Lena Andersson

20. apr. 2018 at 10:29 e.l. (Lena Andersson)

Foto: Henric Lindsten

Kirjandusfestivali Prima Vista raames kohtub 7. mail kell 18.00 Tartu Linnaraamatukogu saalis lugejatega rootsi kirjanik Lena Andersson
Külalisega ajab juttu TÜ endine rootsi filoloogia lektor Esbjörn Nyström.

Eesti keelde on tõlgitud Lena Anderssoni prestiižika Augustpriseti pälvinud romaan „Omavoli“ ja selle mõtteline järg „Isiklikult vastutamata“ (Eesti Raamat, 2015, 2017).
Mõlemad romaanid ilmusid ”Põhjamaade romaani” sarjas, tõlkijateks Tiina Mullamaa ja Maarja Aaloe.

Lena Anderssoni (s 1970) suur läbimurre ilukirjanduses tuli 2013. aastal romaaniga “Omavoli” (Egenmäktigt förfarande), mis kirjeldab Ester Nilssoni lootusetut armastust mehe vastu, kes ei soovi temaga luua tõsisemat suhet. Romaan leidis heakskiitu mitte ainult suure lugejaskonna vaid ka kriitikute seas.

Järgmises romaanis, “Isiklikult vastutamata” (Utan personligt ansvar, 2014), kohtame Ester Nilssonit taas õnnetus armastusloos. On ilmne, et armastus on kogu aeg tihedalt seotud võimuga. Romaanid on tulvil stseene, mis hõljuvad koomilise ja valusa piirimail. Ester on intellektuaal, tal on doktorikraad filosoofias, aga kui ta endaga armastuse üle juurdleb, juhivad teda märkamatult tunded ja ta ei suuda säilitada kainet pilku. Samas on romaani kriitika suunatud pigem vastutustundetute ja/või otsustusvõimetute meeste vastu.

Andersson oli teismelisena rootsi noortekoondise tippmurdmaasuusataja, hiljem õppis Stockholmi ülikoolis saksa ja inglise filoloogiat ning politoloogiat. 1999. a. ilmunud debüütromaanis kirjeldas Andersson lapsepõlve 1970. ja 1980. aastate tüüpilises eeslinnas, kus tuli teravalt esile vastuolu heaoluühiskonna ideaalide ja tegelikkuse vahel.

Järgneva kahe romaaniga “Oled siis rootslane?” (Du är alltså svensk? 2004) ja “Duck City” (2006) arendas Andersson oma satiirilist annet. Esimese romaani peategelane on ateistlik berber Fatima ja raamat käsitleb kollektiivse identiteedi teemat sisserännuriigiks kujunenud Rootsis, teine on on satiiriline düstoopia Piilupart-Donaldi-maailmast. Kirjaniku loomingus tähendusrikka pealkirjaga teosesse “Mõistus ja kõrkus” (Förnuft och högmod, 2011) on Andersson kogunud artiklid ja näitekirjanduse tekstid.

Lena Andersson on omanäoline arvamusliider ja avaldab tihti arvamuslugusid suures rootsi päevalehes “Dagens Nyheter”. Üks tema kõige suuremat tähelepanu pälvinud tekstidest oli “Regent kui loode” (Regenten som foster, 2011) – kompromissitu arveteõiendamine monarhiaga ja kroonprintsess Victoria rasedust ümbritsenud tähelepanuga. Lena Andersson võtab sõna paljudel teemadel, aga kolm põhisuunda on kriitika religiooni, kultuurrelativisimi ja kollektiviseeriva identiteedipoliitika pihta.

Ratsionalism ja individualism on arvamusliider Anderssoni tähtsad positiivsed loosungid. Tema mõtted liiguvad sageli vastupidiselt kehtivatele normidele ja ta ei karda oma sõnadega piinlikkust valmistada.

Esbjörn Nyström, tõlge Krõõt Kaljusto-Munck

 

Katkend: Omavoli, Eesti Raamat 2015, tlk Tiina Mullamaa, lk 75 – 80.

Ester kuulis meest ettekandjale lausuvat, et nad ei jää kauaks. Püstijala tellis mees endale klaasi veini. Ettekandja ootas tähelepanelikult, kuid taktitundeliselt veel üht tellimust ja kui seda ei tulnud, läks köögi suunas. Hugo vaatas sel hetkel kiirelt Estrile otsa ja küsis, kas tema sooviks ka ehk midagi. Naine noogutas.
Hugo istus tooliservale nii, et suurem osa keharaskusest oli jalgadel, pööras ja keerutas ennast, vaatas kõike peale naise, valmis minema tormama.
Ester nägi seda, kuid see oli armastus, mida ta tundis. Rohkem selgitusi polnudki vaja. Kõik, mida ta oli tahtnud küsida, kõik hingematvad mõtted tundusid lihtsalt ettekäänded kohtumiseks. Ester tahtis kokku saada, selles oligi lugu. Ta tahtis mehega suhet ja kõik. Ta tundis mehest piiritut puudust, nii lihtne see oligi. Ta tahtis istuda koos temaga ja tundide kaupa vestelda ning siis minna mehe juurde koju ja ärgata hommikul, ees pikk laupäev. Kui nad olid koos, ei puudunud Estril midagi.
„Ma pean kohe tagasi minema,” ütles Hugo ja ta hajevil pilk kohtus korraks Estri omaga. „Mul on palju teha. Tohutult intensiivne tööperiood.”
Illusioon purunes ja külm tuli tagasi. Jõuga saavutatud kohtumist pidi õigustama ja selle mõistmiseks tuli välja käia raskeid termineid, nagu moraal ja vajadus, mitte pehmeid külgi, millele Ester äsja oli mõelnud.
Tal oli suur tahtmine öelda, et küllap oli mehel olnud tihe tööperiood ka eelmisel nädalalõpul, kuid otsustas, et ei ole sarkastiline. Sarkasmi tuleb alati kahetseda.
„Ma tegin kõik, et ühendust saada,” ütles Ester.
„Ma nägin jah.”
Tekkis vaikus, kuni Ester analüüsis mehe õelat repliiki.
„Miks sa ei vastanud?”
„Millele kõigist esitatud küsimustest oleksin ma pidanud vastama? Küsimusi oli tõepoolest palju. Ma pole ealeski nii palju küsimusi korraga näinud.”
„Ma saatsin ka sõnumeid. Ja helistasin.”
„Jah. Tõepoolest.”
„Sa mõtled esmaspäevast meili?”
„Ma ei tea, mis päevast täpselt. Kõigile neile küsimustele ei saanudki ju vastata. ”
„See tuleb võib-olla sellest, et mul oli viimase nädala jooksul, mille kohta küsimusi esitada?”
„Pole aimugi.”
„Arvata võib. Mõnikord on raske aru saada, kuidas asjad on.”
Mees tühjendas pokaali paari jõulise lonksuga.
Ester hingas lühikeste tõmmetega.
„Mul on palju küsimusi, sest sinu käitumine on olnud arusaamatu. Me oleme kolm kuud kohtunud ja meil tekkis suhe. See kulmineerub kolmel erootilisel kohtumisel, mida me mõlemad pidasime möödapääsmatuks. Kolm erootilist kohtumist kuue öö jooksul. Pärast seda käitud sa vastikult ja pealegi arusaamatult. Nii et mina pean hakkama mõistatama. Kui tahad kedagi piinata, siis see, mis sina oled minuga viimase nädala jooksul teinud, ongi piinamine.”
Mees ei öelnud midagi. Keerutas oma tühja klaasi, vaatas kõrtsis ringi. Ta ei paistnud tundvat mingit süüd ega vaikinud mitte selle pärast, et ei teadnud, mida öelda. Ta tahtis lihtsalt naise pealesunnitud ahelatest minema ja oli vait, nagu ollakse inimesega, kes niikuinii ei mõista, mis peitub teises maailmas, kus kehtivad teised reeglid. Mõttetu arutadagi, sest vahel on kuristik.
„Ma olen terve nädala olnud meeleheitel. Ma ei tea, mida ma pean tegema.”
„Kui sul on kurb meel, mine ja räägi kellegagi.”
„Ma räägingi ju kellegagi. Just praegu.”
„Kellegagi, kes mõistab. Mõne professionaaliga.”
„Kes teab, mis tähendab murtud süda. On ainult üks inimene, kes saab mind aidata, ja see oled sina.”
„Ma pean kahjuks tööle tagasi minema.”
Tema hääle tuhmist kõlast ja pilgu väsimusest märkas Ester jälle, et sellest ei piisa. Mittepiisavus, mis on kalestunud ja muutunud abstraktseks vastikustundeks naiste vastu nende alalise armastusejanu tõttu, mille nad esitavad neile, kellel on ometi suuremat, millele mõelda. Naiste lalin ja omandinõuded on lassona välja visatud, alati õigustatuna nende õrnalt põksuvatest südametest.
„See oli kirg,” ütles Hugo. „Nagu kirg ikka võttis see meid oma valdusse. Eriti võib-olla sind.”
„Tänan, see oli tõesti sõbralikult öeldud.”
„Aga õigesti. Sind tabas see ilmselt rohkem kui mind. Mina ju pole meeleheitel.”
Sõnade taga aimatav pahatahtlikkus või vihkamine panid pea ringi käima justkui hapnikupuudusest.
„Siis kirg ei ole sinu maailmas armastus?”
„Kaks ise asja.”
„Isegi mitte sarnased?”
„Ligikaudu ehk. Aga pikale suvepuhkusele ei sõideta kireobjektiga, ka ei elata temaga aastaid koos.”
„See on huvitav definitsioon. Aga see ei tundu olevat üldkehtiv, mis muudab selle definitsioonina väärtusetuks. Mina tahaksin meelsasti sõita pikkadele suvepuhkustele sinuga ja elada sinuga kogu allesjäänud igaviku. Ka talvepuhkuse.”
„Mina küll mitte.”
„Siis sellel, mis meie vahel oli, ei ole armastusega mitte midagi tegemist. Kui hea, et sa selle välja ütled.”
Mees näris huuli, mis olid kergelt kuivad ja ketendavad, aga pragu oli paranenud. Ta keha oli pingul, kuid nüüd laskis ta õlad ohkega alla.
„Sa said laupäeval ju nii vihaseks. See sinu sõnum, mille saatsid, oli täitsa hirmutav. Selge see, et inimene niisuguse asja peale tagasi tõmbub. See on ju lihtsalt ebamugav.”
„Ja sa ei saa üldse aru, miks ma vihastasin?”
„Võib-olla saangi.”
„Sa ei arva, et pärast seda, mis meie vahel on olnud, pärast kõike, mis me koos oleme teinud, ja pärast kõike, mis selle taga on, on mul õigus teada, mida sa arvad endast ja minust? Sa kasutasid mind ära. Sa olid minu kehas. Sa ei arva, et see annab mulle mingi väikese eelispositsiooni, kus sinu privaatsus peab järele andma ja et sa justkui oled kohustatud rääkima mulle asjadest, mida sa teed, asjadest, mis on minu jaoks nii rasked, et mul on raske püsti seista? Ma olen selle hingevaeva kätte lausa suremas.”
„Sa said ju vastused. Sa ei esitagi õieti küsimusi. Need on lihtsalt väited ja süüdistused. Kõik on sinu eeskujulike hinnangute alusel juba selge. Sa tahad mind lihtsalt sundida tunnustama ja alistuma, siis on see sinu jaoks valmis.”
„Ma põlgan alistumist. Ma tahan ainult, et me oleksime koos ja teineteisele vaimselt lähedased. See on ainus asi, mida ma soovin. Miks sa ei tulnud mulle vastu ja hoopis vaikisid? Meil on suhe. Siis tullakse teineteisele vastu, isegi kui tekib viha või vastumeelsus.”
Mees kohendas ennast toolil. Pool temast oli juba läinud.
„Sinu agressiivsus veenis mind, et tegin õige otsuse sulle mitte rääkida, kuhu ma nädalalõpul lähen. Sa oleksid vihastanud ja seda mitte lubanud.”
„Aga ma vihastasin niikuinii.”
Mees jäi vait ja jättis välja ütlemata puuduva lause, selle, mis Estrile ei tundunud inimliku võimalusena: mees oli niisuguseid asju alati lahendanud just nii, et tõmbus sentimentaalsuseta tagasi. Ta lihtsalt lõpetas. Ta ei tule kellelegi vastu. Teised kas võtavad asja nii, nagu mees välja pakub, või lepivad olukorraga. Mured polnud tema jaoks. Mõnuainetest, mis tekitavad vastumeelsust nautimise asemel, tuleb vabaneda. Raevu väldid kõige lihtsamini nii, et ei tee tegemist nendega, kes on selle esile kutsunud.
„Kas tema ei saa kunagi vihaseks?”
„Kes?”
„Naine Malmös?”
„Mul ei ole mingit naist Malmös.”
Hugo näksis küünt ja piidles tänavale, kus oli vabadus. Järgnes pikk vaikus. Ta nihkus päris tooli servale, ettepoole sirutatud, minemas. Toitu polnud nad tellinud ega hakkagi tellima. Ester ei olnud üldse midagi tellinud.
Nende vahel väreles ebamugavustunne.
Äkki lõi mehe nägu särama, nagu oleks talle pähe tulnud midagi toredat ja meeldivat, millega sai olukorda parandada.
Ta ütles: „Kas sa ikka veel käid nii palju jooksmas?
Küsimus oli oma sisu poolest märkimisväärne. Sellest mõistis Ester, et mees vähimalgi määral ei arvestanud oma elus temaga, et ta on õudselt suure vahemaa taga. Naise pretensioonid ja oletused sõnul väljaütlemata kokkukuuluvuse kohta peavad seetõttu tunduma mõistetamatud, peaaegu müstilised, kui Hugo maailmapilt oli niisugune, et ta mänglevalt saab küsida: Kas sa ikka käid nii palju jooksmas?
See oli katse olla kena, sellest sai Ester aru. Inimesed, kes on teineteisest kaugel, on sageli kenad. Nad kasutavad vastavaid žeste, mis ei maksa midagi. See, mis puudutab kedagi teist, ei lähe neile eriti korda, ja nii ongi lihtsam olla kena kui õel, kuna see tekitab vaid ebamugavust ja probleeme. Žestid, mida tehakse, et olla kena, tähendavad, et tahetakse hästi läbi saada.
Hugo Rask oli inimene, kes tahtis, et tema kohta öeldaks, et ta on meeldiv inimene. Soe, tähelepanelik inimene tahtis ta olla. Kõige kenam oli ta võõraste vastu. Mida enam võõras teda tundma õppis, seda külmemaks ja kalgimaks ta muutus.
Mees trummeldas vastu lauaserva, vaatas igatsevalt välja oma ateljee poole.
Nad seisid restorani juures kõnniteel. Mees tammus jalalt teisele, kannatamatult. Ester peab minema. Täna õhtul ei tule sellest enam midagi, sellest ei tule üldse enam midagi. Ester sirutas käe vastu mehe põske, hoidis seda seal mõne silmapilgu enne, kui käsi langes, pöördus ja läks ära.
Kõnniteel oli lumi, äsjasadanud lumi, mis kohe muutus lörtsiks. Ester nägi ühe pargitud auto peeglist, et Hugo seisis veel paigal ja vaatas talle järele.
Kusagil sisemuses teadis naine, et hetkel, kui inimene ei nõua oma õigust ega süüdista, muutub vastupanu mõttetuks ja eelis muutub nõrkuseks. Vastumeelsus muutub kaotuseks, põlgus kahevahelolekuks. Kuid mitte piisavalt suureks kahevahelolekuks selleks, et mees teda tagasi hüüaks.
Ester jälgis Hugot tahavaatepeeglitest ja nägi, kuidas mees vabanes oma kivistunud olekust ja läks üle tänava oma ateljeesse. Sinna, kuhu ta kuulus.

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar