Robert Seethaler

20. veebr. 2018 at 10:00 e.l. (Robert Seethaler) (, )

22. veebruaril kell 16.00 on linnaraamatukogu kirjanduskohvikus vaatluse all uued tõlkes austria kirjandusest: Robert Seethaleri „Kogu elu“ ja Hans Platzgumeri „Serval“. Külas on mõlema romaani tõlkija Piret Pääsuke.

Portaalist err.ee

Robert Seethaler, austria kirjanik, stsenarist ja näitleja sündis 1966. a Viinis. Ta õppis näitlejaks ja on mänginud nii tele- kui ka mängufilmides (nt Paolo Sorrentino filmis „Noorus“), samuti Viini, Stuttgardi ja Hamburgi teatrites.
Seethaleri esikromaan ilmus 2006. aastal, aga laiema tuntuse tõi talle kuus aastat hiljem ilmunud romaan „Tubakapoodnik“ (Der Trafikant“), mille eesti keeles andis välja kirjastus Varrak (2015). 2014. a ilmunud „Kogu elu“ („Ein ganzes Leben“) jõudis kohe ajakirja „Der Spiegel“ bestsellerite listi ja püsis seal peaaegu kaks aastat. Lisaks lugejate poolehoidu näitavatele suurepärastele müüginumbritele kiitsid raamatut ka kriitikud. „Kogu elu“ jõudis 2016. a. koguni Man Booker Prize International shortlisti.

Romaan „Kogu elu“ jutustab 150 leheküljel loo lihtsast töömehest Andreas Eggerist, kelle elu möödus Alpi mägikülas. Kui Andreas Egger 20. sajandi esimestel aastatel pärast ema surma mägikülla tuuakse, on ta umbes 4-aastane. Poisi kauge sugulane talumees Kranzstocker võtab ta vastumeelselt oma tallu, sest poisil on kaelas kotike rahaga, ja peagi kasvab temast väärtuslik tööjõud.
1930ndatel läheb Egger noore mehena tööle mägedesse esimesi köisraudteid ehitavasse firmasse. See firma toob mägedesse elektri ja valguse, lärmi ja turistid. Umbes samal ajal kohtab ta külas oma elu armastust Mariet. Kuigi õnn jääb lühikeseks, Andreas Eggert ei murdu, sest elu tahab elamist. Ta teeb rasket tööd köisraudteede rajamisel ja hooldamisel. Sõda viib ta Kaukasusse ja sealt edasi vene vangilaagrisse. Kaheksa aasta pärast koju naasnuna püüab ta leida endale uuenevas maailmas kohta ja hakkab turistidele mägimatku korraldama.
Napil 150 leheküljel vaatab Andreas Eggert tagasi oma elule, lühikeseks jäänud õnnele, tema elu puudutanud surmadele, raskele tööle ja sellest saadud rahuldusele. Aastate möödudes on ta hämmastunud ja leplik. See on lihtne ja sügavalt liigutav lugu mitte üksnes ühe mehe elust vaid omal moel täiuslikust elust. Andreas Eggeri näol toob kirjanik lugeja ette arhetüübi, mis meie elust kaduma hakkab. Või siiski mitte?
Seethaleri keel on lakooniline, täpne, aga ometi poeetiline. Üheaegselt robustne ja õrn. Tema lausetes on rütm ja tema teosel on vorm. Tundub uskumatu, et nii õhukesse raamatusse mahub ühe inimese kogu eksistents sünnist surmani. Enamgi veel, raamat on rohkem kui ühe mehe elulugu – see on ka mõtisklus elust, surmast ja õnnest ning kõige selle kõrval kummardus loodusele, sest mäed on selle raamatu täieõiguslikud tegelased. Raamatus on ka teatud annus müstikat ja salapära.
Seethaler kirjutab üksildasest, pisut autistlikust lihtsast mehest, tänapäeva mõistes marginaalist, ja annab talle väärikuse. „Kogu elu“ on raamat elutahtest ja vitaalsusest, oskusest elada oma saatusega leppides.
Seethaleri „Kogu elu“ pakub omamoodi alternatiivi tänapäeva globaliseeruvale, kiirustavale, vilkuvale ja sädelevale maailmale. See on justkui hümn aeglusele ja rahulikkusele, kus igatsus looduse järele vastandub urbaniseeruvale maailmale.
Lisaks kõigele toob õhuke romaan tänase suusaturisti ja mägimatkaja jaoks lähemale mägede võimsuse ja orgudes elanud inimeste hinge ning jutustab sellest, kuidas kunagi tänastele atraktsioonidele alus pandi.
Linda Jahilo

Katkend: Kogu elu, Hea Lugu 2017. Tlk Piret Pääsuke. Lk 58 – 66.

SÜGISEL; PEAAEGU POOL AASTAT PEALE LAVIINIVARINGUT lahkus Egger orust, et firma töödega edasi minna. Raskeks puudelangetustööks teda siiski enam kasutada ei saanud.
„Mida me sinusugusega peale hakkame?” küsis ärijuht, kui Egger oli hääletult üle vaiba kohale longanud ja seisis nüüd noruspäi ta kirjutuslaua ees. „Sa ei kõlba ju enam millekski.” Egger noogutas ja ärijuht ohkas. „Mul on kahju sellest, mis su naisega juhtus,” ütles ta. „Aga ära hakka mitte mõtlemagi, et see oli kuidagi lõhkamistega seotud. Viimane lõhkamine toimus paar nädalat enne laviini!”
„Ei hakka,” lausus Egger. Ärijuht keeras pea viltu ja vaatas mõnda aega aknast välja.
„Või siis usud ehk, et mäel on mälu?” päris ta äkki. Egger kehitas õlgu. Ärijuht kallutas end kõrvale, tõi kuuldavale röhatuse ja sülitas plekk-kaussi, mis seisis ta jalge juures. „Hea küll,” leidis ta lõpuks. „Firma Bittermann & Pojad on senimaani ehitanud seitseteist köisteed ja võid mind uskuda, et need ei jää viimasteks. Inimesed on päris pöörased selle järele, et oma laudadel mäest alla sõita.” Ta lükkas kausi kinganinaga kirjutuslaua alla ja vaatas Eggerile tõsisel ilmel otsa. „Ainult taevaisa võib teada, miks see nii on,” ütles ta. „Igatahes tuleb teesid hooldada, köisi kontrollida, plokirattaid määrida, vagunite katuseid puhastada ja nii edasi. Sul ei pea ju alati kindel pind jalge all olema, või kuidas?”
„Arvatavasti mitte,” vastas Egger.
„Siis on hästi,” ütles ärijuht.

Egger määrati väikesesse rühma, mis koosnes käputäiest sõnaahtratest meestest, kelle habetunud, mäestikupäikeses parkunud näod vaevu mingit meeleliigutust reetsid. Suletud kastiga veoautos, enamasti koormaruumis pinkidel küürutades, liikusid nad aina rohkematel tõrvatud mägiteedel ühe köistee juurest teise juurde ning võtsid teha hooldustöid, mis olid liiga keerukad, et neid võinuks lasta kohalikel tööliste ära teha. Istudes puitalusel, mis oli vaid ühe julgestusköiega ja käsitsi pidurdatava rullmehhanismiga terasvaieri külge kinnitatud, oli Eggeri ülesanne libiseda aegamisi alla orgu, vabastada köied ja kandeliigendid tolmust, jääst või lindude kuivanud väljaheidetest ning need lõpuks uuesti üle õlitada. Keegi seda ülesannet ei ihaldanud, liikusid jutud, et varasematel aastatel olid kaks meest, mõlemad kogenud mägironijad, alla kukkunud ja surma saanud, kas siis tähelepanematusest või mingi materjali vea või lihtsalt tuule tõttu, mis terasvaiereid mõnikord mitme meetri võrra ühele või teisele poole õõtsuma pani. Kuid Egger ei kartnud. Ta teadis, et ta elu ripub peenikese nööri otsas, ent niipea kui ta oli ühe kandetala peale roninud, rullmehhanismi kohale seadnud ja julgestuskarabiini külge haakinud, tundis ta, kuidas muutus sisimas rahulikuks ning kuidas segased ja meeleheitlikud mõtted, mis musta pilvena ta südant ümbritsesid, mäestikuõhus pikkamisi hajusid, kuni järele ei jäänud muud kui puhas kurbus.
Palju kuid liikus Egger nõndamoodi läbi orgude, magas öösiti veoautos või kuskil odavas pansionis või kõlkus päevad läbi maa ja taeva vahel. Ta nägi, kuidas mägedele laskus talv. Ta töötas tihedas lumesajus, kraapis traatharjaga köielt jääd ja lõi tugipostidelt pikki purikaid lahti, mis sügavuses ta all vaikse klirinaga purunesid või hääletult lumme neelati. Kauguses kuulis ta sageli laviinide tuhmi kõmisemist. Mõnikord tundus see lähenevat ja ta vaatas üles nõlva poole, oodates tohutut valget lainet, mis lükanuks teda tükk maad enda ees edasi ja lõpuks rullunuks tast üle koos köiega, terasvaieritega ja kogu maailmaga. Kuid iga kord vaibus kõmin ja taas oli kuulda hakkide heledaid hüüdeid.
Kevadel viis tee ta tagasi orgu, kuhu ta mõneks ajaks pidama jäi, et vabastada Sinise Liesli sihti ajupuudest ja parandada väikseid pragusid kandepostide vundamentides. Taas leidis ta peavarju „Kuldse Soku juures”, samas toas, kus oli veetnud nii palju päevi oma murdunud jalgadega. Igal õhtul tuli ta surmväsinult mäelt alla, sõi voodiserval istudes ära viimased palad oma päevasest toidunormist ja vajus raskesse, unenägudeta unne niipea, kui pea padjale pani. Kord ärkas ta keset ööd kummalise tunde peale ja nägi lae all asuva tolmuse aknakese poole vaadates, et seda katsid üleni loendamatud ööliblikad. Loomakeste tiivad näisid kuuvalgel helendavat ja tekitasid vastu klaasi lüües vaevu kuuldavat, paberjat heli. Silmapilgu vältes mõtles Egger, et nende ilmumine peab olema mingi märk, kuid ta ei teadnud, mida see peaks tähendama, niisiis sulges ta silmad, ja püüdis uuesti magama jääda. Need on ju ainult liblikad, mõtles ta, mõned väikesed rumalad ööliblikad, ja kui ta varahommikul ärkas, olid need kadunud.
Ta jäi mõneks nädalaks orgu, mis – niipalju, kui ta näha võis – oli kõigiti laviiniõnnetuse tagajärgedest toibunud, siis liikus ta edasi. Ta oli hoidunud oma maalappi üle vaatamast või kalmistule minemast, ka väikesele kasepuust pingile polnud ta istunud. Ta rändas edasi, rippus mägede vahel õhus ja nägi aastaaegu enda alt läbi libisemas justkui värvilisi pilte, mis talle midagi ei öelnud ja millega tal mingit pistmist polnud. Hiljem meenutas ta laviinijärgseid aastaid kui tühja, vaikivat aega, mis õige aeglaselt ja peaaegu märkamatult taas eluga täitus.
Kui ta ühel selgel sügispäeval liivapaberi rull käest pudenes ja justkui ülemeelik sokuke nõlva mööda alla kargas, kuni lendas lõpuks üle kaljunuki ja kadus sügavusse, jäi Egger esimest korda üle pika aja seisma ja ümbrust silmitsema. Päike oli madalal ja ka kauged mäetipud olid näha nii selgelt, nagu oleks keegi need äsja taeva taustale maalinud. Päris lähedal kasvas üksik, lõkendavalt kollane mägivaher, veidi maad eemal sõid lehmad rohtu ja heitsid pikki, kitsaid varje, mis rändasid koos nendega samm-sammult üle aasa. Väikese vasikalauda katuseserva all istus grupp matkajaid. Egger kuulis, kuidas nad omavahel rääkisid ja naersid, ning nende hääled tundusid ühtaegu võõrad ja meeldivad. Ta mõtles Marie häälele ja sellele, kui meelsasti oli ta seda kuulanud. Ta püüdis meenutada selle hääle meloodiat ja kõla, kuid see ei tahtnud õnnestuda. „Kui mulle oleks jäänud vähemasti ta hääl!” ütles ta kõvasti iseendale. Siis veeres ta rullikul aeglaselt järgmise vaieripostini, ronis alla ja läks liivapaberit otsima.
Kolm päeva hiljem, pärast seda, kui oli veetnud terve rõske päeva ühe mägijaama soklineetidelt rooste mahakraapimisega, hüppas Egger õhtul veoautokastist maha ja läks väiksesse pansioni, kus elas koos teiste meestega. Teel oma tuppa möödus ta pansioni perenaise marineeritud kurkide järele lõhnavast elutoast. Vana naine istus üksi laua ääres. Ta oli toetanud küünarnukid lauale ja hoidis nägu käte varjus. Tema ees seisis suur raadioaparaat, millest muidu kõlas sel kellaajal kas puhkpillimuusika või Adolf Hitleri ärritatud kõnevaling. Sedapuhku oli raadio vakka ja ja Egger kuulis vana naise vaikset puhkimist, kui too vastu käsi hingas. „Kas teil on halb?” küsis ta.
Perenaine tõstis pea ja vaatas Eggerile otsa. Tema näol oli näha sõrmede jälgi – kahvatuid triipe, mis nüüd aegamisi uuesti verega täitusid. „Me oleme sõjas,” ütles ta.
„Kes seda väidab?” küsis Egger.
„Noh, raadio,” ütles vana naine ja heitis raadiole tigeda pilgu. Egger vaatas, kuidas ta endal kuklast haaras ja kahe kiire liigutusega juuksesõlme vallandas. Vanakese juuksed langesid üle turja, pikad ja kollakad nagu linakiud. Ta õlad vappusid natuke, otsekui hakkaks ta kohe nuuksuma. Aga siis tõusis ta püsti ja läks Eggerist mööda ja läbi koridori välja, kus teda tervitas hatune kass, keerutades veidi aega ta jalgade ümber, enne kui nad mõlemad koos nurga taha kadusid.
Järgmisel hommikul asus Egger teele kodu poole, et siis end sõjaväeteenistusse meldida. See polnud otsus, mis oleks tulnud mingitest kaalutlustest kantuna. See lihtsalt oli äkitselt olemas, justkui kaugelt hüütud kutse, ja Egger teadis, et peab sellele järgnema. Juba seitsmeteistaastasena oli ta kord ülevaatusele kutsutud, kuid toona oli Krantzstocker edukalt vastu vaielnud ja nimelt argumendiga, et kui ta kallis kasupoeg (kes muide oli ka perekonnas kõige tublim tööjõud) tema käte vahelt ära kistakse, et ässitada poiss makaroniõgijate või (veel hullem) konnaõgijate kallale, siis võib jumala eest tal kohe kogu talu perse alt maha põletada. Tookord oli Egger salamisi talunikule tänulik olnud. Tal polnud oma elus küll midagi kaotada, kuid siiski oleks olnud veel midagi võita. Nüüd oli see teisiti.
Kuna ilm püsis enam-vähem talutav, asus ta jalgsi teele. Ta sammus terve päeva, veetis öö ühes vanas heinaküünis ja liikus juba enne päikesetõusu jälle edasi. Ta kuulatas ühtlast suminat telefonitraatides, mis olid hiljaaegu tõmmatud peenikeste postide vahele piki teesid, ja ta vaatas, kuidas esimeste päikesekiirtega kasvasid mäed ööst välja, ning kuigi oli ta seda vaatemängu juba tuhandeid kordi näinud, liigutas see teda sedapuhku iseäralikul moel. Ta ei suutnud meenutada, et oleks kunagi enne elus midagi nii ilusat ja samaaegselt hirmuäratavat näinud.
Eggeri peatus külas jäi lühikeseks. „Te olete liiga vana. Pealegi te lonkate,” ütles ohvitser, kes istus „Kuldse Soku juures” valge linaga kaetud ja väikese haakristilipuga kaunistatud kõrtsilaua taga ja moodustas koos külavanema ja ühe eaka masinakirjutajaga läbivaatuskomisjoni.
„Ma tahan sõtta minna,” ütles Egger.
„Usute, et veermahtil läheb teiesugust tarvis?” küsis ohvitser. „Kelleks te meid peate?”
„Ära ole rumal, Andreas, ja mine tagasi oma tööle,” ütles külavanem ja sellega oli asi lõpetatud. Masinakirjutaja vajutas ühelehelisele aktile templi peale ja Egger pöördus tagasi köisteede juurde.
Veidi vähem kui nelja aasta pärast, tuhande üheksasaja neljakümne teise aasta novembris seisis Egger sama komisjoni ees, sedapuhku siiski mitte vabatahtlikult, vaid teenistusse kutsutuna. Tal polnud aimugi, miks veermahtil nüüd korraga siiski temasugust tarvis läheb, igatahes näis, et ajad on muutunud.
„Mida te oskate?” päris ohvitser.
„Ma tunnen mägesid,” vastas Egger. „Ma oskan terasköisi lihvida ja kalju sisse auke taguda.”
„Väga hea,” leidis ohvitser. „Kas te olete midagi kuulnud Kaukasusest?”
„Ei,” vastas Egger.
„Sellest pole midagi,” vastas ohvitser. „Andreas Egger, ma kuulutan teid sõjategevuseks kõlbulikuks. Teie auväärseks ülesandeks saab ida vabastamine!”
Egger heitis pilgu aknast välja. Öösel oli hakanud vihma sadama, jämedad piisad latsatasid vastu klaasi ja muutsid kõrtsiruumi hämaraks. Silmanurgast nägi ta, kuidas külavanem aeglaselt laua kohale kummardus ja lauaplaati põrnitsema jäi.

Ühtekokku veetis Egger rohkem kui kaheksa aastat Venemaal, sellest siiski isegi mitte kahte kuud rindel, ülejäänud aja sõjavangide laagris kuskil Musta mere taguste steppide avaruses. Olgugi et ülesanne näis alguses üsnagi selge (ida vabastamise kõrval oli vaja kindlustada naftaleiukohti, samuti kaitsta ja hoida korras kavandatud naftatootmisrajatisi), poleks ta juba mõne päeva pärast suutnud enam täpselt öelda, miks ta seal oli ja mille eest või kelle vastu ta õigupoolest võitles. Oli tunne, nagu oleks nendes pigimustades Kaukaasia talveöödes, mil horisondil õilmitsesid mäeharjad kaitsetules justkui helendavad lilled ja heitsid vastukuma sõdurite hirmunud või meeleheitel või nüristunud nägudele, iga mõte mõttekusest või mõttetusest juba eos lämmatatud. Egger ei pärinud midagi. Ta täitis käske, see oli kõik. Üldiselt oli ta arvamusel, et tal oleks võinud hoopis hullemini minna.

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar