Kerttu Rakke

22. veebr. 2019 at 1:16 p.l. (Kerttu Rakke, Nädala autor 2019) ()

Foto: Viktor Burkivski

Kerttu Rakke (1970) – eesti kirjanik. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli eesti filoloogina, hiljem õppis Eesti Humanitaarinstituudis semiootika magistrantuuris. Töötanud reklaamiagentuurides korrektori ja copywriterina, teinud kaastööd paljudele ajakirjandusväljaannetele.
Kerttu Rakke on kuulutatud Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia nominendiks teose „Häbi” eest.
https://www.kulka.ee/uudised/selgusid-kultuurkapitali-kirjanduse-aastapreemiate-nominendid

Katkend: Häbi, Mitu Juttu 2018, lk 41-46.

Nadka vaatas maailma muutumist kõrvalt, nagu ta ikka tegi. Uudishimulikult, sekkumata. Tema elus oli vähe muutunud. Põhiliselt töö ja kodu, ristsõnad, televiisor ja meelelahutuslikud romaanid, mõnikord jalutuskäigud. Valjal ja Viktoril oli tegemist palju, neil polnud enam ammu aega jalutamas käia. Nadka käis üksinda. Muidugi ta teadis, et kui noorel naisterahval ei sobi üksinda restorani minna, võib ka niisama jalutamist valesti tõlgendada. Aga seda ju vaid juhul, kui jalutaja oleks olnud väljakutsuvalt riides või käituks ühemõtteliselt, mõtles Nadka. Pealegi ei tekkinud tal jalutades kunagi ühtki intsidenti. Keegi ei tülitanud teda, keegi peaaegu ei märganudki teda.

Nadka riided olid küll moekad, aga tagasihoidlikumas stiilis kui teistel. Tema seljas nägid kõik riided nagunii välja nagu iseenda koopiad, nagu oleksid nad kombeõpetuse tunnis riielda saanud ja seepeale igasuguse seksikuse minetanud. Riided ei kaunistanud Nadkat, nagu ei kaunistanud Nadka ka neid, kuigi Nadka kõndis alati sirge seljaga, nagu vaja, isegi kontsadel kõndides.

Valja ja Viktor elasid hästi, mõlemad olid oma karjääriredelil edasi astunud. Viktor kamandas mitut osakonda ja sõitis välismaa autoga, Valja aga oli kaadriosakonna juhataja. Lisaks oli tal turul oma kiosk, kus naabrinaine müüjana töötas – nagu ta kunagi öelnud oli, võttis ta kauplemist endiselt nagu hobi. Valja ise leti taga ei seisnud, mängis prouat ja käis Viktorile peale, et nad peaksid endale suurema korteri soetama. Kaubatarnijaid oli tal palju. Piirid olid enam-vähem lahti ja inimesed käisid ise kaubareisidel, ja mitte ainult Venemaal, aga ka Poolas, kus sai hea hinnaga Türgi kaupa. Moeröögatused, nagu neoonvärvilised liibuvad retuusid, mustast „kortsutatud” krimpleenist seelik ja polosärgi kaelusega pastelltoonides kampsunid, olid just sealt pärit. Nadkal olid need kõik olemas. Neoonvärvides retuuse, tõsi küll, ei pannud ta kordagi jalga.

Ja siis tuli putš, suur pauk, millest alates kõik aina kiiremini muutuma hakkas. Eestlased tegidki oma riigi ja Moskva andis neile selleks loa. Ja mitte ainult eestlastele. Paljud endised liiduvabariigid ütlesid Nõukogude Liidust lahti. Paljudes käis juba enne kodusõda, mõnes algas nüüd ja käis veel aastaid. Eestit see kõik õnneks ei puudutanud.

Nadka isiklikus elus toimus samuti muutus. Anja, ainuke sõbranna moodi töökaaslane, kes tal oli, jäi üksinda. Haige vanatädi, keda tüdruk hooldas, suri, ning nüüd oli Anjal palju vaba aega, millega ta midagi peale ei osanud hakata. Nadka ja Anja hakkasid koos kinos ja videosaalides käima, jalutasid mere ääres ja botaanikaaias, arutlesid loetud raamatute ja televisiooni vallutanud seebiseriaalide üle ja rääkisid teineteisele oma saladusi, nagu oleksid nad alles kolmeteistaastased.

Oma suurimat saladust – segaseid mõtteid Sergeiga seoses – Nadka muidugi ei avaldanud. Aja jooksul oli ta aru saanud, et tegemist polnudki mingi saladuse ehk sündmusega, mida peaks salajas hoidma, vaid ajutiste rumalate mõtetega. Ja rumalad mõtted, kui neist on lahti saadud, ei vääri ju meenutamist? Kunagi ju arvati, et Maa on lapik – ei pea ju praegu nutma sellepärast, kui rumalad inimesed siis olid?

Ka teistest meestest ei rääkinud Nadka Anjale, sel lihtsal põhjusel, et tal polnudki kellestki rääkida. Muidugi oli üks või teine noormees talle elu jooksul silma hakanud, aga kellegagi ei läinud asi paari sõna vahetamisest kaugemale, keegi polnud hakanud Nadkal peas kummitama nagu Sergei, kuna kedagi teist poldud talle meheks pakutud.

Anja tunnistas, et talle on üks tehase mehaanikuid juba aastaid väga meeldinud. Nadka süvendas Anja tundeid, öeldes, et tema arust vaatab ka see noormees Anjat hoopis teistsuguse pilguga kui teisi.

„Miks ta siis minuga ei räägi, kuhugi ei kutsu?” kurvastas Anja.
Valja kaudu, kellel oma ameti tõttu olid kõikide inimeste andmed kättesaadavad, sai Nadka teada, et mehaanik, kes Anjale meeldis, oli abielus. Ta kaalus terve päeva, kas Anjale üldse seda öelda, sest see võib teda kurvastada. Nadka oli kindel, et tema tunneks end küll kurvana ja petetune, ent pidi endale tunnistama, et sooviks pigem tõtt teada, kui asjata unistada. Aga Anja polnud üldse pettunud.

„Missugune õilis mees,” ohkas Anja. „Ei taha abielu rikkuda ja teistele haiget teha, sellepärast hoidubki armastusest.”

Nadka oli temaga nõus.

„Mis sest, et meie armastus võiks olla tõeline,” ohkas Anja vaiksemalt ning nuuksatas: „Võib-olla on ta oma abielus õnnetu?”

Nadka kallistas Anjat. Pikalt arutasid nad, kuidas asjad ilmselt on ja kuidas edasi käituda. Lahenduste otsimisel olid neile eeskujuks näited, mis saadud raamatutest, seebiseriaalidest ja tehases kuuldud elukogenud naiste juttudest, ehk siis suur sasipundar emotsioone, aga ei ühtki reaalset retsepti. Nende mõlema õnneks tulid nad võimalikku häbi välistavale lahendusele: lasta kõigel rahulikult kulgeda, vaadata, mis saab. Mitte üheski romantilises loos pole kangelane valinud tüdrukut, kes talle ise kaela hüppab.

„Meestele tuleb aega anda,” ütles Anja targa näoga ja Nadka oli temaga nõus. Mõne kuu pärast lahkus mehaanik tehasest ja kolis kogu perega Venemaale tagasi.

„Ta ilmselt ei suutnud taluda, et peab kogu aeg mind nägema ja midagi ette võtta ei saa,” oli Anja kindel ning Nadka oli taas temaga nõus.

Kord kutsus Nadka Anja endale külla. Anja oli vaimustunud, kui ilus kodu Nadkal oli. Õigemini – Valjal ja Viktoril. Aasta tagasi oli tehtud siin remont, mille käigus olid kõik toa uksed välja vahetatud. Nüüd olid need kõik moodsad, ülevalt kaares. Nadka teadis Viktori jutust, et eritellimusel tehtud uksed olid olnud päris kallid, samuti võttis uksepiitade kaardesse seadmine aega. Elutoas jäi Anja lummatult seisma.

„Nagu televiisoris!” ohkas ta. Siin vaimustas teda kõik: suur sektsioonkapp, rasked volangidega kardinad ning kollasest klaasist kellakujuliste lampide ning rotangist ventilaatoriga lühter lae all. Uhked pehmed vaibad olid nii seintel kui põrandatel, tugitool ja diivan suured, kõrge seljatoega, nii et sinna istudes vajusid justkui pehmesse patja. Kõige krooniks oli toanurgas suur televiisor, hiiglasliku ekraani ja kopsaka tagumikuga Finlux. See polnud lihtsalt televiisor, see oli välismaine värviteleviisor, millel oli kümnete nuppudega pult.

„Anna andeks, aga ma ei kutsu sind endale mitte kunagi külla,” ütles Anja. „Minu kodu pole pooltki nii uhke.” Nadkal oli sellest küll kahju, aga ta mõistis Anjat. Pole vastikumat tunnet, kui millegi pärast häbeneda, teadis ta.

Nadka väike tuba oli lihtsam, aga ka siin oli näha Valja suurejoonelist kujundusstiili. Karvane tiigripildiga voodikate ja taas rasked volangidega külgkardinad. Nurgas oli ovaalne puitraamiga peegel ja selle all väike sahtlitega laud, kus Nadka hoidis oma isiklikke asju ja kosmeetikat.

Seinal oli pilt neljast kaarte mängivast koerast, mille ümber oli kuldne nikerdustega raam. See pilt, tegelikult plakat klaasi all, aga mitte maal, oli kunagi Viktorile kingitud, aga Viktor ei hoolinud sellest üldse. Valjagi ei hoolinud pildist, aga kuna pildiraam oli ilus ja seda võis teinekord mõne päris maali jaoks vaja minna, siis jättis ta pildi alles ja riputas Nadka toa seinale. Nadkale ei meeldinud see pilt samuti, ent ta sisendas endale, et meeldib. Tal oli lihtsalt kahju neist asjalike nägudega koertest, kes olid välja mõeldud selleks, et inimestele naeru ja rõõmu tuua, aga tegelikult ei meeldinud kellelegi. Nadka pakkus neile nii-öelda varjupaika.

„Oi, kui vahva pilt!” ütles Anja koeri nähes.

„Sulle meeldib see? Kas tahasid endale?” küsis Nadka.

„Tõsiselt räägid? Sa annaksid selle pildi mulle?”

„Ainult pildi, mitte raami,” ütles Nadka. Ta võttis pildi seinalt, eraldas raamist ning ulatas Anjale. Anja oli pisarateni liigutatud, keeras pildi rulli ja palus ajalehte, et see pildi ümber keerata.

Ka Nadka oli pisarateni liigutatud. Kui hea meel tal oli, et pentsik pilt ometi endale õige peremehe leidis! Sellise, kes hoolib.

Valja tuli koju ja tervitas neid toauksel. Nadka tutvustas Anjat Valjale. Siis turgatas talle pähe hirmus mõte: aga mis siis, kui Valja on pildi osas ümber mõelnud, äkki ta siiski tahaks seda säilitada?

„Valja, ma kinkisin selle koertega pildi Anjale, tohtis, eks?”

„Mis koertega… Ah selle? – Muidugi! – Ja sulle tõesti meeldib see?” pöördus ta üllatunult Anja poole.

„Ma nägin kunagi sellist pilti ühes filmis. Muidugi mulle meeldib see!” oli Anja rõõmus.

„Nadka, sul on kindlasti palju asju veel, mida sa ise ei kasuta – näiteks riideid. Näita neid Anjale, ta on sinuga sama kasvu, äkki talle meeldib midagi?” pakkus Valja ja eemaldus ukselt: „Ma teen teed, tulge varsti kööki!”

Anja ja Nadka vahetasid pilgu. Kuidagi tobe tunne oli äkitselt kellelegi oma asju näidata. Ja veel selleks, et see neist midagi endale valiks! Muidugi käis Nadka Anjast paremini riides, aga seni polnud neil omavahel sellest juttugi olnud, et kes mida kusagilt ostab. Selliseid jutte räägiti töö juures küll, naised jagasid ikka üksteisega infot uuematest, parematest ja soodsamatest ostukohtadest. Aga Nadka ja Anja polnud selles osalenud ning omavahel polnud neil riietest kunagi juttu olnud.

„Noh,näita siis,” ei seganud Anjat uus olukord. Nadka läks riidekapi juurde. Ta ei pidanud kaua mõtlema: need riided, mida ta ei kandnud, olid eraldi ühe riiuli peal. Nadka tõstis riiuli voodi peale tühjaks.

„Tõesti? Nii palju on sul asju, mida sa ei vaja?” imestas Anja.

„Valja ju hoolitseb minu eest, toob riideid proovimiseks koju, ma ei pea isegi poodi minema! Ja mõnikord ta kingib mulle asju,” rääkis Nadka ja tal oli kummaline end kuulata. Kui ta oma elu kirjeldas, kõlas see kui uhkeldamine! Seda ta nüüd küll ei tahtnud.

Anja valis Nadka riiete seast päris mitu asja välja. Nadka üllatuseks ja heameeleks olid need sellised riided, mida ta ise kohe kindlasti selga poleks pannud ja nii ei olnud tal kahju neid ära anda. Näiteks meeldisid Anjale needsamad neoonvärvi retuusid, mis paar aastat tagasi kõva moeröögatus olid. Nadka südametunnistus piinas teda natuke, sest sõbrana oleks ta ju pidanud ütlema, et asja moest läinud riiete kandmine ei näidanud head maitset. Aga Anja oli uute asjade üle nii õnnelik, et Nadka ei raatsinud tema rõõmu rikkuda.

Pärast lühikest ühist teejoomist läks Anja minema.

„Noh, palju raha said?” küsis Valja.

„Mis raha?” ei saanud Nadka aru.

„Tasuta andsid oma riided ära?”

„Need olid juba moest väljas,” õigustas Nadka.

„Mis sellest! Tema ju tahtis neid!”

„Vabandust, ma üldse ei mõelnud sellele,” ütles Nadka. Mõned neist asjadest oli Valja talle kinkinud. Nüüd oli ta kingitud asjad lihtsalt ära andnud, nagu ei hooliks ta kinkijast üldse.

„Teinekord teata mulle ette, kui sa kavatsed külalisi kutsuda,” ütles Valja. „Sa ju näed, et me ei ole ka ise viimastel aastatel külalisi eriti kutsunud. Pole vaja, et inimesed näevad, kuidas me elame. Lähevad veel kadedaks ja mis kõik veel. Kodu peab olema koht, kus sul on hea olla. Sellepärast pole meil kodus telefonigi.”

Nadkale meenus, missuguse imetlusega oli Anja nende elutuba vaadanud. Võib-olla oli tõesti parem, kui ta Anjat enam külla ei kutsuks.

Looming
“Let’s go” (jutustus, Vikerkaar 11/1989)
“Kalevipoeg” ( 2000)
“Seitse päeva” (2000)
“Mitu juttu” (2001)
“Kolmas printsess” (2001)
“Iluasjake” (2002)
“Susanna ja mina” (2002)
“Kordustrükk” (2003)
“Kodu keset linna” (seriaalistsenaarium, 402 seeriat 2003–2006, pluss 456 seeriat 2007–2010,
“Küpsiseparadiis ehk kaksteist kuud” (2007)
“Rahatuulutaja” ( 2009)
“Seitse aastat seebiselt” (2010)
“Pimedusest välja” ( 2015)
“Ott ja Pilts” ( 2016)
“Küpsiseparadiis 2 ehk maskid & maskotid” (2017)
“Häbi” (2018)

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar