Riikka Pelo

21. aug. 2017 at 10:00 e.l. (Nädala autor 2017, Riikka Pelo)

Riikka Pelo (1972) – soome kirjanik ja stsenarist. Tema esikromaan „Taevakandja”, ilmus 2006. aastal. Meie igapäeva elu keskmes on üks märkimisväärsemaid vene luuletajaid, Marina Tsvetajeva, ja tema tütar Alja. See on hingekriipiv portree perest, mille hävitas Stalini terror. Romaan võitis 2013. aastal Soome tähtsaima, Finlandia kirjandusauhinna.

Foto: Teemu Rajala

Katkend: Meie igapäevane elu, Tänapäev 2017, tõlkinud Kadri Jaanits, lk 321 – 328.

Bolševo

August 1939

Toa poolitamiseks peab olema luba, selgitas Serjoža Marinale kannatlikult söögilauas, mille me olime juba varasuvel viinud välja mändide alla, õue kõige siledamale kohale.
Ja sina pole ikka veel küsinud, hakkas Marina kohe süüdistama, kuigi traavid iga öö Moskva vahet, need inimesed ei otsusta seda, kaitses isa end, inimene peab saama mõnikord rahus hinge tõmmata, omaette, ilma et kõik näeksid, ilma et maja oleks kogu aeg võõraid täis.
Olime jälle niikaugel. Keset tüli. Kui Mulja poleks olnud paremini kasvatatud, oleks ta sealsamas lauast püsti karanud ja marssinud hüvasti jätmata jaama järgmist rongi ootama nagu Lilja möödunud nädalavahetusel. Aga ma olin Muljat suve jooksul Marinaga kohtumiseks ette valmistanud, ta lihtsalt on selline, ei maksa isiklikult võtta, on kõigiga ühtemoodi ebaviisakas. Pigistasin kergelt Mulja rannet ja ega tema pilgus värahtanudki midagi, võib-olla ei osanudki ta selle peale pahandada.
Sama kurtmist olime kuulnud pool suve igal nädalavahetusel: Marina ei talunud elu koos võõra perega, olgu pealegi saatusekaaslased; ja kui vaesed me Prantsusmaal ka polnud, ei pidanud seal kunagi teiste toanurgas elama, hommikul oli võimatu kööki minna, sest seal olid teised inimesed ja ta lihtsalt ei jaksanud kohe hommikul mõelda, milline tass on kellegi oma ja kuhu tohtis raputada sigaretituhka, kuhu kohvipaksu, kas vähemalt elutube poleks võimalik üksteisest eraldada. Õnneks olin ma veel võimeline olukorda nii palju hindama, et ei hakanud seekord emale loengut pidama sotsialismi õilsamatest ideedest, jagamisest ja ühisomandist. Üksi pole me midagi. Aga ma teadsin, et see oleks ajaraisk, tagajärg oleks ainult veel suurem tüli.
Tõin lauale soolakurgid ja hapukoore, ning nende igapäevane rituaal jätkus: kas sa ei saa minna kuhugi sirmiosakonda ja lihtsalt luba küsida? Küllap taotlevad ka teised sirme ja kõike muud, see ei saa ometi olla nii raske. Ei ole olemas mingisugust sirmiosakonda, sellega tegeletakse teiste asjade kõrvalt. Aga sa just praegu ütlesid, et need teised ei tegele sellega, et teil on tähtsamatki teha, aga kui ma küsin mida, siis sa ei tohi vastata. Ma ei tohi neist asjadest rääkida, sa tead seda väga hästi. Teil on seal saladusi, aga meil mitte midagi.
Minge Musta mere äärde, proovisin ma õhtul keedetud suppi lauale tuues kõneainet vahetada, teie kaks, koos, kui tuleb sügis ja rannad tühjenevad puhkajatest, see teeks teile mõlemale head. Ühine puhkus.
Või Krimmi, mühatas Serjoža, kui ma lasin seljankapaja ringi käima. Olin pannud lauale ühe taldriku lisaks, keegi võis tulla veel viimase rongiga. Isa ütles, et on tüdinud igasugustest raviasutustest, kui mitte muidu, siis seal tunneb inimene end igal juhul haigena. Sa tulid sealt eelmisel sügisel nii tervena tagasi, meenutasin. Isa oli olnud kaks kuud ravil Alušta sanatooriumis, kliima- ja talassoteraapia, ta oli koju tulles päevitunud ja otsekui kakskümmend aastat noorem kuni esimeste külmadeni, ja ka enesekindlam, oli ta ju nende väljavalitute hulgas, keda peeti parima ravi vääriliseks, mitte mõni minema visatud töökinnas, nagu isa end katkendlikes lausejuppides tihtipeale nimetas.
Pakkusin välja, et nad võiksid käia Koktebelis, vaadata, mis on saanud Maksi ja Pra majast, seda meenutasid nad Pariisis mõlemad, koos ja eraldi, nagu oleks see olnud mingisugune õnne häll. Lisasin, et Marinale oli Krimmi osakond näitusel meeldinud, kas polnud nii, küsisin talt. Marina silmitses mind irooniliselt ja ma sain aru, et olin rääkinud temaga nagu lapsega, korrutanud kohmakaid fraase. Kohv olevat olnud hea, ütles Serjoža, ehtne Tatari kohv.  Serjoža hääles seevastu polnud jälgegi irooniast ja ma oletasin, et Marina ei rääkinud talle kõigest, mis näitusel juhtus, vaid sepitses valmis mingisuguse pooliku tõe.
Mida paganat me Krimmis teeksime, kordas Marina, ega tõstnud silmi supikausist. Mäed, vesi, kogu türkiissinine avarus, teile mõlemale meeldiks seal, neil vaadetel silm puhkab. Valisin nüüd hoolikamalt sõnu. Maksi maja oli peaaegu varemetes, kõik, mis kanda andis, on laiali tassitud, rääkis Serjoža, hea, et seinad püsti jäeti, raamatud ja maalid lõkkes põletatud, nende eest ei arvanud keegi raha saavat. Nutriad ja pesukarud jooksevad tubades ringi, kõik kohad tuule toodud liiva täis.
Mis on nutria? küsis Murr, ta hakkas kärsituks muutuma, oli tormanud kööki, nagu poleks terve nädala midagi söönud, ja juba tahtis lauast jalga lasta, ei jaksanud kuulata samu vanu jutte Krimmist ja teistest kohtadest, mida ta polnud ise kunagi näinud, inimestest, keda ta polnud kohanud ja kes ei tähendanud tema jaoks midagi. Ütlesin, et nutria on mingisugune kobras või jõerott, kahjur, kuigi ilusa nimega, ja tuletasin talle seejärel viiesajandat korda meelde, et suures osas just Maksi toetusele oli Marina üldse saanud luuletajaks ja Marina oma kulu ja kirjadega välja antud esikkogu oli äratanud endisel Venemaal laialdast tähelepanu ja et Maksi ema Pra oli minu ristiema. Tegin vanast harjumusest ristimärgi nende lahkunud hingede mälestuseks ja käskisin poisil paigal püsida, kuni kõik on söönud.
Krimm ja kogu Kaukasuse piirkond on varsti võtmepositsioonil, märkis Mulja, ta polnud varem söandanud vestlusse sekkuda ja tegi Murrile silma, et poisil tasuks kõrva taha panna – naftaäris on tulevik. Aga Murri ei huvitanud miski peale koomiksite ja söömise, ta oli endale juba teise taldrikutäie ette tõstnud ja kühveldas seda sisse. Saksmann ajab taga Musta mere kulda, jätkas  Serjoža, nii et vaevalt rahu ühe paberitüki najal püsima jääb.
Ära ole nii pessimistlik, isa, torkasin vahele, sõda on nüüd kalevi alla pandud, vähemalt mõneks ajaks. Ja kuhu see peaks sealt kaduma, kalevi alt? küsis Serjoža ägedalt ja minu arust oli värskendav, et olime isaga lõpuks milleski eriarvamusel, või mis teie arvate, Samuil Davidovitš? Mida välismaa ajalehed lepingust kirjutavad?
Mulja ütles, et Prantsusmaa ja Inglismaa olid oma vaatlejad Moskvast tagasi kutsunud. Euroopas usuti, et sõjakirves on nüüd maha maetud.  Serjožat see siiski ei veennud, mina ei usaldaks saksmanni küünevõrdki.
Samal ajal kui teised rääkisid poliitikast, silmitses Marina hajameelselt metsa, nagu kuulataks tormi või saabuvat rongi. Teda poleks huvitanud, isegi kui maailm oleks ümberringi põlenud, ta polnud kunagi aru saanud, et tema sakslased kujutavad endast kõige suuremat ohtu maailma tulevikule: tema jaoks oli Saksamaa endiselt jõgede ja mägede ja luuletajate maa, muinasjuttude Germaania. Ainult et juba Tacitus ütles, et kes küll tahaks vabatahtlikult lahkuda Aasiast, Aafrikast või Itaaliast ja minna Germaaniasse, kus loodus on inetu, kliima kõle, põllud ja vaated nukrad, välja arvatud juhul, kui tegemist on vaataja isamaaga. Korraga pöördus Marina aga Mulja poole, kuigi oli lauda istudes teda vaevu tervitanud.
Ma näen teie tulevikku väga selgelt. Tänu teie geniaalsusele on kõik valged rannad ja türkiissinine meri peagi must ja punane, nafta ja surm. Või on teil selle peale midagi öelda, seltsimees Gurevitš? Ta viipas samal ajal käskivalt mehele, et ta ulataks talle kausi tomatitega. Nägin, kuidas Mulja kael punaseks tõmbus, piinlikkusest, võib-olla ka veinist. Kui minu silmadest oli kõik alati näha, siis tema meeleolu reetis nahavärv, otsekui oleks ta ühest soost kameeleonidega.
Palusin ema viisakalt, et ta lõpetaks ja selgitasin kannatlikult, et Muljal polnud naftaga ja ammugi siis veel sõjaga, mingit pistmist, aga ajakirjanikuna pidi ta olema kursis maailmas toimuvaga, majanduse, tööstuse, samuti poliitikaga ja leping polnud ometi, tule taevas appi, Mulja kätetöö. Enne kui Marina jõudis edasi rääkida, pahvatas puude vahelt suitsuvingu saatel esile mootorrataste plärin, bensiinihais, käratsev jõuk noori, lillelistes kleitides tüdrukud juhtide seljataga ja nende sabas veel tüdrukuid jalgratastel, pikad juuksed lehvimas, reedeõhtune pidu. Kas seda oligi Marina metsa tagant kuulatanud, ta vihkas neid masinaid, kõiki mootorsõidukeid. Aga Murri tähelepanu pöördus kohe ratastele, ta hüppas laua tagant püsti ja jooksis aia äärde sõitu jälgima, korraga oli poiss ärkvel, täis elu ja elevust, tormas rahutult piki kuusehekki edasi-tagasi, et puude vahelt paremini näha.
Ma polnud kindel kumb Murri rohkem huvitas, mootorrattad või tüdrukud, aga kartsin, et sellest tõuseb tüli. Vaevalt Marina lubab Murril veel praegugi külast kaugemale peole minna. Möödunud nädalavahetusel oli muusika kostnud suvilassegi ja Murr oli terve õhtu sünge nagu äikesepilv, prõmmis ustega ja loopis asju, aga Marinal ei läinud süda pehmeks, ma oleksin ise poisiga kaasa läinud, aga minu ettepanekut oleks võetud mässuna Marina vastu. Enam ei julgenud Murr muidugi küsida, vastus oli Marina näost niigi näha, kogu inimene muutus ühe hetkega suureks keelumärgiks.
Kui pläristajad olid oma teed läinud, kaldus jutt Kaukasuse naftalt ohutumatele teemadele, masinad ja kaadervärgid, olgu siis filmikaamera või pealtkuulamisseade, olid Serjoža kirg, aga seekord vesteldi südamest, selle mehhaanikast;  Serjoža rääkis, kuidas ta oli Moskva haiglas ühendatud masina külge, millelt võis järgida südamekõverat nii joonisena paberil kui ka valjuhääldajast kostva helina, ja kuidas ta oli selle kogemuse mõjul, kui süda väljaspool keha peksles, ühtäkki mõistnud mitut asja, aja ja ruumi printsiipe, kuidas need olid korraga muutunud nähtavaks, kogu palat oli tema südamevatsake ja ta oli tajunud, kuidas tema südame rütm määras aja kulgemise, tema enda aja.
Kappas teine veel päris kenasti, kirjeldas Serjoža nagu hoogsat seiklust, ei ole minu pump veel päris vana kolu, sellega saab tulevikul sabast kinni küll. Varsti oskavad arstid talle valmistada uue südame. Nagu kellamehhanismi? küsis Murr.  Saaksitegi kõik tehases valmistatud sotsialistisüdame, mida reguleeritaks Kremlist, lisas Marina teravalt, siis te oleksite õnnelikud. Üks ühine süda. Kõigil üks rütm. Selle teie öövahi seatud, taDam-taDam-taDam, masinataktis. Vaat kus teile tuleviku rütmiõpetus.
Kui ma enam muuks ei kõlba, kõneles Serjoža enese ette, siis katsetagu minu peal kasvõi kunstsüdant. See sulle meeldiks, sa oled ju nende oma, märkis Marina, võivad teha sinuga, mis heaks arvavad. Tšekaa marionett.
Jälle oskas Marina valida sõnu, mis tabasid kõige õrnemasse kohta. Serjoža jäi oma naist abitult vaatama. Ma palusin, et Marina tegeleks oma asjadega. Siis plahvatas Serjoža ohjeldamatult köhima ja Marina hakkas tarmukalt oma mehele vastu selga kloppima, aga hoog läks sellest ainult hullemaks. Võtsin Marinal käest, jäta Serjoža rahule, ütlesin, küll läheb varsti üle, ja natukese aja pärast hakkaski isa jälle normaalselt hingama.
Kas kellelgi pole enam huumorimeelt? naeris Marina, see oli karm, hämmeldunud naer.
Ei ole, ütlesin. Siis tõusis Murr pead kuklasse visates lauast, ta oli kuulnud sama juttu terve nädala, oli juba tüdinud ja lentsis üleolevalt maja poole, lodev nagu üleküpsenud banaan.
Mulja oli istunud minu kõrval suppi helpides, nagu poleks kogu vestlust kuulnud, ja meiegi istusime õhtusöögi lõpuni vaikides laua taga. Toas, suletud ukse taga, olin nii vihane, et oleksin võinud kõik oma plaadid vastu seina puruks loopida, kõik tuleviku rütmid. Ka selle ühise söömaaja oli ta suutnud ära rikkuda, kõik, ütlesin ma Muljale, miks ta pidi siia sõitma ainult selleks, et meie elu ära rikkuda. Aga Mulja ainult naeratas ja võttis mu sülle ja kogu viletsus kadus natukeseks.

Kus on Murr, kus mu poeg on? hüüdis Marina, jooksis õues ringi nagu harakas, kas sa tuppa vaatasid, sinna ta läks, ma nägin, ei ole seal, kuskil ei ole, aga tomatipalees, mis kuradi palees, seal sinu rahvaste palees.
Selle peale me ärkasime, oli alles õhtu, ikka veel sama päev, kollane valgus metsa ja põllu piiril. Läksin akna alla, lina ja kleit mütsakuna varjuks, ja nägin, kuidas Serjoža järgnes Marinale aeda, natuke tõrjuvalt, see oli tema territoorium, ega lasknud Marinat sisse. Serjoža läks üksinda, aga poissi polnud ka seal.
Mulja sai riidesse minust kiiremini ja jõudis esimesena õue. Tulin kleiti kinni nööpides tema kannul, paljajalu, külmetasin palavusest hoolimata, olin üleni värisev ihu, kerge nagu rohi, proovisin hingata jalad maha, trepi sillutisele, endale kuju anda.
Ta läks rongi alla, Jegoruška, mu ainus, hakkas Marina rabelema nagu kala kuival, viimane rong läheb kohe.
Võtsin ema randmed pihku, Marina värises, ei läinud Murr kuhugi, miks ta peaks midagi sellist tegema, Marina hingas kiiresti ja katkendlikult, ütles siis vaikselt: Mis siis, kui nad viisid poisi minema, viisid nagu minu õe, mis maa see on, kus inimesed kaovad nagu Tainaroni väravas? Murriga ei ole midagi juhtunud, ütlesin ma ägedalt. Narrib meid lihtsalt. Tädi Asja kadumine suve alguses, enne Marina saabumist, oli muutnud ta peruks ja paranoiliseks, keegi ei teadnud, kuhu Asja oli Tarussas oma majast kadunud.  Poliitikasse sekkuvaid täiskasvanuid viidi öösiti ülekuulamisele, aga lapsi ometi mitte. Palusin Marinal vähemalt korraks ratsionaalselt mõelda, Murr oskab enda eest hoolitseda.
Serjoža tuli aiast, lukustas ukse, poissi ei ole seal ja minu pudelit ka mitte, ütles ta. Või siis nii. Pool oli veel alles. Läks ehk tantsuplatsile ja tahtis tüdrukutele napsi pakkuda? Mõtles Mulja Serjožaga kaasa. Väga võimalik, et läks, pudel pihus, julgust ja sõpru otsima. Poisid jäävad poisteks, kool algab ja lapsepõlv saab läbi, nii see on. Kuidagi peab ju tähistama.
Kiirustasin Muljat, me lähme otsima, poiss ei saa kaugel olla, pudeli on ilmselt küll jõudnud kurku kallata. Ja siis võib ta tõesti rongi all lõpetada, ütlesin. Serjoža naeris, miks me tema üle naersime, käitusime kohutavalt. Palusin Serjožat viia Marina tuppa puhkama, küll me poisi koju toome, kindlasti toome.
Miks minuga alati nii läheb, ma ei oska lapsi enda juures hoida, kuulsin Marina nuukseid, miks ta pidi alati kõike üle dramatiseerima, see oli tõeliselt vihastama panev. Mõni ime, et poiss tegi sellise tembu, kui me kõik käitusime, nagu käitusime. Teadsin, et minagi polnud süüst puhas, olin kohelnud Murri halvemini kui hulkuvat koera. Marina jäi verandale istuma, käed ja nägu valged, astusime väravast välja, tema väsinud nuuksed kostusid ka teele, mida ta tahtis näidata ja mis saab siis, kui poiss ühel päeval lihtsalt minema kõnnib ja Marinal pole midagi, millega teda tagasi hoida.

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar