Tuomas Kyrö

7. juuni 2017 at 6:00 p.l. (Tuomas Kyrö) (, )

Tuomas Kyrö (1974) on soome kirjanik. Ta on kirjutanud romaane, följetone, kolumne, joonistanud karikatuure ning koomikseid. Kadri Jaanits on eesti keelde tõlkinud tema romaani “Kerjus ja jänes” (Tänapäev, 2012) ja “Kõike head, toriseja!” (Varrak, 2017).

Katkend: “Kõike head, toriseja!” Varrak, 2017, tlk Kadri Jaanits, lk 159 – 169.

Järgnevatel päevadel meelitati mind venitusriistapuudele, neid oli nii mehaanilisi kui elektri jõul töötavaid. Keeldusin harjutustest, sest teadsin väga hästi, mis aitab kogu keha hädade vastu. Selja peal kõndimine. Küsisin hommikust ringkäiku teinud tohtrilt, kas ma võiksin saada rahvapensioniametist toetust oma kuueaastase pojatütre palkamiseks. Tema kand oleks just õige suurusega abaluude vahele.
„Me ei saa koduseid ravivõtteid soovitada,” vastas tohter. „Me järgime täpset taastusraviprogrammi ja te võite sellega ka ise tutvuda. Teie seljale ei tohi mingil juhul rakendada välist jõudu ega survet.”
Just neid tuligi rakendada.
„Lihtsamini öeldes on tegemist infovahetuse häiretega teie aju ja jalgade vahel. Homme magnettomograafia, lisaks mõned neuroloogilised uurimused…”
Infovahetuse häire oli õige, aga see asus tohtri aju ja minu kaine mõistuse vahel.
„Ja-jah. Iseenesest on muidugi hea, et te ei ole huumorimeelt kaotanud.”
Arst oli otsustanud, mis mul viga on, aja edasi tehti nii, nagu tema ütles. Hommikuti alati samad mälutestid, kus küsiti, kas ma tean, kes ma olen ja kus viibin, kui palju on kuus korda kuus ja kas ma teen vahet paremal ja vasakul.
On ikka suur vahe küll, kas istud oma kodus kiiktoolis mitte midagi tehes või lamad haiglas voodis samamoodi mitte midagi tehes. Taastusravihaiglas veedetud õhtud olid minu elu kõige pikemad.
Vahele tuli ka üks hea päev. Minia tõi mulle minu oma riided, mis poeg oli posti pannud. Ta oli minu palvet tõsiselt võtnud ja tegi kodus usinalt tööd. Käis iga päev oma ema toitmas, oli arved maksnud ja kavatses ka vihmaveerenne puhastada.
Pükste taskus oli rahakott ja ma sain tagasi maksta kohvikuvõlad ja anda pojatütrele jäätiseraha.
Üksildaste päevade ainuke tegevus oli maitsetute toitude söömine ja pikajuukselisega kemplemine. Alati, kui ma televiisuri sisse lülitasin, lülitas pikajuukseline selle välja.
„Ma ei usu sellesse,” selgitas pikajuukseline.
Millesse?
„Televisiooni.”
Ega uudised ei ole televisioon ega usuküsimus, vaid lihtsalt uudised. Millesse too pikajuukseline õieti usub?
„Universaalsesse hinge.”
Eks muidugi.
„Kõik religioonid tulevad algselt samast tüvest.”
Muidugi tulevad, kõigi nende aluseks on ühed ja samad muinasjutud. Just selle pärast me peamegi vaatama uudistesaateid, et teada, mis on tõsi ja mis muinasjutt. Kui vaadata ainult vägivalla vilme, karamellireklaami ja muusikatinistamist, siis mida võib sel moel maailmast teada saada?
„Kergem on, kui ei tea kõike. Infot on nii meeletult, et me upume selle sisse.”
Eks põhiasju peab inimene ikka teadma. Küsisin, mis on viietuhande meetri Soome rekord ja kus see joosti. Ja kes oli selle jooksu neljas.
Lülitasin teleka sisse.
Pikajuukseline tõmbas stepsli seinast. See poiss ajas juba peaaegu hirmu peale. Kui ma asja hooldajaga jutuks võtsin, soovitas too meil rahumeelne lahendus leida.
Õhtul läks esimene unetund raisku, sest ma pidin mõtlema, kuidas saaksin uudiseid näha. Ärkasin kell 4.27 ja teadsin, mida tuleb teha. Kutsusin öise vahetuse õe ja teatasin, et mul on telefoni vaja.
Juba järgmisel päeval tõmbas hästikasvatatud vurle tooli minu voodile lähemale ja küsis murelikult, mis minuga juhtus. Rääkisin lühendatud versiooni kirstust kukkumisest ja lääne meditsiinist, mis ei usu jalakanna ravivasse jõudu jalgade halvatuse ravis. Hästikasvatatud vurle arvates tasus proovida kõike võimalikku, millest tundub abi olevat. Ta uskus kindlalt minu paranemisse. Siis võttis hästikasvatatud vurle kotist sületeleviisuri.
„See on eelmise aasta mudel.”
Aitäh. Saadan tagasi, kui siit välja saan. Hästikasvatatud vurle ütles, et annab sületeleviisuri mulle päriseks, sest ta sai kooli lõpetamise puhul uue. Läinudaastane mudel on tema jaoks juba möödapääsmatult vana, aga mulle võib veel asjaks olla.
Kui ma noor olin, sai Luukkoise Pentti kooli lõpetamise puhul kunsthambad. Minu nooruses tuli uus mudel välja üks kord inimpõlve jooksul.
Traktorid ja raadiud pidasid vastu terve eluea, aga tänapäeval tuleb seadmest uus versioon välja selsamal hetkel, kui oled lõpuks eelmise kasutamise selgeks saanud. Hästikasvatatud vurle turtsatas ja ütles, et talle meeldivad igal juhul selged arvamusavaldused. Ta ütles, et installeeris sülearvutisse kõik vajalikud programmid.
Kas see tähendab teise kanali uudistemagasini aastast seitsekümmend ja üheksa? Või Nopose Paavo reportaaži Grenoble`i talveolümpialt? Ehk on isegi see helikopterilt vilmitud uudislugu „Kodumaa ülevaatest”, kus vilksatab korraks ka meie koduküla?
„Oota korra. Uudised on selle ikooni all. Aga kõigepealt võtame videoühenduse… ”
Hästikasvatatud vurle toksis midagi sületeleviisurisse ja andis selle siis mulle. Eks ma olin imestunud küll, kui sülearvutist vaatas vastu perenaise nägu.
Püüdsin säilitada tõsist ilmet, sest minu eas ei imestata enam millegi üle. Küsisin hästikasvatatud vurlelt, millal ta oli jõudnud Kuusikotis käia, sest meie kanti ei eksi pealinna noored muidu kui eksikombel. Ja kas hästikasvatatud vurlel oli ka videokaamera, millega ta oli käinud ja kõik üles võtnud. Siis ilmus ekraanile poja väheke naeratav sihverplaat.
„Halloo, isa. Kas sa saad juba kõndida? Kas sind ravitakse… Või valutab kuskilt… ”
Vaatasin hästikasvatatud vurle poole, et kuhu ma peaksin rääkima.
„Halloo… kas sa kuuled? Nägu on näha. Kuuled või?”
Mina ei ole seal, vaid siin. Kus pagana päralt see hästikasvataud vurle teadis, et perenaine oli just Kuusikotis?
„Seda oli lihtne välja uurida,” ütles hästikasvatatud vurle. „Kohaliku lehe võrguväljaandes oli sinu arvamusartikleid. Nii muhedad.”
Ma kirjutasin küll pseudonüümi all.
„Tundsin stiili kohe ära. Sa kirjutad samas rütmis nagu sa räägid.”
Küsisin sületeleviisuri kaudu pojalt, kas ta on perenaisele kehakinnitust pakkunud. Ekraanile ilmus pilt taldrikust, kus olid pooleks lõigatud kartulid ja siis kahvel, mis kartuleid peenestas. Küsisin, kas testamendipaber ja sulepea on alles. Poeg näitas ka neid kaamerasse. Palusin posti panna, aga poeg ütles, et tuleb homme linna. Siis saan kõik vajaliku kätte.
„Aga olgu, me peame nüüd edasi sööma. Tead ise, kuidas isu võib ühtäkki lihtsalt otsa saada. Head ööd!”
Mitte ei saanud aru, kuidas oli võimalik perenaisega sadade kilomeetrite kauguselt ühendust võtta. Vanasti oleksin pidanud kirjutama Karppo Hannule (Hannu Karppo (1942) – Soome raadio- ja teleajakirjanik) ja paluma, et ta teeks reportaaži oma järgmise aasta saatesse. Ja mina ei oleks olnud ainuke, kes Hannule kirja või postkaarti saadab, oleksin võinud jääda saba lõppu ootele.
Eks minu silmad on näinud sedagi aega, kui info liikus täpselt sama kiiresti kui inimene. Ei olnud meie külas autot enne neljakümnendaid ega telefoni enne, kui Ruuttaise Kalevi ja tema perenaine Vilma selle riistapuud aastal kuuskümmend ja null endale muretsesid. Sai teist mitmel õhtul vaatamas käidud, aga ega ta kunagi helisenud, sest kellelgi polnud Ruuttaistele asja. Nelja aasta pärast pandi lihunikule ka telefon sisse, siis nad hakkasid üksteisele helistama. Meile muretseti telefon alles siis, kui perenaine ilmtingimata nõudis.
„Päris metsik,” ütles hästikasvatatud vurle.
Suitsusignaal on päris hea leiutis ja ma oleksin hea meelega näinud, et see oleks laialdaselt kasutusele võetud, aga selle jaoks on vaja mägesid. Kuidas sa saadad suitsusignaale taeva poole, kui igal pool on mets. Inimene ei saaks aru, kui tuli tähtis teade või on metsas tuli lahti.
Rindelt pidi leinasõnumit kaua ootama, elasime mitmeski talus teadmatuses, sest kirjad ja langenud saadeti valesse külasse ja valedele peredele. Valimistulemustes ei saanud enne raadiu tulekut kunagi kindel olla. Yleisradio esimest jaama olen usaldanud ja Lindi Arvi aegset televisiooni. Konkureerivasse programmi hästi ei uskunud. Rönka läheb sedamööda paremaks, kuidas juustesse tuleb halli, aga on veel niipalju noor poiss, et ei taipa tetektiivilugude kirjutamist ära lõpetada.
Tänapäeval on juba vastsündinutel ja paneelmajade töötutel kõik seadmed ja riistapuud. Ja Süda-Soome taadikõbil taastusravihaigla voodis.
Palusin hästikasvatatud vurlel näidata, kuhu ma pean vajutama, et uudiseid näha.
„Ekraanile ei maksa vajutada,” ütles ta ja liigutas minu nimetissõrme õrnalt mööda sülearvuti ekraani. „Ainult libista.”
Enam polnud tarvis pikajuukselisega vaielda. Vaatasin teki all möödunud ja tulevasi uudistesaateid ja veel oli seal igasugu tokumentaalvilmisid. Näiteks Helmut Kohlist, kes sõi end paksuks, aga võttis Saksamaa ühinemist tõsiselt. Selle töö käigus võttis ta natuke isegi alla. Vaatasin ka Rumeenia revolutsiooni, mida ma olin üks kord juba näinud. Vahepeal luges Toivose Kari, siis jälle Lindi Arvi.
Vatijopedes rahvas sõidutas karvamütsiga tiktaatori koos prouaga soomusvagunis kuhugi keldrisse. Seal korraldati säärane korteriühistu mõõtu kohtuistung, misjärel kuri mees ja tema proua lasti tagaõues maha. Siis öeldi, et vabadus võitis. Nüüdseks on teada, et endised võimukandjad hüppasid partei tähtsatelt toolidelt suurvirmade tähtsatele toolidele ja tavalise inimese pudrusilma jätkus võid ikka sama vähe.
Pärast Rumeeniat jäi kuulama president Risto Ryti sõjajärgset kõnet. Ega temagi käsi kuigi hästi ei käinud, kui võrrelda ratsakeigariga, kes popsutas samal ajal Šveitsis sigarit, kui Risto sõja süüdlasena karistust kandis. Eks ta ole ikka ebaõiglane küll, et sõja tegelikud alustajad mõistavad rahuliku juristi vangi, kuhu mees peab jätma tervise. See tegi kohe tuju halvaks, nii et libistasin end ajaloos edasi.
Leidsin kergejõustiku Euroopa meistrivõistlused aastal seitsekümmend ja üks. Kukkose Anssi tegi sellise reportaaži, et pisar tuli silma, kuigi püüdsin küll, et ei tuleks. Publikut oli staadionil nagu ääreni täis pajas kartuleid.
„Ma ei usu sporti,” ütles pikajuukseline.
Sättisin sületeleviisuri nii, et me mõlemad nägime. Käskisin pikajuukselisel jälgida, kuidas Jürgen Haase ja Väätaise Juha tagasirgel rebivad, nagu oleks kurat kannul. Kellele see ka ei mõju, on tundetu olend. Panin tähele, et pikajuukseline elas iga ringiga jooksule järjest rohkem kaasa ja lõpuks tuli isegi hooldaja vaatama, et mis seal kolmandas palatis nii kangesti hõisatakse. Tal oli see jooks meeles, oli siis veel Nõukogude Liidu kodanik, kuigi pidas end rohkem leedukaks. Ütles, et oli soomlase poolt, sest kellegi teise silmad ei säranud nii nagu temal. Ütlesin, et hiljem särasid need silmad vägijooke nähes, aga ma olen nõus selle andeks andma.

Ühel õhtul rääkis hästikasvatatud vurle mingist kaarditeenusest. Mul oli Eskortis ka Soome teede kaart aastast üheksakümmend ja viis, see ajab asja väga hästi ära. Alati, kui teedevõrk muutus, tegin hariliku pliiatsiga parandusi.
„Kindel see, aga vaata korraks seda.”
Tahvelteleviisuri ekraanilt paistis minu kodutee. Küsisin, millal ta oli jõudnud seda pildistada ja kas minu poeg on jälle liini teises otsas. Hästikasvatatud vurle rääkis internetivirmast, mis pildistab üles kõik maailma teed ja kopeerib kõik maailma raamatud. Ei tea, mispärast peaks keegi midagi säärast tegema? Hästikasvatatud vurle oletas, et põhjuseks on reklaamirahade voogude suurenemine, aga tema arvates polnud see tähtis. Kõige tähtsam oli see, et mina võisin haiglavoodis ringi reisida.
Pilt lähenes minu kodule, nii et garaažist paistis Eskorti tagaots, aga numbrimärk oli uduseks tehtud. Mitte ei ärata selline asi usaldust, kuigi oli ka omamoodi tore, nagu need aerofotod, mida seitsmekümnendatel võis oma krundist teha lasta.
Liikusin nooli puudutades oma kodukülas ringi.
Aastaaeg oli teine, aga väga vanad need pildid ei saanud olla, sest ühe alajaama kapil oli kleeps kirjaga „Jeesus tuleb”, mis ilmus sinna alles kolm suve tagasi. Hästikasvatatud vurle näitas mulle oma kodukante, ema korterit korrusmajas ja isa eramut.
Õhtul läks hästikasvatatud vurle koju ja mina välismaale.
Palusin pikajuukselisel, kes luges oma voodis paksu võõrkeelset raamatut, öelda ühe linna nimi.
„Ää, Vladivostok.”
Venemaal on korstnad punase-valgetriibulised, mitte ei tea, mispärast. Tänavaid ei sillutata ja asfaldist kasvavad läbi killustik ja taimed. Yrjänä arvates ei olnud süüdi mitte selle maa elanikud, vaid riigi suurus. Mis meil viga oma väikese riigi eest hoolitseda.
Palusin pikajuukselisel öelda veel ühe linna nimi.
„Forssa.”
Seal olid Venemaaga võrreldes laiemad tänavad ja autojuhid jäid punase tule taga seisma. Võib-olla käiksin siiski parema meelega Vladivostokis kui Forssas. Pikajuukseline ütles, et on alati tahtnud Forssas ära käia, aga nüüd oleks rahul, kui saaks omal jalal haigla ukselt Töölö lahe äärde kõndida.
Mind ahvatlesid veel suuremad külad. Need, mille kohta ma lapsena entsüklopeediast lugesin: New York, Hong Kong ja Buenos Aires.
Pärast õhtusööki põikasin veel Jeruusalemma ja Šanghaisse. Eks pilvelõhkujate suurest hulgast ole näha, et hiinlane on viimastel aastatel hästi teeninud nende tehastega, mis Euroopast sinna koliti. Sellist asja märkasin veel, et maailm on igas kandis ise värvi ja ise valgusega. Palju on ühesuguseid taimi, näiteks kasvab Jeruusalemma küngastel mõnel pool ilmselgelt kuuski ja mände, ainult et sihvakamaid. Vähema veega peavad läbi saama kui Süda-Soomes või ammugi siis juba vihmametsas.
Jäin magama enne, kui jõudsin maailma kõige põhjapoolsemasse linna Norramaal.

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar