Aleksander Müller

5. aug. 2013 at 9:32 e.l. (Nädala autor 2013) (, , )

myller

Aleksander Müller (1947-2013) – muusik ja luuletaja. Müller oli ansamblite Kontrastid, Jüngrid ja Suuk liige, aastast 1977 tegutses sooloartistina.

Katkend “Jumal, kes oli näinud koeri”, Jumaliku Ilmutused 2011. lk 12-19.

Sissejuhatuse asemel, ehk veidikese iseendast /…/ Inimesed on juba kord niisugused, et ei tule pähe kassilt küsida, et järsku neile ei meeldi tubakasuitsu lõhn.

Aju on nagu veisemagu. Kõigepealt ahmib ta sisse ja alles siis hakkab maäletsema. Nõukaajal oli vist veel Hruštšovi sula, kui ilmusid kohalikus Tartu lehes “Edasi” fotod, et mida kõike on veisemagudest leitud. Seal oli naelu rehatükke, lahtisi taskunuge ja tinasõdureid. Ainult plastmassist lillekesi ja mobiiltelefone ei olnud. Neid tol ajal ei tehtud.

Mina olevat juba sünnist saadik olnud väga nutikas poiss. Voorimehel, kellega mind sünnitusmajast koju toodi, olnud kimmel ruun. Mina vahtinud kogu aeg hobuse tagumikku, nuhutanuid ninaga võõrastavat talveõhku ja lalisenud: “Uuh! Uuh!” Kui ma oleksin näinud midagi Raimond Valgre sarnast kusagilt aknast välja niisutatavat, oleksin öelnud kindlasti: “Frank Zappa!”

Lapsepõlvest on mul veel mälestus rongisõidust. Mulle kui poisslapsele pakkus huvi, et iga rongi viimase vaguni avatud tamburis seisis püssimees. See lõbu kestis arvatavasti aastani 1953. Siis hakkasid puhuma teised tuuled.

Kohe-kohe saingi kooliealiseks. Mäletan fotot, kus ma, lapsuke, koolimüts peas, ise sittuva koera nägu, ja õnnelikud vanemad – seisime meie natsionaliseeritud maja trepil.  Ehk ei meeldinud mulle seljas olev ranits? Ja keset seda kõike mina koolitee algul, ise sihukese näoga, mille täiskasvanud manavad endale ette surnuaial kääbaste juures.

Algaski sovietiõndsus, millest mind siiamaani oli mõneti mööda veetud. Eks taheti minust koolis vormida ettenähtut, aga neil, raibakatel, ei läinud see korda. Olgugi et kõrval oli abikool, see “lollikeste” jaoks, kui pole nii nagu kõik, siis marss abikooli lollide manu. See oli hirmutav küll. Olid ju needsamused kogu aeg silma all.

Kõigil pedagoogidel oli oma südamekesed ja viigipüksid kallid, keegi ei tahtnud pahandusi mõne rikutud lapse pärast. Tänu sellele, et mu isa noorem vend oli hävituspataljonis (kuhu ta arvatavasti põgenes oma buršipõlves tehtud võlgade pärast) ja hiljem ka laskurkorpuses ning arvatavasti seotud ka NKVDga, pääses meie pere 1949. aastal küüditamisest.

Vanuigi on mälestustes nagu sügislehtedes mõnus jalgadega sobrada. Aga ikka on teadmine: tuleb lumi, tuleb viina võtta, hoolimata tõest, et lõõgastus on petlik. Tol ajal olid levinud nn “krapid”, reproduktorid, kust tuli juhtme kaudu ainult üks raadioprogramm. Selle sisu nii jutu kui ka muusika poolest oli nagu totalitaarsel riigil ikka kombeks.

Meeles on mingi tütarlastehäältega lauldud laul: “Lenda kirjake, lenda kaugele, üle metsade-mägede maa!” Tihtilugu oli aadressiks ainult number.

Ülikooli astumiseks pidi teadma Maksim Gorki artiklit või esseed “Vladimir Iljitš Lenin”. See oli Gorki “Kogutud teostes”. Võtsin muidugi raamatukogust ja lugesin kõik läbi. Seda mida Gorki Leninist kirjutas, ma küll ei mäleta, aga see-eest on meeles kuidas Peškov koos Lev Tolstoi ja Tšehhoviga oli Capril. Tolstoi oli küsinud: “Anton Pavlovitš, kas teie ka nooruses palju hoorasite?” Semstvoarst jäänud krahvihärrale vastuse võlgu. Mökutanud ainult enda kitsehabet.

Valetatakse, ja veel kuidas! Näiteks seda, et raske on vanaks saada, aga kerge on vana olla. Hoopis vastupidi! Me kõik arvatavasti teame, kuidas krahvihärra tõetundmiseni jõudis. Vene keeles on ju olemas termingi: “tolstovka”. Ehkki ma pole veel jõudnud tõetundmiseni, eu kahetse ma midagi, ehkki olen praegu üle kuuekümne vana tarikas. Peaaegu pime, tasakaaluhäiretega ja jäsemed tõrguvad teinekord aju käsklusi vastu võtmast. Mõnikord ajab vihale, aga siis mõtled, et siin ilmas tuleb ju kõige eest maksta.

Kunagi hääletasin Võrumaal esimese abikaasa vanemate juurest Läti piiri äärest Tallinna. See juhtus olema jaanipäeva hommikul. Kuna liiklus oli peaaegu olematu, jäin mingi bussipeatuse juurde jalgu puhkama. Seal istus kohalik külamees, oli mõistlik vana. Pakkus hansat ja hakkasime arutama võro ja eesti keele üle. Küsisin, kuidas on Stalin võro keeli. Vastus oli lühike: “Verrev pini.”

Millegipärast tuli mulle meelde lorilaul varajasest lapsepõlvest:

“Kas mäletad seda suhkrusaia,
mida mulle eila lubasid
ja pärast ise ära sõid?”
Kas te mäletasite seda suhkrusaia, mida luba-
site,
site,
site,
site,
site.

Jumal, kes oli näinud koera. Nüüd jääb üle, kuhu liigitaksin enda – kas jumalate või koerte hulka. Pigem juba koerte hulka. Ja sealt ka Pasolini. Pier Paolo Pasolini oli Itaalia poeet ja filmirežissöör, muide ka homoseksualist. Mind kas õnneks või õnnetuseks pole selle hälbega õnnistatud.

Kui olete selle raamatukese läbi lugenud, arvan, et teil hakkab sellest halvem. Aga kas jätab ükskõikseks? Lõpetaksin siinkohal katkendiga Charles Baudelaire`I luulest:

Ah eluihk elupikk
selle tõttu mind polnudki kauaks
ja mu põhjatuks hauaks
saab hääletu kuristik.

Luuletusi kogust “Vilus on jahe”, Umara 2001, lk 85, 84, 80, 81, 65, 60.

Kena on

Küll on kena
juhhei niisama
hingest alla lasta
mõmm, mõmm, juhhei niisama
hingest alla lasta.

Oi kuidas säravad
jää ja lumi vasta
mõmm, mõmm, säravad
jää ja lumi vasta.

Kes pole tulnud
neid pole olnud
seda polnudki.

Nokturn

Ja ma näen
põhjatut helki su silmade kaevudest
kerkimaks sidumaks välimist sellega mis toimub su
sees
siis ma laulan

Ja ma näen
kahte kumerust sinu rindade leekivatipulist
kumerust
kerkimaks sidumaks välimist sellega
mis toimub su sees
ja ma laulan

Ja ma tunnen seda pürgimust, sinu tumedakäharset
niiskumas sidumaks välimist sellega
mis toimub su sees
ja ma laulan

Ja ma tean mis su nimi on
öö sinu nimi on
olen su sees tume õis sinus
sidumaks välimist sellega mis
toimub su sees
kõik mus  laulab

Supilinna metsakohin

Tule tagasi, tule tagasi,
tule tagasi, plika, tule Supilinna tagasi.

Ootab krutskimees
metsakohis sees
süles kirju kass
nurgas lõbus koeranäss.

Õues põõsad ja puud
sume augustikuu
taevas kuu kui meest juust
tusk kui pruulit augustikuust.

Pudelis kohisev mets
meenub iga tõik
süles kirju kass
kuid mälestus on ilgelt võik.

Puude kohinas jalaast kruusal
kobrutab mälestus pääs
tule tagasi plika, häh,
tule Supilinna tagasi.

Televiiser

Supilinna vahetasin televiiseri vasta
nüüd pää on täis kõiksugu paska
maksas mootorrattahiired
põrnas levivad x-kiired
Supilinna vahetasin televiiseri vasta

Paneelmajas mul nüüd blond beipe
igal õhtul ajab silmist sisse seepe
pärast võtab kuuma vanni
hiljem voodis lutsib mmkommi
paneelmajas mul nüüd blond beipe.

Supilinnas laguneb veranda
kass ja koer on tänavale läinud
oleks seda ette näinud
poleks agulist ma läinud
televiiseri urbanismi mutta.

peterson läks riiga

bach tuli pastlais
mozart säärikuis
kokkusaamiskohaks
oli kääriku

bachile pastlad kaela
mozartile säärikud
laske aga hangest alla
suusad on määritud

tuhkur on nagu suhkur
reegel on nagu keegel
kesklinnas vastu muhku
eriti saab reedel

laupäeval lapsed on laisad
limavad diskoteeki
helge tulevik paistab
keegi ei satu seeki
ei ole tuhka päeva
seespool midagi pole
kunagi ütles Artur
kestma jääb kaunis
kestma jääb kole

vaim vajab oinast või suurt sorti lammast
kus hää oleks proovida välkuvat hammast

suur hing vajab väiksemat velle ja nutab
limav saatus teeb mõttetuks telje mis ruttab

röövik mõnele valesti antud on nimeks
temast liblikas saab lollpeade imeks

Looming

“Vilus on jahe” Möödunud sajandi luulet,   Umara, 2001
“Mülleri jutlused. Karupunne ja poeese”, Umara, 2006
“Sokk bordellis ja teisi karupunne”, Umara,  2008
“Jumal, kes oli näinud koeri”, Ji 2011
Plaadid
CD “Kuhtumised iseendaga” (1996)
CD “”Live” 1997 “Vanemuise” kontserdisaal” (1998)
Retrospektiivne CD “Suuk 1976” (1999)
CD “Ehk seni parimad?! Võib ju niimoodi ka!” (2006)
kogumik “Laulvad kirjanikud” (2007)

Linke

Raimu Hanson “Suri Aleksander Müller”, Tartu Postimees 4.07.2013, http://www.tartupostimees.ee/1289754/suri-aleksander-muller
Margus Kiis “Soolo”, ajakiri Muusika,  http://muusika.kul.ee/2004-10_aleksandermyller.html

Püsiviide Lisa kommentaar

Maarja Pärtna

4. juuli 2013 at 2:30 p.l. (Nädala autor 2013) (, )

Foto: Postimees/Scanpix

Foto: Postimees/Scanpix

Maarja Pärtna (1986) – eesti luuletaja, ajakirjanik ja tõlkija. Juhan Liivi luuleauhinna 2013 võitja.
Auhind antakse igal aastal ühe luuletuse eest. Sel aastal pälvis selle Maarja Pärtna luuletuse “Sees” eest, tekst on ilmunud luulekogus “Läved ja tüved”

Luuletusi kogust “Läved ja tüved”, Eesti Keele Sihtasutus 2013, lk 31; 12; 17; 20; 22; 77; 71.

olev on alati hulk
varjatud seoseid ja jaotumisi
on midagi kusagil veel, ristumispunktide ümber
lihtsate seletuste taga

on alati midagi veel:
kõigi võimaluste avatus, kõigi mõeldavate tõlgenduste
võimalikkus; õhku visatud münt, mis pole veel
kulliks või kirjaks pudenenud.

olev, mis on alati ühtlasi ka võib olla; saavate ja rajavate
olev, korraga mitmesse suunda sirutuv samaaegsus
ühtaegu esmakordne ja
alati juba olnud.

miski, mis asetub teisele poole vastandumisi ja välistamisi.
lihtne nagu üle käeselja voolav vesi
või peotäis pehmeid kevadisi pajutibusid.
***

UMMU AMRI

“mu sõber, oled sa näinud neid pilte
muinasjutulisest maailmast

kus naeratavate suudega inimesed
on ammu unustanud
mida tähendavad puudus ja kannatused?

neil on kõik olemas,
kõik asjad, mida nad endale ihaldavad-
ja nende päevad on
naudingurohked ja eneseküllased.”

“ka mina olen neid näinud.
siinsamas toas on nad neid mulle ilmutanud,
ma olen hakanud nende õhulist maailma armastama,

ning nii, nende kehalist täiust imetledes
võin ma jõuda neile väga lähedale.”

***

vihmast on saanud vaikus, oksad on rasked
ja päike on läinud looja. all rohukõrte
ja vanade okste keskel sahisevad kellegi sammud.
keegi krabistab tüvel, kellegi tiivad
riivavad uniseid latvu, kellegi jalad rajavad teed

läbi täiusliku linna: üle veel ehitamata sildade
ja nimeta tänavate, mööda
väikestest tühjadest äridest ja kohvikutest
tihkel udusel jõekaldal. kellegi käed
libisevad mööda trepi vihmaniiskeid käsipuid.
kellegi käed hoiavad raamatut
igaviku kahe metroopeatuse vahel.

kellegi silmad vaatavad
tulevikku – keegi igatseb
mateeriat, keegi alles rajab teed,
keegi tahab kõige pöörasemadki kujutlused
teoks teha.

nukkuda vaikselt tumedas jahedas mullas.
tõmbuda kerra, magada pikka pimedat und.

magada? jah, magada,
võib-olla undki näha…

***

tagasi tulles oli jõgi kahanenud ojaks
ja sillast saanud tikutopsidest ehitatud makett.

mängulinn, mängumajad –
ainult mängijad ise olid oma
mängu-asjade keskel surmtõsiseks jäänud.

tulede pikad ujedad peegeldused tõmbuvad
mööduvate paatide eest kõrvale
ja sirutavad end siis aegamööda uuesti
üle rahuneva veepinna.

Bast, kass-jumalanna, koduste asjade kaitsja,
vaeb meid autorataste vahelt tuliste silmadega
ja kaob seejärel hääletult pimedate tagaaedade
erutavalt lõhnavasse lopsakusse.

jumalad magavad tubades tuhandeaastast und,
tähed püsivad meie igaöisel kursil.

***

rauged ja tühised on need päevad, rauged ja tühised –
õõnsad nagu seinakella tiksumine tühjas kohvikus
linna piiril, teadvuse piiril, mälu keskpunktita
kärjestikus.

kui kõik on juba ära olnud –
kui kõik võõrad linnad on juba läbi käidud,
seiklused olnud, lootused olnud
ja loobumised,

tuleb tuul ja võtab ära
mõtted meie inimlikest peadest
ning annab asemele uued ja paremad,
annab: uued ja paremad.

vaata, kuidas need oksad end tuulega kaasa liigutavad –
kui täiuslikud nad on, kui rikkalikud ja rohked.

ja vaata, kuidas need majad paistavad akendest nii
et peame neid vaadates küsima: kelle kodud need on?
kes siin küll elab?

või vaata, kuidas see vihm on nii kindlalt
omaenese langemisele pühendunud –

ja vaata, vaata, kuidas ta piisad
langevad aknaklaasi läbipaistvuse peale
ja kummutavad silmale nähtavate asjade
enesestmõistetavuse.

ja ometi öeldakse, et see kõik on tegelikult väga lihtne.
puud on lihtsalt puud,
inimesed nende hellemad velled, nende õrnemad õekesed.

***

SEES

Aknaraamide sees on nõudlik naksumine.
pilved on taeva teisenemises –
nende sees on vihm, vihma sees on
äraarvamatu hulk piisku, igaühel
neist on oma kuju – ainuline
täielik.

tuul on iseenese sees,
maailm siinsamas lähedal.

pesunööril kuivavad särgid ripuvad
pea alaspidi; nende sees on
kuivakssaamise ootus, teadmine,
et varsti volditakse nad korralikult kokku ja asetatakse
hämarasse kappi, sooja ja mõnusasse olemisse.

naeratus algab silmadest
jõuab üürikese hilinemisega suule ja
kaob siis jälle – nagu tõusev vesi
oleks puudutanud liivale joonistatud nägu
ja tõmbunud uuesti tagasi –

silmad muutuvad tõsiseks
aga naeratamine ei kao, see on kohal
tõsiduse all nagu vee all, paistab kätte
valge kõht veepinna poole nagu
tagurpidi pööratud kivi.

keegi korjab pesu nöörilt ja
viib selle tuppa. on õhtu,
hakkab sadama ja nii terve öö

***

mõndagi võib veel juhtuda
enne varahommikusi linde ja päikese
muust maailmast lahkulöömist.

näiteks see: kaks keha sukelduvad
tumedasse järve. ja see: kaks häbelikku pilku
mis pole veel teineteisesse puutunud, mis pole veel
teineteist tundma saanud

püüavad salaja
veepõhjast kumava ihu helendust.

üks kaheksa on heinamaal
tihenevasse udusse ära eksinud.
ta keerab end seal mõnuga kummuli

ja öised suplejad ujuvad läbi tema
õrnade ümarike.

Luulekogud
“rohujuurte juures”, MTÜ Värske Rõhk 2010
“Läved ja tüved”, Eesti Keele Sihtasutus 2013

Linke
Mart Velsker “Inimnäoline luulekogu kosmoselinnast”, Looming 4/2011, http://www.looming.ee/index2.php?archive_mode=article&articleid=622

Püsiviide Lisa kommentaar

Marina Stepnova

20. juuni 2013 at 10:41 e.l. (Nädala autor 2013) (, , , , )

Foto: ThankYou.ru

Foto: ThankYou.ru

Marina Stepnova (1971) –  vene kirjanik ja rumeenia kirjanduse tõlkija, kes on avaldanud vaid kaks romaani („Kirurg“ 2005. aastal ja „Lazari naised“ 2011. aastal), kuid pälvinud nende eest juba palju tähelepanu.„Lazari naised“ ilmus eelmisel aastal ka eesti keeles (Tänapäev, tlk Veronika Einberg). See on mõjuvõimas lugu Venemaa naistest ja meestest, mis algab 19. sajandi lõpust ning lõpeb Nõukogude Liidu lagunemisele järgnenud palavikulises kapitalismis. Stepnova stiil on samaaegselt lopsakas ja viimistletud, tulvil ootamatuid metafoore ning sooja irooniat. „Lazari naised“ räägib loo erakordsetest inimestest, kelle seltsis tundub iga inimese saatus elust suurem ning isegi kõige tavalisem hetk või sündmus muutub korraga kordumatuks.
.
Katkend: “Lazari naised”, Tänapäev 2012, tlk Veronika Einberg, lk 38-42.

Tegelikult olid Marusja perel Jumalaga omad, erilised suhted. Ja nende perenimi – kentsakas, heamaiguline, seminaristlik, oli täiesti jumalik – Pitovranovid. Tšaldonov mäletas veel nüüdki, neljakümne üheksa aastasena, kuidas verinoor Marusja seletas talle, kahekümneaastasele ohmule surmtõsise näoga, et nende nimi, Pitovranovid, on prohvet Eelija auks, keda toitsid kaarnad. Mõistate? Tšaldonov noogutas heledajuukselist pead, kuid mõistis ainult lohukest Marusja põsel ja halle täppe tema kitsal mugaval sitskleidil, millest oli piinavalt piinlik mõeldagi, kuid kuidagi ei õnnestunud sellest ka mitte mõelda.
“Ja ütles temale Jehoova,” jätkas Marusja tähtsalt, “mine siit ära ja ole varul Kriti jõe ääres, mis on ida pool Jordanit. Jõest saad sa juua, ja ma olen käskinud kaarnaid seal sind toita. Kas te siis tõesti ei mäleta?”
“Väga hästi mäletan,” nõustus Tšaldonov, tundes end teravalt, märksa teravamalt kui tavaliselt, purulollina. Ja see, et ta pidi tegelikult aasta pärast lõpetama Moskva ülikooli matemaatika-füüsikateaduskonna rakendusmatemaatika erialal, miskipärast ainult süvendas higise särgi piinavat hõõrumist kaenalde all ja kogu üldist ihulikku ebamugavust, mis valdas Tšaldonovit ainuüksi viibides selle neiu läheduses, kelle peanupp ulatus talle vaevalt pintsakurevääri nööpauguni.
“Aga kui mäletate, siis jätkake!” nõudis Marusja, kuid Tšaldonov laiutas vastuseks vaid tummalt ja anuvalt käsi, mõistes, et on oma elu kõige tähtsamal eksamil läbi kukkunud – häbiväärselt haledalt, ilma õiguseta korduseksamile, igaveseks.
“Ja isa ütles veel, et olete harukordselt tark mees,” lausus Marusja pettunult ning lõpetas tsitaadi vähima kirikliku ülespuhutuseta, lihtsalt nagu luuletuse: “Eelija tegi Jehoova sõnade järgi ja elas jõe ääres, ja hommikuti ja õhtuti tõid kaarnad temale leiba ja liha, kuna Issand võib ka imelisel moel kaitsta neid, kes teda ustavalt teenivad ja loodavad Tema peale.”
Tšaldonov noogutas veel kord ja järgnes kuulekalt Marusjale kõrvaltuppa, kus Pitovranovite suur pere istus juba söögilauda, kolistades toolidega ja omavahel lõbusalt nägeledes – Aljoška ronib jälle pirukatele lähemale, isa, ütle sellele täitmatule mammonile ometi! Pitovranov-vanem, Moskva vaimuliku akadeemia usuteaduste professor, ajas seepeale vaid kohevile oma hoolitsetud, igati ilmaliku ja lõhnastatud habeme. Laste3- ja naistelemb, elunautija, teravmeelitseja ja tarkpea, vastupidiselt kõikidele ettekujutustele vaimuliku hariduse jäikusest valdas ta üheksat keelt (millest viis olid paraku lootusetult surnud), oli kaitsnud hiilgava väitekirja paganlikest kultustest (millega seoses vaidles rajult oma põlise vaenlase ja kolleegi Vedenskiga) ning suutis sellele vaatamata jääda siiralt ja lihtsameelselt usklikuks inimeseks. Ja kuidas saanukski mitte uskuda, kui iga päev, iga tund – lauanõude kõlinas, maimukeste nutus, põrandalaudade kriiksumises, Pitovranovite rohkehäälse maja igas noodis elas ja hingas Jumal ise, lihtsakoeline, kodune, ainuvõimalik, lootusetult antropomorfne Issand tugevate talupojapäkkade ja kähara, koheva pilvesarnase habemega, mis oli Temale ühtaegu nii diivaniks, tugitooliks kui ka maailma postamendiks.
Pere oli suur, kärarikas ja ühtehoidev, kuid isegi juhuslikule külalisele oli näha, et see ühtehoidmine ei toetu mitte tühjale ja juhuslikule veresugulusele, vaid igati teadvustatud, targale, inimlikule poolehoiule, sest iga Pitovranovitele juurde sündiv laps, iga nende majja siginev kass või lõunale kutsutud külaline pidi pingutama võitmaks kõigi teiste armastust ja poolehoidu, kuid see-eest sulandudes kord sellesse tohutu inimõnne rahulikku ja mitmehäälsesse sümfooniasse, sai igaüks niipalju taevalikku, lihalikku hubasust ja soojust, et jätkus küllaga nii maiseks kui ka hauataguseks eluks.
Tšaldonovi tõi majja Pitovranov-vanem. Inimhingede ahne ja valiva püüdja ja kollektsionäärina arvas ta vibalikus, kohmakas ja, ütleme otse, plebeiliku olekuga üliõpilases kohe ära – ei, mitte tulevase akadeemiku, mitte fundamentaalse teaduse korüfee, vaid tolle kõrge ja haruldase kõlbelise prooviga inimese, keda nii pikalt ja raevukalt otsis inimestes krahv Lev Tolstoi, olles Issanda tahtel ise täiesti ilma jäetud tollest peenest nimetust organist, omalaadsest hinge vestibulaarelundist, mis lubab isegi väikesel lapsel või koeral eksimatult eristada tõde valest, head kurjast ja pattu vagast mõttest või teost. Vanem Pitovranov nägi esmakordselt oma ihusilmaga nii veenvat ja originaalset tõestust Tertullianuse aksioomile sellest, et iga hing on oma olemuselt kristlane, ning seejuures oli Tšaldonov oma religioossel rännakul vaevalt Usutunnistustest ja Meie Isa palvest kaugemale jõudnud. Kuid arukas Pitovranov oli erinevalt paljudest usuõpetajatest igati suuteline kirikut Jumalast eristama ning pärast kaht pikka jutuajamist oiuka tudengiga kutsus teda lõunasöögile – Pjatnitskaja 46, oma maja. Olete lahkelt oodatud, Sergei Aleksandrovitš, ja ma ei lepi mingite vastuväidetega. Saate tuttavaks mu võsukeste ja kodakondsetega ning üksiti sööte kodust sööki. Meil süüakse alati hästi, on sihuke reegel, sellest peetakse vääramatult kinni ja arvata võib, et te olete trahteritoidust tüdinenud.
Ning Tšaldonov, kes üldiselt häbenes hirmsasti kõike peale oma matemaatika, ühtäkki mitte lihtsalt ei nõustunud, vaid tuli kohale paraadrõivais, pumatiga võitud, erutusest kangena, koos moes oleva Einemi glasuuritud kirssidega – ning samal õhtul tühjaks saanud maiusekarp, selline siidvoodriga, väga koketne, kolis Pitovranovi tüdrukute tuppa, saades varjupaigaks nööpidele, siidpaeltele, klaashelmestele ja muudele kokkusobimatutele, kasututele, kuid igale tüdrukusüdamele lõpmata armsatele asjadele.
Lapsi oli Pitovranovitel kuus, kuid Tšaldonov ei suutnud neid vist kunagi nimepidi meelde jätta, sest nägi kohe, niipea kui astus kitsukesse eeskotta, Marusjat, kes hoidis nattipidi kinni prisket suitsuhalli angoora kassi.
“Ärge võtke kalosse jalast,” keelas Marusja pahaselt. “Sarah Bernhardt, va närakas, hakkas jälle tuppa laskma!”
Marusja raputas pahandust teinud kassi, kes kissitas jultunud siniseid silmi, teeseldes võimetekohaselt patu kahetsemist. Ega tal see ausalt öeldes väga ei õnnestunud ning hirmutuseks raputas Marusja lõtvunud kassi veel kord.
“Kuid lubage,” pomises Tšaldonov nõutult, punastades ja teadmata, kuhu kompvekid pista. “Kuidas ma tulen kalossidega tuppa. Nii ju ei sobi?”
“Tõsi see,” nõustus Marusja, “ema läheks kindlasti tujust ära. Võtke jalast. Ma viskan parem Sarah õue. Las tuulutab end väheke. Aga teie olete Tšaldonov, olete ju? Sergei Aleksandrovitš?”
Ta sirutas Tšaldonovile käe koos rusikasse pigistatud kassiga. Tšaldonov ulatas vastuseks kohmakalt kommikarbi.
“Just nii, armuline preili,” pomises ta ning kirus end tedmata kust välja karanud vilka viisakusvormi pärast maapõhja. Just nii, armuline preili! Nagu lakei, nagu poesell! Issand, kui häbi! Häving, täielik häving!
“Aga mina olen Marusja, see tähendab Maria Nikititšna muidugi.” Marusja naeratas kergelt rõõmsalt – ülahuule kohal istus tal väike pruun sünnimärk.
Kasutades ära üldist kohmetust, prantsatas kass raskelt nagu taignakäntsakas põrandale ja lidus ettenägelikult minema.
“Säh sulle, jälle lasi jalga!” kurvastas Marusja. “Nüüd kisub ta kindla peale kardinad ka veel lõhki. Aga teie ärge häbenege, lähme edasi, kõik ootavad juba. Papa teist ainult räägibki, me kõik arvame, et ta on teisse absoluutselt armunud.”
See oli Marusja lemmiksõna – absoluutselt. Ta ulatas Tšaldonovile uuesti väikese tulise käe, nüüd juba vaba, ning Tšaldonov hoidis seda ettevaatlikult higises peos.
Oli 1888. aasta 28. november, aga 1889. aasta 9. aprillil, ülestõusmispühal tegi Sergei Aleksandrovitš, minestamiseni kaame, vaevaliselt sõnu veeretades Marusjale juba abieluettepaneku. Isegi pealtnäha niisked, pringid, pidulikud hüatsindid lõhnasid kõrvulukustavalt, üle kogu toa.
Linke
Vahur Afanasjev “Nädala raamat: täisvereline vene kirjandus”, Eesti Ekspress 4.12.2012, http://www.ekspress.ee/news/areen/raamatud/nadala-raamat-taisvereline-vene-kirjandus.d?id=65334160
Kirjandusfestivalil HeadRead, Tallinn 29. mai – 2. juuni  http://headread.ee/?page_id=2993

Püsiviide Lisa kommentaar

Charles Stross

5. juuni 2013 at 12:37 p.l. (Nädala autor 2013) (, , )

jstrossCharles Stross (1964) – briti ulme- ja fantaasiakirjanik.

Katkend: Vürtsikaupmehed, I raamat, Pereäri, Varrak 2013, tlk Juhan Habicht, lk 94-98.

Kabinet oli niisama külluslik kui Miriamile eraldatud sviit, maffia-eri lukustatud ukse ja luksuslikust antikvariaadist röövitud sisustusega. Põrandal oli käsitsi lihvitud lehtpuuparkett, mida osaliselt kattev vaip maksis tõenäoliselt rohkem kui Miriami maja. Seinu katvad puupaneelid olid aja jooksul tumedaks tõmbunud. Seintel olid mõned tagasihoidlikes toonides õlimaalid suurtest punetava näoga meestest, kes poseerisid keskaegsena tunduvas turvises või klassikalises toogas lossimüüride ees, ja laua kohal seinal oli puupulkadele toetatud mõõkade paar. Tohutu pähklipuust kirjutuslaud ja kaks tooli selle ees olid seatud aknaorva nii, et kabineti omanik jääks akendest samahästi kui nähtamatuks.
Roland peatus laua ees, võttis valvelseisu ja andis au.
“Mu isand, mul on au esitleda… Miriam Beckstein.”
Laua taga istuja kallutas kuulmise märgiks pead.
“See ei ole ta õige nimi, aga tema siinviibimine on rahuldustpakkuv. Vabalt.”
Miriam kissitas silmi, püüdes pimestavas valguses rääkija näojooni näha. Ilmselt tõlgendas mees ta ilmet vaenulikuna, sest viipas käega.
“Palun istuge, teie mõlemad. Mul ei ole midagi selle vastu, hmm, Miriam, kui sa tahad just seda nime kasutada.”
Roland üllatas teda, tõmmates tooli lähemale ja pakkudes seda talle. Ise jahmatas ta end sellega, et istus, kuigi närviliselt, põlved kokku surutud ja selg kangelt sirge.
“Kes te olete?” sosistas ta.
Ta silmad hakkasid valgusega harjuma ja ta nägi, et kõrge seljatoega toolis istuv mees muigas põgusalt. Mees oli hilises keskeas, võimalik et üsna sama vana, kui oleks praeguseks võinud olla Morris Beckstein. Ülikond oli tagasihoidlik – üldse riietusid nad siin nagu matusefirmas -, kuid istus nii hästi, et pidi olema rätsepa töö. Mehe juuksed olid hallikirjud ja nägu silmapaistmatu, kui mitte arvestada pikka armi vasakul põsel.
“Ma võiksin esitada sama küsimuse,” pomises mees. “Roland, istu, ma ütlesin!” Hääletoonist võis järeldada, et mees on harjunud kuulekusega. “Ma olen suurhertsog Angbard Lofström, kolmas sama nime kandja, gildide eestkostja krooni juures, kuninga au kaitsja, Niejweini linna vabatmees, taasühendatud Klanni julgeolekuülem, vürst-kaupmeeste vürst, siinse põlismõisa omanik… mul on päris palju tiitleid veel, aga need on peamised.” Ta silmad olid tinakarva, nii heledad sinised, et Miriamil oli neid raske näha, kuigi need olid otse talle sihitud. “Ja veel, kui ma just väga ei eksi, olen ma sinu onu.”
Miriam põrkas jahmunult tagasi. “Mis?”
Teine hääl ta kõrval kordas sama küsimust. Ta piilus silmanurgast ja nägi, et Roland silmitseb teda hämmastunult. Mehe jahe enesevalitsemine hakkas pragunema.
“Mitte iial poleks mu isa…” alustas Roland.
“Ole vait,” ütles Angbard, hääles külm teras. “Ma ei vihjanud su isale, noormees, vaid su tädi Patriciale.”
“Ehk keegi seletaks, millest te räägite?” nõudis Miriam, kelles viha viimaks võimust võttis. Ta kummardus ettepoole. “Te röövisite mu ära ja rüüstasite mu maja ainult sellepärast, et pidasite mind mingiks ammukadunud sugulaseks?”
Angbard noogutas mõtlikult.
“Ei, me oleme absoluutselt kindlad, et sa oled ammukadunud sugulane.” Ta vaatas vilksamisi vennapoja poole. “Meil on kindlad tõendid.”
Roland nõjatus tooli seljatoele ja vilistas, olles kaotanud kogu sõjaväelasliku hoiaku. Ta silmitses Miriamit pärani silmi, nagu oleks kummitust näinud.
“Mida sinul siin vilistada on?” uuris Miriam.
“Sa tahtsid selgitust,” tuletas Angbard talle meelde. “Tundmatu ilmaränduri saabumine annab alati põhjust muretsemiseks. Sõjast saadik… piisab ehk ütlemisest, et noil päevil oleks su ilmumisele järgnenud drastilised meetmed. Kui sa nädala eest vanale rannaäärsele rajale sattusid ja patrull sind tulistas, polnud neil aimugi, kes sa võiksid olla. See sai selgeks alles hiljem – ma usun, et sa jätsid maha paari roosasid toakingi? – ja käivitas ka põhjalikud otsingud. On aga selge, et sa pole seotud reeturliku fraktsiooniga, ning lähem uurimine paljastas sinu kohta mõned huvitavad tõsiasjad. Ma usun, sa oled lapsendatud?”
“See on tõsi.” Miriami süda peksles roiete all, jahmatus segunes ebameeldiva arusaamisega. “Kas te tahate öelda, et te olete mu ammukadunud sugulased?”
“Jah.”
Angbard ootas hetke, avas siis ühe lauasahtli. “Ma usun, et see kuulub sulle.”
Miriam sirutas käe ja võttis medaljoni. Tuhmunud pinnaga, pisut mõlkis – tuttav saareke võõral maal. “Jah.”
“Mitte aga see.” Angbard võttis sahtlist veel midagi ja lükkas selle üle laua tema poole.
“Oh aeg.” Miriam oli sõnatu. See oli tema medaljoni identne kaksik, ainult et säravalt läikiv ja ilma kriimudeta. Ta võttis selle ja avas…
“Aih!” Ta põrnitses Rolandit, kes oli selle ta käest löönud. Ent Roland kummardas maha ja hetke pärast sai Miriam aru, et mees võtab medaljoni ettevaatlikult üles, hoides avatud pooli maa suunas, kuni see oli hertsogi lauale asetatud.
“Me õpetame sulle, kuidas neid asju turvaliselt käsitseda,” ütles Angbard leebelt. “Mu õe oma jääb seniks sinu valdusse.”
“Su õe,” kordas Mirian tobedalt, surudes sõrmed medaljoni ümber.
“Mu õde jäi kolmekümne kahe aasta eest kadunuks,” ütles Angbard hoolika osavõtmatusega. “Tema karavani rünnati, tema abikaasa mõrvati, kaitsemeeskond tapeti, tema keha aga ei leitudki. Nagu ka tema kuuenädalase tütre oma. Ta oli teel suurkuninga õukonda, et täita seal oma kohust Klanni järjekordse pantvangina. Tühermaad Chesapeak`i lahe ääres – nagu seda sinu pool nimetatakse – ei ole siinses maailmas eriti asustatud. Meie otsime kuude kaupa, aga nagu teada, erilise eduta.”
“Te saite karbi dokumentidega,” ütles Miriam. Rääkimine nõudis suurt pingutust; ta kuulis kõrvus oma südame pekslemist.
“Jah. Need annavad mõjusa tõendusmaterjali – kaudse küll, kuid siiski olulise. Kuni sa olid teadvuseta, võeti sinult vereproov, hmm, DNA profileerimiseks. Tulemused saabuvad homme, kuid mul pole vähimatki kahtlust. Sul on perekonna näojooned ja perekonna anne – sa ei arva ju ometi, et ilmarännud oleksid üldlevinud – ning su vanus ja dokumentaalsed tõendid sobivad suurepäraselt. Sa oled mu vanema õe Patricia Thorold Hjorthi ja tema abikaasa, Lääne magistraat-printsi Alfredo Wu tütar Helge, ning kui teadmine su ellujäämisest saab avalikuks, mõjub see nagu rebane Klanni neimahimulises kanakarjas.” Angbard muigas põgusalt. “Just seepärast saatsin ma enne su tervitamist ettevaatusabinõuna minema kõik nooremad teenistujad ja peaaegu kõik teenijad. Ei sobiks mitte, kui Klanni nooremad liikmed saaksid teada sinu olemasolust enne, kui ma olen hoolitsenud su julgeoleku eest. Mõnedel neist võivad tekkida üsna tugevad tunded seoses muudatustega pärimisõiguses, Teie Kõrgus.”
“Kõrgus? Mis jutt see siis veel on?” Miriam kuulis, et ta hääletoon tõusis, kuid ei suutnud seda kontrollida. “Mis värk? Kuule, ma olen Massachusettsi farmaatsiafirmadele spetsialiseerunud majandusajakirjanik, mitte mingi feodaal aadlik! Niisugustest asjadest ei jaga ma midagi!” Ta oli laua ees püsti. “Mis asjad on ilmarännud ja mis on neil pistmist…”
“Teie Kõrgus,” ütles Angbard rangelt, “majandusajakirjanik olid sa teisel pool maailmu eraldavat seina. Ilmaränd on aga see, kuidas sa siia sattusid. See on anne, mis määrab kuulumise meie Klanni, ühte neist perekondadest, mis moodustavad Klanni. See on veres ja sa oled üks meist, tahad sa seda või mitte. Siin sa oled Väliskuningriigi magistraat-printsi ja krahvinna vanim pärija, kes mõlemad olid oma perekonna tähtsad liikmed, ning kui sa väga ka ei tahaks selle tõsiasja eest põgeneda, jääb see sind saatma. Isegi siis, kui sa teisele poole tagasi lähed. ”
Miriami jahmunud vaikust ignoreerides pöördus Angbard Rolandi poole.
“Krahv Roland, palun saada oma täditütar tema ruumidesse. Ma jätan tema turvalisuse ja kaitsmise kuni vastupidise korralduseni sinu hooleks Teie Kõrgus, me õhtustame minu pool koos paari usaldusväärse külalisega, ja siis on mul sulle rohkem öelda. Roland määrab teenijad su mugavuse ja garderoobi eest hoolitsema. Ma eeldan, et ta vastab ka sinu küsimustele. Seniks olete mõlemad vabad.”
Miriam põrnitses teda sõnatult.
“Ma lähtun vaid sinu enda huvidest,” ütles hertsog leebelt. “Roland.”
Looming
Vürtsikaupmehed, I raamat, Pereäri, Varrak 2013, tlk Juhan Habicht
Palimpsest, Fantaasia 2011, tlk Eva Luts
Accelerando, Fantaasia 2009, tlk Iris Jeletski
Täheaeg 6, (ulmeantoloogia), Fantaasia 2009 (jutt “Poiss ja tema jumal”, tlk Sash Uusjärv)
Rule 34, London, Orbit 2011
Halting state, New York, Ace Books, 2008
The Jennifer morgue, London, Orbit 2007

Linke
http://stalkerid.wordpress.com/2013/01/04/charles-stross/
Hallaste, T. Raamatuarvustus: Accelerando // http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus:-accelerando
klm 5. aprill 2013 – Charles Stross “Palimpsest” // http://trakyllmaprokrastineerinj2lle.blogspot.com/2013/04/5-aprill-2013-charles-stross-palimpsest.html
lihtsaltise Charles Stross “Accelerando” // http://lihtsaltise.blogspot.com/2010/01/charles-stross-acceleranto.html
Loterii Charles Stross – Accelerando (2009) // http://loterii.blogspot.com/2010/01/charles-stross-accelerando-2009.html
Loterii Charles Stross – Palimpsest (2011) // http://loterii.blogspot.com/2011/07/charles-stross-palimpsest-2011.html
Loterii Charles Stross – Vürstkaupmehed. Pereäri (2013) // http://loterii.blogspot.com/2013/04/charles-stross-vurstkaupmehed-pereari.html
Manjana  Charles Stross. Accelerando // http://lastejutud.wordpress.com/2011/01/06/charles-stross-accelerando
Sulbi, R. Amberi kroonikad, 21. sajandi versioon [“The Family Trade”] // http://needread.wordpress.com/2011/05/03/amberi-kroonikad-21-sajandi-versioon/
Sulbi, R. Asimovi «Igaviku lõpu» uusversioon [“Palimsest”] // http://needread.wordpress.com/2011/05/05/asimovi-%C2%ABigaviku-lopu%C2%BB-uusversioon/
Sulbi, R. Keskaegne kuningriik tuumasõjas USA vastu // Postimees .- 2013, 20. aprill http://arvamus.postimees.ee/1209114/keskaegne-kuningriik-tuumasojas-usa-vastu/
Tõnis Charles Stross “Accelerando” // http://logahv.blogspot.com/2011/12/charles-stross-accelerando.html
Tõnis Charles Stross “Palimpsest” // http://logahv.blogspot.com/2012/12/charles-stross-palimpsest.html
Veede, R. Tehnoyhiskonna tulevikueepos [“Accelerando”] // http://hajameelne.blogspot.com/2012/09/tehnoyhiskonna-tulevikueepos.html
Ulmekirjanduse Baas http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/teosed.asp?Autor=912&krit=Vorm
http://en.wikipedia.org/wiki/Charles_Stross

Püsiviide 1 kommentaar

Aarne Ruben

20. mai 2013 at 1:01 p.l. (Nädala autor 2013) (, , , )

Aarne Ruben (1971) – eesti kirjanik ja ajakirjanik.
Ta on kirjutanud romaane, mis baseeruvad Eesti 20. sajandi ajalool. Tema tuntuim teos on “Volta annab kaeblikku vilet”, mis räägib 1905. aasta Vene revolutsioonist, Leninist ja dadaistide liikumisest Zürichis.
Aastal 2000 võitis ta teosega “Volta annab kaeblikku vilet” Eesti romaanivõistlusel esimese koha.

Foto: Arno Mikkor /Delfi

Foto: Arno Mikkor /Delfi

Katkend “Karl Kiilaspea pärijad”, Kirjastus Fantaasia 2013, lk 85-89.

“Kus mu tasu on?” käratasin ma ülevaatajale. “Kas me siis tõesti selle töö eest ühtki teenarit ei saa?”
“Siin on sinu tasu!” röögatas see beerserk elajalikult ja äigas oma raudse piitsaga mulle vastu nägu, kus oli veel niigi punaseid ja paranemata arme. Kiristasin jõuetult hambaid: küll ma selle mehega veel arved õiendan! Kõik see käis tublisti üle mõistuse: külm, nälg, piinamine ja nüüd veel see peks ka!
Säärasest matsust ei olnud mulle veel küll ja ma hüüdsin norsemenni laevavanematele:
“Te veel maksate selle eest!” Alex katsus mind maha rahustada, et ma oma aadli-keevaverelisusega iseendale halba ei teeks.
Seepeale lubasid Põhjala laevavanemad mind kandilisse heeringatünni soolata.
“Ma ei karda teie ähvardusi heeringatest,” ütlesin ma nüüd juba palju vaiksemalt. “On olnud rändrüütleid, kes võidelnud merel hiidangerjatega, nagu sire Caradock ja sire Perceval.”
Nüüd on viimane aeg teile tutvustada erinevate põhjameeste liike ja laade. Kes on need suured tugevad mehed, kes meie maa rannikuäärseid külasid laastamas käivad ning kes piirasid isegi Pariisi? Viikingid on mehed kiiretel hobustel, kes valdavad ülihästi mõõga käsitlemise kunsti. On neid, kes söövad enne lahingut kärbseseent, et raevukamalt võidelda; siis ei halasta nad tavaliselt kellelegi, ka naiste ja laste asemel näevad nad üksnes võitlevaid kogusid, kes tuleb surmata. Neid kutsutakse beerserkideks.

Kuid Põhjala meeste hulgas on erinevaid nägusid, kes tuleks meelde jätta. On niinimetatud valged viikingid, kes tulevad meresaartelt pimedas pakaselises põhjaruumis, nendega läbi rääkida ei anna. Mustad viikingid on aga wendide naabrid ja osa neist elab ka Normandias. Neil on eriline viha Jumala teenijate vastu, keda nad tapavad ohtralt. Nemad kummardavad musta kaarnat ja kui nendega rääkida, miks on see nii, vastavad nad hambaid kiristades: igaüks peab ise oma saatanat kilbil kandma. Seega on nendega võimalik ka inimese moodi rääkida.

Frangid teavad kõiki liike ja laade viikingeid, sest meie rannikutel käib neid mitmeid. Kui üks laevavoor läheb, siis teine tuleb. Götalased ehk goodid jõuavad igale poole ja kui nad peaksid lahingus lüüa saama, meisterdavad nad suure paadi, panevad laibakuhila sellesse ja lükkavad ta siis merele. Nii matavad nad ainult oma surnuid, mitte võõraid, keda nad jätavad lihtsalt vedelema, hambad irevil. Tulevikku seletab nende juures völva või vulva nimeline selgeltnägija, kes kas istub lohuga kivil või kannab kaasas potte ja panne, millega ta siis suurt müra tekitab. See kõmistamine on vajalik selleks, et sõjajumal Odin sibülli ette ilmuks, ja sibüll väidab, et temal on sõjajumalaga otseside. On goodid võidelnud lahingus, siis olen neid kuulnud frankide põlevate majade vahel ringi lipates teisigi jumalaid hüüdvat, sest nende sõjamehed teevad kõike vaid kisa ja käraga, välja arvatud siis, kui on vaja hiilida. Nad tunnevad ka saatusehaldjaid ja kummardavad enne raskeid katsumusi amulette, mida siis pärast lahingut verega niisutatakse. Kuid nüüd aitab sellest jutust, sest siis võib kergesti jääda mulje, nagu ma viikingeid kiidaksin.

Nood norsemennid ütlesid meile, et meie laevasõit jõuab lõpuks välja paika nimega Tydes, mis meie keeli tähendab “hoovused”. See olevat üsna Jüüti poolsaare tipus. Seda kuulnud, panin ma käe oma endisele kannupoisile sõbralikult õlale: “Seal katsume põgeneda!” Aga kannupoiss oli juba nii tundetuks jäänud, et ei osanudki enam millegi üle rõõmustada. Palvetasin, et ta jaks ja tahe teda lõplikult maha ei jätaks. Ja mõtlesin endamisi Partalopale, Montsalvage`i krahvile, kes oli koos oma senjööriga Konstantsilinna all sõjakäigul. Kuid vaenlased Kreekas saavutasid selle, et kogu armee disarmeeriti, üksnes Partalopa ja ta rüütlid keeldusid pistodasid hõlma alt ära andmast ja see oli nagu väike võrdpilt meie praegusele olukorrale. Nemad tõmbusid ühele väikesele alleele ega lasknud kedagi ligi. Äravõetud relvadega rüütel pole ju enam rüütel, nagu nüüd meiegi.

Tydes osutus kala järgi lõhnavaks sadamaks ühes kõrvalises, kitsas, suuremate meretuulte eest kaitstud sadamas. Nüüd läksid kõik normannid maale, kõrtsidesse lõbutsema ja naistega aelema, sest mere-elu oli olnud väga üksluine. Meie alusele jäi vaid üks hellebardiga varustatud valvur. Õnnekombel juhtus aga nii, et paremas aerureas leidus üks vapper frank, keegi Richomeri-nimeline, kelle ahel oli ära kulunud ja ta tõmbas selle laevapõrandast lahti. Nüüd oli ta vaba ja sellesama ahelaga kägistas ta laevavalvuri ära, enne kui too häält teha jõudis. Nüüd püüdis ta vardja hellebardiga ka kõigi oma seltsimeeste ahelad katki raiuda, aga nii peen raud ei võta karmi ning jämedat ahelat. Richomer leidis, et ta peab maale minema ja sealt sepa kutsuma.

Mõne aja pärast naasis Richomer ühes taanlasest sepaga. Kuidas õnnestus Richomeril taani keelt oskamata sepp ära rääkida, jäi meile küll mõistatuseks. Kuid peamine, et sepp asus meie ahelate kallal otsekohe tegutsema. Pooled meie hulgast nägid kohe seda ülevat hetke, mil ori purustab ahelad, sest sepp virutas ahelatele raske haamriga, aga pooled jäid ikka vangi. Raskemate ahelate kohta ütles sepp midagi oma keeles ja näitas märkidega ja me saime aru, et siin tulise rauaga katkipõletamist tarvis läheb. Sel kombel olid pooled meist pääsenud, aga pooled ikka veel vangis. Nii pääses ka Alex, aga mina olin endiselt laeva küljes kinni.

Richomer võttis nüüd kõik endised orjad kokku – nende hulgas oli nii franke kui sakse – ja otsustati rünnata seda meremeeste küla, prassivad orjaperemehed hävitada ja võim eneste kätte võtta. Kaugemas tulevikus ka oma lipp maalinnale lehvima panna, endi hulgast komtuur valida ja kirikut ehitama hakata. Tydesesse pidi tulema kristlik linnriik.

Pidime sepale väga tänulikud olema, sest vähe sellest, et ta orjad päästis – ta jagas nendele ka mõõku ja nugasid. Orjad jagunesid kaheks rühmaks, kes pidid ründama kahte peamist sadamakõrtsi, kus peremehed libudega aega veetsid. Mina jäin laevale, jalg endiselt ahelas, tulemusi ootama. Ise veel mõtlesin, et paganlikest külakõrtsidest ei saa ju palju oodata. Kindlasti puudub nende ustelt veini saadaolevust tähistav pärjake “circulus vini”.

Tulemused saabusid kiiresti. Ootajad nägid tulekahjukuma küla kohal, tuul tõi meieni karjeid, taanikeelseid vandesõnu, mida me laevalgi olime sagedasti kuulnud, hobuste kabjaplaginat ja naiste kriiskamist. Tuli levis salakavalalt nagu madu ja kõik puidust sadamaehitised võtsid pikkamisi tuld. Peagi süttis meiegi laeva parras. Õudusega mõtlesin, et kuigi võisime ühest surmast pääsenud olla, ootas meid teine, kohutav tulesurm. Ometi tegi tuli seda, mida sepp oli tegemata jätnud: ta õõnestas tekitalad läbi ja laevatekk varises kokku, samal hetkel rõksatasid aga kõikide laeval viibijate ahelad lahti. Jäi küll üks ahel, aga seda võis käsitleda kui jalavõru, millest saab lahti kohe, kui peaksime esimest korda nägema viili või rauasaagi.

Meie ei saanud kuiva jalaga maale nagu meie sõbrad, vaid pidime sumama kaelani rannikuäärses roostikus, jääkülmas soolases merevees. Õnneks pakkusid arvukad tulekahjud meile kohe rannal enese soojendamise võimalust. Olime viiekesi, viimased laeval olnud mehed, kes lootuse ammu kaotanult nüüd selle taas leidsid.

Peagi nägin ma oma Alexit teed mööda tulevat. Ta habe sädeles tulekahjukuma paistel rasvatilkadest, ühes käes hoidis ta peaaegu särisevat hanekintsu ja teises korvi mahlakate pirnidega. “Isand, nüüd on pidusöök!” hüüdis ta ja lisas, et orjapidajad on une pealt viimseni tapetud, vaid vähestel õnnestus maalinna põgeneda. Meie toidulaual on nüüd küllus ja kui me oleme toidu ja söögiga veidi oma jõudu kosutanud ja end välja maganud, ründame ka linnust.

Tahtsin kannupoisile ütelda, et asjad ei ole nii head, kui nad välja paistavad, aga samal hetkel selgus, et salamõrtsukas oli mind jälitanud ja kusagilt sadamavintsi tagant lastud põlev nool tungis mu abaluusse.
Looming
luulekogu “Ajakirjanik”, Aarne Ruben 1994
romaan “Volta annab kaeblikku vilet”, Tänapäev2001
“Vares-Barbaruse valitsus”, SE  JS 2001
“Elajas trepi eelastmel”, Tuum 2004
novellikogu “Lugusid Anveltist ja Kingissepast”, Eesti Keele Sihtasutus 2007
“Ärid kuuliaukudega majades”, Eesti Raamat 2009
“Viimne kohtupäev”, Eesti Raamat 2010
kriminaalromaan “Ilusast naisest ei saa head muumiat”, Randvelt Kirjastus 2011
rüütliromaan “Karl Kiilaspea pärijad”, Kirjastus Fantaasia 2013

Linke
Kaarel Kressa  “Aarne Ruben suhtub riigikukutajatesse huumoriga”, Eesti Päevaleht 1.08.2009, http://www.epl.ee/news/kultuur/aarne-ruben-suhtub-riigikukutajatesse-huumoriga.d?id=51174608
Aarne Ruben  “Aarne Ruben: väljaspoolt otsida pole tarvis, kõik on sees”, Postimees 14.05.2013, http://arvamus.postimees.ee/1234940/aarne-ruben-valjastpoolt-otsida-pole-tarvis-koik-on-sees/
Aarne Ruben “Mõtle sünergeetiliselt!”, Eesti Ekspress, 24.05.2011, http://www.ekspress.ee/news/arvamus/arvamus/aarne-ruben-motle-sunergeetiliselt.d?id=46488161

Püsiviide Lisa kommentaar

Olga Tokarczuk

6. mai 2013 at 12:33 p.l. (Nädala autor 2013) (, , )

9.mail kell 17.00 on Tartu Linnaraamatukogu saalis ja 10. mail kell 17.00 on Tallinna Keskraamatukogu rõdusaalis kohtumine poola kirjaniku Olga Tokarczukiga. Esitletakse Tokarczuki romaani „Päeva maja, öö maja“ eestikeelset tõlget. Kirjanikku intervjueerib tõlkija Hendrik Lindepuu. Katkendeid raamatust loeb ja vestlust tõlgib näitleja Marius Peterson.

tokarczuk

Kauaoodatud visiit: üks kaasaja tuntumaid ja armastatumaid Poola proosakirjanikke Olga Tokarczuk osaleb tänavusel kirjandusfestivalil Prima Vista.
Tema teoseid on tõlgitud enam kui kahekümnesse keelde. Tokarczuk on pälvinud peaaegu kõik Poola tähtsamad kirjanduspreemiad ning hinnatud ühtaegu nii kriitikute kui lugejate hulgas.

„Päeva maja, öö maja” kujutab ühe Sudeetide väikelinna (mis on olnud Preisi, Tšehhi, Austria-Ungari ja Poola linn) ning selle ümbruskonna lugu läbi kireva tegelaskonna: XIV sajandil elanud pühak – Kristuse näoga neiu; kaks sajandit hiljem tema elulugu kirjutav munk, kes kõhkleb oma soolises identideedis; tänapäevastest tegelastest on siin täiskuu ajal libahundiks muutuv ladina keele õpetaja; joodik, kes arvab, et tema sees elab lind; pangas töötav naine, kes kuuleb unenäos talle armastust avaldavat häält ning läheb selle hääle allikat otsima jpt. Tokarczuki teostes on palju selliseid asju, mida oleme harjunud pidama üleloomulikeks: kriitikud on Tokarczuki proosat iseloomustanud sõnapaariga „mütoloogiline realism”. Eesti keeles on temalt varem ilmunud jutukogu „Maailma kõige inetum naisterahvas” (LR 2005) ja romaan „Algus ja teised ajad” (2012).

Tõlkija ja kirjastaja Hendrik Lindepuu on üks teenekamaid Poola kultuuri vahendajaid Eestis. Poola kirjanduse tähtteoste tõlkimise eest pälvis ta 2009.a. Kultuurkapitali kirjanduspreemia. Poola riiklikud autasud: Poola Vabariigi Kuldne Teeneterist (2005) ja Poola Vabariigi Teenete Ordeni Rüütlirist (2009).

Kohtumised toimuvad Kirjandusfestivali Prima Vista raames ning nende kaaskorraldajaks on Poola Vabariigi Suursaatkond Tallinnas, Tartu Linnaraamatukogu ja Tallinna Keskraamatukogu.

Katkend: “Algus ja teised ajad”, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2012, lk 115-

Genowefa aeg

Genowefa keha tardus liikumatuks nagu savipott. Ta pandi ratastooli. Nüüd oli ta jäetud teiste armule. Teda tõsteti voodisse, pesti, upitati istuma, kanti rõdule.
Genowefa keha oli üks ja Genowefa ise oli teine. Ta oli kehasse suletud, kinni pandud, vaikima sunnitud. Ta sai liigutada vaid sõrmeotsi ja nägu, aga ei osanud enam naeratada ja nutta. Kandilised ja karedad sõnad kukkusid ta suust nagu kivikesed. Sellistel sõnadel ei olnud võimu. Vahel proovis ta pahandada Adelkaga, kes oli löönud Antekit, aga tütretütar ei teinud temast väljagi. Antek peitis end vanaema seeliku sisse ja Genowefa ei saanud midagi teha, et teda varjata või kasvõi kallistada. Ta vaatas abitult, kuidas suurem ja tugevam Adelka kisub vennakest juustest, ja temas tõusis viha, mis küll kohe vaibus, sest sel polnud mingit väljapääsu.
Misia rääkis emaga palju. Ta lükkas ema tooli kööki soemüüri äärde ja muudkui lobises. Genowefa kuulas teda hajameelselt. Tütre jutt tüütas teda. Ta tundis järjest vähem huvi, kes olid ellu jäänud ja kes langenud, talle ei läinud korda missed, Misia sõbrannad Jeszkotlest, uued moodused vekkida herneid, raadiouudised, mida Misia alati kommenteeris, tütre mõttetud kõhklused ja küsimused. Genowefa eelistas keskenduda sellele, mida Misia teeb ja mis kodus sünnib. Ta nägi ju tütre kolmandat korda kasvavat kõhtu, seda, kuidas jahu pudenes põrandale, kui Misia sõtkus makaronitainast, kärbse uppumist piima, pliidile unustatud ahjuroobi punakat hõõgumist, kanu, kes püüdsid esikus saabastelt nööre pealt kiskuda. See oli konkreetne, käegakatsutav elu, mis kaugenes temast päev-päevalt. Genowefa nägi, et Misia ei saa hakkama selle suure majaga, mille nad olid talle kingituseks andnud. Nii sai ta endast välja pigistatud mõned laused ja veenis tütart, et see võtaks teenijatüdruku. Misia tõi siis Ruta majja.
Rutast oli kasvanud kaunis neiu. Teda vaadates pitsitas Genowefal südant. Ta passis hetki, kui mõlemad, Misia ja Ruta, seisid kõrvuti – siis võrdles ta neid teineteisega. Ja – kas keegi siis ei märganud? – nad olid nii sarnased. Kaks varianti ühest ja samast. Üks oli lühem ja tõmmum, teine pikem ja täidlasem. Ühel olid silmad ja juuksed kastanpruunid, teisel meekarva. Peale selle oli kõik sama. Vähemalt nii tundus Genowefale.
Ta vaatas, kuidas Ruta peseb põrandat, kuidas lõigub suurt kapsapead, kuidas sõtkub saviastjas juustu. Ja mida rohkem ta Rutat vaatas, seda kindlam oli. Vahel, kui kodus pesti pesu või koristati, ja Michał oli hõivatud, käskis Misia lastel vanaema metsa viia. Lapsed kandsid ratastooli ettevaatlikult välja, aga pärast sireli taga, kui neid majast enam ei nähtud, kihutasid mööda Maanteed, lükates enda ees ratastooli kangestunud ja majesteetliku Genowefaga. Seejärel jätsid nad ta lahtitulnud juustega ja käed abitult rippumas üksinda metsaveerde, aga ise jooksid metsasalusse seeni või marju korjama.
Ühel sellistest päevadest nägi Genowefa silmanurgast, et metsast tuleb Maanteele Tähk. Genowefa ei saanud pead liigutada, tal jäi üle vaid oodata. Tähk tuli tema juurde ja tegi uudishimulikult tiiru umber tooli. Ta kükitas Genowefa ette ja vaatas talle otsa. Nad mõõtsid teineteist pilguga. Tähk ei meenutanud enam seda tüdrukut, kes oli tulnud paljajalu mööda lund. Ta oli tüsedam ja suurem. Tema paksud juuksepalmikud oli nüüd valged.
“Sa vahetasid mu lapse ära,” ütles Genowefa.
Tähk hakkas naerma ja võttis Genowefa jõuetu käe oma sooja pihku.
“Võtsid tüdruku ära ja jätsid mulle poisi. Ruta on minu tütar.”
“Kõik noored naised on vanade naiste tütred. Aga sulle ei ole vaja enam ei tütreid ega poegi.”
“Ma olen surnud. Ma ei saa liikuda.”
Tähk võttis Genowefa abitu käe oma käte vahele ja suudles seda.
“Tõuse ja mine,” ütles Tähk.
“Ei,” sosistas Genowefa ja raputas pead. Ta taipas alles hetk hiljem, et oli suutnud pead liigutada.
Tähk puhkes naerma ja hakkas minema Alguse poole.
Pärast seda kohtumist ei tahtnud Genowefa enam rääkida. Ta vastas ainult “jah” või “ei”.Ta kuulis kord, kuidas Paveł sosistas Misiale, et halvatus ründab ka moistest. “Olgu nii,” mõtles Genowefa, “halvatus ründab minu moistest, aga nii või teisite olen kusagil veel olemas.”
Pärast hommikusööki viis Michał Genowefa maja ette. Ta lükkas ratastooli aiaäärsele muruplatsile, ise istus pingile. Ta võttis välja suitsupaberi ja mudis pikalt tubakat sõrmede vahel. Genowefa vaatas Maanteele ja silmitses siledaid sillutisekive, mis paistsid kaugelt nagu tuhandete maasse kaevatud inimeste peanupud.
“Ega sul külm ei ole?” küsis Michał.
Genowefa raputas pead.
Siis sai Michałil suits tõmmatud ja ta läks oma toimetusi tegema. Genowefa jäi oma tooli ja vaatas Papugowa aeda, liivast põlluvaheteed, mis keerutas kollaste ja roheliste laikude vahel. Pärast vaatas oma sääri, põlvi, puusi – need olid sama kauged ja samamoodi temale kuulumatud nagu liiv, põllud ja aiad. Tema keha oli haprast inimmaterjalist tehtud kujuke.
Teda pani imestama, et saab veel liigutada sõrmi, et oli veel mingi tunne kahvatute käte sõrmeotstes, mis polnud juba kuid tööd teinud. Ta käed lebasid surnud põlvedel, ja ta mudis sõrmedega seeliku volte. “Ma olen keha,” ütles ta endale. Ja Genowefa kehas kasvas nagu vähk, nagu hallitus, pilt inimeste tapmisest. Tapmine põhineb selle, et võetakse õigus liikuda, elu on ju liikumine. Tapetud keha tardub paigale. Inimene on keha. Ja inimese kõikide kogemuste algus ja lõpp on kehas.
Ühel päeval ütles Genowefa  Michałile:
“Mul on külm.”
Michał tõi talle villase rätiku ja kindad. Genowefa liigutas sõrmi, aga ei tundnud neid enam. Ta ei teadnud, kas need liiguvad või mitte. Kui ta tõstis pilgu Maanteele, siis nägi, et surnud on tulnud tagasi.  Nad liikusid mööda Maanteed Czernicast Jeszkotlesse nagu suur protsessioon, nagu Częstochowa palverännak. Aga palverännakuga käivad ikka kaasas jutumelu, kurblikud laulud, kaeblikud litaaniad, sammude krudin kruusal. Siin valitses vaikus. Neid oli tuhandeid. Nad astusid ebaühtlases rodus. Nad liikusid jäises vaikuses, kiirel sammul. Nad olid hallid, veretud.
Genowefa otsis nende hulgast Elit ja Szenbertite tütart imikuga, aga surnud liikusid liiga kiiresti, et ta oleks saanud neid korralikult silmitseda. Alles hiljem märkas ta Serafini poega, ent üksnes seetõttu, et ta möödus naisest lähedalt. Pea sees haigutas tal suur pruun auk.
“Franek,” sosistas Genowefa.
Surnu pööras pea ja astumist aeglustamata silmitses teda.
Ta sirutas naise poole käe. Tema huuled liikusid, aga Genowefa ei kuulnud ainsatki sõna.
Ta nägi neid terve päeva, õhtuni välja, ja rongkäik ei tahtnud lõppeda. Nad liikusid ka siis, kui Genowefa oli sulgenud silmad. Ta teadis, et ka Jumal vaatab neid. Ta nägi Jumala nägu – see oli must, kohutav, armiline.

Linke
Tutvustus Prima Vista kodulehel
http://www.kirjandusfestival.tartu.ee/prima-vistal-saab-kohtuda-olga-tokarczukiga

Püsiviide Lisa kommentaar

Thomas Hettche

23. apr. 2013 at 7:25 e.l. (Nädala autor 2013) (, , )

Kirjandusfestivali Prima Vista eelõhtul 8. mail kell 17.30 kohtub Eesti lugejatega ülikooli raamatukogu konverentsisaalis tunnustatud saksa romaanikirjanik ja esseist Thomas Hettche, osaleb tõlkija Piret Pääsuke ja vestlust juhib Dieter Neidlinger.
10. mail kell 17.30  esineb Thomas Hettche Tallinnas Rahvusraamatukogus.

Foto: pycher-literaturpreis.info

Foto: pycher-literaturpreis.info

Thomas Hettche on sündinud 1964. aastal Hesseni liidumaal ja elab praegu Berliinis. Doktorikraadiga kirjanik on õppinud Maini-äärses Frankfurdis germanistikat ja filosoofiat, ta on osalenud avalikes kirjanduslikes debattides ja  ajakirjanikuna teinud kaastööd mitmele ajalehele. Hettche on avaldanud jutustusi, romaane ja esseesid, tema loomingu märksõnadeks on sugestiivne keel, vägivald, armastus, keha, surm.

Kriitikud ülistasid Hettche debüütromaani „Ludwig peab surema“ (1989), aga  laiema tuntuse tõi talle bestselleriks tõusnud ja paljudesse keeltesse tõlgitud justiitsromaan „Arbogasti juhtum“   („Der Fall Arbogast“, 2001). See on lugu kohtu vea tõttu seksuaalmõrvas süüdistatuna 15 aastat vangis istunud mehest. Kuigi romaani  žanrimääratluseks on kriminaalromaan, lõhub Hettche kõik žanripiirid ja ei selgita välja üheselt mõistetavat tõde. Selle asemel kompab ta armastuse ja surma, seksuaalsuse ja morbiidsuse seoseid ning loob 1950ndate Saksa ühiskonna portree.
2006. aastal ilmunud Ameerika-romaan „Millest me oleme tehtud“  („Woraus wir gemacht sind“) algab thrillerina ja läheb sujuvalt üle road movie’ks. Lugeja haaratakse intelligentsesse mängu Ameerika kuvandiga, milles on nii viha kui ka armastust ja omaenese identiteedi otsinguid.
Hettche kõige värskem raamat on 2012. aastal ilmunud intellektuaalne autobiograafia  “Kooljamägi” („Totenberg“). Autor kirjeldab kümnes essees kohtumisi tema jaoks oluliste inimestega ja arutleb selle üle, kus on tema juured, kuidas saadakse kirjanikuks, millesse ta usub, mida ta loeb, mis üldse on kirjandus. Ajakiri „Akadeemia“ avaldab mainumbris kaks  esseed kogumikust.
Hiljuti eesti keeles ilmunud  Thomas Hettche romaan “Isade armastus” (“Die Liebe der Väter”, 2010) tõstatab aktuaalse ja valusa teema. Autor kirjeldab ühe isa kohati meeleheitlikke katseid leida kontakti ja lähedust oma teismelise tütrega, keda kasvatab ema.

Katkend: Thomas Hettche “Isade armastus”, Eesti Raamat 2013, tlk Piret Pääsuke, lk 114-118.

Seejuures teab ta pärast meie eilset vestlust täpselt, mida ma öelda tahan. Kuid ta ei taha seda kuulda. Tema jaoks pole minu teol mingit vastuvõetavat põhjendust. Peale selle, et ta peab mind luuseriks. Kuidas just nimelt talle seletada, mis kõikide nende aastate jooksul on juhtunud? Ma raputan pead, lihtsalt raputan lakkamatult pead, nii tobe kui see ka välja võib paista. Kolm isa ühe laua taga. Ka Florian, kelle käsi polegi väga palju teisiti käinud kui minul, teab seepärast seda paremini, milles asi. Ja emad? Kathrin põrnitseb ikka veel mulle otsa, aeg-ajalt libiseb ta pilk oma mehele, otsekui oleks tal hirm, et minu läbikukkumine isana võiks olla nakkav. Ma soovin, et vähemalt Susanne mõistaks, mis on juhtunud – Annikaga ja meiega.
Ma silmitsen lõunasöögi ülejääke laual. Klaaside põhja jäänud veinitilk õliselt kollane, kaks pudelit, nendest üks tühi, karahvinis vesi, kasutatud riidest salvrätid lohakalt taldrikute kõrvale pandud, üle jäänud safrankollase riisi sees roosad krevetisabad. Ja äkitselt tuleb tahtmatult meelde Helen Salentin ja see, mida ta börsi kohta rääkis. Mis siis, kui kõike seda siin tegelikult juba üldse enam ei eksisteeri? Ainult meie siin laua ääres ei tea seda veel. Kui pari aasta eest lõhkes internetiäri mull, oli see enamikule veel uudis kuskilt kaugest maailmast. Mis siis, kui nüüd tõesti tõuseks tulvavesi üle kaldatammide? Keegi meist ei suudaks selle eest enam pääseda, ainult see pilt ei klapi, erinevalt kümne aasta tagusest ajast ei ela me enam ammugi maa peal, kaitsetammi taga, vaid juba täiesti kõikuval pinnal, ja tulevik loksub me panipaikades.
Äkitselt oli mul kohutav janu. Tegelikult on see ju täiesti lihtne, ma mõtlen ja vaatan taas seltskonnas ringi. Pearaputamise olen ammugi järele jätnud. Ma tahan olla aus, mõtlen ma, ja jutustan, mida pole iialgi kellelegi jutustanud. See on täiesti lihtne, ütlen ma. Viha oli ainus, mis mulle jäi, kui ma ära läksin. Aga viha on midagi, mida ei tohiks olla, sest selle reaalsus on vägivald. Ja kuna see oli saladus, oli see väärtuslik, sest kummalisel kombel hüvitas viha veidike minu käsutatavust, Inese käsutuses olemist, millest mul enam iial pääsu pole.
Peter, mida see peaks tähendama?
Kohe. Sa saad sellest kohe aru, Susanne. Kui laps oli umbes kuuene või seitsmene, tuli ta kord tagasi Poolast, kus oli emaga puhkusel käinud, Kõrg-Tatratest, kuskil Zakopane lähedalt. Annika jutustas vaimustusega, et nad olid elanud tohutu suures vanas majas sügaval metsas, kõik olid maganud koos saalis, õhkmadratsitel, ja alati olid kõik koos süüa teinud ja koos söönud. Kes kõik, tahtsin mina teada. Paljud, oli ta vaimustuses, ka palju lapsi ja koeri. Hipide romantika, mõtlesin mina ja rohkem õieti midagi – peale selle, et ma oleksin soovinud, et mu tütar oleks kuskil ilusamas kohas olnud.
Kuid siis ütles ta, et ema olnud talle korduvalt rõhutanud, et mina ei tohtivat sellest midagi teada. Millest, küsisin ma loomulikult. See, mida nad teinud olid, olevat keelatud, oli ta ema öelnud, aga see ei tähendavat veel, nagu oleks see midagi halba. Ainult keegi ei tohtivat sellest teada saada. Mõistagi hakkasin ma siis pärima ja lõpuks rääkis ta mulle tõepoolest seda, mida ei tohtinud rääkida. Kuidas nad olid igal õhtul metsas koos trummi löönud, ka siis, kui metsas juba pime oli, igal õhtul, ja siis olid kõik saanud kausi suppi; see ei olnud talle maitsenud, kuna seal olnud sees seened, mis olid limased, ja supp oli ka kibe, aga ema oli öelnud, et ta peab seda sööma. Varsti pärast seda oli talle tundunud, nagu jookseks üle ta käte ja jalgade palju-palju sipelgaid, tal oli hakanud ka pea ringi käima ja ta oli näinud puude vahel mingeid asju. Ja teistega, jutustas Annika, olevat samamoodi läinud, nad kõik oli naernud ja metsikult tantsinud ja laulnud, ja seepärast polnud keegi teda kuulanud, ka ta ema mitte.
Mõnda aega ei suuda ma edasi rääkida ja vaatan selle asemel aknast välja. Päev ei taha valgemaks minna, õige varsti on jälle õhtu käes. Mul on hirm öise hirmu ees.
Seda mu tütar siis lõpuks pihtis, kui olin muudkui pärinud ja peale käinud, ütlen ma vaikselt. Ma ei taha kellelegi otsa vaadata. Keegi laua ääres ei vasta midagi. Lõpuks võtan end kokku ja püüan edasi rääkida. Ja mis siis juhtus, küsisin ma Annikalt. Ta vastas, et ei tea seda enam, ja vaatas mulle sellise näoga otsa, et ma sain aru, et ta vaikib midagi maha. Niisiis küsisin ma ikka ja jälle uuesti, kuni ta lõpuks ütles, et tal on selle pärast nii piinlik, mis siis juhtus. Mis siis, küsisin ma jälle. Ta tegi siis püksid täis.
Oijah.
Ma pean kurku selitama. Ma ei taha töinama hakata, mitte praegu, aga iga kord, kui olen sunnitud mõtlema, kuidas Annika tookord minu ees istus, tulevad mul pisarad silma. Ja mu suu on nii kuiv. Annika, räägin ma kiiresti edasi, rääkis sellest kõigest nii, nagu lapsed ikka räägivad, juhtunust oli selles vaid väike osa, aga kõike seda, mida polnud võimalik välja öelda, kuid mis tema tunnetes ja meenutustes oli kahtlemata kohal, tunnetasin mina seda ähvardavamalt, kuna see ei lasknud end sõnadesse panna. Saate aru? Ma vaatasin laua ümber ringi, kuid keegi ei öelnud midagi. Just nagu vaibunuks nende hukkamõist seniks, kuni ma räägin. Niisiis ma räägin. Ma kaisutasin oma last ja hoidsin tema ümbert kõvasti kinni, ütlen ma, pingutades, et see meenutus minust jagu ei saaks. Ta palus, et ma ta emale ei ütleks, et ta oli mulle kõik reetnud, ja mina tõotasin seda, kuigi see oli raske. Selle eest tõotas Annika mulle, et ei söö iial enam seda suppi.
Psilotsübiin, ütleb Achim vaikselt.
Ma poleks iial arvanud, et Ines võib midagi sellist teha.
Psilotsübiin? Mis see on, tahab Susanne teada.
Hallutsinogeen. Veel samal õhtul, kui laps juba magas, otsisin ma selle kohta infi. Sametkübarik, tindikud, tulinutid, põdranapsik, loetlen ma seeni, mis sisaldavad psilotsübiini. Kas ma pean sulle ütlema, milles ma sulle seda lugu räägin, küsin ma Achimilt.
Ta noogutab.
Ma räägin seda kõike ainult ühel põhjusel: kuna ma tookord ei võtnud telefoni ega nõudnud oma tütre emalt seletust. Kuna ma ei pöördunud politseisse. Kuna selle asemel, pärast oma advokaadiga rääkimist, ei teinud ma midagi. Ma ei teinud üldse midagi, saad aru? Kusjuures – midagi ikka tegin. Sestpeale uurisin ma aastaid Annika käest ikka ja jälle, et ta mitte mingil juhul neid ei sööks. Ja ma tegin veel midagi: ma tõotasin iseendale, et tapan selle naise, kui minu tütrega peaks midagi juhtuma. Saad aru?
Kuhu sa oma jutuga sihid? Achim silmitseb mind reserveeritult. Et vägivalda saab õigustada?
Ei. Ma tahan sellega vaid öelda, et ma ei saanud midagi rohkemat teha. Ja tead, mispärast? Kuna Ines ja mina ei olnud abielus ja kuna Saksa õigusemõistmine annab vallaslapse hooldusõiguse automaatselt ja eranditult emale. Ema võib ju nõustuda ühise hooldusõigusega, mis paistab ebavajalik nii kaua, kui ollakse veel paar, on aga võimatu, kui ollakse lahku läinud. Tulemuseks on kogemus, mille saavad loendamatud isad: sul on laps, keda sa armastad, ja sind sunnitakse kõike, mis temaga juhtub, abitult pealt vaatama. See on piin. Ja selle eest, et ta laseb sel sündida, vihkan ma Inest. Ma vihkan tema võimu minu lapse üle, ja vihkan, et ta seda kasutab. Ja ma vihkan teda, kuna sellepärast vaatab iga noorsooametnik, iga lapsehoidja, iga lastearst, iga kloun tsirkuses ja iga talitaja loomaaias mind nii, nagu oleksin rongaisa ja logard ning tema vaene üksikema. Ma vihkan teda selle totaalse jõuetustunde pärast ja vihkan teda ka nende luupainajate pärast, milles ma ta näo rusikatega segi peksan. Ikka ja jälle.
Linke
http://www.hettche.de/vita/

http://www.spiegel.de/kultur/literatur/schriftsteller-thomas-hettche-die-ohrfeige-ist-ausdruck-der-verzweiflung-a-715293.html

http://www.literaturfestival.com/participants/authors/2009/thomas-hettche

http://raamatukoikoi.blogspot.com/2013/03/thomas-hettche-isade-armastus.html

Püsiviide Lisa kommentaar

Jaan Kaplinski

5. apr. 2013 at 3:53 p.l. (Nädala autor 2013) (, , , )

jaan kaplinski

Jaan Kaplinski (1941) – eesti kirjanik ja tõlkija.

Katkend: “Paralleele ja parallelisme”, Tartu Ülikooli Kirjastus 2009, lk 131-137.

Selline mõtlemine, püüd teadvust tühjendada, puhastada kõigest, mis tema algset puhtust-tühjust täidab,  ja hägustab, on äärmiselt omane buddhistlikule praktikale, mille tuumaks on meditatsioon. Meditatsiooniks nimetatakse küll õige mitmekesiseid tegevusi ja meeleseisundeid. Nii on meditatsioon katoliku müstilises praktikas tähendanud enamasti midagi muud kui buddhismis või taoismis. Kaug-Idas tähendab meditatsioon kõigepäält väljumist kommunikatiivsest seisundist, kui selles ollakse. On loomulik, et meditatiivses, mittekommunikatiivses kultuuris on see hõlpsam. Edasi peab inimene jõudma vabanemiseni oma kujutluste meelevallast, meel peab saama tühjaks, mis ei tähenda tingimata täielikku kujutluste-mõtete hääbumist, vaid teadlikkust sellest, et peale kujutluste on olemas midagi muud, midagi, mis ei ole märgiline, mida võib nimetada tühjuseks, puhtaks teadvuseks, vaikuseks, sisemiseks rahuks. Need on metafoorsed väljendid, mis ei suuda tegelikult kirjeldada kirjeldamatut, kõigest märgilisest väljas-olemise, eemal-olemise kogemust. Kuna inimene on märke kasutav, suuresti semiosfääris elav loom, tähendab selline meditatiivne kogemus ka väljas-olemist ise-olemisest, oma inimlikust identiteedist, oma minast, olemusest, suubumist “millessegi muusse”. Säärane minatus, isetus, sisemise tühjuse ja rahu leidmine on iseloomulik India, Hiina ja teiste hinduistliku-buddhistliku-taoistliku kultuuriga maade müstikutele, ent pole võõras ka Ida kirikule, ortodoksi kloostrimüstikale.
Häid näiteid niisugusest meditatiivsest lähenemisest meditatsioonile leiame muidugi zen-buddhismist (hiinapärasest chan). Kuulus õpetaja Lin-ji (surnud 1866) on öelnud:
Õpilased, kui te tahate saada Buddhaks, ärge jälgige tuhandeid asju. Kui mõte  sünnib, sünnib asjade paljus; kui mõte hävib, hävib asjadepaljus.  Ärgu tekkigu ükski mõte, nii ei ole tuhandetest asjadest ohtu.

Maailmas ega väljaspool maailma ei ole Buddhat ega Dharmat, nad ei saa kunagi tegelikuks ega kao kunagi. Kui nad oleksid olemas, siis üksnes nimede ja sõnade, paragrahvide ja fraasidena, mis kõlbavad ligi meelitama pisikesi lapsi. Nad on valeplaaster haiguse ravimiseks, pinnapäälsed nimed ja fraasid. Ei saa ju sõna ja fraas iseend nimetada! Teie ise, teie, kes te olete sääl minu silmade ees selgete ja elavatena, teie, kes te vaatate, tajute, kuulete, teate ja valgustate, teie panete igale asjale nime ja fraasi.

Kommentaariks: Lin-ji ütlust võib meie paradigmas tõlgendada kui üleskutset väljuda semiosfäärist, vastandustele ehitatud märkide maailmast. Mis on kõige tõelisem: Buddha ja tema õpetus – Dharma, ei ole tavalises mõttes olemas, nad ei kuulu semiosfääri ja selkombel ei ole sõnastatavad ega kirjeldatavad.

Veel Lin-ji ütlemisi:

Buddha on meie meele puhtus, Dharma on meie meele kirkus, Tee on tema puhas sära, mis valgustab kõike takistamata. Kolm on üks: need pole muud kui tühjad nimed, neil ei ole iseendas mingit eksistentsi.

Kõige mõtlemise peatamine (võiks tõlkida ka maharahustamine, raugemine) on see, mida kutsun virgumise puuks, võimetust peatada mõtteid kutsun teadmatuse puuks.

Mõned näited ortodoksi kiriku müstilistest õpetustest, mis minu meelest samuti selgelt viitavad vajadusele astuda välja kommunikatiivsusest, märkide maailmast oma meelepuhtusse, sisemisse vaikusse (kreeka keeles hesychia).  Sellist müstikat nimetataksegi hesühhasmiks, vaikusemüstikaks.
Ortodoksi kiriku müstikute õpetused on koondatud antoloogiasse, mis kannab nime Filokalia.
Erakmunk Nikeforos (surnud 1340) on õpetanud:

Mõned pühad on kutsunud tähelepanelikkust (prosoche) meele kaitsmiseks, mõned südame valvamiseks, mõned hingekarskuseks, mõned meele vaikuseks ja mõned veel teiste nimedega.

Kuulus teoloog ja müstik Gregorios Palamas (surnud 1359) kirjutab:

Neile, kes on otsustanud vaikuses jälgida iseend, on kasuks, kui nad püüavad pidada meele kehas. – Kui meel näeb iseennast, tuleb ta tagasi iseendasse ja toimib iseendast.

Niketas Stithatosest (elas XI sajandil):

Selline kallis asi on meele kaitsmine ja Jeesuse Kristuse appikutsumine, see tähendab pidev südame sügavusse vaatamine, pidev meele vaigistamine isegi sellistest mõtetest, mille sisu paistab õige, ja püüd püsida tühjana mõtetest, et röövlitel ei oleks peidupaika.

Sellised buddhistlikud ja kristlikud õpetussõnad pole mõeldud filosoofiliste väidetena ja neid ei tohi sellistena võtta, nad on ikkagi vaid instruktsioonid meditatsiooniharjutusteks. Meditatsiooni tuuma püüdsin eelpool võimaluse piirides seletada. Kuigi on vale kujutada, et on olemas mingi predefineeritud meditatsioon, midagi, mille sisu ja tähendus on kindlalt antud ning olemas ja mis me peame avastama. Meditatsioonil on veelgi üks huvitav aspekt: nimelt võib meditatsioonis näha inimese mõne ajufunktsiooni väljalülitamist või desaktiveerimist. Kui meie mõtlemine, eriti keeleline mõtlemine on seotud aju uuemate piirkondade (neocortex) toimimisega, siis siin, meditatsioonis toimiks otsekui omamoodi regressioon: inimene taandub oma inimeseks-olemisest, oma sotsiaalsusest, märkidega opereerimisest ja leiab rahu, vaikuse mingis olemisviisis, mis võiks ehk olla lähedal teiste loomade omale. Idealistlikumalt mõeldes võiksime muidugi väita ka, et mediteerides jõuame mingile inimesest “kõrgemale” (kasutan siin rõhutatult jutumärke) tasemele, kus ehk avastame taas mõned psüühika omadused, mis ajukoore intensiivse talituse tõttu on alla surutud, rikkudes sellega meie psüühika tasakaalu. Selline evolutsioonilisse mõtlemisse väärtusastmestiku (“madalam” ja “kõrgem”) sissetoomine ei ole minu meelest mõistlik, kuigi mitmesugused uue aja kvaasiteoloogiad (teosoofia, New Age) on seda ohtralt kasutanud. Samas ei ole mõte sellest, et loomad võivad olla mõnes mõttes inimestest täiuslikumad, isegi lähemal “jumalikule täiusele” võõras sellelesamale ortodoksi kloostrimüstikale, mille kõige edukamaks tutvustajaks on olnud Dostojevski, näiteks ühe oma romaani Vennad Karamazovid ühe tegelase, vanakese Zossima suu läbi, kes loomadest räägib nii:

Inimene, ära sea end uhkelt loomadest kõrgemale: nemad on patuta, sina aga oma suuruses reostad maad oma ilmumisega temale ja jätad oma roojase jälje enda järele – kahjuks peaaegu igaüks meist.

On loomulik, et nii chan-buddhisti ja ortodoksi munga meditatsiooniharjutustes pole kohta mõtetel alamast ja ülemast, madalamast ja kõrgemast. Need mõtted tuleb heita kõrvale, nagu kõik muudki. Kõrvale tuleb heita ka mõte sellest, et mediteeritakse ja selle meditatsiooni mõeldavast eesmärgist. Parafraseerides mahajaana mõttekäike võiks öelda, et tõeline meditatsioon ei ole meditatsioon ning just sellepärast ta on meditatsioon.
On huvitav, et ülaltoodud müstikute õpetussõnades esitatule lähedast suhtumist leiame Euroopas rohkem alles XX sajandil. Siin on oluline kindlasti Ludwig Wittgenstein oma lähenemisega filosoofiale ja müstikale. Kui noor Wittgenstein räägib, et maailma nägemine tervikuna on müstiline ja kasutab hiinlase Zhuangzi taolisi võrdlusi, siis vanem Wittgenstein on kirjutanud, et filosoofia eesmärk on “rahu mõtetes” (Friede in den Gedanken), miska ta peaaegu tsiteerib hesühhaste. Ma usun, et Wittgenstein tundis Zhuangzi tekste, mis tema noorusajal olid Saksamaal päris populaarsed ja mida on tsiteerinud filosoof Fritz Mauthner, kelle kirjutisi Wittgenstein tundis. Ent pole võimatu, et Wittgensteini on mõjutanud mõned vene kirjanduse kaudu temani jõudnud ortodoksi kloostrimüstikute õpetused, millega ta võis tutvuda juba nimetatud Dostojevski teoste kaudu. On teda, et Wittgenstein oskas lugeda vene keelt, austas väga Leo Tolstoid ja luges originaalis Dostojevskit. Nii või Wittgensteini vaimsete isade hulka võibolla arvata ka Dostojevski ideaalvanakese Zossima.
Ortodoksi müstikas avalduv selge kallakmeditatiivsusse, vabanemisse mõtetest ja loomulikult ka sõnastatud mõtetest leiab vahest kõige varasema väljenduse kuulsa filosoofi Dionysios Areopagita (või korrektsemalt Pseudareopagita) müstilises filosoofias. Dionysiose järgi ei saa Jumalast öelda midagi positiivset, saab öelda ainult seda, mida Jumal ei ole. Jumalast saab rääkida ainult eituse keeles ja Jumal on üle igasuguse kirjelduse ning ka inimliku mõistmise. Sellist viisi Jumalast rääkida nimetab Dionysios ja temast alguse saanud traditsioon “apofaatiliseks teoloogiaks” vastandina jaatusi, positiivseid Jumala iseloomustusi kasutavale “katafaatilisele teoloogiale”.

Tunnustused
Juhan Liivi luuleauhind (1968)
Eino Leino auhind (1992)
Riigivapi IV klassi teenetemärk (1997)
Riigivapi III klassi teenetemärk (2006)
Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali esseistikapreemia (2009)
Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö preemia (2010)
Juhan Liivi luuleauhind (2012)
Teosed
Luule
Jäljed allikal (1965)
Kalad punuvad pesi (1966)
Tolmust ja värvidest (1967)
Valge joon Võrumaa kohale (1972)
Ma vaatasin päikese aknasse (1976)
Uute kivide kasvamine (1977)
Raske on kergeks saada (1982)
Tule tagasi helmemänd (1984)
Õhtu toob tagasi kõik (1985)
Käoraamat. Luulet 1956-1980 (1986)
Hinge tagasitulek (1990)
Tükk elatud elu. Tekste 1986-1989 (1991)
Mitu suve ja kevadet (1995)
Öölinnud. Öömõtted. Luuletusi 1995-1997 (1998)
Sõnad sõnatusse (2005; eesti ja vene keeles)
Vaikus saab värvideks (2005)
Teiselpool järve (2008)
Proosa
Kust tuli öö (1990)
Teekond Ayia Triadasse (1993)
Jää ja Titanic (1995)
Silm / Hektor (2000)
Kevad kahel rannikul ehk Tundeline teekond Ameerikasse (2000)
Kajakas võltsmunal (2000)
Isale (2003)
Seesama jõgi (2007)
Jää … (2009)
Näitekirjandus
“Neljakuningapäev” (lavastatud aastal 1977)
“Liblikas ja peegel” (kirjutatud aastal 1980)
Lasteraamatud
Kuhu need värvid jäävad (1975) koos Tiia Toometiga
Udujutt (1977)
Kes mida sööb, kes keda sööb (1977)
Jänes (1980)
Jalgrataste talveuni (1987)
Kaks päikest (2005)
Põhjatuul ja lõunatuul (2006)
Artiklid ja esseed
„Poliitika ja antipoliitika” (1992)
„See ja teine” (1996)
„Võimaluste võimalikkus” (1997)
„Usk on uskmatus” (1998)
„Kõik on ime” (Sarjast “Eesti mõttelugu”) (2004)
“Paralleele ja parallelisme” Tartu Ülikooli Kirjastus 2009

Linke
Isiklik veebileht http://jaan.kaplinski.com/
Sven Vabar “Selline vastaline koer” Intervjuu Jaan Kaplinskiga, Looming 10/2004, http://my.tele2.ee/svenvabar/intervjuud/jaankaplinski.htm
Külli-Riin Tigasson, Janek Salme. Jaan Kaplinski: eestlased – Euroopa ebausklikud, EPL, 23. detsember 2008, http://www.epl.ee/news/arvamus/jaan-kaplinski-eestlased-euroopa-ebausklikud.d?id=51153433
Kaarel Kressa. Kaplinski: ka lollust võiks uurida EPL.ee, 6. märts 2009, http://www.epl.ee/news/kultuur/kaplinski-ka-lollust-voiks-uurida.d?id=51161255
Sven Vabar “Jaan Kaplinski ja fantastika” Intervjuu Jaan Kaplinskiga, Looming 4/2009, http://my.tele2.ee/svenvabar/intervjuud/jaankaplinskifantastikast.htm
Kaarel Kressa, “Jaan Kaplinski vaatab vahelduseks maailma looma perspektiivi kaudu”, Eesti Päevaleht, 24. juuli 2009, http://www.epl.ee/news/kultuur/jaan-kaplinski-vaatab-vahelduseks-maailma-looma-perspektiivi-kaudu.d?id=51174075
Andreas Ventsel. Kaplinski paigalseis, Sirp, 13. november 2009, http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=9705:kaplinski-paigalseis&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3275
Margus Mikomägi. Jaan Kaplinski Hiina puhvaika ja Vene viltidega Eesti talves, Maaleht, 31. detsember 2009, http://paber.maaleht.ee/?page=Elu&grupp=artikkel&artikkel=16370
Erik Rand: Eestlastel on säilinud oskus rasked ajad üle elada, epl.ee, 1. jaanuar 2010 (intervjuu), http://www.epl.ee/news/arvamus/eestlastel-on-sailinud-oskus-rasked-ajad-ule-elada.d?id=51185484
Joonas Hellerma. Vaimsuse ajatu seadus Kaplinskis Eesti Päevaleht, 29. jaanuar 2011
http://www.epl.ee/news/kultuur/vaimsuse-ajatu-seadus-kaplinskis.d?id=51291060

Püsiviide Lisa kommentaar

Fernando Pessoa

21. märts 2013 at 11:48 e.l. (Nädala autor 2013) (, , , )

27. märtsil kell 15.00  kohvikus Lutsu Juures
Linnaraamatukogu kirjanduskohvik: Fernando Pessoa kogumik “Sõnum. Valik loomingut”. Külas on professor Jüri Talvet.
Kohvikusse on oodatud kõik huvilised, kes tahaksid raamatu üle mõnusas õhkkonnas arutleda.

Fernando Pessoa

Fernando Pessoa

“XX sajandi portugali kirjanduse klassikut Fernando Pessoad (1888-1935) võiks võrrelda meie Juhan Liiviga. Mõlema loomingut läbis olemasolulise rahutuse pinge. Liiv ei avaldanud oma eluajal ise ühtki raamatut, Pessoal ilmus raamatune üksainus teos. Mõlema loomingu suurus avastati peaasjalikult pärast nende surma.
Vahest ei olnud Pessoa lugenudki Cervantese “Don Quijotet”, ent ometi tegi ta oma vaistu järgides midagi väga sarnast sellega, mis viib “Don Quijote” lugeja segadusse juba selle suure romaani avalehekülgedest alates. Cervantes kinnitas nimelt, et ei olegi romaani autor, vaid et üksnes tõlgib seda, mida Don Quijote, Sancho Panza ja Toboso Dulcinea kohta kirja pannud araabia kroonik Cide Hamete Benengeli…
Fernando Pessoa paljundas ennast kui kirjutajat, lõi endale “agendid” (see tähendab “liikumapanijad”, “tekitajad”, “juhtijad”) aga ka “näitlejad” (samast ladina ago-tüvest tüvest pärineb “aktor”, “näitleja”). Ta salgas välise tähistaja rollis (vähemalt osalt) maha iseenda ja oma nime, selleks et tema agendid-aktorid saaksid vabamalt , (pool)iseseisvate  isiksuste ja loojatena maailma tungida. Et nende kaudu ilmuks midagi enamat kui saanuks ilmutada Pessoa inimesena ja selle autorina, kelle mõistet tuletatakse vanaprantsuse autheur`ist ja ladina auctor`st (suurendajast-tootjast). Et tema loomingus võidakse tunda suurima Autori (kui “iseolija”, nüüd juba kreeka tüvest autos, “ise”), seega Absoluudi hingusest.
Käesolev laiendatud tõlkevalik sisaldab tervikuna “Autopsühhograafia” valiku Ain Kaalepi tõlkes (1973), kuid lisanduvad tõlked mitmestki Pessoa olulisest luuletusest, eriti nendest, mis ilmusid Álvaro de Campose nime all (sealhulgas üheks suurimaks portugalikeelseks luuleteoseks peetav “Tubakaäri”, samuti võtmeliselt “Mereoodi” täiendav “Tervitus Walt Whitmanile”), nagu ka katkendid “Rahutuse raamatust”, näidend “Merimees” ja jutustus “Anarhistist pankur”. “

Jüri Talvet – (Saateks alljärgnevate trükisele).

Sõnum. Valik loomingut. Maailma kirjanduse tõlkevaramu, Tartu Ülikooli Kirjastus 2012. Lk 129-135.

Tubakaäri

Ma pole miski.
Minust ei saa eales midagi.
Ma ei saa tahtagi millekski saada.
Ometi on minus kõik maailma unenäod.

Minu toa aknad,
minu, miljoneist inimestest ühe, kellest kunagi
ei saada teada, kes ta on –
ja kui saadakski teada, kes ta on, mida siis teataks? -,
te avanete sagiva inimsummaga täidetud tänava
saladusele,
kõikidele mõtetele ligipääsmatule tänavale,
ehtsale, võimatult ehtsale, tõelisele, tundmatult tõelisele,
kus kivid ja olevused varjavad kõige saladust,
kus surm märgab seinu ja inimeste valgeid juukseid,
kus Saatus ei millegi teel lükkab oma kärul edasi kõike.

Täna ma tunnen, et annan alla, otsekui teaksin tõde.
Täna mu meel on kirgas, otsekui hakkaksin surema
ega tunneks vendlust millegagi
peale hüvastijätu, maja ja tänavapool
muutuvad rongi vaguniriviks, mis vilinal lahkub
mu pea sisemusest
mu närvide jõnksatuse ja luukrigina saatel.

Täna olen hämmingus, nagu mõni, kes mõtles ja leidis ja
unustas.
Täna olen kahevahel: üheltpoolt ustavus, mida võlgnen
vastasmaja Tubakaärile, mis on kui tõelisus väljast,
ja teiselt poolt tajumus, et kõik on unenägu, mis on kui
tõelisus seest.

Kõik on mul untsu läinud.
Et jätsin sihid seadmata, siis küllap oligi kõik eimiski.
Et olin olnud õpipoiss,
siis teadsin välja ronida kodumaja õueaknast.
Läksin maale suurte kavatsustega,
leidsin sealt aga ainult rohtu ja puid,
ja kui kedagi kohtaski, siis oli see nagu iga teine.
Tulen akna juurest ära, istun toolile. Millest peaksin
mõtlema?

Mida tean mina sellest, mis minust saab – mina, kes ma
ei tea sedagi, kes ma olen?
Olla see, mida ma mõtlen? Aga ma mõtlen ju nõnda
paljust!
Ja kui palju on neid, kes mõtlevad end just sellekssamaks,
mida ei saa olla nõnda palju!
Suurvaim? Just selsinasel silmapilgul
eostub kümnes tuhandes ajus just niisama suurvaimseid
unistusi, nagu minus,
ja ajalugu ei märka neist küllap ühtegi
ja kõikidest tulevikuvallutustest saab pelk sõnnik.
Ei, ma ei usu endasse.
Kõik hullumajad kubisevad eksinud nõdrameelseist,
pead täis kõiksugu veendumusi!
Olen`s mina, kel pole mingeid veendumusi, veenvam
või vähem veenev?
Ei, isegi ennast…
Kui paljudes maailma
katusekambrites ja mitte just
katusekambrites
ei leiduks sel silmapilgul unistavaid iseenda-arust-
geeniusi?
Kui palju ülevaid ja üllaid ja kirkaid püüdlusi,
jah, tõesti ülevaid ja üllaid ja kirkaid,
ja küllap teostamatuid,
ei näe eales ehtsat päevavalgust ega jõua kellegi kõrvu?
Maailm on selle päralt, kes sünnib, et seda vallutada,
mitte aga selle päralt, kes unistab, et ta võib seda
vallutada, isegi kui tal on õigus.
Minu unistused on suuremad sellest, mida tegi Napoleon.
Olen oletusliku rinna vastu surunud rohkem inimsust kui
Kristus.
Olen salaja välja mõtelnud filosoofiaid, mida Kant eales ei
kirjutanud.
Ent ma olen, ja küllap nii see jääbki, too katusekambrist,
kuigi ma seal ei ela;
olen üha see, kes seks pole sündinud;
olen üha vaid see, kel oli eeldusi;
olen üha see, kes ootas ukseta seina ees, et uks ta ees
lahti tehtaks,
ja laulis lõpmatuse laulu kanalas
ja kuulis Jumala häält kinnises kaevus.
Uskuda endasse? Ei, eimillessegi.
Las loodus kallab mu põleva pea peale
oma päikest, oma vihma, tuult, mis leiab mu juuksed,
ja kõike muud, mis tulgu, kui tuleb, või tulema peab, või
ärgu tulgu.
Tähtede südameorjadena
vallutame kogu maailma veel enne, kui voodist tõuseme;
ent ärkame ja see ei paista läbi,
tõuseme üles ja see on võõras,
astume kodust välja ja see on terve maakera,
lisaks päikesesüsteem ja Linnutee ja Määramatus.

(Võta šokolaadikommi, tüdrukutirts,
võta šokolaadikommi!
Tea, et maailmas pole muud metafüüsikat peale
šokolaadikommi.
Tea, et kõik religioonid õpetavad vaid kondiitriteadust.
Murjan tüdrukutirts, võta, söö!
Kui vaid mina saaksin süüa šokolaadi niisama tõeliselt,
nagu sööd sina!
Ent mina mõtlen, ja võtnud ümbert hõbepaberi, mis on
tinast,
viskan selle maha, nagu olen visanud maha elugi.)

Ometi kibedusest selle pärast, milleks ma eales ei saa,
jääb vähemalt järele nende luuleridade kiire ilukiri,
Võimatusse väljuv sammaskäik.
Ometi pühendan vähemalt iseendale pisarateta põlguse,
üllana vähemalt laias žestis, millega heidan
musta pesu, mis ma olengi, rollita, kõiksuse voogu,
ja jään koju, särgist ilma.

(Sina, kes sa lohutad, sina, keda pole ja kes sellepärast
lohutadki,
ükskõik, kas oled kreeka jumalanna, kujuna loodu,
et elavana püsida,
või võimatult õilis ja pahaendeline rooma patriitsitar,
või üliveetlev ja ere trubaduuride kuningatütar,
või kuulus kokett meie isade ajast,
või hoopis kaasajast, (ma ei oska ette kujutada, kust) –
kõik see, ükskõik, kes sa ka olema ei juhtu, kes vaid
innustada suudab, innustagu!
Mu süda on tühi ämber.
Nagu need, kes kutsuvad välja vaime, kutsuvad välja
vaime, kutsun
mina välja iseennast, ei leia aga midagi.
Astun akna juurde ja näen tänavat täieliku selgusega.
Näen poode, näen vahekäike, näen mööduvaid autosid,
näen mööda kõndimas rõivastatuid elusolendeid,
näen penisid, kes samuti on olemas,
ja kõik see vaevab mind nagu karistus pagulust,
ja kõik see on võõras, nagu kõik.)

Ma elasin, õppisin, armastasin, ja koguni uskusin,
täna aga pole ainsatki kerjust, keda ma ei kadestaks juba
sellegipärast, et ta pole mina.
Silmitsen neist igaühe räbalaid ja haavu ja valet,
ja mõtlen: küllap pole sa kunagi elanud ega õppinud ega
armastanud ega uskunud
(sest kõik selle saab teha tõeluseks, sellest midagi
tegemata);
vahest pole sind õieti olemas olnudki, nagu sisalikku, kelt
lõigatakse saba,
ja sisalik ongi seesama rahutu saba.

Tegin endast selle, keda ma ei teadnud.
Ja seda, mida võinuksin endast teha, ma ei teinud.
Doomino, mille tõmbasin selga, oli võlts.
Mind tunti sedamaid ära sellena, kes ma polnud, ja ma ei
vaielnud vastu ja eksisin ära.
Kui tahtsin maski eest võtta,
oli see kleepunud näo külge.
Kui sain selle eest võetud ja peeglisse vaatasin,
olin juba vanaks jäänud.
Olin purjus, ei osanud enam kanda doominot, mida ma
polnud seljast võtnudki.
Võtsin maski eest ja magasin riidehoius
nagu peni, kes ei hammusta ja keda
ülemused sellepärast minema ei kihuta,
ja ma kirjutan selle loo oma ülevuse tõestamiseks.

Mu tarbetu luule muusikaline essents,
kes leiaks su üles kui millegi minu tehtu,
nii et ma ei jääks alatiseks vastasmaja Tubakaäri ette,
tallates olemasolemise teadvust
nagu vaipa millel joomar komistab,
või plüüsi, mille mustlased näppasid, aga mis polnud
pennigi väärt.

Ent Tubakaäri Peremees ilmus uksele ja jäigi uksele
seisma.
Vaatan teda liigse peapöörde ebamugavustundega
ja arusaamatuse paines hinge ebamugavustundega.
Tema sureb ära ja mina suren ära. Temast jääb järele silt ja minust jääb järele luule. Kord sureb ka silt ja luulegi sureb.
Pärast seda sureb kord ära tänav, kus silt asus,
ja sureb ära samuti keel, milles luule oli loodud.
Siis sureb ära pöörlev taevakeha, kus kõik see toimus.
Kes teab mis teiste süsteemide teistel kaaslastel loob
miski inimesesarnane
midagi luulesarnast edasi ja elab edasi millegi sildisarnase
all,
aina üksühe vastas,
aina mõlemad ühtviisi tarbetud,
aina ühtviisi totter ja tõeline võimatus,
aina sügavuse saladus, mis on niisama ehtne kui unistus
pealinna saladusest,
aina see või aina teine või ei see ega teine.

Keegi mees astus Tubakaärisse (kas tubakat ostma?)
ja mõistlik tõelus langeb mulle ühtäkki peale.
Jõuliselt, veendunult, inimlikult ajan end poolistukile
ning üritan kirjutada selle luuletuse, milles ütlen
vastupidist.

Läidan sigareti, kavatsedes kirjutada
ja haistan sigaretis kõikide mõtete vabanemist.
Käin suitsu järel otsekui koduteel,
ja naudin tundlikul-pädeval viivul
kõikidest spekulatsioonidest vabanemist
ja selle teadmist, et metafüüsika on
end-räbalalt-tundmise saadus.
Seejärel nõjatun toolil tagasi
ja suitsetan edasi.
Kuni Saatus seda mulle lubab, suitsetan aina edasi.

(Kui ma abielluksin oma pesupesija tütrega,
saaksin vahest õnnelikukski.)
Selle teadmisega tõusen toolilt. Astun akna juurde.

Mees väljub Tubakaärist (kas ta pistis tagasisaadud raha
pükste sisetaskusse?)
Ah-jaa, ma ju tunnen teda: see on metafüüsikakauge
Esteves.
(Tubakaäri Peremees ilmus uksele.)
Otsekui jumaliku vaiste tõukel pööras Esteves ringi ja
märkas mind.
Ta tervitas mind, öeldes head aega, ma hõikasin talle
vastu, Head aega,
Esteves!, ning paleusest ja lootusest ilmaolev maailm
kerkis taas mu ümber
ning Tubakaäri Peremees naeratas.

15. I 1928 – juuli, 1933

Tõlkinud Jüri Talvet

Tõlkeid eesti keelde

“Autopsühhograafia”, Perioodika LR 1973 nr 1/2, tlk Ain Kaalep
“Tubakapood”, Pilgrim 2009, tlk Tõnu Õnnepalu
“Sõnum”, Tartu Ülikooli Kirjastus 2010, tõlkinud Ain Kaalep, Maarja Kaplinski, Jüri Talvet ja Anneli Tuulik.

Püsiviide Lisa kommentaar

Paul Maar

7. märts 2013 at 1:00 p.l. (Nädala autor 2013) (, , , , , , )

Paul Maar

Foto: Jörg Schwalfenberg

Tartu kirjandusfestivali Prima Vista ja Goethe Instituudi kutsel külastab Eestit saksa lastekirjanduse elav klassik Paul Maar.  Ta kohtub lastega 3. aprillil kell 13 Tartu Linnaraamatukogu saalis. Kirjaniku juttu tõlgib ja talle esitab küsimusi Kristel Kaljund.

5. aprillil esineb Paul Maar Tallinnas. Festivali Saksa kevad raames näidatakse ka filmi “Das Sams” / “Laupa”(2001) –  16. aprillil kl 13.30 Tartus kinos Cinamon ja 18. aprillil samal ajal Tallinnas kinos Artis.

Paul Maari tunneb tema kodumaal arvatavasti iga laps, ka nende vanemad on  Maari raamatutega üles kasvanud. Paul Maari raamatute tegelased Sams (e. k. Laupa) ja koer Bello on saksa laste jaoks sama tähtsad kui koeratüdruk Lotte või Naksitrallid eesti laste jaoks ning Karlsson ja Pipi Pikksukk nii rootsi kui kogu maailma lastele. Eesti keeles on ilmunud kuulsa Samsi-sarja esimese raamat “Nädal täis laupäevi”.

Katkend: “Nädal täis laupäevi”, Atlex 2010, tõlkinud Käbi Stolovitš, lk 47-52.

Kõlaritest kostis gongilöök ja naisehääl ütles: ”Ärge unustage Hollandi juustu kaasa võtmast! Meie sooduspakkumine: Hollandi juust.”
“Juust! Mis asi see veel on?” ajas Laupa silmad suureks.
“Sa ei tea, mis on juust?” küsis müüja imestunult.
Laupa raputas pead.
“All, toiduainete osakonnas lebavad laua peal sellised suured punased kerad. See on juust, väikseke,” selgitas müüja.
“Kerajuust!” hüüdis Laupa, jooksis eskalaatori juurde ja sõitis alla.
Kohe pärast seda kostis alt vali karjatus, siis sõitis Laupa uuesti üles, käes hiiglaslik juustukera.
“Maitseb hästi,” hüüdis ta juba kaugelt ja lõi hambad juustu sisse.
Müüja tormas tema juurde, haaras tal juustest ja rebis juustu ära.
“See on puhas vargus,” karjus ta. “Sa ei saa ometi juustu lihtsalt kaasa võtta.”
“Aga see naine üleval ju ütles, et me ei tohi unustada seda kaasa võtmast,” kaitses end Laupa ja osutas lakke, kust hääl kõlaritest kostnud oli.
“Lollus! Ta mõtles, et seda peaks ostma,” pahandas müüja.
“Sellest ta aga ei rääkinud,” mossitas Laupa.
“Aitab nüüd! Juustu eest makstakse või ma kutsun politsei,” ähvardas müüja härra Taskuõlut.
“Ärge karjuge nii. Ma maksan teie juustu kinni,” rahustas teda härra Taskuõlu. “Väiksekene on nimelt esimest korda kaubamajas ega tunne reegleid.”
“Kui te maksate, siis loomulikult unustan ma juhtumi,” ütles müüja ja asetas juustukera tooli peale. Ta proovis veelkord naeratada. “Lõppude lõpuks on meie juures klient kuningas. Nüüd aga paneme poisi lõpuks riidesse.”
“Kes on kuningas?” küsis Laupa.
“Klient!” selgitas müüja.
“Kes see klient on?” uuris Laupa.
“Igaüks, kes meie juurest midagi ostab, on klient.”
“Siis olen mina ka klient?”
“Aga muidugi!”
“Isa, kuule, ma olen kuningas!” karjus Laupa vaimustunult. “Ma tahan omale krooni.”
“Ära räägi lollusi! Sa paned mütsi pähe, nagu iga korralik poiss,” ütles müüja ja läks ees ühe riidevarna juurde.
Laupa oli jälle midagi uut avastanud. Rõivaosakonna ees ühe leti peal lebasid kauboikaabud ja indiaani peaehted. Ta pani endale värvilistest sulgedest krooni pähe, kargas ringi ja karjus: “Müts meeldib mulle, isa. Seda tahan ma endale!”
“Seda kantakse ainult karnevalil,” ütles müüja, võttis talt sulekrooni ära ja viskas tagasi laua peale.
“Aga kui see talle ometi meeldib?” väitis härra Taskuõlu vastu.
“Poiss vajab midagi korralikku,” ütles müüja. “Küll me juba sobiva leiame.” Siis haaras ta vastu tõrkuval Laupal tugevasti käest kinni ja tõmbas ta riietusruumi. “Ma soovitaksin kõigepealt seda ülikonda, härra,” ütles ta seal ja näitas härra Taskuõllele läikivast riidest tumepruuni ülikonda. Laupale ütles ta: “Hüppa sisse, poiss!”
Laupa jäi pulksirgelt seisma ega liikunud paigast.
“Kas sa vahetaksid riided, poiss?” küsis müüja ärritunult, naeratas aga kohe pärast seda härra Taskuõllele.
“Niimoodi mind ei kõnetata,” ütles Laupa.
“Kuidas siis veel?”
“Kuningale üteldakse “majesteet”,” selgitas Laupa väärikalt.
“Ära nüüd häbematuks muutu, poiss,” vastas müüja ja tõstis ähvardavalt nimetissõrme.
“Võib-olla proovite parem midagi “majesteediga”,” segas härra Taskuõlu vahele. “Teate, väikseke usub nimelt kõike, mida talle räägitakse.”
“Kas te mõtlete seda tõsiselt,” küsis müüja ja võttis oma lillelise taskurätiku ülemisest jahitaskust ja tupsutas laupa. Siis võttis ta end kokku ja ütles:
“Kas majesteet prooviks ülikonda selga?”
Laupa seisis ikka veel pulksirgelt ja ütles: “Mul pole mõtet seda selga panna. See on liiga suur.”
“Sa võid mind uskuda, kallis poiss, et see ülikond on paras,” ütles müüja ärritatult. “Ma olen siin töötanud juba neliteist aastat ja ajapikku on välja kujunenud silmamõõt.”
Laupa hakkas ülikonda selga ajama. Samal ajal kui ta seda selga pani, hingas ta hästi aeglaselt välja ja hoidis siis hinge kinni. Nii muutus ta peenikeseks kui piitsavars. Püksid ja pintsak rippusid ta ümber nagu hernehirmutisel.
“See on liiga suur,” ütles härra Taskuõlu.
“Võib-olla on see tõepoolest natuke suurevõitu,” pidi müüja nõustuma. Ta tuli ühe tumesinise väiksema ülikonnaga tagasi ja ulatas selle Laupale.
“Nii, proovi seda selga, see on kindlasti paras!” ütles ta sealjuures.
“Kuidas seda üteldakse?” küsis Laupa korrale kutsuvalt.
Müüja pulbitses vihast.
“Pange see selga, majesteet,” parandas ta ennast.
Laupa tegi seda. Ta hoidis veel ikka hinge kinni.
“Kas selles ülikonnas tohib ka sisse hingata?” küsis ta süütult.
“Aga loomulikult, majesteet. Milline rumal küsimus,” vastas müüja.
Laupa hingas sügavalt sisse, tema paks punnkõht paisus, käis pauk ja tema tumesinine ülikond oli kaheks tükiks rebenenud.
“Halb materjal,” ütles Laupa. “See pole kandmiseks, äärmisel juhul söömiseks.”
“Mida sa küll selle ülikonnaga tegid?” küsis müüja ehmunult. Teist korda tõmbas ta oma ilusa taskurätikukese välja ja pühkis sellega üle lauba.
“Mitte midagi,” ütles Laupa. “Ma hingasin vaid sisse.”
Müüja vaatas ringi ja peitis rebenenud ülikonna paberikorvi. Kohe pärast seda tõi ta uue ülikonna. Sel korral tumerohelise.
“Siis, majesteet, proovige parem seda,” ütles ta hädiselt ja ulatas selle Laupale.
Too pani selle selga ja küsis: “Kas selles ülikonnas võib ka sisse hingata?”
“Ei, majesteet, jumala pärast mitte,” hüüdis müüja ahastades.
Just sel hetkel läks mööda osakonnajuhataja. Ta oli müüjast palju paksem, tal oli seljas veel peenem ülikond ja ta kandis kahte paksu sõrmust ning tumedaid sarvraamidega prille. Ta kuulis müüja hüüatust ja astus uudishimulikult ligemale.
“Kas meil on kõrge külaline?” sosistas ta ja osutas proovikabiinile. Enne kui müüja vastata jõudis, pistis Laupa pea välja ja hüüdis: “Ei, ta hüüab mind alati “majesteediks”.”
“Sind?” küsis osakonnajuhataja ja ajas silmad pärani.
“Ta keelas mul ka sisse hingata,” jätkas Laupa.
“Kas see on tõsi?” hüüdis osakonnajuhataja.
“Peale selle viskas ta ühe rebenenud ülikonna paberikorvi,” lisas Laupa. Osakonnajuhataja kummardus, soris paberikorvis ja tõmbas poolikud püksid välja.
“Uskumatu,” hüüdis ta. “Ütleb väikestele lastele “majesteet”, keelab neil sisse hingata ja käristab ülikondi katki! Te lähete otsekohe närviarsti juurde ja lasete end kontrollida!”

Paul Maarist
Paul Maar sündis 1937. aastal Baierimaal ja elab Lõuna-Saksamaal tänaseni. Ta on õppinud kunstiajalugu ja maalikunsti ning esialgu töötaski ta kunstiõpetajana, kirjutades samal ajal juba sahtlisse lugusid. Tema esimesed raamatud ilmusid 1960ndate teisel poolel. Paul Maari sõnul avastas ta lastekirjanduse alles tänu oma lastele, sest ise laps olles ta seda nautida ei saanud. Maari lapsepõlve varjutas sõda ja tema isa pidas lugemist ajaraiskamiseks. Täna on Maar üks edukamaid ja mitmekülgsemaid saksa laste- ja noorteraamatute autoreid: ta kirjutab, illustreerib ja tõlgib ning on mitmete  filmistsenaariumide ja näidendite autor. Paul Maar on pälvinud arvukalt auhindu, sh ka  Saksa noorsookirjanduse auhinna kogu loomingu eest ning tema nime kannab Saksamaal 14 kooli.

Paul Maari loomingust
Paul Maar on virtuoosne sõnakunstnik, kes sageli mängib keelega ning vormib võlurina tähtedest ja mõistetest üllatavaid lugusid ja riime. Sõnamänge ei ole lihtne tõlkida, aga ometi on Maari raamatud ilmunud rohkem kui kahekümnes keeles ja ta on kohtunud lastega maailma kõigil kontinentidel. Maar on kirjutanud ja illustreerinud umbes  50 laste- ja noorteraamatut, mitmed neist on jõudnud kinolinale ja teatrilavale.

Paul Maari raamatute tegelastest on kahtlemata kõige populaarsem Sams, eesti keeles Laupa (Sams on tuletatud sõnast “Samstag”, mis eesti keeles tähendab laupäeva, Laupa on vastavalt tuletis laupäevast). Sams ehk Laupa on tulipunaste juuste ja kärssninaga sukeldumisülikonnas olend, kes oma välimuselt meenutab ehk pisut Karlssoni. Ta on  häbematu ja ninatark tegelane, kes armastab luuletada ja suudab täita soove. Esimene Samsi-raamat ilmus 1973. aastal ja tõi kirjanikule kuulsuse. Samsi-sari koosneb kokku 7 raamatust, neist viimane “Sams im Glück (“Laupal veab”) ilmus 2011. aastal. Samsist on tehtud arvutimäng ja kolm filmi, kusjuures filmivõtted toimusid Maari kodulinnas Bambergis.

Paul Maar on loonud teisigi põnevaid tegelasi nagu  koerast inimeseks moonduv härra Bello või idamaistest seiklustest unistav Lippel, ta on kirjutanud kunstmuinasjutte ja päris realistlikke noorteromaane. Täiskasvanud lugeja jaoks on Maar mõnikord poetanud oma teostesse vihjeid kirjandusklassikale, näiteks E.T.A. Hoffmannile.

Lingid
http://taheke.delfi.ee/taheke/intervjuud/paul-maar-toeline-staar.d?id=64495704

http://www.atlex.ee/show_book.php?type=book&bid=517

http://www.epl.ee/news/kultuur/porsanaoga-paharet-ajab-saksa-tadikesi-ulakustega-hulluks.d?id=51287346

http://www.dassams.de/paul-maar/biographie/

http://www.oetinger.de/bilderbuecher-kinderbuecher-sachbuecher/sams/details/mitwirkend/7706989/17128/3180/Autor/Paul/Maar.html

http://www.oetinger.de/bilderbuecher-kinderbuecher-sachbuecher/titel-paul-maar.html

http://en.wikipedia.org/wiki/Paul_Maar

Katkend Samsi-filmist
http://www.youtube.com/watch?v=eqTYRj8JVaY

Püsiviide 1 kommentaar

« Previous page · Next page »