Isaac Asimov

5. veebr. 2020 at 12:40 p.l. (Isaac Asimov) ()

Isaac Asimov (1920–1992) on ilmselt läbi aegade maailma kõige tuntum ulmekirjanik, teatakse tema Asumit ja galaktika impeeriumit, robootika kolme seadust, Igavikku ja paljusid teisi maailmu.

Repro

Katkend: Teraskoopad, Fantaasia 2008, tlk Tatjana Peetersoo, lk 84 – 89.

Erarõivais politseiniku pärastlõuna

Patrullauto pööras teeserva ja jäi maantee isikupäratu betoonseina ääres seisma. Selle mootor peatus vuhinaga ning vaikus oli elutu ja tihke.
Baley vaatas enda kõrval istuvale robotile otsa ja küsis kohatult vaikse häälega: „Misasja?”
Aeg venis, kui Baley vastust ootas. Väike üksildane võnkumine tekkis ja kulmineerus, siis vaibus jälle. See oli teise patrullauto hääl, mis rühkis täitma mingit teadmata ülesannet, neist arvatavasti miili kaugusel. Või oli see tuletõrjeauto, mis tõttas mööda oma isikliku kohtamise poole põlenguga.
Baley mõistuse eraldiseisev osa juurdles, kas mõni inimene teab veel kõiki maanteid, mis New Yorki linna soolikates looklevad. Mitte kunagi, ei öösel ega päeval, ei saanud terve maanteede süsteem täiesti tühi olla, aga siiski pidi seal leiduma üksikuid lõike, kus ükski inimene polnud aastaid käinud. Äkki meenus talle vapustava selgusega lühike lugu, mida ta oli noorukina vaadanud.
See rääkis Londoni maanteedest ja algas üpriski vaikselt ühe mõrvaga. Mõrtsukas põgenes eelnevalt valmis vaadatud põgenemiskoha poole maantee nurgas, kus ta enda jälgedest jäänud tolm oli ainus elumärk umbes sajandi jooksul. Selles mahajäetud urus oleks ta võinud täielikus ohutuses oodata, millal otsimine lõpeb.
Aga ta keeras valest kohast ära ning vandus nende väänlevate koridoride vaikuses ja üksilduses hullu ja pühadustteotava vande, et jõuab Kolmainsuse ja kõigi pühakute kiuste ikkagi oma varjupaika.
Sellest hetkest peale polnud ükski käänak enam õige. Ta eksles mööda lõputut labürinti Brightoni Sektorist Kanali ääres kuni Norwichini ning Coventryst Canteburyni. Vahetpidamata rändas ta suure Londoni Linna all ringi selle ühest otsast teise, terves keskaegse Inglismaa kagunurgas. Ta riided kulusid räbalaiks ja ta kingad ribadeks, ta jõud hääbus, kuid ei lahkunud temast kunagi päriselt. Ta oli väsinud, äärmiselt väsinud, kuid võimetu peatuma. Ta sai ainult minna ja minna, ainult valesse suunda pöörates.
Mõnikord kuulis ta mööduvate autode hääli, aga need olid alati järgmises koridoris, ning kui kiiresti ta sinnapoole ka ei tormanud (sest selleks ajaks oleks ta ennast heameelega juba üles andnud), olid koridorid ta kohale jõudes alati tühjad. Mõnikord nägi ta kaugel eespool väljapääsu, mis viis Linna elu ja hingamise juurde, kuid alati kumas see kuskil kaugemal, kui ta sinnapoole läks, ning kui ta pööras – siis oli see kadunud.
Aeg-ajalt võisid ametiasjus maa all käivad londonlased näha udust kogu, mis vaikuses nende poole lonkas, pooleldi läbipaistev käsivars palves tõstetud, suu lahti ja liikumas, kuid hääletult. See jõudis lähemale, hakkas siis lainetama ja hajus.
See oli lugu, mis oli kaotanud tavalise ilukirjanduse atribuudid ja üle läinud folkloori valdkonda. „Ekslev londonlane” oli saanud kõnekäänuks terves maailmas.
New Yorgi Linna sügavustes tuli see lugu Baleyle meelde ja ta liigutas end ebamugavalt.
R. Daneel hakkas rääkima ja ta hääl kajas pisut. Ta ütles: „Meid võidakse pealt kuulata.”
„Siin all? Mitte mingil juhul. Nii et mis selle komissariga siis oli?”
„Ta viibis sündmuskohal, Elijah. Ta on Linna elanik. Ta oli vastuvaidlematult kahtlusalune.”
„Oli! Kas ta on ikka veel kahtlusalune?”
„Ei. Tema süütus tõestati kiiresti. Esiteks polnud tal blastrit. Ta poleks saanudki seda olla. Ta tuli Kosmoselinna tavalisel moel, see on päris kindel, ja nagu sa tead, võetakse blastrid sisenemisel ära.”
„Muide, kas mõrvarelv on üldse leitud?”
„Ei, Elijah. Kõik blastrid Kosmoselinnas kontrolliti üle ja ühestki polnud nädalaid tulistatud. Radiatsioonikambrite kontroll oli üpris otsustav.”
„Nii et kes seda mõrva ka ei sooritanud, peitis ta kas relva nii hästi ära või…”
„Seda poleks saanud Kosmoselinnas kuskile peita. Olime üpris põhjalikud.”
Baley ütles kannatamatult: „Ma püüan kõiki võimalusi arvesse võtta. See oli kas hästi peidetud või viis mõrvar selle lahkudes minema.”
„Täpselt.”
„Ja kui te tunnistate ainult teist võimalust, siis on komissar puhas.”
„Jah. Muidugi tegime ettevaatuse mõttes talle tserebroanalüüsi.”
„Mille?”
„Tserebroanalüüsi all pean ma silmas elusate ajurakkude elektromagnetväljade interpretatsiooni.”
„Oh,” sõnas Baley juhmilt. „Ja mida see teile ütleb?”
„See annab meile informatsiooni seoses isikute temperamendi ja emotsionaalsusega. Komissar Enderby puhul ütles see meile, et ta oli võimetu doktor Sartonit tapma. Üpris võimetu.”
„Jah,” nõustus Baley. „Ta pole seda tüüpi. Oleksin võinud teile seda öelda.”
„Parem on objektiivset teavet omada. Loomulikult lubasid kõik meie inimesed Kosmoselinnas ennast samuti tserebroanalüüsida.”
„Kõik olid võimetud, ma oletan.”
„Muidugi. Sellepärast me teamegi, et mõrvar peab olema Linna elanik.”
„Noh, siis on kõik, mis meil teha tarvis, lasta terve Linn teie kena väikese protseduuri alt läbi.”
„See pole eriti praktiline, Elijah. Seal võib olla mitu miljonit, kes on temperamendi poolest võimelised sellega hakkama saama.”
„Mitu miljonit,” urises Baley, mõeldes massidele, kes olid ühel ammusel päeval räpaste tulnukate peale röökinud, ning eelmisel õhtul kingapoe ukse taga ähvardavale ja ilatsevale summale.
Ta mõtles: „Vaene Julius. Kahtlusalune!”
Ta kuulis kõrvus komissari häält, kui too kirjeldas laiba leidmisele järgnenud aega. „See oli julm, julm.” Mõni ime, et ta šoki ja jahmatuse tõttu prillid lõhkus. Mõni ime, et ta ei tahtnud enam Kosmoselinna minna. „Ma vihkan neid,” oli ta hammaste vahelt krigistanud.
Vaene Julius! Mees, kes oskas välisilmlastega ringi käia. Mees, kelle suurim väärtus Linna jaoks oli oskus nendega läbi saada. Kui suurt osa mängis see ta kiires tõusus ametiredelil?
Mõni ime, et komissar tahtis, et Baley selle rolli temalt üle võtaks. Vana hea ustav, suletud suuga Baley. Koolivend! Ta oleks vait, kui sellest väikesest intsidendist teada saaks. Baley juurdles, mismoodi tserebroanalüüsi õigupoolest tehti. Ta kujutles tohutuid elektroode, toimekaid pantograafe ruudulisele paberile tindijooni kribamas, aeg-ajalt krõpsatusega ümber lülituvaid automaatseid ülekandeseadmeid.
Vaene Julius. Kui ta meeleseisund oli sama kohutav, kui sellest olukorrast peaaegu kindlasti järeldada võis, siis pidi ta kujutlema oma karjääri lõppu, pealesunnitud lahkumisavaldus linnapea näpu vahel.
Patrullauto pööras mööda kaldteed üles Linnavalitsuse keldrikorrustele.

Kell oli 14.30, kui Baley tagasi oma kirjutuslaua taha jõudis. Komissar oli väljas. Irvitav R. Sammy ei teadnud, kus komissar olla võiks.
Baley mõtles mingi aja asjade ümber järele. Fakt, et ta oli näljane, ei tulnud meeldegi.
Kell 15.20 tuli R. Sammy ta laua juurde ja ütles: „Komissar on nüüd kohal, Lije.”
Baley ütles: „Aitäh.”
Kord ometi kuulas ta R. Sammyt ärrituseta. Lõpuks oli R. Sammy ju teatavas mõttes R. Daneeli sugulane ja R. Daneel polnud kindlasti keegi – või pigem miski – kelle peale ärrituda. Baley juurdles, kuidas võis tunduda elu uuel planeedil, kus inimesed ja robotid Linnade kultuuris võrdseina alustavad. Ta kaalus seda olukorda üpris ükskõikselt.
Kui Baley sisenes, lappas komissar mingeid dokumente, peatudes aeg-ajalt, et märkmeid teha.
Ta ütles: „See oli üks tohutu apsakas, millega sa Kosmoselinnas hakkama said.”
Mälestus hoovas jõuliselt tagasi. Sõnasõda Fastolfe`iga…
Ta pikk nägu võttis kaeblikult tusase ilme. „Ma tunnistan seda, komissar. Mul on kahju.”
Enderby tõstis pilgu. Ta vaatas teraselt läbi oma prillide. Ta tundus rohkem iseendana kui kunagi varem nende kolmekümne tunni jooksul. Ta ütles: „Tegelikult pole põhjust. Fastolfe`il tundus ükspuha olevat, nii et unustame selle. Ettearvamatud need välisilmlased. Sa ei ole oma õnne väärt, Lije. Järgmine kord pea minuga enne nõu, kui hakkad üksinda subeetriku kangelast mängima.”
Baley noogutas. Koorem veeres ta õlgadelt. Ta oli üritanud suurt bluffi ja midagi polnud välja tulnud. Okei. Ta oli pisut üllatunud, et suudab sellesse nii suvaliselt suhtuda, aga nõnda see oli.
Ta ütles: „Kuulge, komissar. Ma tahan, et mulle ja R. Daneelile antakse kaheinimese korter. Täna õhtul ma teda enam koju ei vii.”
„Mispärast?”
„Käivad jutud, et ta on robot. Mäletate? Võib-olla ei juhtugi midagi, aga kui toimub mäss, siis ma ei taha, et mu perekond oleks selle keskel.”
„Mõttetus, Lije. Lasin järele kontrollida. Linnas ei räägita midagi sellist.
„Jessie kuulis seda kuskilt, komissar.”
„Noh, mingit organiseeritud kuulujuttu igatahes pole. Ei midagi ohtlikku. Olen seda kontrollinud sestsaadik, kui Fastolfe`i kupli trimensikust välja logisin. Sellepärast lahkusingi. Loomulikult pidin seda uurima, ja kähku. Igatahes on raportid siin. Vaata ise. Siin on Doris Gillidi raport. Ta käis läbi tosin naiste Isiklikku Linna eri piirkondades. Sa ju tead Dorist. Ta on asjalik tüdruk. Noh, polnudki midagi. Mitte kuskil polnud mitte midagi.”
„Kuidas siis Jessie seda juttu kuulis, komissar?”
„See on seletatav. R. Daneel korraldas kingapoes näitemängu. Kas ta tõesti tõmbas blastri välja, Lije, või sa liialdad natuke?”
„Tõmbas küll. Ja sihtis ka.”
Komissar Enderby raputas pead. „Hea küll. Keegi tundis ta siis ära. Kui roboti, ma mõtlen.”
„Pidage kinni,” ütles Baley nördinult. „Teda ei saa ju robotiks pidada.”
„Miks mitte?”
„Teie saate või? Mina küll ei saaks.”
„Mida see näitab? Meie pole ju asjatundjad. Oletame, et seal rahva hulgas oli mõni Westchesteri robotitehase tehnik. Elukutseline. Mees, kes on terve elu veetnud roboteid ehitades ja kavandades. Ta märkas R. Daneelis midagi imelikku. Võib-olla viisis, kuidas ta räägib või liigub. Võib-olla rääkis ta oma naisele. Naine rääkis paarile sõbrannale. Ja oligi kõik. See on liiga ebatõenäoline. Inimesed ei usu seda. Ainult et see jutt jõudis Jessie`ni, enne kui vaibus.”
„Võib-olla,” ütles Baley kahtlevalt. „Aga kuidas jääb poissmehekorteriga kahele?”
Komissar kehitas õlgu ja võttis sisetelefoni toru. Mõne aja pärast teatas ta: „Sektsioon Q-27 on parim, mida nad teha saavad. Mitte just kõige parem ümbruskond.”
„Käib küll,” ütles Baley.
„Muide, kus R. Daneel praegu on?”
„Uurib meie arhiivi. Üritab medievalistide agitaatorite kohta infot koguda.”
„Jumal hoidku, neid on ju miljoneid.”
„Ma tean, aga ta vähemalt tunneb ennast hästi.”
Baley oli juba peaaegu ukseni jõudnud, kui ta poolenisti siseaje sunnil ümber pööras ja küsis: „Komissar, kas doktor Sarton rääkis teile kunagi Kosmoselinna programmist? Ma pean silmas C/Fe kultuuri juurutamist?”
„Mille?”
„Robotite.”
„Vahel rääkis.” Komissari hääl ei väljendanud erilist huvi.
„Kas ta seletas teile kunagi, mis oli Kosmoselinna asutamise mõte?”
„Oh, tervise parandamine, elunormide tõstmine. Tavaline jutt, see ei avaldanud mulle mingit erilist mõju. Oh, ma olin temaga muidugi nõus. Noogutasin, kus tarvis, ja nõnda edasi. Mis mul üle jäi? See on lihtsalt moodus, kuidas neid heas tujus hoida ja loota, et nad mõistuse juures püsivad. Võib-olla ükskord…”
Baley ootas, aga komissar ei öelnudki, mis võiks ükskord juhtuda.
Baley jätkas: „Kas ta mainis kunagi emigratsiooni?”
„Emigratsiooni! Mitte kunagi. Lasta maalane mõnda Välisilma oleks sama hea, kui leida Saturni rõngastest teemantasteroid.”
„Ma mõtlesin emigratsiooni uutesse maailmadesse.”
Kuid sellele vastas komissar üksnes uskumatu pilguga.
Baley seedis seda hetke, siis küsis ootamatu häbematusega: „Mis on tserebroanalüüs, komissar? Olete sellest varem kuulnud?”
Komissari ümmargune nägu ei muutunud: silmgi ei pilkunud. Ta vastas rahulikult: „Ei ole. Mis see peaks siis olema?”
„Ei midagi. Lihtsalt kuulsin kuskilt.”
Ta lahkus kabinetist ja jätkas mõtlemist oma laua taga. Muidugi polnud komissar nii hea näitleja. Noh, siis…
Kell 16.05 helistas ta Jessie`le ja ütles, et ei tule koju sel õhtul ega arvatavasti ka mingil muul õhtul mõne aja jooksul. Pärast seda kulus mõni aeg, et naist rahustada.
„Lije, kas sul on pahandusi, kas sa oled ohus?”
Politseinik on alati mingis mõttes ohus, seletas ta kergelt. Naist see ei rahuldanud: „Kus sa ööbid?”
Ta ei öelnud. „Kui tunned ennast täna öösel üksikuna,” ütles ta, „siis mine ema juurde.” Ta katkestas ootamatult kõne, mis oli arvatavasti sama hea viis juttu lõpetada kui iga teinegi.

Eesti keelde tõlgitut
“Kadunud robot”, 1965
“Vaade kõrgelt”, 1970
“Igaviku lõpp”, 1973
“Autobiograafia”, 1979
“Seal, kus lõpeb Maa”, 1982
“Asum”, 1985
“Asum ja Impeerium”, 1989
“Huumori lõpp”, 1992
“Teine Asum”, 1996
“Millenniumid”, 1999
“Asumi äär”, 2000
“Asum ja Maa”, 2001
“Enne Asumit”, 2004
“Edasi Asum”, 2006
“Teraskoopad”, 2008
“Alasti päike”, 2009
“Koidu robotid”, 2010
“Robotid ja impeerium”, 2010
“Jumalad ise”, 2015
“Üheksa homset”, 2016
“Kosmosehoovused”, 2017
“Kivike taevas”, 2019
“Tähed kui tolmukübemed”, 2019

Püsiviide Lisa kommentaar