Susan Luitsalu

5. okt. 2020 at 8:39 e.l. (Susan Luitsalu, Uncategorized) ()

Susan Luitsalu – (1983) on eesti kirjanik, teleprodutsent, maailmarändur ja matkajuht ning meediapersoon.

https://kultuur.err.ee/1036590/kirjanduspreemia-nominent-susan-luitsalu-kavaldan-inimesed-probleemide-juurde-millest-nad-midagi-teada-ei-taha

Katkend: Ka naabrid nutavad, Rahva Raamat 2019, lk 167-175.

Lehtla esijalgrattur oli seemnete külvamise ajal seisnud täies varustuses köögiakna all, kollased liibukad ja rattasärk seljas, rattakingad endiselt jalas ja kiiver peas. Ta jõi spordijooki, et peale suurt füüsilist koormust taastuda ning tegi seda, mida talle ikka teha meeldis – targutada.
„Noh, lõpuks ometi, mutt teeb kah oma aia korda. Kaua ei oleks viitsinud vahtida mingit mõttetut platsi,” ütles ta Pillele, kes sealsamas sahtleid sorteeris.
Pille ei öelnud midagi. Tema meelest oli ka nende enda aed üks hiigelsuur mõttetu plats. See nägi tõepoolest välja nagu jalgpalliväljak. Õnneks, kuna ta ise polnud üldse mingi rohenäpp, ei tilkunud tal ka süda otseselt verd, et kuskile midagi istutada ei tohtinud, kuid ta oleks siiski eelistanud lopsakamat, hubasemat lahendust, õunapuid ja sõstrapõõsaid.
„Juba teine vispel,” mõtles ta ja otsustas, et kui Toomas duši alla läheb, viskab ta suurema osa sahtleid lihtsalt tühjaks. Niikuinii pole neid asju juba aastaid kasutatud. Lihahaamer. Kaanetaja. Vigurlõikur kurgispiraalide jaoks. Kõik need ja kümned muud imevidinad oli ta kokku ostnud viisteist aastat tagasi, kui ta oli olnud veel noor ja entusiastlik koduperenaine. Siis, kui ta oli veel suutnud end naiivselt veenda mingis romantilisest draamafilmist õpitud elutarkuses, et armastus on otsus ja kõik asjad, mis talle Toomase juures närvidele käivad, on vaid rumalad pealiskaudsed kapriisid, millest tuleb üle olla ja millega harjub, kui inimestest kasvab aegamööda kiindunud ja kokkuhoidev abielupaar.
„Oled sa kindel? Sa oled meile igasugust sitta tema kohta rääkinud. Minu ema ütleb, et kõik, mis sulle teise juures natukene närvidele käib on see, mida sa hakkad aastatega lausa jälestama,” ütles sõbranna Siiri, kui Pille oli teinud sõbrannadele teatavaks uudise, et ta abiellub.
„Mina just lugesin kuskilt, et hoopis need asjad, mida sa esialgu peab nunnudeks veidrusteks, on need, mida sa täiega jälestama hakkad,” ütles Pirjo loiult ja puhus suure nätsumulli.
„Kui sa nunnusid asju jälestama hakkad, siis usu mind, närvidele käivad asjad on pärast veel hullemad,” pani Siiri elutargalt asjad paika.
Pillele see jutt ei meeldinud. Ta klammerdus oma uhiuue Guessi käekoti külge, mille tulevane abikaasa talle ostnud oli, ja raius sõbrannadele mantrat, mida ta ise juba peaaegu et uskuma oli hakanud: „Toomas on väga normaalne mees. Tal on elus kõik paigas juba, ärid ja asjad…”
„Normaalne? Kas sa tahad normaalset või ägedat meest?” segas Siiri vahele.
„Tauno oli väga „äge”, aga vaata, kui… lapsik ta oli!” õigustas Pille edasi.
„Sest ta ei pidanud sind üleval ja ei ostnud sulle asju?”
Ka Pirjo oli sekkunud: „Toomasel on ju eksnaine ja need lapsed, on sul seda pagasit vaja? Sa võid ju niisama olla temaga koos seni, kuni tuleb midagi paremat. Siis saad ikkagi oma reisid ja Guessi kotid.”
„Issand jumal! Ma ei ole ju temaga mingite asjade pärast koos!” vihastas Pille.
„Mille pärast siis?”
„Ma ütlesin – tal on kõik paigas.”
„Sa ütlesid seda ka, et ta on paks ja teeb halba nalja!”
„Ma ütlesin, et ta võiks nats alla võtta, aga mitte, et ta on paks.”
Peale toda õhtut ei olnud Pille ei Pirjo ega Siiriga rohkem suhelnud. Ilma segajateta suutis ta endale suhteliselt edukalt sisendada, et naised tahavadki võimukaid ja jõukaid mehi, aga mitte asjade pärast, vaid seetõttu, et sellised mehed suudavad tagada perekonnale parima kvaliteediga elu ja sotsiaalse staatuse. Et Toomas on väga hea mees ja hea naise kohustus on selline inimene välja kannatada, pakkudes omalt poolt turvalist kodusoojust.
Pille oligi pesapunumisega reipalt ja entusiastlikult pihta hakanud, ostnud kokku kõik need eri suuruses visplid ja lihahaamrid ning naiivselt oodanud kokku- ja kooskasvamist, aga omakorda nende mõtete pinna all eriti pingsalt juba ka aastaid, kus taas lahku kasvatakse ning üksteise tegemistest enam sooja ega külma pole. Et saaks rahulikult omaette olla.
Kumbki nendest variantidest ei olnud realiseerunud. Toomas polnud eriti huvitatud südamest südamesse vestlustest, üksteise luuüdini tundmaõppimisest ega kompromisside leidmisest erinevate ootuste puhul. Ta nimetas seda „hingeliseks ilaks” ja käskis Pillel end kokku võtta. Harjuda ära, et raseda naise kõrvalt on mehel vaja vahel litsides käia. Et mees peab saama sõpradega omaenda saunas juua ja jaurata nii kõvasti kui tahab. Et mees peab saama magada, kui ta tahab, ning naine, kes ei suuda gaasivaludes imikut öö läbi vaikima sundida, on emana läbi kukkunud.
Ka harjumuspärasusest tingitud ükskõiksust polnud saabunud, sest Toomas oli veel ka kümme aastat hiljem nõudnud täit ülevaadet Pille käikudest. Tihti vaatas ta hommikul Porsche Cayenne`i odomeetrit ja õhtul uuesti ja nõudis aruannet, kuidas suudab üks koduperenaine päevas 150 kilomeetrit maha sõita. Pille ei tohtinud vahel, kui Toomasel eriti kahtlustav meeleolu oli, rääkida teiste meestega isegi mitte siis, kui need olid külalised nende enda majas. Tegelikult oli üleüldse parem kui Pille midagi ei rääkinud, ka naistega. Sõbrannadega väljas käimine võis toimuda päevasel ajal ja kindlasti pidi sel olema mingi mõistlik põhjus.
Tööl käimine? Pille ise oli kunagi olnud veendumusel, et naine võiks võimalusel lapse kolme-aastaseks saamiseni ainult kodus olla. Kui teine laps kolmeseks sai, tundis ta end aga, nagu oleks kuus aastat vangis istunud. Kuskile „orjama” minemisest ei tahtnud Toomas aga ka siis midagi kuulda, väites, et võib kaaluda meele muutmist, kui Pille esitab kirjaliku nimekirja asjadest, mis tal puudu on. Pillel ei olnud aga tõesti puudu midagi, mida raha eest osta oleks saanud…
Oma esimeste laste kohta oli Toomas Pillele rääkinud, et need olid olnud puhtalt eksnaise eraprojekt – juba eos olevat kokku lepitud, et isegi, kui minnakse lahku, jäävad lapsed naise hooldada ega puutu üldse kuidagi Toomasesse. Kui siis Sirje nõudis alimente ja pereüritustele kohale ilmumist, oli Pille vaese naiivikuna arvanudki, et tegemist on mingi hulluga, kes kättemaksupimeduses kokkulepetest enam kinni ei pea. Emana jõudis talle aga lõpuks kohale, et ükski terve mõistusega inimene selliseid kokkuleppeid üleüldse ei teekski ning hiljem, kui Toomas hakkas ka Pillele nende ühiste laste kohta väitma, et need olid olnud samuti ainult ja ainult naise idee (kuigi ta ise oli neid nuianud nagu poleks homset), näris Pille lõplikult läbi, kuidas selle „esimese perega” asjalood tegelikult olid.
Toomasel oli terve rida piinamisvõtteid, mida ta oma lõbuks rakendas ja mis ei jätnud ühtki jälge, mida arstile näidata või millega politseisse minna. Näiteks see, kuidas sa kellegi hommikul padjaga peaaegu lämmatad. Peaaegu. Seepärast oli ka Pillel oma buduaar, mis käis seestpoolt lukku ja kus oli väike lahtikäiv diivan (Toomas mingil imekombel endiselt arvas, et see on lihtsalt kanapee). Mehe alkoholiprobleemi süvenedes oli lihtne sinna „kogemata raamatut lugedes tukkuma jääda”, sest tüüp jäi ise diivanile magama ega viitsinud enam uimase peaga mööda maja naist taga otsida. Kui Pille oleks olnud voodis, oleks ta talle profülaktika mõttes une pealt kasvõi „nõgest” teinud. Ükskord oli ta Pille peale ka urineerinud ja õelalt irvitades väitnud, et tegi lihtsalt nalja. See, et Pillel puudub huumorisoon, on tema enda mure!
Kui lapsed olid olnud väiksemad, oli Toomasele aegajalt laste vannitamise ajal meeldinud teha ka trikki „Kui kaua suudab emme hinge kinni hoida?”, mis seisnes Pille pea vajutamises sinnasamasse vannivette, kus lapsed parajasti kummiloomadega mängisid. Loomulikult ehmatas kõõksuv emme Germani ja Johanna juba beebidenagi nutma, kuid hiljem hakkasid ju nad aru saama, mida see „trikk” päriselt tähendas…
Ja nüüd see laste internaati saatmine… Ei olnud nad seal seepärast, et tal oleks nende ühest ringist teise tassimisest kõrini saanud, nagu arvas Maire. Tegelikult olid nad välismaal koolis sellepärast, et nad ei peaks iga päev nägema, mis kodus toimub. Pereisale oli projekti serveeritud kui prestiižikat elukogemust ning ta oli rõõmsalt nõustunud – saavadki need põngerjad lõpuks tunda , mis on tõeline kord ja režiim. Lapsed ise olid ema pärast mures, kuid Pille lubas, et nende äraolekul saab ta olukorra lahendamise tõeliselt käsile võtta.
Päriselus muidugi Pille ainult muigas küüniliselt, kui mingis perevägivalla teemalises kommentaariumis keegi taas sõna võttis, et miks need naised ometi oma jõhkarditest meeste juurest ära ei lähe? Järelikult on ise lollid, et lasevad endaga sedasi ümber käia! Ta oli juba ammu loobunud varjunime alt tuuleveskitega võitlemisest ja selgitamisest, et esiteks ei saa keegi tükk aega arugi, et see, mis toimub, pole normaalne, ja kui lõpuks saadki… Kuhu sa lähed, kui sul on kaks väikest last? Kui sul pole raha? Kuhu sa lähed, kui mees ripub jala otsas ja lubab enam mitte teha seda, mida iganes ta sulle kogu aeg teeb? Kui sul on tunne, et sa oled selle olukorra endale tekitanud ja oma supp tuleb ise ära ka süüa? Kuhu sa lähed, kui su alles jäänud perekonnaliikmed on arvamusel, et teiste „eraelusse sekkumine” teeks kõik veel segasemaks ega paku sulle seetõttu isegi peavarju mitte? Kui mees ähvardab, et sa ei näe oma lapsi enam mitte kunagi? Kui su mehel on hunnikutes raha palgata endale kõige osavamad ja õelamad advokaadid?
Pille oli kõik need küsimused päriselus läbi mänginud ning saanud aru, et kui kuskile pole põgeneda (kui pole just nõus alustama nullist ja lastetuna, mida ta endale ühestki otsast ette ei kujutanud), tuleb olukord endale talutavaks teha. Esiteks jõi ta üsna palju veini ja šampanjat ning sõi rahusteid peale. Selle vastu polnud Toomasel midagi, sest veidi sassis naine oli rahulik naine, kes ei vaielnud vastu ega saanud ka autoga kuskile põgeneda.
Teiseks aga uimastas Pille järjepidevalt Toomast. Peale paari esimest koksi läks Pille tavaliselt viinalt salaja üle 80-kraadise peale, et mees kiiremini ära kustuks. Juhul, kui Toomasel oli õlle- või veinipäev (tema keeles ka kui alkoholivaba päev), tuli klaasi pudistada midagi, millel polnud maitset – rahustit või unerohtu. Murukeppija ei pannud kummalgi juhul midagi tähele ning omandas harjumuse sõpradele kekutada, kuidas tema on juba nii vana mees, et jääb iga päev diivanile magama.
Raha kõrvale panemine oli Pille jaoks algul täiesti võimatu tundunud, sest isiklikku sissetulekut või kinnisvara tal polnud, kogu raha tuli Toomase pangaarvelt Toomase pangakaardiga. Toomas nägi, kus ja millal Pille käis ja palju raha kulutas ning kui juhtuski, et vahel tuli kuskil maksmiseks sularaha välja võtta, pidi naine hiljem tšekkide abil oma tegevuse kohta aru andma.
Seepärast hakkaski Pille ühel ilusal päeval, umbes siis, kui väiksem laps lõpuks lasteaeda läks, pudeleid automaati viima. Seepärast ei andnud ta neid ka Kuldarile (välja arvatud need üksikud vahetevahel – Pille teadis väga hästi, kui raske oleks ainult pudelikorjamisest elus püsida). Ja seepärast ostiski Pille kõike võimalikult väikestes ja panditavates pakendites. Näiteks vesi tuli alati pooleliitristes pudelites, sest nende pant oli sama, mis pooleteiseliitrisel. Pille jaoks oli aga suur vahe, kas ta andis esmaspäeval ära 14 või 42 pudelit. Mahla ei joodud selles majas kunagi tetrapakist. Õnneks käis ka igal nädalavahetusel keegi külas, vahel isegi kahel päeval järjest. Kui jooke üle jäi, ei pannud Pille neid kunagi tagavaraks. Järgmist pidu ootama, vaid valas pudelid tühjaks ja viis automaati. Erilised maiuspalad olid tõeliselt suured peod nagu üsna pea saabuv kevadgrill, kuhu Toomas käskis tavaliselt siidrit ja õlut tellida lausa restidena.
Taaratšekid vahetas Pille sularahaks, sularaha aga pani oma isiklikule arvele, mille olemasolu Toomas vist kunagi teadvustanud polnud. Üheksa aasta vältel oli pudelite viimisest sinna kogunenud 4600 eurot.
Teine viis kopikaid kokku ajada oli sõbrannadega restoranis käia. Pille väitis Toomasele iga kord, et tegi välja, kuna tahtis näidata, et Küttidel läheb paremini kui teistel. Tegelikkuses aga kasseris sõbrannadelt nende poole sularahas sisse ja pani teenitud raha taas oma isiklikule arvele. See oli olulisel tulusam tegutsemisviis – üheksa aastaga oli sedasi kogunenud 5500 eurot.
Lisaks oli ta nimetatud aja jooksul oma kapist suutnud bimbode taaskasutusturgudele smuugeldada umbes 1000 euro eest Guessi käekotte, topikesi ja kingi.
Endiselt jäi õhku aga küsimus, mida selle 11 100 euroga teha? Üksik naine saaks selle rahaga Tallinnas ehk aastakese hakkama, kui olla äärmiselt kokkuhoidlik, aga mis lastest saaks? Kuhu inimene läheb, kes pole viimased 15 aastat tööl käinud? Lõpetab vast nagu see naine poe taga (Pille pidas silmas Terjet, kelle nime ta ei teadnud).
Midagi tuli samas ikkagi välja mõelda, sest kaine Toomas, keda enam alkoholi abil mürgitada ei saanud, tõotas muutuda väljakannatamatuks türanniks.

Raamatud:
Minu Dubai: klaasist linna kuldne sära, Petrone Print 2018
Küsimused kõikidele vastustele, Ajakirjade Kirjastus 2010

Püsiviide Lisa kommentaar