Liisi Ojamaa

7. nov. 2019 at 7:00 p.l. (Liisi Ojamaa) (, )

Foto: Marko Mumm

Liisi Ojamaa (Katre-Liis Ojamaa, 26. veebruar 1972 – 8. oktoober 2019) oli eesti luuletaja, tõlkija, kirjanduskriitik ja toimetaja. Eesti Kirjanike Liidu liige. Tuntuks sai ta juba debüütkoguga “Lõputu juuli”, mis kuulus kogumikku “Luulekassett ’90”.
Ojamaa tõlkis üle 60 raamatu, peamiselt laste- ja ulmekirjandust inglise keelest. Tema luuletusi on viisistanud ansamblid Toojalind, Lunatic Asylum, Anarch, Taak, Tuberkuloited ja HU?. Ta töötas ajakirjanikuna Õhtulehes, tõlkijana Eesti Õigustõlke Keskuses ning toimetajana ajakirjas Maatriks.

Luuletusi kogust „Ajalaulud”, Varrak 2011, lk 5; 9; 10; 14; 26; 28; 33; 53; 66; 76.

SELGUSEAJA LAUL

Mul on hirm mõne tunde lihtsuse ees,
sest lihtne on wääramatu.

Tema järsus & rabawas selguses
pole tulemus määramatu.

Weel ühte ei oska, weel teist ei tea.
& sel tundel on tumedad tiiwad.
Aga kuni me kõike teadma ei pea –
& mis sellest, kui teamegi wiimaks?

Kaotab tähtsuse tänaw, kuid laulab linn.
Kolm sõna kuluvad pähe.
Ma armastan sind.
Ma armastan sind.
Siit ma tagasi enam ei lähe.

2010

Waixelt wabaneb walgus.
Pisut pikeneb päew.
Lumel on särawad silmad.
Unel on kutsuwad käed.

Lõpule järgneb algus.
Seegi on, nagu peab.
Tulgu me taasloodud ilma
kaasa kõik kogetud hea.

On jälle kewad. Jälle sama kewad.
Nahk õhuke & meeled ripakil.
Weel pole soe. Weel pole üldse päris,
weel wäga külm on nina pihta kukkuw tilk.

On jälle kewad, jälle sama kewad
& laulab kiitust talle kõrgex tõusnud päew.
Kui me ei tea, siis teawad meie kehad
& näewad liigutused, kui me ka ei näe.

Ta tuleb tasa. Tuleb õige tasa.
Nahk õhuke & meeled ripakil –
las päike laulab oma jõudu lompi maha,
las kaswab hange tagant lill. & lill. & lill.

& kui me kohtume, siis, palun, ära päri,
kas mina tean wõi mida mina teen.
See on mu enda walik, wabadus & äri.
Ma pole walinud. Ei, mitte seda weel.

Ta waatab alla läbi lahti taewa
& tal on paganama läbitungiw pilk –
& siin ei ole kurbust, pole waewa,
yxkõik, kui külm on nina pihta kukkuw tilk.

Yx mööda minnes mulle andis anemooni.
Wist tõesti kewad. Palju muud ei soowi.

Aeg libiseb yle sõrmede nagu soe kiwiklibu. Kewad
on peaaegu kohal. Lapsed & linnud, autod & koerad, tuules
silmisse pihustuw liiw. Lihtne, nii lihtne.

Wäga aeglaselt õhtusse niriseb päew: walgus
kõlab taewaserwades tundide kaupa. Inimesi
maailmaserwades, maailmasydames, tema
järjest soojemas rahutus rytmis on palju: päikesepalju
kilkab meid kewade kergetel kätel.

Elada, sellex korrax jälle
elada, unistamata & uskumata
elada, kuni unenägudest
kaswab wälja leegitsew leebesilmne
unustus pyhkima tolmustelt teedelt me jälgi.

***

Rosinale

Sina olid, Sina oled ime.
Põimisime aknalaual sõrmi.
Nemad arwasid, et rääkisime.

Tookord oli armastus weel õrnus.
Kehadel ei olnud palju wahet.
Linna kohal hõiskas taewa kõrgus –

Mäletan & jäängi mäletama
kitsa kõhu walendawat wõlwi
kahtluste & alkoholi taga.

Wääramatult tulewikku kulgeb
keha ajas, kysimata tahet.
Jälle uxe naeratades sulgen.

Sina olid, Sina oled ime.

MA TEAN KYLL, MIDA MA TEEN

Seal, kus sõnad karjuwad mu sees kajakaparwena
wõi mahasalatud jõena lõhuwad myyride juuri,
ma seisan, kunagi mitte yxi,
aga ainsa häälena hämaruses,
ainsa leegina waikuses.

Sirutan käe –
lõikuwad maailmad puhkewad minu wiipest,
jalgade all laulab maa minu läbiminekut.

Kättpidi teretab tyhjust.
Hirmule naeratab näkku.
Selja taga on kiwide soojus,
weel peaaegu minemata päew –

& ma tean, mida ma tegin,
mida ma äsja tegin,
& ma tean, et see oli õige,
sest teisiti saada ei saax.

LAENATUD AJA LAUL
Jürgenile
Ma pyydsin seal hoida päikesest
& sooja asfaldi lõhnast,
kui need lillakad wõsad õitsesid
tyhermaal Linnahalli taga.

Ta murdis yhe neist õitswatest,
et kinkida mulle lille –
selle suwe tulises sydames
me olime korrax koos.

Aga tuul on ju juba jahe
& kui yxkord kohtume jälle
seal hämaras pärnade all –
meie päikest ei mäleta keegi.

& siin, kui sygisepäikene
wiimast korda wist proowib soojust,
jälle õitseb see lilla wõsa.
Sest mu sõõrmetes lõhnab nii.

MÄLETAMISAJA LAUL

Tookord
kaswas siis karikakraid
& männid lõhnasid waigust.

Waatasin ainiti
oma tolmuseid jalgu, taibates,
et mind ei wõetagi kaasa.

Mul kästi kylalistele
klaverit mängida; laual
murdis kristallkauss talwepäikese kiiri.

Sa näitasid mulle keelt,
aga pärast tõid mulle sõstraid
mu oma vanaema aiast.

Lastena meeldis meile seigelda
mahajäetud majades; wähemalt waremeid
oli meil rohkem kui kyllalt.

Sellest mõttest
ei julgenud ma rääkida
isegi oma pinginaabrile.

Linnud laulsid nagu segased
warakewade öös; Sa ytlesid, et need on
musträstad; ma uskusid seda ka.

Paari läxid nad suwel,
aga kas sellel wõi järgmisel,
mina ei mäleta enam.

Ma ei suutnud
Sind sylest panna; kolm korda päewas
lugesin yle su wäikesed sõrmed ja warbad.

Sadas wihma,
paduwihma; ma jooxin end hingetux,
paberid põues warjul.

Sinu lille
panin raamatu wahele, aga
raamat läx kolides kaotsi.

Sipelgad sebisid yle me säärte; päikene
wõttis hästi; maasikad
olid juba peaaegu walmis.

Sa olid nii uhke,
et oskad jalgrattaga sõita; ainult minul
ei läinud meelest su marrastused & muhud.

Lapsed magasid juba,
aga mina istusin ylewal,
just nagu ootaxin Sind.

Kui nad ytlesid, et sõda on lahti,
oli mu esimene mõte: kui kahju,
et mul on, kelle pärast karta.

Uxe wahelt
tuli kõigepealt palju päikest;
alles siis tulid Sina.

Läxime varakult; tagasi waadata
kumbki ei tahtnud; seal polnudki
muud peale udu.

Meie ajal
selliseid asju ei olnud; sellistest asjadest
meie ajal ei räägitud.

Yhe sõrmuse eest
kinkisin oma elu mehele,
keda ma yldse ei tundnud.

Mere ääres
oli taewas kuidagi kylmem,
Sinu silmade wärwi.

Naabritega
me läbi ei käinud;
nad ei osanud meie keelt.

Link oli katsudes jahe;
peast käis weel läbi, et appi,
poisid ei wõtnud ju kindaid.

Päike paistis
& ma istusin põrandal: ma
ei usu, ei usu, ei usu.

Waatasin Sind yle laua:
kaste, kartulid, kahwliga käsi,
Su pilk aina taldrikus kinni.

Alles pärast, kui Sina juba magasid,
tuli mulle meelde,
et ma olen abielus.

Õhtud tulid järjest warem; õhtuti
oli kuidagi waikne; isekeskis
ei rääkinud me enam palju.

Tydrukud wõtsin
surnuaiale kaasa; naisterahwal
on sinna nii kaua asja.

Sirelilõhn
oli sama; ainult mina
ei jaxanud enam joosta.

Lõpux sõitsid nad ära;
mina & kass, rohkem hingelisi ei jäänud;
alustasime siis otsast.

Wõta, sul on ehk waja:
paps olla selle tooli
oma kätega teinud.

Tuba jäi järsku kitsax
& mure su silmis
ei teinudki enam haiget.

Mõtlesime kyll,
et wõtame memme enda juurde,
aga Jumal jõudis ette.

***

Mõnes pilgus on päästmatult peegel,
mõnes sõnas paberi peal,
kõigil teadlikult kõnnitud teedel,
igas täpselt rihitud reas –

Hoia, hoia mu sammu
Sina, kel ehk on siht.
Ma ise wist liiga ammu
nii pelgasin julgemist,

et näkku wärwitud naerust
saigi minu tõde & usk.
Siinpool kõiki kesteabmillexaegu
tahan mõista.

& lunastust.

***
Meile ei antud teistsugust elu.
Meile ei antud teistmoodi aega.
Kyllap me isegi tegime wigu.

Lahendus lainetab loojangutaewas,
kutsub & hoiatab: ära weel tule.

Aastaid weel sätime minekule.

Seni elame endiselt lahku.

Elame mööda.
Elame yle.

Luulekogud

“Lõputu juuli”, Eesti Raamat 1990
“Myyrid & wärawad”, Perioodika, Loomingu Raamatukogu 1993/13
“Lootus”, Varrak 2000
“Ärasaatmata kirjad”, Varrak 2002
“Jõgi asfaldi all”, Varrak 2008
“Ajalaulud” Varrak 2011

Püsiviide Lisa kommentaar