Frank Herbert

22. okt. 2021 at 2:44 p.l. (Frank Herbert) ()

Frank Herbert (8. oktoober 1920 – 11. veebruar 1986) Ameerika Ühendriikide ulmekirjanik. Frank Herbert on tuntud eekõige “Düüni”-sarja loojana. Sarja avaraamat on saanud nii Hugo kui ka Nebula auhinna.

Uli Kaiser – Üleslaadija oma töö, CC BY-SA 4.0, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=35315900

Katkend: Düüni ketserid, Varrak 2006. Tõlkinud Juhan Habicht. Lk 152 – 159.

Seadus valib alati poole, lähtudes sellest, kelle käes on täidesaates jõud. Moraalil ja juriidilistel peensustel on sellega vähe tegemist, sest põhiküsimus on: kelle käes on mõjuvõim?

Bene Gesseriti nõukogu protokollid,
kaust #XOX232

Kohe, kui Taraza oli koos saatjaskonnaga Gammult lahkunud, süvenes Teg töösse. Kindluses tuli paika panna uus sisekord, mis hoiaks Schwangyu ja ghola vahel distantsi. Taraza käsk.
„Ta võib jälgida, palju tahab. Aga puudutada ei tohi. ”

Töökoormusest hoolimata leidis Teg end suvalistel hetkedel mingi määratlematu murelikkuse ajel tühjusse põrnitsemast. Taraza ja kaaskonna päästmine transpordilaevalt ja Odrade kummaline pihtimus ei sobinud talle arusaadavatesse andmestruktuuridesse.
Sõltuvused… kiilupalgid…
Teg avastas end oma kabinetis istumas, laual oli muudetud vahetustega töögraafik, mis ootas tema heakskiitu, ja esimesel hetkel polnud tal aimugi, palju kell võiks olla ja isegi, mis päev parajasti on. Kulus hetk, et end ruumis ja hetkes paika seada.
Keskhommik. Taraza oli oma seltskonnaga lahkunud kahe päeva eest. Ta oli üksi. Jah, Patrin oli selleks päevaks võtnud Duncani treeningud enda peale, et Teg saaks tähtsaid otsuseid teha.
Kabinet Tegi ümber tundus võõrana. Ometigi, iga üksikasi, mida ta vaatas, oli tuttav. Siin oli ta isiklik andmekonsool. Ta mundrikuub oli korralikult kõrvaltooli leenile riputatud. Ta püüdis mentaadiseisundit võtta, kuid leidis, et mõistus tõrgub. Seda polnud juhtunud õpiaastatest saadik.
Õpinguaastad.
Kahepeale olid Taraza ja Odrade ta jälle mingil moel õppima tõuganud.
Enesekasvatus.
Nagu kõrvaltvaatajale, pakkus mälu talle ammust vestlust Tarazaga. Kui tuttav see tundus. Ta oli nagu jälle seal, oma mälestustes lõksus.
Nad mõlemad Tarazaga olid siis üsna väsinud otsustest ja sammudest, mida oli vaja verise kokkupõrke ära hoidmiseks – Barandico juhtum. Nüüdseks oli see vaid väike luksatus ajaloos, aga siis oli see võtnud kogu nende energia.
Kui kokkulepe oli allkirjastatud, kutsus Taraza ta väikesesse salongi oma null-laeval. Taraza oli rääkinud sundimatult, kiitnud tema tarkust ja läbinägelikkust, mis oli leidnud osapooltes kompromissi loomiseks vajalikud nõrkused.
Nad olid tegutsenud järjest ligi kolmkümmend tundi ja Tegi rõõmustas võimalus korraks maha istuda, Taraza aga valis oma joogiautomaadil koodi. See valmistas neile kuulekalt kaks kõrget klaasi kreemikaspruuni vedelikuga.
Teg tundis lõhna ära, kui Taraza talle klaasi ulatas. See oli kiire toimega energiajook, mida Bene Gesseriti liikmed jagasid kõrvalistega väga harva. Aga Taraza ei pidanud teda enam kõrvaliseks.
Teg võttis suure lonksu, pea kuklas ja pilk Taraza väikese salongi kaunistatud lael. See null-laev oli vana mudel, valmistatud siis, mil kaunistustele pandi suuremat rõhku: nikerdustega karniisid, baroksed kujundid kõigil pindadel.
Joogi maitse tõi mälust esile lapsepõlve, melanži vesitõmmise…
„Ema valmistas mulle seda ikka, kui olin end üle pingutanud,” ütles ta, pilku käes olevale klaasile langetades. Ta tundis juba, kuidas rahustav energia kehas voolab.
Taraza istus oma joogiga tema vastu toolkoerale, kohevale valgele elusmööblile, mis seadis end pika tutvuse kergusega tema keha järele. Tegi jaoks oli Taraza varunud vanamoelise rohelise polstriga tooli, nüüd märkas ta toolkoerale heidetud pilku ja muigas.
„Maitsed on erinevad, Miles.” Taraza rüüpas ja ohkas. „Ah, see oli kurnav, kuid kokkuvõttes hea töö. Vahepeal oli hetki, mil asjad kippusid väga vastikuks minema.”
Teg leidis, et Taraza lõõgastumine mõjub talle liigutavalt. See polnud poos, mingi valmis mask, mis neid eraldaks ja rõhutaks nende rollide erinevust Bene Gesseriti hierarhias. Taraza oli ilmselgelt sõbralik ja temas polnud vähimatki vihjet mingile ärakasutamissoovile. Ta oli see, kellena ta näis – kui seda üldse sai öelda Auväärse Emaga kohtudes.
Meeleolu tõustes mõistis Teg, et on Alma Mavis Taraza mõistmisel juba üsna osavaks muutunud, isegi juhul kui too kasutas mõnd oma maskidest.
„Su ema õpetas sulle rohkem, kui tal kästi sulle õpetada,” ütles Taraza. „Tark naine, aga järjekordne ketser. Näib, et neid me viimasel ajal ainult aretamegi.”
„Ketser?” See etteheide tuli Tegile üllatusena.
„Ah, see on õeskonna eranali,” ütles Taraza. „Me peaksime Kõrgeima Ema käske täitma täieliku pühendumusega. Seda me ka teeme, välja arvatud juhud, mil me nendega ei nõustu.”
Teg naeratas ja võttis suure lonksu.
„Kummaline,” ütles Taraza, „aga selle äsjase väikese ägeda kokkupõrke käigus ma märkasin, et suhtlen sinuga nii, nagu ma suhtleksin mõnega õdedest.”
Teg tundis, kuidas jook ta kõhtu soojendab. Sõõrmetesse jäi kerge kõhelus. Ta asetas tühja klaasi lauakesele ja lausus selle poole vaadates: „Mu vanim tütar…”
„See on siis Dimela. Sa oleksid pidanud ta meile lubama, Miles.”
„See polnud minu otsus.”
„Aga sinu sõna oleks…” Taraza õlgu. „Hea küll, see on minevik. Mis Dimelaga on?”
„Ta arvab, et sageli olen ma liiga paljugi nagu üks teist.”
„Liiga palju?”
„Ta on mulle raevukalt truu, Kõrgeim Ema. Ta ei mõista päris hästi meie suhte olemust ja…”
„Mis on meie suhe?”
„Sina käsid ja mina kuuletun.”
Taraza vaatas teda üle oma klaasi serva. Langetas siis klaasi ja ütles: „Jah, sina pole kunagi olnud ketser, Miles. Ehk… ühel päeval…”
Ta ütles kiiresti, lootes Tarazat sellistest mõtetest eemale juhtida: „Dimela arvab, et pikaajaline melanži kasutamine muudab inimesed teiesarnaseks.”
„Ongi nii või? Kas pole kummaline, Miles, et eluiga pikendaval joogil on nii palju kõrvaltoimeid?”
„Minu meelest ei ole see kummaline.”
„Ei, sinu meelest muidugi mitte.” Taraza tühjendas klaasi ja pani selle käest. „Ma mõtlesin rohkem sellele, kuidas eluea märgatav pikenemine annab mõnele inimesele, sinule näiteks, sügava arusaamise inimloomusest.”
„Elame kauem ja näeme rohkem,” ütles Teg.
„Ma ei usu, et see oleks nii lihtne. Mõni inimene ei märka kunagi midagi. Elu lihtsalt juhtub, nende jaoks. Nad üritavad toime tulla pelgalt nüri järjekindlusega ning kui miski ähvardab nende petlikku rahu, reageerivad nad viha ja tõrksusega.”
„Ma pole kunagi saanud vürtsi kohta kokku rahuldavat tabelarvutust,” ütles Teg, viidates mentaatide tavalisele andmete sorteerimise protsessile.
Taraza noogutas. Ilmselt oli ta sama raskusega kokku puutunud. „Õeskonnas me kaldume olema ühekülgsemad kui mentaadid,” ütles ta. „Meil on omad meetodid sellest ülesaamiseks, aga üldjoontes on see ikka nii.”
„Meie eelkäijate jaoks on see probleem juba ammu olemas olnud,” ütles Teg.
„Enne vürtsi oli see teisiti.”
„Aga nende elud olid nii lühikesed.”
„Viiskümmend või isegi sada aastat ei paista meie jaoks just väga pikana, aga ometi…”
„Suutsid nad oma aega paremini kasutada?”
„Oh, vahel olid nad üsna pöörased.”
Teg mõistis, et Taraza jagab talle oma teiste mälude kogemusi. See polnud tal esimene kord iidseid õpetusi kuulda. Ema oli neid sobivatel hetkedel kasutanud, alati koos mingi õpetusega. Mida Taraza nüüd teeb? Õpetab midagi?
„Melanž on paljukäeline koletis,” ütles Taraza.
„Soovid sa vahel, et inimkond poleks seda kunagi leidnud?”
„Bene Gesseriti poleks ilma selleta olemas.”
„Ega ka Gildi.”
„Aga poleks olnud ka Türanni või Muaddibi. Vürts ühe käega annab, aga kõigi teiste kätega võtab.” „Millises käes on see, mida meie tahame?” küsis Teg. „Kas küsimus polegi mitte alati selles?” „Miles, sa oled iseäralik, kas sa tead seda? Mentaadid sukelduvad väga harva filosoofiasse. Ma arvan, et see on üks su tugevamaid külgi. Sa oled ülimalt kahtlemisvõimeline.” Teg kehitas õlgu. Selline pööre vestluses tegi teda närviliseks. „See ei tee sulle nalja,” nentis Taraza. „Aga jää igal juhul oma kahtluste juurde. Kahtlus on filosoofile hädavajalik.” „Nii zensunni õpetus meile kinnitab.” „Selles osas on kõik müstikud ühel nõul, Miles. Ära kunagi alahinda kahtluste jõudu. Väga veenev. Stori hoiab kahtlust ja veendumust samas käes.”
Teg küsis üllatunult: „Kas Auväärsed Emad tegelevad zensunni rituaalidega?” Ta polnud varem midagi sellist isegi kahtlustanud.
„Ainult üks kord,” vastas Taraza. „Me saavutame stori kõrgeima, totaalse vormi. See haarab kaaasa iga viimase kui raku.” „Vürtsiagoonia,” ütles Teg. „Ma olin kindel, et su ema rääkis sellest. Ilmselt ta ei selgitanud selle seost zensunniga.” Teg neelas kurku kogunenud klombi alla. Põnev! Taraza andis talle uue kaemuse Bene Gesseritist. See muutis kogu ta senist ettekujutust, muuhulgas ka tema pilti oma emast. Kõik need naised paigutusid tema jaoks kättesaamatusse paika, tema ei saanud sinna järgneda. Nad võisid kohati mõelda talle kui kaaslasele, kuid ta ei pääsenud iial nende siseringi. Ta võis neid jäljendada, mitte enamat. Temast ei saaks kunagi Muaddibi või Türanni.
„Etteteadmine,” ütles Taraza.
See sõna nihutas Tegi tähelepanu. Kõneaine oleks nagu muutunud, aga ei muutunud ka.
„Ma just mõtlesingi Muaddibile,” ütles Teg. „Sa arvad, et ta ennustas tulevikku?” ütles Taraza. „Mentaadile nii õpetatakse.” „Ma kuulen su hääles kahtlust, Miles. Kas ta ennustas või ta lõi? Etteteadmine võib olla tappev. Inimesed, kes tulevad oraakli juurde ennustust nõudma, tahavad teada, kui palju maksab järgmisel aastal vaalavill või midagi samavõrra maist. Keegi ei taha hetketäpsusega ülevaadet kogu oma edasisest elust.” „Poleks üllatusi,” ütles Teg. „Täpselt, kui sul oleks selline etteteadmine, muutuks su elu väljakannatamatult igavaks.” „Sa arvad, et Muaddibi elu oli igav?”
„Ja Türanni elu samuti. Me arvame, et nad tegelesid kogu elu enda loodud ahelate lõhkumisega.”
„Aga nad uskusid, et…”
„Ära unusta filosoofi kahtlust, Miles. Ettevaatust! Kes usub, selle aju kärbub. Ei kasva enam väljapoole, lõputusse, lõpmatusse universumisse.”
Teg istus hetke vaikides. Ta tajus väsimust, mille jook oli meeltest välja tõrjunud, ja tajus ka, kuidas ta mõtted olid uute ideede sissetungi tõttu sogaseks muutunud. Mõlema kohta oli talle õpetatud, et need nõrgendavad mentaati, kuid tundis end hoopis tugevamana.
Ta õpetab mulle midagi, mõtles Teg. Siin peab olema midagi õpetlikku.
Nagu oleks tekst tulikirjas ta vaimusilma ette ilmunud, leidis ta kogu oma mentaaditähelepanu keskenduvat zensunni manitsusele, mida õpetati igaühele, kes mentaatide koolis õpinguid alustas:
Oma usuga diskreetsetesse singulaarsustesse eitad sa igasugust liikumist, nii arengut kui taandarengut. Usk fikseerib diskreetse universumi ja sunnib seda püsima. Millelgi ei saa lasta muutuda, sest siis kaoks su mittemuutuv universum. Aga see liigub iseenesest, kui sina ei liigu. See areneb sinust kaugemale ja sa ei ulatu enam selleni.
„Ja mis kõige veidram,” ütles Taraza, võttes omaks meeleolu, mille ta oli loonud. „Ixi teadlased ei näe, et nende universumis domineerivad nende endi uskumused.”
Teg vaatas talle vaikides, ootavalt vastu.
„Ixi uskumused sobivad suurepäraselt nende maailmavaateliste valikutega,” jätkas Taraza. „Nende universum ei toimi iseenesest, vaid sooritab nende poolt valitud katset.”
Teg vabanes võpatusega mälestustest ja leidis end jälle Gammu kindlusest. Endiselt istus ta oma kabinetis, tuttaval toolil. Kiire pilk kinnitas, et kõik asjad olid täpselt seal, kuhu ta oli need pannud. Möödunud oli vaid mõni minut, aga ruum ja selle sisustus ei tundunud enam võõrana. Ta sai võtta mentaadiseisundi ja sellest välja tulla. Kõik oli taastunud.
Taraza tol kaugel ajal antud joogi lõhn ja maitse kihelesid keele ja sõõrmetes. Hetke pärast teadis ta mentaadina, et võib soovi korral kogu episoodi uuesti läbi elada – varjutatud kumakuulide mahe valgus, tooli pehmus istumise all, nende mõlema hääletämbrid. See kõik oli taaselustamiseks valmis, külmutatud, mälusopis omaette kapslis.
Ent selle vana mälestuse esilemanamine oli loonud maagilise universumi, kus ta oskused võimendusid lausa uskumatul kombel. Selles maagilises universumis polnud aatomeid, ümberringi olid ainult lained ja aukartust äratavad liikumised. Ta oli sunnitud loobuma kõigist usu ja mõistmise rajatud barjääridest. See universum oli läbipaistev. Ta nägi läbi selle, ilma ühegi särava filtrita, mis oleks tõelisuse asemel läbi lasknud vaid projektsiooni. Temast tegi see maagiline universum aktiivse kujutlusvõimega tuuma, tema võime kujutluspilte luua oli ainus ekraan, millele tajutavaid projektsioone tekitada.
Seal olen ma ühtaegu näitleja ja etendus.
Kabinet Tegi ümber väreles aistitava reaalsuse piiril. Ta tundis, kuidas ta teadvus tõmbub kokku üheks kitsaks sihis ja samas täitis see siht ta universumi. Ta oli avatud lõpmatusele.
Taraza tegi seda meelega! mõtles Teg. Ta võimendas mind!
Teda täitis aukartus. Nüüd ta mõistis, kuidas ta tütar Odrade oli ammutanud samasugusest jõust, et luua Tarazale „Atreidese Manifest”. Tema enda mentaadivõimed lahustusid selles suuremas kujundis.
Taraza nõudis temalt hirmuäratavat etendust. Et midagi sellist võiks vaja minna, oli innustav väljakutse, ent samas ka kohutav. See võis hõlpsasti tähendada õeskonna lõppu.

„Düüni” eestindused
“Düün”, tõlkinud Urmas Alas, Varrak, 1996, 2002
“Düüni messias”, tõlkinud Viivi Verrev, Varrak, 2002
“Düüni lapsed”, tõlkinud Juhan Habicht, Varrak, 2004
“Düüni jumal ja keiser”, tõlkinud Juhan Habicht, Varrak, 2005
“Düüni ketserid”, tõlkinud Juhan Habicht, Varrak, 2006
“Düün – kapiitlisaal”, tõlkinud Juhan Habicht, Varrak, 2007

Püsiviide Lisa kommentaar