Daniel Defoe

5. sept. 2019 at 12:59 p.l. (Daniel Defoe)

Daniel Defoe portree pilt

Daniel Foe (prantsuse aadliseisuse tunnuse de on ta oma nimele ise lisanud) sündis 1659., 1660. või 1661. aastal Londonis küünlavalmistaja pojana. Tema lapsepõlves toimus Londonis järjestikustel aastatel kolm jõhkrat sündmust: Hollandi sõjalaevastik tungis Thamesi jõele ja ründas Londonit; puhkes Londoni katk, mis tappis 70 000 inimest (Defoe on kirjutanud sellest raamatu); puhkes Londoni tulekahju, kus jäid tema linnaosas alles vaid kolm maja, üks neist Foe’de oma. Isa kasvatas teda rangelt puritaanlikus vaimus (puritaanid olid inglise kalvinistid ehk mitteanglikaani protestandid) ning hariduse sai ta Charles Mortoni Stoke Newingtoni Lahkusuliste Akadeemias. Tema kirjutamisstiilis arvatakse olevat Mortoni mõju (Charles Mortonist sai hiljem Põhja-Ameerikas 1636 asutatud Harvardi Ülikooli asepresident).

Kirikuteenri asemel sai Danielist kaupmees, kes kaubitses riiete, tubaka, austrite, veiniga. Kaubandus oli ta lemmikteema hilisemates pamflettides ja esseedes. Ise ei tegutsenud ta sugugi alati oma kirjutiste kohaselt. Ta armastas laia joont – ostis maamõisa, laeva ning pidas kärpkaslasi aafrika tsiibeteid parfüümi koostisosa tootmiseks, ent ei saanud kuidagi lahti tehtud võlgadest. Ta kaevati kaheksa korda kohtusse. Ta pügas kärpkasside äris oma ämma. Abiellus ta 1684 Mary Tuffley nimelise naisega, neil oli kaheksa last, kellest kuus jäid elama. Vaatamata abieluga saadud kaasavarale kestis tema võitlus oma võlgadega ning enda võlgnike eest varjamine edasi ja nii kogu elu.

Defoe esimene märkimisväärt kirjatöö oli „An Essay upon Projects“ („Esse projektidest“, 1697), kus oli toodud rida abinõusid sotsiaalse ja majandusliku olukorra parandamiseks. Oma kuulsaimas poeemis „The True-Born Englishman“ („Puhastverd inglane“) pilkas ta mõningate ringkondade püüdu rahvuslikule verepuhtusele, kaitstes seega Hollandist pärit kuningas William III-t. 1702 kirjutas ta oma kurikuulsa pamfleti „The Shortest Way With the Dissenters“ („Lühim viis käsitseda lahkusulisi“), millega naeruvääristas tooride (Tories) verejanulist püüdu puritaanlust välja juurida. Toore too pamflett aga naerma ei ajanud, nad paigutasid ta Newgate’i vanglasse. Seal sepistas ta poeemi „Hymn to the Pillory“ („Kiidulaul häbipostile“). Seda poeemi müüdi tänavail ja kui Defoe siis häbiposti pandi, olevat rahvas kivide ja muude valu tekitavate esemetega loopimise asemel visanud talle lilli ja joonud ta terviseks. Troonile oli just tõusnud kuninganna Anna, tooride mõjuvõim oli seks korraks otsa saamas ning Defoe vabastati vanglast tingimusel, et ta hakkab viigide (Whigs) valitsuse heaks spioneerima. Ta nuhkis Šotimaal šotlaste meelsuse järele, kellest enamik ei tahtnud sugugi Inglismaaga uniooni asuda. Inglise-Šoti unioon kehtestati Inglismaa poolt siiski 1707 ja püsib Ühendatud Kuningriigis tänini.

1703 tabas Briti saari ainsa teadaoleva juhuna orkaan, milles 8000 inimest elu kaotas. Defoe kirjutas silmaga nähtu põhjal loodusnähtusest aruande „The Storm“ („Torm“).

Ta tegutses agaralt ajakirjanikuna mitmete varjunimede all, saades tuntuks oma hoolimatu ja õela kirjutamisviisiga. Ta varjunimedest kummalisim oli Heliostapolis, Kuu Keisri Sekretär. Laialt loetud autorina tekitas ta omale hulga vaenlasi. 1715. aastal ta laimamise eest korra koguni vangistati. Hispaania Pärilussõja ajal asutas ta perioodilise väljaande „A Review of the Affairs of France and of All Europe“ („Ülevaade Prantsusmaa ja kogu Euroopa asjadest“), mis ilmus algul kord, siis kolm korda nädalas vahetpidamata 1704…1713, sarnanedes tänapäevaste ajalehtedega. 1716…1721 andis ta välja veel mitut ajalehte.

Romaanid, mis tõid talle tänini kestva tuntuse, kirjutas ta 1719…1724: “Robinson Crusoe” 1719, „Captain Singleton“ („Kapten Singleton“) 1720, „Colonel Jack“ 1722, “Moll Flanders” 1722, „Roxana:The Fortunate Mistress“ („Roxana, õnnelik emand“) 1724.

Romaani „Robinson Crusoe“ loetakse üheks maailma kõigi aegade tuntuimaks raamatuks. Robinsoni prototüübiks oli šotlane Alexander Selkirk, kes pandi ta omal valikul karistuseks allumatuse eest 1704. aastal Juan Fernandeze saarele Vaikses ookeanis sadu miile eemal Tšiili rannikust. 1709 korjas kapten Woodes Rogers ta sealt üles. Defoe merehädaline Robinson viibis üksikul saarel aga kakskümmend kaheksa aastat.

Esialgu aga „Robinson Crusoe“ lugejate seas väga suuri laineid ei löönud, Jonathan Swift üritas oma romaanis „Gulliveri reisid“ seda koguni parodeerida. Just „Moll Flanders“ sai väga populaarseks ja tõi autorile kuulsuse ta kaasaegsete seas. Defoe oli ajakirjanikuna kirjutanud korduvalt kurjategijaist ja lõi omale sellega seaduserikkujaist kirjutaja maine.

Katkend: Robinson Crusoe, Tänapäev 2014, tlk Valter Rummel. Lk 167 – 175.

Ja nüüd ma nägin, kui kerge on Kõigevägevamal isegi inimese kõige viletsamat olukorda veel viletsamaks muuta. Nüüd vaatasin ma tagasi oma mahajäetud üksikule saarele kui kõige mõnusamale paigale maailmas, ja mu süda ei igatsenud muud midagi kui vaid jälle seal olla. Kirglikus palves sirutasin ma oma käed ta poole välja ja hüüdsin: „Oo, mu õnnis maa! Iial ei näe ma enam sind! Oh ma õnnetu, mis minust küll saab!” Ja siis ma noomisin end tänamatuse pärast ja meenutasin, kuidas ma olin oma üksiklaseelu pärast nurisenud ja mida kõike ma nüüd küll selle eest ei annaks, et jälle sinna kaldale pääseda!
Nii see on, et mitte kunagi ei näe me oma olukorda õiges valguses, enne kui me oma nahal veel hullemat tunda saame, ja kunagi me ei oska hinnata neid hüvesid, mis meil on, enne kui neist ilma oleme jäänud. Vaevalt, et on võimalik ette kujutada seda masendust, mis mind valdas, kui ma nägin, et mind mu armastatud kodusaarest (sest seda ta mulle nüüd oli) juba kuue miili kaugusele ääretule ookeanile oli triivitud ja et ma igaveseks pidin jätma lootuse sinna veel kord tagasi jõuda. Siiski sõudsin ja sõudsin ma, kuni mul veel vähegi jõudu jätkus, ja püüdsin paati nii palju põhja poole (see tähendab vastuhoovuse poole) hoida, kui iganes suutsin; keskpäeva paiku, kui päike lagipunktist läände hakkas vajuma, tundsin äkki, kuidas mulle kagu kerge tuulehingus näkku puhus. See tõstis pisut tuju, eriti veel siis, kui umbes poole tunni pärast juba päris vali tuul puhuma hakkas. Ma olin selleks ajaks juba saarest hirmus kaugele triivinud, ja kui ilm oleks juhtunud vähegi pilves olema või uduseks minema, oleksin ma igal juhul otsa saanud, sest mul polnud paadis kompassi, nii et kui ma oleksin kord saare silmist kaotanud, poleks ma enam kuidagi osanud õigesse suunda hoida; aga õnneks püsis ilm selge, ma seadsin masti jälle püsti, tõmbasin purje üles ja püüdsin võimalikult põhja poole hoida, et hoovusest välja pääseda.
Niipea kui ma olin jõudnud masti ja purje korda seada ja paat allatuult libisema hakkas, märkasin ma, et hoovuses oli mingi muutus tekkimas, sest vesi hakkas selgemaks minema; seal, kus vool oli tugev, oli vesi sogane, niipea aga, kui ma nägin, et vesi muutus selgemaks, märkasin ma, et ka hoovuse jõud hakkas nõrgemaks jääma; ja varsti ma nägin, kuidas umbes poole miili kaugusel idas lained vastu kaljurahne peksid: kaljud sundisid hoovust jälle hargnema, ja sellal kui peaharu kaldus rohkem lõuna poole, kaljusid kirdesse jättes, keeras teine haru, saanud kaljudelt tugeva vastulöögi, otsa ringi ja tekitas võimsa keeriselise vastuhoovuse, mis suundus marulise voona loodesse.
Ainult need, kes teavad, mida see tähendab, kui tapalaval olijale viimasel hetkel armuandmise sõnum tuuakse, või mida tunneb inimene, kes pääseb röövlite käest hetkel, kus tal nuga juba kõril on, üksnes need mõistavad seda ootamatut rõõmu, mida ma nüüd tundsin, ja seda õhinat, millega ma oma paadi sellesse vastuhoovusesse juhtisin; ja kuna tuulgi veel paisus, siis pingutasin ma veel reipalt purje, ja niiviisi, tugev hoovus kiilu all, kihutasin rõõmsalt pärituules tagasi.
See vastuhoovus kandis mind umbes kolme miili võrra saare poole tagasi, aga ligi kuue miili jao põhja poole sellest paigast, kust see mind avamerele oli triivinud, nii et saarele liginedes leidsin ma end selle põhjarannikult, see tähendab, saare teisest otsast, mis oli lausa selle paiga vastas, kust ma olin välja sõitnud.
Kui ma olin umbes kolme miili jao selles vastuvooluses või keerises sõitnud, märkasin ma, et see hakkab nõrgaks jääma ega suuda mind enam edasi kanda. Jah, ma märkasin, et nende kahe tugeva hoovuse vahel, millest üks oli lõunapoolne, mis mind ulgumerele oli kandnud, ja teine põhjapoolne, teisel pool, kolme miili kaugusel, niisiis, nende kahe vahel, saare kiiluvees, on meri täiesti vaikne ega voola üheski suunas; ja kuna puhus paras, mulle soodne briis, siis ma tüürisin otse saare poole, ehkki mitte enam nii priskel sõidul nagu enne.
Umbes kella nelja paiku õhtul, kui ma olin ligi kolme miili kaugusel saarest, nägin ma, et minu õnnetuse põhjustanud kaljuse neeme tipp, mis, nagu öeldud, lõunasse sirutus ja hoovuse sinna kanti suunas, sünnitas tõepoolest põhja poole pöörduva vastuhoovuse; ja see paistis üsna tugev olevat, ei langenud aga ühte minu kursiga, mis viis läände. Priske tuule abil pääsesin ma sellest hoovusest aga siiski läbi ja jõudsin umbes tunni aja pärast miili kaugusele rannast, kus meri oli vaikne, kust ma peagi maale pääsesin. Kui ma kaldale jõudsin, langesin ma põlvini ja tänasin Jumalat pääsemise eest, otsustades kõrvale heita kõik mõtted sellest, et ma siit paadiga peaksin pääsemist otsima; ja kui ma olin end veidi kaasas oleva söögi-joogiga kosutanud, tõmbasin ma paadi väikesesse lahesoppi, mille ma puude alt avastasin, ja heitsin magama, kuna ma olin pingutusest ja väsimusest lausa nõrkemas.
Ma olin nüüd tõsises kimbatuses, sest ma ei teadnud, kustkaudu oma paadiga koju minna: ma olin liiga palju ohtusid üle elanud ja tundsin seda kanti siin liiga hästi, et püüda endist teed mööda tagasi minna; seda aga, mis teisel pool saart võis olla (ma mõtlen selle läänekülge), ma ei teadnud, ega olnud mul ka mingit tahtmist uuesti hea õnne peale välja minna; järgmisel hommikul otsustasin ma niisiis piki randa lääne poole liikuda ja vaadata, kas seal ei leidu mõnda abajat, kuhu ma saaksin oma fregati varjule jätta, et ta oleks seal vajaduse korral jälle võtta. Ja kui ma olin kolm miili või midagi selles ringis piki randa liikunud, jõudsin ma ühte hästi toredasse abajasse ehk lahesoppi, mis oli miili jagu lai ja ahenes tillukeseks jõesuudmeks, kust ma leidsin oma paadile väga sobiva paiga, kus ta võis seista nagu mõnes eraldi selles otstarbeks tehtud dokis. Sinna ma ta siis juhtisingi, sidusin kõvasti kinni ja läksin kaldale, et ringi vaadata ja uurida kus ma olen.
Peagi selgus, et ma olin vaid veidi maad sellest paigast mööda purjetanud, kus ma kunagi jalgsi olin käinud; nii ma siis võtsin paadist üksnes püssi ja päevavarju, sest ilm oli kohutavalt palav, ja läksin kõndima. Pärast õnnetut merereisi tundus see teekond üsna mõnus, ja õhtuks jõudsin ma oma vanasse suvemajja, kus leidsin kõik omal kohal olevat; hoidsin siin alati kõik korras, kuna see oli, nagu ma eespool ütlesin, minu maamaja.
Ma ronisin üle tara ja heitsin puude varju pikali, et jalgu puhata, sest ma olin hirmus väsinud, ja jäin magama; aga kujuta nüüd ette, armas lugeja, missugune pidi olema minu imestus, kui mind äkki äratas unest hääl, mis hüüdis mitu korda minu nime: „Robin! Robin! Robin Crusoe! Vaene Robin Crusoe! Kus sa oled, Robin Crusoe? Kus sa oled olnud?”
Ma olin hommikusest sõudmisest ja pärastlõunasest kõndimisest nii väsinud, et olin langenud nagu surmaunne ega suutnud esialgu kohe ärgatagi, ja niiviisi pooleldi unes, pooleldi ärkvel olles ma mõtlesin, et kuulen seda häält unes; aga kui hääl endist viisi „Robin Crusoe! Robin Crusoe!” kordas, ärkasin ma viimaks üles ja olin algul koledasti kohkunud ja kargasin ülimas jahmatuses püsti; aga vaevalt sain ma silmad unehägust lahti, kui nägin Pollyt tara harjal istumas, ja nüüd ma teadsin kohe, et temap see oligi, kes mind hüüdis, sest just niisuguse kaebliku häälega olin ma sageli temaga rääkinud ja teda õpetanud, tema aga oli selle kõik nii hästi ära õppinud, istus muudkui mu sõrme otsas, pani noka otse vastu minu nägu ja karjus: „Vaene Robin Crusoe! Kus sa oled? Kus sa oled olnud? Kust sa siia said?” ja muud seesugust, mida olin talle õpetanud.
Aga olgu küll, et ma papagoi ära tundsin ja teadsin, et see tõepoolest keegi muu ei saanud olla, kulus ometi tükk aega, enne kui ma oma meelerahu tagasi sain. Kõigepealt ei suutnud ma kuidagi mõista, kuidas see lind küll siia sai, ega sedagi, miks lendas ta just siia ja ei kuhugi mujale; aga kuna mul polnud enam mingit kahtlust, et see pole keegi muu kui mu ustav Polly, siis sirutasin ma pikemalt mõtlemata käe välja ja hüüdsin teda nimepidi; otsekohe oli seltsiv lind mu juures, istus mu pöidlale, nagu ta seda alati oli harjunud tegema, ja jätkas vadistamist: „Vaene Robin Crusoe! Kust sa siia said? Kus sa oled olnud? ” Just nagu oleks ta kohutavalt rõõmus, et mind jälle nägi; ja nii ma võtsin ta koju minnes kaasa.
Nüüd on mul merel uitamisest mõneks ajaks isu täis, ja andis tükk aega istuda ja nendest ohtudest mõtiskleda, mis mulle osaks olid saanud. Oleks muidugi hea olnud, kui mu paat jälle siin rannas käepärast võtta oleks olnud, aga ma ei teadnud, kuidas selle ületoomisega hakkama saada. Mis puutub saare idakülge, mille ma olin läbi sõitnud, siis teadsin ma hästi, et sealtkaudu küll riskida ei tasu: juba üksnes paljast mõttest sellele teekonnale väratas mu süda sees ja tardus veri soontes; ja mis saare teise külge puutub, siis oli mul teadmata, kuidas seal lood võisid olla. Aga oletades, et seal on hoovus niisama tugev nagu siinpool, võis mind sealgi ähvardada oht, et hoovus mind saarest mööda viib ja ulgumerele kannab; ja seda silmas pidades otsustasin ma ilma paadita läbi ajada, ehkki selle tegemiseks ja vettelaskmiseks oli nii palju tööd ja vaeva kulunud.
Niisuguses leebes meeleolus veetsin ma ligi aasta ja elasin rahulikku üksiklaselu, nagu te ise arvata võite; ma olin mõttes juba oma olukorraga leppinud, ja niiviisi täielikult Kõigevägevama meelevalda andes leidsin end tõepoolest igas suhtes õnnelikult elavat ega tundnud igatsust millegi muu kui üksnes inimeste seltsi järele.
Ma arendasin sel ajal oma oskusi kõigis neis käsitööharudes, millega elu sundis mind tegelema, ja ma arvan, et minust oleks võinud vajaduse korral päris hea puusepp saada, eriti kui silmas pidada, kui vähe mul tööriistu oli.
Ka savianumate valmistamises jõudsin ma ootamatult kõrgele järjele ja mõtlesin välja, kuidas neid ratta peal teha, mis kergendas tohutult mu vaeva ja mille tulemusena ka nõud paremad välja tulid – said nad nüüd ju endiste viletsate plötserdiste asemel ümarad ja nägusad. Aga ma arvan siiski, et ma pole ühegi oma kätetöö üle niisugust uhkust tundnud ega ühestki oma avastusest niisugust rõõmu leidnud nagu siis, kui ma sain hakkama piibu meisterdamisega; ja ehkki see valmiskujul (nagu muudki mu savitooted) nägi välja üsna näotu ja rohmakas, oli ta ometi parasjagu tugev, ja ka tõmme oli tal korralik; ma jäin temaga ütlemata rahule, sest ma olin juba ammuilma suitsetama harjunud; muidugi oli ka laevas piipe olnud, aga ma olin need algul ära unustanud, sest ma arvasin, et saarel tubakat ei leidu, hiljem aga, kui ma uuesti laevas käisin, ei sattunud ma enam ühtki piipu nägema.
Tublisti paranes ka minu korvipunumisoskus; ma tegin neid suurel hulgal, nii nagu vajadus nõudis ja nagu ma neid välja oskasin mõelda; ja ehkki nad ei tulnud kuigi kenad välja, olid nad selle eest hästi otstarbekad ja sobisid igasuguste asjade hoidmiseks või kojutassimiseks. Kui ma näiteks lasksin metsas kitse, tõmbasin ma selle kere puu otsa, nülgisin ja tükeldasin ära ja tõin korviga koju; sama lugu oli kilpkonnadega: ma tükeldasin nad kohapeal ära, võtsin munad välja, lõikasin viilaka või paar liha (sest sellest mulle jätkus), tõin kõik selle korvis koju ja jätsin ülejäänu sinnapaika. Suurtes sügavates korvides hoidsin ma vilja; niipea kui see kuivaks sai, hõõrusin ma terad kohe peadest välja, sõelusin läbi ja panin suurtesse korvidesse hoiule.
Ma märkasin, et mu püssirohuvarud olid tunduvalt vähenema hakanud. See oli juba seda sorti kadu, mida mul polnud võimalik enam taastada, ja ma hakkasin tõsiselt aru pidama, mida siis peale hakata, kui püssirohi kord päris otsa saab, see tähendab, kuidas ma siis hakkan kitsi püüdma. Eespool ma juba rääkisin, kuidas ma kolmandal saarel oleku aastal kitsetalle kodustasin; ma lootsin ka sokku tabada, aga see ei läinud mul kuidagi korda; viimaks oli mul tallest juba vana kits saanud, ja kuna mul ei jätkunud südant teda tappa, siis ta suri lõpuks lihtsalt vanadusnõrkusesse.
Elasin nüüd üheteistkümnendat aastat saarel, ja kuna mu püssirohi, nagu öeldud, hakkas lõppema, asusin ma otsima võimalust, kuidas kitsi lõksu või püünise abil elusalt püüda; eriti tahtsin ma mõnd tiinet emaslooma kinni püüda. Alustasin silmustega; ma panin neid mitu tükki maha, ja ma arvan, et loomad rohkem kui üks kord mu püünistesse ka kinni jäid, aga et need olid mul viletsad (sest mul polnud ju traati), siis ma leidsin iga kord, et mu lõksud olid katki tehtud ja sööt ära söödud. Nüüd ma otsustasin hundiauguga katset teha; kaevasin neisse paikadesse, kus kitsed söömas käisid, mitu suurt auku ja katsin need augud pealt punutud kaanega, mille peale ma panin veel paraja raskuse; sellele kaanele puistasin ma mitmel korral odrapäid ja kuiva riisi, langeavad aga jätsin tegemata; ja peagi ma võisin veenduda, et kitsed olid kohal käinud ja vilja ära söönud, sest ümberringi oli nende jalajälgi näha. Lõpuks ma tegin ühel öösel veel kolm lõksu, aga kui hommikul vaatama läksin, nägin ma, et lõksud olid kõik korras, sööt aga läinud. See asi pani mind lausa meelt heitma, aga ma otsustasin siiski oma lõkse veel kord uut moodi proovida. Et lugejat mitte üksikasjadega vaevata, ütlen suisa ära, et kui ma ühel hommikul oma lõkse vaatama läksin, oli ühes neist suur vana sokk, teises aga kolm talle, üks neist isane ja kaks emast.
Mis puutub vanasse sokku, siis sellega ei osanud ma midagi peale hakata; ta oli nii metsik, et ma ei söandanud alla auku teda elusalt välja tooma minna, nagu see mu tahtmine oli; ma oleksin muidugi võinud ta ära tappa, aga selleks polnud mul vajadust ega mõtet; ja niisiis lasksin ma tal lihtsalt minna, ja ta tormaski minema, otsekui oleks tal mõistus hirmust segi läinud. Aga ma ei teadnud tookord veel seda lihtsat tõde, et nälg teeb lõvigi taltsaks. Kui ma oleksin ta kolmeks-neljaks päevaks söömata-joomata auku jätnud ja siis talle lonksu vett ja peotäie terigi visanud, oleks ta olnud niisama vagur nagu talleke, sest kui kitsi korralikult kohelda, on nad kohutavalt terased ja võtavad kergesti õppust. Aga kuna ma tookord seda kõike ei teadnud, siis lasksin ma tal minna; seejärel läksin kolme talle juurde, võtsin nad ükshaaval august välja, sidusin kõik ühe nööri otsa ja toimetasin nad läbi häda koju.
Kulus tükk aega, enne kui nad toitu võtma hakkasid; aga kui ma neile rohelisi viljakõrsi ette heitsin, oli nende kiusatus liiga suur, ja nad hakkasid taltuma. Ja nüüd ma jõudsin arusaamisele, et kui ma tahan ka siis kitseliha süüa, kui mul püssirohi ja haavlid on otsas, ei jää mul muud üle, kui et ma pean selle looma kodustama ja võib-olla neid terve karja oma elamu ümbruses pidama. Siis aga turgatas mulle äkki pähe mõte, et mul tuleb ju kodustatud kitsed metsikutest lahus hoida, sest muidu võivad nad küpses eas niisamasugusteks muutuda; ja selle vastu oli ainult üks abinõu – neid tuli hoida mõnes aedikus, mida ümbritseks kindel põõsas- või vaitara, et loomad, kes on tarasse suletud, sealt välja ega väljastpoolt kedagi sisse ei saaks.

Püsiviide Lisa kommentaar