Katja Kettu

20. juuli 2016 at 2:00 p.l. (Nädala autor 2016) (, )

Katja_Kettu Katja Kettu (1978) – soome kirjanik, õppinud Turu Kunstiakadeemias animatsiooni ja Tampere ülikoolis Soome kirjandust ja meediat. Eesti keeles on ilmunud kolm Kadri Jaanitsa tõlgitud teost: Keevitaja, 2011, Ämmaemand 2012 ja Ööliblikas 2016.

Katkendid: Ööliblikas, Koolibri 2016, lk 121-123; 125-129.

Vorkuta 1937

Irga

„APPI! HJÄLPPIA!” Olin juba pooleldi lootuse kaotanud, et Tiite jõuab ronida redelist üles järgmisele korrusele. Nüüd pudistas vana kaevur minu kõrval hambutu suuga: „Küll saab, küll saab. Tiite-papa aitab!”
Ja uuesti, enne kui ma jõudsin takistada:
„Appi! Hjälppia!”
Muidugi jäime vahele. Meid tiriti peidupaigast välja. Tiite löödi peaga vastu kivi, nii et taat kaotas meelemärkuse ja pealuu raksatas. Lõõtspill jäi vait, hoorapiigad kordki sõnatuks. Siis huilgas vana sõber, seltsimees Kapustnikov:
„Kuulge, seda ma tunnen! Tahtis mingi mängunupuga mult leiba välja petta.”
„Või mängunupuga!”
Tsaar viipas mu lähemale, tulgu aga devotška siia ja öelgu oma nimi.
„Ta ei räägi, tal pole keelt,” seletas Lillkapsas teenistusvalmilt.
„Või väike tumm ptitsake? Ei saa lennata kellelegi siristama?”
Tõsi, mina ei saaks keelt kanda. Nägin, et kirjaoskust ei peetud endiselt eriliseks ohuks. Pealegi olin juba märganud, et minu tummuses on midagi, mis äratas allutajates elevust. Naine, kellega võis teha ükskõik mida, ilma et ta saaks appi hüüda!
Tätoveeritud kämblad sidusid mind koormaköitega mustunud tugitala külge kinni.
„Mille peale siis mängime?” Tsaari küsimus kaikus üle vaikinud meeste peade. „Ja mida?”
Mu kõrvus kumisesid Olga sõnad: „Seal mängitakse kõige ja kõigi peale. Mida julmem panus, seda lõbusam osavõtjatel on.”
Mehed pidasid aru.
„Proovige seda mängu, seda malet!” Lillkapsas oli täies hoos.
Tsaar kirtsutas oma armilist nina. „Male on tõesti elu mäng. Kas keegi tahaks mängida MINU vastu?”
Ka selle peale tõusis sumin. Lõpuks tõmmati tikkudega loosi.
„Ja mis on panuseks?” küsis Tsaar seejärel.
Mehed takseerisid mind, Tiite-papat polnud näha. Mõtlesin, et kas ta ongi enam elus. Hiilib ehk abi kutsuma?
„Mängime selle peale, kes kargab seda naist.”
Laagri juhataja Minimov kõhkles. „Kas nüüd rasedaga. Keegi ei taha ju … sihukest?”
Silmapaarid pöördusid uurima mu rääbakat kogu. Laagrilirvad kirtsutasid ussipulbriga puuderdatud ninasid. Kes tahaks magada kohe sünnitama hakkava, kontkõhna räätsuga. Abitu, tumma, viimseni äraaetud olevusega. Jälestus ilmus meeste nägudele ja korraks lootsin juba pääsemist.
Siis tuli Lillkapsal hea mõte. „A mängime hoopis kaotuse peale! Et kes peab eite kõigi juuresolekul panema.”
Lontkõrv osutas mind oma terava saapaninaga. Minu saapa ninaga.
„Olgu nii,” otsustas Tsaar. „Ega sellest polekski enam õiget lõbu.”
Eelmine ohver lükati jalust ära oigama. Poolsurnuks torgitud mundrikandja oli ilmselt valvur, sest talle jagati soovitusi.
„Järgmine kord vaata ette, kelle vahetusi sa passima hakkad.”

Lõpuks mäletan algavast võitlusest ainult õudu ja tunnet, et kui ma varsti laatsaretti ei saa, sureme mõlemad, mina ja laps. Sulgurlihased andsid järele ja soe nire valgus reisi mööda alla. Mäletan, et soovisin hirmust hoolimata, et kaotajaks oleks Tsaar. Tal saaks minust ehk kiiremini isu täis.
„Võid esimesena käia,” teatas Tsaar lahkelt.
Malelaud tõsteti alla sametiselt aluselt, kus vedelesid kalarapped, leivakannikad, närtsinud kibuvitsaõisi ja pealuu.
Jälgisin õudusega, kuidas silmi pungitav Lillkapsas kobamisi alustas. Juba paari käigu järel oli näha, et ta pole maletaktikaga eriti harjunud. Ei läinud vist kümmet minutitki, kui Lillkapsas tegi kohmaka vea. Tsaar liigutas vankri ruudule f3. Valged olid sunnitud viima kuninga ruudult c3 ruudule c2, sest teised ruudud olid tule all. Mustad viisid oda ruudule f5, nii et valgete kuningas ja vanker jäid tule alla. Juba nelja käigu eest oli mulle olnud selge, et Lillkapsas kaotab mängu. Mees ise seda veel ei teadnud, vaid rõõmustas lapselikult löödud malendite üle. Vaatasi õudusega lõpu lähenemist. Lisaks ülekaalule õnnestus Tsaaril vähese vaevaga tõsta oma ettur lipuks, misjärel võit oli kindel. Lillkapsas kaotas.

Nüüd pidi platnoi võla tasuma. Keegi ei takistanud, ei liigutanud väikest sõrmegi. Ei naised, kellest mõned oli kindlasti sama noored kui mina, teistel jälle samaealised tütred. Kunagised pereisad ei kippunud minu au kaitsma. Poliitilised vangid, endised ülikoolide professorid, insenerid, bioloogid, suurte ideedega luuletajad. Kas tegi keegi neist häält? Vastupidi. Tundsin õhus värelevat erutust. Mind seoti tala küljest lahti ja lükati põrandale. Lösutasin seal veristel põlvedel, põlv katki ja rätik näo ette seotud. Kuulsin ümbritsevate inimeste kahtlevat hörinat ja erutatud neelatusi ning mulle meenus, kuidas Olga oli hoiatanud: „Laager muudab inimese elajaks.”

/…/

Vova

„PROŠTŠAI, HÜVASTI.”
Töökambri tammepaneelidega ukse naksatus jätab seljataha sedeli, mille kirjutasin, ja ühtlasi Kremli kõige pühama paiga. Ustav adjutant Vorosinov järgneb mulle ja asub oma elektroonilisse märkmikku märkmeid toksima. Küsin pehmel häälel, ise samal ajal haigutust varjavast ihukaitseväelasest möödudes:
„Kas kadunud pliiats on juba välja tulnud?”
„Njet,” poisi häälest kostab paanika. „Oleme otsinud.”
Noogutan ja kõnnin edasi mööda punase sametiga kaetud koridore.
Iseenesest on see tähtsusetu pisiasi. Aga nii ehk teisiti, minu Kambri töölaualt on kadunud rohelist värvi harilik pliiats.
„Millised on teie korraldused, Tsaar?”
„Õlitada Kambri uksehinged.”
Vorosinov ahmib ehmatusest õhku. Sulgemisel oli uks tõepoolest kriiksatanud.
„Annan kohe käsu, et spetsialist kohe välja kutsutaks!”
Viipan rahustavalt käega. Mis tahes muul ajal oleksin sellise lohakuse peale sappi ja hapukoort pritsinud, aga mitte praegu ja selle ukse pärast. Nende kriiksatuste pärast ei lenda kellegi pea õlgadelt. Seljataha jäänud tammine uks kuulus omal ajal Ivan Groznõile, Venemaa esimesele tsaarile. Läänes tuntud kui Ivan Julm. Teibasseajaja. Selline uks võib endale lubada aja koorma all kaeblemist. 2001. aastal, kohe esimese ametiaja esimese asjana, lasin ukse paleest Moskva lähedal, kus see oli sajandeid kannatanud külma, puidukoide ja rõskuse käes, ära tuua ja Kambrile ette panna. Ma ei lubanud aga ust lihvida ega üle värvida, ammugi restaureerida. Tahan Kambrisse astudes haista haihtuvat tõrvalõhna, tunda sõrmeotste all saablitäkkeid ja vereplekke, igivana kooruvat õlivärvi.
Aga praegu on meil kiire.
Adjutant Vorosinov seletab midagi raadiotelefoni, samal ajal kiirustame seitsmenda korruse erilifti poole. Selle koodi teavad ainult vähesed ja valitud. Sõrmejälgi identifitseerija laserekraanile vajutades mõtlen noorele Ivanile ja sellele, kuidas tema hädaolukorras tegutses. See on minu vanaisa lemmiklugu. Deeduška, kes töötas Stalini kokana, jutustas loo edasi seltsimees Džugašvilile ja kas sa näe, hiljem võttis Džugašvili kätte ja kasutas seal leiduvaid tarkuseteri oma võimu kindlustamiseks.
Astume lifti. Kavatsen teha sama, mida Ivan IV aastal 1564.
Toona oli kaalukausil Ivani võimulejäämine. Keegi ei austanud noort tsaari, ei bojaarid ega papid. Kas rahvas armastas teda? Kes teab. Ivanil polnud vajalikku luurevõrgustikku. Osa bojaaridest oli põgenenud läände ja pildus sealt ähvardusi, idast ähvardasid tatarlased. Riigis valitses korralagedus, võib-olla isegi kodusõda. Rahva toetus võis sellises olukorras marjaks ära kuluda, sest oma sõjaväge Ivanil polnud. Mida Ivan tegi? Teatas, et jätab Moskva ja selle elanikud nende endi hooleks. Loobub troonist, sest ei saa usaldada bojaare. Abitud linnaelanikud vaatasid, kuidas sajad kelgud vedasid kogu õukonnast kokku tsaari aardeid ja kraami, mis siis regedel Moskva väravatest välja viidi. Tsaar tõmbus tagasi pisukesse paleesse. Sealt saatis ta eitavaid vastuseid kutsetele tagasi tulla ja võim uuesti oma kätte võtta. Lõpuks tuli bojaaridest, kaupmeestest ja rahvast koosnev delegatsioon paluma, et Ivan võtaks vastu absoluutse isevalitseja trooni. Trikk oli kaval: tänu vabatahtlikule pagendusele oodati teda pikisilmi tagasi, vajati meeleheitlikult. Rahvas lausa anus, et ta hakkaks hirmuvalitsejaks.
Lift peatud vaevutuntava nõksatusega ja ma astun katusel viivale raudsele sillale.
Arvasin, et mul on samasugune absoluutne võim nagu Ivan Julmal.
Olen löönud oma vastaseid igas valdkonnas, oligarhid söövad mul peost, tänu naftajuhtmele on ka lääs peagi põlvili. Ometi tunnen kasvavat seesmist rahutust, midagi on jäänud kahe silma vahele. Võimalik, et tähtsusetu, tühine asi. Nagu see kadunud pliiats, pisiasi, millele keegi teine vaevalt tähelepanu pööraks. Aga just see mind vaevabki. Ma ei suuda hinnata ohu suurust. Vana ürask, KGB kolonel Aleksei Ignatenko on kadunud.
Hommikul lasin tuua Ignatenko toimiku. Esitasin endale samu küsimusi nagu kõigi teiste inimeste kohta, kellega ma kohtun. Mida ma sellest vanast Üraskist tean? Mis on tema nõrk koht? Seda ei paista olevat. Pole peret ega sugulasi. Pole võlgu ega pahesid, kui juhuslik malemäng välja arvata. Selline laitmatus on ebatavaline. Lausa võimatu. Käsi kobas lauanurgalt närimiseks pliiatsijuppi. Seda polnud.
Meelekohtades tuikab, oleks vaja ravimeid. Puhkust. Vorosinov annab märku, et on aeg minna. Julgeolekukomitee on hommikuks kokku kutsutud.
„Inflatsioon.”
Peaks asuma mingile seisukohale Ukraina ja roheliste mehikeste suhtes. Las see praegu jääda. Aleksei Ignatenko ja tema toodud teadete mõistatuslikkus vaevab mind sedavõrd, et otsustan peamurdmise lõpetada. See on mulle iseloomulik. Olen Tiigritaltsutaja. Kurejuht. Isegi loodus allub mulle.
Helistasin Aleksei Smirnovile hüüdnimega Patoloog ja käskisin tal asja koos Nižni-Novgorodi puhastusüksusega korda ajada.
Peagi on probleem kõrvaldatud ja südamel hakkab kergem.

Katusel ootab helikopter, tiivik hakib laisalt sudu nagu mahajäetud nõukogude lõbustuspargi vaateratas pilveloori. Seekord sõidutab meid Rossija RA-27016, esimene masin, millele lasin kuulipilduja paigaldada. Udulaternate valgusvihus kümbleva Spasskaja torni eest vilksatab mööda õbluke vari. Kommunikatsioonitibi Tatjana Vorosinova tirib oma roosat, naeruväärset plastikkohvrit turvameeste taga ja väriseb katusel napis Prada kleidikeses, tea, kust sihukese välja õngitses. Sisemust läbistab soe lainetus. Väike kleptomaan on kohal. Lasen tal kopteri sabapoomi juures närveerida, nii et hambad suus plagisevad. Vaeseke. Suudab vaevu imetlevalt sosistada: „Kak krassivo vsjo. Kui kena ja ilus kõik on!”
Olgu, see mulle meeldib. Võimu puhul on asi mängus ja tahtmises, nii naiste kui rahvaste suhtes.
Astun kopteri marmorvalge nahaga üle tõmmatud salongi. Piloot hiivab Tanja kerge liigutusega sisse. Meid ootavad kaaviar, hapukoor, kurgikesed ja muu sakuska. Prosciutto sink on otse Palermost, aga asetatud hooletult paari valge krüsanteemiõie kõrvale. Otsekui kogemata vaatab stjuuard istme alla ja leiab sealt pudeli jääkülma Laurent-Perrier` šampanjat, kvaliteediklass Grand cru. Kuskilt ilmuvad ka kristallpokaalid ja Tanja ahhetab, mina tänan mõttes adjutant Vorosinovit. Kõik paistab just nii sundimatu, nagu tõelise valitseja puhul peabki. Tean, et mul poleks vaja taolistest asjadest hoolida, aga mulle on alati meeldinud detailid. Kes tunneb pisiasju, valitseb tervikut. See kehtib relvade kunsti, Jaapani teetseremoonia puhul. Naiste. Ja Üraski.
Adjutant Vorosinov aitab meile kõrvaklapid ja mikrofonid pähe, ronib ise kohmakalt tagurpidi katusele. Annab märku õhkutõusmiseks. Kandemootor ürahtab käima, labad lõikavad kiireneva pöörisena õhku. Tunnen metsikut rõõmu, kui me püstloodis õhku tõuseme ja Tanja kaitset otsides minu külge klammerdub. Sudu varju jäävad Uspenski katedraal, punasest tellisest Kremli müür ja Spasskaja torn. Kõigepealt võtame suuna Moskva jõe ülemjooksule, siis üle Rošali palee, kuhu noor Ivan IV tõmbus võimuintriige punuma.
Avan pauguga šampanjapudeli, Tanja kiljatab rõõmsalt ja ma märkan, et ta on täna juba midagi tarbinud. Võib-olla kokaiini? Luure andmetel kasutab tibuke ainult kõige kallimaid narkootikume. Lükkan naise kõrvale, kuigi ninna tungib meeldiv vitulõhn. Hiljem. Selle asemel keskendun meie all laiuva maastiku silmitsemisele. Proovin oma tundmustes selgust saada. On see melanhoolia? Või pettumus, et olen avastanud järjekordse reeturi? Aleksei Ignatenko, too talumatu piipu tossutav kolonel, kes pani esimesena mulle pähe mõtte, et mina, ja mitte keegi teine, peaks hakkama uueks Vene tsaariks.
„Ei maksa arvata, et ori on ahelatest pääsedes tänulik. Ta hakkab oma endist peremeest põlgama ja tapab ta. Sellepärast ei saa rahva võimu Venemaale kunagi tuua.”
Nii, millal see juhtus?
Helikopteri tiiviku labad kannavad meid põhja poole. Ristmikust üle lennates silmitsen hajameelselt lääne poole vuravaid veokitevoore. Tanja itsitab juba täies hoos.
„Kas soovid sakuskat?” küsin ma viisakalt.
Ulatan kaaviariga kaetud näkileivatüki.
Tüdruk jääb hämmastunult vakka, puterdab siis tänusõnu. Ma ei ole vist kunagi küsinud, mida tema tahaks. Võib-olla meeldib see tibuke mulle just selle pärast, et tema iha, kirge ja vajadust võib lausa haista. Kallista, kallista! Pigista, pigista! Väikese Tatjana sisemuses haigutab tohutu, tühi kuristik, mida ei sa täita mitte mingi varastatud kribu-krabuga.
Uue sajandi alguses, kui olin just võimule tulnud, juhtusin daatšas olles küsima oma tollaselt abikaasalt Tamaralt, viimaseid päevi rasedalt endiselt stjuardessilt, kellega tutvusin reisil Dresdenist Moskvasse. „Mida te elult tahate?”
Pidasin silmas elu kõige laiemas mõttes, millises maailmas tahate elada? Kus peaksid meie tütred Marusja ja Katjuša kasvama?
„Mida te elult ootasite, kui olite noor?”
Kas te unistasite reisidest Rivierale, peentest firmariietest, uhkest suvilast? Milline oli teie kõige pöörasem unistus? Tamara sikutas oma juba tollal lõua alla tekkima hakkavat lotti, piserdas roosivett näole, mõtles vaevalt hetke, enne kui vastas:
„Pesumasinat.”
Sain ilmutuse. Siin lürbib kristallpokaalist punast Gruusia veini Venemaa kõige mõjuvõimsama mehe abikaasa. Ja mida ta mäletab end nooruses olevat igatsenud: pesumasinat. Sest seda need inimesed tahavad. Sigarette, lääne teksaseid ja memmed suhkrut moosikeetmiseks. Sain aru, et tollest madalalennulisest peletisest tuleb samuti lahti saada. Ausalt öeldes oleksin ta hea meelega Uspenski katedraali tornist alla visanud. Tunnistan, et vaatepilt, kuidas too fantaasiavaene lehm sillutisele prantsatab, oleks mulle rahuldust pakkunud. Aga loomulikult leppisin lahutusega mõistlikel tingimustel.
Urahtasin oma mõtte peale. Otsesel, avalikul vägivallal on üks varjukülg – see kutsub pööblis esile vastikust. See on läinud nii mõnelegi generalissimusele maksma tema kõrge koha. Võimust keeldumine on seevastu võimalikest trikkidest kavalaim. Teisisõnu tegi Ivan IV sedasama, mida mina kavatsen teha täna öösel: lahkuda ja jätta Venemaa tema enda hooleks. Nagu noor Ivan IV jättis oma rahva verejanuliste bojaaride armule. Homsest alates pole rahval kedagi, kellele toetuda. See tekitab ebakindlust. Hirmu. Igatsust. Ohkan sügavalt, nii lapsik olen ma: tahan, et rahvas minust puudust tunneks.
Siis heidan pilgu enda kõrval sakuskat näksivale tibukesele.
Kui Tanja varastas minu pliiatsi, saan selle teada lähema ööpäeva jooksul.

Linke
Auri Jürna „Nädala raamat: Sõja õõvastav anatoomia”, Eesti Ekspress 21.01.2013, http://ekspress.delfi.ee/areen/nadala-raamat-soja-oovastav-anatoomia?id=65539050

Imbi Paju „Lapi naise lugu maailma lõpust”, Sirp 14.03.2013, http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/lapi-naise-lugu-maailma-lopust/

Stepan Karja „Armastus ja surm kusagil tundras ja maailma äärel”, Keskus 06.2013, http://kes-kus.ee/armastus-ja-surm-kusagil-tundras-ja-maailma-aarel/

Püsiviide Lisa kommentaar

Kristel Mägedi

5. juuli 2016 at 3:01 p.l. (Nädala autor 2016) (, )

kristelKristel Mägedi on vabakutseline näitleja, laulja, kunstnik ja poeet. On liige 1997. aastal loodud noorema põlvkonna kirjanike ja kunstiinimeste rühmituses Tartu NAK ehk Tartu Noorte Autorite Koondis. Vahel kasutab pseudonüümi Ebastabiilne Element, mille alt on tehtud üks luuletuste
kogu “Orgaaniline Hallutsinoos” 2014. 2015 september ilmus proosaluulekogu “Mitteelamise kunst”. Aastal 2014 saavutas Vikerraadio saate “Luulelahing” finaalis II koha. Mängib basskitarri punkbändis “Faasinihe” ja kitarri ansamblis “Lillevaas”. Osalenud oma maalidega Viljandi Kunstiklubi ühisnäitustel, on olnud ka isiklikud väljapanekud Tallinnas, Pärnus, Põltsamaal, Haapsalus ja mitmeid kordi Viljandis.

Luuletusi „Mitteelamise kunst”, Jumalikud Ilmutused 2015, lk 9; 12; 20; 30; 41.

ma vaikisin ja

mõtlesin oma naabritele
kes koridoris vastu tulevad
viisakad ja toredad
naeratavad ja teretavad
teevad ühiseid väljasõite
oma vana autoga
mis sügisel aiamaalt tulles
on kartulikaste laeni täis laotud

mõtlesin selle pereema peale
kes on alati lakitud
meigitud
värvitud
ja kellest jääb puumaja koridori
hõljuma odava lõhnaõli aroom
kes lükkab nimetissõrmega oma
sarvraamidega prille
kuigi need on õigel kohal

ja kelle vuntsidega kiitsakas mees
käib ikka veel metsas orienteerumas
vanad dressid
seljas

KUI MA ÜRITASIN
BUSSIJAAMAS TÖÖD TEHA

istusin bussijaamas ja tegin aega parajaks
töötades paari poolelioleva projektiga
millegipärast tundus täna
see õhustik kuidagi õigem kui
kohvikus istumine

hea oli niimoodi
anonüümselt arvutisse vaadata
ilma et mõni pooltuttav
kohvitassi ja värske ajalehega
su lauda prantsatada tahaks

korraks silmi puhates
bussijaama ooteruumi aknast välja vaadates
nägin kuidas üks tütarlaps
tuli diagonaalis üle parkla
kaks suurt kotti kaasas
ilmselt nädalavahetuseks koju minemas

kõndimise ajal soris ta kord ühe
kord teise käega teksade ja dressika taskutes
võttes sealt erinevaid paberitükke
mida lahti silus
natuke uuris ning
uuesti kokku käkerdades taskusse surus

eemalt tuli üks purjus vana naine
kaheliitrine pooleldi tühjaks
joodud kange õlu ühes
ning kilekott teises käes
ja prantsatas tüdruku asjade kõrvale pingile
hakates temaga midagi rääkima

tüdruku suu muutus peenikeseks kriipsuks nii et
huuled surumisest paar tooni
heledamaks muutusid
hambad ristis haaras ta oma kotid ja tõstis
need kõrvalpingile

vahepeal käis turvamees
ja käskis naisterahval pudeli ära panna

tüdruk vaatas põlglikult seda naist
ja tõusis uuesti püsti et taskutes sorida
oli näha kuidas ta hakkab närve kaotama
naine üritas veel midagi öelda
aga nähes et temast välja ei teha jäi vait
ja rüüpas hõlma alt õlut

buss sõitis ette
ja tüdruk ootas kuni
kõik reisijad olid peale trüginud
ning tõusis siis püsti

ta saadeti bussist välja

ma lõin läpaka kinni ja pistsin kotti
sest ma tundsin et pean midagi tegema
midagi ütlema sellele bussijuhile
või andma sellele tüdrukule raha
või….

jäin mõned meetrid enne neid seisma kui
see purjus naine oma madala
ärajoodud häälega
üle bussijaama tüdrukule karjus

ah oma ema käest ei kõlba
isegi raha enam vastu võtta

ja hooga püsti tõustes
samal ajal tühja plastikpudelit
kilekotti teiste õllede juurde surudes
oleks ta ilmselt täies pikkuses maha kukkunud
kui see tüdruk poleks jõudnud
temast kinni haarata

ta upitas ühe käega kotid õlale
teisega oma taaruvat ema püsti hoides

niimoodi nad teineteise käevangus
sinna bussi läksidki
purjus vana naine
ning tüdruk kelle silmi varjavad juuksed
ei suutnud peita ta uuesti
kriipsuks muutunud suud

MARIA JA KUNSTNIK

Maria leidis oma kõrvale inimese

tore mees oli
kuid napsuviga oli küljes
ja naisteviga ka

Maria tegelikult teadis Taavetit küll
ja milline too oli
aga lootis et vast rahuneb maha
kui abiellub ja lapsed tulevad

nad võtsid noore pere laenu
ja kui Maria oma säästud juurde pani
ostsid selle eest maja
täpselt taolise nagu ise tahtsid
üle ei jäänud midagi
tööd tuli kõvasti rabada
ühise unistuse nimel

aga Taaveti töörabamine nägi
kuu-kuult välja selline
et ta üha vähem ateljeest koju ilmus
ja tema teenitu
oli pöördvõrdelises seoses selle ajaga
mil teda näha polnud

nii leidiski Maria endale teise töö juurde

ainult niikauaks kui Taavet oma projekti
valmis saab

ühel õhtul oli Marial kaks suurt üllatust
esimeseks üllatuseks
olid kaks triipu rasedustestil

teine üllatus oli paljas naine Taaveti süles
kui ta rõõmust õhetades
ateljeeuksest sisse tormas

KARMEN

Karmeni toa pleekinud tapeet
oli kaetud tolleaegsete muusikute fotode
ja plakatitega

talle meeldis istuda voodil
ja mängida vaikselt kitarril keelatud lugusid
neid mille eest võis vangi minna

Karmen polnud ammugi enam laps
aga tema korteritaotlus lükati aina tagasi
ja nõnda pidi ta läbi vanemate toa
kööki hiilima kui tahtis suitsetada
neil oli ülepind isegi niimoodi
pead-jalad koos elades

vanemad ei olnud rikkad
ja Karmen oli viimased aastad
ise omale öövalvetega raha teeninud

Andrit Karmeni vanemad sallisid
ja mingil hetkel oli temagi
tagumisse tuppa sisse kolinud

nüüd sai uuesti korteritaotluse sisse anda
ja pealegi oli esimene laps kohe tulemas
ja nagu varsti selgus oli
seda ühte last lausa kaks tükki
täpselt isa koopiad

aga Andri rebis purjus peaga punalipu
sõjaväe komissariaadihoonelt
sidus selle endale seelikuks
läks niimoodi linna peale jalutama ja
läks pärast istuma

vanemad lubasid Karmeni välja visata
kui ta korralikku meest ei leia
Karmen ütles vanematele
jah muidugi

aga sisimas lubas endale
et saagu mis saab
tema ootab ära

plakatid rebiti maha ja
grammofoni asemele tuli häll
ainult ühe foto jättis Karmen seinale
selle kus Andri peal oli

foto oli tehtud kunagi veesõja käigus
pesuköögi ees
tookord kui pooled peenardest ära tallati
ja pärast oli kõva pahandus

Andril oli fotol
kapsapea kaenlas
seisis nagu oleks maailma valitseja

nad kirjutasid Andriga aastaid
kuni mehe kirjad lakkasid
ja Karmen leidis lehest surmakuulutuse

nüüd oli Karmeni vanematel
kolm last tagatoas kasvatada
sest ei halva ega heaga suutnud
nad tütart oma laste eest hoolitsema panna
sest Karmen ei suutnud
enesegagi hakkama saada
kadudes teinekord päevadeks ärajoodu
ja tulles tagasi haisva ja räpasena

ainult see vana foto seinal
suutis teda veel vahel rõõmustada

siis haaras ta oma kaksikud endale sülle
pani keldrist üles toodud grammofonile
Pink Floydi plaadi peale
ja rääkis lastele nende isast
kui maailma parimast inimesest

sellistel hetkedel lootsid Karmeni vanemad
et ta märkaks
et tal tegelikult ühe asemel
lausa kaks Andrit on

KOGUJA

ta ise ei saanud aru et oli asjade koguja
kes ei visanud mitte midagi ärajooduterve kahekorruselise maja oli
aastatega maast laeni kraami täis tassinud

sõbrad käisid küll pärast naise surma külas
aga kaua üks inimene ikka solvanguid talub
ja nii ei olnud varsti vaja karta
et keegi uksele koputama tuleks

kui ta ükskord trepil olevate asjade vahel
teisele korrusele ukerdas
tundis ta et hakkab vanaks jääma
lausa rippus käsipuu küljes
et mitte tasakaalu kaotada
ning siis kukkuski
kondisest sõrmest abielusõrmus
ära ja kõlksus asjadel põrgates
tükk aega trepist alla

ta jäi pilguga sõrmust otsides
silmitsema kogu seda kraami
millega ta nende ühise kodu
aastatega täitnud oli

milline on kogu tema kaunis suur maja
kus varem olid lapsed jooksnud mööda tube
ja peetud suurejoonelisi pidusid
kus mängiti tiibklaveril
ruumis kus vahel sai
naisega grammofoni saatel tantsitud
pokaalid käes

ja ta tormas alla niikauakset kõiksugu kraami
temaga trepilt kaasa lendas
ning hakkas sealt kuhu sõrmus kukkus
asju laiali loopima
pärast pikka otsimist leidis selle
roosa kleidiga baleriini kaelast
mis seisis mängutoosil
ja tantsijat üle õla visates
pani sõrmuse
ettevaatlikult tagasi

pärast istus ta maja ees äärekivil
pidulik ülikond seljas ja toasussid jalas
sest ei olnud oma kingi leidnud
näol oli meeldivalt jahe
kui sügisene tuul puhus
uudishimulikud naabrid piilusid akendest ja
aedade tagant
ja see tegi talle nalja

siis tuli tuletõrje
ja politsei
ja kiirabi
ning imelikul kombel ei suutnud
need taevani leeke pilduvat maja kustutavad
ja kogunevat rahvamassi
laiali ajavad inimesed
rikkuda tema üha süvenevat
rahutunnet

KRISTELEMAALID

Kristeli maalid

Kristel Mägedi armastab maalida ja regilaule kuulata, Sakala 10.10.2006,
http://sakala.postimees.ee/2176233/kristel-magedi-armastab-maalida-ja-regilaule-kuulata

Püsiviide Lisa kommentaar

Ingeborg Bachmann

22. juuni 2016 at 1:06 p.l. (Nädala autor 2016) (, )

ingeborg

 Ingeborg Bachmann (25.06.1926, Klagenfurt – 17.10.1973, Rooma) – on olulisemaid 20. sajandi saksakeelseid lüürikuid, prosaiste ja mõtlejaid. Postuumse auavaldusena Austria kirjanikule antakse alates 1977. aastast Klagenfurtis välja temanimelist auhinda, üht tähtsamat kirjandusauhinda saksakeelses kultuuriruumis.
Eesti keeles on ilmunud jutustused „Kolm teed järve äärde” (1988) ja romaan „Malina” (1992) ja esseed „Muusika ja luule” ning „Tõe eest võib inimese kätte usaldada” (Akadeemia 1/2006). Kuuldemängu „Manhattani hea jumal”, mille eest Bachmann sai 1959. aastal Sõjapimedate kuuldemänguauhinna ja mille puhul ta pidas tänukõne „Tõe võib inimese kätte usaldada”, lavastati Noorte Teatritehases 2010. aastal.
1971. aastal ilmunud „Malina” on Bachmanni ainus lõpetatud romaan „Suremise viiside” projektist, kuhu kuuluvad veel „Das Buch Franza” ja „Requiem für Fanny Goldmann” (ilmunud postuumselt). Romaanitriloogiat varjatud suremise viisidest võib käsitada kui proosa-epitaafi naistele, keda meestemaailm nii hingeliselt kui ka kehaliselt ruineerib „niinimetatud rahus”, kus tegelikult kestab pidev üksiksõda ning „lubamatu ning kommete raames” toimuvad mõrvad, mida ei karista ükski kohtuasutus. Siiski ei taha Ingeborg Bachmann kirjutada feministlikus mõttes meeste (maailma) vastu, vaid ühise püüdluse poolt: „üheskoos ja mitte üksteise vastu”. Tema jaoks on oluline armastuse fenomeni küsimus – kuidas armastatakse.
Teises jutukogus „Kolm teed järve äärde” („Simultan”; 1972) astuvad muuhulgas üles ka naised, kes kogevad „kõlbelist, tunnetuslikku tõuget”: nad aduvad, et elamine ei ole kohustus, vaid et nad tohivad seda teha („Simultaan”). Taas on juttu nägijaks saamisest ja oma identiteedi otsinguist naise ning loojana, balansseerimisest piiride vahel („Teie, õnnelikud silmad”) ning ühest Bachmanni loomingu olulisimast aspektist, keeleproblemaatikast.
Nii nagu kirjanik teisi tõe suunas juhatada püüab oma kirjutatu kaudu, nii juhatavad teda teised, kui nad talle kiituse või laituse kaudu teada annavad, et nad tema käest tõde nõuavad ja tahavad jõuda seisundisse, kus nende silmad avaneksid. Tõe nimelt võib inimese kätte usaldada. (Ingeborg Bachmann)

PhD Eve Pormeister

Katkend: Kolm teed järve äärde, Loomingu Raamatukogu, 1988 30/32, lk 76-81. Tlk Helgi Loik.

Kreuzbergli piirkonna matkakaardile, väljaandja turismibüroo koostöös liidumaa pealinna Klagenfurti mõõdistusbürooga. 1968. aasta trükk, on kantud 10 teed. Neist teedest kolm viivad järve äärde, mägitee 1 ja teed 7 ja 8. Selle loo läte on topograafias, kuna autor seda matkakaarti uskus. 

Elisabeth saabus alati II perroonile ja sõitis I perroonilt ära. Härra Matrei, kellele see juba aastaid teada pidi olema, eksles aga jälle närviliselt ja erutatult, kaheldes, kas ta ikka oli saanud õiget informatsiooni ja kas rongide saabumisajad viitadel kehtivad, sellel II perroonil ringi, nagu võiks ta temast märkamatult mööda minna niisuguses jaamas, kus oli ainult kaks perrooni, ja siis seisid nad teineteise ees, keegi ulatas talle juba teise kohvri vagunist kätte ja ta tänas eksalteeritult ja hajameelselt võõrast, sest nüüd tuli kallistamise rituaal, nad kallistasid teineteist, ja ta pidi härra Matrei poole alla kummarduma, nagu alati, aga seekord läbistas teda häiriv tunne, sest härra Matrei oli lühemaks jäänud, mitte just kössi vajunud, aga ometi lühemaks jäänud, ja tema pilk oli muutunud lapselikuks ja veidi abituks, ja see häiriv tunne ütles: ta on vananenud. Muidugi oli härra Matrei kogu aeg vananenud, aga Elisabeth polnud seda kunagi märganud, kuna ta oma isa alati ühtviisi vanana perroonil eest leidis, igal aastal, ja igal aastal pahandas ta taas, et isa ei olnud pakikandjat võtnud, vaid ise tema kohvreid tassis, et tema, kindlasti reisist väsinud, midagi kandma ei peaks, aga kuna ta seekord oli vananenud, ei hakanud Elisabeth temaga vaidlema ja ühte kohvrit oma kätte tirima nagu tavaliselt, vaid laskis tal mõlemat kanda ja tütrele tõestada, et ta on tugev, terve ja muutumatu ja kahe kohvri tassimine on talle tühiasi. Taksos Elisabethi loomulikkus taastus, ta naeris ja rääkis nagu ikka, pani oma pea isa õlale, heitis aeg-ajalt pilgu mõnele uuele fassaadile Bahnhofstraßel ja registreeris möödasõidul lohemao Uuel väljakul, mis oli ka väiksemaks muutunud, ja alles siis kui Linnateater paistma hakkas ja nad Radetzkystraßele sisse pöörasid, hingas ta kergendatult, sest nüüd tõotas juba kõik talle Laubenwegi ja maja lähedust, kus oli olnud tema kodu. Ei, reisist ja miks ta oli pidanud Wieni kaudu lendama, ei taha ta täna üldse rääkida, viimaste päevade õudustest, peaasi oli ju, et ta lõpuks kohale oli jõudnud, pärast neid paljusid ootamispäevi, pärast paljusid telegramme, mis härra Matreid iga kord jahmatasid, ja kui Elisabeth oli järjekordselt oma tulekut edasi lükanud, siis oli ta sellest hoolimata lennujaama sõitnud ja seal oodanud, kuigi ta just sellepärast nii sageli telegrafeeris, et isa sinna ei sõidaks ega ootaks.
Kui Elisabeth oli taksojuhile maksnud ja nad läbi aia läksid, tahtis härra Matrei talle kohe näidata uuendusi eesaias, aga Elisabeth kiirustas majja, ta ütles: Palun hiljem, palun homme! ja majas istusid nad esialgu elutuppa, ta pidi kõigepealt lonksu kohvi jooma ja suitsetama, siis läheb ta vanni ja riietub ümber. Nad jõid kohvi, mille isa oli sooja jätnud, veidi lahtunud, leiget kohvi, mis talle aga pärast hommikust õhtuni kestnud inglise teejoomist sellegipoolest maitses, ja nad kirusid mõlemad veidike noori, see tähendab Robertit ja Lizi, ja härra Matrei kuulutas siis ometi, peaaegu tõsiselt, et ta päris hästi ei taipa, miks Robert Liziga Klagenfurti ei sõitnud, vaid just Marokosse, lõpuks on Klagenfurt tervislikum ja mitte nii kallis, ja kas polnud Liz end juba esimene kord siin hästi tundnud, vaeslaps, kel iial polnud perekonda olnud ja kes lõpuks nägi, mis on kodu? Elisabeth kaitses väheke Robertit, sest mis siin ikka öelda või seletada. Ta ei osanud oma venda kogu tema ettevõtlikkusega Laubenwegil ette kujutada, eriti praegu, ja Liz ju lausa põles nagu laps soovist maailma näha, eriti praegu, sest Londonis elasid nad niikuinii terve aasta tagasitõmbunult, lihtsalt kuna nad mõlemad alati surmväsinuna töölt koju sõitsid, eraldi, pika maa undergroundiga, ja oma pühapäevad nagu igivana abielupaar Roberti poissmehekorteris veetsid, juba mõnda aega varem, kui abiellumisest veel juttugi ei olnud.
Elisabeth püüdis seda delikaatset teemat vältida, ta hüppas püsti, lõpuks on aeg kohvrid lahti pakkida, ja ta tegi salapärase näo, millest ainult tema ise aru sai; isa peab natuke kannatama. Ta küll ainult hakkas oma kohvreid lahti tegema ja edasi-tagasi käima oma vana toa ja esimesel korrusel asuva vannitoa vahet, ja ometi muutus maja juba nendestki askeldustest teiseks, ta elustus, sest üks „laps” oli tagasi tulnud, ka see ei tähendanud midagi, et majas ei lipanud enam ringi laps, vaid naine, kes tundis end mingi külalistest ja kaasvaldajast kaksikolevusena. Elisabeth ei tahtnud oma äraolekut liiga pikaks venitada, võttis ainult dušši, tõmbas hommikumantli selga ja oligi juba üleval toas raamatute vahelt leidnud, mida tal täna õhtul kõige rohkem vaja oli, väikese kingituse isale, mis seegi kord, nagu igal aastal, tagasihoidlik ja kehvake oli välja kukkunud, kuna härra Matrei midagi, mitte kui midagi ei vajanud ja selles mõttes oma laste elu raskeks tegi. See ei olnud pelk väide, millega ta oli iga kord välja tulnud, vaid tõesti tõsi, talle oli võimatu kinkida Dunhill-piipusid, kuldseid tulemasinaid, kalleid sigareid, lipsusid, luksuskaupluste luksusesemeid ja ka midagi tarvilikku, kuna ta kõigest keeldus ja tarvilikku juba omas ja hoidis, hekikääridest kuni labidani ja majakraamini, niipaljukest kui üks vana mees veel vajas. Alkoholi ta ei tarvitanud, suitsu ei teinud, ta ei vajanud ülikondi, siidsalle, kašmiirpullovere, näovett, ja Elisabethile, kes oli aastate jooksul välja arendanud võrratu ideevaramu kingituste alal, mis kõikidele eri masti meestele sobisid, ei tulnud midagi pähe, kui ta oma isa peale mõtles. Isa vähenõudlikkus ei olnud ka kapriis, vaid kaasa sündinud, ja ta peab sellest kinni kuni oma viimse päevani. Ainult väljend „viimne päev” häiris Elisabethi täna, ta tõrjus selle kohe oma mõtetest, ja võttis välja fotod, mis õnneks polnud kortsu läinud, kuna ta veel õigel ajal vana kõvakaanelise kausta äraviskamisest oli loobunud. Enne kui ta alla isa juurde läks, vaatas ta uurivalt fotosid, mis ta Londonis rutuga oli välja valinud, diletantlikke fotosid tema, professionaali silmis, aga nad kujutasid seda, mis huvitab tema isa rohkem kui tema fotoraamatud ja reportaažid. Pulmapildid, tehtud armetuvõitu Registry Office`i ees ja hotelli ees, kus oli toimunud väike abiellumisjärgne pidusöök, konventsionaalsed, paratamatud kunstlikud pildid, mis peagi niisama vanamoodsad välja näevad nagu nende vanemate ja vanavanemate omad. Robert ja Liz ikka keskel, Robert naeratades Lizi poole alla kummardumas, Liz tema poole naeratades üles vaatamas. Elisabeth Lizi kõrval, peaaegu sama pikk kui vend, sale, vist saledamgi kui nooruke habras Liz. Hetkeks turgatas talle jälle pähe, et väikese ümberpaigutuse korral pigem Robertit ja teda paariks võiks pidada, kuigi ta otse objektiivi naeratas nagu Roberti sõber, kes kohmetult ja poisilikult Roberti kõrval seisis. Ühe pildi peale oli kogemata sattunud hotelli portjee, teisel seisid veel kaks inimest, Lizi kauge sugulane, Roberti sõbra väike sõbranna. Fotosid seades, nii et ainuke foto Robertist ja Lizist kahekesi kõige peale jääks, hakkas Elisabeth arvutama. Kui see aasta lõpeb, veel talvel, saab ta viiskümmend aastat vanaks, Robert on kuusteist aastat noorem kui tema, Liz kolmkümmend aastat noorem, need arvud on jäävad, ainult fotodel võib ennast petta, sest Lizi kõrval ei näinud ta veel kaugeltki nii välja, et oleks võinud tema ema olla, vaid paistis niimoodi naeratades, määratlematu, nagu naine kolmekümnendate lõpus, ja Philippe, kellega ei olnud ta kunagi oma vanusest rääkinud ja kes oli noorem kui Robert, tohtis või võis mõelda, et ta on ennast sidunud naisega, kes on lihtsalt temast paar aastat vanem. Elisabeth arvutas täna aga täpselt. Viiskümmend miinus kakskümmend kaks teeb kakskümmend kaheksa, sest Philippe oli kuu aega tagasi kakskümmend kaheksa saanud. Kakskümmend kaks aastat vahet. Ta oleks võinud seega ka tema ema olla, kuigi tal niisugune mõte kunagi pähe polnud tulnud ja ka praegu üsna võõras tundus. Igatahes oli see tähtsusetu, ja ainult arvestus oli õige.
Minnes alla isa juurde, kes vahepeal õhtuks kütte sisse oli lülitanud, kuigi oli juulikuu, aga liiga külm selles üksildases majas ja suve kohta, millest ei maksa lootagi õiget suve, tema lapsepõlve sooja suve, püüdis Elisabeth midagi välja lugeda nendelt naeratavatelt nägudelt, sest midagi pidi olema tal Londonis kahe silma vahele jäänud. Seal oli pidevalt midagi õhus, ja see polnud mitte ainult masendav jahe suvealgus, uduvihm, külmatunne kõigis ruumides, see pidi midagi enamat olema, aga fotod polnud siiski tõend, kuigi ta neid veel kord täpselt uuris nagu detektiiv, kes sellele „millelegi” tahab jälile jõuda, kus oli nüüd tema hea nina, tema võime välkkiirelt kõike läbi näha või ennast ja teisi kõikides tegudes? See oli seotud kas Roberti või temaga või Roberti ja Liziga. Nüüd on siis jälle olemas ka proua Matrei, oli Londonis öeldud, naerdes, nad ei sure ilmselt siiski välja, sest Liz tahab kindlasti lapsi. Robert küll vaevalt, ei, Robert mitte, sest ta oli Elisabethiga liialt sarnane, ja tema tõesti ei taha. Elisabeth oli selle üle mõtlema õppinud, aga Robert ei olnud kindlasti kunagi selle üle järele mõelnud, ainult tema instinkt oli parem ja tugevam olnud kui Elisabethil, algusest peale. Sest Elisabeth teadis ainult ja ühtlaselt täpselt, miks säärased perekonnad nagu Matreid välja surema peavad, ka et see maa enam Matreisid ei vaja, et juba nende isa on relikt, ja Robert ja tema on küll võõrsile pagenud ja tegutsevad seal nagu ikka inimesed tähtsates maades, ja Roberti distants muutub Lizi läbi ilmselt veel kindlamaks. Aga mis nad kõikjal võõrasteks muutis, see oli nende tundlikkus, kuna nad perifeeriast pärinesid ja seetõttu nende vaim, nende tunded ja teod lootusetult sellele piiritule viirastusteriigile kuulusid , ja ainult õigeid passe ei olnud neil enam, kuna see maa passe välja ei andnud. Ainult juhuslikult oli neil mõlemal veel kodakondsus, kuna Elisabeth oli tollal Ameerikas liiga pingutavaks pidanud kõiksugu tülikate taotluste ja menetluste abil ameeriklannaks hakata, ainult sellepärast, et ta ameeriklasega oli abiellunud, ja pärast lahutust oli veelgi tähtsusetum, mis ta paberite järgi oli, sest töötamisluba oli tal olemas, ja terve hulga sõprade ja poolsõprade kaitse alla ei saanud temaga ühelgi maal midagi juhtuda, Washingtonis oli keegi tähtis Jack ja ka keegi mõjuvõimas Richard, ja kuigi Elisabeth ise vaid äärmises hädas tutvusi kasutas, lõikas ta neist kasu teistele, sest ta oli oma mehed alati nende hulgast leidnud, kes olid parajasti omadega puntras ja teda vajasid, kui tuge, ka soovitusteks, ja Philippe`iga oli muidugi sama lugu.
Kui ta isa ees fotod laiali laotas, ütles too, et keegi oli helistanud Pariisist, juba kaks korda, see võis ainult Philippe olla, ja küll ta helistab uuesti, kui ta midagi vajab või juhuslikult mõttele on tulnud talle paar sõbralikku sõna öelda. Isa tänas kulmu kortsutades kingituseks toodud raamatu eest, mille Elisabeth oli juhuslikult leidnud ühest Londoni antikvariaadist, „Tee Sarajevosse”, vanade piltidega, ja ta lehitses seda vaikides, sest see oli tema jaoks tähendus. Fotode kohta ei öelnud ta eriti midagi. Robert näeb aga hea välja, seda rõhutas ta mitu korda, Liz on tegelikult kenam kui neil fotodel, aga kui noor tema tütar veel välja näeb, seda ta ei märganudki, kuna ta teda teistsugusena ei tundnudki ja iialgi arvutusi ei teinud nagu täna Elisabeth. Ta oli tema laps, lapsed nägid ikka nooremad välja, ja härra Matrei tunnistas tähelepanekut: Sa näed hea välja. Või: Sa ei näe hea välja. Ja see käis ühe või teise lapse tervise kohta. Härra Matrei ütles: Oligi aeg, et poiss naise võtab, nüüd olen ma rahulik. Ja Elisabeth, kes teadis, kui pahane härra Matrei iga kord oli Roberti kinnituste pärast, et ta mitte iialgi, mitte iialgi ja mitte mingi hinna eest ei abiellu, imestas, et ta kunagi sellepärast rahutust ei olnud tundnud, et Elisabeth üksi elas, sest lühikese abielu selle ameeriklasega, millest ta ka alles siis teatas, kui lahutus oli juba ukse ees, oli isa ka unustanud või ei olnud ta seda kunagi tõsiselt võtnud, ameeriklased lasksid end – tema arvates – ju laulatada ja lahutada nagu muuseas, ja nii ei olnud see mingi ime, et Elisabeth oli nii ruttu jälle vallaline. Lahutuse kohta käivas kirjas, mis oli põhjalikum kui kiri abiellumisest, oli ta isale teatanud, et tal läheb hästi, ta ei ole Hugh`le midagi ette heita, niimoodi on neile mõlemale parem, ja kõik kõige suuremas sõpruses ja nii edasi, väga ausalt, mingist draamast ei saa juttugi olla, ta kolib aga võib-olla jälle Pariisi. Nojah, see Hugh – härra Matreile ei olnud ta ennast esitlenud, ja et ta seda tollala uskumatuks oli pidanud, samuti Elisabethi taktituseks, sellest ta vaikis, kui ainult Elisabeth kannatama ei pidanud, siis oli kõik hästi. Tema kiri kõlas siiralt optimistlikult, ja härra Matrei ütles endale: Ma tean, kellega mul on tegemist, ja peaasi on, et see lahutamishimuline mister teda õnnetuks ei ole teinud. Õnnesoovid Klagenfurti tänavatel oma proua tütre abiellumise puhul oli ta sõnaahtralt vastu võtnud, ja kui ta kord märkas, et proua „direktor” Hauser, nagu ta teda pilkamisi nimetas, silmakirjaliku küsimuse esitas, kui Elisabeth oli juba ammu lahutatud, ütles ta üleoleva armulikkusega: Rääkimata sellest, et ma ise ennast iialgi oma laste asjadesse ei topi, aga ameerika abielu tohiks küll vaevalt meil kehtiv olla. Minu tütrel on palju tööd, ta on Aafrikas. Minu poeg, ma arvan, kavatseb minna keemiat õppima. Rohkemaga ei saa ma teid aidata. Mul on au.
Pärast seda ei söandanud ükski inimene kogu kvartalis härra Matreile tema tütre eraelu kohta küsimusi esitada, ja aastate jooksul surid nii paljud neist inimestest, ka see õel proua direktor Hauser, kes oli hoolitsenud klatši levitamise eest naabruses, oli ammu surnud. Härra Matrei vaatas veel vaid harva üles, imestades, kui keegi teda tervitas, ja tervitas viisakalt vastu.
Kuna fotod ei olnud piisavalt kõnekad, püüdis Elisabeth õhinal jutustada, sest isa oli rangelt keeldunud oma seitsmekümne seitsme eluaastaga esimest korda lennukisse ronimast ja Londonisse oma ainukese poja pulma sõitmast, maale, kus ta ühtegi sõna ei mõistaks ja kus ta isegi Liziga rääkida ei saaks. Neid Londoni päevi pidi Elisabeth nüüd ilustama, varustama võluga, mida neil ei olnud, ja see läks varsti ladusalt, sest juba tema päralejõudmise õhtul oli kõik viltu kiskunud, Heathrow`s – Heathrow on Londoni lennujaam, nii nagu Orly Pariisis -, kuna nad olid Robertiga valesti kokku leppinud, nad olid erinevates kohtades oodanud, Heathrow on nimelt väga suur, natuke suurem kui Klagenfurti lennujaam, ja siis oli ta hotelli sõitnud ja rohkem kui topelthinna maksnud, mille üle Robert oli laginal naernud, sest see, et tema õde, kes on mitu korda ümber terve maailma sõitnud, ennast just nimelt inglise taksojuhil sisse laseb vedada, oli liiga groteskne ja kindlasti polnud seda ka kõige kogenematuma ameeriklase või aafriklasega veel juhtunud. Hiljem olid nad rahulikult koos istunud ja kõik läbi arutanud ja arvestanud, kui palju söök maksma läheb, mis kõik veel osta ja korda ajada tuleb, ja Liz õmbles, Liz ei oleks kõlvanud reportaažiks, sest ta ei olnud sugugi niisugune tüüp, mida praegu nõuti, ta ei kujutanud endast ei „swinging Londonit” ega midagi muud niisugust, mida oodati ühelt kahekümneaastaselt, ta ei olnud kusagil ringi lennelnud ja teadis ainult Robertiga koosolemise lõbu, sest enne oli tal olnud vaid töö, aastast aastasse, ja tuba, ühe teise tüdrukuga kahe peale, kuna omaette oli liiga kallis. Sel õhtul õmbles ta rannakleiti ühe Maroko ranna tarvis, ja siis otsustasid nad Klagenfurti helistada ja öelda härra Matreile, et „fataalseks sammuks” on kõik valmis, Elisabethi kui Roberti tunnistajat aksepteeriti ilma igasuguste sekeldusteta, ja üldse pole see kõik sugugi ärritav, vaid päris lihtne, ja Robert ja Elisabeth tirisid teineteisel vaheldumisi telefoni käest, nad kinnitasid, et nad mõtlevad tema peale, ja lõpuks surusid nad Lizile toru pihku, kes sellesse abitult kogeles: Tervist, isa, nägemiseni. Need olidki enam-vähem ainukesed sõnad, mida ta saksa keeles teadis. Elisabethi käest oli ta veel „lollpea” ära õppinud, selleks et sobival hetkel oleks käepärast sobiv sõna Roberti jaoks, ja Roberti suust kuulis ta sageli sõna „lolluke”, aga see oli ainuüksi temale määratud salahellitus.

Linke

http://www.akad.ee/uus/205ws1-06.php

https://arhiiv.err.ee/vaata/ingeborg-bachmann-unenagude-pood

http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/inimene-tuleks-t-e-k-tte-usaldada/

http://www.ingeborg-bachmann-forum.de/

http://www.ingeborg-bachmann.cc/

Püsiviide Lisa kommentaar

Pavel Sanajev

9. juuni 2016 at 12:37 p.l. (Nädala autor 2016) (, )

Pavel_Sanaev1Pavel Sanajev (1969) on vene kirjanik, näitleja, filmilavastaja ja stsenarist. Eesti lugejale on Sanajevi nimi tuntud tänu kultusteosele „Matke mind põrandaliistu taha“ (1996, e k Tänapäev, 2015, tlk Veronika Einberg). See on mustas huumoris kümblev raamat 1980. aastate lõpu Moskva elust, mille keskmes ema järele igatseva õnnetu poisi ning tema võimuka ja kibestunud vanaema suhe, groteskne haiguste ravi. Teose autobiograafiline taust põhjustas pehmelt öeldes elavat vastukaja – Sanajevi vanaema Lidia Sanajeva oli tuntud dokumentalist ning vanaisa Vsevolod Sanajev kuulus näitleja, nagu ka autori ema Jelena Sanajeva, keda 1970. ja 1980. aastatel sündinud eestlased mäletavad Buratino filmist rebase Alissana ning kelle abikaasa oli omakorda Rolan Bõkov, mees, kes kinkis eesti kultuurile unustamatu kloostriülema rolli „Viimses reliikvias“. Aga Sanajevi raamat suudab ka ilma mainitud eraeluliste assotsiatsioonideta luua ühe tõeliselt sugestiivse sissevaate psühhopaatilisse armastusse. Raamatust valmis 2009. aastal ka samanimeline film (lavastaja Sergei Snežkin).

/Kirjandusfestivali HeadRead kodulehelt, http://headread.ee/esineja/pavel-sanajev/

Katkend: Matke mind põrandaliistu taha, Tänapäev 2014, lk 20-28.

Tsement

Meie maja kõrval oli tohutu ehitusplats – ehitati auto- ja teeinstituuti ehk MATI-t ning me sõbraga armastasime kangesti seal käia. Tema käis seal „jonimas”, ta hääldas seda sõna sedasi spetsiifiliselt, aga mina otsisin sealt kõiksugu detaile, millest võinuks midagi leiutada. Me „jonisime” sinna sageli. Õhtul ei olnud MATI-s kedagi ja me võisime seal teha kõike, mida hing ihaldas. MATI-s oli rohkesti põnevaid asju ja need kõik kuulusid meile. MATI-st ei saanud vanaema mind üles leida ning arvatavasti sellepärast keelas ta mind sinna minna. Kuid kuidas sa ei lähe sinna, kus saab teha kõike, mida hing ihaldab ja kust sind ei võida üles leida?
Ma oleksin võinud tunda end MATI-s täiesti vabalt, kui poleks olnud üht asjaolu. Kuus korda päevas pidin ma manustama homöopaatiat ning kui ma olin õues, tõi vanaema mulle seda karbiga. Kui seejuures keegi kostitas mind kompvekiga, võttis vanaema selle ära ja ütles seda taskusse pistes ohates:
„Ta ei tohi, tal on, eh, teised kommid.” Ja puistas mulle suhu portsu homöopaatilisi kuulikesi.
Ükskord, otsustanud mulle järjekordselt sisse toppida koniumi, mida me naljatamisi sigariumiks hüüdsime, tuli vanaema õue ega näinud mind.
„Saša!” hüüdis ta. „Saša!!”
Ei piuksugi vastuseks.
„Saša!!!” röögatas ta ja hakkas minema ümber maja, lootes mind leida.
Mind polnud võimalik leida. Ma olin koos sõbraga MATI-s ja mõtisklesin ühe kolmekorruselise korpuse katusel istudes, kuhu sobitada pööningult leitud väntvõlli. Kuuldes hüüdvat vanaema homöopaatiaga, kohkusin ma jubedalt ning hakkasin hirmunult katusel edasi-tagasi sahmima, teadmata, kuhu pugeda. Jätta homöopaatia manustamata oli sama hea, kui lahkuda omavoliliselt valvepostilt. Mu hirm kandus sõbrale üle. Ta tõmbus kössi ning sosistas kartlikult alla vaadates:
„Ega ta siia roni?”
Mu hirm oli nii suur, et ma võtsin ta sõnu tõsiselt ja otsustasin, et seni, kuni vanaema pole tõesti meie juurde roninud, tuleb kiiresti talle vastu joosta. Mu jooksuks-lennuks hoovi kulus minutit viis. Kõik see aeg käis vanaema ümber maja, hoides väljasirutatud käes homöopaatiakarbikest, ja karjus:
„Kus sa oled, elukas?”
Olnuks ta maal, võinuks pealtnägijad arvata, et ta ajab kitse taga, kuid linnas…
Lõpuks ma vuhisesin hoovi. Vanaema ei paistnud kuskilt, kuid ma taipasin kaugete huigete järgi, et ta oli teisel pool maja. Sõber tuli jooksust ähkides mu juurde ja küsis vaevu hingates:
„Aga kas jonima veel lähme?”
Ma sülitasin maha ja ütlesin nagu inimene, kes teab, mis toimuma hakkab ja millega sellised asjad lõppevad:
„Jonimisel on lõpp.”
„Lõpp…” kordas sõber vaikselt, otsekui süüvides selle hirmsa sõna tähendusse.
Ning samal hetkel astus vanaema nurga tagant välja.
„Kus sa hulkusid? Tule siia. Võta homöopaatiat.”
Sõber haihtus kohemaid. Vanaema tuli mulle lähemale… Aga mina olin higine!
Higistamine polnud mulle lubatud. See oli veel rängem kuritegu kui hilineda homöopaatia võtmisele! Vanaema seletas, et higistades inimene jahtub, organismi vastupanuvõime langeb ning seda tundes hakkab stafülokokk paljunema ja põhjustab põsekoopapõletiku. Mul oli selgelt meeles, et ma ei jõua põsekoopapõletiku kätte ära mädaneda, sest kui ma higiseks saan, tapab vanaema mu enne, kui stafülokokk jõuab üles ärgata. Kuid kui väga ma ka end tagasi ei hoidnud, läksin ma jooksuga ikka higiseks ning nüüd ei saanud mind enam miski päästa.
„Lähme koju,” ütles vanaema, kui ma olin homöopaatia alla neelanud.
Liftis silmitses ta mind tähelepanelikult, vajus näost ära ja võttis mult punase mütsi peast. Juuksed olid märjad. Ta pistis käe mu krae vahele ja sai aru, et ma olen higine.
„Higistad… Jumalaema, kaitseja, higistab, lurjus! Issand, hoia, päästa! No nüüd teen ma sulle, rajakas, sokunägu!”
Me sisenesime korterisse.
„Võta kõik ära, ruttu. Võta särk ära. Üleni higine, lurjus, üleni…”
„O-oi!” venitas ta särke kiskudes. „Üleni märg. Läbinisti märg! Poe teki sisse, kohe hakkan hõõruma. Kus sa olid? Vasta!”
„Me käisime Borjaga MATI-s,” halisesin mina.
„MATI-s! Ah sa jõletis! Kui palju olen ma sulle rääkinud, et sa sinna jalgagi ei tõstaks?! Seda Borkat peksa kasvõi vastu asfalti, minu poolest võib ta seal kasvõi eladagi, aga mida sina, mädanev lojus, seal tegid? Korjasid jälle mutreid? Topitagu kõik need mutrid sulle tagumikku. Aga pole pole viga…”
„Aga pole viga” ei tõotanud nagu ikka midagi head.
„Kuula mind tähelepanelikult. Kui sa peaksid veel kordki MATI-sse minema, saadan ma sinna vanaisa, aga tema, su vanaisa, on lugupeetud inimene. Ta läheb, annab valvurile kümme rubla ja ütleb: „Kui te siin poissi, sihukest kokkukuivanut, punase mütsi ja halli mantliga… siis tapke ta ära. Tõmmake tal käed-jalad küljest ja toppige tagumik mutreid täis.” Sinu vanaisast peetakse lugu ja valvur teeb seda, Teeb, said aru?!”
Ma sain kõigest aru.
Järgmisel päeval mind õue saates kinnitas vanaema mu särgi külge haaknõeltega kaks taskurätikut. Ühe rinnale, teise seljale.
„Kui sa ajad end jälle higiseks, jääb särk kuivaks, aga rätikud võtan ma naksti ära,” seletas ta. „Võtan ja kägistan su nendega ära, kui sa end higiseks ajad. Kas said aru?”
„Sain.”
„Ja veel. Mäletad, mida ma sulle MATI kohta ütlesin? Kui peaksid selle Borkaga jälle sinna minema, siis süüdista iseennast. Kui kutsub, keeldu. Näita iseloomu, ütle kindlalt: „Vanaema ei luba!” Nõrgaloomulised lõpetavad elu vanglas, jäta see meelde ja ütle talle edasi. Kas jäi meelde?”
„Jäi.”
„Mine siis.”
Vastu asfalti puruks peksmatu Borja ootas mind trepikoja juures.
„Lähme,” ütles ta.
„Kuhu?”
„MATI-sse.”
„Lähme.”
„Borja, kuhu te lähete?!” kostis järsku rõdule vaatama tulnud vanaema hääl.
„Lehtlasse!” vastas Borka.
„Borjake, ära teda MATI-sse vii, eks? Mul on arstitõend, et ma olen psüühiliselt haige. Ma võin tappa ja minule ei tehta selle eest midagi. Nii et pea seda silmas, kui te MATI-sse lähete, eks?”
„Ahah…” kostis Borja.
„Kuule, kas tal on päriselt selline tõend olemas?” küsis ta, kui vanaema rõdult ära läks.
„Ma ei tea.”
„Äkki me siis ei lähe?”
„Lähme ikka! Kuidas ta teada saaks?” ägestusin mina, olles kindel, et ei aja end higiseks ega reeda end vanaemale. „Ega me siis kauaks. Ronime natuke ja kohe tagasi.”
Suure raudvärava ees, mille roostele oli valge õlivärviga plätserdatud neli hingele armast tähte „MATI”, jäin ma seisma. „Ta on lugupeetud inimene, see sinu vanaisa… Ta läheb…” lõi mu kõrvus helisema vanaema hääl.
„Tead mis, läki parem lasteaeda,” tegin ma Borjale ettepaneku.
Lasteaed külgnes MATI-ga, olles temast eraldatud aukliku aiaga ning oli meile huvi pakkuvuse poolest teisel kohal. Õhtuti oli lasteaed tühi ja me pidasime seda samuti enda omaks. Me võisime seal mängida ükskõik mida, võisime istuda väikestes puumajakestes ja ronida nende teravatipulistele katustele, võisime lõket teha ja küpsetada selles kodunt toodud kartuleid, kartmata, et mõni möödakäija lõkke laiali trambib ja meilt tikud ära võtab. Nii tikud kui ka kartulid olid eelmisest korrast ühte onni peitu pandud ning küsimus, mida tol õhtul lasteaias ette võtta, lahenes iseenesest.
Meie idülli katkestas „suurte poiste” ilmumine. Niiviisi nimetasime me tsirkusekooli poisse, kes olid meist viis aastat vanemad ja pidasid nagu meiegi lasteaeda enda omaks. Kahjuks oli neil osaliselt õigus. Nad võisid meid minema ajada, meie neid mitte. Neile näiteks ei maksnud midagi Borka vastu asfalti puruks peksta. Aga meie võisime ainult tükk maad eemale minnes hüüda neile midagi solvavat, nii et nad ei kuuleks. Borka sõimas neid sokkudeks, aga mina needsin neid taeva, jumala ja maa nimel. Misjärel me lidusime minema ja mõtlesime: „Aga me neile panime, uh! Kus alles panime!”
Niisiis, kui lasteaeda ilmusid „suured poisid”, meenus mulle, kuidas ma olin eile ühte neist päris kenasti rõdult neednud, ning seepärast oleks kõige parem jalga lasta. Poisid lähenesid jalgvärava suunast, mistõttu jalga lasta sai vaid MATI-sse. Ma juba mainisin, et aias oli auk, nii me siis seda kasutasimegi. Ma veel mõtlesin: „Valvur ei pruugi kätte saada, aga need rebivad raudselt käed küljest ja kasutavad mutrite asemel kartuleid. Peaasi, et ma end higiseks ei aja!”
Nüüd olid poisid kaugel. Me olime MATI ehitusplatsil. Borka pani ees, minema, mina aga silmasin maas katkist kitarri ja tõstsin selle üles. Mul turgatas pähe, et kui ronida aia otsa, saaks teise hoovi liftimutte vahvasti narritada. Püüdes mitte teha liiga kiireid liigutusi, ronisin ma üles ning hüüdsin kitarriga vehkides liftimuttidele: „Ai-ja-jaa!”, misjärel manasin pähe lõusta, virutasin kitarri nende jalge ette ning, täheldades endamisi, et ma pole põrmugi higine, hüppasin aia otsast maha…
Maapind lõhenes mu jalge all ning sulgus vöökohal külma sitke massina. Ma mõistsin, et olin kuhugi sisse sumatanud. See osutus tsemendiseguga täidetud auguks. Veel selgus, et ma istun selles enam mitte vööst, vaid rinnust saati ega suuda välja ronida. Esimene mõte oli, et ujuks, kuid siis meenus mulle, et ma ei oska. Teine mõte – hüüda appi. Borka oli juba kaugel, kuid isegi kui ta oleks kodus olnud, oleks ta ikkagi mu jubedaid röökeid kuulnud. Ta tuli joostes mu juurde ning silmitses õuduseseguse huviga pikalt mu pead, otsekui maa seest kasvavaid õlgu ja kramplikult mööda tsementi lätsuvaid käsi.
„Sa oled nüüd täitsa, jah?” küsis ta lõpuks.
„Täitsa…” kähisesin mina meeleheitlikult õhku neelates. Ma uppusin ning hingata oli üha raskem.
„Mida siis teha? Seesamunegi, tõmbaks su välja või?” käis Borja lõpuks välja asjaliku ettepaneku, kuid vajus kohe ise põlvist saadik sisse.
„No näed nüüd, mis sinu pärast välja kukkus!” ohkas ta. „Nüüd saan kodus riielda…”
ta ronis välja. Katsus pükse puhtaks soputada – tulutult.
„Näed, kui mustaks ma sain!” ütles ta raputamist jätkates, kuid märkas, et tsement kerkib juba mu kaelani, ja vajus mõttesse.
„Tead, ma tõmban su vist välja,” otsustas ta lõpuks ja läks kepi järele.
Ta sikutas mind, nagu filmides partisanid sikutavad üksteist soomülkast välja. Ma klammerdusin kramplikult Borka ulatatud lauajupi külge ning paar minutit hiljem lonkisime me juba pikkamööda kodu poole. Kui me vajusime üle plangu lasteaeda (olime nii vapustatud, et ei kasutanud isegi aiaauku!), siis komistasime otse nondesamade poiste otsa. Nad olid parajasti meie kartulite söömist lõpetamas ning arutlesid elavalt, kelle omad need olla võisid. Meid nähes pistsid nad mõistagi metsikult hirnuma, kuid mul oli ükskõik. Mind ootas ees vanaema.
Oligi meie hoov. Tsement, mis mind igast küljest kattis, kaalus oma kümme kilo, mistõttu kõnnak oli mul nagu kosmonaudil mõnel suurel planeedil, näiteks Jupiteril. Borkal oli tsementi vähem, tema oli kosmonaut Saturnil.
Trepikoja juures istuvad liftimutid sattusid meie väljanägemisest vaimustusse.
„Oi!” hüüdsid nad. „On ikka püherdanud, põrsad!”
„Aga kes need on, mitte ei saa aru!”
„See siin on Saveljevite idioot, aga see Netšajev kahekümne esimesest.”
Miks mina olin idioot, teadsin juba toona. Mul istus peas kuldne stafülokokk. Ta sõi mu aju ja roojas sinna. See oli ka liftimuttidele teada. Nad teadsid seda vanaema käest. Näiteks ta otsib mind homöopaatiaga, küsib liftimutilt:
„Ega te mu idiooti näinud ole?”
„Miks siis idiooti… Pealtnäha on ta päris nutikas.”
„See on ainult pealtnäha! Stafülokokk on tal ammu kogu aju auklikuks söönud.”
„Vabandust, aga mis see on?”
„Selline kole mikroob.”
„Vaene poiss! On see ravitav?”
„Normaalsetel inimestel jah. Aga tema ei tohi võtta ei antibiootikume ega sulfaniilamiide.”
„Kuid ta on viimasel ajal justkui kasvanud…”
„Kasvanud võib ta ju olla, kuid kui ma teda vannitoas lahti riietan, hakkab mul halb – puha kondid.”
„Ja lisaks kõigele veel ka idioot?”
„Täielik!” hüüatas vanaema veendunult, ning uhkusetunne lapselapse pärast täidab teda üleni – teist sellist pole kellelgi.
Niisiis, kui Saveljevite idioot vedas end lõpuks koju ja helistas väriseva käega uksekella, selgus, et vanaema oli kuhugi ära läinud. Võtmeid mul muidugi polnud – neid ei saa ju idiootidele usaldada -, mistõttu tuli minna Borka poole. Tema ema aitas mu riidest lahti. Minutit viis sikutasime me palitut maha ja sama kaua ka pükse. Saapad plätsusid laulvalt, kui ma neid jalast ära sikutasin. Käpikud tolknesid varrukatest raskelt kummi otsas – ka neis oli tsementi. Ma ronisin vanni, pesin end puhtaks. Mulle anti Borja särk, Borja sukkpüksid. Aga Borja oli minust oma poolteist korda suurem ning sukkpüksid olid temalegi suured. Ühesõnaga, ma sidusin need kaenla all kinni ja läksin Borjaga mängima. Pugime banaane. Uksekell. Tema ema läks avama.
„Vika, kas see närakas on sinu juures?”
Ma tardusin õudusest ja tõmbusin sukkpükste sees kössi.
„Vika, kus ta on? Mulle öeldi, et ta tuli teile.”
„Nina Antonovna, ärge närveerige. Küll me kõik puhtaks saame. Ma andsin talle Borja sukkpüksid, nad istuvad ja mängivad.”
„Andke ta siia.”
„Nina, ära sa teda minu juurde lase, ma löön ta maha!” kostis vanaisa hääl.
„Kao siit, hitsel, kao!”
Vanaema leidis mu üles, keris sukkpüksid käe ümber ja vedas koju.
„No, lapsuke, tule aga tule. Me lähme nüüd sinuga MATI-sse. Sulle ju meeldib MATI-s käia? Vaat sinna me lähemegi. Valvuri juurde. Tahad valvuri juurde? Kohe… Tead, milline valvur seal on? Vanaisa juba käis ta juures. Aga nüüd viin mina sind tema juurde. Ta uputab, su raisa, selle tsemendi sisse. Oi, elajas, sittus kogu mantli täis, situtaks su hing nõnda täis! Saapad on täitsa hukas! Aga püksid! Kas ma ütlesin sulle, et sa sinna jalgagi ei tõstaks? Ütlesin? Jälle läksid selle tõpraga? Kõik täis situtud… Et see tsement voolaks sul kõrvust ja ninast! Et see kleebiks su silmad igavesti kinni! Tea, et sa lõpetad oma elu vanglas. Sul on ju kriminaalsed kalduvused. Lõket teha, ehitusele ronida…. Ja lisaks sellele oled sa nõrgaloomuline lojus. Ei viitsi õppida, tahad ainult hästi vitsudada, õues hulkuda ja telekat vahtida. Ma sul hulgun! Nüüd ei lähe kuu aega õue! Tahad muudkui tõestada: „Ma olen samasugune nagu kõik teised, ma olen samasugune nagu kõik teised.”Aga sina ei ole samasugune! Kui vead end õue, pead rahulikult jalutama, istuma, lugema… Noh, nii sa mul saadki pioneeriks! Ma lähen koolidirektori juurde ja räägin, kuidas sa mind piinad.”
„Nina, ära sa teda minu juurde lase, ma löön ta maha!” tegi vanaisa jälle häält.
„Löö pealegi! Sellisel lojusel pole vaja elada, ainult mürgitab teiste elu. Kahju, et ta sellesse tsementi päriselt ära ei uppunud, kõik oleksid vaevast lahti saanud.”
„Ära teda ainult minu juurde lase!”
„Jah,” mõtlesin mina, „lähemal ajal oleks parem MATI-sse mitte minna.”

Link
Margus Haab „Transagressiivne babuška kuldsetest kaheksakümnendadest”, kultuur.err.ee, 27.01.2015, http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/9e02393c-5261-4363-8425-261958347f90

Püsiviide Lisa kommentaar

Audrey Magee

27. mai 2016 at 1:15 p.l. (Nädala autor 2016) (, , )

audryPrima Vistal 2016. aastal osales esmakordselt iirlanna Audrey Magee (s 1966), kes on Dublini ülikoolides õppinud ajakirjandust, saksa ja prantsuse keelt ning teinud 12 aastat ajakirjanikuna kaastööd mitmetele väljaannetele (The Times, The Observer, The Irish Times, The Guardian), vahendades seejuures lugejatele värskeid uudiseid konfliktikolletest Balkanil ja Põhja-Iirimaal.

Magee debüütromaan „The Undertaking” (2013) jõudis 2014. aastal rahvusvaheliselt tunnustatud Bailey’s Naiste Kirjandusauhinna (endine Orange Women’s Prize) lõppvalikusse. 2015. aastal jõudis raamat Walter Scotti nimelise ajaloolise ilukirjanduse auhinna ja 2016. aastal Dublini Rahvusvahelise auhinna (endine IMPAC Dublin) kandidaatide hulka. Romaan on tõlgitud paljudesse keeltesse ning see ilmub tänavu aprillis Tiina Tariku tõlkes ka eesti keeles, pealkirjaga „Avantüür”. Teos on saanud kriitikutelt palju kiita ning BBC korrespondent Fergan Keane on Mageed nimetanud üheks kõige põnevamaks uueks talendiks praegusel kirjandusmaastikul.

„Avantüür” on ajalooline romaan, mille tegevus toimub Teise maailmasõja ajal paralleelselt Berliinis ning Stalingradis. Samavõrd on tegu armastusromaaniga. Teose peategelasteks on värske noorpaar Peter ja Katharina, kes sõlmivad puhtalt praktilistel kaalutlustel tollal üsna levinud fiktiivse abielu. Selline mugavusabielu võimaldas sõduritel saada sõjategevusest mitmenädalast abielupuhkust ning tagas tagalasse jäänud naisele pensioni juhul, kui mees sõjas surma sai. Seejärel noored aga armuvad ning Katharina lubadus mees koju tagasi oodata aitab Peteril sõjast eluga välja tulla.

Katkend: Avantüür, Petrone Print 2016, lk 166-174.

22

Faber oli juba üleval, kui pommitamine pihta hakkas. Ta oli teadnud, et see tuleb. Ainult mitte seda, millal. Siin see nüüd oli. Mai keskel, koidutunnil vappus maa Vene vägede rünnaku all.
„Meie äratus, poisid,” sõnas ta.
Ühes hämaras Harkovi majas ajasid nad lahinguvarustuse selga ja korjasid oma püssid üles.
„Neil on raskerelvad,” ütles Faber. „Suure laskeraadiusega.”
„Ja neid on palju,” lisas Faustmann.
„Ei midagi niisugust, millega me toime ei tuleks,” hindas Weiss.
„Aga kuula ainult, Weiss,” ütles Faber. „See on organiseeritud. Orkestreeritud.”
„Nad on lõpuks ära õppinud, mismoodi sõda peetakse,” nentis Weiss. „Muud midagi.”
„See on meile küll halb uudis,” sõnas Kraft.
„Me kuseme nende peale, Kraft,” ütles Gunkel. „Tulge nüüd, poisid, hakkame pihta.”
Kraus oli juba tänaval, varjudes ühe maja katuseviilupoolsesse otsa.
„Las nad mängivad oma relvadega. Siis liigume edasi ja õpetame neile kombeid.”
„Jah, seersant,” kostis Weiss.
Kraus osutas linnaäärsele piirkonnale, kus ta kavatses lasta neil oodata, kuni kästakse pealetungile minna.
„Minge nüüd, poisid. Ja hoidke pead maas.”
Nad läksid ja mürsud muudkui langesid kaares, lõigates maha puid, rebides auke maasse ja teiste inimeste kehadesse. Nad pöörasid selja pommirahe poole, naaldusid vastu seina ja süütasid suitsud.
„Oleks meil vaid kohvi,” sõnas Faber. „See ärataks meid väheke paremini üles.”
„Kui ärkvel sa tahad olla?” küsis Weiss.
„Vaesed vennikesed, kes selle alla jäid,” sõnas Faustmann.
„Vähemasti ei ole need meie,” lausus Gunkel.
„Veel mitte,” sõnas Kraft ja võttis taskust piibu.
„Mida sa sellega teed?” päris Faber.
„Ema saatis. See kuulus mu isale.”
„Kas sa mõtled seda kasutada?”
Kraft tegi taskunoa lahti, kaapis piibupõhja ja täitis selle tubakaga. Ta süütas piibu ning tõmbas seda ning andis siis Faberile, kes hingas suitsu sisse ja hakkas köhima.
„Arvan, et jään sigarettide juurde.”
„Sellega läheb vähem tubakat,” sõnas Kraft.
„Liiga palju tüli,” arvas Weiss. „Kogu see puhastamine.”
„See rahustab,” ütles Kraft. „Rutiinne tegevus.”
„Sinu isa ei olnud küll ealeski rahulik,” lausus Faber.
„Tõsi.”
„Kuidas su emal ka läheb?” päris Faber.
„Palju paremini, tänan küsimast.”
„Kas sa rääkisid talle oma jalgadest?”
„Ei. Pole tarvis talle muret teha.”
Nad kuulasid vaikides venelasi ja süütasid järjekordsed suitsud.
„Kas Reinischist on uudiseid?” päris Faustmann.
„Ta sai, mida tahtis,” sõnas Gunkel.
„Ja see on?” päris Faustmann.
„Ülemleitnant,” kostis Gunkel. „Luurepataljonis.”
„Kaabakas,” sõnas Faustmann.
„Kas Kraus teeb sedasama?” küsis Kraft. „Kasutab meid ära, et aukõrgendust saada?”
„Kraus on lojaalne,” lausus Weiss. „Me ei ole talle karjääri tööriistad.”
„Nii et tal pole sellest midagi, kui me lahingust viilime?” küsis Faber.
„Ega ta seda ka ei taha, et teda maha lastaks,” lausus Weiss.
Kraft siunas piipu ja viskas selle maha.
„Kas kellelgi sigaretti on?”
Mehed naersid, summutades viivuks lennukimüra, Faber vaatas seina taha. Ta nägi idast lähenevat lennukisalka, need lendasid madalalt, pommid juba langesid. Need olid Vene lennukid.
„Mina mõtlesin, et neil raiskadel ei olegi lennukeid.”
Nad jooksid rüseledes tagasi linna, juba õhku lastud hoonete poole. Kraft oli eesotsas, kui peatus äkitselt.
„Liiguta end,” hüüdis Weiss.
„Ma ei taha esimene olla.”
Pommitati peaaegu otse nende kohal, kuulid tabasid nende taga jooksvaid sõdureid, paisates surma uudsevilja üle maa laiali. Weiss röökis Faustmannile:
„Kuhu me läheme?”
„Sinna,” näitas Faustmann. „Meil on katust vaja.”
Nad sööstsid maja jäänuste poole. Ent katust ei olnud, üksnes eend, mis ulatus neid hädavaevu katma. Nad kössitasid tihedalt kokkusurutuna maha. Kraft niutsus.
„Ärgu keegi liigutagu,” manitses Faustmann. „Ärge tõmmake endale tähelepanu.”
Faber vaatas üles taevasse, seirates oma pea kohal lennukeid, mis suundusid läände, Saksamaa poole, veendes neid mõttes edasi sõitma, kuid tema õuduseks tegid nad külgkalde ja pöördusid tagasi, lennates veelgi madalamalt kui enne, veelgi lähemalt. Kraft hakkas kisendama:
„Me sureme! Me kõik saame surma!”
Faber surus pea põlvede vahele, tegi end nii väikeseks, kui sai. Kraft lalises. Anus ema järele. Weiss karjus tema peale.
„Jää vait, kurat! Ma tahan kuulata!”
„Miks sa seda kuulata tahad?” imestas Faustmann.
„Parem kuulan lennukeid kui seda, kuidas ta ema järele tönnib, kurat.”
Faber sulges silmad. Ta ei tahtnud näha piloote ega mõistatada, kas nemad on teda juba näinud. Ta kattis kõrvad kätega, aga kõuemürinaga sarnanev möire puuris end ikkagi ta pähe. Palved voolasid üksteise järel ta huultelt, otsekui lapsepõlvest, mil ta seisis kirikus isa kõrval, väike käsi tema suures pihus. Ta igatses koju minna, otsida pelgupaika loorberiheki taga aias, kus maa ei värisenud. Ta avas viivuks silmad ning nägi, kuidas lennukid maad segi künnavad ja inimesi maha niidavad – ikka edasi ja tagasi, toimetades sama metoodiliselt ja põhjalikult, nagu ta isa laupäeva hommikul muru niites.
Kakskümmend minutit hiljem lennukid lahkusid, pöördusid tühjade kõhualustega tagasi itta. Mehed ajasid end komistades jalgele, kõnevõimetud ning püksid täis lastud. Kraus karjus neile käsklusi edasi liikuda. Nad pistsid jooksu, üle surnute ja pooleldi elavate, lidusid täie hooga üle tasandike venelaste poole, seljad küürus ja õlad kumaras, justkui kaitseks see neid kuuli- ja pommirahe eest.
Faustmann sukeldus äsja tekkinud kraatrisse.
„Jääme siia paigale. Kasutame seda kaevikuna.”
„Nende relvad küündisid siiani,” hüüdis Faber.
„Kurat, nende relvad küündisid igale poole, Faber.”
Faustmann libistas kuulipilduja õlalt maha, avas selle, kinnitas paigale ja hakkas tuld andma. Faber söötis talle laskemoonalinte, Weiss näitas sihtmärke, Kraft valmistas järgmist valangut ette. Nad pildusid granaate, tulistasid püssist ja liikusid järgmisse kraatrisse, jäädes igas vast vallutatud tugipunktis pikemalt pidama, võideldes veel ägedamalt, kuni saabus öö ja nad käisid kordamööda toidu, sigarettide ja laskemoona järel. Nad kaevusid maasse ning roomasid oma urgudesse, Faber ja Weiss jäid kokku.
„On sul aimu, palju me maha võtsime?” küsis Faber.
„Lugemine läks segi.”
„Täitsa jabur, eks ole?”
„Mis asi?”
„Säärane jooksmine,” ütles Faber. „Kuulipilduja poole. See tundub nii mõttetu. Ja hirmutav.”
„Paistab, et nad on nõuks võtnud kõik Venemaa mehed mängu panna.”
„Ja naised, Weiss. Me tulistasime ka neid.”
Nad magasid, ärkasid ja hakkasid uuesti pihta, kattes maapinna uue laibakihiga.
„Surm juudi bolševikele,” hüüdis Faber.
Ta oli hästi maganud.
„Me oleme tõega võitmatud,” lausus Faber.
„Peame olema,” kostis Faustmann.
Tuli teade, et venelased olid ühe sakslaste okupeeritud küla ümber piiranud ja nad teistest ära lõiganud.
„Nad ei saa sellega hakkama,” arvas Faber.
„Nähtavasti saavad küll,” arvas Weiss.
„Nad ahvivad meid järele. Seda, mida me Kiievis tegime.”
„Peaksime end meelitatuna tundma. Ega nad sinna kauaks jää.”
Saksa lennukid saabusid ida poolt ning pillasid lõksu jäänud sõduritele alla toitu, kütust ja laskemoona ning lahinguväljal kajasid valjud kiiduhõisked. Seejärel tegid tankid ja suurtükivägi läbimurde ja vabastasid mehed.
Stockhoff keetis lihakastet.
„Näed nüüd, Faustmann. Nad ikkagi hoolivad meist.”
Faustmann süütas sigareti.
„Me oleme äärmiselt tähtsad, Faber. Me tähtsusel pole otsa ega äärt.”

23

Harkovis, 23. mai 1943

Mu armsaim Katharina!

Sa oleksid meie üle nii uhke. Me võitlesime visalt ja lõime venelased jälle tagasi, sügavamale itta, nurjasime nende katsed saada tagasi kontroll maa üle, mis ei kuulu enam neile. Neil paistab sellest põhitõest arusaamisega raskusi olevat.
Nagu sa ehk oled juba kuulnud, piirati osa meie vägedest sisse, kuid Berliin saatis välja ühe päästemeeskonna teise järel, kuni kõik mehed olid vabastatud. Seda oli suurepärane jälgida, Katharina. Operatsiooni planeerimine ja täpsus, tõeliselt suursugune. On imetore teada, et saame teistelt rügementidelt ja Berliinilt nii suurt tuge. Mu südant soojendab teadmine, kui palju te hoolite meist, kes me siin oleme, sest ma pean möönma, et vahel on raske aru saada, kas keegi kodumail üldse meie tegemiste vastu huvi tunneb.
Meie riik on võimas, Katharina. Meil on tõesti vedanud, et sündisime Saksamaal. Tunneksin praegu kindlasti masendust, kui oleksin sündinud venelasena. Aduksin, et mul ei ole lootust. Ei ole tulevikku.
Aga meid ootab suur tulevik, Katharina. Sind, mind ja meie last. Me kasvatame selle poisi või tüdruku kodumaa üle uhkust tundma, mitte seda häbenema nagu meie vanemad. Nagu minu vanemad. Soovin, et minu isa oleks rohkem sinu isa moodi ja mõistaks, mida kõike sakslased suudavad. Sina mõistad. Ma ei ole kindel, kas ma ise seda varem mõistsin, ent nüüd küll. Ma olen olnud tunnistajaks sellele, kuidas Saksamaa oma inimestest hoolib – iga lennukitäis moona, mis tolles külas sisse piiratud meeste kohal alla visati, väljendas seda.
Täna olen ma väga õnnelik, et olen sakslane, olen osake kõigest sellest. Et olen osake võimsast elavast ajaloost.
Juba varsti olen kodus.

Sinu armastav abikaasa, Peter

24

Kiri saabus ühel hilisel kolmapäeva pärastlõunal, kui proua Spinell tailihalõike valmistas. Katharina astus kööki, kõnnak kaheksandast raseduskuust kohmakas ja keha väsinud.
„Ema.”
Proua Spinell pöördus tütre poole. Siis tagasi kraanikausi poole. Ta oksendas. Ta pesi kraanikausi puhtaks, lükkas juuksed laubalt tagasi ning läks sohvale, sellele kohale, kus ta poeg oli istunud. Nad avasid kirja ja liibusid tihedasti teineteise vastu, kui neid ründasid sõnad: surm, kahetsus, teenistus, kodumaa. Nad jäid vaikseks, Katharina oli sohval pikali, proua Spinell istus sirgelt ja vahtis lakke, kuni härra Spinell koju jõudis. Seejäral tulid pisarad ja vihased süüdistused. Mees luges kirja läbi ja lahkus.

Link
Kätlin Kaldmaa „Parimad palad Hitleri kondiitri küpsetatud tordist”, Eesti Ekspress 11.05.2016, http://ekspress.delfi.ee/areen/parimad-palad-hitleri-kondiitri-kupsetatud-tordist?id=74453919

Püsiviide Lisa kommentaar

Tiit Hennoste

11. mai 2016 at 1:21 p.l. (Nädala autor 2016) (, )

TiitHennosteTiit Hennoste (1953) – eesti filoloog, keele- ja kirjandusteadlane, kirjandusõppejõud ja meediaasjatundja.
Tiit Hennoste õppis aastatel 1976–1982 Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat ja oli samas 1982–1985 aspirantuuris. 1985. aasta detsembris asus ta tööle sama ülikooli eesti keele kateedris õpetajana ja oli aastatel 1988–1993 lisaks ka eesti keele labori juhataja. 1991. ja 1992. aasta kevadtrimestritel oli Hennoste külalislektoriks Amsterdami Ülikoolis. Aastail 1992–1996 töötas ta Helsingi Ülikooli eesti kirjanduse lektorina. Taas Tartu Ülikoolis, oli ta aastail 1996–2004 eesti filoloogia osakonna teadur, seejärel aastatel 2004–2008 Helsingi Ülikooli eesti kirjanduse ja kultuuri lektor. Hiljem on Hennoste olnud Tartu Ülikoolis arvutilingvistika teadur.
Tiit Hennoste on ajakirjade Akadeemia, Keel ja Kirjandus, Oma Keel ja Loomingu Raamatukogu toimetuskolleegiumi liige. Ta on olnud Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali nõukogu liige aastatel 1999–2003, sealjuures nõukogu aseesimees aastatel 2000–2001, esimees 2001–2003. aastani. Hennoste oli Haridusministeeriumi eesti keele, kirjanduse ja meedia ainenõukogu liige aastail 2001–2004 ja Eesti ajalehtede eetikakomisjoni pressinõukogu aseesimees aastail 2002–2004. Ta on EYS Veljesto liige.

Katkend: Eesti kirjanduslik avangard 20. sajandi algul. Hüpped modernismi poole I, Tartu Ülikooli Kirjastus 2016, 129 – 135.

Uusromantism Esimese maailmasõja ajal ja järel

1914. aastal alanud maailmasõda toob eesti kirjandusellu vaikuse. Paus kirjanduselus ei pea tähendama pausi loomingus, nii ka nüüd. Näiteks Tuglas ja Tammsaare hakkasid just sõja ajal peale loomingupausi uuesti kirjutama ning 1917. aastast alates hoogsalt ilmuvad raamatud sisaldavad põhiliselt maailmasõja-aastail kirjutatud tekste.
Kirjanduselu tõus algab kevadel 1917, peale Venemaa Veebruarirevolutsiooni, mis lubab ka poliitilistel pagulastel, sh Tuglasel, riiki tagasi pöörduda. Järgneb väga elav ajajärk aastateni 1922/1923: seda iseloomustavad rühmad ja rühmakatsed, vahelduvad pisiajakirjad, manifestid, väitlused jms. Kirjandusregistrite seisukohast jaguneb see aeg luules ja proosas erinevalt.
Luulet valitseb aastail 1917-1918 uusromantism, millele järgnevad aastail 1919-1923 ekspressionism ja futurism. Seejärel peab suurem osa keskseid luuletajaid pausi ja jätkab uuel viisil. Proosas on uusromantism olulisim aastani 1920. Edaspidi ilmub üksikuid uusromantilisi kogumikke kuni 1925. aastani, kuid suur osa nendest tekstidest on kirjutatud enne 1920. aastat. Uusromantismi kõrvale tõuseb alates 1919. aastast uusrealism, mis saab 1920. aastate teisel poolel valitsevaks. Ühtlasi muutub proosa žanrijaotus: uusromantika novellide, laastude jm lühivormide asemele tuleb üha pikenev romaan. Ekspressionism ja futurism jäävad proosas kogu aeg vaid üksikute tööde pärisosaks.

Luule Esimese maailmasõja ajal

Taasärganud luule-elu keskmesse tõusevad siurulased, kes produtseerivad 1917-1918 väga palju. Marie Under ilmutab kolm kogu: „Sonettide” (1917) põhiosa on kirjutatud aastail 1915-1917, „Sinine puri” (1918) esitab uusimat luulet aastaist 1917-1918 ja „Eelõitseng” (1918) koondab töid põhiliselt aastaist 1913-1915. Henrik Visnapuul ilmuvad „Amores” (1917) ja „Jumalaga, Ene!” (1918), mille luuletused pärinevad põhiliselt aastaist 1915-1917. Teised Siuru autorid on vähem produktiivsed ja vähem olulised, piirdudes esikkogudega: Johhanes Semperi „Pierrot”(1917), Johannes Barbaruse „Fata-morgana” (1918) ning August Alle „Üksinduse saartele” (1918).
1919. aastast pöörduvad Siuru luuletajad ajaluule poole. Selle kõrval avaldab aga Visnapuu 1920. aastal ka kauni armastusluule kogumiku „Käoorvik” (kirjutatud valdavalt 1919-1920), mida võib endiselt arvata uusromantismi alla. Siiski võib öelda, et luules saab uusromantism aastaiks 1919-1920 läbi. Uuel kümnendil jätkavad seda vaid sajandivahetusel sündinud ja veel nooremad Suitsu ja siurulaste epigoonid (vt peatükk „Noorurite katsed ja Tarapita vaim”).
Näeme, et teise laine uusromantiline luule on kirjutatud valdavalt maailmasõja aastatel, kuid sõda sealt peaaegu ei leia. Selle luule keskmes on armastus ja kirg, naudingud ja elujanu kõigis oma varjundites. Siin on Underi kireluule, mis avastab ja kuulutab ennast (ja eriti oma keha) kui ihaluse objekti. Selle kõrval on noorte luulemeeste seksuaalfantaasiad, mida valitseb heitlus kõrge ja madala armastuse vahel. Üha korduvad hüpped madonna ning hoora, kurtuaasse armastuse ning himuruse kiresööstude, sulniste suudluste ning märatsevate orgiate vahel. Tunded seotakse sealjuures tihti kokku sümboolsete taustadega, päeva ja öö, suurlinna ja loodusega. Selliseid tugevaid ja heitlevaid kontraste pakuvad eriti Visnapuu ja Barbarus, pehmemal kujul ka Semper. Kõigi taustal kumab vene sümbolism, Visnapuul ja Semperil ka veidi futurismi.
Uus selles armastusluules on senisest palju tugevam ja julgem erootilisus, lihalikkus ning tunnete liikumise ülisuur amplituud. Selle kõrval leiab jooni, mis ühendavad seda luulet dekadentsiga: tugev individualism, kirjutaja hedonistlik enesekesksus, mõnigi kord sekundaarne inspiratsioon (commedia dell`arte kujud, antiik- ja piiblimüüdid), kunstliku (buduaar, aed, linn) eelistamine loodusele, tihti otsitus, literatuursus ja maneerlikkus keeles. Samas on see ka impressionistliku kergusega liikuv elamuste, meeleolude, muljete luule. Üldistatult öeldes leidub siin sõjaeelsest modernsest luulest enam impresionismi ja dekadentsi, aga vähem sümbolismi.
Teised autorid on tagaplaanil. Sõjaeelsed kesksed uusromantikud, jäävad peaaegu kõrvale. Enno jätkab sümbolistlikku teed üha suurema esoteerilisuse ja müstilisuse suunas, avaldades 1920. aastal kaks viimast kogu: „Valge öö” ja „Kadunud kodu” (kirjutatud aastail 1916-1918). Need jäävad tähelepanuta. Suits aastail 1917-1918 peaaegu ei kirjuta. Tema viimane kogu on pika aja jooksul loodud eklektiline „Kõik on kokku unenägu” (1922), mida uusromantismina tõlgendada ei saa. Ridala asub elama Soome, liigub rahvuslike legendide ja müütide maailma ning tema luule jääb kirjanduselus väga kõrvaliseks. Marie Heiberg on sel ajal juba loomisvõimetu.
Samal ajal avaldavad uusromantilist luulet ka mõned teised, nt enne sõda debüteerinud Rudolf Reiman (”Vaikus”, 1918) ja Jaan Kärner („Maises ringis” 1919, sisaldab 1913-1918 aastate luulet). Neist olulisem on mu arvates Karl Eduard Söödi pika aja jooksul valminud „Kodu” (1921), milles on ka tema Noor-Eestis avaldatud uusromantilised tekstid.

Proosa Esimese maailmasõja ajal ja järel

Proosa liigub luulest erinevalt. Kesksed uusromantilised autorid on Tuglas ja Gailit, nende kõrval ka Tammsaare, Oskar Luts ja Aleksander Tassa.
Tuglas kirjutab 1914-1916 oma uusromantilised tipptööd, romaani „Felix Ormusson” (1915) ning 1917. aastal ilmunud „Saatuse” novellid („Maailma lõpus”, „Popi ja Huhuu”, „Kuldne rõngas” jt).
„Saatuse” novellide maailm on sümbolistlik. Nende teema on inimese sisemaailma probleemid. Keskseks kasvab nüüd küsimus inimese saatusest ambivalentses ja kohati seletamatus maailmas, mida valitsevad teravad vastandid. Siia mahuvad une, fantaasia ja tõelisuse vahekorrad, siinpoolsus ja teispoolsus, olemus ja nähtumus, isand ja ori inimeses ja maailmas, kurjus ja alistumine, elu ja mälu, armastus ja surm, armastus kui ülim teineteisemõistmine ja ülim dialoogivõimetu ekstaas, inimese igatsused kättesaamatu ideaali järele, vaba tahe ja saatuse ettemääratus jm.
Sealjuures liiguvad Tuglase loodud tekstimaailmad realistlikust vanglast üle maagilis-realistliku „Popi ja Huhuu” kuni „Kuldse rõnga” fantaasia ja unede maailmani. Suures osas võib neid töid iseloomustada spirituaalse sümbolismi märksõna abil. Need tööd on ka maksimaalselt läbi komponeeritud, vastates Tuglase enda samal perioodil sõnastatud kirjandusideaalidele.
Tuglase stiil näitab seejuures pideva muutumise märke. Nii on „Popi ja Huhuu” kirjutatud väga lihtsas keeles, „Arthur Valdes” mängib metakirjandusliku teemaga seotud keeleregistritega ning tohutu hulga allusioonidega. „Kuldne rõngas” pakub aga keeruka sürreaalse ja ekspressiivse unenäoteksti.
Pärast „Saatust” jätkub Tuglase kirjutamine pausidega: näiteks 1918 ja 1922-1923 ei kirjuta ta valmis ühtegi ilukirjandustööd. Tema järgnev kogu on eklektiline „Raskuse vaim” (1920) , milles ilmuvad mh „Taevased ratsanikud” (kirjutatud 1917) ja „Inimeses vari” (1919). Pärast viieaastast pausi järgneb „Hingede rändamine” (1925), mis sisaldab mh novelle „Õhk on täis kirge” (1920), „Rändaja” (lõplikult vist 1919-1921), „Poeet ja idioot” (1924) ja „Androgüüni päev” (1925).
Tuglase looming muutub taas. Aastail 1919-1920 saab hetkeks oluliseks sõja ja vägivalla ränk mõju inimesele („Inimese vari”, „Õhk on täis kirge”), kuid muutuse põhisuund tuleb esile hilistes novellides. „Androgüüni päeva” maskimänguna esitatud loomisprotsessi kergusele ja mängule vastandub „Poeet ja idioot” kui loomise traagika kujutlus. „Androgüüni päev” kujutab ihu metamorfoosi, „Rändaja” hinge metamorfoosi („Rändajat” peab mh Jaan Undusk Tuglase novellide filosoofiliseks kontsentraadiks). Neid tekste iseloomustab minu arvates kummaline segu rafineeritud dekadentlikust estetismist ja filosoofiast. Tekstid on täis võõrast sõna, tsitaate, vihjeid, allusioone. Seal vilguvad Nietzsche, Huysmans ja Oscar Wilde, eksootilised usundid – nagu budism ja hinduism -, eri maade mütoloogia jms. Seal on hea ja kurja võitlus koos kuradiusu apoloogiaga, tegelaste äärmuslik individualism ja samas metamorfoosides fragmenteerunud kujud. Kui otsida eesti kirjandusest tõesti euroopalikku dekadentsi, siis on see minu arvates olemas just Tuglase 1920.
aastate algupoole töödes. Kokkuvõttes võib seda loominguperioodi nimetada Tuglase isiklikuks dekadentsiks, mis päädib pika vaikimisega (samas tasub tähele panna, et suurem osa neist töödest on kirjutatud pikkade aastate jooksul).
Tuglas ei kirjuta Siuru ajal ilukirjandust peaaegu üldse. Siuru keskne prosaist on August Gailit, kellelt sõja eel oli ilmunud algajalik uusromantiline jutustus „Kui päike läheb looja” (1910). Nüüd ilmuvad sellega kokku kuuluv hamsunlik boheemiromaan „Muinasmaa” (1918, dateeritud 1914) ning uusi suundi avavad novellikogud „Saatana karussell” (1917) ja „Rändavad rüütlid” (1919) ning üksiknovell „August Gailiti surm” (kirjutatud 1918, ilmunud 1919), mis paneb sümboolse punkti tema selle perioodi loomingule. Neile varastele töödele ei järgne ühtegi avaldatud ilukirjanduslikku tervikteksti enne 1924. aastat. Siis ilmub sama stilistikaga romaan „Purpurne surm” (1924), mille valmimisest teatatakse juba 1920. aastal, kui ilmub ka esimene katkend. Vahepeal avaldab Gailit följetone, pamflette ja esseid.
Mis iseloomustab Gailiti tollast novelliloomingut lisaks sümbolitele, pidevale teekonnale ja uusromantilisele stiilile? Grotesk, fantastika; üleloomulikud jõud, kuriteod ja haigused, deliirium, märatsev saatan ja meestenäljas naised; monomaaniliselt kirglike inimeste hukkumisele määratud maailm. See looming tuletab meelde dekadentsi korduvaid saatanapalveldamisi ning mõningaid vene sümbolismi töid (nagu Fjodor Sologubi „Saatanasigidik”). Vene poole viitavad ka mitmed korduvad tegelased ja nende kirjeldused (papid, mungad). Aga üldiselt on Gailiti novellide maailm kogu Euroopa, kusjuures taustal kummitab pidevalt meri ning mereäärsed paigad (Rimini Itaalias, fjordid, mereäärsed kihelkonnad). Tekstid on täis groteskseid, ülepakutud, äärmustesse viivaid pilte. Inimesed märatsevad, lärmavad, peksavad ööd läbi, suud vahul, nende näod on luised ja rinnad lotendavad jne. Vaid mõnikord suudab Gailit teksti lihtsamalt esitada, tulemuseks mõjuvam lugu (nt „Haaremi organist” või „August Gailiti surm”). Gailiti ekspressiivsus seda visionaarset maailma luues viitab mingil määral ka ekspressionismi poole, kuid selle põhjas paistab välja ennekõike tema loomuomane absurdi armastav fabuleerimis- ja irvitamislust.
Nende kõrval avaldavad uusromantilist lühiproosat mitmed teised autorid.
Tammsaare hakkab peale haiguspausi uuesti ilukirjandust looma aastal 1914 ja avaldab estetistliku miniatuurikogu „Poiss ja liblik” (1915), mille tekstid on kirjutatud osalt aastail 1909-1910 ja osalt aastail 1914-1915. Järgmisena ilmuvad 1917. aastal „Varjundid” ja „Kärbes”, mis viivad lõpuni sõjaeelsete linnajutustuste seeria. „Varjundid” on surmale määratud tiisikushaigete lüürilis-impressionistlik armastuslugu. „Kärbes” kõneleb lapsesoovil neiu suhetest boheemlike intelligentidega, kesksed on selles aga vana kirjaniku skeptilised filosofeeringud. Minu jaoks kumab mõlemas otsekui soov kirjutada omal viisil läbi „Felix Ormusson”. Tammsaare uusromantismi lõpuks on tema toodangus üpris erandlik novellikogu „Pöialpoiss” (1923). Selle keskmes on tegelaste ennekõike sõjast tingitud psüühilised kriisid, lisaks on niminovellis kombineeritud õudust loovaid fantastilisi ja üleloomulikke motiive reaalsusega (vrd Tuglase „Õhk on täis kirge”).
Sõjast naasnud Luts avaldab kaks tööd, milles on olulisel kohal elu ja kirjanduse keerukad omavahelised suhted ning nende vahekorrad armastusega naise vastu. „Kirjad Maarjale” (1919) tuum on armastuse liikumine pühalikust tundest naise kui sümbolistide saladusliku ilu kehastuse vastu kuni kiivusest sünnitatud põrgupiinani. Tekst ise on sugereerivalt stiliseeritud. „Harald teotseb” (1920) on novell kirjanikutöö olemusest. Selles toob Luts esile klassikalise romantilise vastasseisu reaalse ja asise maailma ning kirjandusliku ideede mõttekujutusliku maailma vahel, kirjutades sellest, kuidas loomepalang vallutab kirjaniku, kuidas kujud mälus selginevad, tekst hakkab voolama jne.
Aleksander Tassalt ilmuvad fantastiliste novellide kogu „Nõiasõrmus” (1919) ning legendikogu „Hõbelinik” (1921). Need on ehk kõige omapärasemad tekstid eesti uusromantikas, toetudes eri maade müütidele, keskaegsetele legendidele ja autori unenägudele, mis on talle olulisim inspiratsioonialllikas. Loodud piltidel pole pistmist välise maailmaga. Tekste täidavad keerukad ülipikad lihvitud lausekonstruktsioonid, mis esitavad tihti sama keerukaid ja detailseid kirjeldusi. Tulemuseks on kõige hermeetilisem ja puhtam estetism eesti kirjanduses. Tassa töid on võrreldud briti estetismiga (Aubrey Beardsley, Oscar Wilde) ja impressionismiga. Tema suhted unenägudega viitavad samasse suunda sürrealistidega. Tassat ennast võiks pidada ehk suurimaks esteedist diletandiks eesti kirjanike seas, tema elu kandsid kümned harrastused kirjandusest kokakunstini, maalikunstist aiakunstini.
Lisada saab veel mõned nimed ja tööd. Juba sõja eel individualistist uusromantikuna alustanud Richard Roht ilmutab novellikogud „Siluetid ja dekoratsioonid” (1918) ning „Kolm näokatet” (1919). Esimest võib iseloomustada impressionismina, teist aga on Tuglas hinnanud kui kinolikkuse toojat eesti kirjandusse. Siiski ei saa seda siduda avangardiga, kinolikkust näeb Tuglas eeskätt teose vormis. Karl Ast-Rumori töödest saab uusromantismiga siduda novellikogu „Tuled sügisöös” (1919), praktiliselt küll selle põhiosa täitva novelli „Põlevad laevad” (kirjutatud 1918). Omaette seisavad tollase „pättkirjaniku” Johannes Üksi „Kummalised novellid I” (1923) mis kõnelevad vaimuhaige hallutsinatsioonidest ja spiritistlikest kogemustest kirjeldavas ja väga kaines realistlikus vormis.
Hilise uusromantilise proosa olulisim joon on fantastilis-unenäolis-sümbolistliku novelli tulek ennekõike Tuglase ja Gailiti, aga ka Tassa, Tammsaare ja teiste loomingus. Neis mängivad olulist osa unenäod ja fantastilised nägemused, kurjus ja inetus, haigused ja hullused, surm ja Saatan. Eesti kirjandusse tuleb esmakordselt säärane teispoolsus, katse näha maailma välispinna taha. Sealjuures on kirjutajatele tähtis lihvitud, isegi maneerlik lause, mis mõnigi kord liigub luule lähedusse, ning tihe, suuri sümboleid täis tekst. Kokkuvõttes jätkab see proosa oma põhiosas uusromantilist teed, jõudes selle sümbolistlikule-dekadentlikule tuumale kõige lähemale. Siiski leiab neist kogudest ka avangardi algeid.
(v.a viited)

Raamatuid

Roosmarii Kurvits, Tiit Hennoste, Ajalehe kujundamine. (Käsiraamat). Tartu, 1994
Tiit Hennoste, Uudise käsiraamat. Kuidas otsida, kirjutada, toimetada ja serveerida ajaleheuudist. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2001.
Karl Pajusalu, Tiit Hennoste, Ellen Niit, Peeter Päll, Jüri Viikberg. Eesti murded ja kohanimed. Õpik. Toimetaja Tiit Hennoste. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus 2002.
Tiit Hennoste, Eurooplaseks saamine. Kõrvalkäija altkulmupilk. Artikleid ja arvamusi 1986-2003. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2003.
Tiit Hennoste, Andriela Rääbis. Dialoogiaktid eesti infodialoogides: tüpoloogia ja analüüs. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004.
Tiit Hennoste, Uudise käsiraamat. Kuidas otsida, kirjutada, toimetada ja serveerida ajaleheuudist. Teine, kohendatud trükk. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008.
Karl Pajusalu, Tiit Hennoste, Ellen Niit, Peeter Päll, Jüri Viikberg. Eesti murded ja kohanimed. Õpik. Toimetaja Tiit Hennoste. Teine, kohendatud trükk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2009.
Tiit Hennoste, Kommikoer ja pommikoer. Üksteist lugu eesti ajakirjandusest. Loomingu Raamatukogu 1–2, 2010.
Tiit Hennoste, Karl Pajusalu, Eesti keele allkeeled. Õpik gümnaasiumile. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2013
Tiit Hennoste, Eesti kirjanduslik avangard 20. sajandi algul. Hüpped modernismi poole I, Tartu Ülikooli Kirjastus 2016

Püsiviide Tiit Hennoste kommenteerimine on välja lülitatud

Valerie Fritsch

28. apr. 2016 at 8:54 e.l. (Nädala autor 2016) (, , )

valerieValerie Fritsch sündis 1989. aastal Grazis, õppis fotograafiat ja töötab fotokunstnikuna. Noor kirjanik on tõeline maailmarändur – kuus kuud aastast reisib ta mööda maailma ringi.

Neljapäeval, 5. mail kel 17.00 Tartu Linnaraamatukogu saalis
Kirjandusfestival Prima Vista esitleb: noor austria kirjanik Valerie Fritsch ja tema romaani “Winteri aed” (Eesti Raamat, tlk Terje Loogus) esitlus. Külalisega vestleb Kristel Kaljund.
Vestlus on saksa keeles järeltõlkega eesti keelde. Koostöös Austria Suursaatkonnaga.

Valerie Fritschi debüütromaan „VerkörperungEN“ („Kehastumised“) ilmus 2011, aasta hiljem järgnes fotodega reisiraamat „Die Welt ist meine Innerei“ („Maailm on minu sisikond“). 2015. aastal ilmunud romaan „Winters Garten“ (“Winteri aed”) osutus tõeliseks läbimurdeteoseks ja valiti Saksa Raamatuauhinna 20 nominendi sekka. Maineka Ingeborg Bachmanni auhinna konkursil võitis Valerie Fritsch 2015. aastal publikupreemia.

Fritschi talent avaldub juba reisikirjade raamatus „Maailm on minu sisikond“, mis on äärmiselt poeetiline sõna ja imepäraste piltide süntees. Raamat koosneb kirjadest kodustele Etioopiast, Peruust, Taist, Madagaskarilt, Moskvast, Havannast ja mujalt.

„Winteri aed“ võeti saksa keeleruumis kolleegide, kriitikute ja meedia poolt soojalt vastu. Eelkõige kiideti autori külluslikku ja kaunist keelekasutust, autorit ennast aga on kutsutud kirjanduse popstaariks. Fritschi kohati arhailine, rikas ja lopsakas keel seisab justkui väljaspool aega. Romaani on nimetatud võimsaks, sensatsiooniliseks, poeetiliseks ja karmiks.

Romaani peategelase Anton Winteri lapsepõlv möödub idüllilises aiakoloonias, kus loodus on lopsakas, kõik kasvab ja õitseb. Looduse loomuliku osana on aias õitsemise kõrval kogu aeg kohal ka surm, lagunemine ja kõdunemine.

Edasi viib autor lugeja maailmalõpu ootuses mereäärsesse linna, kus valitseb kaos. Tänavatel liiguvad marodööritsevad lastejõugud ja vabadusse pääsenud tsirkuseloomad, linnast välja suunduvad põgenikevoorid, peaaegu kõrvuti toimuvad massienesetapud ja -laulatused. Vahepeal on möödunud üle 20 aasta ja juba 40ndates aastates Anton Winter armub keset koost lagunevat maailma elus esimest korda.

Kriitikud on märkinud, et apokalüpsist pole kunagi nii poeetiliselt kirjeldatud, aga sisuliselt huvitab Fritschi, mis juhtub inimesega tulevikulootuseta maailmas ning mis aitab inimesel jääda inimeseks. Lisaks on tema kõigi raamatute domineeriv teema inimese keha, selle muutumised ja kaduvus.

Linda Jahilo

Katkend: Winteri aed, Eesti Raamat, tlk Terje Loogus, lk 79-90.

Iga sammuga valmistus ta naise tagasitulekuks. Ta rändas ringi, rahutult, kiirustamata. Kui linn oli talle veel mõne nädala eest tundunud uus ja võõras, näis see nüüd talle jälle tuttav. Viimaste kuude hävitustööd ja vägivallalained olid lõppenud ja pragunenud müürides kasvas juba esimene sammal, mis kattis praod ja mõrad ning õmbles need imepeente juurtega kinni.
Koerad olid leidnud oma koha ja hõivanud varemed, nad mängisid majauste ees trepiastmetel ja urisesid järele möödujatele, kui need liiga lähedale tulid. Üks siga jälitas teda mõne meetri tänaval ja näitas üles pidurdamatut huvi tema nahast kingapaelte vastu. Sadam oli tühi ja koristatud, justkui poleks iial midagi juhtunud. Vaid surnud kass hulpis vees ja noogutas iga lainega, mis temast üle loksus. Ühelt muulilähedaselt tänavalt avastas ta poe, mida ta ei olnud varem märganud ja kus luuderohi ronis üle purunenud aknaklaaside. Anton Winter polnud veel kunagi sisenenud lillepoodi, lilli tundis ta ainult aiast. Ta oli seda endale teisiti ette kujutanud. Väikses siseruumis sarnanesid lõikelillede punased õielehed, mis olid kuivanult linoleumpõrandale sadanud, naiste sõrmeküüntega, mis närvilistelt kätelt ärakukkununa meenutasid katastroofi. Paljad varred seisid kuivalt nagu kondid põlvekõrgustes vaasides. Hallitus õitses nurkades ja mööda seinu voolas alla vesi. Leinapärjad, millele ei olnud kaua keegi järele tulnud, toetusid vastu seinatahveldist. Sekunditega muutis õhus hõljuv kopitus ta kopsud niiskeks. Kiiresti tõstis ta särgikrae üles ja lahkus lillepoest puuduva klaasseina kaudu, kaktus kaenla all. Talle tundus, justkui oleks ta lõpuks midagi õigesti teinud. Lapseliku uhkusega kõndis ta kodu poole.
Siis istus Anton Winter, lillepott süles, katuseterrassil ja ootas oma lindude keskel, vaatas üles ja alla, astus piirde äärde, et olla kindel, et punane tuletõrjeredel, mida mööda Frederike üles tuleb, pole ka kaotsi läinud. Närviliselt trummeldas ta vastu reisi. Ta käis edasi ja tagasi. Ta ütles papagoidele tere päevast, kes selle peale vaikisid, ja kui linnud teda mõni minut hiljem viisakalt tervitasid, ei vastanud ta sõnagi, et karistada neid eelnenud vaikimise eest. Kui Frederike lõpuks saabus, vaatas ta naisele otsa sellise üllatunud kurbusega pilgus, mis tekib vaid siis, kui armastus, ilu, noorus sedavõrd hilja saabuvad. Häbelikult ulatas ta Frederikele kaktuse, tegi koguni midagi kummarduse sarnast. Linnas metsikult vohavat mooni korjata ei olnud talle mõttessegi tulnud, justkui ei oleks sobilik daamile teeservast võetud lilli kinkida. Iial polnud Frederike näinud üksildasemat inimest armastamas. Kui vähe mees armastusest teadis, mõtles Frederike masinlikult taime nuusutades, ja sellest ajast peale ei raatsinud ta Antonit enam üksi jätta.

Neil päevil, mil Frederike hakkas meest sünnitusmajja kaasa võtma, oli linn kaetud klaasist taevaga, mis tekitas hirmu, et kui käed liiga kõrgele sirutada, siis puruneb see sõrmeotste all. Selle taeva all kössitas hall ja rohmakas hoone, aga vihmaveerennides istusid linnud ja näisid uuele saabujale tervituseks laulvat. Antonile tundus, nagu tuleks ta nõiutud paika: suur maja täis lapsi ja unustatud inimesi keset hävivat maad. Kuidas iga akna all seisis keegi ja lükanduks oli alati avatud, kuna pidevalt keegi tuli või läks. Kuidas valged haiglasärgid lendasid pesunööridel tuules nagu kured õhus. Kuidas see meenutas talle midagi ammu möödunut, mille kohta ta ei osanud öelda, mis see oli. Pärani silmi liikus Anton mööda koridore Frederike kannul, sikutas teda kitlist, ronis korruste vahel treppidest üles ja alla, kõndis mööda suletud ustest ja vaatas nende taha, mis olid lahti. Ta käis voodi juurest voodi juurde ja valgustas ühelt aknalaualt leitud taskulambiga naiste kõhtusid nagu mune, pilguga, mis oli ühtaegu imetlev ja võõrastav. Lampide abil proovisid abilised lapsi, kes emaüsas valesti lebasid, peadpidi vaagnasse meelitada, liikusid valguskiirega üle nägude ja tõmbasid kiirt ülevalt alla, lootuses, et looted sellele uudishimulikult järgnevad ja pea ümber pööravad, ikka valgusele järele. Kui nad sirutusid tule poole, mis langes läbi valgust läbi laskva emaka ja kõhuseina, siis Anton naeratas, ja kui nad jäid sinna, kus olid, raputas ta pead.
Aidata ei olnud kuigi palju. Valitses sündmusteta kord. Kõik ülesanded olid jagatud. Vaid surnutest hoidsid kõik eemale, nii et oldi rõõmsad, kui Anton nad nagu iseenesestmõistetavalt kätel toast välja kandis ja nende harali ihuliikmed uksepiitade vahelt läbi manööverdas, et kehad tagahoovis põletada. See ei paistnud teda häirivat. Ta ei teinud märkama haigete, haavatute, surnute häbitunnet, kes tundsid end alastikistuna, kuna nad ei saanud enam olla need, kes nad kunagi olid olnud. Emadel, kes sünnitust üle ei elanud, sulges ta silmad, ja pisitillukesed kehad mässis ta riidest mähkmetesse, tugevalt ja hoolikalt, nii nagu pakitakse kingitust, mis saadetakse pikale teele. Hiigelsuured metallist prügikonteinerid maja taga seinte ääres, kus õed olid vanasti kohvipauside ajal lobisenud ja suitsetanud, olid muutunud krematooriumiteks, mida tema töös hoidis. Enne kui ta kehad konteineritesse surus või lasi pambul põhja kukkuda – tumeda heliga, mis tal iga kord uuesti luust ja lihast läbi käis –, tõstis ta surnutel käed pea juurde, nii nagu tehakse hüvasti jättes, ja tundus, nagu tahaks ta selle liigutusega lohutada mitte ainult neid, vaid ka iseennast. Kui leegid kõrgele tõusid, vaatas ta korraks tulepaistesse ja põgenes siis tagurpidi suitsupilves lõhnade eest. Kui vihma sadas, lendus hais kiiresti, nii et märg ilm oli talle meeltmööda ja ta lausa kartis niigi harvasid vihmapause. Peagi tundis ta surma seaduspärasusi, ennustas tunde, mis kuluvad keha tuhastamiseks, teadis, et vanad põlevad paremini kui äsjasündinu, paksud inimesed kergemini kui kõhnad. Kui mõned tunnid olid möödunud, ilmus ta uuesti hoovile ja tühjendas jäänused külmade kätega tuule eest kaitstud nurka. See ei olnud selline tuhk, mida tuntakse urnidest, peenike nagu pressist läbi lastud liiv, vaid sõre tolm, millest võis leida veel mõne konditüki.
Hunnik kasvas nädalatega tuhamäeks, nii kõrgeks, et Anton Winter mõtles, kui sealt peaks eales fööniks lendu tõusma, on see lind küll ennenägematult suur. Kui tema kohustused surnumatjana olid täidetud, soojendas ta oma kangeid sõrmi ahjude tulise pleki, surnute heitsoojuse ääres, ja asus jälle rännakule mööda maja, lakkamatult Frederiket otsides ja innustatuna uudishimust, millest ei teadnud, kust see tuleb või mida see talle toob. Ta uitas üle kehade ja mööda maja, nii nagu ta oli teinud seda lapsena, kui oli saladuste jahil, ja vanaema pidi teda küll pimedast sahtlist, küll suurest linnupesast välja tõmbama. Ta möödus nurkades härdalt palvetajatest ja nendest, kes mängisid kaarte, justkui oleks midagi võita, kõhnadest kassidest, kes radiaatorite taga jahvatasid sulgkergete hiirte konte, ja tubadest, kus naised lebasid, kõht pungil, ja näljased inimesed hoidsid nende käsi, kui nad karjuma hakkasid. Ta hulkus nagu koer, ei mõelnud palju, järgnes lõhnadele ja piltidele, mis tundusid talle tuttavad, ja istus magajate voodite ääres, nii nagu ta oli seda kunagi teinud kodus haigetega. Kiiresti harjusid teised omapärase, taskulambiga mehega, kes tuli ja läks koos noore punapeaga, kelle püksitaskutest pudenes linnusööta ja kes surnuid oma kõhnadel kätel välja kandis. Ja peagi ei pannud enam keegi teda tähele.

Palatis viissada kaks kohtas Anton ühel päeval inimest, keda ta isegi soodsamatel asjaoludel poleks lootnud enam eales näha: oma venda Leanderit. Peaaegu poleks Anton teda äragi tundnud, ja ehmus, et nad olid kunagi olnud koos lapsed. Leander nägi välja nagu keegi, kes on elanud üle suure armastuse, näojoontega, mis karmiks muutumise asemel olid sügavate vagudena näkku kaevatud. Vanaks oli vend jäänud ja oli talle sama võõras nagu paljude aastate eest, kui nad viimati kohtusid. Tookord oli ta esimest korda pärast linna kolimist läinud tagasi aeda, kus nii nagu alati seisid vastastikku tugev armastus ja kõikvõimas surm. Sellele kohtumisele oli ta mõelnud sagedamini, kui oleks tahtnud. Ta mäletas, nagu oleks see olnud eile. Hoov. Lillepeenrad, millelt kööginugadega lõigati liiliaid ja punuti suurteks pärgadeks. Viiruk, mis lasus uduna viimaste roheliste lehtede kohal. Talumehed oma ümara pea ja kottis silmaalustega, kahvatu taevas nende kohal. Palvuse vaikus ja leinajate sadade sammude kõmin. Isa kirst nagu puust viiulikast. Katteriie läikivast, mustast sametist. Vaarikapõõsad. Pisikesed ristid paatinaga kaetud sepistatud tara küljes aia tagumises otsas, mis oli ammu muutunud väikseks surnuaiaks, iidvana jumalapõld, kuhu nad surnud nagu külvi puhkama asetasid. Paljaste sammudega sillutatud rada sinna, mõnes kohas puude käsivarrejämeduste juurte poolt üles kistud. Küünlalatern ja kausikesed pühitsetud veega naiste käes, kes kõndisid protsessiooni eesotsas. Vanad naised oma mustas leserüüs, sukkpükste põlved karedatel kirikupinkidel katki rebitud. Küsivalt langetatud peaga lapsed, kes liikumatute täiskasvanute keskel põrnitsevad klaasjate silmadega oma sõrmi ja iga kärbest, kõike, mis liigub. Seal olid nad seisnud, kõik inimesed ta varasemast elust, endiselt melanhoolsed narrid ajahambast puretud nägudega, nende kõrval vanaks jäänud koerad, koonud valged nagu lumi. Seal olid nad seisnud tol sügispäeval keset aeda, mis vormis oma elanikke ja lihvis neil kõigil hingi nagu loodusjõud, kuni nad üksteisega sarnanesid. Kauguses kibekülmad mäed ja tippude kohal kiirelt kihutavad pilved. Kuused, sirgelt leinajate kõrval, justkui oleksid nad osa nendest. Puhkpillimängijad, kelle sõrmed külmetasid instrumentide metalli vastas, kui nad leinamarssi mängisid. Tumedad mantlid, millele pudenes kõõma ja juukseid, kui keegi pea langetas. Värelus silmade ümber, enne kui need pisaratega täitusid. Kuidas lindude kisa ja imikute säutsumine kokku kõlasid. Kuidas naised oma käekotte haardes hoidsid, nii et valged sõrmenukid esile tõusid. Kuidas matuselised temast möödusid, et talle kaastunnet avaldada, ja tema ei suutnud vastata. Kuidas saabus aeg hüvastijätuks ja Anton ei teadnud, kellega ta peaks hüvasti jätma, nii vähe, tundus talle, oli ta oma isa tundnud. Kuidas tal hakkas tasapisi külm ja kiviklibu tungis läbi kingataldade ja ta otsis silmadega venda, kes kunagi oli alati kõik heaks teinud. Ta pilk rändas ringi ja ta ei suutnud uskuda, kui kiiresti oli kõik nii vanaks saanud, lapsed suureks, noorus ära õitsenud, inimesed võõraks, kuidas nähtavasti oli nii paljugi ebaõnnestunud ja nii mõnigi leebe näojoon, mille ta nägudel ära tundis, oli aastate jooksul kivistunud, kuidas lõpuks terve elu kitsas kastis mõne vähese õlgadel vaateväljast ära kanti. Ta oli olnud rõõmus, et isa, nii nagu kõik teised, kes veel suurde perekonda kuulusid, maeti aeda, sest alati kui ta mõnest kalmistust möödus, küsis ta endalt, kas surnud mitte koduigatsust ei tunne. Sedagi meenutas Anton, kuidas ta pärast matuseid oli lõpuks oma venna üles leidnud ja esmalt võõrastust tundnud ja siis häbi, kuna mõisteti, et teineteist enam ei armastata ja juba ammu ei tunta ja lapsepõlvemälestustest ei piisa. Leander oli vargsi ringi vaadanud ja üle Antoni nutjate nägusid põrnitsenud, justkui kaaludes, kes võtab surmaloteriil järgmise võidu. Need on need, keda kanname meie hauda, enne kui meid hauda kantakse, oli ta öelnud ja patsutanud Antonit õlale, nii nagu lüüakse vastu ust, ja lahkunud. Sõnagi polnud Anton tookord üle huulte saanud. Nüüd seisis vend jälle ta ees, hoidis süles last ja silitas teise käega Martal pikkade sõrmedega üle lauba, sellal kui Frederike aknale nõjatus.

6 Sügis

Väiksed kaootilised rahvasteränded liikusid üle maa. Mõnega olid nad kohtunud jalgsi siia rännates, igaüks oma saatusega, ammu minetanud igasuguse optimismi ja ometi otsimas head paika või kadunud inimest. Igatsus elas kauem mistahes lootusest – kõik jooksid selle järel. Teede ristumiskohtadel heideti üksteisele kiireid pilke, põgusaid naeratusi, sooviti õnne ja kiirustati eri suunda edasi, huultel alati „Ma armastan, ma tahan, ma pean”, igaüks oma allakäigu, igaüks oma lunastuse poole. Üks seenenarr, kes istus vihmaga metsas suure sirmiku liiga väikese sirmi all ja näris entusiastlikult kärbseseent, hüüdis neile järele, et nad peaksid pigem temast eeskuju võtma, sest õnnelikud on nüüd ainult narrid.
Üleöö oli saabunud sügis. Asfalt oli mõnes kohas pragunenud, teises kohas seisid porised lombid ja peegeldasid nende tobedaid mõtteid, kes langetatud päi ringi kondasid, samas kui maailm jalge all hägustus. Nad olid komberdanud mööda kitsaid rohuteid, vedanud end tuvimunasuuruste piiskade all üle läbiligunenud heinamaade ja väljade, saadetuna vee ja maapinna kummituslikust kajamängust, ikka edasi üle savise, veest lirtsuva maa, mis kleepus taldade külge. Nad olid olnud porise, vihmast laulva loodu meelevallas. Jalad otsekui mullast, kingad kaetud kollase poriga, seisid nad nüüd hoovis, nii väike inimkari, et neid oleks võinud pidada üheks perekonnaks. Maja oli suur, palju suurem kui ta mälestustes, kus ta oli seda kaua näinud vaid sellisest kaugusest, mis laotub käesoleva hetke ja kohtade vahele, kust ollakse ära läinud, ja mis aina kasvab, mida kauem ära ollakse. Teed ja rajad, mis nüüd nende selja taha jäid, juhtisid vett nagu jõesäng. Tuul vihises üle tühjade põldude. Mustad kuivanud päevalilled seisid viltu õhtuvalguses. Imik magas vastu ema rinda surutult, keha peidus tumesinise villase kampsuni all, pea ema pea kõrval kaelusest välja vaatamas. Kallavas vihmas maastikul, mis kogu teekonna vältel ei olnud pakkunud varjualust, oli ta last viimastel päevadel imetanud, olemata kindel, kas too jõi tema piima või üksnes vihmapiisku, mis mööda ta rinda alla voolasid. Nüüd olid nad kohale jõudnud: Anton, Frederike, Marta ja Leander. Silmalaud kipitamas ja põsed määrdunud, seisid nad seal sõna lausumata, üdini märjad, skeletid inimnahast vihmamantlites, nende kohal punased näod suurte niiskete silmadega, mille pupillid olid pingutavast marsist suured nagu kirsikivid. Lihased tulitasid ja jalad valutasid. Seljad olid küürus, justkui oleks vihm vajutanud need maadligi nagu niitmata heina. Kotid ja kompsud, täidetud haiglast võetud varudega, rippusid neil räpaste ja ränkrasketena käe otsas.
Viimaste sammude ajal laskus maa kohale äikeseline hämarus, hämarus, milles siin on juba pime, aga kui selja taha vaadata, siis seal veel päev. Valitses ilm, mille kohta oleks Antoni vanaema öelnud, et see on nagu surmapäeval, päeval, mis jääb meelde ainuüksi seetõttu, et valgus talletub mällu. Taevas oli oksüdeerunud hõbe nende taga ja must nende ees. Anton Winterile, kes heitis viimase pilgu üle õla, enne kui põgenes verandakatuse alla, tundus, nagu jookseksid lapsed läbi vihmast ja tormist murtud rohu, aga kui ta silmad korraks sulges ja jälle avas, ei avastanud ta kedagi. Nende ees seisid vaid suur maja ja tall, kõrvalhoone ja töökoda ning lõpuks, kõike tihedalt ümbritsedes: aed. Nii osutus Antoni jaoks tõeks see, et iga reisi algus- ja lõpppunkt peab olema kodu. Lapsepõlv tundus talle nüüd kohana, kus tulevikus tahaks olla suur, et lõpuks ometi mitte olla millegi jaoks liiga väike, ja samas kohana, mille eest peab end terve elu päästma. Kuidas, küsis Anton endalt, pöörduda tagasi tühja majja, mis oli ometi kogu aeg olnud inimesi täis, nii kaua kui mõelda oskasid. Ta imestas, et hooned ei olnud ilma elaniketa silmapilkselt kokku kukkunud. Viinapuulehtedest juga kattis maja välisust, paljud viinamarjad veel väiksed ja kõvad, teised juba sinised ja magusad ja valmis selleks, et nad tühjaks imetaks. Uksekoputi oli rooste läinud. Majas oli
külm ja räpane. Tolm hõljus tubades nagu valgus. Peamaja üks kõrvaltiib oli sisse varisenud ja taevas langes nagu suure lambi väsinud kiir ühte magamistubadest, kus Antoni aegadel oli elanud tädi ja nüüd tukkusid nurkades unihiired. Lapsepõlve mänguplatsid olid lagunenud, palja aastate koorma all kokku kukkunud. Tasapisi oli aed majja tulnud, oli tunginud viinapuuna aknaristmike vahelt katusekambritesse, oli hiilinud samblana treppidest üles, oli müüripragudes ja krohvis õitsele puhkenud, oli külvanud põrandalaudadele kummalisi lilli. Kõrgel üleval käokellades, mille ees olid nad kunagi palunud vanaisal ennast täistunnil kukile võtta, et paremini näha, elasid nüüd nahkhiired. Vanas poistetoas ei olnud midagi peale voodite. Putukate kestad, õhemad kui paber, ja krõnksus jalgadega kärbsekered, kerged nagu tolmukübe, krõbisesid põrandal ja olid kiilunud aknatiibade vahele. Peeglid olid tuhmunud. Aknalauad, millel kunagi olid istunud reas kaisuloomad ja elusloomade sarnaselt oma tohterdatud käppasid üleval hoidnud, olid tühjad. Värv koorus maha. Antonile tulid külmavärinad peale. Loomulikult oli koht muutunud millekski teiseks, tema surnud vanavanemate ja vanemate majaks, surnute majaks, ja millekski, mis see tookord, kui ta siin elas, veel polnud: mälestuseks, tema enda mineviku muuseumiks, tema nukruse allikaks. Ka lõhn polnud talle tuttav. Koridorid, mis varem olid täidetud seguga praelõhnadest ja piibusuitsust, äädikast, kaneelist, higist, kuuma marmelaadi želatiiniaurust ja sahvri jahedast tuuletõmbest, lõhnasid nüüd rohkem looma ja metsa kui inimese järele. Puudu olid rõõsa koore ja aprikooside lõhn. Köögi puuviljased aurud ja pojengide lämbe parfüüm, mis suviti väljast majja kandus. Selle isetehtud viinamarjamahla hõng, mida ammutati supikulbiga köögiämbrist ja mis oli ootel kõhukas kruusis, ja nende klaaskommide magus aroom, mida vanad nii meeleldi närisid.
Anton tundis, et Leander heitis talle pilgu, mis palus lapse kombel andestust ja mida ta ei tahtnud seletada. Nad asetasid kotid alumisele trepiastmele, ühele paljudest, mis punase vaibaga kaetult viis üles maja hämarusse. Väljas oli saabunud pilkane pimedus, laps oli üles ärganud ja väiksed sõrmed vaikselt ema päästeingliketi ümber sulgenud. Kas sees oli valgus kadunud. Nagu vaimud marssisid nad piki koridore ja mööda suletud ustest, kartes, et need võivad avaneda. Nad olid üleväsinud ja üleskruvitud. Meeled nii teravad, nagu tahaksid sonariks muutuda. Taju killustumine ja silmapilk, mil see jälle kokku kasvab ning annab teavet maailma kohta.

Linke
Valerie Fritschi loominguline autoriportree, filmitud Ingeborg Bachmanni auhinnakonkursi jaoks (autor on videoklipis roosa parukaga): https://www.youtube.com/watch?v=fdUzY8PkWg4

http://bachmannpreis.orf.at/stories/2709005/
http://www.zeit.de/kultur/literatur/2015-06/valerie-fritsch-winters-garten
http://derstandard.at/2000012885065/Valerie-Fritsch-Vom-Lieben-und-vom-Grauen
http://www.tagesspiegel.de/kultur/winters-garten-von-valerie-fritsch-verlorenes-idyll/12024148.html

Püsiviide Lisa kommentaar

Eugen Ruge

12. apr. 2016 at 9:46 e.l. (Nädala autor 2016) (, , )

EugenRugeEugen Ruge (s 1954) on Saksa kirjanik, režissöör ja tõlkija, kes alustas prosaistina alles 50ndates eluaastates ning saavutas küpse autorina kiirelt tunnustuse. Lisaks proosale on Ruge avaldanud näidendeid ja reisikirju.

Eugen Ruge on tänavuse kirjandusfestivali Prima Vista külaline.
3. mail kell 17.00 toimub TÜ Raamatukogu konverentsisaalis kohtumine saksa kirjaniku Eugen Rugega ja tema romaani “Cabo de Gata” (Loomingu Raamatukogu, tlk Tiiu Relve) esitlus. Külalisega vestleb TÜ õppejõud Silke Pasewalck.
Vestlus on saksa keeles sünkroontõlkega eesti keelde.
Tallinnas esineb Eugen Ruge 5. mail kell 17.00 Eesti Rahvusraamatukogus.

Autor sündis Soswa asulas Uuralis, kus tema isa oli pärast Siberi sunnitöölaagris möödunud aastaid asumisel. Eugen Ruge oli 2-aastane, kui perekond (Ruge ema oli venelanna) sai elama asuda Ida-Saksamaale. Ta õppis Berliini Humboldti Ülikoolis matemaatikat ja töötas esialgu õpitud erialal, seejärel alustas kirjanduslikku tegevust. 1988 läks Ruge Ida-Berliinist läände, praegu elab ta Berliinis ja Rügeni saarel.

Ruge esikteos „Kahaneva valguse aegu“ (2011) tõi talle kohe maineka Saksa Raamatuauhinna, mis antakse aasta parimale saksakeelsele romaanile. Tegu on põneva struktuuriga perekonnaromaaniga, mis avab mõneti üllatavalt nii ühe perekonna saatuse kui ka 50 aastat Saksa Demokraatliku Vabariigi ajalugu. Ajaliselt hõlmab romaan aastaid 1952–2001 ning viib lugeja lisaks Ida-Saksamaale ka Mehhikosse ja Siberisse. Kriitikud on romaani isegi SDV Buddenbrookideks nimetanud. Katkend romaanist ilmub ajakirja Akadeemia mainumbris.

Autori teine, hiljuti eesti keeles ilmunud romaan „Cabo de Gata“ (2013) on autobiograafilise värvinguga jutustus nimetu kirjaniku pagemisest talvisesse Andaluusia kalurikülla (mille nimi andis raamatule pealkirja), et alustada seal romaani kirjutamist. Loodetud paradiis on jaanuaris külm ja ebasõbralik, kirjaniku ainukeseks sõbraks saab punasekirju kass ning romaani kirjutamine ebaõnnestub täielikult. Ometi on kirjaniku 15 aastat hiljem kirja pandud tagasivaade kalurikülas veedetud 123 päevale nauditav lugemine, sest ebaõnnestumise lugu on kirja pandud mänguliselt, kergelt ja elegantselt. Ruge on virtuoosne ja täpne jutustaja, kes valdab keelelisi peensusi ja võlub lugejat oma siirusega.

2015. a ilmunud reisikirjade kogumikku „Lähenemine. Tähelepanekuid 14 riigist“ („Annäherung. Notizen aus 14 Ländern“) on autor koondanud romaaniga „Kahaneva valguse aegu“ seotud ülestähendused. Ruge näidendikogumik „Näidendid 1986–2008“ ilmus samuti möödunud aastal.

Eesti keeles on ilmunud ka autori ajaloolasest isa Wolfgang Ruge mälestusteraamat „Tõotatud maa. Stalinistlikus Nõukogude Liidus elatud aastad“ koos Eugen Ruge järelsõnaga.

Linda Jahilo

Katkend: Cabo de Cata, Loomingu Raamatukogu 9-10, 2016, tlk Tiiu Relve, lk 20-25.

Jõulusid ma enam ei mäleta, küll aga vana-aastaõhtut.
See oli minu viimane öö Berliinis, ja tegelikult olin kavatsenud ühe sõbra peole minna, täpsemalt kunagise sõbra peole, sest sellest ajast, kui too oli eraettevõtjaks hakanud (siiani pole mul selge, mis alal; ainus, millest ma seoses tema eraettevõtlusega olin kuulnud, oli pidev valmistumine mingiteks presentatsioonideks ja seetõttu polnud tal kunagi aega), oli meie kontakt järjest enam soiku jäänud. Nüüd kutsus ta, ühes mingite teiste eraettevõtjatega suurele peole mingis tühjas tööstusruumis, kolmsada inimest, kes olid mulle kindla peale peaaegu kõik võõrad – täpselt seda laadi üritusele, mida ma tavaliselt väldin. Seekord olin siiski otsustanud minna, kaduda teiste hulka, luua endale inimeste hulgas olemise petlik tunne. Aga siis helistas Karolin ja küsis, kas ma tahaksin Sarah`it näha. Laps igatsevat minu järele.
Mäletan seda telefonikõnet veel üsna hästi. See oli nagu alati fragmentaarne, ähvardas katkeda. Karolin ei palunud, vaid küsis ja iga kõhklus oleks põhjustanud küsimuse tagasivõtmise ja jätnud mulle ebameeldivad tunded. Ebameeldivate tunnete tekitamises oli Karolin tugev. Ta ei öelnud kunagi otse välja, aga kui ma mõtlen sõnumile, mis tema kartliku hoiaku taga seekord peitus, siis oli see: lõpuks pole ta sinu tütar, näis ta mulle öelda tahtvat, ja kui sa nüüd meiega enam tegemist teha ei taha, siis on sul selleks täielik õigus – ja juba ma kahtlustasin ennast selles, et ma pole lapses kunagi muidagi muud näinud kui viimast silda tema, Karolini juurde; ma olin asjaolu, et Karolin polnud ikka veel otsustanud tütart isaduse küsimuses valgustada, salamisi tervitanud, kuna uskusin sellest eelkõige järeldada võivat, et võib-olla oli meie suhtel siiski veel mingi šanss – sellal kui laps, nagu nüüd selgus, minu järele igatses.
Aga juba sel momendil, kui Karolin mulle ukse avas, käterätt ümber pea, seljas kiirelt üle visatud hommikumantel, mille alt piilusid mustad sukad – juba sel momendil oli mulle selge, et tegelikult oli ta tahtnud lapsest vana-aastaõhtuks vabaks saada, kuna tal oli kavatsus mingile tüübile kaela langeda, nagu ta oli kunagi mulle kaela langenud, kangelaslikult, aga ka kuidagi asotsiaalselt, raske seletada, võib-olla ka piinlik tunnistada, mis mind kunagi oli Karolini poole tõmmanud: natuke liiga kärts huulepulk magamata näos; tema vaevatud jalad jõhkralt kõrgetes kingades; tema peaaegu ennastsalgamisega piirnev otsustavus.
Sarah seisis esikus, üllatavalt pikk, nagu mulle tundus, pärast seda kui ma polnud teda nädalaid näinud. Ta oli vaikne, kartlik, peaaegu ei julgenudki mulle otsa vaadata, ja mul hakkas paha, kui alla tema juurde kummardusin ja talle paar sõbralikku sõna laususin. Mul oli paha Karolini lähedusest, korteri lõhnast, vana sohva nägemisest, millel ta oli mu – just nimelt meie esimesel õhtul! – oma värskelt värvitud huultega seemnepurskeni viinud. Vaatasin, kuidas Karolin kergelt vastupuiklevale lapsele keelitades jope selga tõmbas, talle täispakitud ranitsa selga pani, nägin, kui ta kummardus, tema rasedusest ja imetamisest kergelt lõtvunud väikesi torbikrindu, mis mulle sel momendil lõpmata ihaldusväärsed tundusid – kuni ta, nagu minu mõtteid lugedes, oma hommikumantli hõlmad koomale tõmbas.
Läksime Sarah`ga Nordsee keti äsja avatud restorani ja tellisime fish and chips`i (Sarah ennekõike chips`ide pärast, mina tohtisin süüa suurema osa kalast). Siis vaatasime kinos filmi, mingit joonisfilmi, millest ma midagi ei taibanud, kuna mõtlesin kogu aeg, kuidas Karolin seda õhtut veedab. Kujutasin ette, kuidas ta kõike, mida meie tookord olime teinud, täna kellegi teisega tegi, mingisuguse, nagu ma tahtmatult oletasin, rikka jorsiga, mõne Düsseldorfi advokaadiga või Müncheni disaineriga; kujutlesin, kuidas ta mehe, pärast seda kui nad juba terve õhtu ennast tantsu ajal teineteise vastu olid hõõrunud ja vastastikku tobedusi kõrva olid sosistanud, enda juurde koju kutsub, kuidas ta tema jaoks keset ööd steigi pannile viskab, kuidas ta, jalad üles tõstetud ja reied kokku surutud, mehe vastas istub ja teda imetleb.
Kartes, et Sarah võiks minu tühjas korteris igavust tunda, olin muretsenud kõik vajaminevad produktid, et temaga koos küpseõunu ja vaniljekastet valmistada, aga siis sattus laps täielikku vaimustusse sellest, et tohtis oma kooliranitsas kaasavõetud pliiatsitega seinale joonistada, ja mina olin oma küpseõuntega köögis üksinda, purustasin vana peitliga pähkleid, eemaldasin õunasüdamikke, ja Sarah segas lõpuks ainult viimases allesjäänud potis vaniljekastet, kusjuures ma tõdesin jahmunult, et tüdruk teadis, kuidas see käib, koguni ilma juhendit vaatamata, ja eriti nüüd, kui ma teda vaniljekastme valmistamise juures jälgisin, sain aru, et ta hakkas naiseks sirguma – ja et ma kaotaksin mitte ainult Karolini, vaid ka Sarah`. Varsti saaks ta teada, et mina ei ole tema isa. Peagi hakkaks Karolin jälle püsisuhtes elama, võib-olla abielluks (varemalt, kui ta oli veel lootuse minule pannud, oli ta ühtelugu abielluda tahtnud), koliks ta Düsseldorfi või Münchenisse või, kurat teab, Ameerikasse, nii umbes liikusid minu mõtted ja ma kujutlesin, et millalgi kohtan tänaval tumedapäist pikakasvulist iludust, kes mind, liiga vana meest, vargsi piidleb, ja alles siis, kui ta on möödunud, taipaksin, miks see noor naine mind vaadanud oli… Aga ennäe, siin veab mu mälu mind alt. Sest pilt tumedapäisest iludusest, keda ma arvan mäletavat, sarnaneb täpipealt praeguse Sarah`ga ja lõpuks ei võinud ma tollal küll ette teada, kuidas Sarah kunagi välja nägema hakkab.
Hiljem kõhutasime põrandal, mõlemad lapseks tagasi saanud, ja lavastasime sokkide ja kingade, värvipliiatsite ja taskurättide ja muude käepäraste asjade abil mingit hetkel väljamõeldud muinasjuttu, absurdset ja täis dramaturgiliselt põhjendamatuid pöördeid. Ma ei mäleta enam, millest jutt oli (kuidagi oli tegemist Hiina ooperiga, aga ka prügiveo ja kogemata vanarauaks lõhutud olendiga, keda me nimetasime Kolme-Grammi-Kägruks), aga mul on veel meeles, et ma sattusin tõelisse kulgemisse, flow`sse: sel hetkel näis äkki kõik pedantne ja pealesunnitu minult maha langevat, kõik see ligipääsmatu ja mõistuspärane, millesse ma suhtusin kui isa pärandisse ja mis mitte ainult mind elus – olin selles päris kindel – , vaid ka kirjutamisel takistas.
Kesköö paiku läksime katusele, et vaadata ilutulestikku, millega Berliin uut aastat tervitas. Mäletan, et katusel seisvate inimeste hulgas olid ka need kaks lesbit, kes mulle kaugelt head uut aastat (rõhuga aa-l) hõikasid. Mäletan üksikuid raskeid räitsakaid, mida katuste kohal pimeduses näha ei olnud, aga mida tundsid alles siis, kui need nägu puudutasid. Mäletan Sarah`niiskelt läikivaid põski, õnneilmet tema näos. Ja ma mäletan eneseusalduse puudutust, see haaras mind, too peaaegu ununenud, nooruslik eneseusaldus, mis mind kunagi – kui palju aega tagasi? – oli läbi elu kandnud nagu hea ingel.
Järgmisel päeval läksin Barcelona rongi peale.

6

Täpsemalt öeldes läksin ma Baseli rongi peale, et sealt siis öise rongiga Barcelonasse sõita. Nagu raudteeinfost selgus, oli see kõige lühem ja odavam ühendus lõunasse suundumiseks, ja sinna ma ju minna tahtsin.
Enne Ostbahnhofist väljasõitu olin jaama raamatupoest ostnud väikese hispaania-saksa sõnaraamatu ja allahinnatud, pisut vananenud reisijuhi, mistõttu oleksin peaaegu rongist maha jäänud. See oli üks nendest toona uutest ülikiirrongidest. See hakkas sõitma, ilma et oleks nõksatanud, ja kui ma praegusel ajal esimeses klassis sõites pidevalt (täielikult süütutele) vagunisaatjatele teatud kiiruse juures tekkiva mürina ja vilina üle kaeban, siis pean tunnistama, et see rong tundus mulle tollal käratu – igatahes mäletan ainult aeglast sõitu läbi Berliini, mis väljas, hermeetiliselt suletud akende taga, juba kättesaamatuna mööda libises, ja kuigi ma nägin rööbastee kõrval üksnes tüüpilisi jäätmaid, elektriposte, aiakesi, laudputkasid, meenud mulle, et kõike seda nähes nööris miski mu kurku.
Baselist tean veel seda, et seisin hilisõhtul perroonil ja kuulasin (kui ma ei eksi) kolmekeelset teadustust: raudteejaama taevast kajas vastu vilunud naishääl, nii kauge, nii krabisev nagu vanaaegsest raadiovastuvõtjast.
Teadustusest ei saanud ma küll peaaegu mitte midagi aru, aga samas on mul veel meeles kaks esimest hispaaniakeelset sõna, mida ma kuulsin elus inimese, nimelt öise rongi vagunisaatja suust, kes seletas mulle, kuidas töötab elektriliselt reguleeritav iste. Bajo – ütles ta, kui tooli nupulevajutusega allapoole liigutas, ja alto, kui ta sellel uuesti üles kerkida lasi. Puhusin oma kaelapadja täis ja vajutasin bajo`le.
Järgmine pilt oli pärit juba hommikust. Rong rappub pidurdades läbi ilmetute eeslinnade. Armetud roosad uusehitised meenutavad Rumeeniat või Venemaad. Lootusrikkalt registreerin, et ka jaanuaris seisavad siin palkonitel potililled.
Siis näen end minemas mööda pikka palmialleed, arvan peaaegu tundvat õlul seljakotti, millesse on pakitud kogu minu allesjäänud elu, mu jalad mäletavad selle seljakoti kaalu; käisin aeglaselt ja ühtlaste sammudega – ja kui ma natukene selles pildis viibin, meenub mulle koguni, kuidas ma koorma all kummargil käies püüdsin kaabut, mis röövis mult vaate, kuklasse lükata; see osutus raskeks, sest kaabuserv põrkas vastu minu taga kõrguvat seljakotti.
Läksin kuni Plaza de Colonini, ümmarguse väljakuni, kus samba otsas seisev Kolumbus suure žestiga üle mere osutab (kuigi vales suunas, nagu mulle silma torkas, nimelt lõunasse), ja keerasin siis paremale, Ramblale, et otsida järgmisel või ülejärgmisel põiktänaval väikest hotelli, mida ma Ostbahnhofist ostetud Hispaania reisijuht soovitas kui odavat. Hotelli nimi oli minu meelest „Maritim”, see paiknes majandusliku tõusu aegse toretseva hoone kolmandal või neljandal korrusel. Samamoodi toretseva ukse taga sattusid omamoodi vastuvõtulauda, õigemini ainult leti äärde, mille taga üks keskealine paksuvõitu mees paistis näguripäevi nägevat. Tema nägu oli värvitu nagu taimekasvud, millel puudub päikesevalgus, tema liigutused olid nagu maol ja tema hispaania keel kõlas minu kõrvus nagu kraanikausist alla voolav nõudepesuvesi. Ta näitas mulle kitsast pimedat tuba, mis lähemal vaatlusel osutus kunagise suurejoonelise ruumi osaks, mis oli laudseinaga eraldatud. Toalaes oli näha hoolimatult läbi lõigatud krohviliistu. Tuba maksis 1500 peseetat, seega umbes 18 marka, ja mäletan, et hakkasin kohe arvutama, kui kauaks mu raha jätkuks, kui ma siia jääksin.
Pärast seda, kui olin pakid maha pannud, astusin jälle välja Ramblale. See pidi olema hommikul kella kümne paiku. Päike soojendas juba, taevas oli sinine. Tundusin endale ilma seljakotita imeliselt kergena. Olin reisijuhist lugenud, et ilus sõna Rambla tähendas algselt kuivanud jõesängi, ja mul on veel meeles, et see väike etümoloogiline väljend andis mulle selles nähtavasti kunagise jõesängi ümber kasvanud linnas sedamaid orientatsiooni, südalinna topograafiast arusaamise tunde.
Nagu igas võõras linnas, hakkasin kohe linnapildist erilist, teistest erinevat, Barcelonale tüüpilist otsima. Mäletan arvukaid ajalehekioskeid, mis minu möödudes end üksteise järel lahti voltisid nagu hiigelsuured nukkunud liblikad. Mäletan lillemüüjaid, kes oma kaupa kõnniteedele laiali laotama hakkasid, talunaisi, kes eluskanadega puure ülestikku ladusid. Mäletan pimedat loteriipiletimüüjat, kes keset seda kirevust telefoniputka suuruses majakeses istus ja mõlema käe pöidla ja nimetissõrmega ühe kliendi rahatähte kompas.

Püsiviide Lisa kommentaar

Kalle Kasemaa

21. märts 2016 at 2:50 p.l. (Nädala autor 2016) (, , , )

Foto: Kristjan Teedema

Foto: Kristjan Teedema

Kalle Kasemaa (1942) on eesti vaimulik, teoloog ja tõlkija.

Kalle Kasemaa oli 2008. aasta alguseni Tartu Ülikooli Vana Testamendi ja semitistika korraline professor, edasi emeriitprofessor. Ta on tõlkinud eesti keelde üle 60 raamatu, peamiselt heebrea ja kreeka, aga ka araabia, jidiši, ladina, saksa, prantsuse, albaania ja kõmri keelest. Tema vahendatud kirjanike seas on Šmuel Josef Agnon, Šolem Alejchem, Odisseas Elitis, Abū Hāmid al-Ghazālī, Taha Husain, Manolis Karagatsis, Nikos Kazantzakis, Menis Kumandareas, Nagib Mahfuz, Amos Oz, Isaac Bashevis Singer, Dido Sotiriu, David Šahar, Benjamin Tammuz, Ilias Venezis ja David Vogel.

7. aprillil kell 17.00 IV korruse saalis Kohtumisõhtu tõlkija ja teoloogi Kalle Kasemaaga „Mida me teame Iraanist?“

Juttu tuleb Kalle Kasemaa tõlgitud iraani autori Iradz Pezeškzadi romaanist „Minu onu Napoleon“ ja egiptuse autori Alaa Al-Aswani romaanist „Jakubijani maja“, Iraani ajaloost ja tänapäevast, Iraani Islamivabariigi rollist Lähis-Idas, sh Süüria konfliktis.

Katkend: Kalle Kasemaa tõlge – Iradž Pezeškzad „Minu onu Napoleon”, Hea Lugu 2015, lk 215-220.

Puust taburetil kees podisedes samovar. Ema oli mulle ja õele teed valanud ning isa tõstis oma korda oodates aeg-ajalt nina juurde alustassi kuivatatud jasmiiniõitega, et nende lõhna nautida. Oli reede ja me istusime hommikusöögilauas. Käes oli 1320. aasta suve lõpp. Ilm oli ilus ja me olime pidžaamaväel.

(Iraanis – erinevalt araabiakeelsetest islamimaadest – kehtib päikesekalender. Ajaarvamise alguseks on prohvet Muhhamadi siirdumine Mekasse a 622. Aasta algab kevadise pööripäevaga 21. märtsil. Suvi Iraani kalendri 1320. aastal vastab meie kalendri 1941. aastale.)

Äkitselt kostsid sammud, mis tulid aiast meie poole. Onu Napoleoni ilmumine sellisel päevaajal meie juurde oli midagi ootamatut. Onukese sünge näo järgi taipasime, et ta oli mures. Parema käega hoidis ta koos hõlsti hõlmasid, vasak käsi sõrmitses palvehelmeid. Ma polnud teda varem nii rabatuna näinud. Näis, nagu oleks teda tabanud kohutav õnnetus. Tuhmil häälel palus ta isalt lühikest vestlust nelja silma all. Kui ema kutsus teda meie juurde laua taha istuma ning teed jooma, raputas ta eitavalt pead:

„Ei, õeke, su vennal on juba hilja teed juua.”

Erutatud isa läks koos onuga võõrastetuppa.

Issand, mis oli juhtunud? Ma ei mäletanud, et onu oleks millegi puhul nii endast väljas olnud. Miks ta ütles, et on juba hilja teed juua? Ta ütles seda sellise tooniga, nagu oleks ta mõni minut hiljem viidud tapalavale. Kuidas ma ka pead ei murdnud, ühtegi sobivat seletust ei tulnud mulle pähe.

Rohkem kui aasta oli möödas tollest päevast, tollest mordad`i-kuu kolmeteistkümnendast päevast, kui ma armusin onukese tütresse Lejlisse. Päev-päevalt armastasin Lejlid aina enam ning ma saatsin talle mitmeid armastuskirju, millele Lejli vastas samavõrra tuliselt. Meie kirjavahetus toimus ülima saladuskatte all. Iga paari-kolme päeva järel võttis Lejli minu käest mõne raamatu lugeda ning raamatu lehekülgede vahel oli peidetud minu kiri; kui ta raamatu tagasi tõi, oli selles vastus mu kirjale. Meie kirjavahetus, nagu tolle aja armastuskirjad ikka, oli romantiline, võiks ütelda, pisaraist nõretavalt romantiline. Me kirjutasime surmast, päevast, mil „mu tundetu keha neelab haua mustav suu”. Tundus, et keegi ei aimanud meie kirjavahetust. Peamine takistus meie armastusele oli onu Koloneli poeg Šapur ehk Puri, kes oleks tahtnud Lejlid naiseks võtta, kuid õnneks võeti ta sõjaväkke ning tema kihlus Lejliga lükati edasi. Lejli kirjutas mulle, et kui teda sunnitakse Puriga abielluma, tapab ta end ära, mina aga tõotasin oma kirjades siiralt, et ma ühinen temaga teekonnal teise ilma. Teiste perekonnaliikmete elu kulges omasoodu, kui mitte arvestada seda, et Šams Ali-mirza, kes oli kaua oodanud uuele kohtu-uurija kohale määramist, lahkus riigiametist ning hakkas advokaadiks.

Dust Ali-khaan ja Aziz os-Saltane suhted olid endisesse roopasse läinud; seevastu Aziz os-Saltane tütre Qamari peigmees oli jumaliku valgustuse ajel oma üllameelsuse puhangust toibunud ning jalga lasknud.

Onu Napoleoni ning minu isa vahel oli väliselt täielik rahu ning harmoonia; onuke oli isale koguni varasemast lähedasemaks saanud ega usaldanud kedagi nii nagu teda. Ent mu süda närisid aina tugevamad kahtlused isa siiruses ja tema kavatsuste aususes. Lõppude lõpuks ma peaaegu jõudsin järeldusele, et isa oli oma südames nõuks võtnud onuke hukutada. Selle põhjuseks – niipalju kui mina, viieteistaastane poisike, oskasin oletada – oli tõsine majanduslik kahju, mille aastatagused sündmused olid isale põhjustanud. Pärast seda, kui jutlustaja Sejed Abolqasem onukese ässitusel oli süüdistanud ketserluses isa apteekrit, kes oli tuntud mitte üksi meie linnajaos, vaid kaugemalgi, hakkas apteek kiratsema. Kuigi isa oli endise apteekri asemele uue palganud, ei käinud apteegi käsi paremini. Asi läks selleni, et olukorra parandamiseks võttis isa apteekriõpilaseks Sejed Abolqasemi poja, ent jutlustaja sõnad, et selles apteegis tehakse rohud alkoholi abil, olid linnajao elanikele mällu sööbinud ning isegi asjaolu, et jutlustaja poeg töötas apteegis, ei teinud olukorda karvavõrdki paremaks.

Kui kolme-nelja kuu pingutuse järel apteek pankrotti läks ja meie maja ette laoti hunnikusse tühjad riiulid ning glaubrisoola ja boorhappe pudelikesed, kuulsin tihti, kuidas isa poolvaljusti ladus süüdlasele needusi ja vandus karmi kättemaksu. Olin üpris kindel, et isa raevu ohvriks saab onu Napoleon. Kuid isa ei näidanud oma tundeid kuidagi välja. Ta oli onu vastu erakordselt sõbralik. Nägin, kuidas ta aasta otsa aina kirevamates värvides kirjeldas onu vaprust, enesesalgamist ja üllameelsust. Ma ei suutnud aimata, millega see lõpeb. Seesama mees, kes veel aasta eest oli pilganud onu jutustusi kokkupõrgetest käputäie bandiitidega, upitas teda nüüd Tšingis-khaani ja Hitleri-taolise väepealiku aujärjele.

Onu aga, tundes heatahtlikku toetust ja poolehoidu, ronis üha kõrgemale redelil, mille isa oli talle jalge alla seadnud. Kokkupõrked röövlitega maa lõunaosas, mis kuni eelmise aasta sündmusteni olid päädinud Kazeruni või Mamaseni lahinguga – mille üksikasjad hämmastaval kombel sarnanesid Austerlitzi ja Marengo lahinguga -, paisusid isa õhutusel märkamatult suurteks veristeks sõdadeks, kus onu koos oma meestega pani vastu vägevale Briti impeeriumile.

Endastmõistetavalt muigasid sugulased nende luulude üle, kuid keegi ei julgenud neid avalikult kahtluse alla seada. Kui keegi söandaski mainida, et varem jutustas onu Kazeruni lahingust kui tulevahetusest Khodadad-khaani mässulistega, vaidles onu nördinult vastu ning oli tõsiselt solvunud.

Õhtusöögil doktor Naser ol-Hokama juures, mille ta korraldas maja juurdeehituse valmimise puhul, oleks Šams Ali-mirza vahemärkus onu jutustusele peaaegu terve draama esile kutsunud.

Onuke jutustas Kazeruni lahingust:

„Mul oli tollal ainult kolm tuhat sõdurit ning needki väsinud ja näljased… Aga meie vastas oli neli hambuni relvastatud inglaste rügementi: jalavägi, ratsavägi ja suurtükivägi. Ainus, mis meid päästis, oli Napoleoni kuulus taktika Marengo lahingus. Parema tiiva juhtimise usaldasin kadunud Soltan Ali-khaanile, vasaku tiiva kadunud Ali Qoli-khaanile. Enda peale võtsin ratsaväe juhtimise. Aga mis ratsavägi see oli! Mohhamad Ali-šahhi ajal nimetati seda ratsaväeks, aga see tähendas käputäit lombakaid ja nälginud setukaid… ”

Maš Qasem katkestas teda:

„Agaa, teie kõrb üksi, olgu muld talle kerge, oli nelja hobust väärt… Ta oli nagu Rustami hobune Rakhš. Härra andis talle kannuseid ja ta lendas nagu kotkas ühelt mäelt teisele!”

„Jah, ainult see hobune oli tõeliselt hea… Ega sa ei mäleta, mis tema nimi oli, Maš Qasem?”

„Jumala eest, miks peaksin valetama? Mingu ma hauda… Ma mäletan, et tema nimi oli Sohrab.”

„Õige!… Tubli! Sul on parem mälu kui minul. Tema nimi oli tõepoolest Sohrab.”

Viimase aasta jooksul oli onu Maš Qasemi vastu tunduvalt sõbralikumaks muutunud. Peale isa, kes kuulas onukese jutte näiliselt suure huviga ning tegi näo, et võtab iga sõna puhta kullana, olid ülejäänud pereliikmed pigem ükskõiksed – kui mitte lausa kahtlevad -, seepärast vajas onuke üha enam elavat tunnistajat, kes oleks tema väljamõeldisi kinnitanud. Muidugi sai selliseks tunnistajaks olla ainult Maš Qasem, kes oma uues rollis tundis end seitsmendas taevas olevat.

Niisiis onuke jätkas:

„Päike hakkas juba loojuma, kui ma nägin, et kaljunuki tagant pisteti välja püss, mille toru otsas lehvis valge lipp. Ma andsin käsu tulistamine lõpetada. Meie juurde ratsutas Inglise sõjaväelane, et vaherahu üle läbirääkimisi pidada. Kõigepealt küsisin, milline auaste tal on, ja kui selgus, et ta oli seersant, siis ütlesin, et ta ei saa minuga läbirääkimisi pidada, vaid tal tuleb rääkida meie mehega, kes on samas auastmes. Ma ei mäleta enam kellele ma tegin ülesandeks selle seersandiga rääkida…”

„Kuidas te ei mäleta, agaa?! Kas te tõesti sellist asja ei mäleta?… Te tegite selle mulle ülesandeks.”

„Ei, ei! Ära räägi rumalust, Qasem! Ma arvan, et…”

„Miks ma peaksin valetama? Mingu ma hauda… Nagu eile oleks see olnud… Te kõndisite, binokkel kaelas, telgi ees edasi-tagasi. Te ütlesite: „Qasem, ma ei saa selle seersandiga rääkida. Küsi, mida ta tahab.” Siis toodi see seersant minu juurde. Ta vajus põlvili ja hakkas paluma armu ja halastust!… Ma ei saanud ta keelest aru, aga see indialasest poiss, kes tõlgiks oli, ütles mulle: „Seersant palub, et te ütleksite agaale, et nende sõjavägi on purustatud… Et te oleksite suuremeelne ja annaksite neile armu!” Aga mina ütlesin indialasele: „Küsi seersandi käest, miks tema ülemus ei tulnud? Agaal ei sobi rääkida auastmelt madalamatega.” Seersant vastas midagi välismaa keeles ning tõlk ütles mulle: „Ütelge oma agaale, et nende ülemus on haavatud ega saa end liigutada…””

Onuke katkestas teda:

„Neid üksikasju ma ei mäleta… Jutt kestis kaua, aga lõpuks andsin ma neile kõigile armu. Siis sõitsin haavatud Inglise koloneli juurde. Kui ma läksin võidetud vaenlaste väepealiku telki, võtsin valveseisangu ning andsin au. Kolonel oli surmalaps, kuul oli tal kõrist läbi läinud, aga ometi suutis ta mulle veel ütelda: „Musjöö, te olete õilsast soost, te olete aristokraat… Te olete suur väejuht… Meie, inglased, peame selliseid asju väga tähtsaks…””

Just sel hetkel katkestas onukese juttu Šams Ali-mirza, kes nähtavasti oli paar liigset klaasi veini joonud:

„Pidi see ikka alles kõri olema! Tule taevas appi! Mees, kellel kuul on läbi kõri läinud, peab sellise kõne maha?!”

Onu sattus sellisesse raevuhoogu, et keegi ei julgenud hingatagi:

„Meie peres on unustatud mõistlikkus, viisakus ja head kombed. Selle asemel on ainult häbematus, jultumus ja lugupidamatus vanemate vastu!”

Seda ütelnud, tõusis onuke, et minna, kuid kõik tõttasid teda tagasi hoidma. Minu isa pidas oma apteekriteadmistele tuginedes veenva kõne selle kohta, et teadus lubab siiski läbilastud kõriga inimesel rääkida, ning suutis sellega onu rahustada.

Isa kinnitas onukese väljamõeldisi ega näidanud üles pisimatki kahtlust. Iga onukese loo järel hüüatas ta tingimata: „Ega inglased seda teile ei kingi!”

Isa lakkamatul tagantkiitmisel ning inglaste kohutava kättemaksu mainimisel oli see tagajärg, et onukene hakkas üha enam kõike ja kõiki ümberringi kahtlustama. Igal sammul kangastusid talle inglased, kes seadsid talle lõkse. Maš Qasem rääkis, et viimased paar kuud oli onuke magama heites püstoli padja alla pannud ning sageli oli ta ohates ütelnud:

„Ma tean, et lõpuks saavad nad mu kätte. Ma ei sure loomulikku surma!”

Ajapikku nakatas onukese meeleolu ka Maš Qasemi. Mitu korda kuulsin ma teda ütlemas, et ta kardab samuti inglaste kättemaksu:

„Jumala eest, miks peaksin valetama? Mingu ma hauda… Muidugi ei saa ma agaa lähedalegi, aga ka mina tegin omal ajal inglastele säru. See seisab neil veel sada aastat meeles!”

Ainus asi, mis onukese ja isa näiliselt tugevale ja soojale sõprusele varju heitis, oli seotud sardar Maharat-khaaniga.

Ma usun, et tema õige nimi oli Baharat või Baharot, kuid meie linnajaos nimetasid kõik teda sardar Maharat-khaaniks. See indialasest kaupmees oli mõne kuu eest üürinud mu isale kuuluva majakese, mis asus meie aia vastas.

Linke

Urmas Nõmmik „Vestlus Kalle Kasemaaga saateks tema õpilaste impressioone”, Kirik ja Teoloogia 28.12.2012, http://kjt.ee/2012/12/vestlus-kalle-kasemaaga-saateks-tema-opilaste-impressioone/

Kalle Kasemaa „Jumala armastus ületab inimliku tarkuse”, Eesti Kirik 23.12.2015, http://www.eestikirik.ee/kalle-kasemaa-jumala-armastus-uletab-inimliku-tarkuse/

Kaspar Koort, Emeriitprofessor Kalle Kasemaa: Religioonid propageerivad rahu, inimene rikub asjad, Tartu Postimees 20.11.2015, http://tartu.postimees.ee/3405899/emeriitprofessor-kalle-kasemaa-koik-religioonid-propageerivad-rahu-inimene-rikub-asjad

Artikleid autori kohta

Kristiina Ross, “Kalle Kasemaast ja heebrea kirjandusest” – Postimees 31. jaanuar 1995, lk 14

“Mille anni sicut dies hesterna…: studia in honorem Kalle Kasemaa” (pühendusteos Kalle Kasemaa 60. sünnipäeva puhul; artiklid eesti, saksa, inglise, prantsuse ja rootsi keeles). Universitas Tartuensis, Facultas Theologica. Toimetajad Marju Lepajõe ja Andres Gross. Tartu Ülikooli Kirjastus 2003, 377 lk

Kaarina Rein, “Mütoloogia, ajalugu, kaasaeg: uuskreeka kirjandus eesti keeles Kalle Kasemaa vahendusel” – Looming 2008, nr 1, lk 104–116

Marju Lepajõe “Kalle Kasemaa keeled ja kirjandused” Akadeemia 8/2013, lk 1368-88

Kalle Kasemaa tõlkeid

Odisseas Elitis, “Õige on = To axion esti” (uuskreeka keelest; poeem). LR 1980, nr 48/49
Šolem Alejchem, “Ülemlaul” (jidiši keelest; jutustus). LR 1987, nr 3
Petrus Alfonsi, “Elutarkusest” (Disciplina clericalis; ladina keelest). LR 1988, nr 36
Šolem Alejchem, “Piimamees Tevje” (jidiši keelest; romaan). LR 1989, nr 14/15
Jitshok Leib Perets, “Kui mitte veel kõrgemale…” (jidiši keelest; jutustused). LR 1991, nr 36/37
Pandelis Prevelakis, “Ühe linna kroonika” (uuskreeka keelest; romaan). LR 1991, nr 49
Isaac Bashevis Singer, “Ori” (jidiši keelest; romaan). AVIV, Tallinn 1992
Abraham B. Jehošua, “Luuletaja kasvav vaikimine. Raketibaas 612” (heebrea keelest; jutustused). LR 1992, nr 19
Manolis Karagatsis, “Kastropirgose pealik” (uuskreeka keelest; romaan). LR 1992, nr 29/32
Ismail Kadare, “Loorikaravan” (saksa keelest; jutustus; kaastõlkija Siret Rutiku). LR 1993, nr 9/10
Amos Oz, “Kurja nõu mägi. Kaks jutustust” (heebrea keelest). LR 1993, nr 25/26
Helmut Ockert, “Piibliõpetus: sissejuhatus pühakirja” (saksa keelest). EELK Konsistooriumi kirjastusosakond, Tallinn 1993
Šmuel Josef Agnon, “Jutustusi” (heebrea keelest; teine tõlkija Uku Masing). AVIV, Tallinn 1993
Eduard Lohse, “Uue Testamendi tekkelugu” (saksa keelest). Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus, Tartu 1994
Josef Šmuel Agnon, “Teine nägu. Jutte armastusest” (heebrea keelest). LR 1994, nr 8/9
David Šahar, “Suvi prohvetite tänaval” (heebrea keelest; romaan). LR 1994, nr 46/48
Isaac Bashevis Singer, “Saatan Gorais; Patukahetseja” (jidiši keelest; romaanid). Sari “Nobeli laureaat”, ER, Tallinn 1995
Ludwig Köhler, “Vana Testamendi teoloogia” (saksa keelest). Sari “Teoloogiline Raamatukogu”, Greif, Tartu 1995
Abraham B. Jehošua, “Viis aastaaega” (heebrea keelest; romaan). Ilmamaa, Tartu 1995
Jehuda Amichai, “Tagurpidi armastus” (heebrea keelest; jutustus). LR 1996, nr 10
Eustathios, “Hysmine & Hysminas” (kreeka keelest; armastusromaan). LR 1996, nr 16/17
Rudolf Smend, “Vana Testamendi tekkelugu” (saksa keelest). Sari “Teoloogiline raamatukogu”, Greif, Tartu 1996
Amos Oz, “Ära ütle, et öö” (heebrea keelest; romaan). Kupar, Tallinn 1997
Georg Fohrer, “Iisraeli usundi ajalugu” (saksa keelest). Sari “Teoloogiline raamatukogu”, Greif, Tartu 1997
Aleksandros Papadiamandis, “Mõrtsukas” (uuskreeka keelest; jutustus). LR 1997, nr 17/18
Arje Sivan, “Adonis” (heebrea keelest; romaan). Sari “Mirabilia”, ER 1997
“Kõmri saagad” (tõlge prantsuse keele kaudu). Sari “Keldi kirjanduse varasalvest”, kirjastus Kunst, Tallinn 1998
Carl Andresen ja Adolf Martin Ritter, “Kristluse ajalugu. I/1, Vana aeg” (saksa keelest). Sari “Teoloogiline raamatukogu”, Greif, Tartu 1998
Ilias Venezis, “Aioolia maa” (uuskreeka keelest; romaan). Ilmamaa 1998
Šulamit Hareven, “Päevi näinud linn” (heebrea keelest; romaan). LR 1999, nr 13/15
David Vogel, “Sanatooriumis” (heebrea keelest). LR 2000, nr 14
Kostas Asimakopulos, “Õhtukellad” (uuskreeka keelest; romaan). Kupar, Tallinn 2000
David Šahar, “Tema Majesteedi agent” (heebrea keelest; romaan). Varrak, Tallinn 2000
Amos Oz, “Sumchi: lugu armastusest ja seiklustest” (heebrea keelest). Kupar, Tallinn 2000
Carl Andresen ja Adolf Martin Ritter, “Kristluse ajalugu. I/2, Varakeskaeg – kõrgkeskaeg” (saksa keelest). Sari “Teoloogiline raamatukogu”, Greif, Tartu 2000
Savjon Liebrecht, “Õunad kõrbest ja teisi jutte” (heebrea keelest; kaastõlkija Rahel Maria Kasemaa). LR 2001, nr 4/5
“Apostlikud isad” (kreeka keelest). Kommentaarid ja märkused: Anne Kull. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2002
Aharon Appelfeld, “Imede aeg” (heebrea keelest; romaan). LR 2002, nr 8/10
Benjamin Tammuz, “Minotaurus” (heebrea keelest; romaan). Sari “Öölane”, nr 67, Elmatar, Tartu 2002
Šulamit Lapid, “Suurte tegude aeg” (heebrea keelest; romaan). Olion, Tallinn 2003
Nagib Mahfuz, “Tuhande öö ööd” (araabia keelest; romaan). Sari “20. sajandi klassika”, Varrak 2004
Nahman Bratslavist, “Rabi Nahmani imelised lood” (heebrea keelest; muinasjutud; teised tõlkijad Uku Masing ja Rahel Maria Kasemaa). Varrak, Tallinn 2004
Dido Sotiriu, “Verega joodetud maa” (uuskreeka keelest). LR 2004, nr 11/14
Jehuda Halevi “Kuzari” ja Moše Hajim Luzzato, “Õigete teerada” (heebrea keelest). Sari “Avatud Eesti raamat”, Eesti Keele Sihtasutus 2004
Benjamin Tammuz, “Puuviljaaed” (heebrea keelest; jutustus). Johannes Esto Ühing, Tartu 2004
Menis Kumandareas, “Nende lõhn ajab mind nutma” (uuskreeka keelest; novelle). LR 2005, nr 3/4
Samuel Josef Agnon, “Lihtne lugu” (heebrea keelest; romaan). Varrak 2005
Hiner Saleem, “Minu isa püss” (prantsuse keelest, jutustus). LR 2005, nr 31/32
Nikos Kavvadias, „Vahikord“ (uuskreeka keelest; romaan). Olion, Tallinn 2006
“Efrawci poeg Peredur. Rüütliromaan” (kymri keelest). LR 2007, nr 10
Jaakov Šabtai, “Onu Perets tõuseb lendu” (heebrea keelest; jutustused). LR 2007, nr 17/18
Taha Husain, “Päevad” (araabia keelest; romaan). Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2007
Nikos Kazantzakis, “Viimne kiusatus” (uuskreeka keelest; romaan). Järelsõna: Ain Riistan. Johannes Esto Ühing, Tartu 2007
Andreas Staikos, “Kulinaarsed armusuhted”. Verb, Tallinn 2007
Abū Hāmid al-Ghazālī, “Eksitusest päästja; Lampide orv” (araabia keelest). Ilmamaa, Tartu 2007
David Šahar, “Krahvitari päev” (heebrea keelest). Hermes, Tartu 2008
Jorgis Jatromanolakis, “Erotikon” (kreeka keelest; pseudonüümiga Aamesak Ellak). Verb, Tallinn 2008
Georg Langer “Rabi, kelle üle taevas naeris: hassiidide lugusid” (saksa keelest). Johannes Esto Ühing, Tartu 2009
Louis Bréhier, “Bütsantsi kultuur” (prantsuse keelest). Varrak. Tallinn 2009
Judith Katzir, “Schlafstunde. Fellini kingad” (heebrea keelest). LR 2009, nr 16
Israel Joshua Singer, “Jobu-Joše” (jidiši keelest; romaan). LR 2009, nr 21/24
Alona Kimhi, “Kuuvarjutus. Õudulaul ehk Mor Alkabetsi äpardunud võõrutus” (heebrea keelest). LR 2010, nr 12/13
Moše Cordovero, “Deboora palmipuu” (heebrea keelest). LR 2011, nr 3
Ismail Kadare, “Kuri aasta” (albaania keelest). LR 2011, nr 17/18

Püsiviide Lisa kommentaar

Olavi Ruitlane

4. märts 2016 at 12:26 p.l. (Nädala autor 2016) (, )

Päevaleht/Pressifoto, Rauno Volmar

Päevaleht/Pressifoto, Rauno Volmar

Olavi Ruitlane (1969) – Võrumaalt pärit kirjanik, Bernhard Kangro kirjanduspreemia 2005. a laureaat.

Katkend: Vee peal, ZA/UM, lk 25 – 31.

Mustad täpid
Valteri ja Merikese juures on hommikust peale tüli. Enne Kolja kreissae käimapanekut oli Merikese karjumine selgelt kuulda. Ta saab toas Valteri käest kere peale. Nad tülitsevad korra kuu või paari tagant, siis kui Merike palka saab, Valter ei luba tal seda üksinda maha juua. Kui Valter ise palka saab, pole midagi.
Nad kolisid paar aastat tagasi meie hoovile, Tiina sai uue, mugavustega korteri ja Valter koos Merikesega kolis asemele. Selma kutsus Merikese esimesel palgapäeval endale külla, varastas paljaks, Valter astus järgmisel hommikul Selma juurde sisse ning hakkas sealt inimesi uksest ja akendest välja loopima.
Valter oli vangis istunud ja Papa ütleb, et tal on sellepärast närvid läbi. Minu arust pole tal mitte ühtegi närvi. Vahet pole: kui ta on pahas tujus, kõnnib kogu ümbruskond, pea õlgade vahel. Või ei tule toast väljagi.

Kolja on lollaka näoga. Suu võiks ta vähemasti kinni panna, ta on varsti kurguauguni saepuru täis. Seisab koledalt kriiskava kreissae taga, silmad lendava saepuru eest kissis, otsekui oleks puude lõikamine miskitpidi nauditav. Kaitseprillidest pole ta midagi kuulnud. Niisamuti võiks saekettal kaitse olla, tal oleks kindlasti mõni sõrm rohkem alles…
Mul läheb pikka puust latti tarvis. Koljal on igasugust materjali, aga ta ei suvatse saagi korraks seisma panna, kuigi näeb, et ma ootan. Papa käest juba küsisin, ütles et, praegu pole aega, latid on kuuris laudade all ja kevadel, kui neid sorteerima hakkame, vaatame. Vaatasin juba, latid on täpselt kahe laua all, aga kui ma ise võtan, saan õiendada.

Ma olen vist ainuke inimene maailmas, kellel on aega. Mul on nii palju aega, et see ei maksa midagi, ma palun detsembrikuus tühist puust latti ja mulle öeldakse, et vaatame nelja kuu pärast. Kui mul järgmine kord hoovi peal teed lumest puhtaks visata kästakse ja ma ütleks, et mu kummikud on kapis nende kalosside all ja suvel, kui jalatseid sorteerima hakkame – vaatame, ma tean, mis siis lahti läheks. Kes mind niimoodi rääkima on õpetanud? Mida ma endale luban? Kui häbematu ma olen!
Sellepärast mulle Valter meeldibki – ta pole mitte grammigi silmakirjalik, isegi mitte häbematu, vaid täiesti jultunud.
Kalju on samasugune. Oli. Tema on juba poolteist kuud surnud. Jättis võlad maha ja läks. Arstid võtsid tal ikkagi liiga vähe jalgu maha. Papa ütles, et kohe oleks pidanud kõrgemalt lõikama, nüüd jäi pisik sisse ja gangreen läks edasi… Oligi kõik, midagi polnud päästa, lõputult ei anna inimest lühemaks teha.
Kalju ütles kõik otse näkku. Jultunud inimene nii teebki. Ta oli ainukene, kes Valteri kõva häälega tagumikku saatis. See vihastas, tõmbas tal pingi alt, Kalju kukkus trepi ette maha, puujalad tulid küljest, aga ta keeras end maas Valteri poole ja ainult irvitas. Jultunud inimene ei karda kedagi.
Ma ei ole kaks kuud kalale saanud. Rohkemgi! Mul ei lähe koolis kõige paremini ja enne, kui hinded korras, Papa ei lubanud. Ja nüüd, kui minu poolt asjad korras on, pole tal aega. Kolja on samasugune, kogu mu elu on aeglaselt venivate täiskasvanute taga kinni.

Nii, hakkab peale! Valteri roheline välisuks lüüakse pärani, Merike paiskub välja ning lendab, pea ees, lumehange. Siiani paistab, et lumi on verine. Valter astub trepile ja haigutab.
Argpüks-Kolja! Sa oled tund aega puid lõiganud, terve selle tunni oled sa teadnud, et ma sinu järel ootan, ja nüüd, kui Valter välja ilmus, leidsid sa kinnisilmi nupu, kust kreissaag kinni käib. Mine jah, astu nüüd suure ringiga mööda aiaääri, õlad longus, pea maas, tee jah ennast nii väikseks, kui suudad. Kalju oli sinust igal juhul kõvem kalamees…
Merike tõstab pead ja Valter lööb. Jalaga. Merike teab, et ei tohi pead tõsta, aga ta ikka tõstab. Ja Valter lööb. Merike roomab aeglaselt mööda õue, lumele jääb verine rada. Ma tean, et see võib väga pikalt kesta… Pool tundi, tund… Valter astub rahulikult tema kõrval, teeb vaikides suitsu ja nii kui naine pead tõstab, lööb.
Ma istun keset hoovi laste mänguväljakul, suurte värvitud autokummide peal, ja vaatan. Nad liiguvad aegamööda üle õue minu suunas. Valteril läheb kolmas suits, Merike roomab, on näost sinine ja paistes. Roomab ja räägib vahetpidamata, kiiresti ja segaselt, ma ei saa ühestki sõnast aru. Valter vaatab minu poole, kehitab õlgu ja ütleb:
„Ma ei või kannatada, ku naisterahvas juu!”
Noogutan. Ei oska muud teha. Mulle ei meeldi see samuti.
„Egäs sul säänest pikkä puust latti olõ`i?” küsin igaks juhuks.
„Määnest?”
Seletan. Matõllikopa jaoks on vart vaja. Matõllid on punased sääsevastsed, need elavad Roosisaare silla juures järvemudas ja nendega püütakse latikat. Et mul on vaja matõllikoppa, mis on ämber, mille külge on omakorda pikk toigas löödud. Niimoodi, et sellega jääaugust muda jää peale tõsta kannataks.
Merike kergitab pead, Valter ei tee märkamagi, kortsutab suuri pakse kulme ning ütleb mõtlikult:
„Läämi kaemi!”
Läheme Liiva Heino õue peale. Valter ees, mina sabas. Astun esimest korda pärast Kalju surma tema uksest mööda, ei ole tahtnud sinnapoole vaadatagi. Imelik on, pink trepi kõrval, kus ta alati istus, on alles, luud on ukse ees, nagu oleks ta korraks pesukööki läinud… Kui inimene ära kaob, võiksid tema asjad ka silma alt ära kaduda, oleks kuidagi lihtsam.
Heino kuuri räästa all, vinklirauast tugede peal paistab igasugust materjali. Valter tirib sealt kolmemeetrise lati, kaalub seda mõtlikult käes ja küsib:
„Mis arvat?”
Latt on täpselt paras.

„A Liiva Heino luba?”
„Muidoki,” irvitab Valter, „Heino om hää inemine!”
Muidugi on Liiva Heino hea inimene. Ma näen, kuidas ta kardinad liiguvad. Ta ei julge väljagi tulla, kui ta juba selle eest peksa sai, et Merikese peenras kaks sibulat ära tallas.
Läheme õue peale tagasi. Merike on kadunud. Valter otsib teda hetke pilguga, lööb siis käega, toob esikust haamri ja kaks suurt naela ning lööb ämbri mulle toki külge kinni. Täpselt nii nagu tarvis.
„Aitäh!” ütlen.
„Ole meheks!” kostab Valter, lööb mulle patsu ning kaob tuppa.
Tuju on tagasi. Nagu ikka, kui ma saan, mida ma tahan.

Kell tiriseb, löön selle kinni. Kuulatan. Papa ja Mamma magavad. Ajan end vaikselt jalgadele ning tatsan kööki. Lõdisen, see on külm nagu laut. Kraabin aknaklaasilt kraadiklaasi eest jääd. Miinus kakskümmend.
Nii palju ettevalmistusi – jäätuuraga meetrilaiuse augu löömine vaata et niisama paksu jää sisse, matõllide pesemine mudast, Mammaga kartulast, hernest ja kruubist söödapudru keetmine, siis kaks õhtut järvel kalakohtade sissesöötmist – ja nüüd, kui kõik on latika järvest äratoomiseks valmis, näitab kraadiklaas ei rohkem ega vähem kui miinus kakskümmend.
Soojad riided on toolil valmis, ajan need kiiruga selga, panen teekannu tulele ning haaran külmkapist õhtul valmistehtud võileivad.
Papa sõnul puudub mul tahtejõud? Kuidas mul seda siis ei ole, kui ma tahan sellise külmaga kalale minna, isegi väga tahan. Mul on tahet. Latikat tahan saada, üle kõige.
Iseloomu ei olevat mul samuti. Selleta inimene olevat limusk. Iseloom olevat kasvatatav, mul tuleks selleks kommikott kappi panna ja seda mitte kunagi ära süüa. Hoidku mind siis jumal iseloomu eest!
Kõik olevat treenitav. Ma treeningi! Ma treenin end jultunuks.
Valan pärnaõietee tassi ning asun võileibu kugistama. Nad tahavad, et ma igat suutäit kolmkümmend neli korda mäluks, siis olevat maol kerge seedida. Neelan võileivad samahästi kui tervelt. Kui ma tund aega söömisele raiskan, on Mamma üleval, näeb termomeetrit ja ei lase mind kuhugi.
Jultunud inimesel on elus kergem. Jultunu ei pea samal ajal halb olema. Lihtsalt jultunud. Ajan viltsaapad jalga, viskan vatijope selga ning astun koridori. Välisukse ääred on jäässe külmunud, surun lingi alla ning löön ukse õlaga pärani.
Huhh… Nii pime ja vaikne. Brrr… ja külm.

Lumi krudiseb saabaste all. Ma tean – mida külmem, seda rohkem krudiseb. Naljakas hääl. Astun kiiresti, kehal on soe, ainult nägu on täiesti kange ega tunne midagi. Peale kanguse. Kinnastest kipub külm pisut läbi võtma.. Pole hullu, peaasi, et jalatsid oleksid soojas. Papa vanad viltsaapad, kahe paari villaste sokkidega, tundub, et ajavad asja ära.
Keeran ringi, kallas linnatuledega on juba parajalt kaugel. Polegi väljas nii pime, lumi jää peal teeb öö valgemaks, kui ta tegelikult on. Hea tunne. Järvel on alati hea, siin ei pea kunagi kellegi taga ootama, niisamuti ei ütle seal keegi ette, mitu korda midagi läbi närima peab.
Üleeile õhtul enne tuppa minekut käskis Mamma mul Raudsepa Lehtele head ööd öelda. Ütlesingi. Head ööd, vana öökull! Raudsepa Lehte hakkas naerma. Väga virila suuga. See ei olnud häbematu, nagu Mamma mind pärast juustest tirides karjus, see oli täiesti jultunud.
Mamma tegi nägusid, vabandas, et lapse nali, et ma ei tea, mida suust välja ajan. Muidugi tean ja mingit nalja ma ei teinud! Papa ja Mamma teda omavahel teistmoodi ei kutsugi kui: vana öökull, kõhuli akna peal, ööd-päevad läbi silmad-kõrvad krillis, et mida pärast edasi laterdada. Ja mida ma siis nii väga tegin? Ei olnud ainult korraks nende moodi silmakirjalik. Jultunud inimene ei peagi meeldima, ma olen sama vastik nagu Kalju, ajapikku harjute ära.
Paar päeva varem, kui ma Kolja käest latikapüüdmise kohta uurisin, hakkas see alustuseks suurustama. Latikas pole poisikestele püüdmiseks, see on meeste kala ja kui palju latikaid ja kui suuri ta oma elus… Vaatasin talle otse silma sisse ja küsisin: kas sul on tegelikult ka lollipaberid?
Kolja neelatas, maigutas tükk aega tühja suud, koputas endale sõrmega meelekohale ja küsis, kas mulle on jäänud mulje, et ta on siit. Ütlesin, et ei ole, aga kas tal on lollipaberid, ja Kolja vastas, et jah.
Terve hoov on mitu aastat seljataga sosistanud, et Kolja on paberitega loll. Jämejala loll. Loll ja loll. Keegi ei teadnud täpselt.
Ütlesin, et minu meelest on ta mõistlik. Kolja hakkas naerma ja arvas, et on ehk kõige rohkem pool-loll. Ning seletas siis latikapüügi kohta täpselt ja asjalikult, nagu üks mõistlik mees võikski.
Eks ma vaikselt harjutan, ühel päeval olen jultunum kui Merimets, siis lähevad ka koolis asjad paika.

Looming

“Inemise sisu” Tartu 1998 (Luuletused võru ja eesti keeles)
“kaera jaan ja mister propper” Võro 1999 (Luuletused võru ja eesti keeles)
Lasteromaan “Kail” 2000
“Volli”: Metsavelledraama üten vaatusen, viieteistkümnõn pildin. Võro, 2004. – 64 lk (Lavastati 2004 Metsavelle talon Vahtse-Roosan Võru Teatriateljee poolt.)
“Kroonu” 2005, Vene sõjaväest rääkiv romaan, 2004 a. romaanivõistlusel 2 koht.
“Peko” 2005, Näüdendikäsikiri setode nurmejumnal Pekost. (Ütistüünä Kauksi Üllega.)
“Pristan” 2005, (näidend, koostöös Aapo Ilvesega)
“Naine” 2009
“Eesti Edulood” 2013, (Kunsti- ja luuleraamat, koostöös Herkki Erich Merilaga)
“Vee peal” 2015

Püsiviide Lisa kommentaar

« Previous page · Next page »