Kauksi Ülle

5. aug. 2014 at 11:16 e.l. (Nädala autor 2014) (, , )

Kauksi Ülle (1962)- võru luuletaja ja kultuuritegelane.

 

Foto: Raija Hämälainen

Foto: Raija Hämälainen

KATKEND: Ülim tõde, Jumalikud Ilmutused 2014, lk 59-64.

Taarausuliste Salman Rushdie

 

Lahti runomaratonile me sõitsime lennukiga.

Kutsed olid esimesel korral kaotsi läinud, Tapio Mäkeläinen oli uued läkitanud. Laevu käis tookord üks ja välja müüdud oli see ka mitu kuud ette. Nii et pakkide kaupa meie raamatuid ja Vikerkaare etnofuturismi erinumbrit (september 1990) kaasas, ronisime lennukisse. Piret Viires ja Neeme saatsid meid teele.

Lennukis istus Karl Martin minu kõrvale ja jõi ära ka minu veini. Ta hoidis mul veel käest ülevaltpoolt küünarnukki kinni ja lohutas, et ära karda, ära karda. Ma ei osanud midagi karta, olekski võinud lendama jääda. Hoopis teine tunne, kui tiibade all õhku on. Kui kõik vein otsas oli, selgus, et Karla lihtsalt ei armasta lennukiga sõita. Svenile paistis küll meeldivat, tal muidugi allakukkumise kogemus olemas. (Linnaliini lend Volgograd-Volgograd – kirjastaja märkus.)

Kapitalistide tegelikkusega tutvumist alustasime Stockmanni kaubamajast. Hannu Oittinen arvas, et kui selle üle vaatame, siis muu enam muljet ei avalda. Toidupood ajas küll vihaseks. Igat asja priiskamiseni mitut sorti reas – kuidas sa nii valida oskad, kui eluaeg on olnud üks linn, üks juust, üks vorst, seapea ja jalad ja kahe kuu tagant majoneesi.

Karla ja Sven tundsid tegelikult paremini asja, neile sinna põhja poole paistis Soome telekas lapsepõlves päikesega võidu ja asemel kuu. Sven ja Karla valisid pipra välja. Mina ei olnud kunagi ananassikonservi söönud. Pärast hakkasime ühe soomlase pool mikrolaineahjus lihapalle küpsetama.

Hammustasin julgelt piprakauna ja pisarad purskasid silmist (jube väljend, aga see oli ka ainukene kord, kus seda mu senises elus juhtunud on). Võtsin tüki ananassi ja siis veel ühe tüki. Karp sai tühjaks. Karla jõi ka vedeliku ära. Unustada nemad seda küll ei taha. Iga kord, kui minevik meenud, on ka ananassid platsis.

Soomes juhtus muud ka. Reivilä jõi meiega tekillat. See käis nii:

 

Tuu võtt

savipudõlast kangõt

ni tõsõst pudõlast

tsiukvat

kaldas topõltpõhjaga laasi

laksas tirasnik all

ni piibli pääl

maru matsuga vasta lauda

lõnksas kõrraga inne ku jahus

sirgõ sälläga

jääs

vai lätt

 

Kõik peale Sveni jäid purju. Talle ei teinud see kange jook midagi. Ta ei muutugi juues suuremat. Mõnikord tantsima on nõus jommis peaga. Aga joojat tast polegi erilist.

Teatrit ei saa ta küll kaine peaga vaadata. Siis kallab igal vaheajal viski sisse ja hoolimata sellestki, et mõne pildi ajal norinal magab, ei jõua ta tavaliselt lõpuni vastu pidada. Teatri külastamine on tema jaoks kallis isegi siis, kui ta piletid ilma saab.

Ükskord Toominga vaatas lõpuni, seal muusika hoidis kinni. Nine Inch Nails oli nii salakavalalt kokku miksitud, et alles lõpus tuli välja. “Susi” vaatas ta ka ära ja kiitis. Ma ei osanud küll millegagi seletada asjaolu, miks igas võrukeelses näidendis kogu aeg istutakse ümber laua ja süüakse. Nüüd ta vast sai aru, sest meie koos kirjutatud näidendis “Tandsja pühälik” tehakse niisama.

Soomes tundsime end esialgu pisut kuu peal küll olevat. Meid majutati mõisasse, nautisime veeprotseduure ja mingil ajel laenasin Valerkalt huulepulga ja värvisin suu roosaks. Tulemus oli ootamatu.

All korrusel kohvikus istusin laua taga koos teiste meie omadega ja ei osanud midagi peale hakata. Sven vaatas mulle otsa ja ütles kiiresti: “Mida sa tahad?” “Ei midagi,” pomisesin mina. “Ma toon midagi juua.” Läks ja tõigi virsikulimonaadi. Täpselt nagu meie vanavanematel laadal.

Soome keeles ilmusid Karl Martini ja Kivisildniku luuletused antoloogias “Salantannsia tilantühja”. “Märg Viktor” ilmus. Ja kultuurileht Vagabund tehti. Joel Sang võttis asja käsile.

Oli silmitsenud oma saapaid ja leidnud, et need on läbi ja kultuur on läbi. Niimoodi algas ka projekt “Kivisild riiulitesse”. Kostabi Seltsile sõitis rahalaev sadamasse. Igaüks küsis, mis tahtis. Kivisildnik küsis saapaid. Vagabundi saabastega muutus kõnnak ja seejärel kehahoid. Aga esialgu kandis ta Mati Kohlapi valmistatud saapaid, neid musti teravate ninadega.

Vagabundi Tartu toimetajaks olles ilmutas ta “Hüübiva vere manifesti.” See ilmus numbris 1. 1990. Alla kirjutasid Sven Kivisildnik, Hasso Krull, Aivar Tomson, tarvo Hanno Vasus (õige on Varres), Piret Wiires (õige on Viires), Mart Juur, Allan Hmelnitski, Katrin Linnas, Raul Saaremets, Kaido Torop, Peep Pedmanson, Ivo Rull, Karl Martin Sinijärv. Mina ei kirjutanud, kuna ei osalenud teksti kirjutamisel, minust ei ole võõrastele asjadele allakirjutajat.

Joel Sanga naine Tiiu Sang alustas tõsietnofuturistlikku projekti Linqua, ajakirja, mis pidi muulastele avama eesti kultuuri. Sven Usukannataja Kivisildnik kirjutas oma “Saatanlikud värsid”. Tohutute kommentaaridega luuletus “Georg Otsale.” Kajar Pruuli suulise märkuse kohaselt pidas see luuletust tolle aasta Juhan Liivi preemia pretendendiks.

Preemiatest rääkis Kivisildnik tabavalt Legendi salongiõhtul 30. juulil 1996. Romaanivõistluse žürii avalikustatakse nädal aega enne tähtaega. Nii ei jõua vanemad inimesed vajalikku teost õigeks ajaks valmis kirjutada. See on nende suhtes ebaõiglane.

Tartu kirjanike maja ülemises toakeses olid kooskäimised ikka hoos ja ühel istumisel arvas Lehte Hainsalu, et Eesti Raamat võiks ju ka mingi Sveni raamatu avaldada. Valik langes atraktiivsele “taaralaste lauluraamatule”. Pärast kirjastusest helistati ja küsiti, mida see tähendab “Dawa Vita” (vigases suahiili keeles raviv, terveks tegev sõda), ja ega see midagi roppu ei ole.

Ega ma tähendust ei mäletanudki, aga vastasin, et kindlasti mitte. Sven ei ropenda kunagi, ei kasuta vägisõnu, ei räägi nilbeid ega rõvedaid anekdoote. Alati saan noomida oma võru naljade eest.

Sealkandis on piir elu ja roppuse vahel teises kohas kui noores eesti kirjakeelses kultuuris ja kui meie Navitrollaga hoogu satume, siis poeet kannatab hirmsasti. Sestap on kummaline, et ta sai tuntuks kui Juhan Liiv ja tõenäoliselt võetakse ka kirjanike liitu teose eest “Eesti Nõukogude Kirjanike Liit 1981. aasta seisuga. Olulist.” Seda nimetatakse ropuks teoseks. Kivisildniku jutu järgi oli tal väga raske sõnu leida ja abiks tuli võtta Wiedemanni sõnaraamat. Tulemus veenis.

Miks selline teos? Tunnistan ausalt, ma ei teadnud, milleks laenas ta minu sama pealkirjaga teatmiku, mille omanik olin töö tõttu kirjanike majas. Olukord sellise nimekirja kirjutamiseks oli sealmail, et kirjastamine Eesti vabariigis oli endalt igasuguseid kammitsad heitnud. Kui oli tutvust või raha, võis kirjastada mida tahes. Vohasid küüditamise memuaarid ja vanemate inimeste esimesed madala tasemega luulevihikud. Kõike oli. Kõik kannatas trükimusta.

Kivisildnik otsustas aga sportlikust huvist kirjutada vallatu teose, mida kusagil ei avaldata. Nii ta võttis kirjanike liidu nimekirja raamatukese seisuga 1981 ja liitis kunstilise elamuse saavutamise eesmärgil selle suvaliste iseloomustustega.

Kirjanikul oli raske, ei olnud ju enamikust kirjanikest teada midagi. Venelasi sundis vastu võtma parteikomitee nii palju, nagu protsent elanikkonnast seda nõudis. Liitu kuulumine tõi kaasa materiaalsed hüved, näiteks korteri koos lisatoaga kabinetiks, või reisid, vabakutselisuse võimaluse.

Näiteks rahvuslike suurte rahvajuht-luuletajate represseerimine tol ajal nägi välja niisugune, et Hando Runnel elas vabakutselisena mugavustega korteris, suvitas perega Peedul, tema raamatud ilmusid ja kriitikat kirjutati. Välja arvatud “Punaste õhtute purpur”, mis vaikiti maha ja mida ei lubatud premeerida. Mingist ajast võttis Tartu linnavalitsuse kultuuriosakond ta palgasaajate nimekirja. See oli tol ajal niisugune toetamise vorm, ka kunstnikke oli kalurikolhoosides palgal.

Tartus kontrollimata andmetel niisugune toetamise vorm jätkub. Noh, aitab sellest, igatahes korrumpeerunud see kirjanike liit oli ja ega see sitt veel praegugi põhjani roogitud ole, kuigi muru juba külvatakse.

Nimekiri läks kohe ringlusse ja Kajar Pruul alustas selle avaldamist Vikerkaares. Siiski – nii vaba see Vikerkaar tol ajal ka ei olnud ja ladu lõhuti tinas ära. Samas sai nimekiri avaliku retseptsiooni osaliseks nii Ekspressis kui Loomingus. Kõik seal ilmunu oli kiitev ja kihistamist oli palju.

Juhtus ka tolle aja kirjanduselu hästi iseloomustav skandaal “Milarepa laulude” ümber. Juur ja Kivisildnik, kes puhkasid tihti suviti koos – on ju nende abikaasad kaksikõed – juhtusid nägema Grünbergi tehtud muusikaga filmi “Milarepa laulud” ja kirjutasid sellest tikutopsi suuruse arvustuse Päevalehte. Autorid vastasid 10. juunil 1990 (NB – arvuti võetus täpselt kuue aasta pärast).

Nii nad seal õiendasid, aga edasi läks lugu veelgi kelmikamaks. Äkki ilmus “Dawa Vita” kohta Ülo Matteuse arvustus, mis oma põhiolemuselt halvustas autorit ja oli üles ehitatud sünnikuupäevale ja aastale, mis olid eksikombel valedena trükki läinud. (Tol ajal ma kasutasin kolme erinevat sünnipäeva, meelega, tahtlikult – kirjastaja märkus.)

Ülo Matteus oli proosakirjanik, kellest Sven lugu pidas ja ta vangutas kurvalt pead, et see tema raamatut ei mõistnud.

Saladus tuli aga ilmsiks siis, kui sõitsin Soome soomeugri kirjanike teisele konverentsile ning kohtasin seal Ülo Matteust ja Anne Grünbergi. Augustipöörde ajal laev ei väljunud ja nemad nutsid, et nende Sven jäi Eestisse. Mina ütlesin, et ega teil üksi, meil Karlaga jäi ka meie oma Sven Eestisse tankide kätte.

Siis hakkasid nad meie Sveni sõimama ja selgus, et Sven Grünbergi õde on Ülo Matteuse naine ja prosaistist rüütel pidi oma naisevenna vaenlast uhama. Saime suutäie naerda ja saime Matteustega sõbrakski. Eesti kirjandust tehes on tõesti vaja internetti koostada teatmik selle kohta, kes kelle laps, õde või vend on ja kes kellega elab, muidu on raske aru saada teoste retseptsioonist.

Selle tähelepanuväärse perioodi, kus vana kirjandus oli tapetud ja uus veel sündimata, võtsid kokku kaks kirjameest. Üks neist oli Jaan Kaplinski, kes oma ettekuulutuse õigsust on jälle tõestanud looga “Et mõista Kiwisildnikku” (30. august 1991. Sirp). Ega talle seda, mis ta kirjutas, andeks eriti ei antud. Teiseks prohvetiks ja džihaadi ettekuulutajaks osutus Priidu Beier Vikerkaares artikliga “Taarausuliste Salman Rushdie”

 

Looming

Luule

1987 Kesk umma mäke

1989 Hanõ vai luigõ

1991 Jyriyy

1995 Agu ni Eha. Morn and Eve (võro ja inglise keeles)

1996 Kuldnaanõ. Kultanainen (võro ja soome keeles)

2001 Nõsõq rõõmu mõrsija

2003 Käänüpäiv

2005 Emaemamaa (eestikeelne valikkogu)

2012 Palunõiaq

2012 Valit luulõq

 

Proosa

Säng, Eesti Kostabi Selts 1997

Paat, Eesti Kostabi Selts 1998

2000 Huuv´, Eesti Kostabi Selts 2000

2003 Uibu, Kauksi Ülle Mänedsment c2003

Ülim tõde, Jumalikud Ilmutused 2014

 

Näidendid

2004 Taarka

2006 Kuus tükkü

 

Linke

Kauksi Ülle: Üksindusest ja selle ületamisest, Eesti Päevaleht 17.05.2012,

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/kauksi-ulle-uksindusest-ja-selle-uletamisest.d?id=64407320

Kauksi Ülle, vastuhaku julgustaja, Posrtimees, 29.11.2008, http://www.postimees.ee/52595/kauksi-ulle-vastuhaku-julgustaja

Kauksi Ülle: olen vaba inimene ja loon, mida tahan, Võrumaa Teataja, 22.09.2012, http://www.vorumaateataja.ee/index.php/ee/mangud/46-elu-ja-kultuur/4999-kauksi-ulle-olen-vaba-inimene-ja-loon-mida-tahan

Koduleht, http://www.folklore.ee/ugri/ylle/

 

Püsiviide Lisa kommentaar

Catherine Merridale

21. juuni 2014 at 9:28 e.l. (Nädala autor 2014) (, , , )

Foto: Mary Bernard

Foto: Mary Bernard

Catherine Merridale (1959) on Londoni Ülikooli ajalooprofessor, kes uurib Venemaa sotsiaalset, poliitilist ja kultuurilist ajalugu, rõhuga XX sajandil. Eesti lugeja tunneb Merridale’i tänu raamatule „Ivani sõda“ („Ivan’s War“, 2005, e k Tänapäev, 2007, tlk Maia Boltovsky), mis pälvis 2006. aastal USA sõjaajaloolaste ühenduse Arthur Goodzeiti nimelise preemia.
„Ivani sõda“ on erandlik teos, kuna keskendub tavaliste rindesõdurite tunnetele, kogemustele ja mälestustele, nende ettekujutlusele kangelaslikkusest ja kodumaast ning selliste kujutluste vastuolule tegelike olude ja üleelamistega. Merridale’i vaates pole Punaarmee enam pelgalt diviiside liikumine maakaardil, punaste lippude heiskamine varemetele ja elust suuremad kangelasteod, vaid tavaliste, ühtaegu idealistlike ja elukaugete, vaprate ja hirmul inimeste kooslus. „Ivani sõda“ räägib inimestest, kes püüdsid võimatutes tingimustes ellu jääda ning ellu jäänuna sõjast pääsemist ja oma edasist elu õigustada ja põhjendada.
Sel aastal ilmub eesti keeles Catherine Merridale’i kõige värskem raamat – käsitlus Kremlist: „Red Fortress: The Secret Heart of Russia’s History“ (2013) (e.k. “Punane kindlus : Venemaa ajaloo salasüda”, 2014).

Catherine Merridale esines Kirjanike Majas laupäeval, 31. mail kl 14.
Katkend: “Ivani sõda”, Tänapäev 2007, lk 268-272, tlk Maia Boltovsky.

Punaarmee edasiliikumine andis Stalinile mitmeid võimalusi oma ühtsuse ja vendluse poliitikat demonstreerida. 1943. aasta lõpuks oli peaaegu kogu Ukraina territoorium Nõukogude vägede valduses, ent üks osa sellest oli suutnud tagasivallutamist vältida. Hitler oli otsustanud Krimmi enda käes hoida. Seda mitte ainult selle tõttu, et poolsaar kujutas endast strateegilist ligipääsu Rumeenia õliväljadele; Krimm oli peale selle rabavalt kaunis paik. Sakslased olid kuulutanud selle Musta mere Gibraltariks, oma teiseks kodumaaks otsekohe pärast selle vallutamist. Poolsaare kahe aasta pikkuse okupatsiooni ajal olid nad isegi kavandanud kiirteed Berliinist otse Jaltasse ja räägiti, et Hitler oli mereäärse Livadia palee endale vanaduspäevade asupaigaks valinud. Kuna mõlemad vaenupooled tahtsid kindlalt seda ala oma valdustesse, käisid Krimmis sama rängad lahingud nagu igal pool mujal selles sõjas, ent see, mis järgnes vabastamisele, oli tuhandete poolsaare elanike jaoks veelgi julmem. Juba siis, kui Stalin rääkis nõukogude inimestest ja nende suurest kollektiivsest kangelaslikkusest, oli kümneid tuhandeid, kelle kohta need sõnad ei käinud.
Krimm vabastati 1944. aasta aprillinädalate jooksul. Nõukogude pealetungioperatsioon – mille käigus anti kooskõlastatud löök nii põhjast kui idast – oli ühtaegu nii julge, tõhus, kui inimelusid raiskav. Niisamuti oli see ka füüsiliselt ränk. Nagu Alexsander Werth märkis, pidid põhjast sissetungi esiridades liikuvad mehed kõledat ja udust Sivaši soist merelahte ületades “veetma tunde vööni või õlgadeni jäises ja väga soolases merevees – sool tungis igasse rakku ja põhjustas peaaegu väljakannatamatut valu”, kui nad paigaldasid üle abajate esimesi pontoone. Ent viimaks Krimmi kindlale pinnale jõudes liikusid nad kiiremini edasi. Kahe päevaga olid esimesed Punaarmee üksused jõudnud pealinna Simferopolisse, mis asub Krimmi sisemaa stepis. Samal ajal alustas Kertši lähistelt startinud grupeering kiiret sõitu lääne poole mööda lõunasse suunduvat rannikuteed, hõivates nii Kertši kui kui seejärel ka Feodossija sadama. Seejärel suundus nende tee üle teravatipuliste kaljude, mis varjasid Koktebeli kuurorti ja möödusid sealt edasi viinapuuistandustest ja päikeselistest kasemetsadest, nad kihutasid läbi tatarlaste kaluriküla Gurzufi, Jalta, Livadia, Alubka ning jõudsid viimaks Simferopoli enda äärelinna.
Krimmis oli kevad. Pärast talvist vindumist stepis oli see paik eksootiline. “Ma veetsin maipühad imeliselt,” kirjutas koju Vitali Taranitševi naise vend Fjodor. “Esiteks omistati mulle komandöri määratud ülesande täitmise eest Punatähe orden ja teiseks oli ärajoodud veini ja toreda seltskonna tõttu hästi lõbus.” Ta kirjutas tervelt nädal aega pärast pidu, ent lisas, et: “Saan töötamiseks piisavalt kaineks alles homseks ja jätkan vaenlase peksmist.” Nad ei joonud mitte ainult kohalikku veini. 1941. aastast alates olid kõrge auastmega saksa ohvitserid sageli Krimmis puhanud. Et nende puhkus mõnusam oleks, olis alluvad toonud parimat toodangut Elsassist, Champagne`ist ja Reini äärest. Hädaolukorras ei olnud mitte kellelgi aega seda evakueerida. Kui mehed saabusid paikadesse, kust sakslased olid kõigest mõne päeva eest lahkunud, oleksid Punaarmee ohvitserid nagu Fjodorgi võinud end soovi korral hea aastakäigu Rieslingusse uputada. Nagu paljud teised nõukogude sõjaväelased selle kampaania ajal, vandus ka see noormees, et tema tulevane kodu hakkab olema Krimmis.
Siiski polnud mahti puhkamiseks. Sevastopoli sadam oli endiselt vaenlase käes. Sedamööda, kuidas sisemaa miil miili järel Punaarmee kätte langes, saabus sellesse sadamalinna üha enam Wehrmachti üksuseid ja nende Rumeenia liitlasi. Mai alguses väljendas Saksa 17. armee juhataja Sevastopolis, Jaenicke, kahtlusi, kas tema üksused on küllalt heas vormis, et oodatavale Nõukogude rünnakule vastu panna. Ta vahetati välja ustavama natsi Allmedingri vastu. Hitler oli andnud käsu, mille kohaselt sadama käest andmine ei tulnud kõne allagi. See oli sõja alguses 250 päeva vastu pidanud ja nüüd anti korraldus teine piiramine välja kannatada. Linna valmisolekut testiti otsekohe. Nõukogude väed ründasid 5. mail, kaks päeva pärast Jaenicke kõrvaldamist.
Esimene rünnak tuli põhjast. 7. mail lähene steine pealetungilaine kuulsa Sapuni mäeaheliku poolt, mille nimi manab esile pildi kõrgendiku poole galopeerivatest vahus hobustest. Vähem kui saja aasta eest, kui briti ja prantsuse sõdurid olid Krimmi sõjas Todlebeni venelastega vastamisi seisnud, olid kogu ümbritsevas orus kajanud kahuripaugud, puhkeva lahingu tolmus ja suitsus vilksatanud siin-seal hetkeks sädelev-kuldsed palmikud või läikiv teras. Seekord värises maapind Katjuušade mürinast ja lennukite undamisest. Miinipildujatele järgnesid mehed. Mõned neist olid professionaalid ja mõned neist poisikesed, mõned olid kommunistid ja mõned närukaelad, “štrahvnikud”.
Aga suuremas osas ei meenutanud nad kuidagi neid 1941. aasta kehva varustuse ja nigela väljaõppega nekruteid. 1944. aasta mehed tundsid oma tööd ja olid selleks kampaaniaks korralikult varustatud. Nõukogude tööstus oli nende laskemoonavööd korralikult täitnud. Ameerika lend-lease kindlustas nad transpordi ja toidukonservidega. Laipade juurest korjasid varanduste otsijad käekelli, nuge, pastakaid ja Gilleti`i žiletiteri. Isegi nende saapad olid tol ajal sakslaste omadest paremad.
Sevastopoli sadamalinn ei pidanud nädalatki vastu. Realistlikum juhtkond oleks sinna jäänud Saksa üksused õigeaegselt ja enne nende kokkuvarisemist evakueerida, ent Hitler keeldus ikka veel oma kallihinnalist saaki loovutamast. Nüüd sattusid linna jäänud hirmunud, haavatud ja juhita mehed Nõukogude vägede pealetungi ees paanikasse. Mõnel õnnestus trügida üksikutele läände suunduvatele laevadele, kuna teised pöörasid purustatud sadamale selja ja andsid alla. Ülejäänud põgenesid mööda rannikut Hersoni muistse asunduse suunas. Selle kaljutipus asuvatest varemetest sai surmaväli. Nõukogude üksused püüdsid ellujäänud lubjakivikaljude vahele lõksu ja andsid nende pihta kõikvõimalikest relvadest tuld. Need, kes ei langenud hallis tolmus, hüppasid merre ja uppusid. Werth, kes jõudis kohale lahingu viimastel päevadel, nimetas seda paika võikaks. “Kogu ala mäevalli ees ja taga oli tuhandetest mürskudest üles küntud,” kirjutas ta, “ning Katjuušade miiniplahvatustest kõrbenud… Maapinnal vedeles sadu saksa püsse, tääke ja muid relvi ning laskemoona.” Sinna oli ka “laiali pudenenud tuhandeid paberitükke – fotosid, ülesvõtteid, passe, kaarte, erakirju – ja isegi üks Nietzsche teos, mida mõni natside üliinimene endaga lõpuni kaasas kandis.” Hinnangud on erinevad, aga on tõenäoline, et selles ühes lahingus hukkus või langes vangi vähemalt 25 000 inimest.
Krimmi vabastamine jõudis lõpuni 13. maiks, ent oli üks grupp nõukogude kodanikke, kes seda pikalt ei tähistanud. Tatarlased, rahvas, kes võis väita, et nende esivanemateks on sküüdid, goodid ja kreeklased, oli Krimmis elanud ja põldu harinud vähemalt 600 aastat. Asustatus venelastega, mille alguseks on 18. sajand, ei olnud neile kunagi õnne toonud. Nende traditsioonid, nagu ka keel, arhitektuur ja liberaalne islamiusk kaldusid enam türklaste poole Musta mere teisel kaldal. Nagu maarahvas kõikjal, vihkasid ka nende talupojad kolhoose ja 1941. aastal nägid mõned neist sissetungis võimalust soovimatu Nõukogude valitsuse ikke heitmiseks. Kuigi mitmed tuhanded tatarlased võitlesid Punaarmees, oli suur hulk mahajääjaid sakslasi kui vabastajaid tervitanud või vähemalt näinud neis alternatiivi stalinistlikule diktatuurile. Samal ajal oli väike osa Saksa vangilaagrites kinni peetud tatari sõdureid valinud ainsa ellujäämisvõimaluse ja astunud nõukogudevastasesse Tatarlaste leegioni. Vaid nädal pärast lüüasaamist Hersoni all maksis kogu tatarlaste kogukond selle eest kõrget hinda.
Tol 18. mai 1944. aasta öösel ärkasid tuhanded tatari perekonnad varahommikul enne päikesetõusu uksele koputamise peale. Ust avades leidsid nad, et nende külalised on relvastatud. Kuni Punaarmee oli sakslasi Krimmist välja ajanud, olid tuhanded NKVD sõdurid toodud tatarlaste poolt asustatud maa-asulatesse ja rannaküladesse. Nüüd andsid need julgeolekuväed korralduse kiiresti asjad pakkida, lapsed kaasa võtta ja viieteistkümne minuti pärast õues valmis olla. Paljud tatarlased olid näinud, kuidas natsid 1941. aastal üsna samamoodi talitasid, kui kohalikud juudid kokku aeti, igal süles hinnaline pappkast riiete ja toiduga. “Me arvasime, et saame kõik surma,” meenutasid selles öös ellujäänud. Asja iroonia seisnes selles, et seekord olid relvadega mehed kaaskodanikud Nõukogude riigist.
Veidi vähem kui 200 000 inimest ehk 47 000 perekonda, kellest suuremat osa juhtisid kas naised või vanad mehed, aeti sel ööl karjas jaama ja lukustati loomavagunitesse. See protsess käis efektiivselt ja kiirelt. Muidugi, NKVD üksustel oil kogemus juba olemas. Vagunid, millega tatarlasi itta veeti, olid just saabunud teiselt inimtranspordi missioonilt – viimane neist seisnes Tšetšeenia, Inguššia ja Kabardi-Balkaaria autonoomse vabariigi mägilaste küüditamises. See aktsioon, mille organiseeris NKVD pealik Lavrenti Beria, kulges sujuva rutiini järgi. Tunnistajate ütluste järgi olid veoautod ikka veel määritud viimati küüditatute väljaheidete ja kuivanud verega. Teel tehti peatusi, kui reisijatel vedas -,et kuuma, janu ja ülerahvastatud vagunites peagi möllava tüüfuse kätte surnute laibad välja visata. Arvati, et õhupuuduses ja haisvates vagunites suri umbes 8000 küüditatut. Ülejäänutel tuli Kesk-Aasiasse jõudes tühja koha pealt uut elu alustada. Seal ei võetud neid hästi vastu. Nende uued võõrustajad, nii kaasmoslemid kui ka nõukogude inimesed, uskusid mõnda aega, et kogu tatari rahvas on reeturid.
Mõned küüditatud olid tõesti kollaborandid, mõned olid tõepoolest natsirežiimi abistanud. Aga paljud olid pühendunud Nõukogude üritusele. Viimaste hulgas oli palju partisane, nende hulgas poliitohvitserid Ahmetov ja Issajev, kes mõlemad olid 5. partisanibrigaadi kuuludes abistanud Punaarmeed veel nii hiljaaegu kui 1944. aasta aprillis. Veoautodel oli ka vähemalt neli Nõukogude Liidu kangelast, kes kõik olid autasustatud oma vapruse eest 1943. aasta novembris Kertši juures toimunud Nõukogude dessandis. Seal olid ka endiselt rindel võitlevate sõdurite naised, vanemad ja lapsed, rääkimata langenud sõjameeste perekondadest. Sel ajal, kui Nõukogude sõdurid, Fjodor Kuznetsov nende hulgas, unistasid uuest elust Krimmis ning rõõmustasid, et olid sõjaväeelu abil leidnud koha, kus sõjajärgsetel aastatel õnnelikult elada, avastasid sama sõjaväe tatarlased peagi, et neil pole enam kodu.
“Metsas oli kolmekümne neljast eri rahvusest inimesi,” meenutas terve sõja Krimmis olnud naispartisan. “Suurem osa neist olid muidugi venelased, aga oli ka ukrainlasi, valgevenelasi, krimmitatarlasi, kreeklasi, armeenlasi, grusiine, slovakke, tšehhe ja Hispaania kodusõja veterane. Me ei teinud neil mitte mingisugust vahet.” “Nõukogude” kodakondsus oli see, millega ta end määratles ja mille üle ta veel ikka uhke on. Sel sildil oli poliitilises universumis, kus tema elas, kõige enam kaalu, selles sõnas olid koos vendluse-, võrdsuse-, ja kõikidele laieneva proletariaadi õigluse unistus. See sobis kokku ka valitsuse ametliku joonega, Sovinformbüroo propagandaga. Ent sõja lõpuks oli vähemusrahvustest välja valitud 1 600 000 nõukogude inimest, nende maine natsionalismisüüdistusega määritud ja – Nõukogude riigi nimel – küüditatud maadelt, kus olid elanud nende esivanemad. Mõne aastaga – kohe pärast võidu saavutamist – suri neist umbes kolmandik.

Püsiviide Lisa kommentaar

Sjón

20. juuni 2014 at 10:27 e.l. (Nädala autor 2014) ()

Sjón (1962) – on tunnustatud Islandi kirjanik ja luuletaja. Sjón tähendab islandi keeles nägemust, vaadet, ja on tuletis autori kodanikunimest Sigurjón Birgir Sigurðsson. Ta on kirjutanud seitse romaani ja mitmeid luulekogumikke, näidendeid libretosid ja lasteraamatuid. Tema teoseid on tõlgitud 25 keelde. Sjón on teinud kaua koostööd kaasmaalase Björkiga, nii temaga koos esinedes kui laulusõnu kirjutades. “Ta on uskumatult andekas,” ütleb Björk Sjóni kohta. Oma viienda romaani “Virvarebane” eest pälvis Sjón 2005. aastal Skandinaavia mainekaima, Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna.

Sjon

Katkend: Virvarebane, Pegasus 2013, lk 56-64, tlk Askur Alas.

Friðriki ja Hafdísi teed ristusid kolm päeva pärast seda, kui mees Islandile oli jõudnud. Friðrik oli siis koduteel pärast õhtusööki, röögatut kohvijoomist ja ühislaulmist oma mentori, härra G. juures. Ta otsustas minna kuhu jalad viivad. Need juhtisid ta otse Kvosini juurde, linnast välja, kiltmaast lõunasse mere äärde, kus ta jooksis piki kallast ja hõikas säravale igavikule: “Ole kiidetud ookean, vaba mehe peegel!” Oli jaanipäev, sääsed kiigutasid end kõrtel, liivatüll vidistas ja öise päikese kiired tungisid risti läbi rohu.

Tollal oli Reykjavík piisavalt väike, et kiirelt kõndides linnale poole tunniga ring peale teha, ja nii ei kulunud kaua aega, kui  Friðrik oli samas kohas tagasi, kust ta oma õhtust jalutuskäiku alustas – teerajal enda vana hallipäise mentori, härra G. maja taga. Tagauksest väljus köögiteenija poeg, hoides ettevaatlikult kandikut, millel oli plekk-kruus, kartulikoored, forellinahk ja leivatükid – ülejäägid äsjasest pidusöögist.

Friðrik seisatas ja jälgis poissi kandmas kandikut ühe lobudiku poole. See oli ehitaud tagahoovi ühe suurema kuuri külge; seal avas poiss luugi ja lükkas kandiku sisse. Lobudikust hakkas kostma müra ja norsatusi, kolinat ja röhitsusi. Poiss tõmbus tagasi, lõi luugi kinni ja kiirustas maja poole – kuid põrkas tee peal kokku

Friðrikuga, kes oli vahepeal väravast sisse astunud.

-Kes teil seal on, kas mõni taani kaupmees või?

Ta ütles seda pooleldi naljatleval toonil, mida kasutatakse, kui tahetakse halbade uudiste mõju pehmendada. Nooruk jõllitas Friðrikut, nagu oleks too üks parun Münchhauseni kuu-olendeid, ja vastas tusaselt:

-Noh. Ma arvan, et see on see rajakas, kes eelmisel nädalal lapse sünnitas.

-Või nii!

-Too, kes saadi surnuaias kätte, kui ta lapse laipa Ólafur “Tudeng” Jónnasoni hauda mattis.

-Ja miks ta siin on?

-Minu teada palus kohtunik oma nõbu, et sugulane ta enda juurde hoiule võtaks. Ema räägib, et pole mõistlik teda vangimajja meestega kokku panna.

-Ja mis temaga peale hakatakse?

-Noh, arvatavasti saadetakse ta Kopenhaagenisse, karistust saama, ja kui ta tagasi tuleb, pannakse ta kuhugi teenijaks. Kui ta üldse tagasi tuleb.

Poiss viskas kärmelt pilgu enda ümber ja tõmbas taskust väikese tubakasarve:

-Ma ei tohiks tegelikult sellest rääkida, mis ma kodus kuulen…

Ta tõstis sarve ühe sõõrme juurde ja tõmbas äkitselt tubakat ninna. Sellega oli vestlus lõppenud. Friðrik jättis köögiteenija poja aevastusega võitlema ja kõndis lobudiku juurde. Ta kükitas, avas luugi ja piilus sisse. Sees oli pime, aga suveöö sinakat valgust paistis laudade vahelt piisavalt, et silmade kohanedes eristas ta hurtsiku nurgas naisekuju. See oligi vang.

Ta istus, jalad välja sirutatult, muldpõrandal, ja küürutas toidutaldriku kohal nagu kaltsunukk. Oma pisikeses käes hoidis ta kartulikoore tükki, kasutades seda kalanaha ja leiva kokkulükkamiseks; siis haaras ta need kartulikoore sisse, tõstis suu juurde ja mälus hoolikalt läbi. Ta võttis plekk-kruusist lonksu ja tõi kuuldavale ohke. Sel hetkel tundus Friðrikule, et on näinud seda viletsust rohkem kui küllalt. Ta kobas lingi järele, et luuk sulgeda, kuid käsi puudutas valju kopsatusega seina. Olevus nurgas sai tema kohalolekust teadlikuks. Ta tõstis pilgu ja vaatas mehele otse silma; naeratas, ja tema naeratus kahekordistas õnne maailmas.

Aga enne kui Friðrik vastuseks noogutada jõudis, kadus naeratus tema näolt ja asendus otsekohe sedavõrd troostitu ilmega, et mees puhkes nutma.

Friðrik seob sõlme lahti, mähib nööri ümber vasaku käelaba, tõmbab rulli ümber sõrmeotste ja torkab vestitasku. Ta eemaldab pambu ümbert kotiriide ja näeb kahte ühesuurust pruunis vahajas paberis pakki. Ta asetab need kõrvuti ja teeb lahti: pakkide sisu paistab olevat ühesugune – mustad puutahvlid, kakskümmend neli kummaski virnas. Ta segab tahvleid nagu kaarte ja näeb, et kuigi need on ühelt küljelt mustaks värvitud, on teine külg valge, kuid mitte kõigil – ühes virnas on mõned tahvlid mustad ja rohelised, teises mustad ja sinised. Ta silitab oma habet:

–         Ja-jah, Abbadi, küll on vägev see piltmõistatus, mida sa terve elu oled endaga kaasas kandnud…

Ja nüüd algab Brekka talu pisikeses elutoas keeruline ja kummaline vaatemäng. Taluperemees mängib ettevaatlikult iga mõistatuse tükiga, vaatleb seda ühelt ja teiselt poolt; rohelistel ja sinistel tahvlitel on sõnad – ladina keeles. See teeb mängu lihtsamaks.

Ta hakkab puslet kokku panema.

Ta alustab sinistest tahvlitest.

Friðrik B. Friðjónsson õppis Kopenhaageni Ülikoolis loodusteadust aastatel 1862 kuni 1865. nagu paljudel tema kaasmaalastelgi, jäi tal ülikool lõpetamata; kolmel viimasel aastal Taanis töötas ta täiskohaga Suur-Kuninga tänaval asuvas Elevandi apteegis, mida tollal pidas apteeker Ørnstrup. Friðrik töötas end üles meditsiiniassistendi kohale. Ta tegeles apteegis joovastavate ainetega: eeter, oopium, naerugaas, kärbseseen, karumustikas, kloroform, alraun, hašiš ja koka, mida kasutati erinevate tervisehädade raviks. Samas harrastasid neid ka Kopenhaageni “lootosesööjad”.

Lootosesööjad oli rühm inimesi, kes kujundasid oma elu prantsuse poeetide – Baudelaire, de Nerval, Gautier ja de Musset – luule järgi. Nad korraldasid pidusid – millest räägiti palju lugusid, kuid tõele vastasid vähesed -, kus külalised kandusid psühhotroopsete taimede abil nii lihas kui vaimus kiiresti ja magusalt seni tundmata maailmadesse.  Friðrik oli sellistel kogunemistel sage külaline; ükskord, kui nad eeterlikest Ameerika mägedest tagasi olid jõudnud, tõusis ta püsti ja ütles oma kaasreisijatele:

–         Ma nägin universumit! See oli tehtud luulest!

Taanlastele tundus, et ta räägib nagu “en rigtig Islænding”.

Friðriku reis Islandile 1868. aasta suvel toimus aga hoopis maisematel asjaoludel. Ta tuli saarele, et korda ajada oma päranduseasjad. Mõlemad vanemad olid sel kevadel teineteise järel, üheksapäevase vahega, kopsupõletikku surnud. Vara sama hästi kui polnudki: kõrvaline Brekka talukoht, lehm Kõversarv, mõned nirud lambad, flööt, male, kast raamatuid, emale kuulunud vokk ja kõuts Pisi-Frikki. Seetõttu ei kavatsenud ta seal kaua peatuda: palju see ikka vaeva võtab, et müüa vallasvara naabritele, maksta võlad pakkida asjad, puua kass ja põletada taluhooned, mis Friðriku teada olid kokku kukkumas.

Ja seda oleks ka ta teinud, kui kõiksus poleks teda ootamatult kokku viinud ühe luulekatkega; see juhtus räpases kuuris päikselisel juunikuu ööl.

Puutahvlid mänglevad Friðriku kätes; varem lahendamatune paistnud mõistatus juhib nüüd justkui ise ta käsi. Tundub nagu oleks pusles võluvägi, mis juhib ise ta kokku: pikemalt mõtlemata asetab mees ühe tahvli teise külge ja kui nende servad kokku puutuvad, sobitub üks tahvel otsemaid teise soonde ega nihku enam paigast; ja nõnda edasi ja nõnda edasi, kuni sinistest tahvlitest moodustub põhi, teistest aga seinad, meenutades kõige enam pikka ja üsna kõrget küna, mille küljed on seespoolt valged ja väljast mustad.

Ja küna põhja ilmub lause: “Omnium mutantur – nihil interit.”  Friðrik naerab virilalt: “Kõik muutub – mitte miski ei kao.” Ta ei suuda endale ette kujutada, mis imetabane meistrimees see pidi olema, kes selle asjanduse Hafdísile valmistas ja valis sinna tsitaadi Ovidiuselt endalt.

Talu tagant kostab ammumist.

Mõistataja ärkab oma mõtetest; teine Kõversarv ammub ja nõuab oma lüpsmist. Friðrik jätab oma teose ja tõttab lauta; veel ei ole ta jõudnud uue töökorraldusega Brekkal harjuda; varem hoolitses nende loomade eest Abba.

Tudengid, kes said Kopenhaagenis kakskümmend riigitaalrit stipendiumi, olid kohustatud osalema üksikute inimeste matustel. Nagu teisedki, täitis Friðrik seda morbiidset kohustust, aga et ta oli suuremat sorti raamatukoi ja alatasa Høsti raamatukauplusele võlgu, võttis ta tööpakkumise linna surnukuuri öövahi kohale rõõmuga vastu. Surnukuuris tegi ta veel üht tööd: tõlkis Kristiaaniast pärit jõukale, kuid kõva peaga anatoomiatudengile artikleid välismaistest meditsiiniajakirjadest.

Friðrik istus palju öid suitseva õlilambi ääres ja tõlkis taani keelde kirjeldusi uusimate meetodite kohta, kuidas meid, õnnetuid inimolendeid, elus hoida; tema ümber lebasid lavatsitel laibad, keda enam keegi aidata ei saanud – hoolimata optimistlikest uudistest elektriravi edusammudest.

London Hospital Reportsi 1866. aasta väljaande kolmandast osast luges Friðrik Londoni arsti J. Langdon H. Downi teadustööd nõrgamõistuslike klassifikatsioonist. Artikkel oli katse selgitada fenomeni, mis oli inimkonda kaua vaevanud: miks valged naised tõid aeg-ajalt ilmale asiaatlike tunnustega lapsi. Doktori hüpotees rajanes sellel, et raseduse ajal võis naise haigus või hingeline vapustus põhjustada enneaegse sünnituse; see võis toimuda loote arengu eri teada-tuntud etappidel: kala-roomaja-lind-koer-ahv-neeger-asiaat-indiaanlane-valge inimene, kuid tundus, et kõige sagedamini leiab see aset seitsmendal etapil.

Downi sündroomi all kannatavad mongoliidsete näojoontega lapsed ei olnud seega täielikult välja arenenud; nende saatuseks oli jääda lapsikuks ja araks elu lõpuni, kuid nagu teistelegi alaväärsete rasside esindajatele, oli neile lahke kohtlemise ja kannatlikkuse abil võimalik õpetada päris palju kasulikke oskusi.

Islandil surmati nad kohe pärast sündimist.

Kui teiste nõrgamõistuslike puhul näeb alles siis, kui juba hilja, et nad pole täie mõistuse juures, siis Downi sündroomiga lapsi vaadates saavad kõik kohe aru, et nad on tehtud teisest puust kui meie, võib-olla et isegi mingitest muudest, ebamaistest algosakestest: neil olid tihedamad juuksed, kollakas jume, tönts keha, lotendav nahk ja pilusilmad – nagu rebendid lõuendis.

Tunnistajaid ei olnud vaja; enne kui vastsündinu jõudis vääksuma hakata, pigistas ämmaemand ta nina kinni ja suunas nõnda ta hinge tagasi suurde katlasse, kus kogu inimkonnale kulbiga ette tõstetakse.

Laps öeldi olevat surnult sündinud ja tema surnukeha anti üle lähimale pastorile. Too tegi kindlaks, mis soost vaeseke oli, sängitas ta mulda ja lugu oli lõpetatud.

Kuid alati leidus mõni õnnetusehunnik, kes suutis ellu jääda. Seda juhtus jumalast maha jäetus ääremaadel, kus polnud kedagi pähe panemas mõistust emadele, kes arvasid, et saavad oma lastega – imelikud, nagu nad olid – hakkama. Nood aga läksid rumalast peast teab kuhu uitama ja kadusid ära; nende luud jäid kõdunema mägiradadele, või leiti nad poolsurnult mõnelt aasalt, või koperdasid nad võõraste inimeste ellu.

Ja kuna tobukesed ei teadnud, kes nad on või kust poolt oli tuul nad toonud, käskisid võimud talumehel, kelle maa peal nende eksirännak oli lõppenud, nad oma ülalpidamisele võtta.

Polnud kahtlustki, et Reykjavíki kohtuniku nõo tagaaeda luku taha pandud armetu tüdruk oli üks neist asiaatlikest õnnetukestest, kel polnud muud varandust kui sisse hingatud õhk.

Neiu pühkis käed toidust puhtaks, kallistas kanalas nutvat noormeest ja lohutas teda selliste sõnadega:

-Furru amhamh, furru amhamh…

 

Looming

The blue fox, Telegram 2009, London

From the mouth on the whale, New York : Farrar, Straus and Giroux, 2013

Virvarebane, Pegasus 2013

Püsiviide Lisa kommentaar

Jaan Isotamm

9. juuni 2014 at 1:40 p.l. (Nädala autor 2014) (, , )

Jaan Isotamm (19.10.1939 – 2.06.1014)

jaan isotamm

Foto: Peeter Langovits

JAAN ISOTAMM, luuletajana Johnny B.sündis 19. oktoobril 1939 Tartus. Haridusteed käis Nuias, Järvakandis, Saadjärvel, Vaimastveres, Kukulinnas, Ulilas, Tartu I  ja III keskkoolis, sellele järgnes ta enda sõnul Beria-nimeline Eluülikool (vt. intervjuu “Vikerkaares” 1989, nr. 10) – seitse aastat Mordva sunnitöölaagrites. Pärast vabanemist 1963 töötas Tartus ja Lõuna-Eestis lukksepana, kraavikaevajana jms., saades peatselt nn. kultuurilise underground’i esindajaks. 1969–70 oli JB Tartu Noorte Autorite Koondise esimees. Aastail 1969–1988 oli ta ametis öövahina. Avalikkuse ette astus JB taas 1997. aastal, lugedes Tartu Kirjanike Majas loengusarja Eesti ajaloost. 1988. aasta lõpus sai temast ajakirja “Akadeemia” socialia-osa toimetaja, 1992. aastal võeti ta Eesti Kirjanike Liitu. Isotamm oli Eesti Kirjanduse Seltsi aktiivseid taasasutajaid, on toimetanud seltsi aastaraamatuid, olnud tegev mitmetes seltsi organeis ning vastutanud seltsi kirjastustegevuse eest. Ta on saanud 1990. a. “Loomingu” aastapreemia luuletsükli eest ja 1997. a. Eesti Kultuurifondi suure aastapreemia silmapaistva toimetamis-, tõlke- ja ühiskondliku tegevuse eest.

Luuletaja JB. 1960. ja 1970. a-tel oli JB aktiivne käsikirjaliste almanahhide koostajaid ja autoreid (“Marm”, “Hees”, “Kolme mehe  laulud”, “Kurekell”, “Vigilia”, “Tõlet”, “Poolpäevaleht”), ta on avaldanud nendes luulet, lühiproosat ja publitsistikat, neist isekirjastuslikest väljaannetest kirjutanud (“Väikeväljaannete minevikust ja tulevikust”) ja koostanud tolle ajani ilmunute bibliograafia (“Vigilia” 2, 1973). Ametlikes väljaannetes on JB luulet ilmunud 1968. aastast (“Noorte Hääl”, “Looming”, “Noorus” jm.), tsükkel “Mees tänavalt” ilmus nelja autori luuleraamatus “Närvitrükk” (“Loomingu” Raamatukogu, 1971). Aastail 1967-1970 kirjutatud luulet sisaldab JB kogu “Tekstiraamat” (1972). Pärast seda jäi JB avalikust kirjanduselust eemale kuni a-ni 1986, kui tema luuletusi avaldas “Vikerkaar”.

JB luulet on tõlgitud vähemalt läti, soome, inglise, kasahhi, gruusia, slovaki ja taani keelde, esperantokeelsed tõlked H. Dresenilt on käsikirjas Kirjandusmuuseumis. Ta on katsetanud ka luuletõlgetega saksa keelest, need on jäänud käsikirja. JB luule on esindatud eesti luule ajaloo esindusvalimikus “Sõnarine”, valimikus “Eesti looduslüürikat” (1980) jm. Kaua aega säilis ta luulelooming aga ainult etteloetuna, käsikirjus, talle lähedale pääsenute mälus.

1999. a. oli Jaan Isotamme 60. sünnipäev ja ühtlasi tuli ta tagasi eesti kirjandusse esindusliku koguga “mina johnny b: tekste aastaist 1967-1974”, mis hõlmab peaaegu kogu JB luuleloomingut ja sisaldab ka palju seni avaldamata luuletusi.

JB avalik luuleaktiivsus jääb 1960. aastaisse, mil ta tegutses NAKi esimehena, käis kirjanduslikel ringreisidel Eestis, elas aktiivset boheemlaselu Tartus, ärritades nii kirjandusfunktsionääre kui ka võimuesindajaid. Luule on talle olnud üks protesti- ja vastupanuliikumise vorme, kus umbmäärase ja allegoorilise väljaütlemise kaudu ning samas ka vaba jõulisusega ning vitaalselt ja värskelt heidetakse väljakutse nn. väikekodanlusele või establishment’ile kui ka ahistavale võimule. Maksimalistlik ellusuhtumine kajastub ka ta tekstide kategoorilistes hinnangutes. Kajades vastu tolleaegsete biitnikute luulele, osutus ta eesti luule uuendajaks, selle “poeetilisuse” lõhkujaks, saades paljude noorte luulekatsetajate iidoliks ja eeskujuks. “Isotamme täishäälsus, deklareeriv kategoorilisus, jõhker hellus, sümboolika sotsiaalsus, erootilised otselasud lõid kildudeks toonase eesti luule tasase poeetilise indlemise” (V. Vaher). “Võiks öelda, et luuletajana ajas Johnny sama asja mis põrandaalusenagi – ta võitles vabaduse ja moraali eest, paljastas nii riiklikku kui sisemist allaandmist ja moraalitust” (O. Remsu).

Vabadusvõitleja ja ühiskonnategelane JB on olnud Eesti iseseisvuse ja rahvusluse vankumatu hoidja ja nende ideede levitaja paljude inimeste hulgas mitme aastakümne jooksul. Pärast tema tagasitõmbumist avalikust elust sai temast eri põlvkondade ühendaja, kelle valvuriputkas said kokku laagrikaaslased ja vaimuinimesed, kus kuulati välisraadioid, kõneldi päevapoliitikast, Eesti minevikust ja tulevikust, vahetati kirjandust. JB avameelne hoiak ja tingimusteta sirgeselgsus aitas kaasa vabadusidee püsimisele ka kõige keerukamail venestamise aegadel. Ta nimetas asju nende õigete nimedega. Ta pole pidanud valetama, kedagi teist mängima ega end maha salgama. Eesti taasiseseisvumine ei toonud talle tema Eesti ideaalriiki, kuid see ei tähendanud kõrvalehoidmist Eesti elu aktuaalseist küsimusist, mida ta on oma ideaalidest lähtudes kommenteerinud üsnagi teravalt. Ta koostas Eesti Kongressi I istungjärgule 1990. a.  “Läkituse Eesti kongressile”, millele kirjutas alla 20 Tartu haritlast (et Eesti Kongress kuulutaks end kõrgemaks võimuks Eestis, et taasrakendataks 1938. a põhiseadus ja alustataks toiminguid põhiseadusjärgsete riigiorganite loomiseks). Lisaks ta intervjuudes ja publitsistikas esinevaile arvamusile Eesti olude kohta on ta sotsiaalse aktiivsuse näiteks ka allakirjutamine 1997. a. Sulev Luige mõrvast ajendatud nn. neljanda juuli memorandumile, 1998. a. oktoobris komsomolitöötajate kokkutuleku vastu Tallinnas koostatud protestikirjale “Painajalik minevikulehaline teave”, samal aastal EELK Tartu Maarja koguduse poolt Eesti valitsusele ja Riigikogule saadetud avalikule kirjale Maarja kiriku tagastamisest kogudusele jms.

Toimetaja ja koostaja Jaan Isotamm on lisaks igapäevatööle ajakirjas “Akadeemia” avaldanud juba 1998. aastal MRP-AEG infobülletäänis Otto Tiefi ja Jaan Roosi mälestuste katkeid koos enda kommentaaridega (neist on Otto Tiefi mälestused ilmunud välismaal ka venekeelses tõlkes). Ta on toimetanud ja osaliselt tõlkinud artiklikogumiku “Soome õigusajaloo põhijooned” (Tartu, 1993), toimetanud Eesti Kirjanduse Seltsi “Eluloolises sarjas” ilmunud raamatu “Eduard Laaman. Jaan Poska: Eesti riigitegelase elukäik” (Tartu, 1998); Jaan Roosi “Läbi punase öö. I. osa: 1944. ja 1945. aasta päevik” (Tartu: EKS, 1997); toimetanud Kaljo Villako mälestuste raamatu “Ajarännak. Esimene osa: Mälestused lapsepõlvest kuni 1944. aasta sügiseni” (Tartu, 1999). Jaan Roosi päeviku teine, 1947. aastat käsitlev osa on kohe ilmumas. Ka on ta kirjutanud saatesõnu enda koostatud raamatuile ning Artur Veisseriku raamatule “Ma armastasin Eestit” (Tartu, 1995).

Tõlkija Jaan Isotammelt on eraldi raamatuna ilmunud Heikki Ylikanga “Miks õigus muutub?: Seadus ja õigus ajaloolise arengu osana” (Tartu, 1993) ja Boriss Meissneri “Ida-Euroopa uuringute areng ja struktuur Saksamaal: Aulaloeng 8. mail 1996” (Tartu, 1998). Eesti kultuuris on tähelepanuväärsed ka kaks “Akadeemias” ilmunud pikemat tõlget: Nikolai Berdjajevi “Vene kommunismi lätted ja tähendus” (1989-1990) ning Max Weberi “Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim” (1993-1994), niisamuti  “Dokumente 1949. aasta märtsiküüditamisest” (“Akadeemia”, 1999-2000).

Tartlane JB. Seda on ta ise tunnistanud. Et siin on ta sündinud ja siia ka maetakse. Tartu linn peaks tänulik olema, et selline mees siin on.

29.11.1999    Katrin Raid

 

Luuletusi:  Tekstiraamat, Eesti Raamat 1972, lk 36; 38; 67 ja Mina Johnny b, Ilmamaa 1999, lk 76; 87; 109; 120.
Halli Hundi laul
Olin hunt

kes puurist lasti

üleeile peale lõunat

kui ma hundilõhnast lahti

olin saanud sunnitud

õpetatud haukuma

liputama sabaga

käppa andma sitsima

ja veel muudki tegema

olin hunt

kes koerakarja

pandi vaikselt kõndima

ringi jooksma kasvatatult

urisema taltsutatult

hammustama käsu peale

nuusutlema litadega

naljatlema penidega jalga tõstma

seal kus vaja

olin hunt

kes kõrvad lidus

koerakarjast läbi lidus

märkamata kurje pilke

hoiatavaid haugatusi

otse metsa poole sihtis

unustatud kodukanti

olin hunt

kes metsaserval

vaenulikke lõhnu kohtas

põõsa taga silmas silmi

näljaseid ja vihkavaid

aimas hundikarja iha

kustutada nälga ja viha

hundi moodi koera kallal

aimas taipas mõistis kõike

jooksis puuri tagasi

 

Matadoor

Sülitage

kuni kuivavad suud

sõimake knui

sõnavara lõppemiseni

pilduge

millega raatsite

märklauaks minu

sätendav kuju

keset päikeselõõsast areeni

sülitage sõimake pilduge

ronige loožidest alla

pekske mind

sõtkuge jalgade alla

kiskuge tükkideks

olen ju argpüks

sentimeetri kauguselt

vihises teravasarvine surm

möirates minust mööda

ja ma ei tahtnud

mõistate ei tahtnud

saada surmatud

teie higist haiseva

pirukaid õgiva

tapahimust hullunud

värdjate karja

silmade all

nüüd sõimake sülitage

pilduge millega juhtub

oma viletsate krosside eest

sest teid on ju petetud

kuus korda kõigest

kähedaks karjusite kõrid

kui teravasarmine surm

leidis surma mu mõõga läbi

seitsmendal korral

oleksin pidanud mina

hüvasti jätma

päikesega õhuga eluga

klaasides sädeleva veiniga

kuumahuulsete tõmmude neidudega

sõprade ustavate silmadega

vaid teie tapahimu rahuldamaks

ei ei ja ei

parem sõimake sülitage

pilduge rämpsuga

lõigake maha mu pats

rebige lõhki mu kuub

vilistage järele tänavail

veini visake kõrtsides näkku

teie mõrvalembesed

arad ja metsikud putukad

mina elan

ja see on mulle tähtsam teist
Beduiinitar

Too mulle lilli beduiinitar

kõrbete kollaseid lilli

verevaid lilli punase mere kaljudelt

mürklillasid õisi siinai mägedelt

pisarhalle saalomoni templi müüridelt

too mulle lilli beduiinitar

fugassrohelisi musti ja sakilisi

kui mürsukillud

purpurseid sealt kus pulbitseb veri

too mulle lilli beduiinitar

nendega täidan ma kõik oma vaasid

ja hardas kontemplatsioonis

imetlen sind

ja su maad

beduiinitar

 

(…)

 

OLEN KERJUS PIME KERJUS

seismas keset rahvasumma

mytsilotti sirutamas

mööduvasse inimvoolu

olen kerjus pime kerjus

paljapäine räbalais

pilk mul yles sihitud

nähtamatu taeva poole

huuled aga aegapidi

palvesõnu sosistavad

pole palju mida kerjan

kärarikkalt inimhulgalt

sammud sammud hääled hõiked

vahest sekka mõni myks

olen kerjus pime kerjus

kerjan õige natukest

sigaretti tykki leiba

lonksu veini naeratust

sõbralikku käesurvet

naist kes mindki armastaks

kõlisedes kukuvad

mytsi külmad kopikad

mõni õige mõni vale

mis on mulle kasu neist

võõraist plekitykkidest

kui ma nende eest ei osat

yhteainust naeratust

suitsumahvi plärukonist

poolekstehtus leivatykki

pihku sõbra kindlat kätt

armastust mis pole myydav

olen kerjus pime kerjus

tänavanurgal inimsummas

tuul mu harvu juukseid sasib

pisarates silmanurgad

 

MA RÄNDAN RINGI

vihmamärgadel teedel

võllalaulud taskus

mida kirjutas teosoof morgenstern

enne ärkamist

võllanaljad suus

mida tekitavad

mu haige sapp ja maks

võllapuud tänava ääres

sest iga telefonipost kõlbab selleks

nagu veenvalt tõestasid

ungari revolutsionäärid

anno domini 1956

võllaroad ymberringi

sest kes teist ei tahaks seda olla

 

MU MÕTTED ON METSIKUD LOOMAD

elevandisuurused rotid

kes raevunult raputavad

oma puuride trelle

paljaste sabadega

vihinal pekstes õhku

 

mu mõtted on arktika tuuled

jäätav tarretav vihur

mis ulgudes kompab

hästiisoleeritud pipargoogimaja seinu

kus televiisori ees istub

yks korralik perekond

 

mu mõtted on sortside kari

väikesed räpased kuradikutsikad

kes vingudes ryndavad

töökat ja tublit kalevipoega

kes parajasti mõtiskleb

päevanormi täitmisest ja palgapäevast

 

KES KURAT SEE YTLES

et elu on praht

ja inimesed sead

too asi pole hoopiski nii

vaid statistika andmetel tean

et ainult

iga kolmas neist

on valmis mind petma

iga neljas maha myyma

iga seitsmes paljaks varastama

iga kymnes mu naist yle lööma

iga kahekymne kuues

mind lihtsalt tapma

neljakymne kaheksas

poolahviks ja orjaks kuulutama

seitsmekymne seitsmes

minuga pedereerima

saja kaheksas

mind sadistlikult tapma

kahesaja kuuekymne teine

aatomilõõsas kypsetama

ning viisaja kymnes

minu maailma tolmuks muutma

kas inimesed on siis pahad

otsustage ise

ja mõistke endi yle kohut

statistilised yhikud

 

 

Püsiviide Lisa kommentaar

Ben Okri

2. juuni 2014 at 2:36 p.l. (Nädala autor 2014) ()

Ben Okri (1959) – on Nigeeria prosaist ja luuletaja. Ta on üks tunnustatumaid tänapäeva Aafrika kirjanikke, kelle loomingut seostatakse postmodernismi ja postkolonialismiga. Okri on töötanud nädalalehe “West Africa” luuletoimetajana ja ta tegi 1980ndate aastate esimesel poolel regulaarselt koostööd BBC World Service`ile. Okri tugevuseks on kahtlemata tõik, et tema loomingut on üsna raske lahterdada. Kuigi “Näljutatud teed” seostatakse maagilise realismiga, on autor ise liigitanud sellise määratluse kriitikute mõttelaiskuseks. Okri on oma loomingu kirjeldamiseks kasutanud mõistet “uneloogika”. Tema teostes põimuvad Aafrika mütoloogia ja ajalugu. Üleloomulikud jõud, ilmingud ja tegelased – nagu “Näljutatud tee” vaimulaps Azaro või nähtamatu poiss romaanis “Jumalaid hämmastades” – asetuvad vastamisi kaasaegse Aafrika sotsiaalsete probleemidega nagu vaesus, sotsiaalne turbulents, kuritegevus. Nende kahe elemendi koosmõjul tekibki Okrile omane kirjutuslaad.
Üks sõna maalib rohkem, kui tuhat värvi, Head Read 28. mai – 1.juuni 2014.

Ben Okri

Ben Okri


Jumalaid hämmastades
, Allikaäärne 2012, lk 87-94, tlk Mathura.

Katkeid:

Seitse

Mees istus parajasti oma pehmel valgel asemel, müütidest tulvil väljakul, mida valitses iidse kuupaiste meel, kui teda haaras imestus. Kummaline igatsus võttis temas maad. Taevas, mis väljaku kohal avanes, oli kui teerada tähtedeni, teerada pimedasse universumisse. Hauduv taevalaotus kutsus tema vaimu suurtele seiklustele. Taas tahtis ta heisata purjed ja seilata üle vee. Ta tahtis lendu tõusta taevalaotuse salapärasse.
Ja kui ta pilgu tõstis, märkas ta midagi äärmiselt tavatut. Ta nägi skulptuuri, mis ise oli nähtamatu, ent mis päeva ja öö teatavail hetkil ülilühikesteks viivudeks nähtavaks muutus. Selle maa peaskulptor oli nimelt kunagi ammu voolinud suurima Nähtamatu kuju. See seisis otse palee kohal, maa ja taeva vahel.
Õhus heljuv kuju, peenem kui teemant, oli valmistatud materjalist, mis nägi välja kui puhas valgus, ent mis oli ometigi raske kui marmor. Iga aastaga tõusis ta taevas kõrgemale. See oli sümbol ja unenägu leebust täis õpetajast, kes oli olnud oma järgijatele nähtav vaid kolme päeva vältel, enne kui tõusis nähtamatusse ning sai suureks tugijõuks vaimuvalgusele, maailma kujutlusvõimele.
Mees nägi skulptuuri kõrgel enda kohal, nägi, et see ei kinnitunud kuhugi. Valgus, mida kuju kiirgas, näis hetkeks kirgastavat taeva. Mees nägi seda hetkeks ning siis oli kõik jälle endine.

Kaheksa

Ta jäi liikumatult paigale ja mõtiskles kõige nähtu üle. Ühtäkki märkas ta pimedusse varjuva lodža alt eenduvaid raidkujusid. Kui ta silmi pingutas, ei näinud ta muud kui pimedust liigutamas, ent kui ta pilgu kõrvale pööras, nägi ta, kuidas raidkujud olid asunud pimeduses liikuma. Ta ehmus sellest niivõrd, et karjatas.
Öö tardus paigale. Isegi tuul peatus.
Väljaku lummast polnud ta jaoks enam midagi järel; ta oleks justkui ärganud paigas, mille õudust ta polnud varem osanud tähele panna.
Ta ajas end kähku püsti ja kuulatas.

Üheksa

Esialgu ei kuulnud ta midagi. Viivu pärast kuulis ta nõrka sahinat, ja summutatud agooniakarjeid, justkui olnuks mõni väike loom suremas.
Ta lasi pilgul üle väljaku käia, ent ei näinud midagi. Õrn sahin jätkas lähenemist. Taas vaatas ta enda ümber, kuid ei näinud ikka midagi. Lodža all liigutanud raidkujud olid jäänud paigale. Kogu väljak oli paigale tardunud, justkui millegi ootuses. Ja siis, kui ta oli end parajasti istuma seadmas, nägi ta seda.
See oli jäle uss, koletis – mingi kurjus, mis oli nüüd täiuslike kivide alt välja roomanud. Maailm õõtsus noormehe hirmunud silme ees, ta suu muutus kuivaks. Hetkel mattus kõik ümberringi pimedusse ning kui ta end lõpuks südame pekseldes kogus, nägi ta olendit pimedusest enda poole roomamas. Millegipärast muutus tema välgetähniline, ookerpunase mustriga kuju nüüd kivipinnal väga selgelt nähtavaks. Vaevukuuldavate ahastusähinate saatel rühkis too olend raskelt lähemale, tõukas end katkiste tiibade toel ja ainsa terveks jäänud jala najal edasi. Tema teine jalg oli väändunud ja katki; see tõmbles mahedas kuupaistes.
Ühe pika hetke vaatas mees seda olendit, kes osutus turteltuviks, üheaegse põnevuse ja õudustundega. Ühe pika hetke vältel ei näinudki ta temas mitte lindu, vaid hoopis koletist. Lind loivas Kohtumaja suumas, et seal väärikalt surra.
Ent sel hetkel, kui ta nägi koletist tõepoolest linnuna, kes püüab väljaku serva jõuda, sinna, kus asus lilledest ääris, sai ta teadlikuks ka millestki muust, millestki väga kurjakuulutavast.

Kümme

Ta tundis, et teda jälgitakse. See mõte näis talle küll esialgu absurdne, ent siis nägi ta, et väljak oli rahvast tulvil – inimesed sagisid ringi, istusid laudade ääres, kuupaiste käes, tegid oma argiseid toimetusi, olles samal ajal täielikult teadlikud temagi kohalolust. Õigupoolest mees vaid tajus, et väljak oli rahvast tulvil, sest reaalselt ei näinud ta kedagi. Talle näis, et see kõik on proovilepanek ja see, kuidas ta väljakutsega toime tuleb, määrab tema elu saabuvas päevas.
Ta vaatas enda ümber ega näinud midagi peale terenduvate paleede, hääletu väljaku ja iidse tühja ruumi.
Lind oli nüüd temast möödunud, häälitsedes vaikselt ja haletsusväärselt, tõugates end üha edasi oma katkiste tiibade toel. Noorel mehel oli linnust väga kahju ja ta imestas, et keegi lindu ei aidanud, temast ei hoolinud ega teda koju ei viinud, et ta seal terveks ravida – isegi kui mees tegelikult teadis, et peale tema polnud väljakul kedagi.
Ta tahtis just linnule lähemale kummarduda ja tema haava uurida, kui tajus, et keegi seisab ta kõrval. Seisab vaikselt ega hinga.

Üksteist

Ta tõi kuuldavale ehmatusohke ja astus kiirelt sammu tagasi. Maailm käis ta silme ees ringi. Kui ta end koguda oli suutnud, nägi ta enda kõrval pika kõhetu nooruki tumedat kogu, kes niisamuti valget turteltuvi vaatles.
“Tema kaaslased tegid seda,” ütles ta ükskõiksel, hauatagusel häälel.
“Millised kaaslased?”
“Tema kaaslased. Nemad tegid seda. Nad kargasid talle kallale ja murdisd ta tiivad. Nad üritasid teda tappa. Nad teadsid, et ta ei peaks rännakule vastu.”
Järgnes vaikus. Viivuks tiirutas vaid tuul mööda väljakut ja sahistas suure ratsaniku hobuse lakka, enne kui kõhetu nooruk jätkas:
“Kas sa kuuled, mida see tuvi hüüab?”
“Ei.”
“Kas sugugi ei kuule?”
“Ei.”
“Kas sa ei kuule siis üldse midagi?”
“Muidugi kuulen; kuulen, kuidas ta ahastusest oigab.”
“Kas mitte valust?”
“Valust, jah.”
“Ja kas sa siis ei kuule, mida see valu ütleb?”
“Ei, muidugi mitte. Ja miks sa seda kõike üldse minult pärid? Miks sa ei tee midagi, et seda vaest lindu aidata, selle asemel, et siin noisome seista ja seletada?”
Kõhetu nooruk vastas endise ükskõiksusega:
“Noh, ma kavatsesingi aidata. Ent sinagi näisid tema pärast mures olevat. Mida sina oleksid teinud? ”
“Ma ei tea.”
Järgnes veelkord vaikus. Seejärel ütles nooruk, end õige pisut ettepoole kallutades:
“Valu ütleb seda: andke mulle elu või tapke mind maha.”
“Tappa ma teda küll ei saa.”
“Siis pead talle elu andma.”
“Seda ei oska ma teha.”
“Ei osak elu anda?”
“Ei.”
“Mida sa siis siin teed?”
“Kus?”
“Siin. Sellel saarel, sellel väljakul, selles hetkes.”
“Ma ei tea.”
“Sa ei tea?”
“Ei.”
“Kui veider.”
“Selles pole midagi veidrat. Ma olen siin. Sellel on oma põhjus – ehkki ma ei tea milline.”
“Nii, et sa ei oska elu anda?”
“Ei. Ja kas sina oskad? Mida sina kavatsed teha? Tundub ju, et sinagi tunned linnule kaasa.”
Nooruk vaatas meest ja tema silmisse tõusis teatud pingestatud tühjus. Sel hetkel märkas mees, et kõhetu nooruki taga seisis veel keegi. See oli naisterahvas. Vaikselt astus too naine nüüd nooruki selja tagant välja. Mees ei näinud hästi tema nägu, ent nii nooruk kui ka naine näisid mõlemad koosnevat samast tumedast ja ebamäärasest ainest. Esimene neist nõjatus ettepoole, tõstis linnu üles ja oli valmis selle kaela kahekorra keerama, kui ühtäkki peatus.
“Mina tapan ta maha,” ütles ta ühegi tundevärahtuseta. “Ta sureks niikuinii. Hommikuni ta vastu ei pea. Pole mõtet tema agooniat pikendada. Oleks julm jätta teda siia väljakule vappuma ja pikka, aeglast, viivlevat surma surema. Temata saaksid oma voodis rahulikult magada. Tapan ta maha.”
“Ära tee seda.”
“Miks mitte?”
“Kas tahaksid, et sinugagi käitutaks nõnda?” küsis mees nüüd.
Nooruk peatus ja näis hetkeks küsimuse üle järele mõtlevat. Pärast pikka pausi pöördus ta oma seltsilise, naisterahva poole ning nad kõnelesid omavahel madalal häälel. Kui nad olid vestluse lõpetanud, pöördus nooruk taas tema poole ja lausus:
“Üksainus kaelakäänamine, rohkem pole vaja. Ja siis on kõik möödas.”
“Ära tee seda.”
“Kas annad siis talle elu?”
“Ma ei tea, kuidas seda teha.”
“Ise oled nii kaua elanud ja ikka ei tea kuidas elu anda?”
“Ei.”
“Kui sa talle elu anda ei oska, siis pead ta maha tapma.”
“Ma ei suuda teda tappa.”
“Siis tapan ta ise.”
“Sa ei tohi seda teha.”
“Mul ei jää muud üle. Ma ei suuda teda terveks ravida. Ma ei suuda talle elu anda. Selline on minu võimete põhjatu ja kahetsusväärne piiratus. Ent ma võin anda talle surma. Võin tema piinadele lõpu teha. Selleski on omajagu kaastunnet. Vähem kui elu andmises – ma olen nõus – ent siiski rohkem kui otsuses jätta teda üksi siia lageda taeva alla surema. Mul ei jää muud üle. Sina ei lase mul teda tappa, sellepärast annan nüüd tema saatuse sinu kätesse. Andsin endast parima. Edasine on sinu otsustada. Ent sa pead tegema ühte kahest, kas andma talle elu või ta maha tapma. Rohkem võimalusi pole ning sa ei või ka valikut langetamata jätta. Vastutus on nüüd sinu õlul. Head ööd.”
Selle peale asetas pikk kõhetu kuju turteltuvi kivist väljakule tagasi ja lahkus naisega käsikäes pimedasse öhe.
Lind jätkas loivamist, pekslemist, kaeblikku nutmist.
Mees seisis endisel paigal ja vaatas lindu abitult. Ja siis, ilma et ta oleks millelegi mõelnud, läks ta linnu juurde ja võttis ta sülle. Ta oli veidi hirmul linnu luude hapruse ja tiivatõmbluste pärast, ent kandis ta siiski ühes endaga oma voodile.
Ta asetas linnu oma padja kõrvale ja heitis pikalöi, embas lindu ja lausus:
“Kuidas küll on nõnda läinud, et ma ei oska teistele elu anda?”

Looming eesti keeles
Jumalaid hämmastades, Allikaäärne 2012, tlk Mathura.
Näljutatud tee, Kupar 1998, tlk Anne Lange.

Püsiviide Lisa kommentaar

Mariusz Szczygieł

5. mai 2014 at 1:10 p.l. (Nädala autor 2014) (, )

Mariusz Szczygieł esineb 6. mail kell 17 Tartu Linnaraamatukogus ja 8. mail kell 16 Tallinna Keskraamatukogus. Autoriga vestleb tõlkija ja kirjastaja Hendrik Lindepuu, jutuajamist tõlgib ja katkendeid ”Gottlandist” loeb näitleja Marius Peterson. Reportaažimeistri külaskäik Eestisse saab teoks koostöös Poola Vabariigi Suursaatkonna ja Poola Raamatu Instituudiga.

MariuszSzczygielMariusz Szczygieł (s. 1966)  õppis Varssavi Ülikoolis ajakirjandust ja politoloogiat ning on tänaseks juba 25 aastat seotud ajalehega Gazeta  Wyborcza. Ta on töötanud saatejuhina televisioonis ning viinud Varssavi ülikoolis läbi  autoriseminare ja õpitubasid.

Szczygieł on avaldanud julgeid tekste subkultuuridest, homoseksuaalidest ja  narkootikumidest. Tema lood on olnud teravmeelsed, avanud inimsaatuste ootamatuid tahke ja sünnitanud poleemikat. Szczygiełi esimene raamat ilmus 1996. aastal ja sisaldas reportaaže üleminekust kommunismilt kapitalismile. Tänavu ilmus  2-köiteline Poola reportaažiantoloogia pealkirjaga ”100/XX” (1800 lk!), milles Szczygieł tutvustab sadat poola 20. sajandi reporterit ja nende tekstide paremikku.

Rohkem kui kümmekond aastat tagasi hakkas Szczygieł huvituma tšehhi kultuurist ja õppis ära tšehhi keele. 2006. aastal ilmus Tšehhis tõeliseks bestselleriks saanud  kogumik ”Gottland”, mis koosneb viieteistkümnest isikuloolisest reportaažist ja annab pildi Tšehhi 20. sajandi ajaloost. Tšehhi arvustajad on raamatu kohta ka öelnud, et Szczygiełil õnnestus lõhkuda mustvalge vaade minevikule ja olevikule ning et raamat on peegel, mida nad ise ei oleks suutnud endi ette asetada.

Szczygiełi kangelasteks on maailmakuulsa jalatsifirma asutaja Tomáš Bat’a, Goebbelsi armuke olnud näitlejanna Lída Baarová, maailma suurima Stalini mälestussamba looja Otokar Švec, Kundera poolt ”muusikaidioodiks” tituleeritud Karel Gott jpt. Szczygiełi reportaažid meenutavad pigem esseed või jutustust, tähelepanu väärib nende suurepärane stiil ja ülesehitus. Nagu tõeline kirjanik loob ta üksikute inimeste lugudest haarava 20. sajandit hõlmava Tšehhi panoraami.

Szczygieł on tänaseks 15 keelde tõlgitud raamatu “Gottland” eest saanud palju auhindu, neist üheks  olulisemaks võib pidada European Book Prize’i, mille ta pälvis 2009. aastal.

KATKEND: “GOTTLAND”, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2014

Tragöödiakütt

Eduard Kirchberger sündis Prahas 1912. aastal.

Samal ajal ja samas linnas sündis esimene kubistlik skulptuur, mis kujutas inimpead.

Neil kahel faktil pole teineteisega mingit pistmist.

Esimene osa. Praak

Ühiskond tuleb ära võõrutada.

Võimud otsustavad likvideerida kõik selle, mis pakub lihtsat rõõmu.

Ellu kutsutakse likvideerimiskomiteed. Need peavad igalt poolt võimalikult kiiresti kõrvaldama seiklus-, kriminaal-, armastus-, spiooni-, õudus- ja ulmeromaanid. Ühesõnaga – kõik, mis on teist sorti.

Komisjonid otsivad läbi raamatukauplusi, trükikodasid ja kirjastusi, erilist tähelepanu pööratakse antikvariaatidele. Rekvireeritakse lugematul hulgal „Ettevaatamatuid neiusid” ja „Tulekahjusid metropolis”. Et need, kes eelistavad odavate romaanide petlikke illusioone, ei leiaks enam kusagilt pääseteed.

Ersatsi surm peaks saabuma loomulikul teel koos kapitalismi surmaga 1948. aasta veebruaris. Nõnda ometi ei juhtu. 1950. aastal kuulutataksegi siis, et igasugune köögikatade lugemisvara avaldamine on riigivastane tegu.

[—]

Aktsiooni ajal kasutatakse määratlust „kirjanduslik praak”.

Protokollid on täis nimetusi nagu „väärtusetu praak”, „mõttetu praak”, „ameerika praak”, „nüri praak”, „sentimentaalne praak” jms. Ajakirjandus selgitab, et praak on kodanlik viis kasumit saada. Kapitalism söödab seda töölistele ette, et neid nüristada.

[—]

 

Pavel Janáček koos Michal Jarešiga uurisid enam kui saja sõjaeelse ersatskirjanduse autori elukäiku.

Peaaegu mitte kellelgi neist ei õnnestu uues süsteemis enam kirjanikuna funktsioneerida.

Paljud kirjanikud püüavad unustada omaenda minevikku. „Kui minu raamatud kõrvaldati raamatukogust kui väärtusetu praak, kadus igasugune tööisu ja nüüd püüan pühkida mälust oma kirjanduslikud patud,” selgitab kirjandusinstituudile 1960. aastatel Marie Kyzlinková, „Hella südame” autor. Pärast pattude mälust kustutamist on ta üksnes ja ainult raudteeinspektori koduperenaine.

Paljud jäävad alatiseks kõrvalekõrjutuks. Kommunistid ei hooli nende lubadustest, et nad tahavad saada nüüd paremateks kirjanikeks. Jova Patočková kinnitab kirjas Informatsiooniministeeriumile: „Minu raamatus „Vaimustatu otsib varju” võidutseb laitmatu iseloomuga neiu. Sotsialistina pean ju teadma, milline näeb välja tavaline elu. Oma raamatus vastandan töösse positiivselt suhtuvale neiule mineviku naise: laisa, lodeva, koketeeriva.

Ministeerium ei usu Patočkovát ega anna luba romaani avaldada, autor lülitatakse avalikust elust välja.

On vaid üks kirjanik, kes likvideerib enda ja astub uuena iseenda asemele.

Kõigepealt on tema nimi Eduard Kirchberger.

Pärast Karel Fabián.

Need on kaks täiesti erinevat autorit.

Muutus võtab aega kolm aastat. Sotsialistlikud kirjandusleksikonid ei maini Fabiáni minevikku.

Uues kehastuses on isegi allkiri teistmoodi käekirjaga.

 

Esimene kirjutab vaimudest, koletistest, nõidadest, revolvritest ja mõrvadest. Teine kirjutab töölistest, partisantidest, kommunistidest ja rahvavaenlastest.

Esimesel hirmutavad lahtikaevatud hauad, kus lebavad väljarebitud südametega naised. Teisel hirmutavad ekspluataatorid, kes rikastuvad tööliste arvel.

Esimene paisutab viirastusi. Teine – plaani täitmist.

Esimene on võlutud saladuslikest koobastest, kaljusse raiutud pühakodadest ja keldritest, kus elavad deemonid. Teine – kui räägib mingist keldrist –, siis on see Ameerika imperialismi käsilaste peakorter.

 

[—]

 

Teine osa. Põhjus

Kas muutus oli tema jaoks valulik?

Kas inimene, kes teeb kõik, et meeldida totalitaarsele valitsusele, püüab samal ajal meeldida kõigile?

Kas ta armastab lipitseda?

Kas ta üldse oskab mingis olukorras öelda „ei”?

Kas tema uus mina saab tähtsamaks kui ta ise?

Karel Fabiánilt küsitakse, mida ta tegi enne sõda. Ametlikes elulugudes mainitakse „publikatsioone”. „Ma ei omista neile mingit väärtust,” lisab ta kohe, ehkki Kirchbergeri jutustused olid äärmiselt menukad.

Süsteem peab teadma tema metamorfoosist. Miks on siis kommunistid tema muutuse vastu sallivad, samal ajal kui sajad autorid on avalikust elust välja lülitatud?

„Ja just see on kõige huvitavam. Ehk uurite seda,” julgustab mind Pavel Janáček.

Eduard Kirchberger/Karel Fabián suri 1983. aastal, möödas on juba kakskümmend kaks aastat. Ma otsin tema tuttavaid, ajan arhiivides jälgi.

Üks tema kahest tütrest elab Saksamaal. Endine ajakirjanik Bratislavast, emigreerus 1980. aastal. Nad teesklesid mehe ja pojaga, et sõidavad Šveitsi puhkama. Ta räägib: „Kogu tee olime hoolsad, et rääkida autos vaid tühja-tähja. Et režiim ei taipaks midagi, kui on paigaldanudki autosse pealtkuulamisseadmed.”

Kõik temas hakkas mõranema, kui ta oli pealt näinud lennukatastroofi – inimesi täis lennuk kukkus Bratislava lähistel veehoidlasse. Lennuk kukkus nina ees vette, tagapool istuvad inimesed lämbusid. Keegi ei teadnud, kuidas neid sealt välja aidata. Kaldal oli rahvamass, miilitsad kiskusid inimestel filme fotoaparaatidest välja. Kui ta tagasi toimetusse tuli, küsis peatoimetaja, miks kuradi pärast ta üldse sinna läks ja ega keegi temalt dokumente ei küsinud. Naine ütles, et tahab sellest kirjutada. „Unusta ära,” kuulis ta vastuseks. „Pea meeles, meil lennukid alla ei kuku.”

„Kui mu isa kuulis, et põgenesin riigist,” räägib tütar edasi, „kaotas ta kõnevõime. Ta oli ju tagunud mulle oma kommunistlikke vaateid pähe. Hea, et ta oli siis juba pensionil ega kirjutanud enam, sest muidu oleks tal olnud suuri probleeme.”

Teise tütre, pensionile jäänud kontoritöötaja, leian Prahast. Tema ei emigreerunud. Vaatab parajasti laenutatud õudukat. Lapselaps toob talle ühe filmi päevas.

Tütar on kõik need aastad emaga elanud. Kahjuks on Fabiáni abikaasa just kuu aega tagasi surnud. Ja enne ära põletanud kõik oma mehe märkmed. Tütar küsib: „Ma tegelikult olen ise samamoodi uudishimulik. Muutus selleks Fabiániks, et ellu jääda?”

Uues süsteemis kasutab K.F. oma annet nii: „Meie metallurgiakombinaadid – see on riigi magu. Kivisüsi on tema süda. Elekter, aur ja gaas aga veri.”

1949. aasta – majanduses algab viisaastak. Ja viisaastakuplaani kohaselt hakkavad kõik paremini riides käima, saavad hästi toidetud ja elavad toredasti, kellelgi ei ole enam mingeid eksistentsiaalseid muresid. K.F-ist saab Praha nädalalehe Květen reporter. Tema debüüt on nädalalehe viimasel leheküljel, aga varsti on tema reportaažid avalugudeks. „Viisaastak sajandite vastu” – on ühe pealkiri. Ta tõuseb peatoimetaja soosingusse.

Ühes oma tekstidest küsib K.F.: „Mida tähendavad pesumasin, elektripadi ja elektripudel lapsele?”

Ja vastab ise: „Need on viisaastaku teenrid.”

Artiklis „Probleemid kivisöega” rõhutab ta, et tänapäeval pole perekonna vundamendiks mitte laps, vaid kivisüsi. „Kivisüsi on leib. Kivisüsi on maja. Kivisüsi on maapealne paradiis.”

Juba viisaastaku kolmandal kuul ütleb K.F-i reportaažis tekstiilivabrikust sealne kaadritöötaja, kes on vaimustuses uuest süsteemist: „Elame muinasjutuliselt.” „Ja kõik on nii head,” lisab raamatupidaja. „Pole enam halbu ja valelikke inimesi.”

K.F. peaks olema 1949. aastal kõige õnnelikum kirjanik. Sest tema avaldab Tšehhoslovakkia esimese sotsrealistliku romaani.

Selle pealkiri on „Lugu elektrijaamast”, see ilmub Tšehhoslovakkias kommunismi võidu esimeseks aastapäevaks.

Ainult et E.K. oli veel kaks päeva enne kommunistide võimuletulekut antikommunist.

Enne sõda avaldab ta ajalehes Národní listy. See oli Rahvusdemokraatide häälekandja, üks tähtsamaid kodanlikke väljaandeid. 1937. aastal, pärast Tšehhoslovakkia rajaja, filosoofi ja presidendi Tomáš Garrigue Masaryki surma, keda kommunistid aina mustama jäävad, kirjutab E.K. pühendusluuletuse, milles lubab, et demokraatia ja Masaryki eest on ta valmis valama verd ja andma oma elu.

Pärast sõda ilmub E.K. välja Liberecic.

Ta naeratab aina, aga kinnise suuga.

Ta töötab pangas, jutustusi avaldab sotsiaaldemokraatide nädalalehes Stráš severu. Tšehhoslovakkia on kolm aastat pärast sõda viimane nõukogude bloki demokraatlik riik. Parlamendisaadikutest on vaid nelikümmend protsenti kommunistid, teisel kohal on parlamendis rahvussotsialistid, kolmandal rahvaliitlased ja neljandal sotsiaaldemokraadid. Stráš severu peatoimetaja on parlamendisaadik dr Josef Veverka.

Kui 20. veebruaril 1948 astuvad tagasi kaksteist mittekommunistlikku ministrit, kes olid kommunistidega loodud koalitsioonivalitsuses (millega algab viiepäevane Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei täielik võimuhaaramine, mida nad hiljem hakkavad nimetama Võidukaks Veebruariks), siis kirjutab E.K. oma peatoimetajale kirja:

„Kulla Josef, kirjutan Sulle, et Sa oleksid nüüd tugevam kui kunagi varem. Kui ma kuulsin, mis toimub Prahas, siis kardan, et Sind võidakse iga hetk vahistada. Nüüd näen ma enda ümber nõrgukesi, kes keeravad ennast vasakule üksnes seepärast, et „neil on ju pered”, aga õnneks ei ole need inimesed meie ridadest.

Sellepärast kirjutan Sulle, Josef, et mulle võid alati loota, nagu ka kõigile, keda siin Liberecis oled üles kasvatanud. Oleme valmis vangi minema, sest me teame, et kommunism on totalitarism, ja me võitleme totalitarismi vastu, ükskõik, mis vormis see ka ei esineks. Ehk püsib kommunism aastakese, aga lõpuks saabub vabadus, sest sellised on loodusseadused.

Võid neid sõnu uskuda, need purskusid siin kabinetis justkui iseenesest.”

Hommikul vara paneb ta kirja peatoimetaja lauale, kes seda kunagi ei loe. Tund hiljem saab Stráš severu peatoimetajaks kommunist, kes annab ümbriku edasi Julgeolekule.

Kirja viimased sõnad on: „Seepärast käärime käised üles ja astume võitlejate ridadesse. Seda on väärt minu kahe tütre vabadus. Sinu E.K.”

Ainult et varsti pärast seda kirja anub E.K. kommuniste, et need ta parteisse võtaksid.

Ta kinnitab: „Pärast Võidukat Veebruari mõtisklesin esimest korda kommunismist. Minu jaoks on kommunism evangeeliumiks.”

E.K. rõhutab: „Ma kinnitan, et ma ei taha Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei käest mingeid hüvesid ega hakka ka kunagi tahtma. Mul ei ole isiklikke huvisid, siin ei mängi rolli hirmumotiiv ega külm kalkuleerimine, mis on nii paljusid parteisse ajanud. Ma tulin oma järeldustele iseseisvalt. Ma ei tea, kuidas te otsustate minu puhul, aga kui te mind vastu ei võta, siis põlgate ära hea tahtega inimese.”

Ta selgitab oma kirja dr Veverkale: „Mulle räägiti Veverkast ja ma tundsin talle kangesti kaasa. Ööl, kui kirjutasin selle saatusliku kirja, töötasin peaaegu hommikuni „Tragöödiaküttide” kallal, jõin palju musta kohvi ega suutnud uinuda. Tegin lahti konjakipudeli ja jõin veidi ülemäära. Kahjuks sattusin härdasse meeleollu ning pidin otsima oma kaastundele objekti. Asjaolude õnnetul kokkulangemisel meenus mulle dr Veverka. Ma mõtlesin siis, et tal on pere, et kindlasti oleks ta tahtnud saada ministriks jne. Istusin kirjutusmasina taha ja tippisin selle lohutuskirja. Ma mõistan, et see paistab uskumatuna, ometigi juhtuvad kirjanikega öösiti igasugu kummalised asjad.”

[—]

(„Tragöödiakütte” ei sünni kunagi, tõenäoliselt ei pannud ta sellest ridagi paberile.)

E.K. läheb kaasa üleüldise suundumusega.

Üks Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei peamisi ideolooge Václav Kopecký oli üllatunud, et parlamendis hääletavad kommunistlike seaduste poolt nagu üks mees ka mittekommunistlikud saadikud, isegi mittedemokraatliku konstitutsiooni poolt 9. mail 1948. „See oli lausa ebameeldiv,” kirjutab ta aastate pärast, „sest selline olukord jättis sundimise mulje. Kommunistid isegi palusid mõnelt saadikult, et nad hääletaksid vastu või oleksid kas või erapooletud, andsid neile garantii, et nendega ei juhtu midagi – kõik asjata. Viimane kui üks hääletas poolt.”

E.K. lisab oma parteissevõtmise palve lõppu, et ta pole kodanlase perest, et tema isa oli teenija, pärast kontoriametnik, vanaisa aga kingsepp.

 

Ainult et kohe pärast oma armastuse puhkemist kommunismi vastu põgeneb E.K. sotsialistlikust riigist.

Kommunistid ei varja, et õiendavad arved, kellega vaja. Julgeolek hakkab kohe jälgima ministreid, kes tagasi ei astunud. Endine justiitsminister (demokraat Prokop Drtina) üritab enesetappu. Välisminister (Jan Masaryk, Tomáš G. Masaryki poeg) leitakse oma akna alt kiviplaatidelt, pea lõhki. Ühed arvavad, et ta hüppas ise, et näidata oma leppimatust režiimiga. Teised, et režiim lasi ta neljanda korruse aknast välja visata.

Kedagi ei lubata enam riigist lahkuda.

Üks koomik esineb piirivalvuritele ja põgeneb koos perega Saksamaale komejandi vaheajal. Parajasti ei valva keegi piiri, kõik ootavad teist vaatust. Rahvussotsialistide noortesektsiooni juht põgeneb Praha-Pariisi rongi restoranvaguni lae ja katuse vahel. Sotsiaaldemokraatide liider ja tema naine panevad selga suusariided ning suusatajaid teeseldes pääsevad Austriasse. Endine Tšehhoslovakkia suursaadik Bulgaarias pääseb üle piiri suures raamatukastis, mille Mehhiko suursaadik deklareerib kui isikliku pagasi.

E.K-l pole ikka vastust, kas TKP ta vastu võtab. Keegi pangas ütleb talle, et selle Veverka kirja eest võidakse ta arreteerida, sest ta ründas kirjas Tšehhoslovakkia rahvast. Ta hakkab Libereci ja Praha kioskitest kokku ostma tulemasinakive. Ta teab, et need oleksid Saksamaal maksevahendiks. Ta veenab pagema ka maksuametnikust kolleegi, kelle juurde peidab tulemasinakivid. Ta pihib kolleegile, et kui ta ei põgene, siis tapab end ära. Nutab.

Nad põgenevad päeval, kui E.K. tuleb pangast ja näeb oma maja ees miilitsaautot.

Berliinis räägib ta ülekuulajatele, et tema riigis valitseb punane terror, et korralik inimene ei ole võimeline elama kommunistlikus põrgus.

 

Ainult et kahe kuu pärast tuleb ta tagasi.

Ajakirjanduses ilmub järjejutuna tema hoiatusromaan. Ta kasutab pseudonüümi František Navrátil (perekonnanimi tähendab tagasipöördumist).

Loo võib kokku võtta nii: öösel ujuvad nad sõbraga üle Neisse jõe Saksamaale, et sealtkaudu Londonisse pääseda. Nad roomavad soos, on tundide viisi põllul pikali. Navrátilil tõuseb kolmekümne üheksa kraadine palavik, aga kusagil ei anta talle lonksugi vett enne, kui ta on näidanud dokumente. „Võib-olla sellepärast, et meil pole millegagi maksta. Inimesed Läänes tuleb ära osta.”

Iga lugeja jaoks on kohe selge, miks Navrátil tagasi pöördus. Saksamaal pole ühtki pagulaslaagrit, mida tegelased külastanud poleks. Kusagilt ei saanud nad mingit abi, mitte leivakäärugi. „Me aitame vaid neid, kes on meile kasulikud,” kuulevad nad vastuseks abipalvetele. „Kui räägid nendega ideaalidest,” kinnitab ta lugejatele, „hakkavad nad kaastundlikult naerma. Neil pole ideaale, nad mõtlevad ainult rahast.”

Näljast nõrkedes jõuavad nad jalgsi Hamburgi. Eeslinnas näevad nad läbi akna, kuidas üks abielupaar tülitseb. „Kuidas võivad tülitseda inimesed, kellel on oma laud, oma põrand, oma lagi ja oma keel? Inimene on ikka idioot.”

Järjejutt nädalalehes Květen meeldib võimudele nii väga, et Navrátil loeb selle ette ka raadios. Pärast avaldab põgenemisloo laiendatud variandi romaanina „Põgeneja”.

„Ma arvan, et ta pidi seda kirjutama,” räägib täna tütar. „Ta tuli meie juurde tagasi, sest ema ei saanud üksi hakkama, ja isa kartis hirmsasti karistust. See raamat oli lunastuskirjaks kannatustest, mis võisid teda tabada.”

 

Ainult et režiim oli kuulutanud põgenejatele välja amnestia (mida tütar ei teadnud, sest ta oli siis väike tüdruk) ja neid ei ähvardanud miski. E.K. kasutabki just seda amnestiat ära.

Tšehhoslovakkiast põgenevad isegi lapsed. Näiteks ühe kuu jooksul pärast Võidukat Veebruari saab Budějovice Julgeolek piiril kätte kaheksa poissi. Euroopa ajakirjandus kirjutab põgenemistest ja võimud peavad tegema näidisamnestia. E.K. tulevased piinad on seega anulleeritud.

 

Ainult et amnestiale vaatamata tahab E.K. kommunistlikku võimu leebe kohtlemise eest veel eriliselt tänada. Ta pakub Julgeolekule koostööd.

Kõigepealt räägib ta põgenemisest kolleegile, see kannab sellest ette Siseministeeriumisse. Varsti kutsutaksegi kirjanik ministeeriumisse major Bedřich Pokorný juurde. Ameerika Hääl nimetab majorit „punaseks timukaks”, timukas ise ütleb oma uurimismeetodite kohta „nööpnõelad ja kruvikeerajad”. Major sõbruneb suure lüürilise luuletaja František Halasiga ja suudab näiteks pidada loengu prantsuse maalikunsti mõjust tšehhi maalikunstile.

Pokorný tassib ministeeriumisse kümneid ajakirjanikke, kes peavad kuulama E.K. lugu põgenemisest. Jutustus on muljetavaldav.

„Siis ma mõistsin, et olen teinud poliitilise vea,” tunnistab hiljem K.F. „Just seepärast, et pärast minu tagasipöördumist käitusid rahvavõimu organid koos major Pokornýga minuga väga korralikult.”

Just eriülesannete osakonna juhataja asetäitja Pokorný pakub talle välja, et ta kirjeldaks põgenemist ja naasmist.

Pokorný pakub ka, et ta kirjutaks eraldi raamatu ja filmistsenaariumi temast, Julgeoleku majorist. Majoril on juba ka pealkiri valmis mõeldud – „Ma tulin, et tulistada”.

E.K. näeb temas oma eestkostjat. „Tihti õhtuti,” ütleb ta hiljem, „saatis major mulle auto järele ja me arutasime marksismi küsimusi, milles ta oli mulle heaks õpetajaks.”

(Varsti arreteerib Julgeolek oma majori. Selle eest, et ta kasutab ülekuulamistel gestaapolikke meetodeid ja lubab Julgeolekusse tööle endiseid gestaapo kaastöölisi. Karistus: kuusteist aastat vangistust.)

Enne seda aga lubas major E.K-l kolida perega Prahasse ja pakkus talle tööd nädalalehes Květen. Varsti kirjutab E.K/K.F. seal viisaastakust.

Siis pakub E.K. – lisaks sellele, et ta juba lubas kirjutada majorist raamatu – spontaanselt välja, et värbab toimetustest veel paar informaatorit.

Ainult et kohe hiljem räägib ta kõigile, et on agent ja tahab luua agendivõrku.
(Kui ta arreteeritakse – riigisaladuse reetmine –, siis on tal varuks vaid üks seletus: „Ma tahtsin tunda end paremana kui need, kellele seda rääkisin.”)

Ainult et ühest asjast ei räägi ta üldse: kuu aega pärast Saksamaalt tagasipöördumist kaebab ta ühe naise peale, hävitades sellega ta elu.
Žofia V. on rikas lesk,  kellel on Vltava kaldal Rahvusteatri kõrval kõrguv kivimaja, kus ta võttis sõja ajal vastu SS-i kõrgeid ametikandjaid. Kuna liiguvad kuulujutud, et K.F. on Lääne agent, siis otsib lesk ise ta üles ja palub abi põgenemisel. Ta tahaks Tšehhoslovakkiast kaduda lähima kuu jooksul. Lesk arvab, et on kavalam kui Ida L., kellest parajasti kirjutatakse ajakirjanduses, et ta peeti kinni üle kolme kilo kahekümnedollariliste kuldmüntidega, mis olid marlisidemega ümber rindade seotud.
K.F. lubab talle oma abi ja sõidab majorile ette kandma.
Pokorný lausa hüppab rõõmust, et leebe suhtumine K.F-i tasus ära, et tegemist on suure asjaga, mis toob talle kuulsust. Järgmisel hommikul võetakse Žofia V. vahi alla.

Ainult et samal õhtul läheb K.F. naist hoiatama.
Nad kohtuvad kohvikus. „Mul olid süümepiinad,” tunnistab mees hiljem, „ja soovitasin tal pageda otsemaid, mitte kuu aja pärast. Naine ütles, et tal pole veel piisavalt ehteid ja väärisasju kokku kogutud ning lahkus. Justkui poleks üldse teadvustanud tõsiasja, et homme pannakse ta kinni.”
Naine arreteeritakse koidikul. Nädal hiljem võtab ta arestikambris mürki ja sureb.

 

Püsiviide Lisa kommentaar

Klaus-Peter Wolf

24. apr. 2014 at 2:39 p.l. (Nädala autor 2014) (, , )

Klaus-Peter Wolf on tänavu kirjandusfestivali Prima Vista külaline.

Tema kohtumine lugejatega toimub 9. mail kell 16.30 TÜ Raamatukogu konverentsisaalis. Esitletakse kriminaalromaani ”Ida-Friisi veri” eestikeelset tõlget. Kirjanikuga vestlevad TÜ õppejõud Reet Liimets ja tõlkija Piret Pääsuke.
Lauludega elavdab kohtumist kirjaniku abikaasa Bettina Göschl.

Menukas saksa  kirjanik ja stsenarist Klaus-Peter Wolf (sünd 1954) on  produktiivne autor, kes on välja andnud üle 60 raamatu lastele, noortele ja täiskasvanutele ning kirjutanud teist sama palju stsenaariume (tele)filmidele. Wolfi laste- ja noorteraamatud on leidnud laia vastukaja ning kriminaalromaanid saanud bestselleriks. Wolfi näol on tegemist tõelise rahvakirjanikuga, kellele on edu toonud lugejate siiras poolehoid.

Eesti kirjandussõpradele ei ole Wolf tundmatu. 1990. aastal ilmunus temalt “Rock’n’roll ja ridamaja”, mille vaimukalt jutustatud lood on naerutanud juba mitme põlvkonna lugejaid. Eesti keelde on tõlgitud ka Wolfile tuntuse toonud varasem romaan kriminaalsest noortekambast “Purgiõlu ja frikadellid” (2003) ning noortekrimka “Nohik” (2011).

Kirjanikule tuntusele on kindlasti kaasa aidanud tema stsenaariumide põhjal vändatud filmid. Wolf on kirjutanud stsenaariume saksa kultussarjadele  „Kuriteopaik“ („Tatort“)  ja „Politseikutse 110“ („Polizeiruf 110“) ning stsenaristi kätt on tunda ka tema kriminaalromaanides.

Kümmekond viimast aastat elab Wolf Põhjamere ääres Nordenis ja  on  pühendunud  Ida-Friisi-aineliste kriminaalromaanide kirjutamisele. Põhjamere rannik, mõõnameri, hooajal suvitajatega täituvad saared on Wolfi Ida-Friisi krimisarja tegevuspaik. Aastatel 2007–2014 on sarjas ilmunud kaheksa romaani, neis kõigis juhib juurdlust komissar Ann Kathrin Klaasen. Sarja teine raamat “Ida-Friisi veri”  ilmus äsja eesti keeles (väljaandja kirjastus Atlex).

Wolf on kirglik lugude jutustaja, kelle kirjanduslik kreedo on maksimaalne tõepärasus: ladusad dialoogid ja usutavad karakterid, põnevuse loomine, reaalsuse ja fiktsiooni meisterlik sidumine. Selle kõige taga peitub aga tõsine töö. Nimelt on Wolfile iseloomulikud hämmastavad ja julged meetodid oma raamatute jaoks materjali kogumisel: ta olnud mootorratturite jõugu liige ja asutanud naistevahendamisfirma, et tundma õppida miljööd ja siduda elulähedus oma tekstidesse.

Klaus-Peter Wolf sündis 1954. aastal Ruhri tööstuspiirkonnas Gelsenkirchenis. Tema kirjutamisanne avaldus varakult. Juba 8-aastaselt pani ta kirja ja müüs koolikaaslastele esimesed lood, 14- aastaselt ilmusid esimesed jutud trükist ja koos gümnaasiumi lõpetamisega tuli esimene kirjandusauhind. Wolf on õppinud ülikoolis mõned semestrid juurat, töötanud evangeelses noortekodus, lasknud tegevjuhina pankrotti kirjastuse ja aidanud Nicaraguas rajada trükikoda. Ta on kuulunud kommunistlikku parteisse ja astunud pärast Nõukogude Liidu külastamist sealt pettunult välja.

Klaus-Peter Wolfi raamatuid on tõlgitud 24 keelde ja müüdud üle 8 miljoni eksemplari.

Klaus-Peter_Wolf

Katkend: “Rock`n`roll ja ridamaja”, Eesti Raamat 1990, lk 160-165.

Ta viskas avatud luulekogu minu ette lauale ja osutas sõnatult avatud lehekülgedele. Ma kulutasin peaaegu pool tundi, et aru saada, mis oli juhtunud. Võtsin telefoni sülle ja püüdsin kirjastusse helistada. Ma ajasin kolm korda numbri segamini, panin siis toru hargile ja palusin Barbaral valida. Samal hetkel helises telefon, ning toru otsas oli minu kättesaamatu kirjastaja.

Ma tõmbasin sügavalt hinge, võtsin nõuks mitte mingil juhul ärrituda, vaid otsekohe nõuda laialiveo ärakeelamist. Vea võis veel heaks teha – kõik pidi uuesti laotama ja trükitama.

“Klaus-Peter! Ime on sündinud! Kujuta ette, üks sinu vaenlasi, suur kriitik Knut Schneider-Möllendorf, helistas just kirjastusse. Ta on vaimustatud! Ah, mis ma räägin, vaimustatud on vähe öeldud, see mees on täiesti endast ära! Ta ütles sõna-sõnalt: nüüd Wolf lõpuks näitas, milleks ta on võimeline. Ta ütles, et andestab sulle kogu jama, mis sa viimastel aastatel oled kokku soperdanud. Ka Balzac kirjutas mõnisada idiootlikku romaani, et ära elada, aga pani ometi vahetevahel kirja ka mõne suurteose. Kuule, Klaus-Peter, see on sinu läbimurre!”

Ma ei saanud üldse aru, mis oli juhtunud, ning küsisin:

“Mis läbimurre! Millisest minu raamatust sa üldse räägid?”

“Noh, sinu uuest luulekogust! Kuule, hei, see on üsna kena kirjanduslik uuendus! Schneider-Möllendorf ennustab sulle tõelist kirjandusauhindade sadu. Ta tahab ainult intervjuu võtta ja ulatusliku kriitilise artikli jõuluväljaande lisasse kirjutada. Ta ütleb, et see on aasta parim raamat. Sellest väljaandest ei saa keegi mööda minna!”

“Kas Schneider-Möllendorf oli purjus? ”

“Jajah, sa ei suuda seda veel uskuda. Aga asjaolud on sedasi, Klaus-Peter. Lisaks lugejatele hakkab nüüd sind ka kriitika armastama.”

“Hm, ah, kas sa oled seda luulekogu üldse näinud?”

“Muidugi mitte. Sa tead, et ma selliste pisiasjade pärast ei muretse. Sellest tuleb autoritega ainult tüli. Selleks on mul toimetaja. Aga, vanapoiss, seda luulekogu ma loen! Kui ma ka täna-homme ei jõua… võib-olla puhkusel olles, eks näe! Ma olen alati sinusse uskunud. Kas ma oleksin muidu sulle pidevalt avanssi andnud? Ja näed nüüd, mul oli õigus. Sa oled end maksma pannud. Lõpuks!”

“See, et Schneider-Möllendorfil on parajasti keskea kriis või on ta kangeid narkootikume nautima hakanud, ei tähenda veel läbimurret. Pealegi, mida sa Schneider-Möllendorfilt tahad? Minu raamatuid ostetakse hästi ka temata.”

“Jah, aga see võtab nüüd hoopis teise ulatuse. Rahale tuleb lisaks ka au. Nad teevad sinust parima kirjaniku. Nad puistavad su kirjandusauhindadega üle ja veavad sind välismaal ringi kui meie lootustandvat järelkasvukirjanikku. Mees, vanapoiss, küll mõnel ikka veab! Kui sa vaid teaksid, kuidas ma sind kadestan!”

“Kuule, me peame selle asja kohe selgeks tegema. Tegemist on arusaamatusega. Juhtus nimelt nii: minu tütar…”

“Ära ole nii tagasihoidlik! Sa oled sellega lõpuks hakkama saanud, lõpuks ometi! Ah jaa, ja siis on veel siin kaks järelepärimist raadiost, kes tahavad sinuga intervjuud teha. Ühe ööprogrammi jaoks, kus sa peaksid oma luuletusi ette lugema. Vahele mängivad nad rockmuusikat ja ajavad sinuga juttu. Mees, mees, ma ütlen sulle, see raamat hakkab võimsalt sisse tooma. Teised tahavad saadet kella kuue ja seitsme vahel. Uute tendentside üle saksa kirjanduses. Sellisel teemal poleks sind varem iialgi rääkima kutsutud!”

“Kuue ja seitsme vahel hommikul ei kuula ükski inimene diskussiooni. See on lollus.”

“Jajah, ta ei suuda sellest üldse aru saada. Meie geenius! Aga mul pole rohkem aega. Ma oleksin ise veel hea meelega läbi astunud, et sind isiklikult õnnitleda, aga sa näed ju, kuidas need asjad on. Meie, kirjastajad, näeme päevad läbi vaeva, et teil, autoritel, hästi läheks! Ole siis terve, vanapoiss, ja ära lolliks mine! Loodetavasti kirjutad sa peagi uue, niisama kõva luulekogu!” Ta pani toru hargile.

Minu vastustest ja küsimustest oli Barbara väga hästi aru saanud, millest jutt käis, ja lisas:

“See Schneider-Möllendorf teeb su pihuks ja põrmuks, loodetavasti on see sul selge. Sa oled tema jaoks nagu juhuslikult suhukukkunud suutäis. Ta paneb sind suurima heameelega pannile. Nii-öelda kirjanduslikku surmaohet ohkama. Nüüd saab ta lõpuks tuua näite teesile, mida ta juba aastatid korrutab.”

“Millisele teesile?”

“Et sa oled nõdrameelne. Ning tegelikult pole sulle vaja kirjastajat, vaid psühhiaatrit.”

Arvatavasti oli Barbaral õigus. Ma olin kutu. Võib-olla õnnestuks mul veel natuke raha kirjastuselt välja pressida, et sellega mõni putka avada. Minu talenti veenda inimesi tegema asju, mida nad tegelikult üldse ei taha, saaks võimaluse korral ka rahategemiseks kasutada. Võib-olla võiks mõne kindlustusfirma juures…

“Sina kindlustusagendina – sellest ei tule midagi välja, Klaus-Peter. See toob sulle ainult õnnetust.”

Olin valmis uluma. Vaatasin veel kord luulekogu kolmandat lehekülge ja nutsin end siis Barbara rinna kohal tühjaks. Ta lubas mind järgmistel päevadel telefonikõnede eest kaitsta.

Ütlesin ära kõikidest kohtumistest lugejatega, lasksin Barbaral end välja vabandada, tuues põhjuseks kõva gripi. Loomulikult teadsin, et ma ei või igaveseks ajaks tagasi tõmbuda, eriti nüüd, mil mind lausa saatanliku mõnuga kutsuti kohtumistele, intervjuudele ja diskussioonidele.

Kuigi ma ka telefoni ei võtnud, kuhjusid sellest hoolimata minu ette ikkagi üha suuremad kirjakuhjad, mis panid südame valutama, kuni ma neid avasin.

Keegi Alois Schmidt Oberstdorfist ähvardas mind Bayerni tarbijate kaitse ühinguga, kuna tema arvates on lugejal ka teatud õigused, ja neid võib esitada ka luulekogule.

Kui mul oleks vaid olnud julgust Alois Schmidtile öelda, kui õiged nõudmised tal minu arvates on…

Väga austatud härra Wolf,

Käesolevaga teeme teile ettepaneku tulla meie ülikooli kirjandusteaduslikule seminarile. Teeme ettepaneku, et loeksite kõigepealt kakskümmend minutit oma tekste ning diskuteeriksite pärast seda üliõpilastega. Honorariks pakume 1000 marka pluss sõidukulud esimeses klassis. Kas olete nõus?

P.S. Kui soovite, võib meie jaama raamatukaupluses pärastlõunal korraldada ka autogrammitunni. 

 

        Pettunud lugejate sõimukirjade kõrval leidsin posti hulgast kaksteist sellist küllakutset.  Igaühes pakuti mulle honorare, mis olid kaks-kolm korda suuremad pakkumistest, mida olin saanud veel paar nädalat tagasi. Minu kirjanduslik allakäik tähendas kogu perele majanduslikku tõusuaega. Sellest hoolimata ei saanud ma peast seda kioski-ideed. Ma ei tahtnud üliõpilaste ette ilmuda, mul polnud tahtmist lasta end rahvaülikoolide kirjanduslikes klubides mõnitada.

Siis ilmus kõige tähtsamas kirjanduslikus nädalalehes terve lehekülje pikkune artikkel minu uuest luulekogust. Pealkiri: “Kirjandus on surnud, elagu kirjandus!”.

Ma ei julgenud seda lugeda, mängisin parem Monaga haiglat. Mina olin patsient, tema oli kirurg, samal ajal võttis Barbara kõheldes artikli ja puhkes lõpuks heledalt naerma. Ta ei suutnud pidada, luges mulle aeg-ajalt mõne rea ette, tsiteeris sõna-sõnalt ning pühkis seejuures naerupisaraid.

“Nad pole sellest aru saanud, Klaus-Peter, nad pole sellest tõepoolset aru saanud! Nad peavad seda äravussitud luulekogu suureks kirjanduslikuks sünnitiseks. Uuenduseks, mida kõik on oodanud. Kuula vaid: ”Täiesti mõttevabas maailmas võtsid autorid endi ülesandeks edaspidi otsida mõtet, väljapääsu. Wolf paljastab oma uues raamatus selle kui mõttetu, valeliku tegevuse. Kui maailmal pole enam mingit mõtet, siis pole ka kirjandusel enam mingit mõtet. Ümbritseva keskkonna hävitamise loogiline tulemus on nüüd kirjanduse hävitamine, jah, koguni keele hävitamine. Tema luuletused on apokalüptilised loitsud, virgutavad terviklikud kunstiteosed, mis on visuaalsuses Wieni dadaistide algatatu järjekindlalt lõpule viivad ning  ei jäta seejuures arvestamata ameerika autorite cut-up-tekste.

Kas sellega algab uus ajastu kirjanduses? Kas kirjandus lööb käega raamatule? Keeldub järjekindlalt audiovisuaalsetest meediumidest ning läheb selle asemel üle muuseumi valdkonda? Kas kirjanduse väljapanekud muuseumides on edaspidi mõeldavad? Kas muuseumisaali jahe ümbrus on nendele keelepildikollaažidele sobivam kui kahe raamatukaane ahtus?

Sellele uuele kirjandusele on iseloomulik kõigi selgituste puudumine. Ei eessõna ega järelsõna anna lugejale võimalust paigutada neid tekste juba olemasolevatesse lahtritesse, neid unustada. Nad kuulutavad ette kaduvat tsivilisatsiooni.”

Retsensendi tegi kurvaks vaid see asjaolu, et pidi tulema triviaalkirjanik, laia lugeja jaoks kirjutaja, olmeautor, et näidata: möödas on sõbralike luuletuste, armsa norimise ja tundeeluliste nõuannete andmise aeg.

Sellesama postiga sain esimest korda ilma nõudmata kirjastajalt tšeki.


Tõlkeid eesti keelde

“Rock`n`roll ja ridamaja”, Eesti Raamat 1990
“Purgiõlu ja frikadellid”, Kirjastuskeskus 2003
“Nohik”, Koolibri 2011

 

Linke
http://www.klauspeterwolf.de/

http://de.wikipedia.org/wiki/Klaus-Peter_Wolf

http://www.krimi-couch.de/krimis/klaus-peter-wolf.html

Püsiviide Lisa kommentaar

Mihhail Veller

9. apr. 2014 at 2:20 p.l. (Nädala autor 2014) (, , )

Mihhail Veller (1948) – nii Moskvas kui Eestis elav vene keeles kirjutav kirjanik, rahvuselt juut. Sündinud Ukrainas sõjaväelase perekonnas. Vellerit on tõlgitud paljudesse keeltesse, ta on tõusnud Venemaal kümne loetavama kirjaniku hulka.

Tartu kirjandusfestivali Prima Vista külastab hinnatud vene kirjanik Mihhail Veller.
Veller esineb 8. mail Tartu Ülikoolis loenguga
“Inimkonna mõte ja funktsioon universumi evolutsioonis” („Смысл и функция человечества в эволюции Вселенной“), kus tema vestluspartneriks on kirjanik Hannes Varblane. Loeng toimub koostöös Tartu Ülikooli Filosoofiateaduskonnaga.

9. mail kell 17.30 linnaraamatukogu saalis kirjanik Mihhail Velleri kohtumine lugejatega “Armastus ja kirg maailma kirjanduses” (vene keeles)

Mihhail Velleri raamat


Katkend: “Legendid 2”
, Hermes 2006 lk 70-76.
Kuberneri hetk
“On ainult MiG – sa temast kinni ei hoia”

                                                               Laul nõukogude kinofilmist.

 

Tuhande üheksasaja üheksakümne esimese aasta novembri lõpus määrati Boriss Nemtsov Nižni Novgorodi kuberneriks. Kuu hiljem lagunes Nõukogude Liit.

Noorele mehele, kes polnud veel kolmekümnesekski saanud, oli see määratu suur ülendamine. Poliitilise pasjansi suurmeister Jeltsin oskas valida ja tegi seda sageli – alati ühesuguse tulemusega. Kuidas nüüd öeldagi, ühel heal päeval ärkas Nemtsov kuulsusena. Erinevalt paljudest teistest vähem energilistest ja perspektiivikatest meestest, kes oleksid eelistanud üldse mitte ärgata.

Iga kuulsa mehe eluloos on läbimurdepunkt, kus läbi argipäevase kesta esimest korda nokitakse lahti auk, mis tähistab eluraja algust. Noor Napoleon, jälgides rahvasummast, kuidas Louis XVI rõdult teatas troonist loobumisest, nähvas mõtlematult: ”Tühiasi! Ainult pataljon grenadere puudub, et neid kelme linnaväravateni punuma sundida!”. Nemtsovile oli niisuguseks punktiks esimene hommik sõjaväes, kui ta sai kuulsaks üles ärkamata. Juhus kui fortuuna suudlus, saatusesõrm.

Noorsõdur Nemtsov keeldus äratussignaali peale üles tõusmast. See ei olnud protestiakt – lihtsalt ta ei ärganud üles. Teda raputati ja kontrolliti: hingas, viinahaisu ei tundunud olevat. Kohale traavis õpperühma ülema asetäitja ja tardus poosi, mis võetakse enne “desertööri mahalaskmist”. Pikka kasvu roosapõskne Nemtsov tõsteti vertikaalasendisse ja kergitati silmalauge.

Mürkmadu, kes tapab silma sülitades, oleks raevunud seersandiga võrreldes tundunud kui Vivaldi muusika. Sülitamise lõpetanud, mõtles seersant välja hukkamisviisi. Reamees Nemtsov, kui tal oli raske tõusta, peab ülejäänud kuus kuud õpperühmas edasi liikuma paterdava hane kombel, neljakäpukil. Niimoodi paterdava hane kombel tuleb tal peldikusse marssida, mida peab edaspidi koristama, ja kööki, kus toimkond teda ennast “koristab”, aga üle päeva käima kiirrännakutel.

Reamees Nemtsov tükati ärkav teadvus joonistas talle silmade ette Maresjevi õnneliku saatuse ja kuullaagritel veereva vankri eelised (kui arvestada teisi edasiliikumise viise).

Sõjaväes ärkamine ei paku üldse meeldivaid elamusi.

Mitte esimest aastat ei õpetanud seersant noorsõduritele teenistuse olemuse mõistmist, aga alluva keha kannatusi jälgides ei unustanud ta kristluse olemust – surematu hinge piina – selleta pole komandöri õnn täielik. Ega siis inkvisitsiooni leiutaja asjata alustanud sõjaväes stažeerimisest. Piinamine lootusega rikastab suuresti tundeelu, nii karistataval kui ka kasvatajal.

“Nemtsov, sul on võimalus inimese kombel kõndida ja kogu teenistuse ajal hommikuvõimlemise ajal magada, kui sa kord juba magada armastad.”

Rühm tardus. Nemtsov ärkas lõplikult.

“Kui sa kangil minust rohkem kätekõverdusi teed. Ei tee, siis käid neljakäpukil!”

Seersant oli lüheldast ksavu, kuivetu ja treenitud. Nemtsov kahetses, et oli ärganud.

“Platsile… sammu… marss!”

Seersant tegi vetruva hüppe, haaras kangist kinni ja tõmbas lõua üle kangi. Rühm loendas:

“Kakskümmend üks, kakskümmend kaks!”

“Olge lahke!”

Nemtsov rippus õhus nagu märklaud-siluett.

Suurtest, pikakasvulistest inimestest võimlejaid ei saa. Koos massi kasvuga kasvab selle tõstmiseks vajalik jõupingutus, progressioonis.

“Viis… Kuus…”

Kang rappus.

Kaheteistkümnenda kätekõverduse ajal läks ta näost siniseks. Kuueteistkümnenda juures valgusid silmad verd täis nagu saatanal. Kahekümnenda juures tõmblesid jalad ägedalt nagu poodul. Suu vahutas. Seersandi nägu muutus. Ta tegi kakskümmend seitse kätekõverdust ja kukkus siis prantsatades betoonile. Sellel päeval nööpis tal riideid kinni koikunaaber. Sööklas ta ei söönud, sest käed ei tõusnud.

Hiljem, arvatavasti soovist seersanti kiita ja kujutada teda sõnapidajana, rääkis Nemtsov, et mees oligi tal lubanud hommikuvõimlemise ajal magada – lubage lahkesti, kuid see tähendas juba tulevase professionaalse poliitiku iseloomujoonte avaldumist: nagu möödaminnes rõhutada oma erilisust ja kujutada elu vajalikes värvides. Sõduri unistused on lihtsad.

Nüüd peaks teil selge olema, kuidas kuberneriks saadakse. See tähendab, et olukord muutub, kuid tahtejõud käsib pingutada, nii et ragiseb. Muidu kogu ümbruskond ei ragise.

Niisiis, pikk on tee Tipperarysse, võtab aega mis võtab, raudsaapadki kuluvad ja omandavad poliitilise paindlikkuse raudsed karakterid: Nemtsov sabus Nižnisse, et esitleda end ametisse astumise puhul.

Fanfaarid jäid teele toppama. Nižni Novgorod on Venemaa süda ja talumehed võtsid võimu vastu malakatega. Malakatega tagusid nad vitriinid puruks. Mahe helin.

Võimul tekkis asja vastu huvi. Kas rahval läks kohtumisrõõmust mõistus segi? Või tähendab see gladiaatorivõitlust Novgorodi moodi? Või aknapesijate vandenõu? Millest kisa? Ehk pole neile juba ammu suitsutundi lubatud?

Just nii, kandis vastuvõtjate kaaskond ette: juba ammu. Lubage siis! Ei saa. Linnas on sigaretid otsas. Nagu näete, tubakamäss. Demokraatia on võitlus suitsumehe õiguste eest.

Esimese kuu töötas energiline kuberner varustajana. Hommik algas nõupidamisega selektorside kaudu, siis sõitis ta ise kontrollima ja tuld saba alla tegema. Sabadest polnud puudus, õhtuks väsis käsi ära.

Kui sigaretid müügile tulid, kadus viin. Kui viin müügile tuli, kadus leib. Statistiliselt keskmise inimese söömahimu võib nullida ka kõige paremad poliitilised plaanid. Sihukest rahvast on kergem maha tappa kui toita. Kui müügile tuli leib, kadus Nõukogude Liit. Kuberner sai hinge tõmmata.

President õnnitles televiisoris vaba rahvast uue, 1992. aasta puhul. Nõutu rahvas jõi ja hakkas pidutsema. Toimus vaba rahva kohtumine vabade hindadega. Kohtumine lõppes viimaste võiduga: hinnad kerkisid kolmkümmend viis korda. Sellelt kõrguselt nad lihtsat inimest enam ei näinud. Kinnitust leidis poeedi prohvetlik ettekuulutus, et vabadus tuleb alasti. Alasti siis alasti, pole hullu, aga paluks ikka mõõdukalt, porutšik!

Lendas siis Jeltsin oma kõige nooremast kubernerist rõõmu tundma. Ta kohtus pensionäridega ja tunnetas õhus nähtamatut poomisnööri. Tsaar käskis hindu alandada, aga vastutajad kohalt maha võtta. Nemtsov sai juustesse esimese halli karva.

Erilise küünilisusega paistis silma kaupluste erastamine: enampakkumine korraldati Partei Poliithariduse majas. Gaidar lendas vaatemängu nautima. Väljakul suruti ta miitinguliste vahele, kes kandsid plakateid: “Käed eemale nõukogude kaubandusest!” Saali trügiva reformaatori ülikond tõendas kaubanduses müüdavate munade ja tomatite madalat kvaliteeti.

Lenini väljakut kasutati autojuhtidele veoautode müümiseks. Esimesel erastatud veoautol emigreerus maailma proletariaadi juht ise: sündmus võis purustada isegi malmist südame.

Loomulikult ei saadud läbi ka ilma juutideta. Nemadki kutsuti kohale otse New Yorgist, et organiseerida alternatiivne erataksode park.

Üksnes neutronpomm võis väiksema kaose tekitada, mis sarnanenuks lihtsa pogrommiga hullumaja köögis.

Kuberneri õpetatud majandusnõunik kommenteeris olukorda sedaviisi: “Praegu on veel väljatöötamise staadiumis teooriad ebastabiilsetele, tasakaalustamata turbulentsetele majandussüsteemidele.”

No teate, sihukesest turbulentsist kukuvad pommituslennukid taevast alla. Sel kombel on võimalik elegantselt üle minna sõjaväelennundusele.

Nižni Novgorodis oli kolm kaitsetööstuse tehast. Te vaidlete vastu, et kus neid ei olnud! Aga Novgorodi tehased said vabamajandustsooni staatuse. Mõnikord võrdub meie ettekujutus mõistest vabadus käsuga: “Päästke end, kes suudab!” Päästmise all peetakse muidugi silmas vargust. Seetõttu oli tehastes palju lihtsam varastada raha, mida niikuinii ei olnud. Tehased alustasid suurtes kogustes kastrulite, arvutite ja Lääne suvilaomanikele alumiiniumlabidate vorpimist.

Varem oli üks tehas tootnud MiG`e. Püüdis neid praegugi toota. Suurepärastel lahingulennukitel avastati ainult üks puudus, millel turumajanduse tingimustes oli hävitav mõju kogu Venemaa lennundusele: nende eest ei tahtnud keegi maksta, kuid jätame õpetlastelt leivakannika üle löömata: majandusteooriat turbulentsetele süsteemidele, nagu me juba mainisime, ei ole maailmas veel olemas.

Ent lepingute osakond, keda kannustas hirm oma töökoha pärast, tuhnis maad ja sonkis paljakuid kõigis suundades. Osakond mõjus sööbivalt potensiaalsete tellijate maksale ning korraldas neile Kaspirovski meetodil kollektiivse ja individuaalse hüpnoosi seansse. Kuni kaevas välja tellimuse Indiast! Indialasi veendi, et just MiG`id ei hirmuta lehmi ja viivad joogad nirvaanasse. Ei tea, kas meie poisid olid fakiiride juures stažeerimas käinud või selgitati neile tagasipõrke reeglit, aga leping sõlmiti!

India on vaene maa, aga häda õpetab ka koeralt konti ära võtma. Pressiti avanss välja. Avanss haihtus hetkega õhku. Elada oli parem, elada oli lõbusam.

Tähtaeg jõudis kätte, indialased hakkasid MiG´ide ootuses taevasse vaatama. Mõistatasid taevamärke. Taevast kukkus alla linnurooja ja säras Tiibet.

Indialased kohendavad turbanit ja helistavad Venemaa relvastuskoondisse. Helistavad tehasesse. Paluvad tõlkidel selgitada arusaamatuid sõnu. Süvenevad meie süsteemi – süsteem on tõepoolest turbulente! Helistavad kubernerile, kes kõige eest peaks vastutama, nagu neile selgitati.

Teinekord võib Nemtsov liigse sõna öelda. Tehases arvatakse seda siiamaani.

Eraldi  asuvat majandustsooni oli kirutud – vannutud ja maksustatud. See tõotas suuresti kaasa aidata kubermangu õitsengule.

Tehas esitas kalkulatsiooni, aga selle kalkulatsiooni järgi olid kõik talle võlgu, kaasa arvatud Looja, kes oli midagi andmata jätnud. Aritmeetika alatus on juhtkonna alati marru ajanud.

Kujutage endale ette palverändurite koor ooperist “Aida” , kes laulab mustlasromanssi: me puistame teid üle kullaga, ainult enne pistke sellesse augukesse nelikümmend rohelisi Ameerika rublasid täis topitud sidrunit. Ja nemad viskavadki augukesse lahtise käega! Joo põhjani!

Jeltsin armastab Nemtsovi. Ja Nemtsov küsib raha. Armastus hakkab virtuaalset kuju omandama. Justkui oleks olemas, aga raha justkui ei ole.

Kell tiksub. Kalendris pööratakse lehti. Tehase töömehed plagistavad hambaid. Indialased siputavad valgetes aluspükste sarnastes puhvpükstes jalgu, kuberner vihub Novgorodi parketil tšetšotkat tantsida, president on suvilasse istuma jäänud ja töötab dokumentidega, teda sealt välja urgitseda on raskem kui rähnil peeglist tõugu peegelpilti.

Just samal ajal hakkavad kõik regioonid riigis tarbijaid üldisest elektrivõrgust välja lülitama, et kokku hoida. Vooli võnkesagedus langeb 50 hertsilt 48 hertsini, aga sellise sageduse juures jäävad aatomielektrijaamad, mis toodavad kolmandiku kogu oblasti elektrienergiast, seisma. Niisiis, et katastroofi vältida, lülitab Nemtsov pooled katlamajad võrgust välja, torud hakkavad lõhkema, teda ennast ajab taga rahvas, unistades ta tükkideks rebida.

Seejärel ühildab ta geniaalselt linnast põgenemise plaani rünnakuga presidendile, püüdes seejuures maksimaalselt säästa aega. Ta kihutab sõjaväelennuväljale ja käsib end Moskvasse sõidutada.

Tol ajal presidendid veel ei lennanud hävitajatel Su-25. Nemtsovist sai pioneer. Kuigi pool aastat varem oli Bush-seenior alustanud lendu presidendiametisse mereväe ründelennukil. Üldiselt ei ole sügavuti uuritud Ameerika mõju noorreformaatoritele, kuidas ajakirjanikud ka poleks püüdnud.

Kes kunagi pole kamandanud lennupolku, sel on võimatu endale ette kujutada, kui raske on maha kanda puruks kukkunud kuberneri. Lenduril, kes on istunud kaasaegsesse hävituslennukisse, tõuseb pulsisagedus üle saja viiekümne, vererõhk üle kahesaja. Käsku kuulnud komandöri päästis infarktist ainult lennuettevalmistus.

“Ma ei tohi, härra kuberner…” punnis ta hämmeldunult vastu.

Ta saigi kohe loa, kuhu oli lisatud mitmesuguseid veidraid ilusõnu.

“Te olete liiga pikka kasvu…” märkis komandör hämmeldunult. Standardne hävituslennuk on arvestatud standardsele lendurile, kelle pikkuseks on sada seitsekümmend viis sentimeetrit, kuigi esineb ka ülekasvulisi.

“Ma surun põlved krõnksu,” lubas Nemtsov ja meenutas nooruspäevi sõjaväes. “lasen neljakäpukile.”

“Neljakäpukile pannakse mind,” vastas komandör süngelt, mõeldes oma karjäärile.

“Kütus, toitained, kaks korterit ohvitseridele,” pareeris Nemtsov.

Korteri eest on ohvitser valmis MiG´il lendama ka pea alaspidi. Isegi ilma MiG´ita.

Hakati otsima skafandrit, ülekoormust leevendavat ülikonda, mis vastaks kasvule. Nemtsov silmitses närviliselt kella ja näppis telefoni. Jeltsin on Kremlis, kuid ei jää sinna kauaks.

“Ainult ärge laske tal juua,” röökis ta taktitult telefonitorru, justkui oleks vali hääl aidanud nõuannet täita.

/…/

Moskvas maanduti kahekümne minuti pärast.

 

Looming eesti keeles

“Ülesõiduhobu”,  LR 1984

“Nevski prospekti legendid”, 1999; Fontes 2005

“Nulltund”, L&P 2002

“Legendid 2”, Hermes 2006

 

Linke

Mihhail Veller: elavatest on palju huvitavam kirjutada, kui surnutest, Eesti Päevaleht 9.11.2009, http://epl.delfi.ee/news/kultuur/mihhail-veller-elavatest-on-palju-huvitavam-kirjutada-kui-surnutest.d?id=51182452

Edukaim Eesti juurtega vene kirjanik on sisenenud õigest uksest, Põhjarannik 23.03.2011,
http://pr.pohjarannik.ee/?p=389

 

Püsiviide Lisa kommentaar

Janika Kronberg

24. märts 2014 at 11:34 e.l. (Nädala autor 2014) (, )

Janika Kronberg (1963) – eesti kirjandusteadlane ja kriitik, alates 2005 a. Eesti Kirjandusmuuseumi direktor.

Foto: Jaak Urmet

Foto: Jaak Urmet

Parimaks reisiraamatuks 2013 aastal tunnistati Janika Kronbergi esseedekogumik “Rännud kuue reisijuhiga”.

„Rännud kuue teejuhiga” jutustab eesti kirjanike reisidest Euroopasse, Ameerikasse ning eksootilisematesse maadesse. Lähema vaatluse all on Eduard Vilde Krimmi- ja Friedebert Tuglase Hispaania-reis, Henrik Visnapuu pagulasaastad, Ivar Grünthali turnee USA-sse, Karl Ristikivi retked Itaaliasse ja Kreekasse ning Karl Ast-Rumori ränd Indiasse ja Tseilonile ning pikem eluperiood Brasiilias.

„Ma pole kunagi tahtnud kirjutada tavapäraseid reisikirju ja ega ma seda vist õieti teha oskagi. Pigem olen tahtnud kirjutada eesti kirjanike reisidest selliseid lugusid, milles kultuurilugu põimuks mu oma kogemusega. Tunnustus auhinna näol näitab, et mingil määral on see isegi õnnestunud,” rääkis parima reisiraamatu autor Janika Kronberg teose sünniloost.

“Janika Kronbergi reisid on Eesti kultuurimaastikul täiesti unikaalsed. Ta ei reisi kunagi üksi, tema kaaslasteks või teejuhtideks on Eduard Vilde, Fridebert Tuglas, Hendrik Visnapuu, Karl Ristikivi ja mitmed teised kirjanikud ja kultuuritegelased. Nii on kam tema kirjutatud lugudes tegelikult mitu reisi üheskoos – varasemad ja kaasaegsed, raamatuist loetud ja isiklikult kogetud. Need on kirjanduslikud reisikirjad igas ja kõige paremas mõttes”. /Tiit Pruuli/

Katkend: Janika Kronberg  “Rännud kuue teejuhiga”, Kirjastus GoGroup 2013, lk 55-60.
Alpideni ja kaugemalegi. Hendrik Visnapuu ja tema muusa(de) radadel
Road-story

Kui palju inimese elus määrab juhus?

Kui Hendrik Visnapuu septembris 1944 üritab Tallinnast põgeneda Rootsi suunduva laevaga, siis viimasel hetkel meenub talle miski. Tõenäoliselt ununes maha kallis mälestusese – 1941 surnud abikaasa Ingi käevõru. Ta läheb seda otsima ja jääb sellest maha, olgu siis tema enda või sõprade süül, kellele ta hiljem oma kirjades teeb otseseid või aimatavaid etteheiteid. Rootsi asemel pääseb Visnapuu viimasel hetkel hoopis Saksamaale. Tema põgenemisteekond Tallinast ja Eestist lõpuks Saaremaal asunud Jaagarahu sadama kaudu on nagu järelejooks lahkuvale laevale, mis muudab oma nime ja sihtkohta.

Alles oli ta kutsunud eestlasi juurduma “kivisse raudasel ajal” või hüüdnud: “mulda juurdugem kui tammevõsud”. Nüüd tuli tal endal, Maarjamaa laulikul, siit minna, kodupinnalt lahti juurduda. Päris kindlasti mitte põhjuseta – teist nõukogude okupatsiooni poleks Visnapuu üle elanud. Vaevalt oleksid teda siis enam kaitsnud oma ustele-akendele kleebitud tüüfusehoiatused. Saatusekaaslase Juhan Jaigi teatel oli Visnapuu esimesel nõukogude okupatsiooni aastal just sellise vaimuka tembuga hoidnud oma asupaigast Tallinnas eemal võimalikud tülitajad. Maapao valinud Jaigi sõnad sobivad ka Visnapuu lahkumise põhjenduseks: “Ka Euroopa viletsaim elu on taevas Siberi parima kõrval. Ja ennem kannatan Saksamaal pool aastat pooltühja kõhtu, kui kodumaal pool tundi NKVD-hirmu.”

Lahti juurdumine aga ei tähenda vaimsusest loobumist. Poeedi mõte püsib endiselt kinni kodumaas, vaim virge ja sütitav puhutiste masendusmeeleolude kiuste. Või elab ta masendust läbi iseendas, kirjades lähedastele, luuletustes, mitte iial aga avalikes sõnavõttudes ja tegudes. Maapagu on tema teadlik valik ja ühtlasi paratamatus, sattumine sõda kaotavale ja laastatavale Saksamaale aga juhus. Ahastada pole mõtet, ahastada ei tohigi: Visnapuu mõistab, et teda on kaasmaalastele vaja ka Saksamaal. Vahest eriti just seal. Sest temaga võrreldavat autoriteetset ja ühtlasi sama tegusat rahvuslikku kirjanikku-ideoloogi Saksamaal eesti põgenike hulgas ei ole.

Ka see on juhus, mis 2008. aasta suvel ja sügisel annab võimaluse käia filmikaameraga, ja paar raamatut taskus teejuhiks, läbi mõned Hendrik Visnapuuga seotud kohad nii Euroopas kui Ameerikas. Juhus on see, et kui Eesti Vabariigi valitsus kavandab riigi juubeliaasta sündmusi, ütleb operaator Vallo Kepp õigel hetkel õiges kohas, et ta tahab teha filmi eesti ühe suurima isamaalauliku Hendrik Visnapuu pagulasteekonnast. Ja see ütlemine vormistatuna “projektiks” osutub piisavalt veenvaks.

Sellest hetkest muutub juhus paratamatuseks. Nüüd on tegemist tööga, mis tuleb ära teha. Filmi sobivaimaks tootjaks osutub oma põhikirjalises tegevuses pagulaskirjandusega seotud Karl Ristikivi Selts. Brita juhib meil autoga Alpideni ja üle nendegi Euroopa-retkel. Eesti Kirjandusmuuseumist saab laenata korraliku kaamera koos seda käsitseva Triinu Ojamaaga USA-reisil, sest meil on samal ajal asja ka Bloomingtonid toimuvale konverentsile. Et üle ookeani rännuks oleks mitu põhjust. Lõplik stsenaarium sünnib ülesvõetud materjali põhjal ja filmi monteerimiseks pakub hiljem abi Maido Selgmäe Eesti Rahva Muuseumist.

Geograafiliselt koosnebki Visnapuu jälil käimise retk kolmest osast:

Esiteks New York ja Long Island, kus Visnapuu elas oma viimaseil aastail, teiseks olulisemad Visnapuu peatuspaigad Saksamaal ja Austrias ning kolmandaks mõned kohad kodumaal. Niisiis kronoloogilist lugu põgenemisteekonnast ja elust võõrsil jutustava filmi episoodide ülesvõtmine saab teoks Visnapuu eluloost enam-vähem vastupidises järjestuses – seegi on muudest asjaoludest tingitud juhus. Kuid selles juhuses on tagasipöördumise sümboolset loogikat.

Selle teekonna rekonstrueerimisel on meile toeks nii Visnapuu kirjutamiskoha ja dateeringuga varustatud luuletused, aadressid kirjavahetustel kui ka Pedro Krusteni mälestusteraamat “Kaugelviibija käekõrval” (1957, 2006) ja Harald Peebu monograafia “Hendrik Visnapuu” (1989). Teel olles lisandub neile veel unikaalset materjali – kirjavahetusi, mälestusi ja fotosid -, mille eest suuresti võlgneme tänu Edla ja Maarja Krustenile Washingtonis ja mis nüüdseks on leidnud kindla hoiupaiga Eesti Kirjandusmuuseumis. Nii võib juhtuda, et seda teekonda kirjeldades, unustan raamatud sootuks ja langen uudse allikmaterjali, eriti aga hoopis maastiku lummusesse.

On muidugi selge, et igale poole me ei jõua ja sel pole ka mõtet. Loetlegem hakatuseks Visnapuu teekonna olulisemaid kohti Euroopas võõraste tähtede all, pretendeerimata ammendavusele: Ventspils (Vindavi), Gdynia (Gotenhafen), Berliin, Boosseni laager Oderi-äärse Frankfurdi lähedal, Geislingen an der Steige ja Sindelfingen Saksamaal ning Austria linnakesed või külad Altaussee, Bregenz Bodensee ääres, Feldkirch. Visnapuu lahkus Euroopast Saksamaa lääneosas Geeste jõe suudmes asuva Bremenhaveni sadama kaudu 9. oktoobril 1949.

Paljudes neis paikades pole muidugi loota ei Visnapuu jälgi ega märke eestlastest üldse. Ent urn 1951. aasta 3. aprillil surnud poeedi tuhaga asub veel mai algul 2008 meie teada endiselt New Yorgis Fresh Pondi kolumbaariumis. Meile on teada ka luuletaja pärija, Kanadas elanud vennapoja Herk Visnapuu kavatsus tuua see peatselt Eestisse ja panna Tallinna Metsakalmistul kodumulda. Esialgse kava kohaselt peabki see sündmus kajastuma filmis kulminatsioonina. Ettehaaravalt tuleb küll öelda, et tegelikkuses läheb teisiti ja kulminatsiooni meie lool ei ole. Vähemalt esialgu. Kuid sellest hoolimata püsib meis kindel veendumus, et Hendrik Visnapuu tagasitulek kodumaale saab ükskord toimuma. Poeet väärib laiemat tähelepanu ja mäletamist, kui seda võimaldab kaminasimss kuitahes lähedaste inimeste kodus, aga Maarjamaast kaugel.

Midagi veel sissejuhatuseks ehk reisimisest üldse. Põgenemisteekond on paratamatus elupäästmise nimel ja küüditamine on vägivald ning neil pealesunnitud liikumistel pole turismiga midagi pistmist. Ometi leidub põgenemistega seotud mälestustes küllaga reisikirjandusele iseloomulikku, võõrad paigad pälvivad täheruumi avastusliku iseväärtusena ja pealegi ei ole need alati seotud ainult sõjapurustuste ja muude otseste ajasündmustega. Kunagiste rahutute aegade rändurite jälgede ajamist rahuajal ja üle poole sajandi hiljem pole aga väär nimetada välitöödeks, mis erineb tavaturismist.

Lugesin kunagi legendaarse briti ränduri James Holmani (1786-1857) sõnu, et oma jalgadega näeb ta kõige paremini. Tajusin seda kujundina ja jäin nõusse. Sain alles hiljem aru, et mees oligi täiesti pime!

Sest samahästi tundub see lause kehtivat ka nägijate kohta.

Meil on nägemise jäädvustamiseks kaasas kaamera, aga järgnevate märkmete taotluseks on püüda sõnadesse seda, mis jääb kaamera taha.

Tallinn-Helsingi-Rostock

Enam kui ööpäevane merereis hakkab mind tasapisi veenma laevadel peetavate koolituste ja seminaride mõttekuses, ükskõik kui jaburad rahakulutamisviisid need varem on tundunud. Kuigi me ei järgi üksüheselt Saaremaa Jaagarahu sadamast esmalt Vindavi ja sealt Gotenhafenisse jõudnud Visnapuu mereteekonda, on Läänemeri ju seesama. Me asume nn lüürilises situatsioonis. Tüünel merel Helsingist Rostocki suundudes pole raske end maakaartide ja mälestuste toel teistesse aegadesse sisse kujutleda. Peaasi, et selleks on nüüd veidi aega. Võtkem aluseks teadaolevad faktid ja laskem nende toel fantaasial lennata.

Ma võtan kõigepealt ette maakaardi ja hakkan sellel näpuga liikuma piki Läänemere rannikut idast läände. Wisła suudmele avatud merelahes asuvad sadamalinnad Gdynia ja Gdansk, omal ajal vastavalt Gotenhafen ja Danzig, on nagu kokkukasvanud siiami kaksikud. Świnoujście (Swinemünde) on kriipspeeneks pigistatud huuled ja Szczecin (Stettin) on neelukoht. See on ideaalne ja tormide eest varjatudsadamakoht, hansalinn Tšehhist alguse saava ja ligi 900 kilomeetri pikkuse Oderi jõe suudmes Poola ja Saksa piiril. Piirijõeks sai Oder alles II maailmasõja järgsete lepetega. Ja Oderi-äärse Frankfurdini on siit maanteed umbes 160 kilomeetrit lõunasse.

Świnoujściest 170 kilomeetrit lääne poole jääb Rostock ja selle põhjapoolseim, Warnowi jõe suudmes asuv Warnemünde linnaosa omaaegse Ida-Saksa alal. Rostock raekojas keelati ära Russowi kroonika ja väidetavalt on kusagil selles linnas ka mälestustahvel Eduard Vildele. Miks, seda ma ei tea, sest Vilde vist siin ei elanud. Rostockist omakorda 150 kilomeetrit edasi, Lübeckist põhjas juba Lääne-Saksa alal on Travemünde. Jüüti poolsaare Läänemere-poolsesse külge jääb Kiel, sellest allapoole Elbe lisajõe Alsteri äärde aga Saksamaa suurim sadam Hamburg, kust pääseb Põhjamerele. Hamburgist linnulennult sadakond kilomeetrit läänes asub Bremerhaven, mille läheduses oli Grohni laager, kus peatus ka Visnapuu enne seda, kui ta General Jumperi pardal alustas kümme päeva kestnud ookeanireisi Uude Maailma.

Kui Visnapuu on Jaagarahu sadamas läbi häda mingile saksa miilitraalerile pääsenud, jõuab ta sealt ainult Vindavi, kus tuleb mõned päevad tegevusetult konutada. Siis saabuvad sadamasse kaks sõsarlaeva – Nautic ja Nordstern. Visnapuul vaeb: 6. oktoobril 1944 tunnistab ta Nautici pardal seistes torpeedotabamuse saanud Nordsterni kiiret uppumist, ta näeb kogu seda tohuvapohu, kuuleb uppujate karjeid ja elab kaasa päästjate tegevusele hirmu ja paanika õhkkonnas. Koos laevaõnnetusest pääsenutega randub Nautic Gotenhafenis (Gdynias) ja sealt algab põgenike tee maismaad mööda läände. Peaaegu Berliini-suunal ongi Boossen – koht, kus oli avatud läbikäigulaager põgenikele idast. See on Berliinist umbes 60 kilomeetri kaugusel.

Eric Soovere on teekonda läbi Vindavi Gotenhafenisse, sealt Stettinisse ja edasi jäädvustranud kaameraga. Paljude põgenike Saksamaa-teekonna kirjeldustes on Gotenhafen oktoobris 1944 puhas ja korrastatud linn, kuid Stettin juba purustatud varemeteväli. Rääkimata Berliinist, kuhu paljude põgenike tee edasi viis. Teele jäänud laagrid on enamasti primitiivsed barakid ja sõna “läbikäigulaager” seda tähendabki. Daamide juuksed lehkavad äädika järgi ja pakutavat toitu kutsutakse konnasupiks. Õlu on ersats ja kohv pole põrmugi parem. Idamargad vahetatakse siin küll riigimarkade vastu, kuid üht-teist on võimalik osta mõlemate eest. Hoopis olulisemaks valuutaks on aga sigaretid, mida saab vahetada kaalikate ja õunte, hiljem talvel ka kartulite ja veel hiljem kevadel värskete rediste vastu. Esialgu soosib 1944. aasta soe sügis põgenikke, kes üritavad läheneva idarinde eest minna nii kaugele kui võimalik läände või edelasse – Austria ja Šveitsi Alpide poole. Peaasi, et võimalikult kaugemale Nõukogude vägedest ja Tšehhimaast. Kartuleid saab korjata põldudelt lumesegusest mullast järelnoppimise käigus, aga see pole eriti tõhus saak. Nälg ja külm hakkab kõigil, ka kohalikel, ja kalorid on hoolikalt arvel. Kõikjal lüüasaanud ja laialijooksnud sõjaväe kasarmutes, klassiruumides, võimlates, raudteejaamades ja heinaküünides võib leida sõjapõgenikke. Varemete keskel käib elu edasi ja seal tuleb paljudel ka üle elada talv. Peamine aga on pääseda edasi lõunasse või läände, kus on väiksemad sõjapurustused ja võimalik jõuda liitlaste juurde. Rongid sõidavad aeglaselt ja kui mõni peatubki graafikukohaselt, siis on tegemist eelmise päeva rongiga. Pikkade peatuste ajal saab jaamapuhvetitest osta vaid limonaadi ja õlut. Kuni veel säilib mingigi kord, töötab põgenikke vedavates rongides ka välikööke, kus naised käivad vahetuste korras kartuleid koorimas. Mõnikord on väliköök samas lahtises vagunis, kus õhutõrjekuulipildujad, millest vajadusel antakse tuld vene lennukite pihta. Idas tungivad peale venelased, kelle eest kodumaalt ju põgeneti, ja kagus tabab mehi Tšehhi põrgu.

Link
Mari Peegel “Janika Kronberg: Ristikivi lugemine peaks ülendama hinge”, Eesti Päevaleht 18.04.2009,
http://epl.delfi.ee/news/kultuur/janika-kronberg-ristikivi-lugemine-peaks-ulendama-hinge.d?id=51165891

Püsiviide Lisa kommentaar

Triin Soomets

7. märts 2014 at 2:16 p.l. (Nädala autor 2014) (, )

Foto: Liis Treimann

Foto: Liis Treimann

Triin Soomets (1969) – eesti kirjanik.

Üks omapärasemaid eesti luuletajaid, võimsa metafoorika ja isikupäraseste keelemängudega. Ta luuletused on pälvinud kahel korral Juhan Liivi preemia (Juhan Liivi luuleauhinna 2000. aastal luuletuse “Sulle ma kingiksin sydame …” ja 2009. aastal “Surm ei möödu meist” eest).  2010. a. määrati talle Ivar Ivaski stipendium, esinenud paljudel rahvusvahelistel luulefestivalidel, lõpetanud Tartu Ülikooli eesti filoloogina.

Luuletusi : “Toormaterjal”, Verb 2004, lk 22, 24, 27, 30, 33, 57.

magusad ussitand õunad
õõtsuvad kirglikult
poolraagus oksal
vihm jahutab kuumi põski
lehkavaid, hõõguvaid hämaras
nad vaatavad yksisilmi loojangu sulatusahju
need õunad lähevad otseteed taevasse

***
häbi ummistab poore
määrib seeliku
näritud kyynega tõmbab sukkpyksid katki
parandada ei tohi
klaari näoga vaadata sulle silma
kus selle häbi ots
algus oli lapsepõlves

***
hämarus hiilib linna
kyyned hakkvad läikima
peeglid ei näita tõtt
ainus toetuspunkt pysib
sõrmuse mustas silmas
kaheteistkymnendas sõrmes

***
kusagilt kodu ei leia
hämarus leiutab lõkse
laseb läbi ja ringi käia
tegelikkust ja tekste

käseb vaadata enda näkku
kysib meeletuid makse
kusagilt kodu ei leia
koiduni oma maailmajakku
keelab käsikaudu kõrvalteid käia

Toormaterjal

oma käega saetud lepad
noored, sihvakad
lõhutud logiseva kirvega


kuvvass pysib yheteistaastase tydruku käes kindlalt
vahel lõhub käsi
aga see on tyhine
juunilõpu kuumus
lepavõsa
lyhike kleit (ema õmmeldud)
nr 46 kummikud (pruunid, jalanuki kohal auk, ei tea kelle omad)
paljad jalad kummikutes
tyykad nõgesed malts
sirgete leppade kohal särav taevas
lepa koor on veel lahti nagu mõni muugi asi
muu võimalus
pika pimeduse, mitme suve taga
vanaema taga: “Sae` nu sae`, kis tu sis iks muu tii”
tydruk valib leppa, mis oleks sirge, millest jõud yle käiks ja
mis poleks liiga pikk

et traatidesse ei kukuks
pihk tyve ymber ei ulatu, muidu oleks parem hoida,
kui kukub
parm paljal reiel, oksaraod kummikus
pähepudenevad putukad, lõõskav päike
sahisedes vabaneb killuke sinist yleval
kuhu nähtamatu lennuk tõmbab valge joone
kaheksakymnendad on alles alanud
isa on suvi otsa linnas ja kirjutab väliskommentaare
nyyd ei joo ta surmani tõesti tilkagi
sygisel on ta tumepruun, sest sai telemajast
vahel aega Pirital käia
emal algab juulis puhkus ja selleks ajaks
peab aed valmis olema
helendavast lepast aed
lepatyvi: jämedam osa juppideks saagida ja lõhkuda logiseva kirvega
peenem osa koorida sest sellest saavadki
aialipid, mis ymbritsevad mu lapsepõlve
oranžide pihkudega iga kepike hoitud
kooritud vanaema pussiga
nyri serviisinoaga on isegi parem
koor hakkab juba kinni minema
päike kõrvetab
astun kummikutest välja ja raputan raagudest tyhjaks
sygisel olen klassis köielronimises parimate seas
köis õõtsub nagu lepp ega rebi reitelt nahka maha
yhtki putukat ei roni ta keermete vahelt kehale
päike kõrvetab
vanaema istub vilus
ykski puuleht ei liigu
enne kui katkiste rakkudega paremas peos
kindlalt pysiv käsisaag teeb esimese tõmbe
vahel on leppade all peidus marjapõõsas
lindude kylvatud ytleb vanaema
need sõstrad on imelikult magedad
varsti võtan jälle pussi sest iga aialipp
tuleb pealt kumeraks lõigata
kui lõikan näppu jookseb helepunast verd
oranžiks tõmbuvale siledale jahedale puule
vahel vajutan huuled ymber palja oksa
paju maitse on parem
mõned pulgad on pajust aga pajusid pole
või on liiga lyhikesed, liiga kõverad
aed öösel helendab imelikult
piir – mille vahel
mitte igatsus vaid kohusetunne
vastutus
reedel tuleb ema
see ongi kõige põhjus ja mõte
vanaema on öelnud: kui te pole head lapsed
mis siis ema ikka tuleb
nyyd tean et emad armastavad ka halbu lapsi
et emad ei armasta ka häid lapsi
kaheksakymnendate alguses ma seda ei tea
ma raiun leppa
esimese menstruatsioonini on kolm aastat
kuvvass logiseb kirvesilm näeb kahtlane välja
esimese suudluseni kuus aastat
riidas on igal halul oma koht, ytleb vanaema
armastuseni igavik
ja riit pysib
aed hakkab sulguma
väravad on tegemata
need teeb vanaema
taob jämedamad postid maasse
needki tuleb koorida
et mädanema ei läheks
ja pealt kumeraks lõigata
et vihm maha voolaks
iga viimane kui post
soojadest rakkus lapsekätest hoitud
see aed pysib neliteist aastat
vanaema ja isa lähevad teisele poole
aed pysib
riigikord muutub
aed pysib
armastus
aed pysib
lõpuks põletan seda tykikaupa
ta pole kusagilt mädanend
maa sees olnud otsad natuke pehkind
see yheteistaastane lyhikese kleidiga tydruk
suured katkised kummikud jalas
on kinni
nende suveöös kumavate, siis halli värvi leppade taga
aia suletuses
saag ikka veel käes
vanaema puss valge puhveti ylemises sahtlis
väike vend mänguautot järel vedamas
kirves pakul kylili
kõvaks kuivanud kasepakku ei jaksa
teda kinni lyya
pärast ei saa kättegi
lepp pehme puu
kuivab ruttu põleb ruttu
sooja suurt ei anna
aed saabki ema puhkuse alguseks valmis
ema toob kohukesi, komme ja limonaadi
ring sulgub
tydruk astub kummikutest välja ja raputab raagudest tyhjaks
toast kostab naeru vanaema tõmbab välisukse kinni:
“kärblase tuleva tuppa”
õhtune päike kõrvetab tydruku turja
kuuri taga seisavad lepad, ladvad traatides
tydruk paneb sae puuriida peale pikali
kus igal halul on oma koht
peseb kaevu juures oranžid ja valusad käed
ja ootab et keegi teda tuppa hyyaks

***
1972. aasta augustiööl
tõmbas vanaisa Lõuna-Eestis lõkke ääres lõõtsa
floksid helendasid nahkhiired lendasid
suured inimesed naersid ja tantsisid
ja keegi andis suurest kapast koduõlut
natuke
tähti langes lõõtspill hõiskas
ja kolmeaastane tüdruk
seisi äkki täiesti yksi kohutava ilu serval
kõik käeulatuses
kõigeks liiga väike
ta ei saanudki tagasi
ta ei teadnudki et kogu ta igatsus hiljem
on taandatav sellelesamale atribuutikale
ja kes teab mis tegelikult juhtus
mille ta kaotas – siiruse syytuse hinge
aga kui ta sai suureks ja kuristikku enda sees kyllalt
kirjeldanud
ei kartnud taseda enam
õppis vormistama valu
siiraks ei õppinudki

Looming

“Sinine linn”, Eesti Raamat, 1990
“Randmes unejanu”, T. Soomets, 1994
“Janu masinas” , T. Soomets, 1994
“Pidurdusjälg”, Tuum, 1999
“Soon”, Tuum, 2000 (valikkogu)
“Kaardipakk” , Näo Kirik, 2001 (ühiskogu, kaasautorid Asko Künnap, Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärv ja Elo Viiding)
“Leping nr 2: luuletusi 2000-2003”, Tuum, 2004
“Toormaterjal”, Verb, 2004
“Kaamose kiuste”, Verb, 2004 (ühiskogu, kaasautorid Ülar Ploom, fs, Jan Kaus, Leelo Tungal, Kristiina Ehin, Jürgen Rooste, Doris Kareva, Karl Martin Sinijärv ja Lauri Kitsnik)
“Väljas”, Tuum, 2006
“Kaardipakk Kaks”, Näo Kirik, 2006 (ühiskogu, kaasautorid Asko Künnap, Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärv ja Elo Viiding)
“Varjatud ained”, Tuum, 2009
“Miks sul pole saba?”, Päike ja Pilv 2012
“Asjade omadused”, Verb 2013
“Unerong”, Päike ja Pilv 2013

Linke

Triin Soomets: kuidas puuleht mul järel käis, Eesti Päevaleht 14.05.2013, http://epl.delfi.ee/news/arvamus/triin-soometsa-elamus-kuidas-puuleht-mul-jarel-kais.d?id=66122194

Triin Soomets: viisakas on endast välja minna, Postimees, (arvamus) 19.02.2011, http://arvamus.postimees.ee/390872/triin-soomets-viisakas-on-endast-valja-minna

Püsiviide Lisa kommentaar

« Previous page · Next page »