Henry Marsh

24. sept. 2018 at 8:04 e.l. (Henry Marsh) (, )

Repro Err.ee

Henry Marsh (1950) on ajukirurg, kes on spetsialiseerunud kohaliku tuimestusega läbi viidud operatsioonidele, samuti on ta teinud koostööd endise Nõukogude Liidu, eriti aga Ukraina neurokirurgidega. Tema raamat „Do No Harm: Stories of Life, Death and Brain Surgery“ (2014, e k „Ära tee kahju“, tlk Mall Klaassen) pälvis laialdase tunnustuse kui otsekohene ja selge kirjeldus kirurgi elust ja igapäevast. Marsh ei püüa varjata oma ametiga kaasnevaid, sageli saatuslikke ebaõnnestumisi, see aga muudab kirurgi maailma lugejale lähedasemaks.

Neurokirurgia puhul peitub arsti vandes „mitte teha kahju” kibe iroonia, ajuoperatsioonid on väga riskantsed. Iga päev tuleb ühel maailma tuntumal neurokirurgil Henry Marshil teha ränkraskeid otsuseid, tihti pingelistes ja ebakindlates oludes. Hämmastava kaastunde ja siirusega räägib ta opereerimise liigutavatest rõõmudest, piinarikastest läbikukkumistest, painavatest kahetsustest ja hetkedest täis musta huumorit.

Katkend: Ära tee kahju, Varrak 2018, lk 266 – 275. Tlk Malle Klaassen.

Olin maganud hästi ja läksin tööle ootamatult rahulikuna. See oli üllatav, sest teadsin, et operatsioon tuleb raske. Varsti pärast esimest kohtumist Williga kirjutasin talle esimese lõikuse teinud kirurgile, et küsida, mis operatsioonil juhtus. Mitme kuu pärast sain vastuse, et kasvaja oli tõesti „väga vaskulaarne” – see tähendab, et veritses palju – ning et Will peaaegu „veretustus” – see tähendab, et jooksis operatsioonilaual peaaegu verest tühjaks.
Vähemalt oli mind hoiatatud ja ma võtsin tarvitusele ettevaatusabinõusid, et saada väike edumaa. Paneksin Willi istuvasse asendisse. Kui patsient operatsiooni ajal istub, veritseb kasvaja tavaliselt vähem ja veri valgub allapoole, nii et kirurg näeb, mida teeb. Kui patsient lamab – nagu neil operatsioonidel tavaliselt – , täitub tema pea verega ja käib pidev võitlus, et aspiraatori abil operatsiooniväli puhas hoida, nii et kasvaja ja seda ümbritsevad olulised närvid ja arterid selgelt näha oleksid. Teiselt poolt on ka istuval asendil oma riskid, mistõttu seda pooldavad vaid vähesed kirurgid. Lisaks emboliseeriksin Willi kasvaja, süstides kasvajasse verd toimetavatesse veresoontesse kleepainet või mikroskoopilisi osakesi, mis toimivad nagu korgid pudelikaelas ja blokeerivad vere pääsu kasvajasse. Läbivalgustusega toimuva protseduuri teeb radioloog. Otsekui videomängus viib ta patsiendi ajusoontesse väga väikese kateetri ja jälgib selle otsa liikumist ekraanil, keerutades ja lükates kateetrit patsiendi kubemesse tehtud avas ja kontrollides nii kateetri otsa umbes meetri kaugusel patsiendi ajust. Protseduur nõuab sama suurt oskust nagu operatsioon ega ole täielikult riskivaba: radioloog võib kogemata blokeerida verd ajju ja mitte kasvajasse viivad arterid ja põhjustada ajurabanduse.
Olin selle kõik kolleegide-radioloogidega kavandanud juba mitu päeva varem, nii et kohe kui Will oli uinutatud, viidi ta röntgenoloogiaosakonda, kus neuroradioloog Jeremy lükkas kateetri tema reiearterit pidi üles ajuveresoontesse. Seda tehti röntgenikabinetis, mina aga opereerisin samal ajal operatsioonisaalis. Kui olin lihtsa trigeminaalnärvi neuralgia operatsiooni lõpetanud, kõndisin mööda koridori lühikese maa neuroloogiaosakonda. Jeremy istus kontrollruumis ja vaatas arvutiekraanidelt Willi ajuveresoonte mustvalgeid pilte. Ajuveresoonte või meditsiinikeeles vaskulatuuri struktuur sarnaneb üldiselt puuga: tüved ja oksad kitsenevad vähehaaval järjest väiksemateks raagudeks. Willi aju keskel oli siiski kogukas must arterite sasipundar (must kateetri kaudu sisseviidud värviainest) justkui suur kurjakuulutav puuvõõrikupunt: need olid kasvaja veresooned.
„Kurat küll! On alles verine!” ütlesin Jeremyle. (Sõna „verine” kasutame me selle kohta, kui kasvaja angiograafilisel uuringul värvaine tõttu punaseks värvub.) „Aga me ju teadsime, et see on vaskulaarne. Kas sa saad seda emboliseerida?”
„Kardan, et mitte,” vastas Jeremy. „Veresooned on kõik sassis. Aineosakesed leviksid igale poole ja põhjustaksid ajurabanduse.”
„Pagan võtaks! Seda lõikust ma tõesti ei oota.”
Sel hetkel tuli ruumi teine radioloog. Ta kummardus pilte vaatama.
„Võiksime proovida fiiberkoile,” soovitas ta. „Need peavad vastu lühikest aega, aga kui sa viid ta otse operatsioonisaali, võib neist abi olla.”
„Noh, tehke, mida vähegi võite,” laususin, läksin vaatama, kas teine patsient on juba ärganud, ja suundusin siis oma kabinetti paberitööd lõpetama.
Kahe tunni pärast olin tagasi operatsioonisaalis. Will, narkoosi all, hulk torusid, juhtmeid ja traate teadvusetu alasti keha ümber seotud, teibitud ja koguni õmmeldud, lebas transpordiraamil ja ootas tõstmist operatsioonilauale.
Anestesioloog Judith seisis narkoosilaua juures ja reguleeris selle erinevaid parameetreid.
„Suured tilgutid?” küsisin, pidades silmas tavalisest suuremaid veenisiseseid kateetreid, et oleks võimalik vajaduse korral kiiresti ja suures koguses verd üle kanda. „Ja palju sobivat verd?”
„Jah,” vastas Judith veidi pilku tõstes.
„Kas Jeremyl ja Andyl õnnestus lõpuks kasvaja emboliseerida?” küsisin.
„Nad polnud päris kindlad.”
„Ah nii.”

Koos assistendi ja operatsioonitiimiga tõstsime Willi operatsioonilauale ja seadsime istuvasse asendisse, mis on alati üsna keeruline. Lõikus algas kohe peaaegu katastroofiga. Olin oletanud, et mu kolleeg teises neurokirurgiahaiglas oli teinud tavapärase kraniotoomia ehk kolju avamise, aga tema oli seda teinud väheke teisel viisil ja lõikuse arm oli seetõttu teises kohas, kui olin arvanud. Ekslesin Willi kaelalihastes, millest läbi tuli teha tee, et pääseda koljupõhimikku ja läheneda kasvajale. Möödusin vaid juuksekarva kauguselt vertebraalarterist, mis on kaelas üks elutähtsa basilaararteri põhiharu, enne kui sain aru, kus olen. Kirurgiline kogemus tähendab eelkõige tuttavust ja äratundmist ja jälle kord opereerides on hirmuäratavalt kerge eksiteele sattuda eriti siis, kui esimest operatsiooni pole ise teinud. Olin nii mures kasvaja ja verejooksu pärast, et ei pööranud piisavalt tähelepanu lõikuse alustamisele ja kasvajale lähenemise viisile. Aga olukord paranes ja peagi leidsin kasvaja päris kergesti sügavalt Willi peast. Siiski ei näinud ma ühtegi kraniaalnärvi, need olid kõik peidus armkoe all.
„Närvid on peidus kusagil põhjas,” ütlesin mind assisteerivale arst-residendile Harule. „Opereerime alguses ülevaltpool ja loodame, et leiame tasapinna, kust allapoole minna, et närvid üles leida.”
Selliste operatsioonide puhul tuleb töötada enam-vähem instrumentide pikkusest tingitud piires, 18-20 sentimeetri sügavusel aju ja kolju sisepinna vahelises vaid mõne millimeetri laiuses praos. Kasvaja oli paremas sillanurgas ja vasakule poole jäi ajutüvi, mida kasvaja moonutas ja rõhus. Ajutüvi hoiab aju muu osa elus ja teadvusel ja selle väiksemgi vigastus on peaaegu alati katastroofiline. Ajutüvi saab oma elutähtsa verevarustuse basilaararterist.
Asusin kasvajat vähendama, võttes välja selle sisu, et kasvaja vajuks kokku eemale ajust ja tähtsatest närvidest, mida ma ei näinud. Siis tõmbasin ettevaatlikult kasvaja kapslit, tegelikult selle nahka, eemale kohast, kus see ajutüvele surus. Haarasin mikroskoopiliste kasvajapintsettidega kasvaja kapslist kinni ja tõmbasin seda ajust eemale, lootes, et aju selle käigus ei rebene. Alguses näis ajutüve ja kasvaja kapsli vahe üsna rahuldav ja kasvaja kapsel eraldus puhtalt ajutüvest. Minu enesekindlus kasvas ja ma lubasin endale juba lootust, et operatsioon lõppude lõpuks õnnestub. Aga nii nagu tihti selliste kasvajate puhul, läks olukord peagi halvemaks ja ajutüve külg nägi välja järjest muljutum ja klopitum, ka ei näinud ma ühtegi kraniaalnärvi, mille vigastamist ma nii väga püüdsin vältida. Märkasin kasvaja küljel mõningaid pahaendelisi närvide moodi väljanägevaid katkenud triipe. Kõigest hoolimata kogesin keskendudes tugevat erutust ja meeletut rõõmu, mida ma alati tunnen neid ohtlikke operatsioone tehes.
„Sellistel operatsioonidel tõuseb inimene olemise kõrgemale tasandile,” ütlesin Harule pooleldi naljatades ja tõstsin hetkeks pilgu mikroskoobi okulaaridelt. „See on täiesti nagu narkoos.” Haru ei öelnud midagi, aga ma teadsin, et ta mõistab mind suurepäraselt.
Jätkasin kasvaja eemaldamist tükk tüki haaval veel neli tundi. Lõpuks olin kõik kätte saanud, kui mitte arvestada väikest tükikest kolju põhjas, mis tõenäoliselt ei põhjusta Willile tema ülejäänud elu jooksul mingeid probleeme. Nüüd, kui kasvaja oli eemaldatud, avanes basilaararterile ja selle ajutüvesse suunduvatele väikestele perforantidele suurejooneline vaatepilt.
„Vaata seda, Haru,” laususin õnnelikult. „Sellist vaatepilti sa tihti ei näe. Kahjuks peame oletama, et kraniaalnärvid on kõik hävinud, nii et patsiendil on kogu palett paralüüse: tema näo vasak pool on täiesti tundetu ja liikumatu ning ta näeb kahekordselt.”
„Aga te päästsite tema elu,” ütles Haru.
„Seda küll, aga tundetu halvatud nägu muudab elu radikaalselt. Aga sul on õigus ja patsient aktsepteerib seda. Ma vähemalt arvan nii. Judith, kasvaja on väljas. Kas sa võiksid hemostaasiks vererõhku tõsta? ”
Hemostaas on operatsiooni lõpetamise oluline etapp, mil tehakse kindlaks, kas veritsus on täielikult lõppenud. Igasugune operatsioonijärgne verejooks on eluohtlik ja kui see juhtub, tuleb patsient kiiresti operatsioonisaali viia. Seetõttu kontrollime operatsiooni järel hoolikalt, et mingit verejooksu ei ole.
Nõjatusin kirurgitooli seljatoele, käsivarred käetugedel, ja ootasin, et patsiendi vererõhk tõuseks normaalsele tasemele. Mul oli kahju Willi näovigastuse pärast, aga ma ei teadnud ka, kuidas oleksin saanud seda vältida, ja see ei vaevanud mind eriti. Neid mõtteid mõlgutades märkasin oma pahameeleks, et haava põhjast hakkas nõrguma erepunast verd. Tõenäoliselt veritseb mõni lihas, ütlesin endale, ehkki mind üllatas vere ere värv. Aga kui vaatasin uuesti mikroskoopi, nägin oma nördimuseks, et kasvajast jäänud õõnsus on täitumas peene verepihuga. Arteriaalse vere erkpunased piisad nägid mikroskoobivalguses tantsiskledes ja siia-sinna sööstes hämmastavalt kaunid välja. Otsisin selle tantsu põhjust basilaararteri juurest.
„Oi ei, see tuleb basilaararteri juurest,” ütlesin Harule. „Kuidas ometi? Ma isegi ei puudutanud seda.”
Willi basilaararterisse tekkinud praost purskus peenike verejuga, mis lagunes surmatantsuks, tillukeste verepisarate udusarnaseks balletiks. See tähendas surmaotsust, paremal juhul hävitavat rabandust.
„Judith,” laususin vaikselt, „basilaar veritseb.”
„Selge,” vastas Judith, aga kuulsin ta hääles pettumusenooti.
Ma ei teadnud, kuidas see juhtunud oli – võib-olla olin kogemata vigastanud perforanti ja see oli nüüd uuesti avanenud, kui Judith hemostaasiks uuesti vererõhku tõstis. Kahemillimeetrisel veritseval soonejupil, mille olin kuidagi suurest basilaarist lahti rebinud, oli päris kindlasti elutähtis roll Willi elus ja tervena hoidmisel.
„Sellist arteriaalset verejooksu ei saa koaguleerida,” ütlesin Harule, püüdes oma instrumentidega läbi kasvaja eemaldamisest jäänud väikese ava basilaararterini jõuda. See tundus olevat kilomeetrite, mitte viieteistkümne sentimeetri kaugusel, instrumendid vaevalt ulatasid selleni.
„Kui verejooks on väga lähedal arterile nagu siin, diatermia vaid kõrvetab sügavama augu ja verejooks läheb hullemaks,” selgitasin.
„Vivienne,” ütlesin operatsiooniõele. „Surgicel, siis väga väike tükike musliini.”
Mul ei ole aega närvitseda või hirmu tunda, kui midagi sellist juhtub, ja mu tegevus on peaaegu reflektoorne. Aga kui järele mõtlen, põhinevad need refleksid peaaegu neljakümne aasta opereerimiskogemusel ja mitmelgi veal, millest olen saanud palju kibedaid õppetunde. Ootasin kannatamatult, kui Vivienne valmistas ette mikroskoopilist musliinitükikest, lihtsat kangast, mis on väga vanamoeline, aga peatab arteriaalse verejooksu väga tõhusalt. Oodates silmitsesin verepritsmete tantsu mikroskoobivalguses ja valmistasin end juba selleks, et juhtunud on katastroof ja ees ootavad nädalad täis muret ja piina. Ootamisaeg tundus tundide pikkune, ehkki läks tõenäoliselt vaid mõni minut, kuni Vivienne ulatas mulle mikroskoopilised pintsetid, musliinitükike otste vahel, ja ma sain verejooksu peatada.
„Tampoonime õrnalt ja siis ootame,” ütlesin Harule.
Ootasime kümme minutit, kuni olime veendunud, et verd enam ei tule, ja ma viisin operatsiooni kurvas ja sünges tujus lõpuni. Operatsioonisaalis polnud kuulda tavapärast lõbusat vadistamist, kui sulgesime koos Haruga haava. Will kindlasti kas sureb või jääb sügava puudega. Et kartsime kõige halvemat, otsustas Judith ta pikkamööda üles äratada intensiivraviosakonnas, mitte juba operatsioonisaalis. Saan alles mitme tunni pärast teada, kas Will jääb ellu või on saanud laialdase ajurabanduse.
Willi abikaasa istus laialdasel valgustatud koridoris operatsioonisaali ees tühjas toolidereas – kell oli juba seitse õhtul. Ta vaatas mulle otsa, kui tema poole sammusin. Oli raske otsustada, millise ilme peaksin näole manama, sest rõõmsalt naeratada ma ei saanud. Püüdsin näida erapooletu, aga kahtlemata sai ta kohe aru, et midagi on viltu.
„Sain kasvaja kätte, aga operatsioon oli väga raske,” laususin. „Verejooks polnud eriti suur, aga kõik muu oli keeruline. Ma ei oska veel öelda, mis temast saab. Kindlasti on tema näol üks pool halvatud ja tuim. On liiga vara öelda, kas ta on saanud ajurabanduse või mitte, aga kardan, et see on võimalik.”
Naine tänas mind ikka ja jälle, ilmselt alateadlikult lootes, et see ta mehe päästab. Panin käed tema ümber ja me embasime teineteist. Arvan, et ta mõistis, et minagi olen mures ja hirmul nagu tema.
Tagasi operatsioonisaali juures, istusin vastuvõtulaua äärde ja mitmed nooremarstid peatusid, et juttu ajada. Nad küsisid, kuidas operatsioon läks.
„Basilaararter veritses. Üldiselt tähendab see surma või ajurabandust,” ütlesin.
„Karm lugu,” ütles üks nooremarst ja lisas andekspaluvalt naerma hakates, „siiskohal tunnen ma rohkem kaasa kirurgile kui patsiendile.”
Nooremarstid vaatasid mind kaastundlikult.
„Sellised asjad juhtuvad. See on ajukirurgia,” laususin.
Tundsin endas äkilist soojuslainet oma nooremarstide tiimi vastu ja tänulikkust nende kaastunde eest.
„Teate, millest ma kõige rohkem hakkan puudust tundma, kui järgmisel aastal pensionile jään?” küsisin. „Teist. Tundest, et oled üks perekonnast, vendade ja õdede kambast. Kuigi tunnistan, et olen suur hõbedase seljaga gorilla ja teie olete siin, et minu eest hoolt kanda.”

Tund aega hiljem läksin intensiivraviosakonda. Minu hämmastuseks näis Will ärkavat ilma mingi märgita ajurabandusest. Ta oli ikka veel teadvuseta, aga kui teda näpistasin, et väikest valu tekitada, tõmbas ta jala eemale, mis poleks ajurabanduse korral olnud võimalik. Teadsin, et tal on ka edaspidi näohalvatus ja tõenäoliselt ka palju muid probleeme, aga hämarikus rattaga koju vändates ei tundnud ma end enam nii õnnetuna.
Kui kell kümme õhtul haiglasse tagasi läksin, oli Will juba teadvusel, ütles mõned sõnad ja liigutas jäsemeid, ehkki nägi vilets välja ja ilmselt ka tundis end kohutavalt, sest oksendas halli kartongist oksekaussi, mida õde tema ees hoidis. Mõtlesin, et näohalvatus on mõistlik hind ellujäämise eest. Tõstsin pöidla püsti, ja kuna ta vaevalt rääkimiseks valmis oli, lahkusin. Teel tuli siiski meelde, et olin unustanud paluda, et intensiivosakonna õde hoolitseks Willi tundetu halvatud silma eest, niisiis läksin tagasi. Kui ütlesin õele, mida tuleb teha, näis ta veidi hämmastunud, ja kui palusin Willil veidi nägu liigutada, polnud seal jälgegi nõrkusest. Mul oli õnnestunud vältida näolihaseid liigutava närvi läbilõikamist, kuigi ma seda närvi isegi ei näinud.
Ehkki olin ööl enne operatsiooni hästi maganud, oli operatsioonijärgne öö rahutu, aga mitte suure rõõmu või kergendustunde pärast, mis on tavaline, kui raske operatsioon õnnestub hästi, vaid seetõttu, et olin segaduses ja rööpast väljas. Ma ei saanud und ja kordasin mõttes järjest: „Ma ei suuda seda uskuda. Ma ei suuda seda uskuda.” Olin juba valmistunud piinaks, et näen mitu nädalat oma igahommikustel osakonnavisiitidel vigast kannatavat Willi, ja nüüd ei lähegi nii.
Järgmisel hommikul istus Will juba voodis ja sõi maisihelbeid, pilk veel veidi udune. Minuga rääkides hoidis ta üht silma kinni, sest nägi kahekordselt.
„Sa oled palju paremas seisus, kui uskusin. Su olemine on veel mitu nädalat väga vilets ja su jalad on arvatavasti väga nõrgad,” ütlesin.
Will hõõrus oma näo paremat poolt, mis oli selgelt täiesti tuim. „Kardan, et see tuimus ei kao kunagi,” laususin. „Kahekordne nägemine võib seevastu paraneda. Ja kui mitte, siis saavad silmaarstid ehk aidata.”
„Noh,” sõnas ta väheke ebaselgelt, sest tema keele parem pool oli niisama tuim nagu nägugi. „Ma olen elus. Suur tänu.”

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar