Erling Kagge

20. juuli 2019 at 12:26 e.l. (Erling Kagge, Uncategorized)

Erling Kagge (1963) on norra maadeuurija, mägironija, jurist, kunstikoguja, poliitik, modell ja kirjanik. Temast sai 1994. aastal esimene inimene, kes läbis „kolme pooluse väljakutse“, jõudes jalgsi nii põhjapoolusele, lõunapoolusele kui ka Džomolungma tippu. Samuti on ta esimene inimene, kes on jõudnud kõrvalise abita nii põhja- kui lõunapoolusele. Pärast selliseid saavutusi läks Kagge Cambridge’i ülikooli filosoofiat õppima ja rajas Norra üheks juhtivamaks kirjastuseks muutunud Kagge Forlagi. Eelmisel aastal ilmus eesti keeles üks Kagge bestselleritest, seikluslik eneseabiraamat „Vaikus müraajastul. Rõõm end maailmast välja lülitada“ (eesti k Post Factum, 2018, tlk Sigrid Tooming). Nagu pealkirigi räägib, on tegu mõtisklusega vaikusest – kuidas leida vaikust maailmast ja iseendast. Ühelt poolt on raamatul tugev seos Kagge uskumatult seiklusrikka eluga, sest tema sõnutsi on just Antarktika kõige vaiksem koht, kus ta on käinud, olgugi et vaikust võib leida ka suurlinnast. Teisalt aga kõneleb raamat sisemisest vaikusest, mida on eriti tugevalt kuulda siis, kui inimene on üksi.

https://headread.ee/uritus/erling-kagge/

Foto: © Lars Pettersen Tinagent

Katkend: Kõnni: Üks samm korraga, Postimees Kirjastus 2019, tlk Sigrid Tooming. Lk 78 – 89.

 

Sokrates oli silmitsi sama probleemiga: „Ja kuidas, sa Sokrates, tahad midagi uurida, kui sa ei tea üldse, mis see on?” selle dilemma üle – ehk Menoni paradoksi üle, mis sai nime sofist Menoni järgi, kes Sokratesele selle küsimuse esitas – on filosoofid juurelnud 2400 aastat. 1942. aastal käis prantsuse filosoof Maurice Merleau-Ponty välja minu meelest hea vastuse. Sellise, mis tuleb tuttav ette kõigile, kes palju kõnnivad: sa mõtled kogu ihuga. Nii pea kui ka kehaga. Ta lähtus mõttest, et keha ei ole ainult aatomite kogum, mis koosneb lihast ja luust. Me tajume, säilitame mälestusi ja mõtiskleme varvaste, jalgade, käsivarte, kõhu, rinna ja õlgadega. Mitte ainult pea ja hingega, nagu väitis Sokrates. Merleau-Ponty taipas midagi, mis on hiljem pakkunud huvi aju-uurijatele ja psühholoogidele: sina ja mina tervikuna peame pidevat dialoogi kõigega meie ümber. „Ei ole mingit sisemist inimest, inimene on maailmas ja tajub ennast ainult maailmas.”

Kui me näeme, haistame ja kuulame, siis – selleks et mõista, mida kogeme – tarvitame juba kehasse ladestunud infot.

Kui lind laulab puuoksal, ei suuda ma eristada häält, mida kuulen, ja lindu, keda kujutan ette teistest kogemustest, mis asuvad mu kehas. Linnulaul, mida sina kuuled, ei sarnane seetõttu sellega, mida mina kuulen, kuigi lind on sama. Kõigil on isiklik kogemus ja võimalik, et salvestatud infol on selles suurem roll kui linnulaulul endal.

 

Samal ajal kui Robert Wilsoni õde pidi õppima kõndima, nägi poiss ise kurja vaeva rääkimisega. Ta kogeles nii, et temast ei olnud peaaegu võimalik aru saada. Wacos, kus perekond elas, ei olnud logopeedi ja vanemad viisid ta spetsialistide juurde New Orleansi, Chicagosse ja Dallasesse. Mitte miski ei aidanud. Teismelisena sai ta kokku ühe baleriiniga, kes seletas talle, kuidas on võimalik rääkima õppida. Nõuanne meenutas talle seda, kuidas tema õde õppis käima. Kui ta oli alustanud ühe sõna ütlemist, ei tohtinud ta närvi minna ega pooleli jätta, vaid pidi katsuma sõna rahulikult lõpuni öelda. Selleks et öelda „wwwwwheneeeeevvvver”, tohtis ta vabalt kasutada mitu minutit. Baleriin mõistis sügavuti, kuidas keha toimib. „Ta ütles mulle ainult seda, et ma pean rääkimiseks rohkem aega varuma, mistõttu ma hakkasin rääkima aeglasemalt ja üsna pea, nii viie-kuue nädala pärast ma ei kogelenudki enam. See oli umbes nii, nagu ma oleksin liikunud paigal tammudes jooksusammul!”

Performance-etenduses „Walking” näib Wilson kasutavat oma lapsepõlvekogemust, et iga asi peab võtma kaua aega. Kui etendust Hollandis mängiti, läks publikul ja tal endal viis tundi, et kõndida Terschellingi saare ühest otsast teise – jalgsi minnes kulub selleks harilikult kolmveerand tundi. „Ma hakkasin üha enam ümbrust märkama ja mu meeleaistingud muutusid. Kõik oli hoopis teistsugune kui siis, kui ma kõndisin jalakäija tempoga.”

Mereõhk, linnud, tuul, liiv, kivid ja silmapiir.

 

Enamasti käin ma kas sokkide väel või paljajalu. Kohe, kui ma olen jõudnud koju, külla või kontorisse, võtan ma kingad jalast. Mitte ainult selleks, et olla viisakas, vaid et liigutada varbaid ning et mu keha  ja jalgealuse vahel ei oleks paksu kummikihti. Kui ma istun kohvikus, eelistan olla sokkisjalu, kingad lükatud laua alla. Ma katsun seda varjata, et pääseda märkustest ja sekka mõnest pahasest ettekandjast.

Kuigi seda ei ole töölkäimisega lihtne sobitada, eelistan ma käia ka sokkideta. Mitte jalgade pärast, vaid enda pärast tervikuna. Et tunnetada puupõrandat, betooni, vaipa, rohtu, liiva, pori ja asfalti. Või sammalt, puuokkaid ja kive. Et tunda, kuidas iga varba, varbapäka, kanna ja pahkluu refleksipunktid – punktid, mis on ühenduses ülejäänud kehaga -, saab maapinnaga vahetult kokku puutuda.

Niisama loomulikult nagu sellesse, et keha vajab päikest, nahk naudib tuult ja kõrvad püüavad linnulaulu, usun ma jalgade vabastamisse. Paljalt on jalad kaitsetumad. Ma pean olema tähelepanelik ja keskenduma, et mitte astuda millegi terava peale ega lüüa end ära millegi kõva vastu.

Nagu eespool mainitud, kirjutas luuletaja Pablo Neruda jalast, mis tahaks olla liblikas või õun, aga tema romantiline mõte saab paari värsi järel otsa. Edasi räägib luuletus, kuidas jalg kaotab ikkagi vabaduse ja peab leppima eluga  pimeduses, ümbritsetuna plastist, kummist või nahast, rutates kiirel sammul sisse-välja poodidest ja büroodest:

 

tal oli vaevalt aega

                 olla paljas armastuses ja unes

 

Öeldakse, et pole midagi uut siin päikse all, aga niisama õige oleks öelda, et pole midagi vana siin päikse all. Filosoof Arne Næss praktiseeris viimast kohalikul kombel: kõik on meie ümber lakkamatult uus.

Ta elas suure osa oma elust Hallingskarvet`mäemassiivi all Tvergasteinis, üksikus mägimajas. Arne nõudis, et me läheneksime sellele iga kord ise teed mööda, olgu vaid mõni sentimeeter viimase raja kõrvalt. Nii pidid tegema kõik tema külalised. Kõigi nende aastate jooksul ei viinud mägimajja kunagi ühtki teerada.

Ta otsustas, et kahe meetri ulatuses peab tema maja ümbritsema looduskaitseala. Selleks et säästa sammaljat tundrakanarbikku, jäätulikaid ja drüüaseid, pidi ta ise, nagu ka kõik tema külalised, astuma kaitsealal ainult kividele, nii et ta saaks aknast jälgida, kuidas taimestik eri aastaaegadel häirimatut elu elab.

Tvergastein oli vist küll ainus mägimaja Norras, kuhu ei viinud sissetallatud rada. Allpool möödus paar loomarada, see oli kõik. Praegu, kaheksa aastat pärast seda, kui Næss siirdus oma viimsele teekonnale, viib majja rada. Ilma Næssi tahteta oli vältimatu, et turistid valisid lihtsaima ja sama tee.

 

Luuletaja Olav H. Hauge elas sünnist surmani Hardangeris Ulvikis oma talus. Maja asub fjordisopis, ümbritsetud kaunitest mägedest. Ulviki hingematvas maastikus algavad peaaegu kõik teekonnad pika mäkketõusuga. Hauge raamaturiiulid olid täis maailmakirjandust ning luuletaja käis ja vestles üksinduses mõttes raamatutest, mida luges, ja kirjanikega, kes olid need kirjutanud, tajudes, kuidas maailm muutub, ja kirjutas luuletuse „Sinu tee”:

 

See on sinu tee.

          Vaid sina

          seda käid. Ja ringi

          ei saa keerata.

 

 

Nii täpselt ongi!  On üks tee. See on sinu oma ja seda minnes sa lood seda, ka siis, kui rändad samu radu. Aga ma ei usu, et „ringi ei saa keerata”. Sa võid alati ringi keerata, igal ööpäeva minutil, aga tagasitee on juba teine.

Hispaania poeet Antonio Machado tundis umbes sama mida Hauge, kui matkas Kastiilia tuulisel kuppelmaastikul tammede all. Säärases looduses, kus „kivid näivad unistavat”. Luuletuses „Kui sa kõnnid, tekib tee” kirjutas ta peaaegu sama mida Hauge:

 Kui sa kõnnid, tekib tee

        ja kui vaatad tagasi,

        näed rada,

        kuhu enam sa ei astu.

 

Pärast Machado lugemist märkis Hauge päevaraamatusse järgmist: „VIIMAKS OMETI KEEGI, KES ON MINUGA ÜHTE MEELT.”

 

Südamekirurg Magdi Habib Yacoub käib iga päev kõndimas. Ühel õhtul põrkasime Genfi järve ääres hotellist väljudes peaaegu kokku. Mäletan siiani vaadet, mille tunnistajaks me olime: õhtupaiste kaunil järvel, ümberringi mäed, ja me peatusime, et lihtsalt vaadata. Ta rääkis, et kavatseb enne magamaminekut kolm-neli kilomeetrit jalutada, ja minult oli sama . Niisiis läksime koos.

Mul vedas.

Küsisin Yacoubilt, mis tööd ta teeb, ja ta rääkis, et on sooritanud umbes 20 000 lahtist südameoperatsiooni. Teised arstid saevad tema jaoks rinnakuluu läbi ja avavad rindkere, seejärel seisatakse natukeseks ajaks patsiendi süda ja hingamine, et Yacoub saaks teha operatsiooni ja minna edasi järgmise patsiendi juurde, kes juba avatud rindkerega ootab. Harilikult on päevas viis operatsiooni.

Üheksa aasta eest oli ta siiranud kaheaastasele tüdrukule uue südame. Operatsiooni käigus peatas ta tüdruku oma südame töö, aga jättis selle kehasse. Kaheksa aastat hiljem hakkas uus süda streikima. Küsimus oli elus või surmas ja Yacoub kutsuti kohale. Ta peatas siiratud südame ja taastas ühenduse tüdruku enda südamega. Vahepeal oli süda kasvanud ja tüdruku kehas terveks saanud. See oli esimene säärane operatsioon, mis õnnestus. Tüdruk sai kiiresti eluvaimu sisse. Täna on ta abielus ja tal on lapsed.

Küsisin, mida ta oli mitme tuhande tuksuva inimsüdame uurimisest õppinud. Yacoub heitis mulle käigu pealt kiire pilgu ja ütles pikemalt mõtlemata: „Käia iga päev kõndimas.” Ta kinnitas mulle, et see nõuanne ei lähe kunagi moest.

Yacoub ei öelnud võib-olla midagi muud kui seda, mida tundis ilmselt mu vanaema ja mida on kogetud mitu tuhat aastat. Moodsa meditsiini isa Hippokrates rääkis 2400 aastat tagasi sama juttu. Ta hoiatas arstide ravivigade eest ja rõhutas, et ükski ravim ei ole laiema toimega, kui seda on ühe jala teise ette asetamine. „Kõndimine on inimese parim ravim.” Usun, et kõnnil on olnud rahva tervise jaoks hoopis suurem tähtsus kui kõigil teistel neil ravimitel, mida on aegade jooksul neelatud.

Kui kreeka filosoof Diogenesele öeldi, et liigutust ei eksisteeri, vastas ta: „Solvitur ambulando” – see laheneb kõndides. Sokrates käis Ateenas ringi, esitas küsimusi ja ajas juttu. Charles Darwin võttis kaks korda päevas jalad selga ja läks oma „mõtlemisrajale”. Søren Kierkegaard oli tänavafilosoof nagu Sokrates. Ta jalutas Kopenhaagenis ringi – „Olen oma parimad mõtted saanud kõndides” -, esitas küsimusi, võttis inimestel ümbert kinni ja saatis neid tüki maad, sai vastuse, laskis käe ümbert lahti ja promeneeris üksi edasi. Pärast läks ta tagasi koju, kuhu ta haruharva kedagi laskis, ja vääristas oma tänavamuljed raamatuteks.

Kui Albert Einsteinil mõte kinni kiilus, läks ta Princetonis metsa, ja selleks et ideid edasi arendada, viis Steve Jobs kolleegid jalutuskäigule. Paljud tema ideede järgijad Silicon Valleys peavad koosolekut kõndides, lootes selle samasugusele mõjule. See toimib. Teeme nii ka minu töökohas, ehkki liiga harva. Usun, et kõik teavad, et väike jalutuskäik tööpäeva keskel võib anda paremaid tulemusi – „… Mulle tundub, et niipea, kui mu jalad lähevad liikvele, saavad mõtted hoo sisse,” kirjutas Henry David Thoreau -, aga siiski on kerge anda järele mõttele, et miski muu on tähtsam.

 

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar