Nikolai Baturin

6. märts 2017 at 1:43 p.l. (Nikolai Baturin)

Foto: Elmo Riig

Foto: Elmo Riig

Nikolai Baturin (1936) – eesti kirjanik.
Tema mõlemad vanemad on pärit peipsivenelaste seast – suguvõsa isapoolne liin on pärit Alatskivilt Nina külast, emapoolne vanaisa Varnjast ja vanaema Mustveest. Mulgimaale tulid Nikolai Baturini esivanemad juba tsaariajal. Arumetsas oli Baturinitel suur tare-tüüpi maja. Praeguse Kaluri talu Kalbuse külas, kus kirjanik elab, jõudis isa vanaisal üles ehitada aidata enne Siberisse saatmist. Pärast isa äraviimist hakati elama vanaisa juures Kaluri talus.
Oma lapsepõlve on ta kunstilisel moel edasi andnud romaanis “Kartlik Nikas. Lõvilakkade kammija”.
Nikolai Baturini koolitee sai alguse Viljandi 2. mittetäielikus keskkoolis Saksa okupatsiooni ajal, mil ta oli kaheksa-aastane. Hiljem õppis ta 2. keskkoolis ehk praeguses Viljandi maagümnaasiumis. 1952–1955 õppis ta Vana-Võidu loomakasvatustehnikumis, 1963-1965 Tallinnas 8. töölisnoorte keskkoolis.
Seejärel teenis ta viis aastat NSV Liidu mereväes, töötas kuus aastat Siberis geoloogiaekspeditsiooni liikmena ning oli viisteist aastat elukutseline kütt Siberi taigas.
Samal ajal kirjutas Baturin luulet, proosat, näidendeid, filmistsenaariume, esseistikat jm. Ta on ka oma raamatuid ise illustreerinud ning oma näidendeid lavastanud. Tema teoseid on tõlgitud vene, ukraina ja leedu keelde.
Baturin on Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 1973.
Katkend: Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse, Menu 2016, lk 77 – 84.

Euroopa-Ulm

Suurkhaan ja talle alluvad khaanid avastasid üsna varsti, et kord juba kotis olnud vaenlase väehulgad on mõne aja pärast taas vabaduses. Neilt tuli võtta võimalus kaotuseks …
… tuli vallutada Euroopa.
Ent siiamaani ei näinud Suurkhaan ega ta piilurid teoreetilist ega praktilist müüriauku Euroopa ajalooliselt kõvas seinas; kõik mäsu ja mõõgaragin, mis sealt kostis, kostis koduseinte vahelt – kahanes loomulikult nagu õllevaht vahiülema vurrudelt.
Aga sealpool oli kindla võidu pretensiooniga pooltundmatu Mongoolia, kelle täisnimigi Dai Ön Yehe Monggul Ulus võrdus maagilise draakoni nimega.
Mida ei teata, see ka ei peata. Vahiülem, pühkinud vurrud, tellis teise kruusi õlut ja vaatas loorispilgul kaugel linnamüüri taga lainetavat heina – see ulatus rinnuni hobustele, kes silmapiirist silmapiirini ulatuvates tumedates viirgudes lähenesid aeglaselt Euroopa müüridele. Sõdurid istusid sadulas sirgelt, rinnaturvised helkisid nagu peeglid hämaras ruumis. Piigiotsad mitte ei liigahtanudki ning laiateralised mõõgad püsisid mõõgavöö varjus puhkeasendis. Ei midagi hirmuäratavat peale selle, et mongolite müriaadiline armee liikus helitute lainetena Euroopa peale …
… vahtmeister laskis laadijal tuua veel ühe õlle. Pilt paranes oluliselt: mongolid kadusid.
„Hea veel, et ei andnud kahurist häirepauku: oleks asjata hirmutanud müürijalameil mängivaid lapsi, seganud kuninga keskpäevaund ja pürjelite kaardimängupartiisid.” Müürisakme kohal laulis lõoke, lausa kruvis oma lauluga end taevasinasse, allpool majakarniisidel kudrutasid tuvid ja kogu pilt oli igati rahustav. Vahtmeister sooritas lühikese mõttelise hoovõtu ja käsutas:
„Laadija, lükka kahuritoru puhtaks … õllevaht, kes toda teab, tõuseb vurrudesse, sealt silmi – mine ja loe siis mongoleid.”
Vahtmeister lõpetas monoloogi naeruturtsatusega.
Salaaia-Unelm

Ükskõik mis unistus või unelm värvib elu tumedamad küljed jagu heledamaks. Zarema tundis, vaimusilmas ka nägi teda, oma unelmat, valmiskujul: tornide, veejugadega; lillelõhna ja lehesahinaga. See viirgus ta ellu nagu päikesekiir läbi sudu. Elada sõjas, sõja põhjal. Unelm võimaldas elada rahus, rahu põhjal. Salaaia idee ei olnud veel küps, ehkki oli juba teostusele lähedal nagu liblikale nukkumine. Võimalik, et ta rajab Aia sõjakoledustes põrutada saanud inimvaimu taastamiseks. See oleks nagu laatsareti pikendus.
Praktilisest küljest oli Salaaed peaaegu valmis. Purskkaevu õu ja lilledesse uppunud niššide tänav olid valmis vastu võtma esimesi külastajaid või esimesi haigeid, kuid veemuusika instrumentaariumi montaaži hilinemise tõttu võiksid viimased veel oodata.
GIARDINO SEGRETO keskmeks oli ringikujuline ennastvihmutav klump …
… mille kohal kõrguses sädeles salaaia klaaskuppel, kuhu parasjagu paigaldati viimaseid klaase. Keskne klump nagu tuuleroos, mis andis korraga kätte kõik ilmasuunad. Võib-olla peitub siin esimene salaaia saladus: alusta oma rännakut siit. Ent võib-olla arhitekt tajus, et teadvustatud saladused lakkavad olemast saladused, ega andnud endiselt lootust sattuda nii lihtsalt saladuse jäljele. Ent ühel hetkel ta siiski pidi tulema äratundmisele, et idee on lõpetatud, sellele pole midagi lisada, pole midagi ära võtta.
Siis ta avastas salaaia uksed; võimalik, et salaaia arhitekt tajus siin ohtu pingutada mõnes suunas üle ja otsustas piirata oma fantaasiat.
Sündmust ei afišeeritud, ruuporipoisikesed ei teatanud sellest väljakutel. Igaüks, kes tuli, see astus sisse ja otsis oma saladust.
Suurkhaan külastas salaaeda üksinda, oli seal nädalapäevad ja väljus sealt rõõmsana, otsekui oleksid paljude purskkaevude veed maha uhtnud paljude lahingute süngust.
Suurkhaan ja Jaluspoiss, üks neist ei näidanud üles kadedust, teine ahtust. Ühtses rütmis traavisid nad kõrbe suunas.
Kes iganes Mongoolias juhtus Salaaeda külastama, see tõi sealt kaasa mõne teate enda kohta. Ükski asi polnud nii lõplikult kasin, elu ennekõike, et seda mitte jätkata.

Maaväring

Müristas. Kauge kumu veeres üle kõrbe, võimendus mägedes ning jäi nagu pikemalt õhku rippuma. Jaluspoiss, kes sammutas noorhobuseid, kiirustas etteotsa, sest varsad olid müristamise suhtes pelglikud ja võisid laiali joosta.
„Kodu, kodu, keraskaelad!”

Taas kõmahtas, jaluspoiss hüppas sadulast ja toetus käega maha … ehkki ta nägi seda juba loomadelt: hoossed hirnahtasid ja põtkisid maad.
Maaväring!
Ta hüppas neist kiireimale hobusele ja häälitas karja enese järel. Taas kostis kõmahtus, eelmisest valjem. Jaluspoiss hüppas sadulast ja silis soolaku maalõhesid, need laienesid silmanähtavalt. Maa nagises tasa. Ta hüppas sadulasse ja kihutas kuis hoosse jalad võtsid tallide poole. Nüüd juba võngatas maa ning hobuste samm läks segi.
Senistest valjem kõmahtus; võngatas maa, hobused taarusid …
… ja kauguses varisesid esimesed majad.

…………………………………………………………………………………………………………………………………….

Järgnevalt ei kostnud valjemaid kõminaid ja põrandad jäid seisma. Seekord pääsesime kergemalt. Jaluspoiss pühkis mütsiga laupa ning järsku karjatas ja pani jooksu talli poole, kus taiplik tallimees polnud hobustelt sadulaid maha võtnud. Ta võttis hobuselt välja viimase. Veelkord veendus ta: lõplikult kokkuvarisenud hooneid oli üksikuid …
… nende hulgas Giordino Sergreto. Hiiglaslik klaaskuppel oli alla kukkunud tuhandesse kildu, mis moodustas keset aia vohavat rohelust üheainsa, ent lummalise iluga – s i l m a.
Tihedatest veekardinatest ja paksust haljusekihist polnud läbi tunginud tolmuteragi. Jaluspoiss, jätnud hobuse, tormas katastroofipaigale, mis oli jahmatavalt, tarretavalt kaunis. Õnnetus oli endast kõmina ja maavõngetena märku andnud ning rahvas Salaaiast jõudnud viimastel hetkedel väljuda. Kadunud oli üksinda Salaaia Haldjas …
… Zarema. Ehkki varemed kisti käsitsi laiali ning sõdurid ja töömehed rehitsesid klaasikuhila kildhaaval läbi – Giardino Segreto perenaist ei leitud. Kõrbest ilma hobuseta ei lahku keegi. Kõik hobused olid alles. Otsiti mägedes ja kõrbes: päästetute hulgas Zaremat ei olnud.
Otsekui taevasse võetud.
Oli vahest seda väärt!
Vaat kui varastati!
Vargad väringu ajal istuvad urus.
Rahvas arutles mitut moodi, arutelu otsitavat välja ei toonud.
Samal ajal kutsuti kokku sõjanõukogu, kus moodustati otsingusalgad, kelle hooleks jäi Mongoolia territooriumi järelvaatus. Suurem väeosa saadeti Turkestani, et läbi otsida Ottomani suguvõsa valdused. Eraldi luuresalk saadeti Euroopa maile ning Türki. Tulutult. Zaremat ei leitud kusagilt, kui kaua ja kaugelt teda ka ei otsitud. Paljudes peades tekkis mõte, kas polnud Zarema, Giardino Segreto perenaine ja haldjas, ka salaaia kaduma läinud saladus. Seda võimalust võeti üsna tõsiselt ning paljudel, nende hulgas ka Suurkhaanil, nende otsinguvalu vaibus. Ainus, kes isekeskis vandus Zaremat mitte ainult otsida, vaid ka leida, oli Jaluspoiss. Ta arutles:
„Kui asi kaob, kukub sügavasse vette või kõrgesse rohtu, ei ole teda võimalik kuulda ega näha, ning asi jääbki kaotsi. Inimene ei kao kunagi jälgi jätmata; alati jääb maa peale kui mitte tema jälg, siis tema aura, Vaimu kiirgus, mille järgi otsida ja võimalus leida, ükstapuha kui palju selleks aega kulub, ükskõik kui sügaval kaotsis ta oli. Ma tunnen Zarema vaimu kiirgust, ta ei katke hetkekski. Tähendab, ma pean ta leidma.”
Jaluspoiss ei küsinud luba, ei rääkinud sellest kellelegi, saduldas kaks hobust ning ühel täiskuuööl asus ta kaljumägede kaudu teele. Mägedes oli teepõhi kõvem ega jätnud jälge, sest jälitajad pidid tulema. Ja nad tulid. Jaluspoiss silmas neid kaljupõskede vahelt. Tolmupilve järgi võis neid olla sadakond. Oli juunikuu, jääliustike sulamise aeg, ning aastaringi silmapaistmatu oja oli muutunud kobrutavaks mägijõeks. Jaluspoiss, ilma et tal oleks aega pikemalt mõelda, juhtis hobused külma kiirevoolulisse jõkke. Tugev vool ja keeritsad haarasid nad oma valdusse ja kandsid allavoolu. Ratsanik silis hobuste külgi ning rääkis nendega lahkelt.
„Kui peame jäitele vastu, mõned tunnid veel, oleme pääsenud. Muidu lastakse mind hobusevarguse eest madudeauku, mõistad mind, Zarema!” Hobune noogutas oma nime kuuldes pead. Kas tulle – või vette, nad olid mongoli hobused!
Vähem kui paari tunni möödudes ühel liivikul nad võtsid kaldasse, hobused raputasid endalt vee ja püherdasid liival kuivaks. Jaluspoiss vaatas kiirel pilgul nad üle; ühe rinnanukk veritses, teised kaks lonkasid jalga. Küllap olid riivanud kuskil kaljunukki. Ka ta enese säärekate oli lõhki, verevoolmed küljes. Valu viitas, et jalg võis suuremat viga saada. Ravitsemisele said nad mõelda vaid peale päevatõusu kui oli selge, et jälitajad olid tagant läinud, kasutades mägedesse viivat teed. Nii see oli: jälitajad jäljelt maha raputanud …
… pööras Jaluspoiss otse tulitavasse kõrbesse. Elupika kõrbes uitajana ta tundis ja usaldas seda katsumuste rada. Päevaveerul kaotas ta teadvuse …
… ja ärkas vahest puhteajal seotud säärega, tagaajajate tihedas ringis. Nad pidasid omavahel tuliselt nõu temalt kahte hobust nõudes … sellepärast, et ühe hobusega pole keegi kõrbet läbinud. Jaluspoiss ütles, et võtku kolm hobust. Nii nad tegidki: mähkisid kolme hobuse ohelikud käe ümber ja traavisid minema; kõige viimane poetas ta kohal joogiplasku, justkui oleks käest libisenud. Ja hõikas üleõla: „Lähed kagusse!”

………………………………………………………………………………………………………………………………………….

Kaamelikari

Ta puhkas, kuni tähed taevasse ilmusid, ja nurkas nende järgi kagusse. Ta läks, kuni öö sai läbi ja hommikusudust tuli välja suur kaamelikari. Eespool silmas ta karjuselõkke suitsu ja peagi karjuseid. Nad olid kahekesi, kuid pidanuks olema kolm-neli.
„Kui jääd meile karjuseks, süüa-juua saad. Ellu jääd. Mõtle.”
Mõtlematagi selge`t jään neile karjuseks.
Neil oli joodi ja lillkivi, millega ravitsesid jala kiiresti ja hästi.
Nädala pärast, kui ta oli teinud lambanahasiilule lähima asustatud kõrbeala kaardi …
… võttis ta keskööl mõlemad karjuse hobused ja ratsutas neil läände. (Karjuste pärast muret tundmata: neil oli ratsaloomi üle saja.) Ta lootis võetud suunal kohata rohkem inimesi, kellelt küsida Zarema kohta. Ehk lasta kanda end mõne laeva munsterrolli ja nõnda avardada oma otsinguringi veelgi. (Meri annab kõige sagedamini välja aardeid, ka siis kui nood on inimesed.) Itaalias kohtas ta igas linnas oma Giardino Segretot, kuid mitte Zarema nimelist türklannast aednikku.
Lõpuks ta väsis rännakutest ja asjasse mittepuutuvate inimeste tülitamisest, ja rohkem kui kunagi igatses ta leida vaikse koha, vagusate inimestega ja inimestesarnaste taimedega. Toda GIARDINO SEGRETOT, ta teadis, ei leia ta enam kunagi.
Ühel rännakul sattus ta paika, mis niiväga sarnanes tolle rahu ja varjupaigaga, millega kohtus talle esimesel rännakul Euroopas. See oli vaikne õnnis paik suure järve ääres, kus sahises pilliroog ja kalad lehitsesid oma sabade laiu raamatulehti.

Romaanid
“Leiud kajast” (1977)
“Noor jää” (1985, 2009)
“Karu süda” (1989)
“Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija: lapsepõlvemartüürium” (1993)
“Mõrv majakal” (1993)
“Ringi vangid” (1996)
“Apokalüpsis Anno Domini” (1997)
“Kentaur” (2003 helisalvestis kassettidel 2005, esitas Hans Kaldoja)
“Sõnajalg kivis” (2006)
“Delfiinide tee” (2009)
“Lendav hollandlanna” (2012)
“Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse” (2016)

Luulekogud
“Maa-alused järved: luuletusi 1963–1967” (1968)
“Väljadelt ja väljakutelt” (1972)
“Kajokurelend: luuletusi mulgi murden” (1975)
“Galerii” (1977)
“Lüürakala” (1978)
“Poolusevaikus. Vaikusepoolus. Talvitusluuletusi 1979–1980” (1980)
“Laiuvad laaned, kauguvad kõrved: ladvajutte, võravesteid lastele ja lapselikele” (1981, proosapoeem)
“Sinivald: luuletuse mulgi murden, 1963–1983” (1990)

Filmistsenaariumid
“Suvetuisud” (1992)
“Karu süda” (seriaal, 7 osa, 1993)
“Mõrv majakal” (1994)
“Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija” (1999)

Link
Ilmar Palli „Nikolai Baturin: just üksinduses täituvad süda ja hing sisuga” Maaleht, 31.07.2008, http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/elu/nikolai-baturin-just-uksinduses-taituvad-suda-ja-hing-sisuga?id=23958251
Berk Vaher, Nikolai Baturin – sõnavabaduse rüütel, Sirp 22.01.2016,
http://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/nikolai-baturin-sonavabaduse-ruutel/

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar