Tan Twan Eng

5. apr. 2020 at 11:55 e.l. (Tan Twan Eng)

© Lloyd Smith

2012. aastal romaaniga „Õhtuste udude aed” Aasia tähtsaima kirjandusauhinna Man Asian Literary Prize võitnud Tan Twan Eng on sündinud 1972. aastal Malaisias. Ta õppis Londoni ülikoolis juurat ja töötas aastaid Kuala Lumpuris advokaadina, enne kui pühendus kirjandusele. Tema debüütromaan „Vihmaand” ilmus 2007. aastal. Bookeri auhinna kandidaatide lõppnimekirja jõudnud „Õhtuste udude aed” on kirjaniku teine romaan.

Katkend: Õhtuste udude aed, Varrak 2015, tlk Triin Tael. Lk 262-270.

Kuu aja pärast jätkasin Yugiris töötamist. Aritomo andis mulle vaid kergemaid töid ja hoidis raskemad ülesanded selleks ajaks, kui olen jaksu tagasi saanud. Magnus ja Emily üritasid mind Yugiris elamise suhtes ümber veenda. Ma ei teinud neist väljagi. Teadsin, et inimesed hakkavad rääkima ja et keelepeks jõuab mõne päevaga mu isani, aga sellest hetkest peale, kui ma Yugirisse kolisin, tundsin end

tema piiride taha jäävast maailmast isoleerituna. Tundsin üle kogu maa toimuvatele tapmistele vaatamata end esimest korda aastate jooksul rahulikuna. Kuid välismaailm tungis peagi sisse; olin narri peaga mõelnud, et seda ei juhtu.

Ühel hommikul, kui olime kyudo-treeninguga lõpule jõudmas, märkasin silmanurgast Ah Cheongi. Ta seisis vibusaali ees ega lausunud sõnagi, enne kui Aritomo teise noole lendu lasi ja vibu langetas.

“Värava taga on mõned inimesed, kes soovivad teid näha, härra.”

Aritomo tähelepanu püsis endist viisi matto`l; tema nooled olid keskpunktist veidi eemal. “Ma ei oota kedagi. Käsi neil minema minna.”

“Nad palusid teile edasi öelda, et nad on tulnud Tokyost. Nad on …” Ah Cheong viskas pilgu paberilipakale oma peos ja üritas seda lugeda. Arimoto läbematust tajudes andis ta paberi minu kätte.

Suutsin hädavaevu jaapani hieroglüüfe eristada. “Keisri Langenud Sõdalaste Kojutoomise Ühing,” lugesin aeglaselt.

Päike lipsas pilvedevahelisest õmblusest välja. Kauguses purskusid linnud hääletult puu otsast nagu lehed, mille tugev tuul on küljest rebinud. Aritomo vaatas vibusaalis ringi, just nagu nähes selle juures midagi, mida ta varem polnud märganud. Viirukipulk, mille ta oli meie treeningtunni tähistamiseks süüdanud, oli otsakorral. Viimne suitsuviirg rullus nüüd köidikuist priina õhku ja hajus.

“Las nad ootavad esi-engawa`l” ütles Aritomo. Majapidaja noogutas ja lahkus. Aritomo vaatas mulle otsa. “Tule kaasa.”

Riputasin vibu saali tagaosas üles ja pöördusin siis uuesti Aritomot vaatama. “Ma ei taha nende inimestega kohtuda.”

Marssisin temast mööda, kuid ta haaras mu randme ja pigistas seda kõvasti, enne kui lahti lasi. Ta läks urni juurde ja puhus õrnalt tuhakuhikule. See pudenes koost, tehes urni serva ja õhu selle ümber otsekui jahutolmuseks, ning siis pillutas mööduv tuulehoog selle valgusesse laiali.

Naine seisis kolmest mehest eraldi, kõik nad takseerisid kore-sansui aia kive ja kommenteerisid tasasel häälel.

Kui Aritomo neid hõikas, pöörasid nad ümber; mina sain vaid põgusa pilgu osaliseks. Meestel oli seljas must ülikond ja ees murtud toonides lips, välja arvatud sellel, kes oli täiesti kiilas ja hallis traditsioonilises rüüs. Naine oli viiekümnendates eluaastates ning tal oli seljas hästiistuv smaragdroheline pluus ja beež seelik. Pärlid tema kaelas olid sama haprad kui hommikukaste helmed ämblikuvõrgul.

Esimene mees pani portfelli maha, astus ette ja kummardas. „Mina olen Sekigawa Hisato,” ütles ta jaapani keeles. „Me oleks pidanud oma külaskäigust ette teatama, kuid oleme tänulikud, et nõustusite meid vastu võtma.” Ta oli

viiekümnendates eluaastates, kitsaste õlgadega mees, kellele enesekindel grupi liidrina käitumine andis kogukust juurde. Kahtlustasin, et ta on selle positsiooniga harjunud. Teised kummardasid, kui Sekigawa neid ükshaaval tutvustas. Paljaks aetud peaga mees oli Matsumoto Ken. Naine, proua Maruki Yoko, naeratas mulle. Viimane mees, Ishiro Juro, ainult noogutas ükskõikselt.

„Keisri Langenud Sõdalaste Ühing moodustati neli aastat tagasi,” seletas Sekigawa, kui nad ümber madala laua tatamimattidele istusid. Tundsin jalgu seiza-asendisse käänates, kuidas tema pilk minul peatus. „Oleme reisinud kõikidesse kohtadesse, kus meie sõdurid võitlesid ja surid.”

Ah Cheong tuli teekandikuga verandale. Kui Aritomo oli tee kõigile välja valanud, nuhutas Sekigawa oma tassi ja kergitas kulme. „”Üksildase puu hõng”?”

„Jah,” ütles Aritomo.

„Imetore! Oivaline!” Sekigawa võttis lonksu ja hoidis seda enne neelamist hetke suus. „Jõin seda viimati enne sõda. Kust te selle saite?”

„Võtsin siia kolides mõned karbitäied kaasa, aga nüüd on see peaaegu otsas. Pean varsti juurde tellima.”

„Seda ei saa enam hankida,” ütles Sekigawa.

„Miks mitte?”

„See istandus – teepõllud, ladu – kõik hävis sõjas.”

„Ma … Ma polnud sellest kuulnudki …” Aritomo tundus ühtäkki nõutu.

„Hai, see on väga kurb.” Sekigawa vangutas pead. „Omanik ja kogu tema pere tapeti. Väga kurb.”

Proua Maruki kohendas asendit ja ütles: „Oleme siin selleks, et leida …” Ta vakatas ja heitis mulle ebakindla pilgu.

Aritomo kogus end. „Yun Ling räägib nihon-go`t päris hästi.”

Proua Maruki noogutas. „Olene siin selleks, et leida oma sõdurite luud ja need korraliku matuse jaoks koju viia.”

„Nad leiavad puhkepaiga Yasukanis koos kõigi meie Vaikse ookeani sõjas surnud sõdurite hingedega,” lisas Matsumoto.

„Kota Bahru rannad ja Slim Riveri ümbruskond,” vastas Aritomo pärast hetkelist järelemõtlemist. „Seal käis Briti ja Jaapani vädege vahel kõige ägedam sõdimine.”

„Seal oleme juba käinud,” vastas proua Maruki. „Slim Riveris tapeti mu vend.” Ta jäi lootusrikkalt ootele. Aritomo ei lausunud midagi ja mina ka mitte. Miski selles inimrühmas tegi mind rahutuks. Heitsin Aritomole silmanurgast pilgu, kuid tema näost polnud midagi võimalik välja lugeda.

„Kuidas te Briti sõdurite luid Jaapani omadest eristate?” küsisisn. „Kahtlen, kas Briti sõdurite omaksed kiidaksid ikka heaks, et nende luud paganate pühapaika viiakse.”

Proua Maruki pea nõksatas tagasi, justnagu oleksin talle näkku sülitanud. Tema põsed hakkasid punetama.

Sekigawa libistas end elukogenud rahusobitaja lepitava häälega vahele. „See akt on sümboolne,” ütles ta. „Võtame igast paigast ainult luutükke.” Ta näpsas pöidla ja nimetissõrme vahele veidi õhku. „Väga väikseid tükke.”

„Omaksed on alati tänulikud, et pojast, vennast või isast saab mingeid jäänuseid koju tuua,” ütles proua Maruki.

„Yugiris surnuid sõdureid pole,” ütles Aritomo.

„Muidugi, muidugi. Me teame seda,” vastas Sekigawa. „Me lootsime, et oskate võib-olla öelda mõnd teist paika, millest te ehk kuulnud olete, paika, mille kohta me pole suutnud mitte mingit informatsiooni leida.”

„Me oleme käinud kõigil tuntud lahinguväljadel,” ütles proua Maruki. „Tahame külastada tundmatuid, unustatuid. Ka tsiviilelanike kinnipidamiskeskusi.”

„Tsiviilelanike kinnipidamiskeskusi?” küsisin. „Te mõtlete orjatöölaagreid. Neid leiate te oma sõjaväe ülestähendustest kindlasti.”

„Sõjavägi hävitas kõik oma … tarbetud dokumendid, kui sai selgeks, et me sõda ei võida,” avas kogu selle aja vaikinud Ishiro Juro suu.

„Noh, järsku ma saan teid aidata,” ütlesin. „Ma näitan teile, kus kempeitai oma vange piinas. Need hooned Tanah Ratas valitsuse suvila ümber on tänase päevani tühjad. Kohalikud räägivad, et mõnel ööl kuulevad nad ohvrite karjeid.” Tungisin aina edasi nagu parang`iga läbi alusmetsa teed raiuv džungli-teejuht.

„Külaelanikud räägivad massihauast kusagil Blue Valleys siit mõne kilomeetri kaugusel. Teie sõdurid viisid sajad hiina skvotterid sinna ja torkasid täägiga surnuks. Võin hea meelega teie jaoks selles asjas järelepärimisi teha. Õigupoolest leian ma kogu Malaiast ja Singapurist teie jaoks ilmselt viiskümmend, sada, võib-olla isegi kakssada sellist kohta.”

„Selliseid … kahetsusväärseid … vahejuhtumeid meie organisatsiooni eesmärk ei hõlma,” ütles proua Maruki.

Pöördusin Matsumoto poole ja osutasin tema rüüle. „Te olete shinto preester, eks?”

Ta langetas pea. „Andsin vandetõotuse aasta pärast kapituleerumist. Mul pole nendes kohtades õnnistustseremoonia läbiviimise suhtes mingeid sisemisi kõhklusi. Vahel ongi see kõik, mida me teha saame – aidata surnute hingedel veidigi rahu leida, olgu nad jaapanlased või britid, hiinlased või malaialased või indialased.”

„Nad on surnud, Matsumoto-san,” ütlesin. „Te peaksite aitama hoopis elavaid – neid, kelle kallal teie kaasmaalased jõhkrutsesid, neid, kellele teie valitsus keeldus hüvitist maksmast.”

„Teid see ei puuduta,” ütles Ishiro.

„Yun Ling on mu õpipoiss,” ütles Aritomo, enne kui vastata jõudsin. „Kohelge teda viisakalt.”

“Teie õpipoiss?” küsis Ishiro. „Naisterahvas? Hiinlanna? Kas Keiserlike Aedade Büroo lubab seda?”

„Bürool pole juba aastaid minu üle mingit võimu, Ishiro-san,” vastas Aritomo.

„Aa, büroo …” segas Sekigawa vahele, „ … see meenutab mulle veel üht põhjust, miks me teiega kohtuma tulime, Nakamura-sensei.” Ta võttis portfellist kreemika ümbriku. „Meil paluti see teile edasi anda.” Ta hoidis ümbrikku kahe käega ja kohtles seda hingetahvlile osaks saava aupaklikkusega. Ümbriku keskel oli kullaga kohrutatud krüsanteemiõiega vapp. Aritomo võttis ümbriku kahe käega vastu ja asetas lauale. Sekigawa heitis sellele pilgu ja vaatas siis uuesti Aritomole otsa. „Meil on kohus teie vastus ära oodata.”

Aritomo istus täiesti liikumatult. Vaatasime kõik tema poole. Keegi ei öelnud midagi, keegi ei liigutanud. Viimaks võttis ta ümbriku jälle kätte ja murdis pöidlaküünega pitseri. Ta võttis välja paberilehe, voltis lahti ja hakkas lugema. Paber oli nii õhuke, et selle peale veetud mustad pintslitõmbed näisid vastu päikest tõstetud puulehe soontena. Lõpuks murdis ta dokumendi uuesti kokku ja vajutas pöidlaga iga murdejoone kõvasti üle. Ta pistis kirja ümbrikusse ja pani hoolikalt lauale.

„Nagu me aru saame, määratakse teid uuesti oma endisele kohale palees ja otsus jõustub viivitamatult,” ütles Sekigawa. „Võtke palun vastu meie õnnitlused.”

„Minu töö Yugiris ei ole lõppenud.”

„Kuid selles kirjas on ometi sõnaselgelt kinnitatud, et büroo on teie ja Tominaga Noburu vahel aset leidnu teile andestanud,” ütles Sekigawa.

Selle nime kõla raputas mind. Olin tänulik, et jaapanlased vaatasid Aritomot ja mitte mind.

„Olete kuulnud, mis Tominaga-saniga juhtus?” katkestas Ishiro vaikuse.

„Ma pole end Jaapani sündmustega kursis hoidnud,” vastas Aritomo.

„Ta teenis sõjas. Pärast seda, kui keiser kapituleerumisest teatas, naasis ta oma vanaisa koju,” ütles Ishiro. „Teenijad teatasid, et paari päeva pärast läks ta oma aias tenniseväljakule ja pani toime seppuku.”

Tominaga surmast teadasaamine vapustas mind; ta oli olnud mu viimane side laagriga, ainus inimene peale minu, keda teadsin olevat seal olnud ja kes minu kahtluse kohaselt pidi endiselt elus olema. Ja nüüd oli ka tema läinud.

„Jättis ta endast maha kirja?” avas Aritomo viimaks jälle suu ning tema hääle õõnes kõla oli ainus, mis andis aimu, et Ishiro sõnad olid talle mõju avaldanud.

„Midagi sellist ei leitud,” ütles Ishiro. „Teenijad ütlesid, et päev enne seda, kui Tominaga-san end tappis, põletas ta ära kõik oma paberid – dokumendid, märkmeraamatud, päevikud. Kõik.”

„Järsku ta kartis, et ameeriklased annavad ta kohtu alla,” ütles Aritomo.

„Tema nime ei mainitud ühelgi istungil,” ütles Sekigawa, „seda ei teinud mitte ükski tunnistaja ega ükski meie inimene, kellele oli süüdistus esitatud. Olen kindel, et Tominaga-san nagu nii paljud meie seast lihtsalt ei suutnud pealt vaadata, kuidas võõramaalased meie maa okupeerivad.”

Kui ma preester Matsumotot takseerisin, imbus minust aeglaselt läbi tuttav, pooleldi unustatud hirm; oleksin pidanud endise kempeitai ohvitseri ära tundma selsamal hetkel, mis ma teda nägin, kuid ta oli õppinud end hästi maskeerima. „Ja kuidas on lugu teiega, Matsumoto-san? Kas mõnel sõjakuritegude istungil teie nime ka kunagi mainiti?”

Shinto preester ei pööranud pilku ära, kuid tema kaaslased tõmbusid ettevaatliku, valvsa vaikimise saatel vastu seljatuge. „Oleksin pidanud varem taipama, et me kõneleme keisri endise külalisega,” ütles Matsumoto.

„Endise? Me jääme alati teie keisri külalisteks.”

Sekigawa püüdis rõhuvat õhkkonda kergendada. „Ah! Kuu aja pärast saab Ameerika okupatsioon läbi. Me saame jälle vabaks. Seitse aastat ameeriklaste võimu all. See aeg tundub palju pikem!”

„kui soovite, me pikendame siinviibimist paari päeva võrra, et anda teile rohkem aega vastuse kaalumiseks,” ütles Ishiro.

„Selleks puudub vajadus.” Aritomo tõusis nõtke liigutusega, mis ei jätnud vaidlemiseks ruumi. Teised kolm vaatasid Sekigawa poole. Too noogutas ning kõik tõusid ühekorraga püsti, Matsumoto proua Marukit jalule aidates.

„Oleme teie aiast nii palju kuulnud,” ütles Sekigawa. „Kas tohime seda näha?”

„Oi, ja vesiratast ka,” lisas proua Maruki. „Sellise kingituse saamine keisrilt oli kindlasti suur au.”

„Mul on selles lõigus mõningad uuendused käsil,” ütles Aritomo parasjagu kahetseval toonil, nii et see vale oleks ka mind äärepealt veennud. „Võib-olla teine kord, kui seal kogu töö on lõpule viidud.”

„Te peate meile teatama, kui on võimalik külla tulla,” ütles Sekigawa.

„Tulge tagasi, kui erakorraline seisukord läbi on. Siis on teil ohutum oma otsinguid jätkata,” ütles Aritomo. „Maapiirkonnad pole praegusel hetkel ohutud.”

„Meil on tõesti võimudega probleeme olnud,” nõustus Ishiro. „Nad keelasid meil päris mitut kohta külastada.”

„Kui kauaks erakorraline seisukord kestma jääb?” küsis proua Maruki. Ta oli, nagu taipasin, seda sorti naine, kes ei nõustu lahkuma, enne kui on midagi kätte saanud, ükskõik kui tähtsusetu see ka poleks.

„Ma arvan, et aastateks,” vastas Aritomo. „Pikkadeks-pikkadeks aastateks.”

Ümbrik lebas ikka veel laual, krüsanteemivapp küütlemas nagu päikese lopergune peegelpilt Usugumo tiigi pinnal. Aritomo valas endale tassitäie teed ja sirutas kannu minu poole. Raputasin pead.

„On see tõsi, et sul palutakse koju minna?” Võimalus, et ta seda teeb, pani mind muretsema.

Aritomo asetas teekannu söepannile. „Kuuldavasti on meist nüüd puudus – nooremad aednikud on sõjas tapetud või haavata saanud ja vanemad ei tule enam tööga toime.” Ta keerutas teed paar korda tassis ja kõõritas selle sisse. Murdsin pead, kas ta mõtleb teeistandusele, kus tema naine oli üles kasvanud. „Ma olen Jaapanist nii palju aastaid eemal olnud,” ütles ta. „Nii palju aastaid.”

„Miks sa pole koju sõitnud? Kasvõi külla?”

„Seni mitte, kui see ameeriklaste okupatsiooni all on. Kõik need võõrad sõdurid meie linnades, ma ei suuda seda mõtet taluda.”

„Kas siis, kui võõrad sõdurid Malaia okupeerisid, polnud siin sinu jaoks liiga väljakannatamatu elada?”

„Mine tagasi Kuala Lumpurisse oma vana elu juurde,” nähvas Aritomo. „Kui sa sellist viha endaga kaasas kannad, ei saa sinust kunagi lugupeetud aednikku.”

Mõnda aega ei lausunud me teineteisele sõnagi. „Te olite Tominagaga sõbrad, jah?” küsisin. „Mis teie vahel juhtus?”

„Üleval mägedes on üks tempel. Ma tahan paluda, et nunnad Tominaga eest palvetaksid. Kas tuled minuga kaasa? Ütle töölistele, et nad võivad homme puhkepäeva võtta.”

Pilvedes kõmises kõu. Mu mõtted ringlesid Jaapani külalistega peetud vestluse ümber. Nende viibimisel Malaias on veel mingi põhjus, mõtlesin ma, miski, millest Aritomo on mu kahtlustuse kohaselt teadlik, kuid mida ta mulle ei paljasta.

Tõmmanud parema varruka käega üles, võttis Aritomo teekannu ning valas oma tassi peaaegu ääreni täis. Ta pani teekannu käest täpipealt samasse kohta, kust oli selle tõstnud, ning keeras end põlvili ümber oma telje, et jääda näoga itta mägede poole. Sellesse asendisse jäi ta minu meelest pikaks ajaks. Siis, nagu lill, kes vajub maad puudutama, lähendas ta lauba põrandale. Ajanud hetke pärast keha sirgu, võttis ta tassi kahe käe vahele ja puudutas sellega oma laupa.

Jätsin Aritomo veel viimast korda hüvasti ütlema mehele, keda ta oli kunagi tundnud, mehele, kes oli oma rännakul juba mägedest möödunud ning teisele poole udusid ja pilvi matkanud

Püsiviide 1 kommentaar