Taavi Eelmaa

1. dets. 2020 at 11:23 e.l. (Nädala autor 2020, Taavi Eelmaa) (, , )

Taavi Eelmaa (1971) on eesti näitleja. Taavi Eelmaa lõpetas 1996. aastal Eesti Muusikaakadeemia Kõrgema Lavakunstikooli 17. lennus näitlejana. 1996–2002 töötas ta Eesti Draamateatris. Alates augustist 2002 on ta Von Krahli Teatri näitleja.

https://annelykasela.wixsite.com/sygisball/filmi-tegemisest

2020. aasta Betti Alveri kirjanduspreemia laureaat luulekogu „Electraumur” eest.

Luuletusi kogust „Electraumur”, Kirjastus Verb 2020. Lk 7; 10; 18; 22; 43.

Lapsepõlvest.

Luhtunud armastusest.

Selgetest,
puhastest tunnetest,
mis poleks pidanud umbrohuks kuivama.

Aga nii nagu kuivav pesu
oleme meiegi lükitud vaimu nöörile päikese käes siplema.
Rõõmust
ja tuulest,
puhtuse laulust.

Isegi siis, jah,
eriti just siis,
kui lauast enam tõusma ei peagi, teame,
et katame kuivana igavest ihu.

Nii umbes mõtles Garry Kasparov
paari vaikse sekundi jooksul,
kui kaotas
Deep Blue`le

Halb vaim hülgas mu

aga head asemele ei tulnud.

Koht jäi tühjaks.

Ta pole aga kaugel –

haaramise kaugusel.

Nii nagu keha enamuses veest, koosneb

hea vaim nimeta igatsusest

ja alles siis soovist ja tahtest

mis küll kannavad, kuid ei põhjusta.

 

Soovid ja tahtmised hõljuvad hetkes, ajalikkuses

kasvatades nägemusi, kujutisi, sõnu. Need

kerkivad, kasvavad, kaovad ikka ja jälle,

liibuvad koorena korraks

kauni vana kinnismõtte ümber

mida teatava kohmetusega võib

Armastuseks nimetada.

Hea tahte, õnne nelja tuule ja

Fortunato suudluse kokkulangemisel võib

see koorik hingematvalt kaunis olla.

Nii õrn,

kerge naeruvääristada,

lihtne olematusse tõestada,

kasulik parem jampslikusse naerda, aga

sellest hoolimata ei keegi,

ei keegi

jää tema pöörisest puutumata.

Olgu see puudutus sinule õrn ja armas, mu kallis.

Ilma liigsete tähenduste

muude allhoovuste,

kasutute teadmiste,

päheõpitud sõnade sasipuntrata.

Puhas ja jäägita.

Nii nagu iseendaga

ei ole võimalik kunagi temaga

ära harjuda.

Temaga,

kes püsib koos kõigest

elegantse suurustamise, valge vale ja

kaminatule varal.

Tundub,

koos vaibuva tuulega, koos elamine

vaesestub targalt nagu hääbuva loomuse kõnekeel.

Mõned teemad ja mõisted

jäävad kaugele maha.

Surevad meeltest,

kergendavad neid, aeglustavad,

sunnivad rahulikult istuma.

Ämbritäis jäätunud vett

osmiku pehkinud seina ääres.

Tilkudes külmunud.

Nõnda

jäine aur ümbritseb

inimvaimu juursemaid kihte,

Vana Folkloori,

Mandragorat.

Puhast keelt,

tuhisemas varjuna mööda, kui hiigelsuur loom.

Mööda minust, mööda sellest avausest,

millest sihin olemise äärt.

Kirjeldamatut õrnust,

milles mälu tundlad

ulatuvad tagasi eostamisrõõmu ja

sünnisüü juurde.

Nii pisara

kui tema raskuse trummelduseni

inimesteks kärisenud kangal, mis

auruna pinguldub salakambrist, kaane alt,

üle talvise hommiku.
Pragisema kui jäälill.

 

Tere.

Tundsime teineteist pimedas ära sarnaste haavade järgi,

mille on õunasse löönud sarnased kihvad.

Tõde ei saabunudki, et jääda.

Ilmus sekundiks kaltsu alt, et saaksin anda sukale suud

ja rahus ärgata.

Tunded?

Mis on tunded?

Sapi köha?

Juure mullid?

Läige?

Millel?

Kilel, mis hoiab koos müdisevat sõgedust.

Mind selles loksumas, pea väljas Meistri poeskäigukotist.

Haua ja müüri vahel.

Ainus, mis meie sammumõõtu suunab, on mõlema poeskäija

pingutus

hoida oma südameleinade mandumist põlastuseks või vihaks.

Loobumise joovastuseks.

Võtta lõpu kergenduselt tema suur hetk,

noomiv hardus, tema moment.

Loobuda leinadest,

loobuda magusast,

loobuda headusest, nähes neid, kes pole nii head kui mina,

nii magusad,

kes ei leina nii, nagu mina,

loobuda matustest,

loobuda näost.

Tõsta selle asemele teemantmask.

Hoida meel kindel, ilme liikumatu

ja eneseväljendus isikupäratu.

Nagu ütleb hea nõuanne.

Vahetada väike hirm suure vastu. Suurima.

Iludest suurima,

valudest arusaamatuima,

õnnetustest õilsaima.

Voolata pargist paradiisi,

astuda peenralt aeda,

hirmude toast õuduste lossi.

MEGATON

Keedra lossi sulane Värten

on inimesekujuline membraan olemise ja mitteolemise vahel –

Illusioonist lahkuja plahvatus näivuse raami läbimas.

Selles plahvatuses ei ole olulisel ühtegi eelist,

ühtegi siduvat lepingut

ebaolulise ees.

Ainult aur kõige kohal,

vargsi, peaaegu nähtamatult,

Värtnat puudutades.

End igavesti edasi andes ja edasi liikudes

peatseks käepigistuseks.

Tunnustus

1998 – Eesti Teatriliidu meeskõrvalosatäitja auhind

2004 – Eesti Teatriliidu sõnalavastuste žürii eriauhind (koos Erki Lauri, Tiina Tauraite, Juhan Ulfsaki ja Liina Vahtrikuga)

2006 – Ants Lauteri nimeline auhind

2008 – stipendium “Ela ja sära”

2009 – Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali aastapreemia (parim mängufilm “Püha Tõnu Kiusamine”)

2020 – Betti Alveri kirjandusauhind luulekogu “Electraumur” eest

Filmi-ja telerolle

2020, “Viimased” (mängufilm, režissöör Veiko Õunpuu), Pootsman Dieter

2019, “Jeesus juhatab sind kiirteele” (mängufilm, režissöör Miguel Llansó), purjus mees

2018, “Pank” (teleseriaal, režissöörid Marianne Kõrver, Jan-Erik Nõgisto, Juhan Ulfsak ja Rainer Sarnet), Pille isa

2018, “Portugal” (mängufilm, režissöör Lauri Lagle), Aare

2017, “November” (mängufilm, režissöör Rainer Sarnet), Ints

2016, “Päevad, mis ajasid segadusse” (mängufilm, režissöör Triin Ruumet), Pontu

2013, “Kohtumõistja” (mängufilm, režissöör Kadri Kõusaar), kohtunik

2012, “Puhastus” (mängufilm, režissöör Antti J. Jokinen), Jaan Berg

2011, “Idioot” (mängufilm, režissöör Rainer Sarnet), Lebedev

2009, “Mis su nimi on?” (lühifilm, režissöör Maria Avdjuško), mees

Teatrirolle

Semjon Semjonovitš Medvedenko (Tšehhovi Kajakas, 1995, diplomilavastus Draamateatris)

Woyzeck (Büchneri Woyzeck, 1996, diplomilavastus Draamateatris)

Smike (Dickensi ja Edgari Nicholas Nickleby elu ja seiklused, 1997)

Kiir (Lutsu ja Undi Täna õhta kell kuus viskame lutsu, 1998)

Song Liling (Hwangi M. Butterfly, 1999)

Lembit Pedajas (Ranneti Kadunud poeg, 2001)

Perdican (Musset’ Armastusega ei naljatleta, 2001)

Eddy (Mrożeki ja Undi Tango, 2002 Draamateatris)

eri rollid (Tormise Eesti ballaadid, 2004)

Sid Vicious (Raadi ja trupi Ainult võltsid jäävad ellu, 2004)

Pavel (Gorki ja Sarneti Ema, 2005)

Fotograaf, Metsmaasikas, Loomaarst, Ohverdaja jt (Paasilinna ja Smedsi Jänese aasta, 2005)

osaline (trupi Europiraadid, 2006, koostöös Showcase Beat Le Mot’ga)

Medvedenko (Tšehhovi ja Smedsi Kajakas, 2007)

Helmer ja Härra (Jelineki Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskondade toed, 2008)

Mees (Janseni ja Eelmaa Viimased korraldused neile, keda ma kunagi olen armastanud, 2009 Tartu Uues Teatris, ka lavastus koos Taavet Janseniga)

Arcita (Lille Indiate uurimine, 2009)

Jääger, Humbaba, Uta-Napišti jt (Jalaka ja Jüristo Gilgameš ehk Igaviku nupp, 2011)

Onu ja Tööline (García Lorca Lillede keel, 2012)

Jutustaja (Kane’i 4.48 psühhoos, 2013)

Püsiviide Lisa kommentaar