Lauri Räpp

21. aug. 2018 at 8:28 e.l. (Lauri Räpp) ()

Blogijana tuntud Lauri Räpi (1977) sulest on ilmunud „See ei ole minu Kuuba”, Tammerraamat 2015, „Linn on minu – Tartu tahavaatepeeglis”, ITI 2016 ning käesoleval aastal „Maailma lõpus on kohvik”, Rahva Raamat 2018.

Foto: Raimu Hanson

Katkend: Maailma lõpus on kohvik, Rahva Raamat 2018, lk 146 – 154.

Legendi järgi laius kunagi Nicaragua järve ja selle saarte asemel lopsaka loodusega jumalate org Valle de Coapolca. Selle ümbruses elasid vaenujalal hõimud, kes käisid orus tihtipeale jahil. Ühel päeval kohtus ühe hõimu pealiku poeg Nagrando Ometepetlit, vaenuliku hõimu pealiku tütart, ja nad armusid. Kuigi noored üritasid armulugu saladuses hoida, see ei õnnestunud. Tüdruku isa vandus, et tapab Nagrando. Noored põgenesid ähvarduste eest jumalate orgu. Mõnda aega varjul olnud, jõudsid nad otsusele, et ainus võimalus olla igavesti koos on ühine enesetapp. Nad lõikasid läbi randmed ja surid teineteise käte vahel. Maapinnale vajudes moodustas Nagrando kehast Zapatera ja Ometepetli omast Ometepe saar. Jumalad vihastasid. Taevas tumenes ja vihmad ujutasid oru üle. Legendi järgi kivistus Ometepetl ja tema rindadest moodustusid kaks vulkaani.

Aegamisi valgus praam tühjaks. Vaid mõned viimased reisijad tilkusid üle ääre, mina, mu eestlasest reisikaaslane, Ryan ja Caroline nende seas.

Moyogalpa on justkui saare filtriks. Osa maabujatest voolab sellest läbi peatumata. Mõned takerduvad viivuks-paariks poekese, baari või teenusepakkuja juures ning osa jäävadki siia pidama. Pigem suur küla kui väike linnake on koht, kus kõik reisisellidele hädavajalik on olemas. Hostelid ja hotellid, poed ja poekesed, baarid ja restoranid, pangaautomaadid ja tanklad.

Jalutasime neljakesi mööda Calle Santa Anat, Moyogalpa peatänavat. Selle äärekivid, kui neid oli, olid kollased. Kui neid ei olnud, siis polnud ka värvi. See-eest olid pea kohal kõrgunud sinitaeva mõlemad ääred kirevuse päralt. Puutokkide ja elektripostide küljes lehvisid erivärvi lipud kogu oma uhkuses ja ulatuses.

Kirju oli ka majade rivi. Sildid ja kirjad erksavärvilistel fassaadidel kutsusid keha kinnitama, ööbima, ostlema, rollereid rentima, raha vahetama. Ühe kahekordse maja ees seisis poristel jalgadel reklaamtahvel, mille kõhul kriidikiri „We just look expensive”. Meelitava slogan`iga sildi ühte jalga oli purenud koer, selle selja tagant paistnud hoonet ajahammas. Tänavanurgal jäi silma vulkaanipurset kujutav liiklusmärk. Kiri „Ruta de Evacuación” ja nool selle all andsid teada, mis suunas põgeneda siis, kui mööda maad roomab põrgukuum laava ja taevas lendleb hingemattev tuhk.

Põgenemiseks vajadust ei olnud. Laava asemel roomasid mööda maad reoveenired. Tuha asemel hõljusid taevas mõned puhvpilved, mis üksteise järel ilmusid ja kadusid. Justkui külitaks nende kohal piipu popsutav ilmataat, kes huuli torutades taevasse pilvepalle paiskab, siis need katki torkab ja jälgib, kuidas need vihinal tühjenedes olematusse haihtuvad.

Allpool pilvi ja pealpool tänavat hõljus lõunamaadele iseloomulik kirbe hais – lämmatav kokteil reoveest ja heitgaasidest ning söe- ja lõkkevinguga segunenud tugevast tänavatoidu lõhnast. Midagi küpses igal pool. Panni peal, lõkke kohal, varraste otsas. Miski elutu kees pottides ja kastrulites. Tänaval ning kõnniteedel kees elu ise. Ent midagi oli justkui veel. Midagi silmale tabamatut.

Tegelikult õhkub ju saartest alati mingit salapära. Aeg liigub seal teisiti ja inimesed on teistmoodi. Isegi ühe rahvuse piires on iga saare elanikud üksteisest erinevad. Võõraid lihtsalt omaks ei võeta ja omad ei jää päris võõraks kunagi.

Ometepelastest on teada, et nad on oma päritolu üle ääretult uhked ning peavad oma kodu pühaks maaks, mida nad ei jäta isegi surma ähvardusel. Seda sõna otseses mõttes. Kui 1957. aastal ähvardas suurem vulkaan laavat välja valama hakata, andis valitsus kohalikele käsu saarelt evakueeruda. Ometepelased keeldusid aga kategooriliselt, teatades, et ennem nad surevad oma kodusaarel, kui jätkavad elu võõrsil. Ent kõik läks õnneks. Vulkaan rahunes ja ohvreid ei olnud.

Tänavatel käratsesid paljasjalgsed lapsed, kohvikutes lobisesid turistid läbisegi seljakotirändurite, elukunstnike, hipide ja kohalikega. Kitsukestel teedel liikusid rattad, rollerid ja isegi üks paksu tagumikuga erksavärviline chicken-buss oli end sinna ära mahutanud. Nurga peal peatus hetkeks üks koer. Seisatas, liputas saba ja läks oma teed.

Minu ees jalutas kohalik naine, kes paistis selja tagant kui gümnaasium, aga üle õla pilku heites oli pigem muuseum. Tema pilguheit tabas mind ootamatult ja obadusest toibumine võttis aega. Kui ma lõpuks pilgu maast lahti sain, silmasin ühe poekese – pulpería – ees istumas üht rõõmsailmelist vanameest, kes tervitas meid peanoogutusega ning küsis, kust me pärit oleme ning teisi tavapäraseid võõramaalastelt päritavaid asju.

Sel hetkel ma veel ei teadnud, et suitsetav mees ja tema jutustatud lugu on justkui sissejuhatus saarel ees oodanud kummaliste lugude jadasse.

Päikese küntud sügavate vagudega näos särasid lõunamaiselt tumedad silmad, mis uudishimulikult meie välimust, seljakotte ja võib-olla ka rahakoti paksust hindasid. Ühest suunurgast teise jõlkus tossav sigaret.

„Kas teil on ööbimiskoht juba olemas?” haaras ta üllatavalt head inglise keelt rääkinud vanamees härjal sarvist.

„Mõtlesime peatuda El Indio Viejos, aga ette me tube sinna ei broneerinud. Oskate ehk suunda juhatada?” küsisin.

Lõbus ilme haihtus mehe näost hetkega.

„Oskan,” vastas mees, „aga sinna ma teil küll minna ei soovita. See on üks väga halva auraga koht.”

Olin üllatunud nagu mu kaaslasedki. Oli see ju ometi üks kiidetumaid majutuspaiku saarel. Hea asukoht ja hinnakvaliteedi suhe kogu piirkonnas. Nooruslik ja rahvusvaheline personal, hea köök ja kõik muu. Vähemalt internet rääkis sellest ööbimispaigast nii.

„Ehk üritab ta meile lihtsalt moskiitosid pähe ajada ja vahendustasu teenimise eesmärgil mõnd endaga seotud kohta pähe määrida,” ütlesin kaaslastele. Ent papi lõikas võimalike vastuste teekonna juba enne starti läbi ja küsis: „Olete te midagi kuulnud mehest, kelle üks paljudest nimedest on Pierre Doris Maltais?”

„Ei,” vastasime ühehäälselt.

„Aga sellisest sektist nagu Ecoovie?”

Ka sellest ei olnud keegi midagi kuulnud ega ridagi lugenud.

„Ta oli üks väga halb inimene,” ütles vanapapi suitsukoni välja sülitades. Sättis ennast siis mugavamini äärekivile, läitis järgmise isekeeratud pläru ning rääkis meile lühikese loo mitme nimega mehest ja tema loodud kommuunist Ecoovie.

„Pierre Doris Maltais oli kanadalane ja kasutas nimesid William Norman, Vend Maolinn Tiam, Man, Abi, Indio ja veel paljusid teisi,” alustas papi oma juttu.

„Ecoovie on tema asutatud kommuun. Rohelise eluviisiga sekti eesmärgiks oli elada kooskõlas loodusega nagu indiaanlased ennevanasti. Maltais väitis end põlvnevat Kanada indiaanlaste hõimust micmac. ”

Lugesin hiljem, et lisaks 1978. aastal asutatud Ecooviele pani mitme nimega mees aluse ka Rahu Ülikoolile. See „valeülikool” andis talle võimaluse erinevate petuskeemide abil rahastada oma kommuuni. Tohutu veenmisoskuse ja manipuleerimisvõime abil suutis Maltais ära rääkida isegi United Towns Organizationi asutajaliikme, kes allkirjastas ülikooliga koostöömemorandumi.

Ülikooli juurde moodustas mees 1984. aastal March of Returni nimelise rühmituse, mille eesmärgiks oli jalgsimatk ümber maailma. Liikmete hulka kuulusid teiste seas ka rasedad naised ja väikelapsed. Ümbermaailmareisi abil sooviti lisaks looduslike eluviiside ja veganluse propageerimisele tõsta ülemaailmset teadlikkust rahust, rassismiprobleemidest ja näljahädast.

Rühmal inimestel õnnestus rännata läbi Prantsusmaa, Hispaania, Portugali ja seilata Ceutasse – Hispaania Marokosse. Ent peagi sai selgeks, et William Norman oli UTO-lt raha välja petnud ja ta heideti organisatsioonist välja.

Tema sepitsuste võrku on langenud nii teadlasi, keskkonna aktiviste, ärimehi, poliitikuid ning isegi korrakaitsjaid. Katastroofilistest tingimustest hoolimata oli rühmituse liikmete pühendumus suur ja nende rännakud kestsid 2000. aastani, kokku 16 aastat.

Mitme nimega meest on aastate jooksul süüdistatud pettustes, pedofiilias ja veel paljudes kuritegudes, aga ta pääses peaaegu alati puhta nahaga. Ta arreteeriti vaid ühel korral – 1988. aastal Belgias, kus ta sai süüdistuse ja lühikese vangistuse valeidentiteetide kasutamise, võltsingute ja röövimise eest.

Üldsõnaliselt rääkis meile sama lugu suitsetav mees ning jätkas oma jutuga.

„Osava manipulaatori ja psühhopaadi juhtimisel muutus kommuun paljudele selle liikmetele aegamööda õudusunenäoks. Maltais rikkus ilma igasuguse süütundeta kõiki sotsiaalseid norme. Ta pidas end imevõimetega ravitsejaks ja keelas kommuuni liikmetele tavapärase arstiabi. Ravivõtetena olid lubatud ainult tema enda määratud ravimtaimed, paast ja loitsud. Kõik see tõi kaasa haigused ja nurisünnitused. Paljud inimesed surid. Kõigest hoolimata suutis mees oma järgijate meeli mõjutada nii, et kõikides hädades süüdistati hukkaläinud ühiskonda. Asja teeb eriti kurioosseks see, et samal ajal, kui rühmituse liikmed kannatasid ebainimlike tingimuste käes – ööbisid sisuliselt lageda taeva all või armetutes telkides -, nautis Maltais ise tihtipeale kallite hotellitubade ja luksuskorterite mugavusi. Sekti liikmed toitusid puulehtedest ja sellest, mida parasjagu loodusest kätte sai, kusjuures süüa tohtis ainult siis, kui päike oli loojas. Maltais ise nautis samal ajal uhkete restoranide rikkalikku valikut.”

Peagi hakkasid kommuunis levima piiranguteta väärastunud seksuaalsuhted. Erinevate riituste nime all hakkas Maltais seksuaalselt ära kasutama kommuunis elanud alaealisi poisse.

Ootamatult sekkus mehe juttu Caroline, kes küsis: „Kus te seda kõike nii täpselt teate?”

Mees vaatas talle otsa. „Kas sa tõesti arvad, et mul on nii jõle fantaasia, et mõtleksin midagi sellist välja?” küsis ta retooriliselt. „Minu väga hea sõber on ajakirjanik, kes seda lugu põhjalikult uuris. Seepärast teangi. Tegelikult teavad seda lugu siin saare peal paljud kohalikud. Aga see selleks. Küll te soovi korral minu loole kinnistust leiate.”

Suitsetav mees tegi jutu sisse pausi. Keerutas hoolsalt uue plotski, viskas selle hambusse ja jätkas oma juttu.

„Kahekümne esimese sajandi hakul jõudis rändkommuun Nicaraguasse ja ühel päeval ka siia, Ometepele, kus Maltais esitles ennast kui Abit, Kanadast pärit indiaani hõimu pealikut. Oma saatanliku sarmi ja manipuleerimisoskuste najal sulandus ta märkamatult saare igapäevaellu. Ta sai selle osaks nii, nagu oleks ta ammustest aegadest saati saarel elanud. Ja ma rõhutan, et meie, ometepelased, ei võta võõraid väga lihtsalt omaks.”

Märkamatult, nii umbes 2005. või 2006. aasta paiku, sai temast võõrastemaja Hospetaje Centrale omanik. Praegu on selle koha nimi El Indio Viejo, Vana indiaanlane. Jah, just seesama koht, kus teil plaanis peatuda. Sealt said alguse sündmused, mis mitme nimega mehe loos ehk kõige enam õõva tekitavad.

Suitsetav mees lennutas õhku paksu suitsurõnga, mis hõljus hetkeks tema pea kohal kui nimbus ning haihtus siis. Ta vaatas meile kordamööda otsa, justkui hinnates, kuidas see lugu meile senini mõjunud on, ja jätkas jutustust: „See oli 2011. aastal, millalgi sügisel, kui saarel maandus kõikide ometepelaste ehmatuseks politseikopter. Algas operatsioon, mille eesmärgiks oli päästa Haitilt pärit alaealine poiss, kelle Maltais oli väidetavalt adopteerinud ning toonud elama El Indio Viejosse.”

Mees ohkas.

„Tegelikult ei tea keegi tänase päevani, mis täpselt juhtus, aga ühel päeval poiss lihtsalt haihtus sealt. Ilmselt esitas keegi mehe lähikonnast selle kohta võimudele kaebuse. Politseioperatsiooni tulemusena avastati poiss ühest vanast ja mahajäetud majast. Sellesama kiriku lähedalt, mis siit kätte paistab,” osutas vanapapi käega põhja suunas.

„Kui poiss leiti, oli ta alasti ja alatoitunud. Niigi kitsukeses toas piirasid tea nappi liikumisruumi köidikud, millega ta kinni seotud oli. Ainsateks mööbliesemeteks olid räpane madrats ning haisev pang väljaheidete jaoks. Põrandal vedelesid mõned kulunud värviraamatud. Arstlik ekspertiis ja ülekuulamised selgitasid, et et poissi oli palju kordi ja väga rämedal viisil seksuaalselt ära kasutatud. ”

„Mis sellest poisist sai?” segas Caroline kannatamatult vahele.

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar