Tiit Aleksejev

20. jaan. 2020 at 2:10 p.l. (Tiit Aleksejev) (, )

Foto: Alar Madisson

Tiit Aleksejev (s 1968) on eesti kirjanik ja näitekirjanik. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli ajaloo erialal, õppinud Oxfordi ülikoolis rahvusvahelisi suhteid, seejärel omandanud magistrikraadi keskaja ajaloost. Alates 2016. aastast on ta Eesti Kirjanike Liidu esimees. Tiit Aleksejev on pälvinud oma loomingu eest mitmeid tunnustusi (Loomingu aastapreemiad, Betti Alveri debüüdipreemia, Fr. Tuglase novelliauhind ja Euroopa Liidu kirjandusauhind) ning tema loomingut on tõlgitud kaheksasse keelde.
2019. aastal ilmus Tiit Aleksejevi ristisõja-ainelise romaanisarja kolmas raamat „Müürideta aed“, sarja eelmised romaanid on „Palveränd“ 2008 ja „Kindel linn“ 2011.

6. veebruaril 2020 kell 17.30 toimub Tartu linnaraamatukogu saalis
Kirjandusõhtu „Ajalugu ilukirjanduses“
Külas on ja vestlevad kirjanikud Tiit Aleksejev ning Meelis Friedenthal.

Katkend: „Müürideta aed”, Lugu esimesest ristisõjast. Varrak 2019, lk 39 – 47.

Ülejäänud sõjasulased on endiselt laua taga, nad on joonud, näib, et nad on purjus, aga mulje on petlik. Nende silmad on tähelepanelikud, relvad on käeulatuses, nad saadavad mind pilguga. Nad tunnevad, et midagi on valesti, aga nad ei saa aru, mis. Võimalik, et neile on antud minu kirjeldus, aga praegu olen ma teistsugune mees.
Ma kaalun kiiresti olukorda, millised oleksid mu võimalused nende vastu, mul ei ole mõõka ega jõudu, ma olen ainult viha, ainult vari, ainult räbalad.
„Kuidas on, püha isa? Kas kulus kogu õli ära?” küsib üks neist irvitades.

Väljas tänaval toetan end vastu kiviseina. Pimedus on laskunud, aga graniidist õhkub endiselt kuumust. Kostab kergeid samme, keegi tõttab minu poole. See on Galena, ta ulatab mulle peotäie hõberahasid.
„Milleks?” küsin.
„Kõik, mis mul on. Ma ütlesin neile, et sa pead tasu saama.”
„Mul pole seda vaja,” ütlen ta kätt hõbeda ümber rusikasse surudes. „Kus armeenlane on? Andronikos?”
„Ma ei tea. Ta läks hommikul välja ega ole tagasi tulnud.”
„Kui ta on surnud, siis hoiad seni maja, kuni ma tagasi olen.”
„Sa mõtled…”
„Ma mõtlen Andronikost,” ütlen kurjalt.
„Jah, isand,” ütleb ta tasakesi. „Millal sa tagasi oled?”
„Varsti,” ütlen iiveldust alla surudes.
„Meid hoiatati sinu eest. Et sa oled reetur ja kurjategija.”
„Ma olengi.”
„Kas sul öömaja on, isand?”
„Jah,” ütlen. „Mul on kõik, mis vaja. Mine ja hoolitse käskijanna eest.”
„Mul on tema pärast hirm, isand. Ma kardan, et see on tema… ”
Ka mul on hirm, tahaksin ma talle öelda. Aga ma ei ütle midagi, tõstan ainult käe, et ta lauset ei lõpetaks. Pea kohalt kostab sahinat, ma vaatan üles, läbi pimeduse laskub teistsugust pimedust, hing on kõrkjad tuules, ülestõusnud mässajad, allumatud mustatiibsed, tõustes, langedes, lõpuni minnes, linn on süttinud õlilampide ruudustik, igas kvartalis omaette hõõgus, omaenda väänduv metall, omaenda kuumus, puruks raksatavad tellised.
„Mida sa vaatad isand?” küsib Galena vaikselt.
Antiookia lõppu, mõtlen, aga ma ei ole selles kindel, ainult alguses võib kindel olla, lõpus mitte, kõik endine jätkub, ainult teistsuguse endisena.
Ma saadan ta majja tagasi.

Ja siis on oriendi öö, üksainus pime tunnel, müüritorn, kus me käsikaudu edasi liikusime, et see neetud linn ära võtta, mehed ohverdasid oma elu, nad usaldasid mind, ei ole mind seniajani jätnud, tummad ja külma pilguga, aga siis kostab raua kolksatus vastu kivi ja ma tean, et see hääl tuleb elavatelt.
Pööran end ringi, ma ei näe midagi, aga aiman kontuure, need kogunevad mu ümber, nad piiravad mind, nagu hagijad piiravad, normannid, mõtlen, nad on kavalamad, kui ma arvasin, nad lasid mind jälitada. Aga milleks? Nad oleksid võinud mind tappa või vangistada sealsamas, Andronikose katuse all… Kaks valikut, võidelda või põgeneda, mõlemaks olen nõrk. Sein kaitseb mu selga, nad kaaluvad ja hindavad mind, kähisev hääl, võib-olla küsimus, ma ei saa sõnagi aru. See on kurgupõhjast tulev korin, mille taga pole mõtet, nii häälitsevad mehed, kes on sattunud võitlusraevu või kes seisavad surma palge ees. Unes kõneldakse sedamoodi, kui on vaja deemoneid või luupainajaid peletada, põrguasukatel on oma keel, inimkõnet võtavad nad nõrkuse ja halinana. Tõmban selja tagant pistoda. Vastane on mu ümber ringi koondunud, ma tunnen nende lõhna, selles on lõkkesuitsu, kopitanud nartse, liisunud veini ja mädanenud haavu. Need ei ole normannid, vaid hoopis midagi muud. Antiookia, mõtlen, mis põrguväravad me siin küll oleme valla päästnud.
„Tulge!” ütlen ja nad tulevad. Pimedus läheb liikvele, varjukehad sööstavad edasi, hallikas kitsas tera sähvab mu poole, sähvan vastu, löök tabab kivimüüri, noatera alt lendab sädemeid, mind niidetakse jalust, relv pudeneb käest, pööran end ringi ja küünitan seda haarama, jalahoop paiskab selle eemale, tõmbun kõverasse ja kaitsen kätega pead. Päike, mõtlen, aga taevane basileus on kaugel eemal, teispoolsuse väljadel pole mõtet tema kaitset loota, kas see ongi siis kodu, mõtlen, see, millest Maria rääkis, pärast kõiki neid lahinguid surra nende nimetute ja näotute käte läbi, kuu tuleb pilve tagant välja, valgustab tahutud kive ja midagi sellest külmast helgist kandub pimedusesoppi, kuhu mind on surutud, näen näruse riidega kaetud käsivart, rusikat, sõrmi, nuga tõuseb mu kohale, tardub, langeb ja peatub poolel teel. Hetke pärast tabab mind jalahoop, tunnen, kuidas kellegi käed mu rüüd kobavad, ja siis kalduvad kiviseinad ettepoole ja langevad kokku.

Kostab kriiksatus, avan silmad ja näen hallil sillutiskivil punaseid sooni, need on nagu inimkehal, kui ihu on hallikas, ühest olekust teise minemas; hommikuvalgus, päike tõuseb, kogu mateeria muutub, pimedusele tõmmatakse piir, pimeduse ja sünguse kivist saab hommikukivi. Ma olen üksainus suur valu, aga ma olen elus, hingan sügavalt sisse ja valu hingab vastu, püüan end kividelt abi otsides püsti ajada, sõrmed libisevad krobelisel pinnal, ma ei tohi siia jääda, aeg, aeg, aeg, kolmest päevast esimene on ümber saanud. Vaarun kõrvaltänavast välja ja räntsatan põlvili, hõõguv juga paiskub põlvedest ülespoole, on tunne nagu oleks selgroog täidetud sulametalliga, ja ma ei saa aru, silme eest läheb punaseks, mustaks, siis uuesti punaseks, terve linn on valust ja hommikust ja üle kivide valguvast kuumalainest ruskjas, orient, mõtlen, siin nõrkadele ei halasta, kõik põleb ja mureneb kaks korda kiiremini kui mujal, isegi surm on siin kiirem kui läänes, langenud pühitakse jalust ja uued olendid tunglevad, et tühimikku täita, et ihaleda, paljuneda, järglasi anda ja omakorda langeda, need on nagu merelained, mis järgnevad üksteisele rütmiliselt, needsamad, millel palverändurite laevad pähklikoortena kõiguvad, mis vastu muulirahne taovad. Ja ma tean, et pean siit kvartalist kaduma, varsti on linnaelanikud liikvel, nad teatavad veriseks pekstud ja röövitud preestrist sinna, kuhu vaja, ja siis saab selgeks, et see ei olegi preester. Aga siis, kui Jumal on mind hüljanud, kui ta on mu alla sügavikku paisanud, kergitab ta mind uuesti ülespoole, mööda tänavat läheneb määrdunud kitoonis muulaajaja, te kõnnib vankrit vedava looma kõrval, ma astun talle tee peale ette.
„Püha, isa, mis…?” Sõnad sumbuvad ta suul, see pole tähtis, mida ta küsib või arvab.
„Vii mind Püha Anna kirikusse,” pomisen läbi ruskja udu.

Päikesest köetud kivi on selja vastas hea soe. Ümberringi on rahu, ainult kaljutuvide kluugutamine ja palveaega kuulutavad kellalöögid, aegamööda hääbuv helin, mis suubub vaikusesse ja palvesse, heli eesmärk ongi vaikus, mõtlen, vaikus on see, mis meid Jumala juurde juhatab. Püha Anna kirik on osa kunagisest kloostrist, uskmatud on selle müürid puutumata jätnud. Ainult sisemus on rüüstatud. Paljaks kistud… Aga aed, kus ma istun, on hooldatud. Seda ümbritseb luuderohtu kasvanud kivimüür… midagi, mis kaitseb… või hoopis varjab?… Püha Anna oli Neitsi Maarja ema, rohkem ma temast ei teagi. Läänes ei ole ma kuulnud ühestki temanimelisest kirikust või kloostrist. Tegi ta üldse midagi? Või piisas sellest, et ta olemas oli, et ta vere edasi andis.
Mina tahaksin poega… ma olen oma poega unes näinud… Maria saab terveks, ta ei näinud üldse nii haige välja… Ta on tugev, tugevam kui mina. Ta on normannitar…
Mustas rüüs aednik, vana soonilise kaelaga mees, kelle nägu moonutab pikergune Arm, puhastab teed. Ta näib kummaliselt tuttav, küllap keegi piiskop Adémari omadest, mõtlen, keegi, keda ma teenistusel näinud olen. Aednik nõjatab labidale ja paistab, nagu tahaks ta minu käest midagi küsida. Teen näo, nagu palvetaksin, ma ei taha, et ta mind kõnetaks. Ja ta ei teegi seda, vaid sammub edasi, hajub vaikusesse.
Pooleks murdunud samblatükkide vahel lebab hele kivi, mille pinnale on tahutud valgete teokarpide kujutisi. Ainult et need on liiga peened, see ei saa olla inimkäte töö. Ma uurin lähemalt, karbid ongi tõelised, mõnest muistse aja merest, kaks mateeriat on liitunud ning seeläbi täiuslikuks saanud, enamat ei suudaks ükski elav meister. Valgele kivile vilksatab must sisalik, tema silmad on nagu kaks sädelevat oonüksit, neis on kivistunud teokarbi aeg, pilk, mis meid jälgib. Maria! Sähvab läbi mu meelte, ja selsamal hetkel teeb sisalik üheainsa nõtke põike ja on läinud.
„Kuidas sa end tunned, sõjamees?” küsib vaikne hääl. Mu ees seisab isa Secundus.

Püha Anna kiriku sisustus on tagasihoidlik: altar, lugemispult ja kahest raudlatist liidetud rist. Ja vasest taotud seedripuu kujutis lugemispuldil.
„Ma kasvasin kõrgeks nagu seeder Liibanonil,” (Srk 24:13) ütleb isa Secundus, kui on mu pilgu tabanud.
„Kellest sa räägid?” küsin.
„Sinust,” ütleb preester.
Me hääled ringlevad võlvide all, need segunevad ja põrkavad kiviseintelt tagasi.
„Siin on ainulaadne kõla,” ütleb preester. „Õige koht, kus oma sõnu kaaluda.”
„Või vait olla,” ütlen.
„Jumala eest ei varja vaikusega midagi. Temas kõlab kõik vastu.”
Osutan seinale maalitud hallika inimfiguuri poole. „Kes see on?”
„Ma ei tea. See oli enne mind.”
„Keegi peab ju teadma? Keegi, kes siin kirikus varem teenis.”
„Nad said hukka.”
„Uskmatud?” küsin.
„Kristlased. Kui linna tungiti, siis ei tehtud vahet.”
„Pime oli,” pomisesin.
„Selle pimeduse vastu peaksimegi sõda pidama. Mitte uskmatute vastu.”
„Kui me Jeruusalemma vabastame, siis saab maailma valgust juurde.”
„ma tahaksin seda uskuda,” ütleb isa Secundus. Ta teeb ristimärgi ja astub näota seinamaalingu juurde. „Räägitakse, et see on Messias septentrionalis, põhjakaare messias. „Ja ma kutsun mõõga tema vastu kõigi oma mägede peale, ütleb Issand Jumal: ühe mõõk on teise vastu”” (Hs 38:21)
Kuulan ta häält, mis on moondunud võlvide all ringlevaks sosinaks.
„Mis see on?” küsin.
„Ettekuulutus,” vastab isa Secundus tõsiselt. „Ettekuulutus pühakirjast. Aga põhjakaare messias on legend. Nagu viimsepäeva keisergi. Ma ei tea, kust Lunastaja saabub, kas põhjast või lõunast. Ta tuleb nagu varas öösel, nii on pühakirjas öeldud ja nii ma usun.”
Öösel ja näota, mõtlen ma maalingut vaadates. Nagu lindprii.
„Mul on vaja, et sa mind tafuuride juhtidega kokku viiksid,” ütlen talle.
Preester kummardab ja korjab põrandalt üles terashalli udusule. Ta keerutab seda sõrmede vahel. „Miks sa arvad, et see mu võimuses on? Või et ma neid üldse tunnen?”
„sa ise ütlesid mulle.”
„Tõesti? Mida siis?”
Osutan seinal oleva Kohtumõistja poole. „Seda, et tema eest tõde ei varja.”
„Ja mida sa tafuuridest tahad?”
„Mul on sõnum nende kuningalt.”
„Kuningas on surnud,” ütleb isa Secundus. „Surnud mehel ei ole sõnumeid.”
„On küll,” ütlen. „Mina olengi sõnum.”

Me istume isa Secundusega kloostri söögitoas, mis on sama lage nagu kirik. Ainult plankudest kokku klopitud laud ja rohmakad istmed selle ümber.
„Sa oled näljane,” ütleb Secundus rahulolevalt ja täidab mu kausi teist korda. „Kuidas maitseb?”
„Minu arust ei olegi sel maitset,” ütlen, kui olen suutäie alla neelanud.
„Kloostri köök,” ütleb isa Secundus. „Veini?”
Ulatan talle peekri.
„Vein on parem,” ütlen. „See ei ole vist kloostrist?”
„Vagad inimesed annetavad meile,” ütleb isa Secundus ja teeb ristimärgi. Seejärel rüüpab ta pika sõõmu.
„ma ei saa sinust aru,” ütleb ta siis. „Sa näid olevat aus mees. Aga jätad midagi ütlemata.”
See on küsimus. Ja nüüd ootab ta vastust. Ta ei ütle: räägi ära ja ma toetan sind. Ta alles kaalub mind. Ja sa ise? Tahaksin ma küsida. Sa oled preester, aga sehkendad tafuuridega… lihtrahva põhjakihiga. Ja su peeker on täis kreeklaste veini. Sellist, mida ei ole isegi ülikutel. Säärase mehega on ohtlik avameelne olla.
Isa Secundus tõuseb püsti ja astub akna alla. „Kuula,” ütleb ta mulle. Väljast kostab sädistamist.
„Linnud on tagasi tulnud,” ütleb isa Secundus. „Nad ei karda enam.”
„Neil on nüüd, mida süüa,” ütlen talle.
„Nad saavad aru, et piiramine on läbi.” Ta murrab tüki leiba.
„Nad vajavad juhti,” ütleb ta siis.
Keda ta silmas peab? mõtlen. Linde?
„Kuningas ei määranud endale järeltulijat,” jätkab isa Secundus.
„Ja nüüd on kõik võrdsed… kõik need, keda ta enda ümber koondas. Ja siis tuled sina. Keegi, kes teab tema viimast tahet. Kes väidab, et ta seda teab…” Ta vangutab pead. „Sul läheb raskeks.”
„Kes neist oleks õige?” küsin temalt.
Ta mõtleb veidi. „Ma ei tea,” ütleb ta siis. „Aga keegi neist peab midagi tegema.”
„Saadad sa siis sõna või mitte?” küsin.
„Juba saatsin,” vastab ta rahulikult.
„Ma tahan, et sa mulle tafuuridest räägiks.”
„Milleks?” küsib preester. „Kas see muudaks sinu sõnumit?”
„Ei,” ütlen ma. „Ei muudaks.”

 

Loomingut
Novellid
Tartu rahu. Looming 1999/7.
Vahemered. Looming 2012/4
Romaanid
Valge kuningriik. Varrak 2006.
Palveränd: lugu esimesest ristisõjast. Varrak 2008.
Kindel linn. Varrak 2011.
Müürideta aed. Varrak 2019.
Näidendid
Leegionärid, Loomingu Raamatukogu, 2010/20.
Kuningad. Näidend aastast 1343. Loomingu Raamatukogu, 2014/1.
Imede aasta. Looming 2015/4.
SentiMentaalne valss. Looming 2017/10.

Tunnustused
Loomingu aastapreemia (1999)
Betti Alveri kirjandusauhind (2006)
Euroopa Liidu kirjandusauhind (2010)
Virumaa kirjandusauhind (2011)
Loomingu aastapreemia (2016)
Friedebert Tuglase novelliauhind (2019)

Püsiviide Lisa kommentaar