Karl Ristikivi

20. juuli 2009 at 9:25 e.l. (Nädala autor 2009)

ristikivi

Karl Ristikivi (16.10.1912 Varbla -19.07.1977 Stockholm) – eesti kirjanik. Lõpetas Tartu Ülikooli geograafia erialal cum laude 1941. Siirdus 1944 Rootsi, töötades ametnikuna arhiivis, haigekassas ja kindlustusettevõttes. EKL liige alates 1939, eesti PEN-klubi esimees, Eesti Kirjanike Klubi (Lundis) esimees.

Katkend : Karl Ristikivi „Päevaraamat 1957- 1968“, Varrak 2008, lk 439- 441

25.2.1963 – esmaspäev
Nüüd on need rasked päevad läbi ja Jumala abiga on need kujunenud isegi teatud määral rõõmsateks, kuigi väsimus on suur.
Ma ei usaldanud laupäeva pärastlõunal midagi teha, isegi mitte raadiot kuulata, vaid heitsin magama ja uinusingi vist mõneks ajaks. Siiski olin üsna kõhkvel ja närviline, kui ma kella 6-ks Brunnsgatanile, KFUK ruumidesse läksin. Ja muidugi ei leidnud ma seda kohe üles.
Seal näis algul üsna palju rahvast olevat, aga üldarv polnud siiski kuigi suur. Saal mahutas ainult 60-70 inimest ja mõnedki kohad olid tühjad.
Tutvusin enne algust Kettusega, kes rääkis korduvalt, et ta on lugenud „Viimset linna“, mis talle meeldinud ja meenutavat Waltarit. Ja et ta nüüd kavatseb ka „Hingede öö“ uuesti käsile võtta. Martti Rauhala räägib väga head eesti keelt. Istuma pandi mind Aila Meriluoto kõrvale, kes on ikka veel noore gümnaasiumiõpilase välimusega, kuigi ta olevat nelja lapse ema. Elab muide kuskil Rootsi Lapimaal.
Ettekanded olid lühikesed ja ei pakkunud just eriti palju. Sisukaim oli Rauhala jutt raskustest eesti kirjanduse lansseerimisega Soomes. Vormiliselt parim Kauko Kare veste Veikko Huovisest , Soome humoristist, kes ise ka oli kohal. Selle luges Kolk ette, sest halva valguse tõttu ei näinud Kare ise oma teksti. Santavuori vabandas oma läbikäimist Nõukogude Eestiga ja oli üldse väga ettevaatlik oma sõnastuses. Nii eversti kui ta ongi.
Mulle jäi öelda lõppsõna ja ma kasutasin vana eesti kõnekäändu tule toomisest.
Läksime sealt Lidingöle Kolkide juure. Soomlased kadusid vahepeal kuhugi eksiteele, aga jõudsid siiski üsna varsti kohale. Õhtu oli üsna hubane, Soome seltskond kena ja sõbralik. Santavuori pani kirjanduse „soovisedelile“ minu „Põleva lipu“. Istusin ka lauas Meriluoto kõrval ja Ellen pillas meile kanakoodid sülle. Huovinen, keda nüüd lähedalt nägin, on kena, kuigi vaikne noormees. Rauhalaga ajasin kõige rohkem juttu – mu soome keel on ju üsna vilets. Kare lubas maad kuulata „Hingede ööle“ kirjastaja leidmiseks.
Tulime sealt Mälguga kell 1 ära, aga koju jõudsin alles kella kolmeks ja ei saanud suuremat magada.
Ka aastapäeva aktusest eile võtsid soomlased osa. Harry Martinson oli seekord Rootsi poolne kõneleja ja ta jäeti pärast kirjanike, s.o. Mälgu ja minu hoole alla. Cocktail-partyl vahetasin temaga paar sõna. Mis oli väga raske, kuigi ta oli sõbralik ja nõustus tulema ka meie õhtusöögile Malmenisse.
Käisin vahepeal kodu ja puhkasin paar tundi. Seegi õhtu möödus kergemini kui olin kartnud. Istusin seegi kord Meriluoto kõrval ja mu soome keel hakkas veidi üles sulama. Meriluoto tõlgib muide „Aniarat“, mille tõttu tal oli Martinsoniga rääkimist. Pidasin ka oma kohuseks veidi Martinsoniga rääkida – ta oli väga vapustatud oma muljetest Indiast. Aga nagu ta ütles: kuigi me näeme, et kõik läheb kuradile, on meie kohus selle vastu võidelda. Seega seesama, mis oli Heiti Talviku loosung.
Soomlastega polnud enam jutuvõimalusi. Santavuori oligi juba ära sõitnud.
Ja kell pool üks tulin ära.

26.2.1963 – teisipäev
Mu kõht, mis kõik need rasked päevad korras oli, jäi täna jälle haigeks. Ja pärast lõunat oli kord väga raske olla. Sellepärast ei arene asi tööl kuigi hästi.
Ei jõudnud ma ka täna õhtul midagi teha. „Surma ratsanikud“ on nüüd suuremalt jaolt laotud, täna tuli 110 veerg, viimase jao 9. peatükk on pooleli.
Eile tõin ära oma palga, mis sedakorda oli 1018. kr, aga ma kardan, et nad on liiga vähe maksuna arvestanud.
Muide, ma kaalusin pühapäeva õhtul ainult 69,5 kg talvepalitus. Pole ka mingi ime pingutuste ja kõhuvalu juures.
Täna tuli ka Saareste sõnaraamatu 17. vihk, sedapuhku kõigi „kirjanduslike“ sõnadega.

27.2.1963
Helistasin täna õhtul Lepikutele ja kuulsin, et Lauri Kettunen on surnud teel Stockholmist Helsingisse. Nii vähe teame sellest, mis meid ootab. Ta oli külaskäigu ajal veel nii vitaalne ja rõõmus. Nüüd jääb tal „Hingede öö“ siiski lugemata.
Täna tuli „Surma ratsanike“ korrektuuri lõpp. Seda on kokku 116 veergu. Aga ma ei oska arvestada, kui palju võib sellest saada lehekülgi.
Mu kõht oli ka täna haige ja see on töö juures väga tülikas.
Käisin fotograafi juures passipiltide pärast. Need lubati alles reedeks.
Svensk Turistbyrå saatis oma brošüüri, aga ma ei leidnud sealt midagi erilist sügiseks.

28.2.1963
Kuigi täna õhtul kodu olin ja õieti midagi ei teinud, ei saa öelda, et tunneksin ennast eriti puhanult.  Hommikul väga väsinud ja unine. Kõht on olnud täna veidi parem – pipar, pipar!
Täna õhtu tuli mulle äkki uus idee – või õigemini üsna vana. Kui ma jälle mõtlesin võimalikule sügisesele reisile ja jäin peatuma Aadris rannikule, tuli mulle meelde Ravenna ja kunagine idee – „Dante surm“, mille raskuse ees tagasi kohkusin. Nii sai selle asendajaks see õnnetu lugu „Surma ratsanikud“. Aga kuigi ma selle romaani esimesed sõnad – „Kui ma kakskümmend aastat vanaks sain …“ – olen ära tarvitanud, ei lase mind lahti see õnnetu noor vürst, küürakas kääbus. Ja nii tuli mulle plaan kirjutad ülejärgmine romaan temast, kuigi ilma Danteta ja aastaid hiljem. Pealkiri „Noor vürst“.

1.3.1963
Täna ei ole õieti muud kirjutada, kui et käisin SJ reisibüroos Egiptuse viisa asjas. Passipildid sain ka täna kätte. Formaliteedid olid kaunis keerulised ja blond poiss reisibüroos higistas blankette täites, aga pikapeale sai see siiski valmis.
Keset kirjutamist helistas Arvo Mägi ja avaldas arvamist, et siit võiks keegi sõita Kettuse matusele. Aga on raskusi, sest post ja telegraaf ei tööta Soome streigi tõttu. Sellepärast jäi ka „Tuli ja raud“ Rauhalale saatmata, kuigi olin juba selle valmis pannud.
Ilm on nüüd läinud suhteliselt soojaks – päeval on päikesepaiste ja sula. Aga öösel on siiski 5-10 kraadi külma.
„Noore vürsti“ kava hakkab juba täna tuhmuma.

2.3.1963
Käisin täna linnas ja ostsin väljamüügilt neli keelkursust – itaalia, hispaania, hollandi ja ungari keeled. Peamiselt odava hinna tõttu – maksid kokku ainult 35. kr. Muidugi on tehniline kvaliteet halb, sest plaadid on mingist paberimassist. Ostsin veel ühe itaalia reisijuhi, Zamjatini „Vi“ (vene kirjaniku J. Zamjatini antiutoopia „Meie“), mis olevat nii huxley kui ka Orwelli eeskujuks. Ja Edgar Massi „Den stolta fienden“ (Peamiselt ajalooaineliste romaanide autori, saksa päritolu ameerika kirjaniku Edgar Maassi (1896-1964) romaan  „Uhked vaenlased“(1956), peamiselt sellepärast, et see käsitab 14. sajandit ja laevu.
Ilm oli täna pilvine ja üsna külm. Ja sai teatavaks, et esmaspäeval tuleb kolimine.
Krepp helistas aga ma vabandasin ennast haigusega. Ei jõua tõesti homme koosolekule minna.
Aga midagi ma täna siiski ei jõudnud teha.

Looming:
Lasteraamatud:
“Lendav maailm” (1935)
“Semud” (1936)
“Sellid” (1938)
“Sinine liblikas” (1936)
“Viikingite jälgedes” (1936; alternatiivajalooline romaan)
Tallinna triloogia:
“Tuli ja raud” (1938; sai Looduse romaanivõistlusel esimese auhinna)
“Õige mehe koda” (1940; algselt ilmus pealkirjaga “Võõras majas”)
“Rohtaed” (1942)
Diloogia:
“Kõik mis kunagi oli” (1946, Vadstena)
“Ei juhtunud midagi” (1947, Vadstena)
„Hingede öö“ (1953; modernistlik romaan, Ristikivi enda määratlusel “realistlik muinasjutt”)
Ajaloofilosoofiline sari:
Kroonikate triloogia – “Põlev lipp” (1961), “Viimne linn” *(1962), “Surma ratsanikud” (1963)
Biograafiate triloogia – “Mõrsjalinik” (1965), “Rõõmulaul” (1966), “Nõiduse õpilane” (1967)
Põimingute triloogia – “Õilsad südamed ehk Kaks sõpra Firenzes” (1970), “Lohe hambad” (1970), “Kahekordne mäng” (1972)
Triloogiate vahel ilmusid samasse sarja kuuluvad antiutoopia “Imede saar” (1964) ja novellikogu “Sigtuna väravad” (1968). Ristikivi viimaseks romaaniks jäi “Rooma päevik” (1976), mis lõpetab ajaloofilosoofilise sarja.
Postuumselt avaldati lühiproosa kogu “Klaassilmadega Kristus” (1980). Rootsi-perioodil esines Ristikivi ka viljaka kriitikuna, ta on “Eesti kirjanduse loo” (1954) ja lühimonograafia “Bernard Kangro” (1967) autor. Postuumselt avaldatud kogu “Viimne vabadus” koondab esseid ja artikleid kirjandusest, geograafiast ning poliitikast (7. raamat sarjast “Eesti mõttelugu”, Ilmamaa, 1996) .
Luulekogu:
“Inimese teekond” (1972)
2009. aastal avaldati Ristikivi Päevaraamat (1957-1968).

Linke ja käsitlusi autorist:

Tiit Pruuli „Igatsuste maa. Karl Ristikivi põgenemine reisides“, Sirp 19.06.2009 http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=8988&catid=7&Itemid=9&issue=3257
Marek Tamm „Karl Ristikivi „Päevaraamat 1957-1968“, Eesti Ekspress, Areen, 17.04.2009 http://paber.ekspress.ee/viewdoc/1F63E7E7BC8CE3E5C225759A0023DD0D
Jaan Undusk „Eesti lugu: Karl Ristikivi „Kõik, mis kunagi oli“, Eesti Päevaleht 13.03.2009 http://www.epl.ee/artikkel/461916
Karl Ristikivi muuseum http://www.videvik.ee/497/risti.html
Karl Ristikivi Selts http://www.ristikivi.net/
Karl Ristikivi ja Uku Masingu kirjavahetusest – Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat, http://www.kirmus.ee/Asutus/Valjaanded/ekmar/karlr.html
Endel Nirk. „Teeline ja tähed: Eurooplase Karl Ristikivi elu.“ Eesti Raamat, 1991.
Karl Ristikivist Ivar Grünthali raamatus “Müütide maagia”, Tartu: Ilmamaa, 2001, lk 108–118 (40. raamat sarjast “Eesti mõttelugu”)
http://luulemaailm.pbworks.com/Karl-Ristikivi
Oskar Kuningas „Läänemaa seosed Karl Ristikivi elus ja loomingus“; Töörahva Lipp, 13.-15.10.1987 http://www.muuseum.haapsalu.ee/index.php?lk=11491
Karl Ristikivi luule http://research.cyber.ee/~lipmaa/luule/arhiiv/RistikiviK.php

Püsiviide 1 kommentaar

Urs Widmer

2. juuli 2009 at 8:58 e.l. (Nädala autor 2009)

(21.06.1938) – šveitsi kirjanik.

Widmer

Foto: Daylife.com

Katkend: U. Widmer „Ema kallim“, Loomingu Raamatukogu 2009, 17/18, SA Kultuurileht, lk 49-51

        Ema oli Bartókid paigutanud hotelli „Zum Schwert“, see oli midagi, mida Noorteorkester seni ühelegi heliloojale ega solistile ei olnud osutanud. Suurepärane tuba hiigelsuure voodi ja Louis XV aegse mööbliga. Bartókil aga oli peavalu ja ta ei heitnud pilkugi aknasse, sealt paistvale järvele ning kauguses kiiskavatele Alpide tippudele.
          Esimesel proovil pabistas Edwin algul üksjagu – Bartók klaveri taga, tähelepanelik nagu koolipoiss – , kogus end aga kähku. Bartók mängis oma partii, lausumata sõnagi. Ühekorra aga tõusis ta järsku üles, seisis Edwini kõrvale ja laulis talle paar-kolm takti ette. Dirigeeris sealjuures mõlema käega. Nüüd võttis orkester selle koha uuesti, ja see kõlas, nagu oleks taevas avanenud.
          Kontserdil kandis Bartók mõneti vananenud frakki. Ta mängis hiilgavalt ja orkester paremini kui kunagi. Lõpus pääses saali eesotsas valla lausa tohutu juubeldustorm; tagumine ots aga võttis heidetud kinda vastu ja huilgas ja vilistas sama meeletult. Bartók kummardas, kummardas veel kord ja veel kord ja naeris. Ka Edwin naeratas paar sekundit. Bartók surus kõigepealt dirigendi kätt ja siis kõigil nendel orkestrantidel, kellele ta vähegi ligi pääses, mõnel koguni mitu korda. Kummardas taas ja laotas lõpuks käed laiali, nagu tahaks ta oma kuulajaid emmata. Lilled! Ema oli ka lilledele mõelnud! Ema säras, seistes õhetavi põsi väikese ukse taga, kust esinejad lavale läksid. Tal oli tunne, nagu oleks see tema võit, natukene ka tema võit, see uhkeim kontsert Noorteorkestri ajaloos. (Kaugemal vilistati ikka veel võtmetega.) Ta oli hämmelduses, liigutatud, vapustatud.
          Bartók ja tema naine jäid kauemaks kui olid kavatsenud, lõpuks peaaegu terveks nädalaks. Neile meeldis hotell ja meeldis linn, ehk küll Bartók juba hommikul pärast kontserti iseenese ja oma palaga enam nii rahul ei olnud, ja nagu Edwin ütles, lubanud ta teise osa alguse ümber teha.
          Ema oli välja arvestanud, et järgmiseks kontserdiks enam raha ei jätku, kui Bartókid pühapäevani kohale jäävad. Ja siis oli see ema, kes neid keelitas veel esmaspäeva ja teisipäevagi lisaks võtma. (Tegelikult oli Edwin kavandanud järgmiseks kontserdiks ühe uue helindi ja siis – garanteeritud menu: varabaroki muusika. Palestrina, Gabrieli, Bassani, Rhau ja Frescobaldi. Ei soliste ega heliloojaid, kes ootaksid autoritasu.)
          Ema näitas Belale ja Dittale  – mõlemad ütlesid nüüd talle Clara! – linna kaunimaid paiku: suurt katedraali, väiksemat kirikut, kaitsevalle, tsunftimaju. Varsti igatahes oli see Bartók, kes temale selgitas, mida nad üheskoos nägid. Miks Karl Suurel, kes kivisena katedraali krüptis istus, nii vägev habe oli (sest et teda vanasti Vanajumalaga võrdseks seati), või kuidas suri austatud reformaator, kelle sünnimaja nad imetlesid (toonased õigeusklikud tõmbasid ta esmalt neljaks ja seejärel põletasid ära).
          Edwin oli taas jamas, kui Bartók ja tema naine Budapesti rongile läksid. See oli kolmapäev. Bartók andis Edwinile kätt ja suudles Clarat; tema abikaasa toimis vastupidi. Edwin ja ema lehvitasid, kui Bartókite taskurätikuid eemal vedurisuitsus enam eristada ei saanud. Veel üks kange rongivile, ja oligi kõik. Edwin sammus nii mõttessevajunult ema kõrval, et ei märganud talle hüvastijätuks isegi adjöö öelda, kui ta oma koduväravasse ära pööras. Ema läks otse edasi. Bartók, tema muusikat ta armastas. Veel päevade viisi kuulis ta oma sisimas seda kohta, kus klaver keelpillide üle võidutseb, nagu tahaks ta lendu tõusta.
          See ei olnud Edwin, vaid hoopis Wern, kes emale ettepaneku tegi temaga Frankfurti kaasa sõita. Ta ei tahtvat üksi Saksamaal liikuda, nüüd sellisel ajal. Kulud võtaks ta enda kanda, milles küsimus. Ema esialgu kõhkles, kuid siis hakkas see mõte talle vägagi meeldima ja ta küsis lõpuks Edwinilt nõu. Too noogutas, õieti kuulamatagi, oli muuga tegevuses. „Sõida aga sõida.“ Niisiis sõitsid nad Frankfurti, kus elasid „Frankfurter Hofis“. „Head tooted,“ ütles Wern, kui ema hotelli vestibüülis ringi vaatas, „head tooted vajavad ka head hotelli, kui sa neid hästi müüa tahad.“ Nad said kaks kõrvuti tuba, omavahel uksega ühenduses, mida nad kordagi ei kasutanud. Wern ajas oma äriasju(tal oli vaja välja kaubelda litsentsilepingut keemiatehaselt Höchstis), ema aga uitas linna peal. Päike paistis. Mahe tuuleke puhus. Plataanid, kus sädistasid linnud, pakkusid viluvarju. Autod, paar hobustki veel. Inimesed paistsid rõõmsad, lapsed, kes üksteist lustlikult kilgates üksteist togisid.  Armastajapaarid. Siin-seal mehi pruunis vormiriietuses punaste käesidemetega, igal pool lipud. Lipud lehvimas tuule käes, mis nüüd tugevamini puhus. Lai puiestee, kõikjal laperdavad rätid, see nägi lõbus välja. Korraks raksutas rühm politseinikke või kaitseväelasi taktisammul mööda. Üks mees, kes ema kõrval seisis, viskas käe üles ja röökis midagi, millest ema aru ei saanud. Ka teised inimesed hõikusid, see kõlas nagu haukumine, see ei meeldinud emale eriti. Aga muidu! Ta tundis end kergelt. Teises kohas, hiljem, mingi mürgel. Klaasiklirinat, jooksvaid inimesi. Keegi naine, keda näha polnud, karjus. Ema oli seisatanud just ühe kaitsepolitseiniku kõrval, kellel oli rihma otsas hundikoer ja kes õnnetuskohta jälgis. Ema vaatas talle küsivalt otsa. Tollel aga polnud nähtavasti põhjust vahele segada, ja nii läks ema siis edasi. Talle meeldis see linn, need lugematud kitsad, sopilised tänavad toomkiriku ümber. Kauplused, käsitööliste poekesed. Talle hakkas silma kingsepp, nii pika habemega, et see sattus tal ikka ja jälle haamri ja saapatalla vahele, mida ta parajasti klopsis. Kullassepp, luup ühe silma ees, mingi sõrmuse kohale kummardamas. Habemeajaja ümmarguste nikkelraamis prillidega, kes seebitas oma kunde nägu nii pisikeses putkas, et see pidi väljas tänaval seisma. Aedviljamüüjad, potissepad, vanakraamikaupmehed. Ja ikka ning jälle vanamehed mustades kuubedes, mustade kaabudega, pikkade habemete ja oimulokkidega. Nad kõnelesid kätega, tõepoolest! – Ema keeras selja, et neile mitte näidata, kui väga see teda naerma ajas.     
       
Linke:
Urs Widmer „Hirm, raha, töö, õnn“
http://www.temuki.ee/arhiiv/arhiiv_vana/Teater/01mai_t1.htm

Veiko Märka „Safaritöötute rollimängud“, Eesti Ekspress, Areen, 3.10.2008
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/EEE6CFAF52AFB074C22574D300508781

 Andres Laasik „Rakvere teater lohutab majandussurutise ohvreid“, Ärileht, 20.09.2008
http://www.arileht.ee/artikkel/442272

Urs Widmer: http://de.wikipedia.org/wiki/Urs_Widmer

Püsiviide Lisa kommentaar

Hannes Varblane

16. juuni 2009 at 12:51 p.l. (Nädala autor 2009)

varblane

Foto: Tiina Kõrtsini/SL Õhtuleht

Hannes Varblane (18.06.1949) – eesti luuletaja.

18. juunist kuni 15. augustini saab Tartu Linnaraamatukogus vaadata Hannes Varblase juubelit märkivat näitust „Hannes Varblane – senini…“. Näitus on avatud raamatukogu kohviku „Vaikne Nurgake“ ees fuajees.

Luuletusi kogust „Mina enam ei armasta sind“, Umara 1997

KRUTSIFIKS

su niudeid puudutades
põrmustab mu igavene ihu
nii raevust vabanedes
haaran andudes
kord Kõigevägevama käe
ning tõstan sellest
kõrgemale oma käe
võib-olla soovid mõista
viimset soovi minu ihust
just seda soovi viimset
mida Temagi ei näe
tean nii ei kõnelda
tean nii ei tohi
ent tean ka saatust nukrat
neil kes endast heitnud väe
kui kinda mida Kõigevägevamgi
enam pelga
ning millest põrmlane
on miskipärast ehitanud endal
nii põrmselt pehastunud lae
et hirmugi siinilmas enam pole
vaid viha viha viha
raev ning raev
nüüd silma vaata endale
ning küsi mis on pühapäev
mis on siin vale mis on vaev

UMBUSK

mind tunnistas
vastuhakuks valmis
vaatas kõrgelt mu pääle
ning oli hell
ometi hurmast sest
aknaklaaside jääle
suudlusena mu hingele
kellegi süda
ajaks tiksus kui kell
metronoom mõttes
südant surmavas elus
tuisu suudluses umbses
tema embab nüüd teist
tormi suudlus mu huultes
mere meeletus valuks
on`s siis saatus nii umbes
et ei tahagi teist

Luuletusi kogust „Võõrikvend“, Umara 2000

PÄIKESEMÄRK

surmamärki kannad käes
hinges elumärki
jälgi jätmata sa jääd
kandma oma särki
hirm on avat silme ees
armastus sust vaba
ulub sulet silmad vees
ristiks raotud rada
risti löödud teed ja veed
saatused ning surmad
elud arusaamatud
armastuse hurmas
risti löödud teed ja veed
uskmatus mis usus
kõik need taevad kõik need teed
usus hinges ihus

millest kirjutad veel

millest kirjutad veel
kui aeg on ümber saand
tagasitulekust ja taastulemisest
põletatud maa põlgusest
ajast mis õige oli
arusaamatusest armastusest mis oli
õlilaternana põleb kümme käsku
üks õhtusöömaaeg öös
kas Sina Jumal tahtsid
möödujat oma vööl
kas Sina tahtsid äraaetuid neid
või oli sul selles järves
peidetud teisi teid
neidki mis sind ei kandnud
igaüks pole kala
igaüks hingki pole vist
velmet siis hala
ent viimne aeg mis meil antud
on vist on vist on vist
hirm on alati aus
hirmust ausam on surm

SAJAB SAJAB JA SAJAB
terve suvi sajab kui piiskade vihane kaja
ning tüdruk sind enda juurest
ära ajab ajab uskumatult uhkelt ja uuelt
põlgusega pilgus nagu kõik tüdrukud
ja sa tead seda enne teda
mida teadma ei pea
ka seda et lihtsalt sajab
hinges ja südame taga
ehkki hing ei tea ja südant
tukslemas teada ei taha
aga ikkagi sajab selles suves ja ajas
aknaraamide taga ja ajas
sajab ja sajab me ajas

Loomingut:
„Sina armasta mind“, Umara 1993
„Vihkamiseta“, Umara 1995
„Mina enam ei armasta sind“, Umara 1997
„Avalikult halb“, Ilmamaa 1999
„Letaalse lõpuni“, Umara 1999
„Võõrikvend“; Umara 2000
„Ilmavallas“, Ilmamaa 2002

Linke ja viiteid:
Riho Laurisaar „Hilisõhtune kauboi Hannes Varblane astus filmi sisse“ , Eesti Päevaleht 10.05.2008,
http://www.epl.ee/artikkel/428462
Hannes Varblane, Eesti Ekspress, Areen, 6.12.2007
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/17702FD4BCEF3EACC22573A30046504A
Udo Uibo „Varblane peos“, Eesti Ekspress, Areen, 19.06.2002
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/4D2AEB15466F911CC2256BDD004FB3DA
Hannes Varblane „Rush to die“ (Salman Rushdiest), Vikerkaar nr 8, 1989, lk 88.

Püsiviide Lisa kommentaar

Urmas Vadi

2. juuni 2009 at 1:38 p.l. (Nädala autor 2009)

(s 1977) –  eesti kirjanik, dramaturg ja raadioajakirjanik. Lõpetanud TPÜ raadiorežii eriala. 
Urmas Vadi

 
„Mehed ei nuta“ Kirjandusfestivali Prima Vista kirjanikeränd 2009,
Urmas Vadi „Revident“, lk 51-52

Korraga jäi Dimitri vait, talle tuli midagi meelde, aga ei teadnud, kuidas sellega välja tulla. Ta tegi ahjuukse lahti, segas ahju, pani ukse kinni tagasi ja ma mõtlesin, et tegelikult on ta ikka palju noorem, kui ma arvasin. See totakas dressipluus ja kummikud ja vanad püksid teevad ta kaltsakamaks ja vanemaks. Ma noogutasin kaasa ja proovisin midagi vastata, aga kuna ma tegelikult midagi vastata ei tahtnud, siis ma lihtsalt ütlesin –
„Ahju, jah, peab kütma muidugi.“ Nüüd oli Dimitri otsusele jõudnud, ta silmad lõid kavalalt särama –
„Nüüd siis teiega juttu rääkides, hakkas minu suu kuivama!“
„Ahah.“
„Ma näen, et nad on teile siin toonud pirukaid ja kala, aga kuidas sa sööd, kui kurk kuivab. Kala juurde käib ikka üks viin.“ Ahju kõrvalt puude kastist tõmbas ta välja liitrise viina. „Joome ühe tervitusenapsi.“ Sain aru, et sellises olukorras pole võimalik keelduda ja ma poleks endas leidnud ka jõudu vastu punnida, pealegi oleks see meest solvanud. Ja tegelikult polnud mul viina vastu midagi. Läksin ja tõin köögist teeklaasid.

„Ärge sellest muidugi Mashale rääkige, sest tema ei lubaks, et ma tuleks niimoodi pudeliga, siin paljud vanausulised ei joo, aga mina leian, et kui tuleb külaline, siis on vaja võtta üks naps.“ Dimitri valas klaasid pooleldi täis, jõime ja siis võtsime ja haukasime pirukaid peale. Jõin viina, Dimitri rääkis, jäi minust aina enam ja enam kaugemale, sees hakkas vaikselt ja mõnusalt kõik surisema, noogutasin instinktiivselt kaasa, vahest ütlesin mõne sõna. Kuidagi hea oli korraga niimoodi olla. Mulle tundus, et Dimitri rääkis kõigest: oma eelmisest naisest, kelle ta tõi Peipsi tagant Venemaalt, aga ega nemad ei olegi siin Venemaa venelased, nemad on siin hoopis midagi muud ja nüüd võib ka Dimitri vanduda, et vahe Venemaa venelaste ja nende vahel on tohutu. Noorena ta seda ei uskunud, ajas ainult naisi taga ja tõigi naise Venemaalt. Alguses oli kõik kena, tehti pulmad, naine oli ilus, kaunitar, väga seksikas ja, nagu Dimitri mitu korda kinnitas ja oluliseks pidas, voodis hea, ikka väga hea. Aga siis hakkasid järjest mingid jamad tulema. Külas hakkasid asjad kuidagi halvasti minema, kuulujutud hakkasid levima ja need viisid välja Dimitri esimese naiseni, kes oli üks igavene nuhtlus ja keelekandja ja vähe sellest! Puna tõusis Dimitri palgele, viha peegeldus ta silmist justkui oleks see naine ikka veel tema naine. Arvati, et see naine ei ole mitte lihtsalt klatšimoor, vaid et ta käib naaberküla mehi magatamas. Alguses Dimitri muidugi seda ei uskunud ja arvas, et kohalikud on lihtsalt vihased või kadedad, et tal on niisugune kaunitar, aga jutud muudkui liikusid ja liikusid, et tema naine ikka käib ja laskvat teha niisuguseid asju, mida teised naised endaga teha ei lase. Aga siis sattus Dimitri ise naisele peale. Nüüd tegi mees pausi, oli selge, et mingi oluline osa loost jäi välja. Ta segas ahju ja lisas vaid, et pärast seda ta jõi kõvasti ja kõik oli pask. Aga teine naine on Dimitril kohalik, hea naine, vanem küll kaksteist aastat, aga välja näeb nagu kompvek! Ta lubas tulla ja oma naist mulle näidata. Nüüd võttis Dimitri mööda peatänavat kõik elamised ja inimesed läbi ja ma mõtlesin , et kas ta lihtsalt räägib, et tema sees on käivitunud mingi masin, mis valimatult hekseldab kõik läbi, või siis on tema jutus ka mingi struktuur, nii et tehes pikki ringe jõuab ta otsaga ka kuhugi välja. Pigem siiski mitte. Dimitri hakkas hoopiski täis jääma, ta oli üksi pool liitrisest viinast sisse kallanud. Korraga tema argine jutt muutus, sisse hakkasid tulema lisaks kohalikule eluolule ja inimestele lisaks mingid müüdid ja uskumused. Dimitri andis mulle ülevaate vanausulistest, ja kreeka õigeusu erinevustest, kuidas seitsmeteistkümnendal sajandil hakati kiriku reformi läbi viima ja kuidas vanausulisi taga kiusati, keelati nende ristid ja kirikud ja kuidas isegi ristimärki ei tohtinud vana sõrmedekombinatsiooni kohaselt ette lüüa, ja kuidas enamus tuligi siis siiapoole Peipsit. Ta rääkis vanast ja lagunenud puukirikust keset küla, mille katus ja sarikad ja mõned seinadki on juba sisse kukkunud, aga mida ikkagi keegi lammutada ei julge, sest kardetakse jumala viha. Sest sellega, kes võtab kiriku vara, sellega juhtub midagi jubedat, ta sureb vägivaldselt. Dimitri rääkis kümnetest ja kümnetest, kes olid midagi võtnud ja siis olid nad kohe surnud, mis seal salata, üsna jälgil kombel. Kirik aga lagunes ja isegi küla joodikud ei julge seda maha võtta. Kui aga sa peaksid surnuaialt midagi kaasa võtma, kas siis küünlajupi, vaasi, lilleõie, siis oled sa varsti ise ka surnuaial, sest surnud nõuavad sind endale järgi.

„Kui aga keegi peaks varastama ikooni!“ nüüd muutus Dimitri eriti salapäraseks. „ Siis sellega on kohe läbi. Te ehk olete ajalehest lugenud, mis meil siin paar aasta tagasi juhtus, kõik lehed olid seda täis. Postimees ja kõik lehed.“
/…/
Lk 69-70
„Mis kuradi kirjanikuhärra!“ Nüüd pani ta oma teise käe kukla taha ja ma ei saanud end liigutada.

„Järelikult põlgad, pead end uhkeks, ei taha mind. Kõik teised on tahtnud ja sina nüüd ei taha, uhke härra oled.“ Korraga olid tal rinnad paljad, ka jalas ega ka kusagil mujal polnud midagi, ta vedas mind vee poole, pilliroog peksis näkku, jalad vajusid porri. Ise aga ta rääkis nii malbelt nagu me istuksime kohvikus. „Aga ilmaasjata lükkad mind tagasi, sa ei ole mind ju veel vaadanudki!“ Ta pressis end peale, surus oma huuli mu suule, nägin ta keelt. Võtsin kokku kogu oma jõu ja hoidsin teda tagasi –

„Mida sa minust tahad?“

„Kuidas mida, kas sa siis ise aru ei saa, ma tahan tunda ilu oma ümber. Kas ma siis sulle üldsegi ei meeldi?“

„Meeldid küll, väga meeldid.“ Sain ta endast lahti. Vahemärkusena olgu öeldud, et mul on väga halb mälu, ükski aastaarv või nimi ei jää mulle meelde, telefoni9numbritest tean vaid enda oma ja ühe sõbra oma, kus vahelduvad viied ja kahed; terve keskkooli aja ma püüdsin kõigi klassikaaslaste nimesid meelde jätta, aga enne, kui see mul õnnestus, sai kool läbi, ja nüüd on mu klassist meeles vaid üksikud nimed. Ka mingite tekstide ja luuletuse osas pole asi parem. Kuid siis korraga, olles põlvist saadik porises ja jäises vees, keset pilliroogu hakkas mu seest mulle eneselegi üllatuseks tulema! Esmalt lugesin ma ette ühe Alliksaare luuletuse, mille olin kunagi ülikooli kõnetehnika eksamiks pähe õppinud. Ta jäi paigale ja kuulas. Kui ma lõpetasin, tahtis ta mulle läheneda, paljas nagu ta oli, aga siis esitasin ma katkendi Alveri „Valgest varesest“, siis paar teksti Kareva viimasest kogust, siis tulid Visnapuu, Asko Künnap – Künnapi peale ta nägu väljendas imestust ja võiks öelda, et isegi rahulolematust – jätkasin Kurvitsa, Varblase, Beieri ja Runneli tekstidega, sinna vahele tuli ka üks Puškin, mille suutsin lugeda isegi vene keeles. Ja kui ma olin kõik, mis mul vähegi pähe tuli, ette lugenud, panin viimase välja ja deklameerisin Viktor Tsoi lauluteksti Kogda tvoya devushka bolna. Rohkem enam ei suutnud, vajusin põlvili vette , jäin ootama, millel ta tuleb. Ja ta tuligi, võttis mu pea õrnalt-õrnalt käte vahele, vaatas mulle otsa, ta silmist jooksid pisarad ning korraga ta suudles mind põsile –

„Ma tänan sind. See oli see, mida ma vajasin, aga millest siin keegi aru ei saanud. Urmas, sa oled suur poeet!“ Ta tõusis ja läks läbi vee. Venemaa poole, tagasi isakoju.
 
Loomingut:
2009 pseudoajalooline põnevuslugu „Ballettmeister“, 2009 Endla teater, lav. Andres Noormets.
2006 lühimängufilmi “Tabamata ime” stsenaarium, Von Krahli teater, kaas-stsenarist-režissöör Jaak Kilmi;
2005 muusikali “Georg” libreto, Smithbridge Productions, lav. Andrus Vaarik;
2005 telemängufilmi “Kohtumine tundmatuga” stsenaarium, ETV, rež. Jaak Kilmi (2005 ETV stsenaristi aastapreemia);
2005 näidendiraamat “Kohtume trompetis! Elvis oli kapis!”, Loomingu Raamatukogu;
2002 näidend “Kohtume Trompetis!” Lätis Valmiera draamateater, lav. Jaanus Johanson. 2004 VAT- teatris, lav. Urmas Vadi;
2002 novellikogu “Unetute ralli”, kirjastus Tuum;
2001 vene muinasjuttude aineline näidend “Lendav laev” teatris Vanemuine, lav. Tiit Palu (2001 ilmunud raamatuna);
1999 novellikogu “Suur sekund”, Eesti Kostabi selts;
1999 lastenäidend “Varasta veel võõraid karusid”. Eesti näitemänguagentuuri üks kolmest peapreemiast. 2000 Eesti Raadios kuuldemänguna, lav. Jaan Tootsen. 2001 Viljandi draamateatris Ugala, lav. Ingomar Vihmar
Linke:
(:)kivisildnik „Ballettmeister teeb teatrilaval ilma“, Pärnu Postimees 8.05.2009,
http://www.parnupostimees.ee/?id=116479

Andres Laasik „Rahvatantsumehed päästsid Eesti Vabariigi“, Eesti Päevaleht 4.05.2009
http://www.epl.ee/kultuur/467405

Urmas Vadi uus näidend kevadel, Ärileht 21.03.2009,
http://www.arileht.ee/artikkel/462825

Urmas Vadi otsib kolme Elvise kaudu elu mõtet, Eesti Päevaleht 09.09.2006,
http://www.epl.ee/artikkel/354055

Riho Laurisaar „Urmas Vadi – pätt, luru ja näitekirjanik“, Eesti Päevaleht 26.02.2005,
http://www.epl.ee/?artikkel=286107

Maarius Suviste „Urnas Vadi vajab kirjutamiseks elektrilööki“, Maaleht 18.03.2004,
http://paber.maaleht.ee/?old_rubriik=7430&old_num=858

Raimu Hanson „Kirjanik Urmas Vadi käsikiri saab filmiks“, Postimees 11.11.2004,
http://tartu.postimees.ee/111104/tartu_postimees/kultuur/149713.php

Püsiviide Lisa kommentaar

Siegfried von Vegesack

22. mai 2009 at 9:56 e.l. (Nädala autor 2009)

Siegfried von Vegesack (1888-1974) baltisaksa päritolu saksa kirjanik ja tõlkija.
Vegesack sündis Lobergi mõisas Valgamaal. Enne Esimest maailmasõda käis ta mitmes ülikoolis, sealhulgas ka Tartus. Ta lõpetas Tartu ülikooli  1912. aastal ajalookandidaadina. Tema juhendajaks oli tuntud ajaloolane Theodor Schiemann ning tema uurimus käsitles Wolter von Plettenbergi aegsete Liivimaa saatkondade Venemaa-missioone aastatel 1494–1497. Ajaloolast temast siiski ei saanud, Esimese maailmasõja alguses ta abiellus ning asus 1915. aastal elama Rootsi. 1916. aastal töötas ta lühikest aega Berliinis Balti Asjade Komisjonis, ent 1917 ostis ta endale Weißensteini lossi Baieris ning hakkas tegutsema kirjaniku ning tõlgina. Peamiselt tõlkis ta vene kirjanikke, sealhulgas oli ta Vladimir Nabokovi esmatutvustaja sakslastele.

vegesack

Baltisaksa kultuur on lahutamatu Eesti kujunemisloost. „Balti tragöödia“ on romaanitriloogia, mis jutustab baltisakslaste traagilise loo siin maal. Siegfried von Vesensacki „Balti tragöödia“ ilmus 1935. aastal.

Katkendid: Siegfried von Vegesack „Balti tragöödia“, Eesti Päevaleht 2009,  lk 465 – 467, 470-472.

Juba Volmari maapäeval on lätlased Lätimaa autonoomiat nõudnud, nüüd nõuavad nad sõltumatut Läti riiki. Läti Maapäeva Nõukogu valib kuberneriks lätlase – Peterburi ajutine valitsus nimetab venelase. Riia linnasaadikute koosolek ei suuda kuidagi otsusele jõuda, keda siis ikkagi tuleks kuberneriks pidada,  lätlast või venelast – kuni Iskostreli esindaja teatab, et nelikümmend tuhat läti kütti nõuavad kuberneriks lätlast, ja sellega on küsimus otsustatud. Üks vene linnasaadik tahab rääkida vene keeles, mille peale talle märku antakse, et ta ei ole enam Venemaal, vaid Lätis, ja peab sellepärast läti keeles rääkima. Üks läti ajaleht nõuab juba vene keele, „selle politseinike ja vangivalvurite keele“ väljajuurimist Riias.
        „Lätlased on nüüd küll hulluks läinud,“ lausus Peetrike nördinult, „need matsid – ja omaenda riik! Endal küünealused veel mustad, ja juba tahavad kuberneri või veel parem presidenti! Noh, sakslased teevad sellele suurusehullusele kiirelt lõpu, ja kui me juba ka Saksamaa alla kuulume…“ Peetrike takerdus. Onu Rembert seisis avatud uksel. Ta oli viimaseid sõnu kuulnud. Oma pahura naeratusega küsis ta:
        „Mis siis?“
        Peetrike kogeles: „Siis, siis… noh siis oleme meie need, kes määravad!“
Naeratus onu Remberti näol tardus. Tema hallid silmad vahtisid liikumatult Peetrikesest läbi, kuhugi tühjusesse, ja tema hääl värises: „Sa arvad siis, et sakslased peaksid sellepärast tulema, et meie saaksime venelaste asemel lätlasi rõhuda? Aga mina ütlen sulle: kui see peab olema saksa sõdurite ülesanne – siis oleks parem, kui nad üldse ei tuleks.“
        Peetrike vaikis. Onu Rembert käis ärritunult edasi-tagasi; mansardkorruse salong oli nii väike, et ta sai mõlemas suunas ainult paar sammu teha. Tema parem jalg lohises kergelt järele ja halvatud käsi rippus lõdvalt kuuetaskus, kõrge selg oli kumeras. Aga tema vananenud pea oli ikka veel püsti: rüütel ilma mõõga ja kilbita, kuid paindumatu oma rüütellikus meelestatuses.
        Ja maailmakodanik onu Jegor, kes oli balti aadli privileegide üle alati nalja heitnud ning ootas kõike head venelastelt – kummaline, just tema oli napilt enne revolutsiooni Siberisse saadetud! Mitte keegi, ka mitte ta ise, ei teadnud põhjust. Tema vana teener, kelle ta oli lahti lasknud, oli ilmselt tema peale kaevanud, miski ei aidanud: vanad Peterburi sidemed ütlesid üles, maamarssali püüdlused osutusid kõik asjatuks. Kui siis viimaks audients tsaari juurde juba silmapiiril oli, puhkes revolutsioon. Uue valitsuse üldisest poliitilisest amnestiast olid aga kõik baltlased välja jäetud. Nüüd istus onu Jegor, kelle ainus poeg oli Venemaal langenud, Tomskis pagenduses. Ja rüütel onu Rembert oli jäänud.
        Uus sõjaminister Kerenski tuli Riiga, et passiivseks muutunud kaheteistkümnendat armeed pealetungile kannustada.
        Tippametnikud ja kindralid korraldavad talle raudteejaamas piduliku vastuvõtu. Sedamaid läheb ta rindele , laseb ühel rügemendil ette astuda ja peab neile hoogsa kõne. Siis kutsub ta rivist ühe sõduri välja ja küsib, kas see on nüüd valmis vaenlase vastu minema.
        „Ei, härra sõjaminister!“ vastab sõdur valjuhäälselt.
        Piinlik vaikus. Kerenski on nii pahviks löödud, et ei tea, mida öelda. Seal seisab see tedretähnilise näo ja punnsilmadega volask tema ees, mingi lihtsõdur, ja julgeb talle, sõjaministrile „ei“ öelda! Viimaks küsib Kerenski süngelt:
        „Ja miks siis?“
        „Sest ma ei tea, mille pärast me tegelikult sõda peame!“ vastab sõdur külmavereliselt. Ja tema taga seisab terve pikk viirg vaikivaid sõdureid, ja nende taga armee, terve sõjavägi, tuhanded, miljonid – kõikidel rinnetel, kõikides kaitsekraavides, ja veel suurem sõjavägi lamab juba mulla all ning on igaveseks vaikinud. Kõigi nende eest küsib lihtne vene sõdur sõjaministrilt: miks me sõda peame?
         Peterburis puhkevad uued rahutused. Räägitakse teisest revolutsioonist. Esimest korda ilmub lagedale salapärane sõna „bolševiki“. Keegi ei tea, mis kummalised inimesed need on ja mida nad õieti tahavad. Nende juht, keegi Lenin, olevat Saksamaa kaudu Šveitsist Peterburi tulnud, ta elavat tsaari armukese palees ja pidavat oma rõdult iga päev kihutuskõnesid ajutise valitsuse vastu. Teda naerdakse välja – aga ta võidab poolehoidjaid. Teda tehakse maha – aga järjest enam minnakse tema poole üle. Tal keelatakse kõnelemine ära – aga tema sõna levib ka ilma paberita nagu nähtamatu mürk, haarab töölishulgad, jõuab koguni rindele. Veel õnnestub valitsusel mäss veriselt maha suruda, aga juht lipsab minema, mürk immitseb põranda alt üha edasi.

/…/

Nad tulevad

Lõpuks algab Galiitsias kindral Brussilovi juhtimisel „Kerenski“ pealetung“. Kõikidel rinnetel puhkeb uuesti sõda, kihutab järjest ägedamalt, järjest uute tehnikasaavutustega üle puruks tambitud maa. Sõda möllab edasi.
         Aga kaugete metsade taga Lobergis on ikka veel sügav rahu. Oleandripuukesed õitsevad verandal, pärnapuulehestikus sumisevad mesilased, isegi kured on üle kõikige võitlevate vägede taas koju naasnud ja klõbistavad alleel nokka. Ka Christof on kodus tagasi. Rügemendis on olukord järjest talumatumaks muutunud, soldatite nõukogu valitses, ja kes ohvitseridest endale punast paela rinda ei pannud, võeti lihtsalt maha. Lõpuks oli rügemendiülem, korralik venelane, Christofile puhkuse andnud: „Rõõmustage, et siit minema pääsete! Kes teab, kui kaua see veel kestab! Kiievis notiti koguni kuuskümmend ohvitseri maha!“
         Oma läbielamistest Christof eriti ei rääkinud, aga üht-teist sai Aurel siiski teada. Kui esimesed revolutsiooniteated Peterburist rindele jõudsid, asusid kaardiväelased kohe teele, et kaitsta tsaari. Ka Pihkva tragunid, kes olid tollal reservis, liitusid Pavlovgradi husaaridega. Jäises pakases ratsutati päevad ja ööd läbi lõputute lumekõrbede, jõuti lõpuks Minskisse, kus lehvisid juba kõikjal punalipud, hõivati linn, rekvireeriti mõned rongid, mis parajasti jaamas seisid, ja põrutati põhja poole. Aga kaardivägi jäi hiljaks. Daugavspilsis kuulsid nad täiesti arusaamatut asja: ülemjuhataja kindral Russki oli sundinud tsaari, kes oli sõitnud Pihkva peakorterisse oma armeelt kaitset saama, tagasi astuma.
         „Omaenda kindral!“ Christof oli seda rääkides ikka veel endast väljas. „Mina pole, jumal tänatud, kunagi sellest tsaarist eriti vaimustatud olnud, ta oli vilets ja nõrk mees. Aga sellegipoolest: tol ööl oleksin selle kindrali maha kõmmutanud, oleksin tsaari eest püssitoru ette astunud. Aga me jõudsime liiga hilja kohale.“
         Vene kindral oli tsaari reetnud – saksa ohvitser oli tahtnud teda päästa! Aureli mõtted läksid tollele hommikule linnagümnaasiumis, kui vene direktor revolutsionääride nõudel kooli sulges ja saksa gümnasistid spontaanselt tsaarihümni laulma hakkasid.
         „Aga kõige võikam asi, mis ma kogu sõjas nägin,“ jätkas Christof natukese aja pärast, „oli divisjonikindral vürst Trubetskoi, kes, punane lint rinnas, sõnnikuhunnikul seisis ja kaebleval häälel oma sõduritele seletas, et tegelikult olevat ta alati vabaduse poolt olnud! Ja kui paljud – ohvitseridest kuni kõrgemate kindraliteni välja – avastasid äkki oma punase südame. See tõekspidamiste puudumine, see lakeilikkus ja lömitamine – on kõige vastikum! Siis pistab igaüks endale punase lindikese rinda ja lõugab marseljeesi. Tõelised revolutsionäärid, kes juba aastaid selle idee nimel võitlevad ja surevad, peaksid ometi seda rämpsu põlgama! Jah, nüüd olen ma vähemasti sellest sigadusest pääsenud. Tsaar on tagasi astunud – vandest olen nüüd vaba.“
Linke:
http://www.bayerischer-wald-verein.de/archiv/archivbaywald/1988/01/vegesack.htm
http://www.lesekost.de/deutsch/vegesack/HHL121.htm
http://www.lesekost.de/deutsch/vegesack/HHL121V.htm

Jaan Undusk Eesti lugu: Siegfried von Vegesack „Balti tragöödia“, Eesti Päevaleht 30.01.2009, http://www.epl.ee/artikkel/456982

Püsiviide Lisa kommentaar

Andres Ehin

6. mai 2009 at 7:14 e.l. (Nädala autor 2009)

Andres Ehin (13.03.1940) eesti luuletaja ja tõlkija Andres Ehin on Tartu kirjandusfestivali Prima Vista 2009 patroon

8. mai kl 19.00 – 21.40 Pargiraamatukogu platsil Laulvate kirjanike kontsert
Kontserdi avab festivali patrooni Andres Ehini melodeklamatsioon, löökriistadel Brian Melvin, kitarril Mart Soo. Luulet loeb Asko Künnap, kitarril saadab Heikki Kalle. Luulet loevad ja laulavad Kristiina Ehin, Marje Ingel, Merca, Jaan Pehk ja Aapo Ilves. Saatemuusikutena teevad kaasa Janek Kesselmann ja Meelis Kommedant.

Foto: Varje Sootak

Foto: Varje Sootak

 

 

 

 

 

 

 

 

Luuletusi: Andres Ehin „Udusulistaja“, Varrak 2008
TÄHESAJUST HULLUNUD KOERAD

koerad hauguvad öö läbi

millest haugute koerad

lülitan sisse elektroonilise nudina
mis koerakoori inimkeelde tõlgib

tahan seda litat kes mu aia taha hunniku tegi
haugutakse unistavalt tahan pasteedivõileiba
tahan konti mis tilgub leiget üdi

lollakad ärge vahtige olümpiamänge
vaadake parem mind oma imelist krantsi
olen ainult 30 senti pikk ja hüppan üle 170-sendise aia
ma polegi koer olen sabaga täht mu koon pole koon
mu karv pole karv ja mu sitt on tegelt tähetolm
aga teie tobud panite mu ketti
USSIMAARJAPÄEV

ussimaarjapäeval pannakse
ussitapmismatar kerisele ja visatakse leili
selle leiliga viheldakse haiget last
kes saabki terveks
ussimaarja                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                            päeval kaovad rukkiussid
vaenuköied piksepenid
loogaheitjad tuhaussid kapsakitsed

mis on sel kõigel pistmist
neitsi maarja ja tema sünnipäevaga

küsige seda esivanemate vaimudelt

aga küllap tahab püha neitsi
ikka ja jälle sündida
ussidest vabasse maailma

 

*
täna tantsin
tionüüsuse naisega kukaraatsat
tiunüüsus ise on lääbakil
teda närivad närilised
tema kõrval õllevaatide vahel
püherdavad jõuluvananääritaat
valgurikkad lumepiigad
päkapikud pöialpoisid
ja härjapõlvlased

kolmekarbiline üksiktigu
lohiseb üle tiunüüsuse
suure vaanvalge silmamuna
isegi teosammul marssimiseks
pole ta suuteline

voonakesed tõusevad õhku ja kepslevad end
üheksanda taeva valgevillpilvedeks

 
SÄÄRAST AASTAT POLE ENNE OLNUD

sääraseid jõule pole enne olnud
maa mere all värises
hiidlaine pühkis minema terveid linnu
maakera telg nihkus paigast
jõulurahust sai jõuluahastus

sääraseid jõule pole enne olnud
mitme maa rannad surnukehi täis
kõiki laipu ei jõuta põletadagi
nood pehkivad paduvihma käes

maakera telg nihkus paigast
maa tiirleb nüüd kiiremini ümber telje
ööpäev läks lühemaks
                           masendus mustemaks

ainult kalad ja elevandid teadsid seda ette

2005. aasta jõulukuul

 
Eesti keeles ilmunud luulekogusid:

Hunditamm, (1968)
Uks lagendikul, (1971)
Luba linnukesel väljas jaurata, (1977)
Vaimusõõrmed, (1978)
Tumedusi rüübatan, (1988)
Täiskuukeskpäev, (1990)
Teadvus on ussinahk, (1995-1996)
Alateadvus on alatasa purjus, (2000)
Paluteder ja mutrikorjaja, (2004)
Udusulistaja, (2008)

1994 Loomingu aastaauhind
1996 Kultuurkapitali kirjanduse sihtasutuse aastapreemia (luule) luulekogu (“Teadvus on ussinahk”) eest
2001 Eesti Vabariigi kultuuripreemia koondkogu “Alateadvus on alatasa purjus” eest
2002 Valgetähe teenetemärgi IV klass
2003 Juha Liivi luuleauhind luuletuse “***sügaval maa all elavad…” eest.
Romaanid:
Rummu Jüri mälestused  1996
Seljatas sada meest  1998
Linke:
Veiko Märka „Sürrealistlik professor Andres Ehin“, Eesti Ekspress, Areen 7.06.2007
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/0DF7D886818EDDDAC22572F00058ABAE

Marin Laak „Andres Ehin „Udusulistaja““ Luulet 2004-2007, Eesti Ekspress, Areen 19.12.2008
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/B598FFAF6D1461A1C225751D004CBDA6

Hasso Krull „Andres Ehin „Paluteder ja mutrikorjaja““, Eesti Ekspress, Areen 26.02.2004
https://blog.ekspress.ee/viewdoc/24731CC161A42155C2256E3F00563182

Margus Mikomägi „Kolm paari ja üksainus hingus“, Maaleht  28.11.2002
http://www.maakodu.ee/index.php?old_rubriik=5782&old_art=20651&old_num=790

Andres Ehin „Venelaste identiteet“, Raadio Ööylikool
http://www.ylikool.ee/et/13/andres_ehin

Püsiviide Lisa kommentaar

Umberto Eco

22. apr. 2009 at 1:51 p.l. (Nädala autor 2009)

7. mail osaleb Umberto Eco Prima Vista kirjandusfestivalil Tartu Ülikooli raamatukogus, kohtudes ühtlasi kirjastajate ja tõlkijatega.

Foto: T. Singaravelou

Foto: T. Singaravelou

Umberto Eco on Bologna Ülikooli professor, semiootik, medievist ja kirjanik. Tema raamat «Semiootika teooria» (1976) on selle valdkonna klassika, samuti kuulub kirjandusklassika hulka romaan «Roosi nimi». Eesti keeles on ilmunud 8 Umberto Eco raamatut.

Katkend Umberto Eco „Roosi nimi“, Eesti Päevalehe Raamat. Lk 226-229

Sulgesin käsikirja värisevate kätega. Dolcino on toime pannud palju kuritegusid, ma teadsin seda, aga ta surm oli kohutav. Ja tuleriidal oli ta näidanud üles…mida? Kas märtri kindlust või äraneetud hinge ülbust? Vankuvi jalu komberdasin raamatukogu trepist üles ja taipasin alles siis, miks ma olin nii häiritud. Mulle meenus üks pilt, mida ma olin näinud mõni kuu tagasi, pärast saabumist Toskaanasse. Ma ei saanud aru, kuidas see ei olnud mulle varem meelde tulnud – ilmselt oli see mälestus mulle nii palju haiget teinud, et ma olin püüdnud seda košmaari oma mälust kustutada. Tegelikult ei olnud ma seda unustanud, sest iga kord, kui kuulsin nimetatavat vennakesi, kerkis see pilt mu silme ette, kuid ma peletasin selle kohe oma kaugemasse mälusoppi, nagu oleks selle õuduse nägemine olnud mingi häbitegu.
      Ma kuulsin vennakestest esimest korda alles siis, kui nägin, kuidas üks neist Firenzes tuleriidal ära põletati. See sündis natuke aega enne seda, kui pidin kohtama Pisas vend Williamit. William ei saabunud määratud ajal ja mul lubati külastada Firenzet, mille kirikute toredust olin tihtipeale kuulnud kiidetavat. Ma rändasin kõigepealt natuke aega ringi Toskaanas, et omandada paremini itaalia lihtrahvakeelt, ning otsustasin lõpuks veeta nädal aega Firenzes, sest sellest linnast oli palju räägitud ja ma tahtsin teda tundma õppida.
    Juhuse läbi saabusin ma Firenzesse just siis, kui kogu linn oli elevil ühe erakordse sündmuse tõttu. Ühele ketserist vennakesele, keda piiskop ja kirik süüdistasid usuvastases tegevuses, pidi just neil päevil saama osaks kõige karmim karistus. Järgnedes inimestele, kes olid mulle sellest rääkinud, jõudsin sündmuspaika. Rahva hulgas räägiti, et see Michaeli-nimeline vend olevat tegelikult püha mees, kes kutsuvat üles patukahetsusele ja vaesusele nii nagu püha Franciscuski, et ta olevat sattunud kohtu alla mõnede naiste pahatahtlikkuse tõttu, kes pihtimise ettekäändel olid hakanud talle tegema ketserlikke ettepanekuid, ja et piiskopi mehed olevat ta kinni võtnud just niisuguste naiste majas, mis mind hämmastas, sest kirikuteener ei oleks tohtinud sooritada püha talitust nii ebasobivas paigas, aga vennakeste nõrk koht paistiski olevat see, et nad ei arvestanud sündsusnõudeid, ja võib-olla peitus tõetera ka üldlevinud arvamuses, et peale ketserlike vaadete olid neil ka kahtlased kombed (niisamuti nagu kataaride kohta räägiti alati, et nad on bulgaarid ja sodomiidid).
    Jõudsin San Salvadore kiriku juurde, kus toimus kohtuprotsess, aga ma ei mahtunud suure rahvahulga tõttu kirikusse sisse. Mõned uudishimulikud ronisid teiste õlgadele, hoidsid aknavõredest kinni ning kuulsid ja nägid, mis sees toimus, jagades kuuldut ka teistega. Kiriku sees loeti vend Michaelile ette tunnistus, mille ta oli andnud eelmisel päeval ja milles ta oli öelnud, et ei Kristusel ega apostlitel „ei olnud mingit isiklikku ega ühist omandit“, aga Michael vaidles vastu, et kirjutaja oli lisanud tema tunnistusele „palju valet ja laimu“ ning kisendas (nii et see kostis ka õue): „Selle eest te peate viimsel kohtupäeval vastust andma!“. Aga inkvisiitorid lugesid Michaeli tunnistuse ette nii, nagu see neil kirjas oli, ja küsisid talt lõpuks, kas ta nõustub alandlikult kiriku ja kogu linnarahva arvamusega. Michael karjus vastu, et tema tunnistab ainult seda, mida ta usub, ja nimelt et „Kristus oli vaene ja ristilöödud ja paavst Johannes XXII on ketser, kuna ta eitab seda“. Sellele järgnes pikk sõnavahetus, mille kestel inkvisiitorid, nende seas ka mitmed frantsisklased, püüdsid talle selgeks teha, et seda, mis ta ütleb, pühakirjas ei ole, aga tema süüdistas neid omakorda ordu reeglite mahasalgamises, ja nad ründasid teda küsides, kas ta tõesti usub ennast tundvat pühakirja paremini kui nemad, kes nad seda õpetavad. Vend Michael, kes oli tõepoolest väga kangekaelne, viis nad endast välja, nii et nad nõudsid lõpuks: „Ja nüüd sa tunnistad, et Kristusel oli varandust ja et paavst Johannes on kristlane ja püha mees.“ Mille peale Michael vastas leppimatult: „Ei, ta on ketser.“ Ja nood ütlesid, et nad ei ole näinud kedagi, kes oleks nõnda panetunud oma nurjatuses. Väljas, rahvahulgas aga kuulsin ma paljusid ütlevat, et ta on nagu Kristus variseride ees, ja panin tähele, et paljud neist uskusid vend Michaeli pühadust.
    Lõpuks vedasid piiskopi sulased ta aheldatult vangikongi. Õhtul räägiti mulle, et paljud vennad, piiskopi sõbrad, olid läinud ja õrritanud teda ja nõudnud, et ta oma sõnadest lahti ütleks, aga tema oli jäänud kindlalt oma tõe juurde. Ja ta oli vastanud igaühele neist, et Kristus oli vaene ja seda oli öelnud ka püha Franciscus ja püha Dominicus, ja et kui ta nende õigete mõtete eest piinasurma saadetakse, siis seda parem, sest seda varem näeb ta siis oma silmaga, mis on ilmutatud pühakirjas: kahtekümmend nelja Apokalüpsise vanemat ja Jeesus Kristust ja püha Franciscust ja kuulsaid märtreid. Ja ta olevat öelnud: „Kui me loeme nii suure õhinaga pühade isade õpetust, siis küllap me peame veel suurema õhina ja rõõmuga soovima, et võiksime jõuda nende sekka.“ Pärast neid sõnu olid inkvisiitorid lahkunud vangikongist, näod sünged peas, ja hüüdnud vihaselt, nagu ma kuulsin: „Tal on saatan sees!“
    Järgmisel päeval kuulsime, et otsus oli välja kuulutatud, ja piiskopilossi minnes nägin ma selle otsuse teksti ja jõudsin isegi osa sellest endale ümber kirjutada.
    See algas sõnadega: „In nomine Domini amen. Hec est quedam condemnatio corporalis et sententia condemnationis corporalis lata, data et in hiis scriptis sententialiter pronumtiata et promulgata…“* ja nii edasi. Sellele järgnes põhjalik nimekiri Micheli pattudest ja süütegudest, millest ma toon siin mõne katkendi, et lugeja ise saaks selle üle otsustada.

    Johannes, keda kutsutakse vend Michaeliks Jakobi pojaks püha Frediani kogukonnast, mees, kellel on halb iseloom ja kelle jutt, teod ja kuulsus on vastikud, ketser ja ketserlikust nurjatusest paadunud, kes tõuseb üles ja astub välja katoliku usu vastu… kel ei ole Issandat silme ees, vaid kes on saanud inimsoo vaenlaseks ja kes on teadlikult, tahtlikult, ettekavatsetult, pahatahtlikult, mõtte ja teoga levitanud ketserlikku kõlvatust ja astunud tihedatesse sidemetesse vennakestega, keda nimetatakse vaese elu vennakesteks, ketserid ja skismaatikud on nood, kes on järginud ja järgivad nende hukatuslikku eluviisi ja ketserlust, mis on vastuolus katoliku usuga… Ja jõudnud nimetatud Firenze linna, ja nimetatud linna avalikes paikades, nagu selgus uurimise käigus, uskus ja toetas ja kinnitas ta kangekaelselt sõnadega ja oma südames… et Kristusel, meie lunastajal, ei olnud mitte midagi ei isiklikku ega kellegagi ühist, vaid ta üksnes kasutas seda, mida pühakirjas nimetati tema omaks.

    Need ei olnud ainsad patud, milles Michaeli süüdistati, kusjuures üks neist tundus mulle eriti nurjatu, kuigi ma ei tea (otsustades kohtuprotsessi käigu järgi), kas seda sai talle tõepoolest süüks panna – nimelt olevat seesamune minoriit kinnitanud, et püha Aquino Thomas ei olevatki püha ega olevat ära teeninud sealpoolset lunastust, vaid ta olevat ära neetud ja mõistetud igavestele piinadele! Kohtuotsus lõppes karistuse määramisega, kuna kohtualune ei tahtnud tunnistada oma süüd:

Võttes arvesse kõike teadaolevat ja armulise isanda Firenze piiskopi käsku, on meile selge, et ülalnimetatud Johannes on ketser, kes ei taha ennast parandada ja ega tunnistada oma ränki patutegusid ja ketserlust ega astuda õigele kristlikule teele, ning kuna ülalnimetatu Johannes on parandamatu, kangekaelne ja paadunud oma kõlvatuses ja et seesamune Johannes ei saaks edaspidi kiidelda oma kuritegude ja pattudega ja et tema karistus oleks õpitunniks teistele, tuleb ülalnimetatud Johannes, keda nimetatakse vend Michaeliks, ketser ja skismaatik, viia hukkamispaigale ja anda ta seal tuleriidal tuleroaks, nii et ta heidaks seal hinge ja tema hing lahkuks kehast.

——————————————————————————
* Issanda nimel, aamen. Seesinane on kaelakohtu menetlus ning kaelakohtu süüdimõistev kohtuotsus, mis on neil lehtedel avaldatud, pidulikult väljakuulutatud ja teatavaks tehtud. (Lad. k.)

Teoseid eesti keeles:
Roosi nimi, Eesti Raamat 1997. Tõlk. Merike Pau.
Roosi nimi, Eesti Päevalehe kirjastus 2005. Tõlk. Merike Pau.
Reis hüperreaalsusesse, Vagabund 1997. Tõlk. Joel Sang.
Baudolino, Varrak 2003. Tõlk. Ülar Ploom.
Eilse päeva saar, Eesti Raamat 2003. Tõlk. Merike Pau.
Lector in fabula, Tartu Ülikooli Kirjastus 2005. Tõlk. Ülar Ploom.
Ilu ajalugu, Eesti Entsüklopeediakirjastus 2006. Tõlk. Maarja Kangro.
Minipäevik, Varrak 2006. Tõlk. Mailis Põld.
Inetuse ajalugu, Eesti Entsüklopeediakirjastus 2008. Tõlk. Ülle Udam.
Kuus jalutuskäiku kirjandusmetsades, Varrak 2009. Tõlk. Ene-Reet Soovik.

Linke:

Umberto Eco „Kauneim ilma peal“, Eesti Päevaleht 11.03.2008
https://www.epl.ee/arvamus/421760

Umberto Eco „Tõlkimise kunst“, Eesti Päevaleht 24.10.2007
http://www.epl.ee/arvamus/405095

Umberto Eco „Mõned tõestused: Kino ja nüüdisaegne maalikunst“, TMK nr 8-9, 2004 http://www.temuki.ee/arhiiv/2004/08-09/aug-sept_k01.pdf

 Harry Liivrand „Umberto Eco „Minipäevik““, Eesti Ekspress, Areen, 12.07.2006 http://paber.ekspress.ee/viewdoc/21BD97F303BCC339C225719D002F4E46

Peeter Torop „Umberto Eco ja koodiõpetus“, TMK nr 11, 2004, http://www.temuki.ee/arhiiv/2004/11/nov_k02.pdf

Peeter Torop „Eco epifaania* udus“, Eesti Ekspress, Areen, 22.04.2004 http://paber.ekspress.ee/viewdoc/C1A5DA623FA32EE0C2256E700066EDE4

Tõnu Õnnepalu „Haruldane ilus ja tavaline kole“, Sirp 16.11.2008
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=7547:haruldane-ilus-ja-tavaline-kole&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3228

Püsiviide Lisa kommentaar

Kätlin Kaldmaa

12. apr. 2009 at 6:44 p.l. (Nädala autor 2009)

Kätlin Kaldmaa (s 1970),  luuletaja, ajakirjanik ja tõlkija

Kaldmaa

Foto: Tiit Blaat/Eesti Ekspress

7. aprillil kl 16.00 ilukirjanduse saalis II korrrusel: Raamatusoovitused – Kätlin Kaldmaa

Luuletusi luulekogust „Üks pole ühtegi/One is none“ , c 2008:

Kui mu hääl otsib sind, leidmata
painab sind, teadmata
ja kõik minu kolmkümmend kaheksa tuvi
su pesale maanduvad
mu kuljused kaugelt
su unesse naalduvad
tunned kas valgusemaastikel nõrkeva kaja
mis läbi ja läbi
end hobustel vaevatuks ajand
Mu piisad on haprad
Mu piinad on helenduses
Mu kraapsjalgne sõber teab
kus on kodu
kui on pettumused
ja lohutu loik
mu sisse on pesatand

Ta teab ja ei peata

*

Mu ulmad on jalakatest
ja varjud nende hämarail jalgel
on purpurne vaha
me õitsvatest õhtutest

Teel on alati jääjaid maha
Meie kes me neid jätame
naerda ei oska
me sammud on kurba kaja

Ja kui võimegi viivitada
siis on sund see
mis takka ajab
Üksluse sügis kui mõranend marmortahvel
oh kui leida võiks saabuval õhtul
seal jõekalda padus
ma venna või õe
kes heledas tuules
me rõõmudel purjetand
Ma jätaks nad talle
ja unustaks

Kõik sinus otse sõnadeks ei selgu

*

Vaatan lõpuni su hingamise
iga piina
kogun külmund pihkudesse
ja ootan sula

Ilmselges elus
oskan tänavalt tõusta
kiudpilvekihini
tiibasid näitamata
Unes
pole lendama õppinud
ega osak
su hingele järgneda

Vaiksed jooned jäävad maha, vaiksed
su uurimise vihikusse,
tühjad
mööda
ristringseid radu
panen oma märgid
taeva piiridele
See päev, mil unest saab element –
õhk –
on üksteist aja pärast
üks teist
–    sina või unihing –
läheb

Ma tean kes ei lähe

*

Luulekogud:
Kätlin Kätlin „Larii-Laree“, Eesti Raamat 1996
Kätlin Kätlin „Üks pole ühtegi/One is none“ , c 2008

Linke:

Kätlin Kaldmaa: Vägivallast välja, Eesti Päevaleht, 6.03.2009
http://www.epl.ee/artikkel/461097

Kätlin Kaldmaa „Eesti kui Euroopa esimene amatsoonide riik“, Eesti Ekspress, Areen 10.10.2008
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/EA21677A2B4397ACC22574D70042E583

Mariliin Vassenin „Keerukas universum. Mitmes keeles, luule omas ka…“, Postimees 8.11.2008
http://www.postimees.ee/?id=47266

Katrin Väli „Kätlin Kätlin “Üks pole ühtegi/ One is none“, Eesti Ekspress, Areen 7.11.2008
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/46E7F0045904BCFFC22574EF00504DDA

Kätlin Kaldmaa.  Tappa saanud kirjanik kirjutas kultusloo, Eesti Päevaleht 29.09.2006
http://www.epl.ee/artikkel/356751

Püsiviide 1 kommentaar

Mari Saat

27. märts 2009 at 5:18 p.l. (Nädala autor 2009)

Linnaraamatukogu kirjanduskohvik: 26. märtsil – Mari Saat “Lasnamäe lunastaja”

mari_saat

Foto: Tiit Blaat/Eesti Ekspress

Mari Saat (1947) eesti kirjanik. Lõpetanud TPI  1970. Aastast 1993 Tallinna Tehnikaülikooli ärieetika dotsent.
Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna laureaat ilukirjanduslikus proosas 2008 „Lasnamäe lunastaja“ eest

 Katkend: Mari Saat „Lasnamäe lunastaja“ Tuum 2009, Lk 131-135

Ta kiirustas ema juurde. Ema istus elutoas diivanil ja vaatas telekast mingit filmi. Tal oli seljas ikka seesama siidpluus ja nüüd märkas Sofia, et emal olid jalas koguni säärased kontsaga sametised toakingad, mida ta ainult siis kandis, kui mingi pidu oli – uusaasta või sünnipäev – ja külalised olid kutsutud. Aga ta ei paistnud enam õitsev ja pidulik, vaid kuidagi rusutud, nii nagu oleksid lilled ta pluusil närbumas.
      „Oi, kas mul käib see liiga valjusti? Ma keeran ta kohe vaiksemaks!“ ütles ema, Sofiat märgates.
      „Ei-ei, üldse mitte! Ma lihtsalt hakkasin mõtlema…ma tahtsin küsida – et kas elusatele ka küünalt pannakse? Et kui keegi sureb, keegi tuttav, siis sa käid kirikus küünalt panemas – tädi Kiira isale sa käisid ju panemas, aga kas elusatele ka võib panna?“
      „Muidugi võib,“ ütles ema, „eriti kui tead, kes on tema pühak, kes teda kaitseb… Aga miks sa tahad küünalt panna?“
      „Ma ei tea… Ma lihtsalt mõtlesin – võib-olla võiks neile poistele ka küünla panna? Äkki oleks neil sest abi?“
      Sofia kallistas ema: „Sa oled nii armas!“
      „No mis sa nüüd!“ tõreles ema, „mine nüüd magama. Ma keeran teleka vaikseks. Ja lähen ka varsti…“
      Nii kui Sofia voodisse heitis ja silmad kinni pani, oli jälle uni läinud. Ja ta hakkas kohe muretsema: mida see tähendas, et ema kandis argipäeval kodus siidpluusi ja sääraseid kingi? Kas ta polnud öelnud, et ootab kedagi külla – siis kui nad köögis istusid? Kes see siis oli? Tädi Kiira ja tädi Ljuda jaoks poleks ta end niimoodi riidesse pannud? Aga see keegi ei tulnud? Ema istus üksi diivanil ja justkui vaatas mingit filmi…Kuidagi kohatult üksi…Huvitav, miks ta mulle just Sofia nimeks pani? …ta oleks veel korra tahtnud ema juurde joosta ja seda küsida, aga ta ei tahtnud ema rohkem tüüdata…Ema tahtis millegipärast omaette olla…
      Korraga soovis Sofia nii väga, kõigest hingest, et emal oleks keegi. Et ema ei elaks ainult temaga ja temale – nagu ema vahest ütleb – , et aitab talle, kui tal on säärane väike armas tütreke. Muidugi meeldib talle, kui ema niimoodi ütleb, ja alatasa tahaks ta istuda emale sülle ja teda kallistada, ja et ema teda paitaks… või lihtsalt istuda diivanil ema külje all ja vaadata televiisorist mõnda õudukat, sest siis on kogu aeg tunne, et see õudukas käib ainult pildikastis ja tegelikult nii, ei ole… Kui emal oleks keegi, siis see kõik lõpeks ju? Ta peaks siis tõesti suureks saama? Aga ta nii tahab, et ema oleks õnnelik, et tal oleks keegi, kes teda armastab…
      Ta hakkas mõtlema, kes see võiks olla. Muidugi, ei tasunud loota, et kusagilt tuleks äkki välja Sofia isa – või keegi teine säärane, pikk, sirge, ilus ja hell nagu too oli olnud. Mis oleks peaasi? Peaasi oleks siiski, et see teine armastaks ema, armastaks üle kõige, ükskõik, kes ta siis on  –  eestlane või venelane või juut… või koguni soomlane! Välimuski poleks tähtis!…Muidugi, ta peaks emale ikka natuke meeldima… See vist ei ole lihtne? Kui tõesti Sofia isa nii kena oli, nagu ema räägib… Kuidagi peaks emale selgeks tegema, et ega välimus ei ole tähtis. Isegi, kui ta oleks lühike või paks…kasvõi kiilakas – Bill Collins on ju ka kiilakas ja vaat kui palju tal fänne on… Muidugi, eks ta aeg hakka juba läbi saama – aga mitte sellepärast, et ta kiilakas on! Peaasi, kui ta ainult emale liiga ei teeks, kui ta ema hoiaks…  Muidugi võiks tal ka raha olla, ja et ta kõike raha maha ei jooks! Et nad võiksid emaga kuhugi sõita – näiteks Capri saarele…Sofia ise jääks heameelaga koju, kodu hoidma, ja teeniks ise endale raha – loeks Raeli vanaemale ette, ja suveks saaks ehk lehemüüjaks… Capri saarel pidi olema üks koobas, kaljukoobas, kuhu saab paadiga sisse sõita, vesi pidi seal olema selge ja sinine nagu kalliskivi, ja soe, ja kõrged kaljud,  – Rael rääkis. See oleks nii, nagu oli tookord Krimmis? Ja siis oleks ju kõik ümberringi nii ilus, et polekski tähtis, kui see mees ei ole just säärane nagu oli Sofia isa… Milline mees võiks olla nii rikas, et viiks ema Capri saarele? See saaks olla küll vaid soomlane? Aga soomlased joovad palju? Kui oleks säärane soomlane, kes palju juua ei kannataks?…

Üldiselt ei saanud Natalja Filippovna sellest asjast mitte midagi aru – mingid poisid olid hädas. Poisid, keda Sofia õieti ei tundnudki, oli neid vaid korra näinud Žanna juures sellel hirmsal peol, kust Sofia alles pärast südaööd koju jõudis. Ta oli poistele terve oma kuupalga andnud – mis ta Raeli vanaema juures teenis – , aga poisid ei võtnud seda talt vägisi, ta oli ise selle neile andnud, sest poisid olid olnud suures hädas – nii ta muudkui korrutas, et nendega juhtus midagi hirmsat. Ometi olid nad olnud elus ja terved ja mis peaasi – ka Sofia ise oli elus ja terve. See raha, viissada krooni, oli küll suur raha, aga mitte enam eluküsimus, nüüd, kus Nataljal jälle tööd oli… Ega neist lastest aru ei saa, mis on nende jaoks hirmus ja mis ei ole… Võib-olla oli tõesti hea mõte – minna ja nende jaoks küünal panna – kui see ainult Sofiat rahustab. Ja kirikus käimine on iseenesestki hea, on terviseks… Ainult mis siis, kui seal kirikus tuleb temal, Nataljal, vastamisi seista tolle preestriga? Nüüd, kus Dmitri Dmitrjevitš ei tulnudki, ega ka helistanud, kuigi lubas, leppis kokku, et tuleb; isegi täpse kellaaja… Midagi võis tal vahele tulla?… Või lõi ta siiski kõhklema, mõtles viimasel hetkel ringi, et ikkagi ei tule külla säärasele naisele… Muidugi, vaevalt, et sel preestril oli midagi tegemist Dmitri Dmitrjevitšiga – sageli oli sarnaseid inimesi ja sarnaste häältega inimesi…Aga siiski, ta ei oleks tahtnud tolle preestriga kohtuda ja temale silma vaadata. Ent selles räpases voodis – jah, seal oleks tahtnud olla, ainult mitte kellegi teisega, vaid ainult Dmitri Dmitrjevitšiga, et nad jälle oleks lamanud kõrvuti ja Dmitri Dmitrjevitš oleks talle rääkinud… lahkest Päikesest ja kurjast Päikesest… Aga see oli täiesti võimatu, sest Natalja oli Vovale täiesti kindlalt ära öelnud, kuigi Vova proua oleks heameelega veel mõnda aega lasknud Nataljal enda eest kliente teenindada…

 Loomingut:
Romaanid
  „Laanepüü“ 1980
  „Võlu ja vaim“ 1990
  „Lasnamäe lunastaja“, 2008
Jutustused
  „Katastroof“,  1973
  „Mida teha emaga?“ 1978
Proosakogumikud
  „Roosipuupungad“ 1975
  „Õun valguses ja varjus“ 1985
Linke:
Andrei Hvostov „Raamat, mille lugemine teeb paremaks“, Looming nr 2, 2009
http://www.looming.ee/?archive_mode=article&articleid=41

Johanna Ross „Üks väga armas ja hale lugemine vähemusrühmade olukorrast Eestis“, Vikerkaar nr 3, 2009
http://www.vikerkaar.ee/?page=Arhiiv&a_act=article&a_number=4905

Rebekka Lotman : „Mari Saat: kirjutan tundega, mitte mõeldes“, Postimees 14.03.2009
http://www.postimees.ee/?id=94173

Valner Valme: „Zürii ol üksmeelne; Saat on hea kirjandus“, Postimees 14.03.2009
http://www.postimees.ee/?id=94175

Tarmo Rajamets :  „Mari Saat „Lasnamäe lunastaja““, Eesti Ekspress, Areen, 19.12.2008
http://blog.ekspress.ee/viewdoc/AE485D0AC98086A6C2257520003EAA9C

Mari Saat „Kes on okupant?“, Eesti Päevaleht 31.12.2008
http://www.epl.ee/artikkel/453523

Mari Saat: Usust ja uskmatusest, Maaleht 12.01.2006
http://paber.maaleht.ee/?page=&grupp=artikkel&artikkel=4780

Ilmar Palli „Mari Saadi kolm kodu“, Maaleht 24.11.2005
http://paber.maaleht.ee/?page=&grupp=artikkel&artikkel=4417

Püsiviide 1 kommentaar

Jüri Tuulik

13. märts 2009 at 6:15 p.l. (Nädala autor 2009)

Jüri Tuulik (s 1940) eesti kirjanik. Lõpetas 1963 TRÜ eesti filoloogina.  Friedebert Tuglase novelliauhind 2009 novelli „Tellikaatne“ eest (raamatus „Räim, pisike kena kala“).

Jüri Tuulik / Foto: Maaleht

Jüri Tuulik / Foto: Maaleht

Katkend:
Jüri Tuulik „Räim, pisike kena kala“, OÜ Kadmirell 2008, /“Siig hullab novembriöös“, lk 48-49/

Und ei tulnud. Und ei tulnud sellest mõttest, et ma pidin minema matusele ja seal rääkima. Ma lähen sinna võõrana. Ma teadsin tema elust väga vähe. Oleksin võinud ta mehe nime küsida – nüüd ei teadnud ma sedagi. Aga tal olid lapsed ja lapselapsed – mis nende nimed on? Siiski polnud mul seda hirmu, et ma ei suuda rääkida. Mul oli hoopis hirm, et ma ei suuda varjata oma rõõmu.
      Ma käin matusel ära. Ma räägin seal väriseva häälega, avaldan kaastunnet lahkunu lähedastele, viskan kolm peotäit liiva hauasügavusse, aga mu hinges on tänu ja rõõm.
      Nad ei tea sellest mitte midagi, nad ei saagi sellest teada.
      Ma panin end soojemalt riidesse ja läksin väravast välja. Meil oli turvaline linn, ma ei kartnud hilist jalutamist. Sel tunnil, ja novembrikuus, polnud rannal ühtki hingelist. Vesi, varjud, kuu ja taevas olid nii liikumatud, et mulle tundus: ma ei lähene merele, vaid klassikalisele maalile. Tekkis tahtmine käega vett katsuda – kas on elu või kunst? Aga siis lõi nõrk adrulõhn ninna, ja üle liikumatu vee, kusagil öö sügavuses, hakkas plinkima majakas. See oli elu.
      Tõenäoliselt oli samasugune öö olnud ka tookord.
      Aga ma ei mäletanud ei majaka ei rütmilist süttimist- kustumist ega mererohtude lõhnu.
      Ja ma ei mäletanud ka tema lõhna.
      Olin mõelnud kogu elu, et ta oli lõhnatu. Nii puhas. Tal olid väga tihedad ja tumedad juuksed. Aga seda tumedust võis rõhutada väga valge näonahk. Tegelikult võisid olla tavalised tantsupeo puhuks pestud juuksed ning noore tüdruku terve näonahk. Ma olin tollal nii häbelik, et ma ei julgenud tantsu ajal temaga rääkida, veel enam talle otsa vaadata.
      See oli mulle peaaegu nagu löök, kui ma kohe pärast esimest tantsu kuulsin teda ütlevat:
      „Minu nimi on Urve. Täna saadad sina mind koju!“
      Võib-olla pidas ta minu häbelikkust viisakuseks või headeks kommeteks. Või mõjus talle minu pikk kasv. Põhjus võis olla ka tädi saadetud Rootsi lipsus ning nailonsärgis. Nailonsärk oli tollal – neljakümne aasta eest – iga nooruki unistus.
      Ma saatsin ta koju ja imestasin, et mõni maja on meie linnas nii vee lähedale ehitatud.
      „Tormiga kipub laine tuppa tulema,“ mäletan ta ütlemist.
      Aga enne seda oli ta jõudnud mulle teha märkuse:
      „Miks sa minust nii kaugel kõnnid. Võid mul käe alt kinni hoida.“
      Ma vist hoidsin. Hoidsin isegi ümbert kinni, kui novembriöö kuuvalguses seisime ta õuel, meri sealsamas külmalt heletamas.
      „Räägi midagi,“ ütles ta.
      „Meeletu vaikus.“
      „Sügise aeg. Ja mered on maas.“
      Nii ta tõesti ütles: mered on maas.
      „Noh?“
      Ma ei saanud aru, mida see „noh“ tähendab.
      Siis kostis kusagilt lähedalt mere poolt mingi naksatus, mingi plartsatus, liikuva vee jahe hääl.
      „Mis see on?“ küsisin.
      „Kalad mängivad.“
      „Praegu? Öösel?“
      „Muidugi. Siig hullab novembriöös.“
      Ta haaras mul mõlemast käest kinni, tõmbas ukse poole:
      „Lähme ka. Tule!“
      Ta ei võtnud toas tuld üles. Tõmbas vaid kardinad akna eest ära – tuba oli kuuvalgust ning mere helendust täis.
 
Loomingut:

“Tund enne väljasõitu”, Eesti Raamat 1966
“Vana loss. Abruka lood”,  Eesti Raamat 1972
“Meretagune asi”, Eesti Raamat 1976
“Pulmad Abruka moodi”, Eesti Raamat 1979
“Külatraagik”, Eesti Raamat 1980
„Hirvesabatuba“, Eesti Raamat 1983
“Vares”, Eesti Raamat 1983
“Mehed ja koerad”, Eesti Raamat 1985
“Haab”, Eesti Raamat 1989
„Üksik lind mere kohal, Maalehe Raamat 2002
„Linnusita“ , Maalehe Raamat 2004
 „Nässu ja Loviisaga“, Maalehe Raamat 2005
„Viimased kotkad“, Maalehe Raamat 2005
„Räim, pisike kena kala“ OÜ Kadmirell 2008

Viiteid:
Kirjanik Jüri Tuulik saab Tuglase novellipreemia, Eesti Päevaleht, 26. veebr 2009 http://www.epl.ee/artikkel/460149

Tarmo Teder „Elamus: Jüri Tuulik. „Nässu ja Loviisaga“, Eesti Ekspress, Areen, 30.03.2005
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/83F32681B370800BC2256FCD0041CF59

Jüri Tuulik kirjutas aukartusest räimekalast raamatu, Õhtuleht 28.10.2008,
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=302034

Jüri Tuuliku „Vares nüüd värviliste illustratsioonidega, Saarlane.ee
http://www.saarlane.ee/uudised/uudis.asp?newsid=34261&kat=1

Püsiviide Lisa kommentaar

« Previous page · Next page »