Raul Oreškin

8. jaan. 2019 at 11:19 e.l. (Nädala autor 2019, Raul Oreškin) ()

Foto: Gabriela Liivamägi

Betti Alveri kirjandusauhind, mis mõeldud jooksva aasta jooksul eesti keeles ilmunud silmapaistvaima ilukirjandusliku debüütteose autorile, läks 2018. aastal jagamisele. 23. novembril Tartu Kirjanduse Majas toimunud pidulikul tseremoonial pälvisid selle jutukogu «Kui ma vananen…» autor Raul Oreškin ning luulekogu «Nõges» avaldanud Triin Paja.

31. jaanuaril kell 16.00 Tartu linnaraamatukogu kohvikuruumis I korrusel on Linnaraamatukogu kirjanduskohvikus vaatluse all Raul Oreškini Betti Alveri preemiaga tunnustatud raamat „Kui ma vananen…“ Külas on kirjanik ja kriitik Berk Vaher. Vestlust juhib raamatukoguhoidja Tiina Sulg.

Raul Oreškin töötab Tartu Uue teatri direktorina 2015. aastast. Raul Oreškin on varem töötanud Tartu linnavalitsuse kultuuriosakonna ja noorsooteenistuse juhatajana, Tartu loomemajanduskeskuse tegevjuhina ning kultuuriministeeriumi asekantslerina.

Katkendid: Kui ma vananen…, Blogi 2014-2016, ;paranoia, lk 43-46; 65-68; 117-120.

Kui ma vananen Narvikus

Mind on alati peetud üsna riskialtiks. Tõsi, paljud teod oleks tegemata, kui ma poleks ühel või teisel hetkel julgeid samme astunud, mis ei tähenda aga alati riskide võtmist. Ma olen lihtsalt usaldanud oma vaistu ning see pole mitte mind kunagi (noh, peaaegu kunagi) alt vedanud. Olen olnud avatud ainult neile tegemistele, mille õnnestumine on olnud juba ette garanteeritud. Välja see nii ei paista, mistõttu olen toiminud magnetina igat sorti tegelastele, kelle jaoks on risk, hasart, adrenaliin ja nende omavaheline kombineerimine igapäevaseks naudinguks.
See oli midagi kaklusklubi taolist – põrandaalune ja salajane – mille rakukese avastasin pealinnas resideerudes. Hiljem kuulsin, et taolisi klubisid oli ka mujal Eestis. Mäng ise oli alguse saanud Ameerika mandril. Kuuldavasti oli just seesama liikumine inspireerinud 90ndatel Palahniuki ja Fincherit. Mina sattusin Mängu pealtnäha üsna juhuslikult, ühe teise mängu ajal Sofar Tallinna kolmandal kontserdil, mida üks mu tuttav korraldas. Kuulsin, kuidas minu kõrval istuv väärika olemisega vanahärra teisele, pisut nooremale hipstervuntsile midagi seletas, samal ajal talle visiitkaarti talle taskusse poetades. Arvasin miskipärast, et tegu on esimesel kohtingul oleva paariga ja jätsin nad omaette toimetama. Kontserdi lõppedes leidsin maast sellesama kaardi, kus oli kirjas numbrite jada, mis tundus mulle kuidagi tuttav. Haarasin kaardi, tegin mingi kohmaka liigutuse, justkui otsides ruumist omanikku, aga kuna keegi minust välja ei teinud, libistasin selle taskusse. Möödus mõni nädal ja olingi Mängus. Kui aus olla, siis ainuüksi sisenemisprotsess oli juba sedavõrd adrenaliinirohke, et see tekitas ühtlasi ootusärevuse edasise suhtes.
Mäng haaras mind täielikult. Vahel sain selgeid ülesandeid ja need olid tihtipeale kummalised ja üsna ootamatud. Näiteks tuli öelda koosolekul, kus viibisid minust kõrgemal ametipostil olevad kolleegid, midagi täiesti kohatut, lausa šokeerivat ning siis see järgneva tegevusega ära siluda, nagu poleks midagi juhtunud. Kõike tuli salvestada, edastada ning selle baasilt tekkisid järgnevad ülesanded. Vahel tundsin kellegi teise käitumisest, et ta on samuti Mängus, juhtus, et meie pilgud isegi kohtusid kõiketeadvalt. Tuli ka selliseid ülesandeid, mida pidi nii-öelda ridade vahelt leidma. Elava fantaasiga nagu ma olin, lugesin sealt välja ilmselt enamat, kui sinna kodeeritud oli… Üsna tihti mõtisklesin, et kas kogu see kupatus on kõigest üks suur väljamõeldis minu peas? Taolistel puhkudel otsisin üles kaardi numbrikombinatsiooniga, mis aitas mul Mängu siseneda. Nähes neid numbreid teadsin, et kaart ei onud juhus ning see oligi mõeldud mulle.
Poole aasta möödudes hakkas Mäng muutuma kurnavaks ning isegi hirmutavaks, kuna kord sisenedes polnud enam võimalik sellest väljuda. Olin väsinud, muutusin hooletuks ja hakkasin (vahel ilmselt nimme) vigu tegema. Reeglite murdmine muutus omaette väljakutseks, kuni sain Mängult päris mitu valusat hoopi, mis mu rohkem kui korral rivist välja lõid. Alguses kaotasin töö, siis sõbrad, isegi perekonna, aga Mäng kestis ikka veel. Lõpuks lavastasin oma surma, olles hoolikalt seda poolteist aastat ette valmistanud, peale mida põgenesin Narvikusse. Seal elades kahtlesin küll aeg-ajalt, kas tegu on ikka päris või hoopis Mängu loodud linnaga, aga ega ma sellest elupäevade lõpuni sotti saanudki.

Kui ma vananen Dubais

Nagu minu puhul ikka aeg-ajalt juhtus, algas ka sel korral kõik ühest unenäost, mida mitte eriti külmal veebruariööl nägin. Pisut vähem kui nädal enne 48. sünnipäeva. Sõitsin tol ööl lennukiga kuskil Aasias, hommikul isegi täpsemalt ei mäletanudki, kuhu, aga olukord ise oli väga meeldejääv. Lennuk oli üüratult suur, seest isegi suurem, kui väljast aimata võis, sest sinna mahtus ära terve veepark.
Isegi mulle, kes ma veepargi-vaimustusest juba välja olin kasvanud, avaldas see muljet. Mäletasin mingit kummalist kolmeks jaotunud järjekorda. Iga järjekorras seisnu sai jalga-selga isevärvi ujumisriided, mis oma mustrilt olid küll sarnased, aga toonilt erinevad. Mina sattusin rootsipunasesse järjekorda. Veeparki jõudes ei olnud enam värvitoonidel mingit tähtsust, kuigi järjekorra ohjajad seal väljaspool üsna rangelt järgisid, et ei tekiks ülejooksikuid – teate küll seda tunnet poekassas seistes, et tahaks ikka aeg-ajalt lühemasse üle joosta. Tegelikult jäigi mõistatuseks, miks see sisenemise protsess nii keerukas oli, võimalik, et sel oli tööhõive seisukohast mingi roll täita?
Sisenedes parki, kaalusin päris hoolikalt, millist atraktsiooni võtta ja endalegi ootamatult valisingi kõige äkilisema, kuigi kui nüüd päris aus olla, sain atraktsiooni ekstreemsusest aimu alles siis, kui see tööle hakkas. Pealtnäha oli tegu üsnagi turvalise agregaadiga. See nägi välja nagu hiigelsuur kaheinimesekiik, mille mõlemas otsas oli ühe istepingi asemel mitmerealine platoo, kus leidsid istekoha paarkümmend inimest (vahel mulle tundus küll mõni reisija sedavõrd kummalise väljanägemisega, et ilmselt ei olnudki kõik meist seal siiski inimesed). Kui reisijad olid õhkutõusueelse instruktsiooni läbinud ning end rihmadega turvanud, osutus see hiigelsuur kiik hoopis karuselliks, mis pööreldes hakkas ühest otsast tõusma, nii et tarmukamad said juba aru, mis kohe juhtub. Nimelt oli selle hiigelsuure ja pöörleva kiik-karuselli all veelgi suurem bassein, nii et seadeldise keereldes ja ühest otsast tõustes hakkasid need, kes parasjagu allapoole keerlesid, üsna järjekindlalt veepiirile lähenema, kuni esimene platoo vee alt läbi käis. Samal ajal startis ka lennuk. Tunne oli pöörane, lausa kirjeldamatu. Pöörelda kiljuva rahvahulgaga koos, aeg-ajalt vee alt läbi libisedes ning samal ajal õhkutõusu kogeda – ega seda edasi anda õnnestugi. Mõne aja pärast, kui esimene adrenaliinitulv oli vaibunud, tegin basseini põhjas silmad lahti. Tuli välja, et põhi oli klaasist, nii nägin veel allpool linnatulesid. Jõudsin veel imestadagi, et millal juba pimedaks oli läinud, sest lennukisse sisenesin ju päevavalges, aga panin selle järjekorras seismise arvele. Tõusin veepinnale ja üsna samal ajal ärkasingi…
Rääkisin oma värvikast unenäost külalistele, kes meil öömajal olid ja nad soovitasid mul oma unenägudest raamatu kirjutada. Seda ma muidugi teha ei jõudnud, küll otsustasin nähtu oma KMV sarjas ära kasutada. Sealt levis see kummalisel kombel ühe Dubai veepargi mänedžerini, kes soovis oma kohta maailma kümne atraktiivsema veepargi nimistus järjepanu juba kaheksateistkümnendat aastat hoida ning otsis uusi ideid, kuidas oma veeparki värskeid ja erutavaid atraktsioone rajada. Nii ma siis lubasin oma nähtud ja nägemata unenäod tal teostada ning kuna unenägude müümisest saigi minu viimaste aastate peamine sissetulek, siis tekkis mõte oma pensionipõlv seal veeta, kus ma oma pensionisammastiku üles ehitanud olin.
Nii me siis kõik Dubaisse lendasimegi, ikka sellesama kummalise kolmejärjekorralise lennukiga. Mõtlesin veel sabas seistes, et milleks ma olin oma unenäod nii detailselt kirja pannud, oleks võinud selle nüansi ju välja jätta.

Kui ma vananen saatuse sõrme tahtel

Kohtusime sel nädalal juba kolmandat korda. Tavaliselt põrkasime kokku laupäeviti taaskasutuskeskuse raamatuleti juures. Sel nädalal kohtusime veel ühes Taaralinna teise-ringi-poes ja nüüd juhtus see tagatipuks pealinnaski, mis pani mind tahtmatult välja hõikama, et see pole enam juhus, tegu on ilmselt saatuse sõrmega. Pärast mõningat vestlust raamatutest, inimestest, Tartust ja vananemisest vahetasime telefoninumbreid ja otsustasime, et neljandat kohtumist ei jäta me enam saatuse hooleks, vaid lepime selle kodulinna kokku.
Viimase aasta jooksul olen käivitanud päris mitu ettevõtmist ja miskipärast tunnen, et minu päevakavasse mahub ikka veel nii uusi algatusi kui töiseid kohustusi. Võimalik, et olen aja jooksul õppinud väga efektiivselt oma ressursse kasutama? Võimalik, et lapsed on suureks kasvanud? Võimalik, et tegu on lihtsalt suurema energiapuhanguga, aga tunnen üle hulga aja, et mul on veel piisavalt jõuvarusid, mis pole rakendust leidnud. Mõtisklen tihti, olles kõik oma töised ettevõtmised seljatanud, et heameelega teeks veel midagi, aga mida, vasardab peas tühi mõte. Küllap taolistel puhkudel sekkubki saatuse sõrm.
Neljas kohtumine toimus kohvitassi taga, kus tehtud plaanidest hakkas vaikselt, aga järjekindlalt välja kasvama minu järgmise eluperioodi üks kasumlikumaid ettevõtmisi. Teadsin miskipärast kohe, teadmata majandusvaldkonnast, kuhu sisenesin, eelnevaid teadmisi, mida ja kuidas peab tegema, et edukas olla. Mulle on alati meeldinud koostööd teha elutarkade ja muidu ka arukate persoonidega. See tekitab tavaliselt atmosfääri, kus kõik mõistavad teineteist poolelt lauselt ning kus otsuseid saab teha toetudes mõistuse häälele, ent kunagi pole välistatud ka kõhutundele tuginevad tegemised. Tavaliselt räägitaks taoliste inimeste puhul, et tegu on hingesugulastega … vastupidi, tegu on tavaliselt üsna pragmaatiliste, elutarkusest pakatavate isikutega, kes muuhulgas teavad, mida tegelikult saatuse sõrm tähendab. Minu jaoks tähendas see õigete inimestega kohtumist või isegi äratundmist, et tegu on õigete inimestega, kellega koos ühte või teist eesmärki saavutada.
Kurtsin kunagi sõpradele, kuidas ma ei taha vananeda rahatuna ning et kõige enam soovin ma, et pensionil olles – kui see kunagi peaks tõeks saama – võiksin endale lubada hommikuti väljas kohvijoomist, kui peaks selline tuju tulema, või paaril korral kuus kino või teatrit või vahel, kasvõi üle kuu, mõnd uut raamatut. Et mul oleks võimalus endale või lastelastele valida jäätisekohvikus ükskõik kui suurt ja paljude lisadega jäätisetorbikut ning et ma saaksin ka siis tegeleda oma lõputu hobidepaletiga ning suviti koos Kailiga galeriid mängida.
Ma ei tea, kas see on saatuse sõrm ja ehk see polegi elutarkusest tulenev teadmine, aga kõikidel soovidel on kombeks täituda ning just see oli põhjuseks, miks kohtusime ühel hilissügiseselt tormisel nädalal ka neljandal korral, et patendiametisse sisse anda taotlus vananemise litsentseerimiseks. Ajastul, mil sõna otseses mõttes kõik olid valmis ükskõik mida tegema, et igavesest noorusest osa saada, oli lihtsamast lihtsam teha vananemisest kaubamärk, mis kujunes hiljem minu ja paljude teiste vananejate pensionisambaks, tagades ajateljel eluterve ja väärika liikumise. Ja kuigi oli tegu vaid üheotsapiletiga, oli neid, kes seda osta ihkasid, rohkem, kui me tol tuulisevõitu sügisel ka kõige veidramates unistustes soovidagi julgesime.

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar