Mudlum

5. mai 2020 at 8:00 e.l. (Mudlum)

Foto: Ruudu Ulas

Mudlum ehk Made Luiga (1966) – eesti kirjanik ja kirjanduskriitik.

Mudlumi „Poola poisid ” on esitatud Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali kirjanduspreemia nominent 2020. aastal. Mudlum võitis 2020. aasta Euroopa Kirjandusauhinna.

Katkend: Poola poisid, Strata 2019. Lk 165-178.

Pani Zofia ebaõnn

Nooruses ei olnud pani Zofia üldse selline allaheitlik ja melanhoolsevõitu naisterahvas, ta oli selliseks muutunud pika ja vaevarikka painutamise tulemusena. Alandlikkus on ju suur voorus, kes teab mis plaanid Jumalal olid, et ta tema peale lükkas ühe katsumuse teise järel. Nüüd oli pani Zofia küll lõpuks kristlikult alistuv ning leplik kõige vastu, mida saatus pakkus, aga kuhugi kaotanud suure tüki oma rõõmsameelsusest ja elutahtest, ei tea, kas Jumalal see päris nõnda ikka mõeldud oli, või läks kuskil midagi nihu… „Alandused, kantud armastusega, muutuvad magusaks ja hõrguks,” ütleb püha Josemaria.

Koolis olevat Zofia olnud üsna ninatark ja terane õpilane, kes ei pööranud liigset tähelepanu oma hinnetele, sest juba päris varakult oli ta kindel, et temast saab midagi suurt. Ta oli klassi parim joonistaja, tema sügislehtedega puud, natüürmordid lilledega, kartulivõtmise pildid, need olid alati aulas vaatamiseks väljas või kaunistasid kooli koridoride seinu. Zofia oli kindel, et võidab suure, ülelinnalise joonistusvõistluse, sest oli väga osavalt ja konjunktuurselt joonistanud uhke pildi lapspartisanist, kes ootab hukkamist, see oli süngelt väljendusrikas ning tekitas ülevaid tundeid. Paraku eelistas žürii mingit tobedat pilti sõbralikust perekonnast, mis sümboliseeris pereliikmete ameteid. Selle Zofiale ihaldatud auhinna võitis keegi latatarast plika, kes käis pealegi temaga ühes kunstiringis! Tal polnud üldse annet, ainult järeleaimamisoskus. See põnts pani noore kunstniku nädalateks põdema ja tekitas hinges kibedat vimma, mida ei leevendanud üldse see, et ka tema pilt näitusel väljas oli. Pealegi ei olnud tema pildil küljes rohelist täppi, see aga tähendas, et riiklikule võistlusele seda ei valitud. Selle peale viskas neidis vihahoos minema kõik oma vanad koolitööd ning õhtuti kodus joonistatud pildid kuusekäbidest ja jõulumunadest, oma keras magavast koerast, kellel oli pruun nina ja lokkis karv, iga lokk ja laine tema kasukas oli hoolikalt varjutatud, koer nägi välja nagu elus, käppadele toetatud pea vaatas tõsise loomapilguga otse pildivaatajale silma sisse.

Järgmiseks proovis andeline neiu õnne luuletustega, need olid moodsalt vabavärsilised, tundlikud ja kujundiküllased. Ta saatis neid kohalikule lehele ja ajakirjadesse, hakks käima luuleklubis (selle nimi oli loomulikult Pegasus, kuidas siis teisiti, ja sümboliks sulg, otsekui oleks kirjutav inimene suleline, kõige tõenäolisemalt kana), kus noorpoeedid ringis ümber laua istusid ja kordamööda õõnsa häälega oma loomingut ette kandsid. Nende juhendajaks oli üks kiitsakas kulunud pükstega habemik, kole suured kandilised musta raamiga prillid ees ja nahkportfell kaenla all, astus ta ringiruumi sisse ja Zofial oli tunne, et mingil salapärasel moel annab mees mõista, et temal, Zofial on rohkem annet kui teistel, et tema vahetu aus valu on hoopis midagi muud kui teiste lõppriimilised konstruid. Aga ajakirjas avaldati hoopis ühe paksu neiu sonett, tal oli neid sonette terve kladetäis, kõik ikka roosidest ja surmast. Zofia meelest olid need jõledad. Palavikuliselt asus ta õhtuti täitma suurt ruudulist kontoriraamatut metsiku mõttevooluga, sellest sai peaaegu romaan, nooruse hingekarje, ja kuna tema tädil oli üks tuttav, kes tundis mingit tegelinskit päris kirjandusajakirja juures, siis trükkis ta oma oopuse innukalt kirjutusmasinal ümber, lisas iga peatüki algusesse ladinakeelse mõttetera ja nautis juba ette tulevast kuulsust ja au. Kirjandusinimene oli tema käsikirja vist tõesti läbi lugenud, sest pärast kuudepikkust ootamist saabus ametlik ajakirjapäisega ümbrik, kus Zofia vaimusünnitis hinnati väga novaatorlikuks, isegi poisilikult (sic!) pingestatuks ja lisati, et kahjuks on see noorteajakirjas avaldamiseks liiga küps, täiskasvanute omasse aga siiski veel pisut küündimatu.

Kunstiakadeemiasse ta sisse ei saanud. See ei olekski olnud teab mis löök, sinna oli ju nii suur tung, mõni proovis kaheksa aastat, enne kui näkkas. Aga ikkagi jäi suhu halb maitse, sest sisse said sellised, kes joonistada üldse ei mõistnud, üks tema tuttav sai näiteks arhitektuuri, see oli tegelikult sporditüdruk, keda huvitas kanuusõit ja karate, aga pulli pärast läks ta ikkagi proovima ja ennäe – millegipärast sai hoobilt sisse.

Krakowskie Przedmieście 5 asuv punane maja oli kõige ihaldatum õppeasutus üle terve riigi. Kui olid juba seal, siis olid pooljumal valmis, kõiki akadeemia tudengeid võis linna peal eksimatult ära tunda nende pööraste riiete, erilise vabaduse ja õnnelike nägude järgi. Zofia käis läbi kõik linna näitused, asugu need maa all või maa peal, ükskõik mis jaburusi seal ei näidatud, temal oli kõigest ülevaade, muidugi oleks kõige parem sisse saada maali, aga see oli praktiliselt võimatu, või äkki võiks proovida klaasikunsti, sest klaas oma imepärases selguses lummas teda väga. Aga klaas oli ilus vaid näitusesaalis, kus ta oli kandilise postamendi otsa seatud ja oskuslikult välja valgustatud, pruukis mõnda sellist taiest näha asju tuubil täis kodus pimedas riiulinurgas, siis ei olnud värvidest ja vormist enam midagi järel, kõike kattis hall tolm ja sisse settinud lillevee jäägid. Inimesed pole kunsti õieti ära teeninud, see on ju kole asi, mida eluruumides kunsti pähe kohtab.

Tal oli kodus kaks vanaisa tehtud pilti. Üks oli selline saepuruplaadi peale kleebitud kollaaž, seal oli kangast välja lõigatud tükikesi ja ajalehte ja siis oli sinna õlivärvidega paksult mõnda kohta mingeid laike maalitud. Üldpilt oli tumepruun ja krobeline ja kribu. Zofia ei osanud sellest pildist midagi arvata, peale selle et see oli neil kogu aeg olnud. Ta oli ilma raamita, servadest oli kollast saepuru näha ja natuke pudises ka. Ainus asi, mis talle tõeliselt meeldis, oli vanaisa tehtud hampelmann – mitte mingi nadi, niru, lapsik mänguasi, vaid elegantne, sensuaalne, graatsiline neegrinaine suurte kõrvarõngaste, kirju kleidi ja tohutu juuksepahmakaga. Kui teda nöörist tõmmata, siis ta kergitas oma peenikest pruuni, kuldkäevõrudega kätt juukseid kohendama ja jala sirutas elegantselt välja. Seinal rippuvate kunstasjade hulka võib liigitada veel ka suure puust sõle, see oli kollane ja lakitud, pruuni puupõletusmustriga, rippus rahvuslike motiividega paela otsas.

Paar lapsepõlvest pärit asja olid ka paspartuusse topitud, oli selline tehnika, et rasvakriitide või küünlaga hõõrud paberi kokku, siis võõpad üleni musta tušiga ja kui ära kuivab, kraabid sule või nõelaga sinna pildi sisse, valge joonise mustal taustal. Ema oli temaga koos meisterdanud, seal oli üks patsidega tüdruk ja mingid lilled või liblikad ja see oli kõik see aeg Zofia vaateväljas.

Veel oli elutoas seinal kellegi tundmatu kunstniku miniatuurne maal, mis kujutas kevadist metsasalu, kus voolab lustakas oja, see oli kummaliselt võõrik pilt, kuigi värvitoonid olid ebamäärased ja määrdunud, andsid need siiski edasi midagi helget ja natuke salapärast. Zofia oli seda lõpmatuseni vaadelnud, püüdes ette kujutada, mis tuleb siis, kui puudetukast läbi kõndida, kuhu avarusse siis satub, mis maal see kõik üldse on, mis ajal, ta lausa tundis rõske samblase salumetsa lõhna, mis oli avar ja valge ainult sellepärast, et puud alles hakkasid lehte minema. Milline on see koht hiljem, kui varjud katavad maa? Milline vaiksel sombusel talvepäeval? Esikus välisukse kõrval oli veel heledas peenikeses puuraamis väike graafiline leht, mis kujutas paljast kägaras tüdrukut kivil kükitamas. Ta oli loodusega üks ja ei sobinud mitte raasu kingariiuli kohale rippuma.

Kunst, mille keskel inimesed üles kasvavad, mida nad näevad iga päev, kasvab nende teadvusega läbi nagu naadijuurikad. Näitusesaalide kunst, installatsioonid ja värgid või kaheksameetrised maalid ei ole selle kõrval midagi.

Omaenda joonistusi, mis polnud vihahoos minema visatud, hoidis Zofia nööriga kokku seotud narmendavas rullis riidekapi ja seina vahel. Miks neid koolilaste krokiisid ja kipsvormide järgi joonistatud ornamente, Taaveti kõrvu ja jalalabasid ülepea alles hoitakse, selles on küsimus. Need maanduvad tavaliselt mõne maamaja pööningul ja seda rulli pole keegi avanud kokkusidumisest saadik.

Kuna ta kõrgkooli sisse ei saanud, käis ta mõnda aega tootval tööl, mis oli väga lähedane valitud erialale, nimelt maalis ta siidrätikuid, seda tööd tehakse käsitsi, naised seisavad räpakas ruumis rivis suurte puuraamide taga, millele on pingutatud siidkangad. Kummiliimi sarnase ainega on sinna juba mustri jooned peale kantud, pole muud teha kui vahed ära värvida, see käis kähku, hapukoorepurkide sisse olid segatud vajaminevad toonid, neid värve toodi plastkandikutega kõrvalasuvast väikesest laboratooriumimajast. Erinevast laiusest puupilbaste ümber keerutati kõige tavalisemat vatti ja nende improviseeritud töövahendite abil vihuti lilli maalida, nii et värvi pritsis laias kaares põrandale. Pärast pakiti valmistoodang riidenartsude vahele ja saadeti kalandrisse, kus nende värv kinni kuumutati.

Ühel heal päeval kutsus ülemus Zofia välja. Ta oli viimase moe järgi üles mukitud, jalas pikad nahast saapad ja sinepikarva toonides pükskostüüm, pruun lokikuhi lakiga kivikõvaks fikseeritud, seetõttu näis ta väga vääramatu ja majesteetlik.

“Ole hea, istu,” ütles ta seisva töö tegijale lahkelt. “Sa teed väga kena tööd. Aga ma olen märganud, et lahkud vara?”

“Aga mul on ju norm täis,” vastas Zofia nõutult. Teised naised, kes olid oma päevanormi, 20 rätikut, valmis saanud, asusid siis mingeid kahtlasi projekte teostama, see oli päris kindlasti midagi eraettevõtluse taolist, milleks kasutati riigi vahendeid ja tööruume.

“Seda küll,” vastas ülemus leebelt, “aga meil on palk ikkagi töötundide järgi. Muidu me maksaksime ikkagi tükihinda, mida me sugugi ei tee, tükihinnaga peaksid sama raha teenimiseks 300 rätikut päevas maalima.”

“Aga mida ma siis teen, kui mul on töö valmis?” küsis Zofia nõutult.

“Sa võid mulle appi tulla. Me maalime siin kleidikuponge, mis lähevad moemajale, ma ju alustasingi sellest, et sa teed head tööd, maalingud on ilusad, varjundirikkad, ei ole ka masstoodangus hooletuks läinud.” Pani ülemus tõusis püsti ja võttis laua taga asuvast kapist mitu peenikest papptoru, mille peale olid keritud maalitud kupongid.

“Näed, selline töö,” ütles ta. “Selle eest me maksame pisut palgale lisa. Mõni meie tüdruk, kes Kunstiakadeemiasse sisse ei saa, on siit näiteks modelliks läinud.”

Jaa, see võis nii olla küll. Zofiaga koos töötas üks neiu, kes kandis rooma gladiaatori sandaale ja kelle jalanumber oli 42, tema pikad, sihvakad liikmed olid nagu merejumalannal, lainete poolt sitkeks ja vetruvaks voolitud, Kunstiakadeemiasse oli ta juba kolm aastat püüdnud sisse saada, ning valmistus neljandaks katseks. Pausi ajal käisid nad koos suitsul ja arutasid oma tulevikuvõimalusi, millised olid siin silma ees näha: kunstnikel oli tehasehoonest eraldi maja, kus nad vallatus segaduses kesk kanga- ja kalkarulle kohvi jõid, laterdasid ja uusi rätikukavandeid välja mõtlesid. Sellise ladna elu peale sai aga läbi kunnatu katsumuste rea, läks tarvis viit aastat ülikooli, et poola rahvuslilli, stiliseerituid punaseid moone, joonistada ja veel võimalikult lihtsa joonega, justkui laste värviraamatu pildil. Sünnipäevi tähistati seal majas lõbusa peoga, kuhu vahel ka töölisnaisi kutsuti, pakuti haruldast magustoitu, mis oli tehtud praetud riivleivast, vahukoorest ja hapust moosist. Üks 30ndates pani sealt kandis kahte punupatsi nagu skvoo ja õhkas Zofiale kadedalt: “Sa oled ikka veel nii noor. Aga minul on kaks last ja kaks koera, kortsud silmade all ja mees.” Ja Zofiale tuli äkki selgelt meelde, kuidas tema kooliaegne pinginaaber oli rääkinud oma tollal pisut üle kolmekümnesest tädist, kes oli parimais aastais ja lusti täis, halvakspanevalt: “No ta on muidugi peenike küll, aga tema käsivarred on nii lõdvad.”

Ka teisel aastal ei saanud Zofia kooli sisse, kuigi oli usinasti endale korralikku portfooliot ehitanud, see sisaldas lennukaid moejooniseid umbes kolme meetri pikkuste neidude seljas, kes olid kõhnad nagu oavarred, kaetud lendlevate maksikleitide ja puhvvarrukatega, peas laiaservalised lainetavad kübarad. Küllap oli asi selles, et Zofia ei loonud uut moodi, vaid konstrueeris oma kollektsiooni juba olemasolevatest trendidest, aga seda võib ju teha igaüks. Toona olid moes pastelltoonid, terava ninaga kingad, pliiatsseelikud ja lühikeste varrukatega kootud pluusid. Pikad kleidid, kui selliseid üldse oli, meenutasid ampiirstiilis öösärke, keegi ei kujutanud ette, et naised jälle vabatahtlikult oma jalad kinni katavad. Pidulikud riided, mida vana-aasta õhtul selga panna, olid kalasoomusena või kuldpõrnikana läiklevast brokaatkangast, jäigad ja vormihoidvad, kehasiluetti järgivad minikleidid, mida täiendas samast kangast kolmveerandvarrukatega jakk. Vaat traatsõrestikud poolpalja naise ümber, vinüülist pihikud, lendurimütsid miniseelikute juurde, see oleks olnud komisjonile mokkamööda. Ja nii ei saanudki Zofia kunagi teada, kas ta oleks kunstiilmas läbi löönud, sest tal kadus täielikult isu veel kord proovida. Tema nina oli siiski olnud eksimatu, sest õige pea hakkasid Pariisi moelavadele ilmuma pruunides, lillades ja oranžides toonides pehmed, lainetava op-mustriga kangad, tulid maksikleidid, puhvkäised, plisseerid, lendlemine, vabadus ja psühhedeelia.

Aga veel palju aastaid hiljem olid tal kodus ikka topsid vanu värvipliiatseid ja sissekuivanud tušiga teravaid joonistussulgi täis, sahtlis karp poolikute pastellkriitidega, mis olid välismaalt hangitud, ja neid andis ta oma tütrele ainult haruharva pruukida ning korjas pärast kõik tükid ja killud jälle karpi kokku, oravasabapintslid ja Leningradi akvarellid olid aga nii väärtuslikud, et neid ei maksnud üldse nuiama hakatagi.

Järgmiseks proovis Zofia õnne näitekunstiga, sest eks seegi ole ju üks kaunite kunstide pikas reas. Loomulikult ei olnud ta nii loll, et oleks lavakasse proovinud, ei, ta läks kohalikku rahvateatri truppi ning jäi seal pärast paari etendust silma ühele väikestuudio lavastajale, kes oli spetsialiseerunud keskaegsete miraaklite ja Molière`i peale. Algas paariaastane stuudium, kus tehti läbi kõik näitlejameisterlikkuse koolid, küll Stanislavski, küll Grotowski, küll kurat teab veel kelle meetodil, peaasjalikult aga üritati üles leida ammu ärakadunud, peaaegu šamanistlikku kõhukoopast tõusvat tungi väljendada väljendamatut. Neil oli kord nädalas spetsiaalne tund, kus terve trupp ringiratast maas istus ja kõrihäälel joigus, aeg-ajalt tõusid kõik püsti, ringutasid, siis lasid end sügavale rippu ja paiskasid kogu kopsudesse sisse jäänud õhu hirmsa möiratusega välja.

Tunnid toimusid enamasti hariliku kooli võimlemispinkidega saalis, lisaks etüüdile (ole konn, ole vesi, ole puuhohuse takust saba) ja analüüsidele võeti põhjalikult läbi teatriajalugu koturnidest ja varjuteatrist miimide ja tsirkuseni välja. Ka kunstitunnid olid, täitsa tavalise joonistamise tunnid, ühe lokkispäise suure lõbusa kunstniku eestvedamisel, kelle nimi Zofiale enam meelde ei tule. Igat masti ajaloo aineid oli veel nii et uputab, kostüümiajalugu andis kleenuke musta rõivastatud naine, nägu kollane ja kortsus, kes kogu aeg pisut värises, nagu oleks tal faasinihe sees, ja noored lollid tudengid ei saanud aru, et see tunnike nädalas oli sellele vanale naisele hädavajalik pensionilisa. Muusikaajalugu luges heleda poisipeaga ümar teatriteadlane, sest teadlasi on igasuguseid ja kõike saab uurida väga teaduslikult, vaimusilmas kujutas Zofia ennast ette sellise punapõskse nooremteadurina, kui lava teda ei peaks kandma, siis kuskil kabinetis saaks ometi teha puhast, kultuurset tööd. Nädala sisse mahtus vähemalt viis eri masti kehaväänamistrenni, hommikuti kell kaheksa rassis trupp juba ilma halastuseta, pärast, kui tund läbi oli, panid kõik suitsud ette, õpetajaga koos.

Zofia oli elu parimas vormis, see ei sarnanenud põrmugi modellikehale, vaid oli tihke hästivormitud lihastomp, mis suutis teha igasuguseid paasid ja piruette. Olina, nende treener, märkis, et tal on ehtne baleriini keha, aga sellel alal karjääri teha on muidugi päästmatult hilja. „Kahju,” ütles õpetaja. „Kus olid teie ema silmad?”

Zofia oli varem viilinud isegi kooli kehalisest kasvatusest, ta polnud elus oma kehaga mitte midagi teinud, ja see tunne, kuidas iga kiud selles kehas tema tahtele alluma hakkas, oli juba iseenesest võimas. Keha vabastas vaimu. Paar korda nädalas oli veel pantomiimitreening, kus sikutati kõigest jõust nähtamatut köit, roniti üles nähtamatust redelist, kukuti nähtamatutesse aukudesse ja komistati nähtamatute jalgade taha. See võttis psüühika ja füüsise jõhkralt läbi.

Või hääleseade! Kui enne suutis Zofia kraaksuda vaid mõned hädised noodid, siis koolitaja käe all sai sellest mõne kuuga lauluhääle moodi asi. Ta oli ju küll lapsena vahel kodus raadio järgi laulnud, natuke, omaette, siis aga pistis ema ukse vahelt pea sisse ja ütles: „Laula vabalt. Su hääl on pinges.” Pärast seda ei tahtnud ta enam sugugi laulda. Aga oli küll nii, et tal hakkas laulmisest pea valutama, ju ta siis ikka pingutas liiga palju.

Hääleseade tundides õpetati häält maski tooma, õigesti hingama ja täishäälikuid pea sees helisema panema. See oli täiesti imeline tunne, kuidas hääl liikus sisemuses vabalt ülalt-alla, kergelt, puhtalt ja selgelt. Varsti polnud tal mingi asi kolme oktaavi ulatuses Gregoriuse koraale ja keskaegseid madrigale laulda. On tähendab asju, mida saab ja on mõtet õpetada, mis tõepoolest võivad sind täiesti teisele tasandile viia. Selle kõige eest oli Zofia neile aastatele väga tänulik.

Looming

“Tõsine inimene”, 2014

“Ilus Elviira, burleskne jutustus”, 2015

“Linnu silmad”, 2016

“Ümberjutustaja”, 2017

“Poola poisid”, 2019

Püsiviide Lisa kommentaar