Sir Winston Churchill

22. apr. 2020 at 6:52 e.l. (Winston Churchill)

Sir Winston Leonard Spencer-Churchill (30. november 1874 – 24. jaanuar 1965) oli Suurbritannia poliitik ja Nobeli auhinna laureaat.

Ta oli Suurbritannia peaminister 10. maist 1940 kuni 26. juulini 1945 ja 26. oktoobrist 1951 kuni 7. aprillini 1955.

Churchill kirjutas käesoleva raamatu küll pärast sõda, aga räägib see Esimese ja Teise maailmasõja vahelisest ajast Euroopas. See on eeskätt lugu sellest, kuidas kaotati rahu. Ja lugu sellest, kuidas süttis sõda, mis viis endaga kaasa võib-olla parima Euroopa, mis kunagi on olemas olnud.

/Tormihoiatus, Varrak 2019/

Katkend: Tormihoiatus, Varrak 2019, tõlkinud Henno Rajandi, lk 65 – 73.

ADOLF HITLER

1918. AASTA OKTOOBRIS, inglaste rünnaku ajal Comines`i all jäi üks saksa kapral pisargaasi toimel ajutiselt pimedaks. Sellal kui ta ühes Pommerni haiglas lebas, veeres lüüasaamise ja revolutsiooni laine üle Saksamaa. Oma noorpõlveunistustes oli silmapaistmatu Austria tolliametniku poeg lootnud suureks kunstnikuks saada. Viini kunstiakadeemia sisseastumiskatsetel läbi kukkunud, elas ta vaesust kannatades pealinnas ja hiljem Münchenis. Mõnikord maalrina, sagedamini aga juhutöölisena elatist teenides kannatas ta ainelist puudust ja haudus kibedat, ehkki varjatut vimma maailma vastu, kes ei lasknud tal edu saavutada. Need äpardused aga ei viinud teda kommunistide kilda. Mingi pahupidipööratud autunde ajel kandis ta endas hoopis ebanormaalset rassitruudust ning palavat müstilist imetlust Saksamaa ja saksa rahva vastu. Sõja puhkemisel haaras ta õhinal relva ja teenis neli aastat ühes Baieri rügemendis Läänerindel. Niisugune oli Adolt Hitleri varasem elukäik.

Kui ta 1918. aasta talvel pimedana ja abituna haiglas lamas, sulasid ta isiklikud luhtumised nähtavasti kuidagimoodi kokku tervet saksa rahvast tabanud katastroofiga. Lüüasaamise šokk, seaduse ja korra lagunemine ja prantslaste võit tekitasid selles rügemendi virgatsis hingepiinu, mis haarasid kogu ta olemuse ja äratasid temas niisuguse paljulubava piiritu hingejõu, mis võib inimsoole tähendada pääsemist või hukatust. Saksamaa langust ei saanud tema meelest seletada mingite tavaliste protsessidega. Siin pidi mängus olema määratu ja koletu vandenõu. Üksildane ja endassetõmbunud väike soldat muudkui mõtiskles ja mõtiskles katastroofi võimalike põhjuste üle, juhindudes ainult omaenda piiratud

isiklikest kogemustest. Viinis oli tal olnud kokkupuutumist äärmuslike saksa natsionalistlike rühmitustega ja seal oli ta kuulnud lugusid õudsest õõnestustegevusest, mida arendab üks võõras rass, Põhjala maailma verivaenlased ja kurnajad – juudid. Tema isamaaline raev ja kadedus edukate ja rikaste inimeste vastu sulandus üheksainsaks valdavaks vihkamistundeks.

Kui see tähelepandamatu ravialune viimaks haiglast välja kirjutati, ikka veel mundris, mille peale ta otse koolipoisilikult uhke oli, – milliseid stseene siis pidid nägema tema äsja sidemeist vabanenud silmad! Sõjalise lüüasaamise krambid on kohutavad. Kõikjal tema ümber, üldise meeleheite ja sõgeduse õhustikus kirendasid Punase Revolutsiooni ajamärgid. Mööda Müncheni tänavaid kihutasid soomusautod, puistates põgenevaid jalakäijaid üle lendlehtede või kuulirahega. Tema enda kamraadid, väljakutsuvad punased lindid vormikuue käisel, räuskasid raevukaid loosungeid kõigi nende väärtuste aadressil, mis talle siin ilmas kallid olid. Otsekui unenäos selgus kõik üheainsa valgusesähvatusega. Juudid olid Saksamaale noa selga löönud ja ta põrmu paisanud, ja koos nendega tagala spekulandid ja salasepitsejad, äraneetud bolševikud ja viimastega vandenõusse astunud rahvusvaheline juudi intelligents. Särava selgusega nägi ta oma kohustust: päästa Saksamaa sellest nuhtlusest, maksta kätte ülekohtu eest ja juhtida härrasrahvas vastu ammu ettekuulutatud saatusele.

Tema rügemendi ohvitserid, sügavasti mures oma meeste riigivastaste ja revolutsiooniliste meeleolude pärast, rõõmustasid väga, leides vähemalt ühe, kellel näis selgroogu olevat. Kapral Hitler tahtis sõjaväkke edasi jääda ja leidis rakendust “poliitharidustöötajana” ehk agendina. Selle maski all kogus ta andmeid mässuliste ja õõnestavate kavatsuste kohta. Julgeolekuteenistuse ohvitser, kelle alluvuses ta töötas, andis talle peagi korralduse osa võtta iga karva kohalike poliitiliste parteide miitingutest. Ühel 1919. aasta septembrikuu õhtul läks kapral kuhugi Müncheni õllesaali Saksa Töölispartei koosolekule, ja siin kuulis ta esimest korda kõnelejaid, kelle mõttelaad langes kokku tema enda salajaste veendumustega, mis olid siiritud juutide, spekulantide ja “novembrikurjategijate” vastu, kõigi nende vastu, kes olid Saksamaa kuristikku tõuganud. 16. septembril astus ta selle partei liikmeks, ja varsti pärast seda, täies kooskõlas oma sõjaväelise ametiga, võttis enda hoolde partei propaganda. 1920. aasta veebruaris toimus Münchenis esimene Saksa Töölispartei massimiiting, ja siin mängis Adolf Hitler ise juba juhtivat osa ning esitas partei programmi põhijooned kahekümne viie punkti kujul. Temast oli nüüd saanud poliitik. Tema isamaapäästmise kampaania oli alanud. Aprillis ta demobiliseeriti ja partei laiendamine muutus ta elu sisuks. Järgmise aasta keskpaiku oli ta juba esialgsed juhid kõrvale tõrjunud ja allutas oma kirglikkuse ja vaimujõuga kõik hüpnotiseeritud mõttekaaslased vastuvaidlematult oma isiklikule mõjule. Ta oli juba “Führer”. Osteti ära üks edutu ajaleht, “Völkischer Beobachter” ja muudeti partei häälekandjaks.

Kommunistid tundsid oma vaenlase peagi ära. Nad püüdsid Hitleri miitinguid nurja ajada ja 1921. aasta lõpupäevadel organiseeris ta oma esimesed rünnakrühmlaste salgad. Kuni selle hetkeni toimusid kõik need sündmused kohalikes Baieri ringkondades. Ent keset kõiki saksa elu hädasid ja õnnetusi noil esimestel sõjajärgsetel aastatel jäid paljud inimesed siin-seal üle kogu Reichi uut evangeeliumi kuulama. Tuline viha, mida kogu Saksamaal äratas Ruhri piirkonna okupeerimine prantslaste poolt 1923. aastal, tõi nüüd juba Rahvussotsialistliku Partei nime kanvale organisatsioonile laial rindel uusi poolehoidjaid. Marga kokkuvarisemine lõi saksa keskklassil jalad alt; meeleheites lasid paljud end uude parteisse värvata ja leidsid vihkamises, kättemaksus ja isamaalises vaimustuses oma õnnetustele leevendust.

Hitler oli algusest peale selgeks teinud, et teel võimule tuleb väevõimuga rünnata Weimari Vabariiki, mis oli sündinud lüüasaamise häbis. 1923. aasta novembris oli Führeri ümber koondunud kindlameelne rühm, kus teiste hulgas paistsid silma Göring, Hess, Rosenberg ja Röhm. Need teoinimesed leidsid, et on tulnud hetk üritada Baieri liidumaal võimuhaaramist. Kindral von Ludendorff toetas seda ettevõtet oma nime sõjaväelise prestiižiga ja marssis putšil esireas. Enne sõda oli kombeks öelda: “Saksamaal revolutsiooni ei tule, sest Saksamaal on kõik revolutsioonid rangelt keelatud.” Müncheni võimud tuletasid nüüd seda põhimõtet taas meelde. Politsei väeosad avasid tule, hoolega hoidudes tabamast kindralit, kes marssis otse politsei rivistusse ja võeti seal aupaklikult vastu. Paarkümmend meeleavaldajat sai surma. Hitler viskus maha ja pääses koos teiste juhtidega peagi sündmuskohalt põgenema. 1924. aasta aprillis mõisteti ta neljaks aastaks vangi.

Kuigi korra panid maksma Saksa võimud ja süüdlasi karistas Saksa kohus, tundus paljudele inimestele üle kogu Saksamaa, et ohvriks toodi omaenda liha ja veri ja et võimud tantsivad välismaalaste pilli järgi Saksamaa kõige ustavamate poegade kulul. Hitleri vanglakaristust kahandati neljalt aastalt kolmeteistkümnele kuule. Nendest Landsbergi kindluses veedetud kuudest aga piisas Hitlerile, et põhijoontes lõpule viia “Mein Kampf” – poliitilis-filosoofiline traktaat, mis pühendati hiljutise putši langenute mälestusele. Kui Hitler lõpuks võimule tuli, polnud ühtki teist raamatut, mis oleks väärinud hoolikamat uurimist Liitlasriikide poliitiliste ja sõjaliste juhtide poolt. Siin oli kõik olemas – Saksamaa uuestisünni programm, parteipropaganda tehnika, marksismivastase võitluse plaan, natsionaalsotsialistliku riigi mõiste ja Saksamaa seaduspärane koht maailmakorra tipus. Siin oli usu ja sõja uus Koraan: ülespuhutud, sõnaohter, vormitu, aga sõnumist tiine.

“Mei Kampfi” põhitees on lihtne: inimene on võitlev loom; seepärast on ka rahvas, võitlejate kogukond, loomu poolest võitlusüksus. Elusorganism, kes lakkab võitlemast olemasolu eest, on määratud väljasuremisele. Riik või rass, kes loobub võitlusest, on niisamuti hukkumisele määratud. Rassi võitlusvõime sõltub tema puhtusest. Siit ka vajadus vabaneda rassi rüvetusest. Juudi rass on tänu oma ülemaailmsusele vältimatult patsifistlik ja internatsionalistlik. Patsifism on rängem surmapatt, sest võitluses olemasolu eest tähendab see allaandmist. Seepärast on iga riigi esmane kohus laiad massid rahvuslikult meelestada. Arukus pole üksikisiku juures kõige olulisem; ülimaks väärtuseks on tahe ja meelekindlus. Juhiks sündinud üksikisik on rohkem väärt kui musttuhat allaheitlikku karakterit. Rassi ellujäämise ainsaks tagatiseks on toores jõud; siit ka sõjalise elukorralduse vajadus. Rass peab võitlema; rass, mis loidub, mandub ja hukkub. Kui saksa rass oleks õigel ajal ühendatud, oleks ta juba nüüd maailma isand. Uus Reich peab koondama oma rüppe kõik Euroopasse laialipillutatud saksa elemendid. Sõjas lüüasaanud rassi võib päästa, andes talle tagasi usu iseendasse. Eeskätt sõjaväele tuleb õpetada usku oma võitmatusse. Selleks, et saksa rahvust taas jalule tõsta, tuleb inimesi veenda, et vabadust on võimalik relva jõul tagasi võita. Aristokraatlik printsiip on põhimõtteliselt õige. Intellektualism on ebasoovitav. Hariduse ülimaks eesmärgiks on üles kasvatada niisugune sakslane, keda on minimaalse ajakuluga võimalik ümber õpetada sõduriks. Suurimad ajaloovapustused oleksid mõeldamatud, kui neis liikumapaneva jõuna poleks toiminud fanaatilised, hüsteerilised kired. Kodanlikud rahu ja korra ideaalid poleks suutnud midagi korda saata. Maailma liigub nüüd jälle niisuguste vapustavate sündmuste poole ja uus Saksa Riik peab hoolitsema, et rass oleks valmis viimasteks ja kõige suuremateks otsusteks, mida siin maa peal eales langetatud.

Välispoliitika võib olla moraalitu. Diplomaatia pole mõeldud mitte selleks, et lasta rahvusel kangelaslikult uppuda: ta peab hoolitsema, et rahvus elaks ja õitseks. Saksamaa kaks ainukest võimalikku liitlast on Inglismaa ja Itaalia. Ükski maa ei astu liitu araverelise patsifistliku riigiga, keda valitsevad demokraadid ja marksistid. Niikaua kui Saksamaa ise enda eest ei seisa, ei seisa tema eest ka keegi teine. Loovutatud provintse ei too tagasi härdad pöördumised Kõigekõrgema poole ega vagad lootused Rahvasteliidu abile, vaid ainult relvajõud. Saksamaa ei tohi korrata vana viga ja võidelda kõigi vaenlastega korraga. Ta peab ükshaaval välja valima kõige ohtlikumad ja ründama neid siis kõigi jõududega. Maailm ei loobu oma saksavastasusest enne, kui Saksamaa saavutab taas võrdõiguslikkuse ja leiab oma koha päikese all. Saksa välispoliitika suhtes ei tohi olla mingit sentimentaalsust. Rünnata Prantsusmaad üksnes sentimentaalsetel põhjustel oleks lollus. Saksamaa esmane vajadus on eeskätt oma territooriumi laiendamine Euroopas. Saksamaa ennesõjaaegne koloniaalpoliitika oli ekslik ja see tuleb hüljata. Oma ekspansioonipüüdlustes peab Saksamaa vaatama Venemaa ja eriti Balti riikide poole. Mingi liit Venemaaga ei tule kõne alla. Sõdida koos Venemaaga Lääne vastu oleks kuritegelik, sest sovjettide eesmärgiks on rahvusvahelise judaismi triumf.

Niisugused olid tema poliitika “graniitsambad”.

Adolf Hitleri jätkuv esiletõus rahvusliku tegelasena ja tema katkematud heitlused ei leidnud kuigivõrd tähelepanu võitjate silmis, keda parajasti rõhusid ja heidutasid omaenda mured ja parteivõitlused. Kulus kaua aega, kui natsionaalsotsialism ehk “natslik partei”, nagu seda nimetama hakati, pääses sedavõrd mõjule saksa rahva laiades massides, relvajõududes, riigiaparaadis ja töösturite hulgas, keda oli vallanud põhjendatud kommunismipelg, et seda hakati vältimatult kogu maailmas märkama kui jõudu Saksamaa poliitilises elus. Kui Hitler 1924. aasta lõpus vanglast vabastati, ütles ta, et liikumise ümberkorraldamiseks kulub tal viis aastat.

Üks Weimari konstitutsiooni demokraatlikke sätteid nõudis Reichstagi valimiste korraldamist iga nelja aasta tagant. Loodeti, et see säte tagab saksa rahva laiadele massidele täieliku ja pideva kontrolli parlamendi üle. Tegelikult ei tähendanud see midagi muud, kui et nad elasid pidevalt palavikulise poliitilise erutuse ja lakkamatu valimisvõitluse atmosfääris. Hitleri ja tema õpetuse edukäik on seega täpselt jälgitav. 1928. aastal oli tal Reichstagis ainult kaksteist kohta. 1930. aastal kogunes neid 107; 1932. aastal 230. Selleks ajaks olid Natsionaalsotsialistliku Partei agentuur ja distsipliin juba kogu Saksamaa luusse ja lihasse kasvanud ning kõikvõimalik hirmutamine, solvangud ja jõhkrused juutide kallal levisid ohjeldamatult.

Siinkohal pole tarvidust aasta-aastalt järgida seda keerulist ja kurjakuulutavat arenemist koos kõigi ta kirgede ja nurjatustega, kõigi tõusude ja langustega. Veidi aega valgustas areeni Locarno kahvatu päike. Ohtraid Ameerika laene käiku lastes tekkis taastuva jõukuse aimus. Saksamaa riigipeaks oli marssal Hindenburg, ja Stresemann oli tema välisminister. Jäädes truuks oma kaasasündinud kiindumusele vägevatesse majesteetlikesse autoriteetidesse, klammerdus saksa rahva mõõdukas hästikasvatatud enamik marssali külge kuni tema viimase hingetõmbeni. Aga leidus ka muid võimsaid jõude, mis niisamuti olid tegevad selle segadusseviidud rahva hulgas, kellele Weimari Vabariik ei suutnud mingit julgeolekutunnet anda ega rahvuslikule uhkusele või kättemaksuihale mingit rahuldust pakkuda.

Vabariikliku valitsuse ja demokraatlike institutsioonide sirmi taga, võitjate poolt pealesunnitud ja kaotuse häbist määritud vabariikliku valitsuse ja demokraatlike institutsioonide sirmi taga oli Saksamaa kõige reaalsemaks poliitiliseks jõuks ja rahvuse kõige vastupidavamaks organiks Reichswehri

Kindralstaap. See oligi jõud, mis pani ametisse ja kõrvaldas presidente ja valitsuskabinette. Marssal Hindenburgi isikus oli ta leidnud oma võimu sümboli ja oma tahte elluviija. Kuid 1930. aastal oli Hindenburg kaheksakümne kolmene. Siitpeale hakkasid ta isiksus ja vaimsed võimed pidurdamatult hääbuma. Ta muutus järjest kitsarinnalisemaks, meelevaldsemaks ja seniilsemaks. Sõja ajal oli temast tehtud monumentaalne kuju ja iga isamaalane võis näidata oma imetlust, ostes naela, mis siis sinna sisse löödi. See illustreerib kujukalt rolli, mida ta nüüd mängis – „Puust Titaan”. Juba mõnda aega oli kindralitele selge, et raugastunud marssalile tuleb rahuldav järglane leida. Uue mehe otsinguid aga segas natsionaalsotsialistliku liikumise tormiline arenemine ja kasvav jõud. Pärast 1923. aasta Müncheni putši läbikukkumist kuulutas Hitler välja Weimari Vabariigi raamides püsiva rangelt legaalse programmi. Samal ajal õhutas ta tagant ja plaanitses natsliku partei sõjaväeliste ja poolsõjaväeliste formeeringu laiendamist. Väga pisikesest algrakust välja kasvanud SA, rünnakrühmlased ehk pruunsärgid koos oma väikese distsiplinaartuumiku SS-iga aina kasvas arvuliselt ja teovõime poolest, kuni Reichswehr hakkas selle tegevust ja potensiaalset jõudu jälgima juba tõsise murega.

Rünnakrühmlaste formeeringute eesotsas seisis saksa seikleja Ernst Röhm, esialgu veel Hitleri kamraad ja lähedane sõber kõigi möödunud võitlusaastate keskel. SA staabiülem Röhm oli võimekas, läbiproovitud ja julge mees, ent isiklikust auahnusest pimestatud ja seksuaalne pervert. Raskel ja ohtlikul teel võimu juurde polnud tema pahed Hitlerile mingiks koostöötakistuseks. Nagu Brüning kurdab, olid rünnakrühmlased inkorporeerinud enamiku endistest saksa natsionalistlikest grupeeringutest, sealhulgas niisugused nagu Vabakompaniid, mis olid 1920. aastal võidelnud Baltikumis ja Poolas bolševike vastu, samuti rahvusliku veteranide organisatsiooni „Teraskiiver” (Stahlhelm).

Vaagides väga põhjalikult poliitilisi hoovusi, mis sel ajal saksa rahvast kaasa kiskusid, jõudsid Reichswehri ringkonnad õieti üsna vastumeelsele järeldusele, et natsionaalsotsialistliku liikumisega opositsiooni jäädes ei suuda nad omaette sõjalise kildkonnana ja organisatsioonina Saksamaad kontrolli all hoida. Mõlemal rühmitusel oli ühine eesmärk – Saksamaa mülkast välja upitada ja kaotuse eest kätte maksta; aga sellal kui Reichswehr esindas Keiserliku Impeeriumi korrapärast struktuuri ja võttis oma tiiva alla saksa ühiskonna feodaalsed, aristokraatlikud, maaomandusele tuginevad ja jõukad kihid, oli SA muutunud mitmeski mõttes revolutsiooniliseks liikumiseks, millele andis hoogu taltsutamatute ja kibestunud riigikukutajate või majanduslikult laostunud inimeste rahulolematus. Ja need inimesed erinesid bolševikest, keda nad küll hukka mõistsid, niisama vähe nagu põhjanaba lõunanabast.

Reichswehri meelest oleks tüli natside parteiga lüüasaanud rahvuse tükkideks rebinud. 1931. ja 1932. aastal tundus armee juhtidele, et iseenda ja kogu maa huvides tuleb neil liituda jõududega, kelle vastu nad siseküsimustes oma saksa mõtlemisviisi kogu jäikuse ja rangusega protestisid. Hitleril jälle, kuigi ta võimu tsitadelli sissemurdmiseks oli valmis ükskõik missugust taraani kasutama, seisis alati silme ees suure ja särava Saksamaa juhi roll, mida ta noorpõlveaastail nii truult oli ihalenud. Tingimused tellinguks tema ja Reichswehri vahel olid seega mõlemalt poolt täiesti loomulikult olemas. Armee juhid hakkasid tasapisi mõistma, et natsliku partei jõudu arvestades on Hitler saksa rahva juhi kohal Hindenburgi ainuvõimalik järeltulija. Hitler omalt poolt aga teadis, et Saksamaa taassünni programmi elliviimiseks on liit Reichswehri valitseva eliidiga möödapääsmatu. Kaubad tehti maha ja Saksa armee juhid hakasid Hindenburgi veenma, et tal tuleks Hitleris näha tulevast riigikantslerit. Nõustudes piirama pruunsärklaste tegevust, allutades nad kindralstaabile ja olles valmis neid hädavajaduse korral üldse laiali saatma, tagas Hitler endale Saksamaad kontrollivate jõudude toetuse, ametliku juhtpositsiooni täidesaatva võimu tipus ja Saksa Riigi võimukeskuse ilmse ümberpaiknemise. Kapral oli ära käinud pika tee.

Ent asja tegid keerulisemaks veel hoopis muud sisemised asjaolud. Kui Saksamaa sisejõudude salaluku võti oligi Kindralstaabi valduses, siis haarasid selle võtme järele mitmed käed. Nimetatud perioodil omas kaugeleulatuvat ja mõnikord ka otsustavat mõju kindral Kurt von Schleicher. Tema oli kinnise ja juhtrollile pretendeeriva sõjalise ringkonna poliitiline mentor. Kõik kildkonnad ja fraktsioonid suhtusid temasse teatava umbusuga, ent nägid temas osavat ja kasulikku poliitilist mõjujõudu, kellel oli peale Kindralstaabi käsiraamatute veel palju muud kõrvalist informatsiooni asjadest, mis sõjameestele enamasti kättesaadav ei ole. Schleicher oli juba ammugi veendunud natside liikumise tähtsuses ning selle tõkestamise ja kontrollimise vajaduses. Teisest küljest aga nägi ta selles võikas agressiivses rahvarämpsus ja selle juurde kuuluvas SA privaatarmees relva, mis Kindralstaabi kamraadide oskuslikul juhtimisel võiks taastada Saksamaa vägevuse ja vahest koguni kindlustada talle endalegi suure tuleviku. Selle mõttega astus von Schleicher 1931. aastal salaliitu natslike rünnakrühmlaste staabiülema Ernst Röhmiga. Niisiis harges korraga kaks olulist tegevusliini – Kindralstaap läks sobingule Hitleriga ja Kindralstaabi enda sees sepitses Schleicher koos Hitleri esimese asetäitja ja võimaliku rivaali Röhmiga oma isiklikku vandenõu. Schleicheri kontaktid natsliku partei revolutsioonilise tiiva ja eriti Röhmiga jätkusid seni, kuni nad mõlemad kolm aastat hiljem Hitleri käsul maha lasti. See kindlasti lihtsustas poliitilist situatsiooni ja ühtlasi ka ellujäänute olukorda.

Püsiviide Lisa kommentaar