Mart Kivastik

20. mai 2020 at 8:00 e.l. (Mart Kivastik) (, , )

Kirjanik Mart Kivastik

Foto: Tiit Blaat

Mart Kivastik (1963) – eesti kirjanik. Ta on lõpetanud Heino Elleri nimelise muusikakooli koorijuhtimise eriala 1984. a. 1989. aastal lõpetas Tartu Ülikooli filoloogiateaduskonna eesti keele ja kirjanduse erialal. Töötas aastatel 1989–1991 filmistuudios Tallinnfilm. Seejärel on ta olnud vabakutseline kirjanik, näitekirjanik ja filmirežissöör.

 

 

Katkend: Taevatrepp, Väike Öömuusika 2019, lk 86 – 99.

TIRR

Hommikul läks ta tööle rattaga. Sellel oli kaks mõtet, esiteks sai ta lahti sellest kuradi punasest Volkswagenist, ta sõitis rattaga tööle, mis siis, et vihma sadas. Juba see muutis asja. Ja teiseks võis ta korraks kusagil käed lahti lasta. Ta polnud veel kohta välja mõelnud, kus. Aga ta oli juba jõudnud suure sillani, seal oli mõistlik proovida. Ta laskis käed lahti, see oli küll veidi ohtlik, sest autosid oli murdu, aga mida kuradit, ta oskas, ta võis seda une pealt teha, ainus asi, et ta pidi tööle minema ja põhimõtteliselt teda seal oodati, aga põrguvärk, tööle võib hiljaks ka jääda …

… see suvi oli täiesti imeline. Mitte ühtegi vihmast ilma! Super rattasuvi. Ta tegi kuuriukse lahti ja koukis ratta välja. See oli Sport, oranži värvi, maksis üheksakümmend üks kuuskümmend. See kingiti talle tingimusel, et ta õpib, et kolmi ei oleks, on korralik, luuletused on peas, ei pane pausi. Uu tegi, mis suutis. Oli nii korralik kui võimalik, ei pannud pausi, õppis Puškini pähe ning isa ja ema ostsid Dünamo poest selle ratta. Kuu hiljem kukkus ta Tammekal mingite plikside ees ärplema, sõitis, käed lahti, ja pani otse ninuli auku ning üle kaela. Sai munadesse ilge paugu. Jube valus oli, pliksid itsitasid ja ratas oli perses, täiesti perses, raam oli kõver ja seda enam korda teha ei saanud. Julm saatus näitas näppu, mis tähendas, et ära vahi tüdrukuid, kui sõita ei oska. Aga täna oli tal õnnepäev, tema suursündmus, tal oli tirr perses. Uu oli seda oodanud aastaid. Tirr asus tagumises rummus, seal on konnad, mis haagivad, kui sa väntad, ja kui ei vänta, siis keerleb kogu värk teistpidi ja konnad on maas, ja kui väntama hakkad, ajab vedru ehk nõel nad uuesti püsti. See on segane jutt, aga sel moel on rattal vabakäik. Muidu poleks. Konnad olid tõenäoliselt perses. Konnad perses tähendas seda, et ratas enam ei haakinud, väntamise ajal viskas üle, järelikult olid konnad või nõelad kulunud. Et seda parandada, tuli tagumine ratas lahti võtta. See polnud tegelikult ka keeruline, käigukas tuli ära, ratas ise käis lihtsalt, liblikatega. Võtad ratta ära, rummud lahti ja leiad sealt üheksakümmend üks kuuli, kaks konna ja vedrud. Kuulid korjad kokku ja paned taldrikule, loed üle, need peavad kõik alles jääma. Siis vaatad, mis seal lahti on. See kõik oli teoreetiline, seda ta teadis, ta polnud kunagi ei konni ega kuule ega nõelu näinud.

Uu tõi ratta kuuri ette välja ja keeras teistpidi sadulale ja lenksule seisma. Ta võttis tagumise jooksu lahti ja seal nad olid, kõik üheksakümmend üks kuuli, kaks konna ja kaks nõela. Üks vedrudest oli omadega läbi. Selleks oli ta valmis, ta oli kogu komplekti konni ja nõelu ostnud, nii et kõik läks vahetusse. See oli maailma kõige peenem töö. Viki oli sellega hakkama saanud, tema veel mitte, see oli just kui eksam ellu. Tal polnud senimaani niisugust ratastki. Ta alustas Školnikuga lasteaia eelviimases rühmas ja selle pärast hakkasid nad Janiga kohe kaklema. Kuigi Jan ei jaksanud Školnikut veel liigutadagi! Miskipärast olid tal kõik hinnad meeles. Školnik maksis kolmkümmend rubla, isa ja ema tulid talle sellega lasteaeda järele. Tegelikult ei olegi õnneks muud vaja kui Školnikut. Tunned sa sel hetkel! Järgmine etapp rattaelus oleks olnud Ereliukas, see oli Leedu ratas, ka vabakäiguga, pisut suurem kui Školnik. Ereliukase pidi Uu vahele jätma, sest ei olnud küllalt hea laps isa meelest, ja see maksis nelikümmend kolm rutsi, mis oli liiga palju, ja nüüd siis küllalt vanalt, juba kolmeteistkümneselt, kui tal oli Sport, kaksteist käiku siiski, tegeles Uu esimest korda elus tirriga. Ta oli muidugi hiljaks jäänud, aga mis teha. Kuigi see oli üks olulisemaid hilinemisi su elus. Sa jõuad kõike teha, aga tirr on tirr! Vedrud on nööpnõelasuurused! Sa pead nad välja urgitsema ja uued panema, see on väike asi. Kõik üheksakümmend üks kuuli tuleb ka tagasi panna, see on päris võimatu töö. Nad ei püsi ju, vaid kukuvad ära, raisk, ta hakkaski juba närvi minema. Ta istus oma kuuri ees, ratas oli tükkideks ja need kuulid ajasid ta meeleheitele, kuni tuli onu Mets ja küsis: “Uu, missa teeb siin?”

Ta ei pidanud isegi ütlema, et on pigis, seda oli näha. Onu Tjumentsev või õigemini Mets oli tehnikainimene. Ta sõitis leivaautoga, ta teadis kuullaagritest kõike. Ta pani mustade raamidega prillid oma mustade kulmude ette, vaatas rummu üle ja asi oli selge. “Sa pead võtma tavotti ja serva kokku määrida, siis püsid kuulid küljes.”

“Kuulid püsivad küljes?”

“Muidugi?! Ise näeb!”

Onu Mets tegi eesti keeles vigu, aga need olid mõnusad vead. Kunagi ei teadnud, mis ta tegelikult öelda tahab.

“Mul ei ole tavotti!”

Muidugi tal ei olnud, kellel on kodus tavott, käsi püsti? Mitte Uul!

“Siis võtab vaseliini,” ütles onu Mets rahulikult. Onu Metsa kulmud võisid Armeenias, kust ta pärit oli, täiesti tavalised nähtused olla, aga siin Päeva tänavas olid nad täiesti erilised, arvatavasti Eesti meistrid kulmunduses, need kasvasid keskelt kokku ja olid süsimustad.

“Vaseliini?”

“Jah, mine küsib ema käest vaseliini, siis pole tavotti vaja.”

“Aitäh, onu Mets.”

Onu Mets naeratas, Uu jooksis juba trepist üles. “Ema, kas meil on vaseliini, ah?”

Ema õppis prantsuse keelt. Lihtsalt selleks, et midagi õppida, ja teiseks ta vend, ehk Uu onu pidas end prantslaseks, aga see on pikem jutt. Ema istus miskipärast klaveri taga, prantsuse keele õpik oli nootide asemel, ta ei suutnud kohe end vaseliinilainele ümber mõelda, siis alles sai aru.

“Aa,” ütles ema, “vaseliin?”

Ta oli ikka veel Balzaci maailmas! Ja ema arvas, et midagi peab inimene tegema, et mitte lihtsalt vananeda. Sa ei oota nagu ohver, kuni su aeg lihtsalt ära koristab, sa võitled! Lõpuni, mis siis, et see on ette teada. Ema võitles kõigi vahenditega vanaduse vastu, ta oli üle neljakümne, sealhulgas prantsuse keelega. Ja mängis klaverit, see ka aitab. Miks mitte? Sa võid kasutada kõiki vahendeid, sest jõud on liiga ebavõrdsed. Uus keel tundus ka mõistlik. Isa käis jala Kvissentali ja tagasi. Igaüks üritas omal viisil, aga ega see palju ei aidanud. Nad olid mõlemad vanad, see oli selge, aga ise nad seda ei taibanud. Ema sai lõpuks aru. “Miks vaseliini?”

“Mul on vaja, kuulid ei püsi muidu.”

Ema ei saanud küll millestki aru, aga otsis siiski vaseliini, et saaks oma prantsuse keelega edasi minna.

“Kust sa tead, et see nii käib?” küsis ta igaks juhuks.

“Onu Mets ju ütles!”

“Kes?”

“Onu Tjumentsev!”

Onu Mets oli alles oma nime vahetanud, nad polnud veel uue nimega harjunud. Uu oli päris närvis. Kogu see krempel all oli laiali, onu Mets valves, ema jokutas.

“Mul on kiire, ema!”

Vaseliin käes tormas ta alla tagasi. Onu Mets ei olnud paigalt liikunud, seisis sinise teki kõrval kuuri ees, kus asjad vedelesid. Uu jõudis hingeldades onu Metsa juurde.

“Vabandust, onu Mets, ema õpib prantsuse keelt.”

Onu Metsal ei olnud prantsuse keele vastu midagi. Ta ootas ära, kuni Uu esimese kuuli kohale sättis, soovis talle edu, tal oli äge Armeenia soge, ta kergitas seda rõõmsalt, ja läks tuppa tädi Metsa juurde.

“Aitäh, onu Mets!”

Kui tuleb juhus, siis teeb ta selle kunagi tasa! Selliseid lubadusi on lihtne anda ja sama lihtne unustada. Hetkel oli Uu kindel, et aitab järgmisel korral onu Metsa, ei tea, kuidas, aga ta oli talle väga võlgu. Ta ei unusta iial onu Metsa! Nui neljaks! Aga olgu, kuulid. Ta sai teise kuuli paika ja kolmanda … selles töös on peamine keskendumine, sa ei tohi end millestki segada lasta. Tulid Riina ja Eva koos Eva koera Kapteniga. Ilma koerata nad ei käinudki. Kapten oli must, keskmist kasvu mõnus krants, longus kõrvadega, sellist koera tahtis ta ise ka. Nad isegi ei küsinud midagi, vahtisid pealt lihtsalt. Kapten kuses punastele sõstardele. Eva oli koertehull, ta ainult neile mõtleski, ta oli pikk ja vibalik, prillidega. Riina oli Uust noorem, väike ja punn, heleda peaga, tahtis endale samuti sellist koera nagu Kapten, aga vanemad ei lubanud. Nad sobisid hästi. Riina oli Eval juskui õpilane. Kõike, mida Eva teadis koertest, teadis tema ka. Nad vaatasid tükk aega sõnatult Uu tirrioperatsiooni.

“Mis teed?” küsis Riina lõpuks.

“Ratast parandan, näete ju. Siin on üheksakümmend üks kuuli, ma pean nad kõik siia rummu sisse tagasi saama. Selle nimi on tirr, need on konnad ja vedrud ja …”

Ega vist polnud mõtet liiga pikalt seletada. Nad vaatasid teda nagu lolli. Kapten nuuskis ratta juures.

“Ole hea, Eva, kutsu ta ära, mul läheb kõik nässu, mul kaovad kuulid ära!”

“Sa ütlesid, et tahad koeraga jalutama tulla.”

“Muidugi tahtsin, aga näed ju! Oodake, ma teen ratta ära.”

“Me oleme pargis,” ütles Eva karmi häälega. Et teda karistada. Ta oli lubanud, aga nüüd jukerdab siin oma tirriga. Evaga sellised trikid läbi ei läinud.

“Hüva, ma tulen, ausõna.”

“Kapten!” hõikas Eva.

Nad läksid ära, ninad uhkelt püsti, Riina kakkus dressipükse üles, vaseliin sulas. Uul olid pooled kuulid paigas. Kui ta järgmise pani, kukkus kõik kokku. Päike sulatas vaseliini, kus nüüd on onu Mets oma teadmistega? Ta alustas otsast. Pani ratta rohkem varju ja määris rummu uuesti vaseliiniga, palun, ära sulata, palun, ja hakka kuule panema. Ta jõudis uuesti pooleni, siis üle selle, ta oli juba päris kaugel, kuid siis tulid härra ja proua Palla, turult vist, igatahes oli neil kott täis.

“Tere Ulf!”

“Tere!”

“Mis teed seal, poiss?” küsis härra Palla.

“Ära ütle poiss, ütle ikka Ulf,” ütles proua Palla. “Näed, Ulf parandab midagi.”

“Tirr on katki, jube keeruline.”

Nad said aru, et inimene teeb tähtsat asja, lehvitasid ja läksid edasi. Pool õue oli tast juba mööda käinud, see oli nagu üks suur suguharu, kahe koera, ühe Moskvitši ja hulga lastega, kelle hulka kuulus ka tema. Tulemata olid veel õed Jõgeveed ja Georg, keda rattad ei huvitanud, Agnes ja muidugi Bachmannid, siis oleks enam-vähem kõik. Ta oli seitsmekümne neljanda kuuli juures, kui tuli Agnes. Agnes oli täiesti eraldi number. Ilus ja viisteist, ta ei kandnud kunagi pikemat seelikut kui veidi üle aluspükste. Nii et seitsmekümne neljanda kuuli juures ilmus nagu taevast Agnes, kes vaatas teda ülevalt alla. Ta nägi Agnese alukaid ja tema nägu nende kohal. Pole ime, et tal käis pidevalt kutte uksele koputamas. Agnes küsis sama asja, mis teisedki, mis teed siin, mesise häälega, kõik nii ei oska. Uu vastas nagu lollakas, nagu näeks pannkooki, tirri parandan, kuradi Agnes. Ühesõnaga ta tuli, näitas oma alukad ära, kukutas kuulid alla ja oli kadunud!

Lõpuks said kõik üheksakümmend kuuli paika. Vedrud ja konnad ka ja ta suutis rummu kokku panna, nii et see kõik maha ei pudenenud. Ta pani ratta alla tagasi, keeras liblikad kinni ja proovis. Konnad haakisid. Ta jättis kõik asjad kuuri ette ja tahtis Riinale ja Evale järele sõita.

“Uu, kus sa sõidad?” Ema otsis teda taga, ei tea, mispärast.

“Mis on siis?” küsis Uu.

“Erika sünnipäev ometi!”

Kurat, see oli kogu selle tirrindusega meelest läinud. Ta keeras tagasi. ”Aga Jani ei ole ju veel!?”

Jan muidugi oli, hoidis ema käest kinni, juuksed lakki täis. Isal oli ülikond ja lips. Isa tahtis, et tema sõna jääks viimaseks.

“Ja ratast vedelema ei jäta! Kuur keera lukku!”

VÄIKE-TÄHE

Väike-Tähe ongi väike tänav. Võru tänava ja Tähe tänava vahel. Jõulude ajal olid nad alati siin, Leena ja Erika juures, justkui salakogunemisel. Jan oli muidugi kogu aeg siin, sest teda hoiti, kuna Leenal ja Erikal ei olnud endal kedagi hoida, siis nad valisid Jani, kõige väiksema. Leena valis. Erika luges raamatuid, talle piisas väljamõeldud inimestest.

Leena ja Erika sündisid tsaariajal, käisid koolis tsaariajal, aga kumbki ei leidnud endale peigmeest, kes oleks sobinud. Kord ei meeldinud poiss, siis vastupidi. Siis tuli Eesti aeg, siis uuesti Vene aeg, ja nad vist ei tahtnudki kedagi ennast segama. Niisiis elasid nad kahekesi, kaks õde, kes olid igavesti vanad. Nad olid vanad, kui Uu neid esimest korda nägi, ja nad olid praegu veel vanemad, aga seda ei ole enam nii lihtne märgata. Mingi aeg seisab aeg paigal ja midagi ei muutu. See on väga mõnus. Kõik on kogu aeg sama. Aga Väike-Tähe jääb siiski väiksemaks, vanasti mahtus Uu ahjukappi peitu, nüüd ei mahu. Nii juhtub ahjudega teinekord.

Väike-Tähe on ainult puumajadega tänav, need on ilusad kahekordsed nikerdatud akende, laiade nagisevate treppide ja koridoride ja kõrgete lagedega majad. Enne sõda oli üks korrus tervenisti Leena ja Erika ja ema oma, nüüd ei. Nüüd olid paljud asjad teisiti. Leena ja Erika elasid kahes toas ja köögis, mis oli muutunud ühiseks, ja puudega köetavas vannitoas, mis oli samuti ühine, naabritega, kes neil parajasti juhtusid ühiskorteris olema. See võis ju tuju rikkuda, aga sellest nad enam ei hoolinud, ja tegelikult keegi ju ei lootnud. Uu püüdis aeg-ajalt aru saada, mis tunne oli vanasti, kui korter ei olnud veel ühis-, aga eriti ei saanud. See oli juhtunud liiga kaua enne teda, ta ei küündinud tolle ajani. Ainus päris sild tolle aja ja tema vahel olid Leena ja Erika. Nüüd nad siin istusid selle portsu otsas, sosistasid kolmekesi, ema ka, die ja das ette ja taha, et keegi ei mõistaks. Erika ja Leena ajast oli toas vana nikerdustega puhvet, mis ulatus peaaegu laeni ja oli täis hõbenõusid ja portselani, mis koos Leena ja Erikaga miskipärast sõja oli üle elanud. Keset tuba seisis kõverate jalgadega lahtikäiv söögilaud, kuhu mahtusdi kõik: Leena, Erika, ema ja isa, Uu, Jan, Paul, Harold, Elsa ja Arvo. Rohkem neid alles ei olnud. Ülejäänud olid surnud või Saksamaal, Brasiilias, Kanadas, kust aeg-ajalt tuli pakke, ainult mitte plaate ja kuluvaid, nii et see põgenemine ei-tea-kuhu oli Uu mõttes täiesti kasutu. Söögu seal oma nätsu ise. Siis veel vanad tugitoolid ja saja-aastane Rathke klaver.

Leena ja Erika aknast paistis hoovimaja, samuit puust kahekorruseline, aga roheline, mitte nii ilus kui Leena ja Erika tänavaäärne maja, ilma uhke trepikojata nagu Leenal ja Erikal, vaid kitsa pimeda lolli värvi trepiga. Selliseid maju ei kõlba tänava äärde ehitada. Hoovimajad olgu hoovis, koos pesuköögi ja puuriitadega, kus on nende koht. Isegi sealseid inimesi ta ei tundnud, nad olid kuskilt mujalt tulnud hooviinimesed. Mitte Tartust. Võib-olla isegi mitte Eestist! Elutoa aknast oli näha ka valgeks lubjatud tellistest pesuköök, siis need samad kuurid. Selle kevade puud olid juba lõhutud ja laotud, terve õu oli neid täis, see oli põhiliselt onu Haroldi looming.

Nad läksid koridoriuksest sisse, Jan ja Uu lasid võidu kella. See oli ainuke keeratav uksekell Tartus. Siis läks uks lahti ja kõigepealt tuli ninna söögilõhn. See koosnes rosoljest, smooritud loomalihast, täidetud munadest, kartulisalatist ja heeringast hapukoores, lihapirukatest. Laual olid peened vanaaegsed nõud, tugedel kahvlid ja noad, kristallkarahvin punase likööriga, hõbekaanega kristallkann punasesõstra morsiga.

Nad tulid sisse, isa andis lilled. Isal olid kuldsed mansetid, must vest kullast uuriga, veel tema isalt, keda enam ei olnud. Kui kõik need, keda enam ei olnud, oleks elus olnud, nagu olekski pidanud olema, siis ei oleks nad Väike-Tähesse ära mahtunud. Ema ja tädi Erika alustasid oma tavalist saksa juttu, Jan jooksis Leena juurde kööki. Isa istus, tegi pintsakunööbid lahti ja vaatas ringi. Enne neid olid tulnud Arvo ja Elsa. Arvo oli sõja ajal olnud Vene armees, ta kandis alati pintsakut, sest tal puudus üks õlg, mille sakslased olid leekkuuliga läbi lasknud. Seda juttu palus ema mitte uskuda. Arvo oli Elsa mees ja Elsa oli ema vanatädi tütar, järelikult sugulane. Elsal oli tegelikult enne Arvot olnud teine peigmees, hoopis Wehrmachtist, aga see laskis jalga, kui venelased sisse tulid. Elsal hakkas siis jube kurb, nii kurb, et langes kaela esimesele punaväelasele, kes Tartusse jõudis – ja see oli onu Arvo! Millist osa sellest loost ei tohtinud uskuda? Õlga kuue all polnud, see oli fakt! Ja see jutt leekkuulist Uule meeldis. Lisaks sellele oli onu Arvo kinkinud talle katkise gaasipüstoli ja tal oli terve riiul peaaegu uusi „Seiklusjutte maalt ja merelt”, neid võis talt iga kell laenata. Elsa ja Arvo elasid Annelinnas, roheliste rõdudega majas. Veidi maad pärmivabrikust edasi, kus Paul elas. Tegelikult algasid sealt juba venelased, aga Elsal ja Arvol oli uus korter, kaks tuba, mõnusa suitsuhaisu ja raamaturiiuliga, las need venelased siis olla.

Praegu istusid Elsa ja Arvo siin Väike-Tähe elutoa söögilauas, nina ees pitsid ema tehtud punasesõstralikööriga. Tädi Erika istus vaikselt oma kohal tugitoolis, kummuti lähedal ja lihtsalt oli, raamat käes. Tavaliselt ta luges kas siis Puškinit või Heinet või midagi muud, vene või saksa keeles. Rohkem Uu temast ei teadnud ja teada ei saanudki, sest Erika lihtsalt naeratas, kui Uu küsis midagi, arvatavasti pidas Erika Uud lolliks. Mis oli ka tõsi. Uu oli kolmteist ja Erika seitsekümmend kolm, neil oli terve elu vahet. Erika ei teinud kunagi süüa, Erika ei kütnud ahju, Erika ei käinud ka poes, sest ta luges! Leena tegi kõik ülejäänud asjad peale lugemise. Erika käis viimati õues Eesti ajal, nüüd enam mitte. Midagi ilusat seal õues tema jaoks ei olnud.

Onu Harold ei olnud veel tulnud. Ka Paul Jawaga ei olnud veel tulnud, seda oodati väga. Aga nad olid tulemas. Harold oli ema vend ja Paul muidugi Haroldi poeg, nii et nad olid siin kõik sugulased peale isa. Isa oli võõras. Isa oli seetõttu alati turris, ta oli Väike-Tähe ainuke spordimees ja mitte-sugulane, „ema omad” mõtlesid tast justkui tulnukast Kvissentalist. Ja tal oli olnud teine naine! Mitte ema! See oli keeruline lugu. Eelmised naised on keeruline lugu. Isa läks alati tõsiseks, kui neist rääkima hakati, ta lõpetas selle teise-naise-jutu ja läks tõsiseks. Kes ei läheks? Kes peale su enda oskaks aru saada, mis su hinges toimub, kui sul on olnud eelmine naine? Kus ta on? Järsku külmetab kusagil! Uul oli isast kahju.

Suitsuhais tuli ninna, see tuli otse Arvo ja Elsa suitsudest temani, ja lõhnas väga väiketähelikult, udune suitsulõhn, see oli oivaline. Haroldit ikka veel ei olnud. Tema koht ahju juures oli tühi. Tavaliselt kükitas ta ahjuukse ees ja tõmbas Priimat. Uu vaatas läbi suitsu maale seintel. Piltidel olid noored inimesed vanast ajast, ütles Erika. Oli üks mõisapreili, kes oli kahekümnene, aga sada aastat tagasi, kui Leena ja Erika isa oli mõisavalitseja. Ta poos ennast üles armastuse pärast. Siis metsaalune Venemaalt. Üks puu oli kukkunud, juured ülespidi, teised olid elus ja püsti. Siis üks mõisatrepp Napoleoni-aegse haavatud ohvitseriga, kellel õlg ja pea olid sidemes, mis mõnes mõttes meenutas onu Arvot, ainult et ta oli Arvost palju noorem, võib-olla kahekümnene. Ta istus mõisa trepil, tema õlale nõjatus lahtiste juustega noor naine. Sõduri jalgade ees lamas mõtlik koer, lõug käppadel. Kõik see näis nagu elus, aga oli tegelikult minevikus, see tähendab, tegelikult neid ei olnud enam. Ei koera ega naist ega sõdurit, isegi puu oli kõdunenud. Muidu oleks ta hea meelega nende kõrval istunud ja koera silitanud.

Ema ja tädi Leena tulid köögist, Jan sabas, podisesid midagi omavahel saksa keeles. Ema oli justkui tige, isa hoidis end vaos, tema vihastas kõige kiiremini ja kõvemini, ta veel ei teadnud, mille peale, aga ta juba aimas midagi. Ema istus isa kõrvale ja teeskles, et pole midagi hullu. Söök oli ju laual ja Uu oli valmis rosoljet hävitama, aga siis jõudis kohale pahandus ise. Onu Harold. Tal oli must ülikond, sinine lips ja lumivalge särk, mis juba iseenesest Arvole ja isale ei meeldinud. Nad olid muidugi ka Eesti poolt, aga seda tuli olla salaja, mitte avalikult. Isa kartis KGBd ja Arvo oligi vist hingelt punaväelane, kuid kes ei oleks, kui sa oled tänu sakslastele õlast ilma jäänud. Aga see pilt oli ilus. Haroldi hall pea, hall habe, tema riigivastane ülikond ja pahandus ise, onu Haroldiga käis alati kaasas ilus pahandus. Tema kõrval, tema järel, teda saatis pahandus, muidu oleks tal olnud igav.

„Räägi siis,” ütles isa emale.

„Ta ei võtnud passi vastu,” ütles ema.

Isa nägu muundus mornimast morniks. „Nii, meid pannakse kõiki kinni.” Isal oli eriti tundlik jamaaimamise anne, see hakkas tal alati tööle, kui ta Haroldit nägi. Nad õige veidi ei sallinud teineteist. Leena ja ema vaidlesid pikalt saksa keeles. Tundus, et ema oli Haroldi poolt.

„Ma ei võta Vene passi, ma olen Prantsuse kodanik!” ütles Harold.

Jan hakkas juba sööma, Uu samuti, sest ta kartis, et Jan õgib ta eest ära, ja see, et Harold oli sündinud Pariisis, oli ammu teada. Nagu ta ise ütles: kui ma poleks sündinud Pariisis, polekski olnud sündimisel mõtet, aga kahjuks pidi ta elama Tartus, N Liidus, ja Vene passi ei võta! Seda võis ju oletada, kohe, kui kuulutati, et kõik saavad uued passid. Erika vaatas korraks teiste poole, naeratas ja luges edasi. Isa ütles mitu korda „kurat”, tal oli närv must, ja samal hetkel jõudis Paul Jawaga õue, suretas mootori välja ja ronis motikalt maha oma linna kõige laiemate pükstega.

Umbes nii algas Erika seitsmekümne neljas sünnipäev. Üsna tavaline sünnipäev, palju rosoljet ja suur pahandus, siis arutati asja ja jäädi eriarvamusele, kusjuures isa, kes oli harjunud Kvissentalis asju juhtima, oli siin vähemuses. Uu tundis hinges, et ta peab kuidagi isa poolt olema, samas meeldis talle kohutavalt rosolje, nii et ta ei valinud poolt. Harold oli ses mõttes ta eeskuju, et pahandused tegid elu ilusamaks, võta või jäta. Mis oleks Haroldi elu olnud ilma pahandusteta? Ei midagi! Ta oleks olnud tavaline onkel, kes kükitab ahju ees, suits suus. Neid on terve ilm täis! Aga ainult tema oli Harold, ema vend, viimane tõeline prantslane Nõukogude Liidus, kes ei tahtnud muud, kui ainult oma päris passi.

„Varsti on ta vangis ja see on sinu süü!” ennustas isa emale, kui nad pärast jorus Väike-Tähest Päeva tänavasse jalutasid. Nad hoidsid kõik eraldi, isa sammus mitu meetrit ees ja kui onu Tjumentsev vastu tuli, siis tervitas napilt, siis ema Janiga, kellel kõht tordist valutas, ja lõpuks Uu. Isal ei andnud hing rahu.

„Sinu vend viib meid lõpuks pokri, saad sa aru!”

Isal võis ka õigus olla, aga ema tegi näo, nagu ta ei kuuleks. Kõiges on süüdi venelased, seda teadsid isa ja ema ja Uu niikuinii. Ainult ei maksnud sellest nii kõvasti rääkida nagu Harold. Nad keerasid oma hoovi sisse, sealt paistis juba Georgi maja. Georg lehvitas neile üle aia …

Uu võttis silla otsas hoogu maha. Ta oli üheainsa sillaületusega parandanud tirri, käinud ära Erika sünnipäeval, õginud tohutu hulga rosoljet, õieti oli tunne, et tal on ikka veel süda paha. Ta hoidis kõvasti lenksust kinni, et jõuaks ikka kontorisse, mitte ei-tea-kuhu, aga ikka oli hea olla. Kahju, et Haroldit enam ei olnud. Vene passi ta ei võtnud, Eesti oma ka mitte ja Prantsuse passi talle ei antud.


Loomingut

“Homme”, Kupar 1993

“Palun õnnelikuks”, Elmatar 1996

“Varblane”, Varrak 1999

“Näidendid”, Eesti Keele Sihtasutus, 2000

“Presidendi lapsed”, Ilmamaa 2001

“Kui sa mind ei armasta, ära mine ära”, 2003

“Savonarola”, Eesti Draamateater 2005

“Külmetava kunstniku portreed”, Ilmamaa 2006

“Sõdur”, Väike Öömuusika 2007

“Teener”, Väike Öömuusika 2007

“Kurb raamat”, Väike Öömuusika 2008

“Eesti asjad”, MTÜ Kaks Musketäri 2010

“Vietnami retsept”, Väike Öömuusika 2012

“Автопортрет с женой и лошадью” 2013

“Armastuse vormid”, Väike Öömuusika 2017

“Breviárium”, ungarikeelne novellikogu, 2017

“Taevatrepp”, Väike Öömuusika 2019

 

Filmograafia

lühifilm “1979” 1993 (stsenarist ja režissöör Raimo Passiga)

lühifilm “Isa” 1998 (stsenarist ja režissöör)

lühifilm “Armuke” 1999 (stsenarist ja režissöör)

“Tulivesi” 1994 (dialoogi autor)

“Taarka” 2008 (kaasstsenarist)

“Vasha” 2009 (kaasstsenarist)

“Üks mu sõber” 2011 (režissöör ja stsenarist)

“Õnn tuleb magades” 2016 (režissöör ja stsenarist)

Püsiviide Lisa kommentaar