Enn Kaup

5. juuli 2021 at 10:00 e.l. (Enn Kaup, Nädala autor 2021)

Enn Kaup (1946) – eesti atmosfäärifüüsik ja järveökoloog.

Ta on osalenud üheksas Antarktika-ekspeditsioonis: viies endise Nõukogude Liidu, kahes Austraalia ning ühes India ja Tshiili Antarktika ekspeditsioonis. Ta on uurinud Antarktika järvede ökoloogiat, veekogude algtoodangut ja seda mõjutavaid tegureid ning sisevete (järvede ja šelfiliustiketaguste merelahtede) toitainetega rikastumist (eutrofeerumist). Mõõtis Antarktises järve fütoplanktoni aastatoodangu maailma väikseima väärtuse ja avastas 1976–1977 Antarktise järvede inimtegevusest johtuva eutrofeerumise. Mõõtis ja põhjendas 1984 Maa järvede suurima läbipaistvuse 77 m Untersees Kuninganna Maudi maal Antarktises.

Uurimusi ka paleokliima ja hüdrogeoloogia alal. Teostas 20 aastat radiosüsiniku dateerimist Geoloogia Instituudi 14C labori juhatajana.

Avaldanud üle 70 teadustrükise ja üle 30 populaarteadusliku artikli peamiselt Antarktika teemadel.

Katkend: Minu Antarktika. Daamideta tantsuõhtud, Petrone Print 2021, lk 84-91.

Lisandub valgust ja pakast

Olemise raskused

Pingpongiturniir ja rahvaülikool

Teeme siia maailma prügimäe

Pingestuvad suhted paarimehega

Mozart Beethoveni stiilis

Vestlused sõpradega

Parmjitil pole olnud kerge siinsete olude ja päevakorraldusega kohaneda. Oma leebel kombel katsub ta nende vastu astuda. Kord ilutses sööklas C- vitamiini reklaami kõrval ingliskeelne kiri: palun tähelepanu, soovin head isu ja täidlust; soovin, et võetaks rahulikult aega söömiseks; ka hilinejad on teretulnud. Luugist vaatas muidugi korrapidaja Parmjiti naeratav nägu. Korrapidajad kiruvad teda sageli, et ta tuleb hiljavõitu ja sööb kaua. Nüüd andis ta peenelt seda taktipuudust mõista. Aga ega see india rahvas vist kuhugi väga ei kiirustagi. Parmjit peseb saunas kolme nädala tagant ennast ja oma pesu. Kord kuulsin, kuidas kolleegid-raketimehed teda kiitsid, et õpib siin selgeks pesupesemise, milline oskus ju ka kodus ära kulub. Kuid Parmjit kinnitas, et kodus ta pesu küll ei pese, selleks on pesumehed. Vaata kapitalisti, ütlesid mehed.

Rääkisime kord jälle Andreiga meie une- ja töörežiimist, mis ei lase alati magada siis, kui vaja oleks. Tal on režiim sandimgi kui mul, rütm muutus iga kahe-kolme päeva tagant. Mina harjutan teisipäevaks-kolmapäevaks uue nädala rütmiga, siis pole vigagi. Veel tundis Andrei huvi, palju venelasi Tallinnas ja üldse Eestis elab. Andsin väikese ülevaate, kuid ta ei hakanud delikaatsusest pärima meie, eestlaste suhtumist sellesse. Välimuselt on ta ise juudi soost. Siis pajatas Andrei veel pikalt Vene-Inglise vastastikusest spioneerimisest.

Parajasti toimus Reykjavikis Fischeri-Spasski malematš MM-tiitlile. Spasskil läks kehvasti, matši ja Fischeri vigurite üle arutleti saunas ja söögilauas. Osa leidis, et Fischer on üks mudak (napakas). Ütlesin ta kaitseks, et niisugune geenius ei saagi päris normaalne olla, peabki veidi põrunud olema. See vaade leidis mõnes mõistmist.

Siin suures külas kohtab ikka õige erinevaid inimesi. Energeetikainsener Kim paistab kuuluvat nende hulka, kes himuga oma tööd teevad. Aga suures diiselelektrijaamas, mis jaamale väge annab, valitseb kole müra. 115 dB. Kaks meest on poole aastaga juba 10-20 % kuulmisest kaotanud.

Tallinna Ivanov kiitles, kui paljusid Tallinna restoranide muusikamehi ta tunneb, kui palju on tal tuttavaid plikasid kohvikutes, ja kirus, kuidas ta on siinsest elust tüdinud. Juunikuud arvestamata olla tal puhast raha hoiukassas 1918 rbl! Selge, et raha lugedes läheb elu siin tüütuks.

Siegfriediga läks söögilauajutt kord naistele-lastele. Tema naine on kolme lapsega põhiliselt kodus, töötab kümme tundi nädalas. Neil on paras lastetusmaks, mis iga lapsega väheneb ja kolmega kaob. Siis pajatas Siegfried kavatsetavast meresügavuse mõõtmisest Haysi liustiku serval Õhtumäe kõrval. Rääkisime kaua Antarktika jääkilbist, teistest liustikest ja nende seostest Maa kliimaga. Inimeste üldiselt meeldib siin oma tööst ja muidugi iseendast kõnelda.

Lappasin raamatukogus 3. Obi ekspeditsiooni aruannet. Leidsin geoloogiaosast Ivar Murdmaa nime ja temalt lühiartikli meresetetest, mida ta Obil uuris. Lehitsesin SCARi (Antarktika teaduskomitee) ajakirja logistikasektsiooni. Huvitavalt olid prantslased lahendanud jaama reovee merrejuhtimise, soojustatud toruga kõrgel estakaadil. Joogivett saadakse Dumont d`Urville`is merevee magestamisest, sest vähene lumi ka pingviinisõnnikune.

2. Juuli

SE/20(25): – 20, 48.

Raamatukogusse on Obilt ilmunud uusi ajakirju, sirvisin kinoajakirja Ekraan ja Znanije-Silat. Papa Kovaljov ja kirurg Ženja mängisid sealsamas viisakate repliikide saatel malet. Kinos oli Tallinnfilmi 1959. a „Esimese järgu kapten”, Eve Kivi oli siis veel õige nooruke.

3. Juuli

SE/21(34): – 20, 34.

Raadioülem Dvorak sai Gregg Vane´ilt Novolazarevskajas raadiogrammi, milles too kurtis, et Washington pole kahte tema kolmest üle Molodjožnaja saadetud raadiogrammist kätte saanud, ja palus nüüd raadiogrammide edasisaatmisest talle teatada. Tõlkisin D. vastuse.

Kolja Dimitrijev tuli magnetismi kuuaruannet masinal ümber lööma. Rääkis Antarktika-reisidel nähtud linnadest: Dakar, Libreville, Kaplinn. 13. NAE järel said nad prantslaste Le Havre`viimise järel päevase bussiekskursiooni Pariisi. Korraldati ka uhke vastuvõtt. Mulle tundub esialgu, et Antarktis on Eestile lähemal kui Pariis.

5. Juuli

E/5(12): – 13, 88, lumesadu.

Tšurkin raputas mind õlast: ärka üles, Rompan tahab ilma! Juba pool 10! Sa kuradi kurat! Kargasin üles ja käisin väljakul, kirjutasin parajasti andmeid vaatlusvihikusse, kui R. helistas: kas saab juba ilma? Silmapilk, ütlesin. Helistasin radistidele, panin toru lauale ja kirjutasin sünoptilise telegrammi kokku. Helistasin R.-ile ja palusin vabandust. Ka Volodja oli jätnud öösel telegrammi saatmata. Halb oli, et 9.30 jäi ilm Mawsonisse edastamata. Välismaa ees silmad häbi täis!

9. Juuli

ESE/9(18): – 19, 50.

Vitsutasin hommikul kere keedumune ja kohupiima-riisivormi täis, otsustasin järvele minna. Tjoploje (Sooja) järve sügavus oli 3,4 m, jääd 1,5 m. Selles kohas on oaasi maastik jälle isesugune, väikesed kaljukünkad ja nende vahel nõgudes hulk järvekesi. Ilus vaade oli küngaste vahelt merele, kus päike oma kiirtega jäämägesid kuldas. Tagasiteel läks pilve, oli vaid hajusat päikesekiirgust, kogesin valget pimedust: kuigi oli küllalt valge, ei seletanud silm jalge ees lumel midagi, hangedest alla andis koperdada. Saunaleil oli täitsa mõnus. Tulin koju, jõin purgi õlut, mis kergelt pähe hakkas, tegi meele hellaks, tekitas igatsust kallima järele. Peale õhtusööki oli esimene saksa keele tund Reinhardilt. Kutt andis seda kenasti, õpilasi oli kümmekond.

10. Juuli

SE/14(17): – 20, 59, pinnatuisk

Algas pingpongiturniir, võitsin Grinevitšit. Kinos oli „Seitse julget”, 6 mehe ja 1 naise talvitumisest 1930ndatel Uus-Siberi saartel. Meteoroloog sai lõpuks kangelaslikult surma. Ekraanil nähtava ja siinse elu vahele tõmbasid mehed aina paralleele: ilmaennustuse täpsuses said meie sünoptikud mõnitada, sest seal andis meteoroloog ilma 10 päeva ette! Kui ekraanile ilmus suures plaanis kelgukoer, oli otsus: see on Ragdai (üks meie kahest penist). Laev silmapiiril ristiti Obiks. Kui kangelane küsis kallimalt: „Kas suudleme lahkumiseks?”, kõlas üksmeelme”Davai!”

11. Juuli

SE/18(25): – 18, 59, pinnatuisk.

Õhtul jälle pingpong: võitsin kõigepealt Reinhardit heas 3 seti mängus, siis kaotasin samamoodi sputniku sidemehele Gomzikule. Arutlesime Andreiga, kas oleks kasulik alasti päevitada ja kas kenam on üleni päevitunud või valgete laikudega naine.

12. Juuli

00/4(20): – 28, 70. C. , härmatis.

Täna paistis paar tundi päike, esimene õige päikesepaiste peale polaarööd. Peldiku pissuaaritoru oli ää külmand… Vahetasime lõunalauas Bondiniga komplimente: mina olevat oma habemega nagu vene papp, tema oma vuntsidega jälle lõunamaa sulleri moodi.

Õiendasin peale kohvijoomist tuuleregistraatori kallal, kui äkki tundsin, kuidas pea raskeks läheb ja silme ees keerlevad mustad rõngad. Heitsin pikutama, läks üle. Saksa keele tunnis tundsin kerget iiveldust. Vist olen külmetanud? Praegu on parem. Vaatasin poole unustatud eesti filmist „Inimesed sõdurisinelis”. Koju tulles krudises lumi kõvasti jalge all, öö oli selge ja tuuletu.

13. Juuli

E/2(7): – 37, 78, C.2, härmatis.

Tõlkisin N. V.-le paar tundi Antarktika jääpuurimise artiklit. Ta uurib maavarade kaevandamise perspektiive Antarktikas. (Aastast 1998 keelab Antarktika lepingu keskkonnaprotokoll maavarade kaevandamise vähemalt 50 aastaks.)

Mängisin radist Babajeviga, kes oli turniiril hetkel kolmas. Gomzik ja Kuznetsov ergutasid, soovisid mu võitu oma kibeda konkurendi üle. Võitsin 2:1, G. ja K. olid kärmed kätt pigistama. Enne uinumist lugesin Préverti „Histoires`i”. Mees luuletab lihtsalt ja südamest mitutsugu asjust.

15. Juuli

ESE/16(22): – 10, 82, tuisk.

Kostja grupp tahtis sõita lennuväljale, aga valges pimeduses ei näinud nad tuhkagi, tuisk mattis ka eelmise sõidu jäljed, pöörasid tagasi. Messis lugesin polaarajalehest, et Antarktikas tegutseb 32 uurimisjaama 10 riigist. Argentinal 7, Ühendkuningriigil 5, Tšiilil 3, USA-l 3, Lõuna-Aafrikal 2, Uus-Meremaal 1, Prantsusmaal 1, Austraalial 3, Nõukogude Liidul 6, Jaapanil 1, Kokku üle 700 mehe talvitumas.

16. Juuli

E/11(20); – 11, 56.

Täna möödub 100 aastat Roald Amundseni sünnist. Oli mees, kes ekspeditsioone kavandades ei jätnud midagi juhuse hooleks.

Rompan helistas: tere õhtust Enn Brunovitš, kuidas tuju on? Ütlesin, et peale sauna eriti hea. Nu vot, 5 kuu pärast tuleb Ob. Küsisin, kas mul on lootust sessioonile jääda. R. ütles, et vara veel sellest rääkida, tõsisem jutuajamine tuleb hiljem. Ütlesin, et soov ja vajadus jääda mul on.

Olekski vaja siia sesoonile jääda, et ka suvel, kui vetikad fotosünteesivad, järvedes hapnikku mõõta. Kuid selle kiirkõnelise ülemuse jutt tundus kahtlane, tema peale ei saa lootma jääda. Tuleks jaamaülemaga rääkida, kuid enne seda on õigem Volodjaga jutud sirgeks kõnelda. Lõpuks oli ta juba eelmisel sesoonil siin. Muidugi on ta kogenum vaatleja, kuid pummeldades jätab osa vaatlusi tegemata. Aga suhted temaga on läinud keeruliseks. Alles tegi mulle pahura moega märkuse, et eelmise päeva pilved ei saanud nimbostratus`ed (kihtsajupilved) olla. Siis heitis ette, et ma Reinhardile meteolinte kasutada andsin, toorest materjali ei tohtivat anda, võib instituudis pähe saada. Rahulolematuse peapõhjuseks tunduvad siiski olevat mu külalised. Küsisin, kas ta tahab sesoonile jääda, vastas, et tuleb vist ikka jääda. Kas me mõlemad ei saa jääda? Uurisin edasi. Ütles, et kes sedagi teab, ühel päeval viiakse meid laevale ja ega midagi piuksuda pole. Otsustasin selle jutu peale kindlasti ülemaga rääkida.

Reinhard kutsus külla. Selgitasin oma baromeetrilise nivelleerimise (kõrguste vahe määramine õhurõhu vahede järgi) aluseid. Pani mängima Joan Baezi plaadi, tegi õllepudelid lahti, istusime kuulama, oli mõnus. Ajasime juttu, väsimus taandus. Ka neil tehakse kodus jaanipäeval lõket, hüpatakse üle tule, pärast trimbatakse. Kutt on samuti külakohast pärit, vanemad koolmeistrid. Armastab metsas hulkuda, viimasel ajal teleobjektiiviga. Näitas oma metsafotosid, hea kvaliteet ja idee olid ka head.

20. juuli

ESE/12(18): – 17, 93, tuisk.

Tõusis tihe tuisk, nähtavus vaevalt 200 m. Sööklasse minnes koperdasin ja komistasin hangedel. Tuult oli kõigest 15m/s. Hommikuti oli sööklas väike mõnus seltskond. N. V. heidab kõmiseval häälel intelligentsemat nälja, kokk Šakir räägib mõne ropu anekdoodi, mõni muugi pole suu peale kukkunud.

Pealelõunal treenisime Reinhardiga pingpongi. Oli kasu, õhtul võitsin närvesöövas kolmesetilises üht esikohapretendenti, radist Jakupovit.

Lubasin N. V.-le, et teen rahvaülikoolis ettekande teemal „Antarktika looduse unikaalsus ja kaitse”.

Sakslaste üheksakuise kodust eemalviibimise peole oli ka Parmjit kutsutud, olime seitsmekesi. Avati õllepudelid ja läks „Memory” kaardimänguks. Reinhard hiilgas, Parmjit ja mina mängisime kehvalt. Räägiti, et sakslaste kirjad, mis 22. mail Navariniga Leningradi said, pole ka kahe kuuga kohale jõuddnud – kas on läbilugejatel palju tööd või on nad laisad? Vestlus läks laialdaseks – rääkisime autodest, naistest, lastest, meie jaamaelsut jne. Reinhard võtab peale kojujõudmist naise, Klausil on kaks, Siegfriedil kolm last. Auto maksab Ida-Saksas 10 000 – 20 000 marka, s.o sama palju kui meil. Järjekord on seitse-kaheksa aastat, aga see peab ka paika.

Varem ilmunud:
Armulugu Antarktikaga: 9 ekspeditsiooni Lõunamandrile / Enn Kaup
Tallinn, TEA Kirjastus, 2014

Imekaunis Antarktika: pühendatud teadusele /Enn Kaup
Tallinn, Loodusajakiri, 2014

Intervjuud:

https://vikerraadio.err.ee/1608214399/kajalood-enn-kaup-inimene-on-antarktikas-uksnes-kulaline

https://podcast.kuku.postimees.ee/podcast/intervjuu-enn-kaup-minu-antarktika-saade/

https://menu.err.ee/1608195283/enn-kaup-esimestest-antarktika-ekspeditsioonidest-mehed-tantsisid-naiste-puudumisel-ka-omavahel

https://maaleht.delfi.ee/artikkel/70419843/eesti-koige-entusiastlikum-polaaruurija-enn-kaup-on-teinud-lounamandrile-9-ekspeditsiooni

Püsiviide Lisa kommentaar