Uku Randmaa

20. juuni 2020 at 7:00 e.l. (Uku Randmaa) ()

Autor Henn Sarv

Uku Randmaa (1963) on soolopurjetaja, kes esimese eestlasena purjetas üksinda ümber maakera.
Purjejahil Temptation 3 (Hanse 430) seilav Uku Randmaa alustas teekonda 6. juunil 2010 ning lõpetas 12. juunil 2012. Ta veeteekond algas Tallinnast, jätkus purjetades ümber Islandi, Kanaaridelt ja Roheneemesaartelt üle Atlandi ookeani Panama kanalini, üle Vaikse ookeani, Fidži saartelt Austraalia põhjatipuni, Jõulusaarelt Kookossaarteni, üle India ookeani Hea Lootuse neemeni Aafrika lõunatipus ning sealt tagasi Roheneemesaartele, kus oli täistiiru lõpp.
2018 osales rahvusvahelisel võistlusel GGR ( Golden Globe Race), mille jooksul purjetas esimese eestlasena üksi ilma peatusteta ümber Hea Lootuse neeme, Leeuwini neeme ja Hoorni neeme, tulles võistlusel 17 osavõtja hulgas 3. kohale. Kogu võistlus kestis 252 päeva.

Katkend: Uku Randmaa, Maibi Randmaa “Ümber. Ilma” , Pegasus 2019, lk 181-186.

23. november

Öö. Magan. Purjestus on viimase piiri peal. Tean. Tunnen läbi une, et jaht jääb vaikseks. Sõidab laine pealt alla ja – halss. Olen korraga üleval. Tean, et lainete vahe on praeguse tuulega kuskil 10 sekundit. See tähendab, et pean olema tekil vähemalt 4 sekundiga. Sel juhul jääb 6 sekundit olukorra kindlaks tegemiseks ja reageerimiseks.

Astun õhtul valmis pandud kroksidesse, haaran tee pealt jope, avan luugi ja olengi juba tekil. Vahepeal olen suutnud taas välja väänata juba paranema hakanud käe. Jah, halss. Tuulevana on keeranud NW-i pealt SW-i. 90 kraadi tuulemuutust nagu nipsust. Tuulerool ei suutnud reageerida. 10 sekundit on läbi. Tuleb laine, mis lööb üle ahtri ning jahi. Olen soolasest veest läbimärg. Ütlen irooniaga iseendale: “Tere hommikust!” Ajan jahi uuesti eelmisele halsile. Selleks vallan rooliga. Panen ta uude asendisse ketti. Aitan tuulerooliga kaasa, ise samal ajal võtan groodi soodi pealetuule sisse ja vaatan, et miski ei segaks poomi liikumist. Halss. Oh, kõik hästi! Uus laine ei jõudnud uut kastmisprotseduuri läbi viia! Pingutan pealmise pakstaagi. Mis kompass räägib? Oh, kurat! Ma olin ju enne õigel kursil! Jaht oli targem, kui mina. Valmistan jahi uuesti ette halsiks. Teen halsi. Sebin otsad. Kontrollin kursi. Teen uue trimmi purjedele. Aju registreerib ilma parameetrid – SW, 24 sõlme. Võin uuesti magama minna. Lähen ka. Tavaline purjetamine.

Hommikul keeras tuul veel vinti peale ja nagu sellest ei piisaks – hakkas ka SE puhuma. See tähendab seda, et muutusin kartuliks kartulipesemismasinas. Jaht oli stressis. Lained segased, peksid iga kandi pealt. Suutsin kurssi hoida 50-60 kraadi peal. Tähendab, et sõitsin vajalikust 90 kraadist 30-40 kraadi põhja poole. Iga teine laine uhas üle teki. Purjetamise argipäev.

24. november

Ilmateateid võib olla erisuguseid. Ühed on väga pinnapealsed. Arvutiprogramm võtab aluseks asukoha, liikumiskiiruse ja kursi ja ütleb, millise suuna ja tugevusega tuul mingil ajal puhub. Teistsugused ilmateated püüavad lahti seletada, millised tsüklonid, antitsüklonid, külmad ja soojad frondid kuskil asuvad ja kuidas nad liiguvad. Sel juhul peab purjetaja oskama seda infot analüüsida, et sellest ka kasu oleks. Eks mõlemat tüüpi ilmateated on head ja tulevad kasuks. Kogemus ütleb, et kunagi ei tasu neid päris uskuda. Täpset ilmateadet ei ole. Meremees võtab vastu selle, mida loodus parasjagu annab ja sätib oma jahi purjed ikka vastavalt hetkeolukorrale.

Seekord aga tegin teisiti. Teadsin, et tuleb suurem antitsüklon, millele järgneb teine ja see tähendab minu jaoks vähemalt kahepäevast paigal seismist. Selle antitsükloni taga aga moodustub külm front, mis tähendab tormituult. Selle frondini oli ca 120 miili. Kahjuks oli tuul hetkel vaikne ja just sellest suunast, kuhu mul oleks vaja liikuda. Otsustasin proovida mootoriga sinna välja pressida. Lootus oli mõne pilve alt ka mõni pagi leida, et kütust kokku hoida. Plaan paistis hea. Tuli hakata tegutsema. Tegutsemine algas generaatori rihma vahetamisega. Kui see töö tehtud, läks põristamiseks. Kohati sain genu ja groodi appi võtta. Sõitsin üle tuulevaikuse tsoonide, seejärel üle suure svelliga laikude. Muudkui sõitsin ja sõitsin. Kahjuks tuli ise kogu aeg, silm punnis, roolida, kuna tuult nappis ja tuulerool ei suutnud ise kurssi hoida. Päeva lõpuks jäi veel 40 miili eesmärgini, aga madalrõhkkond laienes, fronti ei tekkinud ja mina leidsin ennast keset laia tuuletust. Seljataga 12 tundi mootoriga sõitu, mis tähendab ka parajat ressursikadu kulutatud kütuse näol. Kaardi peale sain panna arvestuslikult oma uue asukoha 80 miili kodu pool. Aga ma ei kahetse proovitut. Igatahes on parem üritada, kui käed rüpes istuda.

Öösel sain rääkida oma musiga. Fantastiline, kuidas need rääkimised uut tahet annavad! Sain teada, et päeviku 1. osa jõudis sünnipäevaks temani, et poisid on parajad kraaded, et Uma teeb tempe, et kodus on kõik hästi… Käivad poistega mänguplatsil mängimas ja pärast on kaksikud parajad murjamid, kuna on porine sügis, aga nii on noored mehed rohkem väsinud ega jõua kodus nii palju pahandust teha… Ah, kuidas tahaks seal olla!

Tuult pole. Üldse pole mitte midagi. Jaht loksub suurel ookeanilainel küljelt küljele. Vaja veealuse osa puhastamine lõpuni viia! Valmistasin asja ette: viisin kaks liini kiilu alt läbi, panin kummalegi poole poorti kaks liini lisaks, et saaks puhkamise ajal kinni hoida ja ennast uude kohta tõmmata. Panin punase poi koos liiniga ahtrist vette igaks juhuks. Riputasin välja redeli: otsisin üle kõvera otsaga kööginoa ja rohelise köögikäsna. Panin selga punase skafandri ja läksin. Tund aega pidasin vastu. Nüüd võib öelda, et põhi on korras. Sain kätte parajad puntrad. Oli ka uusi kasvandikke. Aga nüüd on hullem tehtud ja isegi minu norivam pool jäi rahule.

Et põnevust hoida, tekitas Maips Facebookis küsimuste-vastuste mängu. Võitja pidi saama esitada ühe küsimuse otse minule. Jüri küsimus oli midagi sellist: Uku, mida sa ka seal mõtled, kui seilad pea alaspidi teispool maakera? Mida seal ka unes näed?

Vastus Facebooki küsimusele.

Ahoi! Hea Jüri! Uned on siin helesinised ja armsad. Mingeid õudukaid ma ei ole näinud. Põhiliselt näen meeldivaid hetki juba kogetud varasematest olukordadest.

Meeled on puhastunud. Viibin ju kogu aeg keset ürgset loodust. Soovin sullegi ilusaid unenägusid, kus inimesed käivad ikka õigetpidi – pead üleval pool.

Lubasin endale tatraputru hakklihakastmega. Olen üksjagu väsinud. Ootan tuult. Võib juhtuda, et täna ei saagi purjetada. Prognoosi järgi peaks praegu puhuma nõrk idatuul, aga ümbrust vaadates tundub, et olen rõhkkonna keskel ja kuskilt ei tule niipea puuksugi.

Hinges on pärast eilset vestlust mõnus rahulolu. Ketran mõttes üha uuesti kuuldud lauseid. See on nii hea, et kuskil on keegi, kes sind armastab. Armastab päriselt. Kallis, ma tahaksin nii väga su lähedust tunda.

Õhtu eel käisin mastis. Tegin staagi otsa isoleeriga ära. Ei taha midagi jätta oma laiskuse taha. Nüüd on õhtu käes. Tuult pole endiselt. Õnneks ei ole svell kõige hullem. Kannatab olla. Lasen silma korraks kinni. Kella kaheksast tuleb side Andrejsiga. Kella kümnest Austraalia Ianiga. Mõlemalt poolt on lootust värskele ilmateatele. Siis selgub, millal liikuma saab hakata. Praegusel sideseansil küsis Ian Susie käest, kas tal tuult on? Vastus oli, et ei. See rahustab natuke.

Käed valutavad jälle. Otsast just ära ei tule, aga kois on valus – ei saa kuskile toetada. Mingit kangelaslikkust ma oma tegevuses ei näe. See kõik on siiski seiklus. Jah, muidugi on siin palju sihiteadlikku pingutamist, muidugi on siin vaja pidevat valmisolekut ja ka eneseohverdust, aga eelkõige on see kõik kokku seiklus. Seiklus, milles on väljakutset.

Joogivette on tekkinud sade. Tõenäoliselt on see tavaline sade, mis tekib vee pikaajalisel seismisel anumas ja nüüd on see tormiga paagi seinte küljest lahti tulnud. Mis ei tapa, teeb tugevaks! Maitsel pole viga midagi.

Ootan kella kaheksast sideseanssi. Foka lõhkus tekil, ei lasknud magada. Üks hetk sai sellest kloppimisest kõrini. Ütlesin endale, et see loom tuleb panna lühem keti otsa, ja läksin tekile. Seal aga selgus, et väike tuulepoiss tuli meie jahiga mängima. Sai jälle purjed üles võtta ja praegu vuliseb vesi poordi taga. Saab näha, kui kauaks! Kurss ei ole ka kõige parem. Sõidan lõuna suunas. Kui nii jätkub, siis varsti tulevad jäämäed vastu.

Jean-Luc möödus täna Cape Hornist. Kas ei tee kadedaks!? Mark edeneb ka hästi. Susie hakkas õhtul 15-sõlmeses tuules sõitma. Ainult mina kolistan tuuleaukudes.

Vaatame, mida meie mängu mängijad teevad. Jean-Luc – tugevatel veab. Mast on korras, täringutel viied ja kuued, tema saab peale Cape Horni ajada nina N suunas. Mark – teeb rasket tööd tugevas tuules. Täringul kuusi rohkem kui viisi. Uku – kolmepuru. Kui vahepeal saigi liikuma, siis koperdas jälle tuuleauku. Üle kolmede ei õnnestu saada. Susie – Ukuga paras paar. Aga kuna ta on mängijana (tuule suhtes) minu ees, siis sai ta päev enne priske nelja ja võis kogu Uku edu enda kasuks kirjutada.

Istvan – visa võistleja. Sai vahepeal ka kahe – ületas vahepeal 46 kraadi piiri ja sai karistusaega juurde lisaks sellele, mis Kanaaridel rooli parandamise eest tuli. Tapio – kahepuru. Sai juba Snares`ist mööda, siis aga tuli torm ja ta pidi tagasi minema. Nüüd on vastutuul. Jaht on kinnikasvanud. Seest hallitab. Hambad haiged… Peab olema tugev mees, kes kõik selle vastu võtab.

Coconuti Mark – seda meest ei loksuta isegi täringu numbrid. Tema seikleb ja tunneb rõõmu. Igor – kahed-kolmed. Õnneks oskab ta kõik halbade täringute süüks ajada.

Purjetajad ja pärispurjetajad

Vahepeal tuli väike tuuleõhk. Sättisin gennakeri ette, et see pisukegi pagi kinni püüda. Käed, kurat, valutavad ikka. Mõned liigutused on võimatud. Näiteks pealamp asub õlgade kõrgusel riiulis. Seda sealt kätte saada on kuradi raske. Ajab nutma ja pärast naerma.

Sain kiiruse juba 5,5 sõlmeni. Sellest ma enam lahti ei lase. Tekil askeldades nägin vaalu. Nad olid suurte delfiinide moodi aga tumedad. Vist pilot-vaalad (Pilot whale inglise keeles, eesti keeles grinda on delfiinlane) – vaalapere kõige väiksemad tegelased. Neid oli väike kari – vähemalt kaheksat nägin. Minust nad välja ei teinud. Ujusid aeglaselt lõunasse. Ju neil oli oma plaan. Üldse on vees palju elu. Öösel vaadates on igasuguseid helendavaid laike vee all näha. Ei tea, kas peaks ikka kalapüügiga proovi tegema? Üks korralik kala oleks paras mats allapoole vööd minu nälgimisfoobiale. Mul on üks lant, mida varem pole proovinud. Praegu on kiirus ka paras.

27. november

Külm. Öösel tuli rahet. Praegu on õhus nagu nõelad. Heal meelel ma pead oma koerakuudist välja ei pista. Selle kaitsvas varjus on hea konutada ja laineid vahtida. Ja nad on sellised, mille vaatamisest ma ei väsi. Tulevad lõunast, otse lõunapooluselt. Rohekad. Kui lainehari vahuseks tõmbab, siis vahumütside all on läbipaistvad harjad. Aegajalt plartsatab mõni vahumüts ahtritekile. Meri on praegu rahutu. See tähendab, et ei ole kindlat lainesuunda, vaid suurte lainete vahele ekslevad veel mõned rongid, mille kiirus on ettearvamatu. Reeglina ei ole nendel vahelainetel sellist suurt agressiivsust nagu suurtel, aga mõnikord suudavad needki üllatada.

Hommikul tegin tund aega uut trimmi purjedele. Jaht viskles lainete vahel ja kõik olid stressis – nii jaht kui mina. Viisin genu liblikasse ja võtsin groodil rehvi välja. Läks paremaks. Vahefokaga saan pagidega mängida. Iga pilv toob kaasa natuke erineva tuule. Mängimist jätkub. Ma tean, et sama teeb Susie. Ta on väga hoolas ja hea purjetaja ning mõnes olukorras minust agressiivsem. Üllatavalt hästi on ta ka üksindusega hakkama saanud. Võistluse alguses ma ei uskunud, et ta lõpuni vastu peab. Nüüd on laua ümber kuus mängijat: Jean-Luc, Mark, Mina, Susie, Istvan ja Tapio.

Tapio viskab järjest kahtesid ja kolmesid: praegu võitleb mees Uus-Meremaa rannikul vastutuulega. Istvan ei ole Susie`st palju maas, aga ta rooli laager on läbi. Samuti tuleb tal vastu võtta üks torm lähipäevil. Ei ole suurem asi kombinatsioon. Mark pääseb kolme päeva pärast nurga taha. Kihutab nagu meeletu.

Talle on tulemas samuti torm. Et sellest pääseda, peab hoidma iga päev 160-miilist läbisõitu. Väga tugev tüüp.

Meil Susie`ga on ühesugused tingimused ja ka kiirused. Ta on küll 120 miili lõuna pool. Minul pole sinna asja. Tuult jätkub ka siia. Põhjapoolse positsiooni pluss on see, et saan tormide, tuuleaukude puhul rohkem manööverdada. Kui Vanajumal annab, jõuan homme poole Vaikse ookeani peale. Sealt paar nädalat ja olen samuti Cape Horni juures.

28. november

Paar päeva on olnud toredat purjetamist. Paras takkanukka tuul. Natuke päikest. Mis sa hing veel oskad tahta!

Täna ööseks on torm. Miks, kurat, tormid öösel tulevad? Kas päeval ei ole neil aega? Eile öösel oli pilvine ja nii pime, et ei näinud näppugi suhu pista. Kus ma siis tormis näen pagisid või laineid?

Tuule tugevuseks ennustatakse kuni 50 sõlme. Eestis oleks sellise tuulega pooled majapidamised küünlavalgel. Aga ma ei hädalda. Eks ma siia väljakutseid tulingi vastu võtma. Positiivne pool on see, et täna saab Vaikne ookean poole peale.

Öeldakse, et vana koer uusi trikke ei õpi. Vale puha! Mina näiteks õppisin selgeks pudelitriki. Ei, mitte see, mida sina mõtlesid! Pissimine käib ammu pudelisse ja siis poordi taha. Pudelitrikk on see, kui enne magamaminekut keedan topsitäie merevett oma asendamatu matkapriimusega. Kuuma vee panen tühja plastikpudelisse ja koisse pugedes võtan kaissu. Hea alguses näppe soojendada. Pärast hoian kaenla all. Komfort missugune! Üks päev proovin edasiarendatud luksvarianti ja panen ühe pudeli varvaste juurde. Gaasi ja merevett mul jätkub. Gaasi võin hakata isegi norrakatele müüma. Toidu tegemiseks on alles 4 ja kütteks 4 kankut.

Üks asi, mida ma siin igatsen, on serveering. Toidud on nagunii lahjad ja üksluised. Pole mõtet nuriseda. Aga serveering ehk siis see, kuidas toit on taldrikusse pandud ja lauale asetatud, seda pole üldse. Söön nagu koer kausist. Taldrikut ei saa kasutada, kuna lillkapsas paneb kohe tuulega lendu ja kaste ei püsi seal, kuhu sa oled hetk tagasi ta asetanud. Toit jahtub ka taldrikul hetkega. Kausi põhja panen reeglina vitamiinid. Aabu tehtud külmkuivatatud salati – porru või porgandi oma, kui on võimalik. Selle peale sorts külma vett, et salat pehmeks muutuks. Peale tuleb riis või makaronid, mis parasjagu päevakorral, ja sinna otsa kaste. No ja siis lähen reeglina luugi vahele sööma. Seda rokka on mõistlik lusikaga omale sisse ajada – siis on teine käsi vaba kausi tasakaalu hoidmiseks. Peentest kastetest või salatitest ei tasu aga mõeldagi.

Siin suurel merel aja mõiste muutub. Plaane teen ikka päev ette. Näiteks täna sõidan sellel halsil. Homme teen uue halsi. Näe, ongi vaja halssida! Või kui kokkulepitud raadiosideni on pool tundi aega, siis tundub, et ei jõua õigeks ajaks. Vaja veel pissil käia ja vett juua.

Tuul nagu kakub külili. On vaikne, vaikne ja siis äkki on jaht külili laines. Kahtlustan tuule ja lainepoiste kokkumängu.

30. november

Öösel oli mahtra, nagu arvata võis. Madalrõhkkond tõi kaasa vihma ja vihmapagid. Öö otsa tuul ulgus ja vihmahood peksid vastu aknaid ja katteid. Õnneks oli niipalju oidu, et õhtu eel panin veekogumise pulpulaatori valmis. Veekogumine ei ole väga lihtne. Keeruliseks teeb asja see, et vihm tuleb alati pagidega ja siis on vaja purjed rehvida ja pole teada, kuhu vesi koguneb. Samuti kõigub jaht tugeva tuulega kõvasti ja veekoguja kipub rändama minema. Näiteks minu taga purjetab suurte kogemustega merekaru Istvan ja tal on ainult 10 liitrit vett alles. Ehkki vihmasadusid on jagunud, aga vihma kinni püüdmine on paras trikk. Sama mure on Susie`l.

Igatahes, kui sain esimese kanistri täis ja tahtsin seda juba mageveetanki kallata, kõnetas mind ettevaatlikkus: „Proovi enne!” Proovisin, kibesoolane. Muidugi… laine lõi ju üle teki ja pritsis ka purjedele pidevalt. See vesi tuli ära kallata. Uue vee kogumiseks muutsin väheke kurssi, et laine nii tihti ja kõrgele ei käiks. Oli abi. Järgmine vesi oli vaid kergelt soolane. Valasin tanki ja nüüd on mul seal Värska vee maitseline vesi. Kahjuks ulbib selles palju sadet. See on mingi pruunikas ollus, mis on paagi seintelt tormiga ära loksutatud. Selle vastu rohtu ei ole. Ma ei saa vett välja pumbata, paake ära puhastada ja kraanist uut, värsket vett täis valada. Nii et, mis ei tapa – teeb tugevaks.

Nüüd on paks udu matnud endasse nii silmapiiri kui ka suured lainevallid. Nähtavus on paar kaabeltaud. (1/10 meremiili ehk 185,2 meetrit) Aga mulle meeldib udu. See on kuidagi salapärane. Muudab maailma teistsuguseks.

Peale öist rahmeldamist olen väsinud, aga ka rahul. Rahul kõigepealt iseendaga. Ega see meresõit alati naljaasi ei olegi. Selle pingutuse tulemusena sain Susie`st 30 miili kaugemale kupatatud. Eks edumaad tulebki kildhaaval koguda. Ta on ikkagi paganama vapper ja visa tüdruk! Uhab praegu raadioside andmetel 10 miili 46 kraadi põhja pool ja ei karda põrmugi, et mõni järgmine tuulekantimine või torm teda üle keeluala ajab. Minul on selle piirini 70 miili ja ei ole väga mugav olla. Õnneks on keeluala lõpuni ida suunas vaid 600 miili. Siis võib noka Cape Horni poole keerata. Läheb päris põnevaks! 600 miili on hea õnne korral nelja päeva teekond. Siis saab hüüda: kriiskavad 50-ndad, siit me tuleme.

Reisiraamatud
Uku Randmaa „Minu maailmameri: Esimene eestlane, kes purjetas üksi ümber maakera”, Petrone Print 2012
Uku Randmaa, Maibi Randmaa “Ümber. Ilma” , Pegasus 2019

Püsiviide Lisa kommentaar