Etgar Keret

20. aug. 2021 at 12:04 p.l. (Etgar Keret) ()

Tel Avivis sündinud Etgar Keret (s 1967) on üks tõlgitumaid ja loetumaid Iisraeli kirjanikke. Ta teoseid on tõlgitud enam kui neljakümnesse keelde ning ta on pälvinud rohkelt kirjandusauhindu nii kodu- kui välismaal. Keret elab Tel Avivis ja töötab Lõuna-Iisraelis Beer Ševa linnas asuvas Ben Gurioni nimelises Negevi ülikoolis loovkirjutamise õppejõuna. Põhiosa Kereti loomingust moodustavad lühijutud, aga ta on kirjutanud ka filmi- ja telestsenaariume, koomikseid, näidendeid, lasteraamatuid ning lavastanud filme. Paljud tema teosed on Iisraelis gümnaasiumi kirjanduse ainekavas. Tema juttude motiividel on vändatud arvukaid lühi- ja animafilme. Koos oma näitlejast ja režissöörist naise Shira Geffeniga tehtud „Jellyfish“ (Meduus) võitis 2007. aastal Cannes’i filmifestivalil parima debüütmängufilmi auhinna.

Foto autor: Yanai Yechiel

Eesti keeles ilmus 2019. aastal Loomingu Raamatukogus Margus Alveri tõlkes tema lühijutukogu „Kissingeri igatsedes“. 1994. aastal, kui jutukogu Iisraelis ilmus, tõi see sealsesse kirjandusse pöörde. Keret kasutas senisest palju enam kõnekeelt, segas keeleregistreid, jutustas oma kaasaegsete igapäevaelu seikadest ja elutundest ning viis sündmused tihti fantaasiamaailma. Kohati satiiriliseks muutuv, musta huumorit täis kogu annab hea sissevaate üheksakümnendate Iisraeli inimeste meelelaadi ja ellu. Paljude kriitikute ja kirjandusloolaste arvates on Keret oma põlvkonna hääl.

Ka eesti lugejate huvi Kereti novellide vastu oli ootamatult suur, ilmselt kõnetasid nii tema must huumor kui ka ohjeldamatu fantaasialend.

Pandeemia on Kereti loomingut mitmeti inspireerinud, ta on avaldanud uusi lühijutte ning koos koreograaf Inbal Pintoga valmis lühifilm „Outside—A Covid-19 fairytale“.

/https://kirjandusfestival.tartu.ee/esinejad/etgar-keret-israel/

Katkendeid: Kissingeri igatsedes, SA Kultuurileht, Loomingu Raamatukogu 2019, 27-29. Heebrea keelest tõlkinud Margus Alver. Lk 126; 41.

Gadi seiklused vastuluurega

On Sarigile, Jigal Mossinsonile ja
Tamar Borenstein-Lazarile

Tal ei olnud isast jäänud ühtki mälestuseset, isegi mitte pilti, ainult lood, mida isa oli talle alati jutustanud, kui ta veel elus oli. Igal õhtul jutustas isa talle uue loo. Isegi siis, kui isa oli otsi andmas ja professor Katrosi lilla vesi oli tema maksa juba osaliselt ära söövitanud, ei loobunud ta unejutust. Isa haiguse tõttu olid rollid justkui vahetusse läinud ja nüüd oli isa see, kes voodis pikutas ja lugude peale magama jäi, aga lood ja asjad, mida isa tegi, jäid endiselt imestusväärseteks: Egiptuse raketid, mis ta kahjutuks tegi, terroriaktid, mis ta ära hoidis, pantvangid, kelle ta vabastas. See kõik tundus täitsa uskumatu. Ja nüüd oli tunne, et sellest pole enam midagi järel. Nüüd oli isa ainult voodis pikali, paistis läbi ja ootas seda, et lilla vesi, mida ta lapsena joonud oli, sulgeks ringi, mida nii ammu alustanud oli.
Kontrollis käima polnud ta nõus, ta tegi alati ühte ja sedasama nalja, kuidas tal mitte kunagi veeni üles ei leita. Kui Gadi oli professor Katrosi üle kahe kuu telefoni teel taga ajanud, suvatses professor tagasi helistada ja tunnistas ise ka, et ta teab juba ammu, et lilla vesi kahjustab pikapeale siseorganeid ja ennekõike maksa. „Midagi pole teha,” ütles eakas professor. „Nii läheb, kui tegelda orgaanilise materjali pigmentatsiooniprotsessidega. Ma pean nüüd laboratooriumi jooksma, papagoi on lahkamiselt tagasi toodud.”
Gadi isa oli kunagi pojale rääkinud, et Katros teeb nüüd koostööd Mossadiga ja et tal on käsil eriprojekt intelligentse spioonlooma aretamiseks. Katrosele hangiti kaks rääkivat ahvi ja papagoi, keda uurides ta püüdis jälile jõuda biokeemilistele reaktsioonidele, mis võivad teisteski loomades samasuguse arengu esile kutsuda.
Katros pani toru ära ja Gadi jäi isaga kahekesi. Nad vaatasid õhtul päevauudiseid nagu alati, siis veel natuke muudki ja pärast seda aitas Gadi isa voodisse. „Tead,” ütles isa siis, kui Gadi patju kohendas, „see ümmargune null, keda praegu telekast näidati, oli selles New Yorgi lennukis, mis kaaperdati, ja mina vabastasin ta.” Isa surus maha oige ja Gadi märkas lohku, mis ülemisse patja tekkis. Isa alustas jälle põnevat lugu, mille lõppu Gadi tollel ööl ei kuulnudki. „See kõik sai alguse minu vestlusest kindralstaabi ülemaga, kui …” Isa jäi lihtsalt enne magama, kui lugu läbi sai.
Loo lõppu kuulis Gadi alles kuu aega hiljem Iisraeli iseseisvuspäeval, kui ta pärast klassipidu koju läks ja leidis sealt eest maani täis isa. Isa tegi veel haletsusväärse katse kaine välja näha ja pudelit selja taha peita, aga kui isa nägi Gadi silmi, mis isast läbi puurisid ja viinapudelilt silti „Gold – Iisraeli toode” lugesid, lõpetas isa teesklemise ja kehitas õlgu. „Igal iseseisvuspäeval tuleb mul selline tuju peale, ma ei tea isegi, miks. Natuke juua ei tee paha, see leevendab valu.” Seda, et isa kehitab õlgu, järeldas Gadi Goldi pudeli liikumisest. Üldse õnnestus tal tihti isa kehaasendist täielikult aru saada nende esemete liikumise järgi, mida isa käes hoidis või millele ta toetus. Nii joonistas ta isa keha kontuurid vaimusilmas musta vildikaga üle. Ta tõi kaks klaasi ja aitas isal samahästi kui tühjale pudelile põhja peale teha, aga enne kui mõlemad elutoas magama jäid, rääkis isa kaaperdamisloo lõpuni.
Keskkooli lõpueksamite viimasel päeval tuli Gadi koju. Kui Gadi ukse lahti tegi, ei vastanud isa Gadi teretusele ja Gadi mõtles, et isa magab. Alles siis, kui Gadi vannituppa läks ja tundis, et ta seisab mingi nähtamatu vedeliku sees, sai ta aru, mis on juhtunud.
Gadi isa oli elu jooksul päästnud mitme-setme presidendi, kaitseministri ja kindralstaabi ülema elu, aga tema matusele ei jõudnud neist ükski, kusjuures ka professor Katros mitte. Gadi istus selle inimese haua äärele, kes oli isa kõrvale maetud, pani suitsu ette ja toetas seljaga hauakivile. Kui isa oli elus, ei julgenud ta kunagi isa juuresolekul suitsu teha. Nädal aega hiljem asus ta tööle jäätisekohvikusse, sest kooliaasta oli juba läbi saanud ja suvevaheaeg alanud.
Kui Gadi esimesel töönädalal nägi, kuidas kõik ülejäänud töötajad üritavad neljapäevaõhtusest vahetusest kõrvale hiilida, võttis ta selle vahetuse kohe vabatahtlikult enda peale. Omanik muigas. „Mida? Kas sa ei tahagi jalgpalli vaadata?”
„Kui ma väike olin, siis tahtsin küll,” vastas Gadi, „isaga koos. Aga nüüd …” Gadi kehitas õlgu.
„Ega jah,” nõustus omanik, „Maccabi pole enam see, mis vanasti.”
Lõpuks jäi omanik koos Gadiga neljapäeva õhtul tööle, nad kuulasid raadiost jalgpalli ülekande asemel muusikat ega teadnudki, et Maccabi oli kaotanud, kuni hakkas saabuma kurbi kliente. Sellest õhtusest vahetusest peale olid nad pisut nagu sõbradki.
Kui Gadi kohviku omanikule Uzile ütles, et tahab kaheks nädalaks Türki sõita, siis ei saanud too üldsegi pahaseks, vastupidi, ta pakkus Gadile isegi avanssi. Kui Gadi oli reisibüroost pileti ära tellinud, läks ta sõjakomissariaati, et saada luba riigist välja sõita. Naisohvitseri, kes pidi vajalikule paberile alla kirjutama, polnud parajasti kohal ja Gadi pidi teda peaaegu kaks tundi ootama. Niikaua vaatas ta filmi, kus mängis Zeev Revah ja mida näidati videost ooteruumis, kus ajateenistusse kutsutud aega parajaks tegid. Keegi küsis talt tuld ja Gadi pani tal suitsu põlema.
„Kas sind saadeti ka psühhiaatri juurde?” küsis tuld küsinud poiss. Gadi raputas pead ja vaatas filmi edasi.
Suitsuga poiss naeris. „Einoh, muidugi. Saadeti sind jee! Sul on näost näha, et sa tahad sõdida!”
„Sõdida?” Gadi naeratas mõrult. „Jah, muidugi, see on meil selline perekondlik värk.”
Suitsuga poiss muheles. „No siis muidugi. Su isa oli sõjaväelane, jah? Siis sa lähed tema jälgedes. Niikaua, kui on mehi, kes endal perse lohku tõmmata lasevad, lastakse nende peal liugu.”
„Kui sa ainult teaksid, kui sa ainult teaksid …” vastas Gadi, ikka kõver naeratus suul.
Lõpuks tuli naisohvitser tagasi ja kirjutas paberile alla. Nädal aega hiljem oli Gadi juba Ankaras hostelis, kaasas reisikott, mis oli nii suur, et sellega oleks vabalt võinud aastaks või kauemakski reisile minna. Just siis, kui Gadi püüdis sellessesamasse reisikotti toppida nahkmantlit, mille ta oli ostnud, leidis ta hostelist üles Jaron.
„Sina oled kindlasti Gadi,” ütles ta ja astus talle ligi, käsi sihikindlalt mehelikuks pigistuseks välja sirutatud. „Minu nimi on Jaron, ma olin sinu isa sõber.”
„Ma tean,” vastas Gadi, „ma nägin sind kunagi telekast.”
Jaron muigas. „Minu nägu oli kogu intervjuu ajal varjatud, nii et päriselt sa mind ju ei näinudki, aga mis siis. Vaata, mis ma sulle tõin.” Jaron ulatas Gadile vana mustvalge foto.
Gadi toppis foto sellele pilku heitmata teksapükste tagataskusse.
„Ma tean, et sinu isa ei lasknud endast palju pilte teha, nii et ma arvasin, et sa äkki tahad seda pilti endale,” seletas Jaron ja näitas Gadi püksitaskule. „Ma olen siin koos sinu isaga baaris …”
„New Yorgis, ma tean,” ütles Gadi. „Suur aitäh!”
Jaron langetas pilgu põrandale, mis oli täis tolmu ja laiakslitsutud konisid.
„Kuule, anna andeks, et ma matustele ei tulnud. Mind saadeti just siis kiiremas korras Shanghaisse tööasju ajama ja …”
„Pole midagi,” katkestas teda Gadi. „Kui Katros ei suutnud Tel Avivi eeslinnast kohale sõita, siis pole midagi imestada, et sina ei jõudnud Hiinast kohale.”
Jaron naeratas vabandavalt. „Einoh, mida ühelt hajameelselt teadlaselt ikka oodata? Ta on võimeline isegi oma sünnipäeva ära unustama. Aga mis me ikka Katrosest räägime, ega ma sellepärast siia ei tulnud. Ma tulin tegelikult hoopis teise, kiire asja pärast. Ühe paki pärast, mille sinu isa pidi meile kuskile jätma – kas sina tead sellest midagi?”
Gadi raputas pead.
Jason muutus tõsiseks ja istus Gadi voodi äärele. „Kuule, materjalid, mis selles pakis on, on eriti salajased, ja me teame kindlalt, et see pakk oli sinu isa käes.” Jaron hingas sügavalt sisse. „See pole mingi mäng, asi on salastatud materjalides, millest võib väga suur abi olla, kui see meie kätte jõuab, või tekkida korvamatut kahju, kui see vaenlase kätte peaks jõudma.”
Jaron õngitses särgitaskusse pistetud pakist suitsu, sobras püksitaskutes ja vaatas samal ajal välgumihklit otsides toas ringi.
„Kuule,” jätkas Jaron, süütamata suits ikka veel suus. „Ehud, see mees, kes uurimise eest vastutab, juba otsis teie korteri läbi, aga ei leidnud midagi. Ta tahtis sinu ka läbi otsida, tead ise, sinu kotis tuhnida, võib-olla sind isegi ülekuulamisele kutsuda. Aga mina ütlesin talle …”
„Mul juba tuhniti kotis, eile, kui ma rannas olin,” plahvatas Gadi. „Aga sealt ei leitud mitte midagi, ja ka ülekuulamisest pole kasu, sest mul pole aimugi, millest sa üldse räägid.”
„Hea küll,” vastas Jaron ja tõusis voodilt püsti. „Sinu isal oli palju sõpru, me peame siis nende käest küsima. Ütle, Gadi, ega sul juhuslikult tuld pole.”
Gadigi tõusis voodilt püsti. „Kahjuks ei saa ma ka sulle selles abiks olla.”
Jaron imes meeleheitlikult viimast korda süütamata suitsu ja pani selle pakki tagasi. „Tead, sa oled oma isa moodi!” Ta patsutas Gadit sõbralikult õlale.
„Ei, ma ei tea,” ütles Gadi ja astus sammu tagasi. „Ja sina ka mitte.”
Gadi viskas hostelivoodile pikali, ta ei võtnud isegi kingi jalast. Ta pani suitsu põlema. Kui ta oli paar mahvi tõmmanud, pistis ta vaba käe püksitaskusse. Fotol, mille Jaron talle andnud oli, oli hiiglasuur puidust baarilett ja selle taga mitu rida klaaspudeleid. Leti ääres oli kolm kõrget baaripukki. Vasakpoolsel pukil istus Jaron. Ta nägi välja väga noor, peaaegu laps. Tal oli ühes käes viinapits ja teise käe sõrmed puudutasid naljakat tervitust tehes laupa. Keskmisel pukil istus pika musta patsiga neiu, seljas hele T-särk ja jalas khakipüksid. Tema nägu polnud näha, sest see oli tema joogiklaasi taga peidus. Kolmas pukk oli tühi.

Laskevalmis

Ta seisab keset tänavat, minust umbes kahekümne meetri kaugusel, kufiya näo ees, ja viipab mulle provotseerivalt, et ma talle lähemale astuksin. „Kuule, bedesõdur!” hüüab ta mulle tugeva araabia aktsendiga.
„Kuule, kuidas läheb sõdur?! Kas see teie bunaste juustega seersant nussis sind nii rajult bersse või, et sa joosta ei jaksa? Ta teeb püksid eest lahti ja võtab riista välja. „Kuidas läheb, sõdur?! Kas miinu riist bole siinu jaoks biisavalt hea? Aga siinu õe jaoks, kas talle bolnud? Siinu sõbra Abutbuli meelest oli küll biisavalt hea. Kuidas siinu sõbral Abutbulil läheb? Kas tal, vaesekesel, on juba barem olla? Ma nägin, et talle saadeti helikobder järele! Ahsa, kuidas ta mind taga ajas! See jobu jooksis bool tänavat maha ja mis lõbuks sai? Bauh! Tema bea blahvatas nagu arbuus.”
Ma panen Galili püssi palge ja võtan ta sihikule.
„Kuule, tulista, bede!” karjub ta ja nööbib naerdes särgi eest lahti. Ta näitab südamele. „Tulista täbselt siia!” Ma võtan püssi kaitseriivi maha ja pean hinge kinni. Ta ootab mind niimoodi umbes minuti, käed ükskõikselt puusas. Tema süda sügaval naha ja liha all on täpselt minu sihikul.
„Sa ei julge ju elu sees tulistada, argbüks! Ja kui sa tulistad, siis see bunaste juustega seersant võib-olla ei nussi sind enam bersse!”
Ma võtan püssi palgelt ära ja tema teeb põlgust väljendava liigutuse. „Yallah, ma tõmban minema, Bede! Homme näeme. Oota, millal sa siin neid tünne valvad? Kella kümnest kaheni? Ma tulen siis.” Ta hakkab juba ühe kõrvaltänava poole minema, aga siis jääb järsku seisma ja naeratab: „Ütle Abutbulile, et Hamas tervitab, eks! Ja ütle talle, et ma balun väga vabandust selle telliskivi bärast!”
Ma panen püssi kiirest palge ja võtan ta sihikule, särk on juba kinni nööbitud, aga ta süda on ikka veel minu meelevallas. Ja siis äkki saan ma müksu selga. Ma kukun liiva sisse ja näen enda kohal seersant Elit. „Kuule, Kremer, kas sa oled lolliks läinud või?! ” röögib ta. „Mida sa jamad siin, püss vastu põske, nagu mingi kauboi?! Kas sa arvad, et siin on mingi kuradi Metsik Lääs, et sa võid tulistada, keda heaks arvad?!”
„Ma poleks teda elu sees tulistanud, Eli, ma tahtsin teda ainult hirmutada,” vastan ma talle, vältides tema pilku.
„Sa tahtsid teda hirmutada?!” karjub Eli ja raputab mind minu kuulivesti rihmadest. „Siis räägi talle tondijutte. Miks sa teda vinnastatud relvaga sihid ja püssi kaitseriivi ka veel maha võtad?” Ta annab mulle kõrvakiilu.
Ma kuulen, kuidas araablane kisab: „Mulle tundub, et täna bunabea sind bersse ei nussigi, bede! Tubli poiss, bunabea, anna talle miinu poolt ka peksa!”
Eli tõuseb hingeldades püsti. „Sa pead õppima neist mitte välja tegema. Kas kuuled, Kremer?” Ta läheb üle ähvardavale sosinale. „Sa pead õppima maha rahunema. Sest kui ma peaks veel kord nägema, et sa midagi sellist teed, siis ma hoolitsen isiklikult selle eest, et sind kohtu alla antaks.”
Öösel helistati Tel Hašomeri haiglast ja öeldi, et operatsioon ei läinud väga hästi ja Jackyst võib juurvili saada.
„Ah et põhiline on õppida neist mitte välja tegema?” küsisin ma Elilt. „Kui me samas vaimus jätkame, siis ei tee me neist lõpuks enam üldse välja nagu Jacky.”
Eli ajas ennast ühe ropsuga sirgu. „mis sul viga on, Kremer? Kas sa arvad, et mul on Abutbulist ükskõik või? Ta oli minu sõber samamoodi nagu sinu sõber. Kas sa arvad, et minul pole praegu tahtmist džiip võtta, kõik majad läbi käia, nad välja tirida ja igaühele neist kuul pähe kihutada? Aga kui ma seda teen, siis ma olen täpselt samasugune tropp nagu nemad. Kas sa sellest aru ei saa? Mitte millestki ei saa sa aru.” Ja järsku ma just saan aru, saan palju paremini aru kui tema.
Ta seisab keset tänavat, minust umbes kahekümne meetri kaugusel, kufiya näo ees.
„Tere hommikust, bede!” karjub ta mulle.
„Tere hommikust!” tervitan ma sosinal vastu.
„Kuidas Abutbulil läheb, bede?” karjub ta mulle. „Kas sa teda Hamasi boolt tervitasid?”
Ma võtan kuulivesti seljast ja lasen selle maha kukkuda, siis võtan kiivri peast.
„Kuidas läheb, bede?” karjub ta mulle. „Kas bersenussist jäi väheks ja bunabea nussis siinul ajud ka ära või?”
Ma rebin oma esmaabisideme pakendi katki, võtan sideme välja ja seon selle endale näo ette, nii et ainult silmad jäävad välja. Ma võtan püssi. Ma tõmban selle vinna. Ma veendun, et kaitseriiv on peal. Ma võtan kahe käega püssi labast kinni, keerutan seda mitu korda pea kohal ja siis lasen järsku lahti. Püss lendab õhus, libiseb natuke mööda maad ja jääb seisma umbes võrdsel kaugusel meie vahel. Nüüd olen ma täpselt nagu tema. Nüüd on ka minul šanss võita.
„See on sulle, jobu!” karjun ma talle. Ta heidab mulle korra segaduses pilgu ja pistab siis püssi poole jooksu. Tema jookseb püssi poole ja mina tema poole. Ta jookseb minust kiiremini ja jõuab püssini enne mind. Aga mina võidan, sest nüüd olen ma täpselt nagu tema ja tema, püss käes, on täpselt nagu mina. Tema ema ja õde kepivad juutidega, tema sõbrad lamavad haiglates nagu juurviljad ja tema seisab minu ees nagu püssiga pede ja ei saa midagi teha. Kuidas ma üldsegi saaksingi kaotada?
Ta tõstab püssi maast üles, kui ma olen temast vähem kui viie meetri kaugusel, võtab püssil kaitseriivi maha, sihib ja vajutab päästikule. Ja siis ta avastab sedasama, mida mina eelmisel kuul selles põrgus: et see püss pole persetki väärt. Kolm ja pool kilo vanarauda. Sellega pole midagi peale hakata. Lihtsalt võimatu. Ma jõuan temani enne, kui ta jõuab selja sirgu ajada, ja löön teda jalaga näkku. Kui ta maha kukub, siis tõmban ma ta juukseidpidi püsti ja võtan tal kufiya näo eest. Tema lõust on minu ees, ma võtan sellest kinni ja virutan selle metsikult vastu elektriposti. Üks kord, kaks korda, kolmandatki korda. Vaatame, missugune punapea teda nüüd persse nussima hakkab.

Püsiviide Lisa kommentaar