi, lende ja nokatäisi Sommeriga” Sirp, 11.04.2008 http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=451:m-ningaid-kohtumisi-lende-ja-nokat-isi-sommeriga&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3201

Lauri Sommeri plaadi esitlus
http://www.raamatukogu.viljandi.ee/?id=289&op=body

Mathura „Nõiarohi- tarvitada väikeste doosidena”/Lauri Sommer. Nõidade õrnus. Tiivaalune 2004/.
http://www.hot.ee/mathura/Essee9.html

Püsiviide Lisa kommentaar

Sinikka ja Tiina Nopola

26. jaan. 2009 at 10:45 e.l. (Nädala autor 2008)

Kirjandusfestivali Prima Vista Pargiraamatukogus südalinna pargis
9. mail   kell 11.00 ja 12.30 Kunstituba kirjanikuga.
Külas on soome kirjanikud Sinikka ja Tiina Nopola,
Heinakübara ja Viltsussi raamatute autorid ja teoste tõlkija Reet Grosberg.

bonniercarlsen.se

Foto: bonniercarlsen.se

 

Sinikka ja Tiina Nopola on Soomes väga armastatud lastekirjanikud, kes on saanud oma raamatute eest palju auhindu. Nende kõige tuntumad raamatukangelased on väikesed seiklushimulised tüdrukud Heinakübar ja Viltsuss ning räppiv ja trummi mängiv poiss Räppar Risto.
Heinakübara ja Viltsussi( soome keeles Heinähattu ja Vilttitossu) raamatuid on ilmunud kokku 12, neist kolm on ilmunud eesti keeles Reet Grossbergi tõlkes: „Heinakübar ja Viltsuss”, „Heinakübar, Viltsuss ja beebi” ja „Heinakübar, Viltsuss ja vaar”. Räppar Risto (s Risto Räppääjä) raamatuid on Soomes ilmunud üheksa ja Ristol on oma kodulehekülg http://www.ristorappaaja.fi/
Õdede Nopolate lugudes on palju lõbusat dialoogi, sest kirjanikud kirjutavad oma lugusid koos arvuti taga istudes ja rääkides. Nii Heinakübara ja Viltsussi ja Räppar Risto lugudest on tehtud Soomes näidendeid, muusikale ja filme.
Järvi Lipasti, Soome Instituut.

Katkend „Heinakübar, Viltsuss ja beebi” Tea, Tallinn 2007
„Nii saab odavamalt”

Beebi sündis jaanilaupäeval. Terve päev oli sadanud ja Mati ütles: „Pole üldse mingit jaanilaupäeva tunnet.”
„Milles asi? Kas peaks raadio lahti tegema?” küsis Hanna.
Hanna hakkas kruttima raadionuppe, ise samal ajal ohkides:
„Nüüd ta tuleb! Lapsed Alibulleni preilide juurde ja Mati koos fotoaparaadiga haiglasse!”
„Jaanilaupäev on rikutud,” ütles Viltsuss.

Mõne päeva pärast ilmus majja punane ja kisendav pamp.
Hanna pakkis selle ruttu lahti.
„Ta tuleb kohe vanni panna, et saaks kohe haiglapisikud küljest,”
„Kas me võime teda natuke vaadata?” küsis Heinakübar ja läks beebi juurde.
Küll on suure ninaga beebi, mõtles ta. Ja teine kõrv hoiab peast eemale.
„No küll ta on kena! Ja lõug on pisike nagu karusmari!” ütles Hanna.”Armas,” ütles Heinakübar.
„Aga see polegi tüdruk.”
„Poiss on hoopis. Selgeltnägija eksis,” naeris Mati.
Viltsuss piilus Heinakübara tagant ja näpistas beebit oma räpaste sõrmedega varbast.
„Ära puutu! Sinu käed on täiesti sodised,” ütles Hanna.
„Konn,” sosistas Viltsuss beebile.
„Kui ponks poiss,” mühatas Mati ja paitas beebi jalataldu.
„Siledad nagu seebitükid!”
Hanna vaatas beebit imetlusega ja silitas ta kõhtu.
„Vaata, Mati!” ütles ta hirmunult. ”Kas ta naba ikka on keskel? Ega see pole veidi ühele poole viltu?”
Mati pööras beebit.
„Vaata, ema. Beebi on viltu, mitte naba.”

Järgmisel päeval mossitas Viltsuss lastetoas.
„Mida sa siin mossitad? Beebi eest hoolitsemine on imetore. Tule vaatama, kuidas ema mähkmeid vahetab,” käis Heinakübar ütlemas.
Viltsuss vaatas Heinakübarat vihaselt: reetur. Me ei tahtnud mingit beebit. Heinakübar ütles alati, et beebi on igav, sest ta ei oska rääkida.
Viltsuss vedas end jalgu lohistades beebi tuppa, kus Heinakübar punapõskselt askeldas. Ta voltis siputuspükse ja ladus mähkmeid virna.
Hanna musitas beebi sõrmi ja lalises mähkmeid vahetades. Viltsussil läks süda pahaks.
„Näita käed ette,” ütles Hanna Viltsussile.
Viltsuss näitas ja Hanna käsutas:
„Pesema! Ja vii ühtlasi ka mähe prügikasti.”
Elu on muutunud viletsaks, mõtles Viltsuss. Enam pole aega mängidagi. Aina tööta hommikust õhtuni.

Linkke autorite kohta:
http://www.nuorisokirjailijat.fi/nopolasinikkajatiina-b.shtml

http://fi.wikipedia.org/wiki/Sinikka_Nopola

http://www.wsoy.fi/index.jsp?c=/author&id=137

Soomekeelne intervjuu Tiina ja Sinikka Nopolaga
http://www.aamulehti.fi/sunnuntai/teema/ihmiset_paajutut/5949262.shtml

Auhinnad:
Arvid Lydecken –auhind 1991
Topelius-nominent 1992
Tirlittan-auhind 1994
Ibby-aukiri 2002
Pirkanmaan Plättä-preemia 2002, 2004, 2006
Aasta Valopilkku 2002
Anni Swan –auhind 2003

Teosed
Heinähattu ja Vilttitossu, Tammi 1989
Heinähattu, Vilttitossu ja vauva, Tammi 1990
Heinähattu, Vilttitossu ja vaari, Tammi 1991
Heinähattu ja Vilttitossu loman tarpeessa, Tammi 1992
Heinähattu ja Vilttitossu joulun jäljillä, Tammi 1993
Heinähattu ja Vilttitossu rosvojahdissa, Tammi 1995
Heinähattu, Vilttitossu ja iso Elsa, Tammi 1997
Hetki lyö, Risto Räppääjä, Tammi 1997
Risto Räppääjä ja kauhea makkara, Tammi 1998
Heinähattu, Vilttitossu ja Littoisten riiviö, Tammi 1999
Risto Räppääjä ja Nuudelipää, Tammi 2000
Heinähattu, Vilttitossu ja Rubensin veljekset, Tammi 2001
Rauhallinen Erkki (kuvakirja) Tammi 2001
Risto Räppääjä ja pakastaja-Elvi, Tammi 2001
Risto Räppääjä ja komea Kullervo, Tammi 2002
Risto Räppääjä ja sitkeä finni, Tammi 2003
Heinähattu, Vilttitossu ja tanssiva konstaapeli, Tammi 2003
Risto Räppääjä ja Hilpuri Tilli, Tammi 2004
Heinähattu, Vilttitossu ja kielletty kampela, Tammi 2005
Risto Räppääjä ja villi kone, Tammi 2006
Heinähatun ja Vilttitossun kaksitoista kuuta, Tammi 2006
Risto Räppääjä ja viimeinen töttörö, Tammi 2007

Näidendid, muusikalid, tv- ja filmistsenaariumid koos Tiina Nopolaga:
Heinähattu ja Vilttitossu, Teatteri 2000 ja Ahaa-teatteri, 1994
Risto Räppääjä ja Nuudelipää (muusikanäidend), Kokkolan kaupunginteatteri 2002
Risto Räppääjä ja pakastaja-Elvi (muusikal; helilooja Iiro Rantala), Ooppera- ja teatteriseurue Kapsäkki, 2002
Heinähattu, Vilttitossu ja suuri pamaus (lasteooper; helilooja Markus Fagerudd), Ooppera- ja teatteriseurue Kapsäkki, 2003
Heinähattu, Vilttitossu ja Rubensin veljekset, Helsingin Kaupunginteatteri, 2003
Heinähattu, Vilttitossu ja Littoisten riiviö (muusika Iiro Rantala), Turun Vartiovuoren kesäteatteri 2004
TV 1:n joulukalenteri, draamasari
Risto Räppääjä –multifilmisari, TV 2

CD-d :
Risto Räppääjä ja pakastaja-Elvi, muusikal, helilooja Iiro Rantala, 2002
Heinähattu, Vilttitossu ja suuri pamaus, lastenooper,  helilooja Markus Fagerudd
Kinkkuelämää, joululaululevy, Nyrock Dolls. Koos Tiina Nopola ja teiste Nyrock Dolls –kompanii liikmetega. 

Tõlgitud:
Risto Räppääjä ja Heinähattu ja Vilttitossu –raamatud on ilmunud rootsi, eesti, poola, bulgaaria, ungari, leedu ja jaapani keeles.

Püsiviide Lisa kommentaar

Jürgen Rooste

26. jaan. 2009 at 9:31 e.l. (Nädala autor 2008)

9. aprill 2008 kl 18.00 – 19.30 toimus raamatukogu saalis
Kirjandusõhtu ”Loomastumine kui asjade loomulik käik” sarja Ji  (Jumalikud ilmutused) autoritega.
Luulet lugesid: Jürgen Rooste, Kaupo Meiel ja (:) kivisildnik
Kõnet pidasid: andreas w, chaneldior ja (:) kivisildnik

Jürgen Rooste (sünd 31.07.1979), luuletaja. Õppinud Reaalkoolis ja Tallinna Pedagoogikaülikoolis 1997-2002 eesti filoloogiat. Töötanud ajalehe Sirp tegevtoimetajana, 2007 aastast Eesti Instituudi juhataja Soomes.
Friedebert Tuglase novelliauhind 2007.

Jürgen Rooste –  „tavaline eesti idioot „, Ji , Pärnu 2008.

1.

olen eestlane
ja evin sissekirjutust
taanilinna südame serval

aga enne veel
kui kell tiksub pensionit
tiksub mu süda omadega ühele poole

siis saab hinge
tiivuline kere teada
mis kaalub mu vaimline perse

kuidas kuram küll ta selle
pekipatsaka ta sinna üles
tirida kavatseb

seda nalja tahaks näha

3.

eestlase põrgu on igavene ike
lauwal supp

teise eestlase karvasest ja vintskest kintsust
tiiu talutütrekene liigutab usinasti

kõiki asju sest meestel on poe taga
parematki teha eriti nüüd kui öösi on
koleraske

lihtsalt koleraske

eestlase põrgu on iseseisvusaeg
alatine nüri vastutus ja töörügamine

ohelik kaela ümber
munandid maha lõigut

jah
sest eestlane on ju
esmalt ikkagi mees

eestlase põrgus elab palju neegreid
juute rõvedaid naisemaiaid hindusid
pederaste feministe ja paar eriti ilget lätlast

nad kõik varitsevad oma juhust
et ta tõupuhtusele hämaruse kattevarjus
„ära panna”

ja sellest pole üldse palju üle
kuuwekümne aasta kui
ilusate silmega kolmanda reichi mehed
maakaardil eesti kohale nätsti! templi lõid

xxx menschenfrei

see oli tegelikult muidugi odav propaganda
aga ikkagi

mis on meist saand

ma vastan ise

eestlase põrgu

me istusime hullu lehmaga
ühes tillukeses venelaste kohas
kus mängis kogu aeg bonnie tyler
ja jõime hääd odavat ukraina õlle

hull lehm vajus tasapisi üha
sügavamale oma tooli ja
minagi tunnetin seda 21. sajandi
painavat eksistentsiaalset
raskust enesele vajuvat

siis ta ägises
neh kuradile euroopa
mulle pole kunagi meeldind ta
sinised karjamaad ja teadsa
misnad veel välja mõtlivad
siuksed kardulad mis öösi
fosforselt elendavad kui neil
vett on vaja

sittagi
mina enam piima ei anna
kui nad tahvad et oleks bakterivaba
ja kauwasäiliv ja lahja
nigu vesi ja polekski lehma seest
steriliseerigu ise oma udaraid ja
seenele sõitku ma olen auväärne
loom ning ei lase end ära
kottida mingite brüsseli persevestide
eeskirjade järgi

hull lehm sirutas sõra pühalikult
taeva poole
lürpsas kannust vahu ära
ta hoiakus oli vana sõjamehe
rämedat ajamatahabemelist
trotsi ja eneseusku

üks viimaseid oma sordi esindajaid

10

mu koer on vahepeal rääkima õppinud
puhtast igavusest
et temaga ei tegelda

ärkan ja lähen kempsu
et olen unine lasen natuke prilllauale
aga viisaka inimesena
pühin kohe ära

siis lähen kööki et endale
teed teha – koer istub säälsamas
laua ääres
põrandal ja ütleb

– tere hommikust –
ma alguses ehmatan
siis tuleb meelde et jah
koer õppis ju rääkima

ta jätkab – kas sa tead
et uriini kinnihoidmine
tekitab stressi ja ärevushäireid
sage ootamine on pikas perspektiivis väga paha

sel hetkel läheb vesi keema
kallan keeva vett sorinal teelehtedele
ja kirun tasa –
ta võiks vahel vait olla

peaks end kokku võtma ja
naiselt ikka küsima
kui koer temaga ei räägi
siis äkki aitavad selle vastu

mingid rohud
Jürgen Rooste luulekogusid:
„Sonetid” (1999, luulekogu)
“Veri valla” (2000; luulekogu)
“Lameda taeva all” (2002; luulekogu)
“Rõõm ühest koledast päevast” (2003; luulekogu)
“Ilusaks inimeseks” (2005; CD luulekogu)
“Tavaline eesti idioot” (2008; luulekogu)

Artikleid autorilt ja tema kohta:
Jürgen Rooste „Mida vaba ajakirjandus ei tähenda” Sirp, 12.04.02
http://www.sirp.ee/2002/12.04.02/Sots/sots1-2.html
Triin Fedotova „ Luulepreemia laureaat Jürgen Rooste kohtus Valgas õpilastega”, Valgamaalane, 23.03.2006
http://www.valgamaalane.ee/240306/esileht/25005666.php
Jürgen Rooste „Tallinna varblaste hullukesed ja melankoolsed laulud”, Eesti Päevaleht, 14.01.2005
http://www.epl.ee/?artikkel=282790
http://www.koolielu.ee/pages.php/020503,11864
Maarius Suviste „Jürgen Rooste trotsib iluluulet”, Maaleht, 29.01.2004.
http://www.maaleht.ee/?old_rubriik=7288&old_num=851
Rein Veidemann, Urve Eslas „Armastav Traat ja valutav Rooste, Tuglased mõlemad” Postimees.ee, 2.03.2007
http://www.postimees.ee/020307/esileht/kultuur/247705.php
Kristi Helme „Jürgen Rooste – auhinnatud ka prosaistina”Õpetajate Leht, 16.02.2007
http://www.opleht.ee/Arhiiv/2007/16.03.07/elu/2.shtml

Püsiviide Lisa kommentaar

Priidu Beier

26. jaan. 2009 at 9:30 e.l. (Nädala autor 2008)

8. aprill 2008 kell 16.00 – 17.30  II korruse  ilukirjanduse saalis Lugemissoovitused. Raamatuid soovitavad õpetaja ametit pidav  luuletaja Priidu Beier, ajakirjaniku ametis kirjanik Veiko Märka ja Maalehe ajakirjanik Peeter Ernits.

Priidu Beier (sünd 16.10.1957) ps Matti Moguči, publitsistikas ka Pierre Bezuhhov, lõpetanud Tõrva keskkooli, õppinud TRÜs 1976-1983 ajalugu.

Avaldanud luulekogud «Vastus» (1986), «Tulikiri» (1989), «Mustil päevil» (1991), «Femme fatale» (1997), «Maavalla keiser ehk Kurb klounaad» (2000), «Monaco» (2002) ja „Saatmata kirjad”/Luuletusi aastatest 1976-2000 (2007) ning Matti Moguci nime all kogud «Õrn ja rõve» (1989), «Mina – Eiffeli torn» (1999) ja «Mina – metsikuim mehike» (2005).

Juhan Liivi luulepreemia 2002, Tartu Kultuurkapitali Gustav Suitsu luulestipendium 2008.
MA HOIAN

Detsembriõhtu Pälsonisse tulen
see koridor mu jalgest röövib jõu
su ukse väga vaikselt taga sulen
ja lävele jään nõutult seisma kui…

seesama õhtu või ka mõni teine
niisama hämar kohevlumine
irooniliselt nagu Heinrich Heine
käin kingin värsse tütarlastele

kuid sulle mitte ühtki iial rida
sest kõik mu read on sinu omad vaid
vaid sulle öelda ma ei või ju mida
ma alles igal teisel öeldud sain

su jalge ette loobin ainult mõna
ja lõõpimist ja kommipabereid
kuid südames ma hoian ühte sõna
just nagu võilill oma ebemeid

ma hoian pudenemist kardan kadu
ma kardan ise kohutavalt kuid
sind valusasti riivan lumesadu
ja väga palju härmatanud puid

su lapsepilk mind saadab helbetuisus
su nägu üha kaugenevat näib
ja mina oma rumaluses kiusus
pool ööd veel Tartu tänavatel käin

1989

 
SÕNUM

Ei geeniused mind teretagi enam
talendilt mõnelt jahekülm visiit
mu poole lõpeb sellega et küsib
ta laenuks harilikult rublat viit

noorautoreid täis skepsist kõige suhtes
taas grüünes otsimas on püha hiit
sest sügisel just puravike ajal
on koos seal kogu Kirjanike Liit

ei mahu minu sõnum seenekorvi
ka moosipurk jääb justkui kitsaks tal
mind igal õhtul näed vaid välja kõrtsist
ööhämarusse vankumas ta all

1989
(P.Beier „Saatmata kirjad”, Verb 2007)
MIDA ON LUULETAJAL ÖELDA?

Mida on luuletajal öelda
oma pilkajaile ja solvajaile
ainult seda
et olen ikka veel elus
kuigi mitte kõige parema
tervise juures
ja julgen ikka veel öelda
tõtt
kostku see pealegi
lihtsameelselt ja naiivselt
ausus on mu ainus õigustus
Püha Peetruse ees taevaväravail
„Ausus on lolluse tunnus! Ole vakka!”
raksatab ta rusikaga vihaselt lauale
„…nagu lapselalin või kala uimelöök vees”
kinnitan ma talle kuulekalt takka

P.Beier „Maavalla keiser ehk kurb klounaad”, Tartu 2000, Paar

Linke autori kohta:

Raimu Hanson “Boheemluse sümbol saab stipendiumi”, Tartu Postimees, 12.03.2008, http://www.postimees.ee/120308/tartu_postimees/uudised/317199.php

Kivisildnik „Kuritegu eesti kirjanduses – geeniuse kohitsemine”, Pärnu Postimees.ee, 01.02.2008.
http://www.parnupostimees.ee/020208/kultuur/10082041_1.php

Hanno Valdmann „Mon(an)arhist Priidi Beier väisas koolilinna Tõrvat” valgamaalane, 20.03.2007
http://www.valgamaalane.ee/210307/esileht/kultuur/25009214.php

Kalev Keskküla „Moguci, naine ja neeger”, Eesti Ekspress, Areen,
18.03.2007
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/446F29B23EA6088DC22573750045A15D

Raimu Hanson „Priidu Beier elab kui munk”, Postimees 16.10.2007
http://www.postimees.ee/161007/tartu_postimees/289690.php

Priidu Beier – poeet või inimene?, Postimees, 30.07.2004 http://www.postimees.ee/010804/tartu_postimees/140540_2.php

Püsiviide Lisa kommentaar

Contra

26. jaan. 2009 at 9:28 e.l. (Nädala autor 2008)

10. märtsil 2008 kell 12.00 oli  luuletaja Contra külas Annelinna raamatukogus emakeelenädalal. 

Contra (kod.-n. Margus Konnula 22.03.1974)


Sündinud Võrumaal Urvastes, lõpetanud Antsla keskkooli. Töötanud Urvaste postiülemana, lühiajaliselt õpetajana Kuldre põhikoolis, hiljem vabakutseline luuletaja. Tartu NAKi ja Eesti Kirjanike Liidu liige. Contra juhuluulele lähedane, vemmalvärsilik ja taotluslikult robustne looming on mõjutusi saanud rahvalikest- ja lorilauludest, räpist ja grunge-muusikast.

ORKAAN
näe Urvastesse ühistransport saabus
ja hellalt maha poetas minu kalli
jah kümme punkti kümnest minult saab buss
kuid mahatulnu lausa kaksteist palli

käed Sinu suunas pikalt ette torkan
Sa täpselt nende tsentrumisse vajud
ja eks nüüd alga marutuul ehk orkaan
mis maha murrab männid lepad pajud

(„Suusamütsi tutt”, Mina Ise, Urvaste-Tartu 2001)

MIILISAAPAD

Suur mees kuid ikka lapsekingi kannad
Nii suureks sa küll iialgi ei kasva
Sest ligi maad ei leidu taevamannat
Maamanna kuid ei anna luile rasva

Siis kondine kui surm end leiad põrgust
Teispoolsuses jääd päkapikumeheks…
Sa vajaks saapapaari miilikõrgust
Et pilvelambaid süües saada meheks

Ning viimaks hamba sisse lüüa Kuule
Ja päikselegi võid kui pisut jahtub
Siis pisikesi tähti nagu kuule
Suunurkadest maa pinna poole lahkub

(„Liivatee imepeen seeme”, Mina Ise, Piitsaküla 2005)

IMELISED ATLEEDID

naised on nii imelised
harrastades odaviset
laias kaares lendab oda
aga ma ei jälgi toda

oda lendab nagu pintsel
vaatan naiste kauneid kintse
tasa võbelevaid tisse
oda lendab minu sisse

armunoolena mind tabas
kohtunik tal võttis sabast
mõõtis kaheksakend meetrit
teine katse tabas Peetrit

ERKI NOOL

kui ma oleks Erki Nool
võidaks kõiki igal pool

aga ma ei ole Erki
lati kohale ei kerki
igal katsel lähen alt

aga ma ei ole Erki
odakaar ei jäta märki
neljasadat jooksen sörki
pooltteist kilti katta ma
suudan vaid jalgrattaga

kui ma ainult oleks Erki
seda kümnevõistlusvärki
lausa kinnisilmi teeks
kuid ma pehme nagu keeks

(„Contrarünnak”, Mina Ise, Piitsaküla 2004)

Contra blogi:
http://konnulacontra.blogspot.com/

Contra võrukeelne Võru Instituudis
http://www.hot.ee/vorukirandus/contra.htm

Online-intervjuu: vastas luuletaja Contra., Postimees, 5.04.2007
http://www.postimees.ee/080407/esileht/meelelahutus/253388.php

Võrusoo kooli õpilaste tagasiside Contra esinemisest – 16.03.2006
http://www.vorusoo.werro.ee/contra.htm

Püsiviide Lisa kommentaar

Madis Kõiv

26. jaan. 2009 at 9:27 e.l. (Nädala autor 2008)

Madis Kõiv (5.12.1929) füüsikateoreetik, filosoof, kirjanik. Sünd Tartus pedagoogide perekonnas, õppinud 1948-53 TRÜs füüsikat, töötas TPIs  1953-61 füüsikakateedri õppejõuna, 1961-91 teadur Tartus TA füüsika- ja astronoomia instituudis.Eesti Vabariigi valitsus andis 2008. aastal Madis Kõivule kultuuri elutööpreemia.
 http://joulud.epl.ee/artikkel/418569.

Madis Kõiv „Luhta-minek”, Ilmamaa, Tartu 2005
Kuninglik jalutuskäik, lk 369-372
/…/
Lihtlabaselt võttes võib inimesi kõndimide alusel jagada kahte suurde, osaliselt lõikuvasse klassi – kõndijad ja mitte-kõndijad -, kusjuures vahepeale, klasside lõikuvasse ossa, jääb see häguselt hämar ebamääraste riba nagu iga meelevaldse jaotuse puhul. Kuid jaotus ei ole mingil juhul piisav, sest vähemalt kõndijate klass vajab alajaotust, mis oluliselt puutub asjasse. (Mida vajab mittekõndijate klass, ei lähe mulle palju korda.)
 Seltskond niisiis jagunes kaheks kõndijaks, üheks puhtatüübiliseks mitte-kõndijaks ja proua Liiks, kelle jätan klassifitseerimata.
 Kõndijate seas, kelle hulka kuuluvad igasugused võidumarssijad ja elukutselised rändurid, moodustavad endise alamklassi kohast-hõivatud-inimesed. Kohast hõivatud kõndija kõnnib kohast-kohta, seisab ja vaatab. Vaatab, et kohast läbi vaadata, et teda mäletada. Kõik, mida ta koha-pealt näeb, on mäletamisväärne ja mäletamistnõudev, ta ei saa sellest nõudest kunagi lahti – kohad ja maastikud on pungil tähendatavat ja tähendusi. Ka võõrad. Kohad on käija jaoks mälestuslikud kuristikud.
 Kohad nimelt ja vähem inimesed temas, puhtale kohal-käijale on kohal-olijad kõrvalised, kuigi vajalikud, et koht olemas oleks ja elaks – vajalikud, kuid siiski vaid, kata symbebekos. Neile ütlevad inimeste elukohad rohkem kui seal juhuslikult ja nüüd elavad inimesed ise.
 Ma julgen Rein Sepaga end ses aspektis võrrelda, sellest lähtudes olen ma tead ikka arvanud mõistvat. Kõik, kes kunagi on koos Rein Sepaga lonkinud, mäletavad ta legendaarseid maastikurekognitsioone ja tähendamisi, samastusi ja eristusi.
 Kindlasti oli ta siiski inimestelembelisem, kui  mina teda suuta mõistsin, kuid siiski,
 üks lõik ta 1973. aasta kirjast, mida olen küll juba korduvalt tsiteerinud, kuid mille tähendusrikkuse sundusele ma ei suuda seekord vastu panna:
 „Probleemi üks tuumasid peitub öös, nimelt sellessinatses, kus jõuad, ütleme mingi kantslimüüri äärde. Niisuguses olukorras ei valda vaimu sedavõrd kujutlus soojast ruumist ja koldest, kuivõrd igatsus teise inimese järele. Sellesse tunnetusse kuskile on maetud üks moodsate sajandite kõige õilsamaid jooni, ent ühtlasi aastatuhandete rängemaid vigasid.
Need tuleksid miskit moodi tasakaalu seada. Igale tõelisele ruumitunnetusele eelneb vist kodutunnetus. Nii oleks asjade loomulik käik.”

Artur Alliksaart ei ole kõndimine kunagi eriliselt võlunud, ta oli koha-hõivest vaba, ses mõttes ei kuulunud ta meie vennaskonda. Muus mõttes ja palju rohkemas kuulusid nemad kaks kokku ja vennaskonnana olid nad kindlasti enam kui mina kummagagi. Pealegi olid nad koos veetnud oma pealesõjaaegsed aastad Läänemaa loopealsetel redutades või poolredutades ja see maksab küllap rohkem, kui mina seda mõista suudan. Mis aga siiski olulisem – nad mõlemad olid optimistid, usuvõimelised ja –tahtlikud inimesed, uskusid edenemisse ja paranemisse, ja kunsti ja teadusesse. Nad uskusid kosmilistesse tähendustesse. Nad tundsid austust ja kiindumust suure teaduse vastu, ses mõttes meenutasid nad Uku Masingut, kelle põlvkonda nad ju äärtpidi kuulusid, ja see on küll aspekt, mille puhul muidu kahtlane mõiste – põlvkond – on omal kohal.
 Mina (enam) teadusesse ei uskunud, ja ma arvan, et võin peaaegu ütelda, m e i e ei uskunud, need minuealised, meile oli ikka see kas karjääritegemise abinõu või ajaviide matemaatiliselt formuleeritud juhumõistatuste lahendamisega.
 Need märkused on mingil määral olulised järgneva vaidluse mõistmiseks. Sest kohe sündiski kõikide sõda kõikide vastu, kus ajutiselt liituvad kaks kolmanda vastu, et hiljem üksteist vastastikku reeta ja kolmandaga koos seljatagant rünnata. Meil oli eeldusi liitumiseks ja vastasseisudeks. Sest Arturiga ühendas mind mõndagi, mis sügavalt Rein Sepast lahutas – kas või meie kummagi kalduvus nautida paradokse ja otsida küsimustele aporeetilisi lahendusi – asi, mida Rein Sepp kindlasti põlastas ja mille vastu tundis ehk kerget vastikustki.
Usun, et see oli Artur, kes kohe trepil initsiatiivi enda kätte võttis ja mind vaidluskäigu sõlmpunktidesse pühendas, tegi seda kuidagi kiiresti, rabedalt ja paristades, sülge pritsides ja sekka naerdes, nagu hirmul, et kaotab mõttelõnga, või et Rein vahele segab ja asja teise ja väärasse valgusse tõstab.
 Ma ei mäleta muidugi üksikasju, kuid midagi sellelaadilist ta mulle rääkis:
 „Rein väidab millepärast, et Moskva ei saa olla pealinn, mina küll aru ei saa, kust ta seda võtab; miks ei saa ja mis argumendid need tal on!”
Rein Sepp, nagu mäletan, ei kommenteerinud seda esialgset introduktsiooni muu kui lühida manitsusega:
„*Ära unusta kunagi, mida pealinn tähendab, mõtle selle peale! Moskva ei ole ju pealinn.”
 Nagu too kuulus paar Thomas Manni „Võlumäest”, tahtsid nad kumbki mulle pedagoogiliselt mõjuda. See kujutlus on muidugi pärit hilisemast kihistusest, sel hetkel mõtlesin Pealinnale.
Muidugi oli Moskva seda, mul ei olnud ses suhtes vähimatki kahtlust, oma pessimismist lähtudes pidasin Moskvat kõigi pealinnade algmudeliks ja ideaalvormiks. Kohaks, kuhu koondub jõud, võim ja kuhu jooksevad kokku kõigi salakoridoride salainformatsioonid. Riik mu kujutluses oli ametiredelite hierarhiline ehitis, mis pidi tipnema Moskva-taolises pealinnas.
 Nii ma astusingi ilma ühegi kompromissita Arturi poolele, kuid vaidlusse see lahendust ei toonud, vastupidi, sest see, mida mina rääkisin, sobis Arturile veel vähem. Kumbki neist ei saanud minuga nõustuda, nad mõlemad uskusid ja suutsid uskuda valgustusse, progressi ja edenemisse, mu salakoridoride pimeduselahendust ei võetud kaalumiselegi. Neil oli jõudu uskumiseks, mida minul ei ole kunagi olnud, ainult viimsesse pääsmisse olen lootnud ja loodan kõhklevalt ikka veel, lõplikku tagasitõmbumisse iseendasse, s.t. olematusse, meie kõigi päriskodusse, sellesse, mis olemata võinuks olla – meil ei olnud pealinnade asjus ühist keelt. Pigem nendel omavahel, nemad jäid valguse ja päikese poolele, ja just seda pidi pealinn kehastama. Ainult valguse loomuses ja valgustuse viisis ei jõudnud nad omavahel kokkuleppele.
 Kuid nad ei pidanud vajalikuks seda mulle pikemalt seletada, neid ei huvitanud ka, mida mina rääkisin, nad ei võtnud mind tõsiselt, nad jätkasid oma ja mina loobusin. Rein Sepa mõjul ei lasknud Artur end seekord ka paradoksidega võluda.
/…/

Loomingut, artikleid :
Madis Kõiv, Vaino Vahing „Endspiel: laskumine orgu” Tallinn 1988, Eesti Raamat
Vaino Vahing, Madis Kõiv „Faelhmann: Keskpäev. Õhtuselgus: näidend stseenides” Tallinn 1984, Eesti Raamat
Madis Kõiv „Rännuaastad” Tallinn 1994, Õllu
Madis Kõiv „Kolm tamme, Tallinn 1995, Õllu
Madis Kõiv „Aken” Tallinn 1996, Õllu
Madis Kõiv „Kalad ja raamatud”, Tallinn 1998, Õllu
Madis Kõiv „Küüni täitmine: irvemäng kolmes vaatuses kolmeteistkümnele tegelasele” Jaanus Andreus Nooremb e. M.K. ja Hando Runnel, Ilmamaa, Tartu 1998.
Madis Kõiv „Juhan Jaik. Vihmatark ja luudermikk”: essee, Looming 1999, nr 1.
Madis Kõiv „Kauge Kuopio; Teekond Muragbi.” Jutustused, Looming 1999, nr 12.
Unt Anto „Kõigest muust peale analüütilise filosoofia”, Looming 1999, nr 12
Madis Kõiv „Kähri kerko man pekril”, Võru Instituut, 1999
Madis Kõiv „Was ist des  Esten Philosophie? Metafilosoofiline mõtisklus” Akadeemia 1999 nr 11-12 ja 2000 nr 1-4
 „Attika apooria. Elea tragöödia, Tartu 2000, EÜSi „Veljesto” kirjastus
 „Kas kuuled…?: valimik raadionäidendeid aastatest 1994-2000”,( J. Kaplinski, Madis Kõiv, Viivi Luik jt), Kirjastuskeskus 2002
Madis Kõiv „Keemiline pulm: autobiographia cryptika”, Tartu 2002, Akkon
Madis Kõiv „Päev” (romaan) Tartu 2004, Akkon
Madis Kõiv „Luhta-minek”, Ilmamaa, Tartu 2005
Madis Kõiv „Näidendid I” Tartu 2006, Akkon

Madis Kõivust ja tema loomingust:
Luule Epner ”Maailm lavavalguses ja varjus”
http://biomedicum.ut.ee/kalle/madis/2Kmarts_t2.htm
http://www.hot.ee/vorukirandus/kiv.htm
http://biomedicum.ut.ee/kalle/madis/

Püsiviide Lisa kommentaar

Voldemar Panso

26. jaan. 2009 at 9:27 e.l. (Nädala autor 2008)

Voldemar Panso päevaraamat (I ja II köide), Eesti Draamateater 2007

„Tuttav ja avastuslik Panso”, /Eessõna Lea Tormiselt/ 

/…/
Tähelepaneliku silmaga nähtud. Kiirustades, aga mõnikord lausa kirjandusliku sulega kirja pandud. Erilise mõnuga on jäädvustatud just värvikad ja kentsakad seigad ja tüübid argielust ja „elumerelainetest”. Teatrist ennekõike. Siin on vaimustust näitleja-andest, mis ei välista üsna pessimistlikke, skeptilisi üldistusi näitlejaolemuse kohta. Seespidine teatriajalugu, millele ajaloolane harva ligi pääseb. Õppigu teatriajaloolased, kuidas ta jäädvustab ja refereerib kohe toimumisajas (tuleviku jaoks?) pikemaid kunstivestlusi Lauteriga, Tuglasega. Milliseid portreevisandeid annab oma õpetajatest- algkoolist instituudini. Vahel kirjeldab lausa hirmuäratava läbinägelikkuse ja teravusega. Uskumatu, kui täpselt 25-26-aastane nooruk oskab iseloomustada loovisikut ja näha tema kohta muutuvas ajas (Paul Sepp). Kõik see ei välista kunagi tänutunnet ja õpetajalt saadu hindamist. Aga ei välista ka õpilase kommentaare ja vastuväiteid, oma vaatepunkti selginemise algust. Iseseisvat teatrimõtet, mis siin eos ja lavastajaõpinguteni viis.
/…/
Panso põlvkond on meil õieti ainus iseseisva riigi kasvandik, algkoolist kõrghariduseni. Sõna- ja mõttevabadus on veres? Ja oma peaga mõtlemine. Aga kõigi eakaaslaste kohta see ei kehti!
Lugedes hakkab veel silma, kui vähe on autoris eelarvamuslikkust. Isegi nõukogude võimu tulekul räägib, ebaleva kahtluse juures, kaasa noore inimese optimism ja uuehuvi; progressiusk (mis hääbub õieti alles 1960-ndate lõpus). Kuigi registreerib uue korra totrusi ja vägivaldsuse märke. Avarusevajadus, kohaliku väikekodanliku mentaliteedi, ka usudogmade piiratuse taju? Ei mingit mustvalget lihtsustust, pigem uudishimu – isegi võõra, vaenulikugi puhul. Huvi teistsuguse elu ja inimese vastu, mis eriti ilmneb Moskva kõrgkooli aegu. Siis on see huvi juba illusioonidevabam. Kuid puuduvad etteantuse silmaklapid – nii hea kui halva eristamisel.
Ajadokumendid, nagu käesolev, just eestlaste kõige keerukamate saatuseaastate kohta, on meile eriti vajalikud. Primitiivsed, pahupidi nõukogulikud mõttemallid ja pealiskaudsus, ignorantsus eelkäijate (sund)valikute üle otsustamisel kahjustavad tänast mõtteruumi juba tõsiselt. /…/

Voldemar Panso päevaraamat I köide, lk 141
9. august 1941

Kõik ohvitserid kuni 60 a. mobiliseeriti. Nende hulka kuuluvad ka niisugused mehed nagu Paul Pinna (endine sõjaväeametnik lipniku aukraadis), Ants Lauter, Savi, Rebane jne. See osa, kus Pinna oli kogunes staadionile. Vana tuli ka rivis selle maa ära, kohver käes. Polnud asigi. Teised küsinud, mis tal kohvris on? – „Parukad!” nad ei saanud nähtavasti laevadele ja toodi ööseks kõik Estoniasse. Kõik saalid on neid täis. Pinna oli Estonia ukse ees öelnud, et ei saagi sest kuradi Estoniast lahti. Mõtlesin, et viimaks pääsen – jälle toodi tagasi. Käisin seal neid vaatamas, istusid laudade taga, lesisid põrandal, seljakotid pea all jne. Nägin ka Lauterit. Alles paar päeva tagasi olime koos, ütlesin ta küsimise peale, et elan hästi. Ta imestas, et ometi keegi kes elab hästi. Nii peabki ja vastas minu küsimusele – kuis elate? „No mis ma muud saan nüüd enam öelda kui – ka hästi.” Täna nägin teda samades hallides treeningpükstes ja mingisuguses mustas kaherealises uues pintsakus. Surusime kätt ja küsisin naljatades: kas elate ikka hästi nagu minagi? Nägemiseni. Immer gut! Ütlesin kuidagi mõtlematult, harjunud kombe järgi. Ta tegi suured silmad, vaatas ümber, pahvatas siis naerma ja ütles: „Teile ka!” ning istus ühte lauda daamide juurde.
Ka Rebast nägin kalifeedes ja säärsaabastes. Pinnat ei õnnestunud mul näha.

/…/

26. august 1941
Tallinn on ümberringi piiratud, kuulid lähevad praegu vingudes üle mu pea ja lõhkevad raginal kusagil eemal. Pea kohal lõhkevad seniitkahuri lasud, ja vihinal langevad alla teravad pommikillud. Ühendus Tallinnaga on katkenud. Kivimäe ja Pääsküla vahel diiseldab üks kuradi soomusrong, paugutades kahureid – see meile veel põõna keerab.
Mitmes kohas kerkivad suitsusambad. On tulekahjustusi. Võitlused käivad vist Harku, Männiku, Pirita rajoonides.
Üleeile olime tööl Viimsi lennuväljal – jumala lage plats 10 lennukiga – kuhugi ei ole putkata. Tulid 3 saksa lennukit – (neid tunneb juba häälest ära, vilistavad). Pea kohal lõhkesid mürsud, killud vuhisesid alla, ümberringi paugud, ülalt tulistatakse kuulipildujatega lennukeid, alt vastatakse, – niisugune virr-varr, et ei oska midagi teha ega mõelda. Ja ikka paitab see koht kõige sitem olema, kus sa parajasti oled. Ja instinktiivselt tahad igale poole oma käerandmed ette panna, nagu oleks kuulipilduja või kahur nahkne poksijarusikas, ning sel hetkel sooviksid üheksa kätt endale. Ja imelik, lebades kägaras maas, kui killud vihisevad ümberringi, tundsin äkki, et ma olen pikk, et terve lennuväli on mind täis ja igal kuulikillul on ainult üks mõte – minule otsa joosta.
Üks neiu peale ägedat lahingut tõstis seeliku üles ja vahtis üle selle ääre alla – ta oli kükakil ja ma nägin – pükse polnud jalas. Mida ta seal nägi, või mida lootis näha – ei tea.
/…/

30. august 1941
/…/
Ja siis tulid esimesed Saksa mootorratturid, Villandi Alf (tulnud redust, valge lindiga, püss seljas) vedas vene vange ja siis tuli triumfisõiduna üks tohutu Saksa auto ja veel tohutum suurtükk – lilledega ehitud.
Algasid pärimised jne. Anti lilli ja vana Rosenberg jaotas sigarette. Olime unustanud sootuks ukse lahti, läksime ruttu koju ja ma nägin, Hansu silmad olid niisked. Ta ise tunnistas ka hiljem , et kurgus hakanud kibe ja luksud käinud. Tõi siis vana põõsa alt pooliku viinaliitri ja võtsime kõik neli napsu vabariigi valget uue riigi mälestuseks ja terviseks.
Arutasime, et küll nüüd hakatakse üles andma inimesi. Ja nii see on. Üks neiu rääkis eile uhkusega, et on 8 inimest üles andnud. Meie Hansuga omavahel seletasime, et ei anna kedagi üles.
/…/
Siis olid seal koos kõik vanema generatsiooni inimesed, kirusid kommunismi, nende juhte ja Stalini suurt asja. (Muide, teatri õuele visati ka meie Stalin-Lenin puruks, nii et kui sinna sain, nägin ainult kipsihunnikut.)
Kõik arutasid, milline oleks hirmsaim karistus Lauristinile, Särele, Julianale jne. Mõned tahtsid üles puua neid, mõned elusalt põletada jne., aga Hansu nõu oli nii omapärane, et viia avalikule platsile, panna posti otsa puuri sisse ja las kuivavad seal kuradid. (!)
13. september 1941
/…/
Olen juttu ajanud mitme sakslasega. Üks kena mees Köningsbergist (või Magdeburgist) käis meil, tahtis kindaid osta, et külm on juba. Muti andis ühed minu vanad, lisas ka halli lõnga juurde ja raha ei võtnud. Mehel oli hea meel. Rääkis, et on kolme vennaga. Teine vend on lendur, praegu Belgias, tema on pioneer, parandab sildu, elavad sanatooriumis praegu, aga muidu on rauavabrikus tööl, mässab sulava rauaga. Kolmas vend on pime kunstnik klaveril, orelil ja tšellol. /…/ Väga armas mees oli. Näis, et temal on sõjast villand. Oli kahe aastaga käinud läbi kõik rinded. Eriti meeldis talle Pariis. Kodu pidid teda ootama kaks last ja naine.
14. september 1941
/…/
Ma ei tea, kas ma olen juba rääkinud ühest sakslasest, sadulsepast, kes sõi meil marju ja rääkis, et kuskil pole nii palju sakslasi langenud kui idarindel. Kui oli sõda prantslastega, oldi mees mehe vastu. Andis teine alla ja valge lipp tõmmati üles, anti käed ja oldi sõbrad. Aga siis annab punane alla, pöörad selja, saad kuuli. Polnud kogemusi asiaatidega, kes ei tunnusta mingit sõdurlikkust.
Lutsberg on tagasi. Täna tuli meile. Oli rongilt maha hüpanud ja seitse nädalat metsas elanud ja lahinguid pidanud.
Eile tulin Tartu maanteelt ja üks rattur pidas kinni, õllekeldri uksehoidja, et temale on G.P.U. poolt tehtud korraldus mind jälgida ja minust teateid anda, te nad saaksid siis mind tabada. Ja tema oli andnud neile valeandmeid, et ma olen üliõpilane ja sõitnud Tartusse. Ja kuna ta nüüd mind nägi, oli huvitatud, et mis mu süü siis oli. Ei ma tea midagi nüüd./…/

Voldemar Panso reisikirju ja publikatsioone:
„Laevaga Leningradist Odessasse, ehk, Miks otse minna, kui ringi saab”, Eesti Riiklik Kirjastus 1957
„Naljakas inimene . I, Kassarimaa”, Perioodika 1965; Tammerraamat c2007
„Töö ja talent näitleja loomingus”, Eesti Raamat 1965 ja 1995.
„Maailm arlekiini kuues”, Eesti Raamat 1973
Voldemar Panso „Teatriartikleid : … kas see on eilne või tänane laul?”, Eesti Teatriliit 1980.
„Tants aurukatla ümber : dokumendikogumik Draamateatri lavastusest / Mats Traat, Voldemar Panso ; koostanud ja kommenteerinud Lilian Vellerand, Eesti Teatriliit 2006.
„Portreed minus ja minu ümber”, Eesti Raamat 1975; Tammerraamat 2007
„Voldemar Panso. Päevaraamat . 1931-1946. I. Eesti Draamateater 2007.
„Voldemar Panso. Päevaraamat . 1946-1956. II. Eesti Draamateater 2007.

Püsiviide Lisa kommentaar

« Previous page · Next page »