Johann Wolfgang Goethe

10. nov. 2021 at 9:58 e.l. (Johann Wolfgang Goethe) (, , , )

Johann Wolfgang Goethe. Autor Joseph Karl Stieler, 1828

(28.VIII 1749 – 22.III 1832)

Nõmmeroosike. Goethe luule eesti keeles
Koostanud ja toimetanud Vahur Aabrams, Liina Lukas, Susanna Rennik
Tartu Ülikooli kirjastus, 2021, 775 lk.

Mahukale raamatule kirjutas saate- ja järelsõna Liina Lukas. Neist tekstidest on pärit alljärgnevad raamatut tutvustavad tsitaadid ja faktid.

“Tõlkijate vahendusel asub lugeja ette saksa luuletaja Goethe, üks säravamaid tähti maailmakirjanduse luuletaevas. Tänaseks on Goethe nii meie kui ka muu maailma kultuurilises teadvuses kõigepealt “Fausti”, seejärel küllap “Noore Wertheri kannatuste” autorina. See raamat tuletab meelde, et Goethe on maailmakirjandusse, sealhulgas eesti kirjandusse ja kultuuri laiemaltki, jätnud sügavaima jälje just lüürikuna. Ta on enim tõlgitud luuletajaid eesti keeles. Tema mõju eesti luulele on suurem, kui arvame. Veel sügavam ja ka varjatum on Goethe mõju eesti laulukultuuris. Kui see raamat aitab selle mõju ulatust teadvustada, tekitades äratundmist ja äratades uudishimu Goethe kui luuletaja vastu, on tema eesmärk igati täidetud.”

Goethe luule eestikeelsete tõlgete koondkogu sisaldab 628 tõlget 391 Goethe originaalluuletusest. Esimene, Carl Heinrich Gehewe tõlge jõudis trükki 1841. aastal, kogumiku koostajate üleskutsele vastanud tõlkijate mõni tõlge ilmub kogumikus esmakordselt.

Seni oli eesti keeles olemas ainult üks Goethe tõlkeluulekogu August Sangalt – Johann Wolfgang Goethe, Luuletusi, Eesti Raamat, 1968. Goethe luulet leiab antoloogiatest, kogumikest, ajakirjandusväljaannetest ja laulikutest. Pikka aega tuntigi Goethe luulet eesti keeles peamiselt just tema sõnadele loodud laulude kaudu.

Läbi aegade on Goethe luulet eesti keelde vahendanud 83 nimeliselt kindlaks tehtud tõlkijat, lisaks veel kümmekond tuvastamata autorit. Tõlgete arvu poolest juhivad nimekirja August Sang 200 tõlkega ja Ants Oras 102 tõlkega.

Raamat on ainulaadse kompositsiooniga, tõlked on esitatud nende ilmumise järjekorras, esmatõlkele järgnevad hilisemad sama luuletuse tõlked. Nii mõnestki luuletusest on aegade jooksul tehtud mitu tõlget, mida lugeja saab võrrelda.

Näiteks läbi aegade tuntuimast Goethe laulutekstist “Heidenröslein” on kogumikus 13 tõlget, aga Goethe “Wandrers Nachtlied” II on 17 tõlkega enim eesti keelde tõlgitud luuletus üleüldse.
Kogumiku koostajate üleskutsel valmisid värskeimad tõlked Mati Sirkelilt, Meelis Friedenthalilt, Ivo Voldilt, Andreas Kalkunilt, Maarja Kangrolt, Jaan Unduskilt, Marta Talvetilt, Aarne Merilailt, Vahur Aabramsilt, Liina Simbergilt, Aapo Ilveselt ja Susanna Rennikult.

Luuletusi kogust „Nõmmeroosike”, Goethe luule eesti keeles. Koostanud ja toimetanud Vahur Aabrams, Liina Lukas, Susanna Rennik. Tartu Ülikooli kirjastus, 2021, 775 lk.

Heidenröslein, 1773.
Nõmmeroosike

Poisu märkas roosikest
sirgumas kesk nõmme,
äsja tärganud kui see
täpselt poisikese teel
ja seal talle rõõmu teeb
verev kaunis roosike,
roosike kesk nõmme.

Poisu ütleb: murran su,
kibuvitsaõie!
Vastab lill: sul okaste
pisted jäävalt mälu sees,
pole murduda mu tee!
Verev kaunis roosike,
roosike kesk nõmme.

Kätte siiski kraade saab
roosikese nõmmel.
Kaitseda end püüab ta,
torgata ja paluda,
murduma peab siiski
verev kaunis roosike,
roosike kesk nõmme.

Aapo Ilves, lk 79.

Beherzigung, 1789.
Julgustus

Mis on inimesel vaja?
Kas on parem, kui on mingi
pidepunkt tal kogu aja?
Või on targem uita ringi?
Peab ta ehitama hoone?
Peab ta püstitama telgi?
On tal tarvis kaljukroone?
Ah, ei kestvust kaljudelgi!
Ära mingeid reegleid küsi!
Ole tark ja ära tuku!
Seal, kus asud, kindlalt püsi,
ja kui seisad, ära kuku!

August Sang (1968), lk 479.

Nõuanded

Ah, mis sobib inimsoole?
Kas on parem olla rahus?
Leida tuge? Seista lahus?
Püüda uljalt sihi poole?
Elada kas kindlas talus?
Öid vaid kerges telgis veeta?
Loota kaljule? Kuid reeta,
kõikuda võib kaljualus.

Ükski nõu ei aita kõiki!
Valva ise, ära tuku,
vali ringi tee või põiki,
vaata seistes, et ei kuku!

Ants Oras, lk 479.

Der König von Thule, 1790
Kord elas kuningas Thules

KORD ELAS KUNINGAS THULES,
hing surmatunnini truu.
Talle andis surres kallim
kuldkarika võrratu.

Ta muust ei tunnud rõõmu,
igal peol vaid sellest jõi;
kui sellest rüüpas sõõmu,
silm pisaraist niiskeks lõi.

Tuli aeg tal Manale minna:
ta, lugedes linnu ja maid,
lubas pojale viimse kui linna –
ei karikat annud vaid.

Ta pidas kuningapidu,
kõik rüütlid ümber tal,
ülev saal täis üllaid ridu,
ja meri mürises all.

Sääl vana sangar verre
jõi viimse eluhoo,
püha karika heitis merre
säält, sülle voogava voo.

Veel nägi, kuis kukkus, tajus,
kuis vajus, veel helkis vees.
Silm vanal kinni vajus –
ei eal enam joonud mees.

Ants Oras (1955), lk 172.

Wandrers Nachtlied II, 1815
Ränduri öölaul

Harjadel pühapäev
ääretu vaikus
võtnud on maad.
Enam ei müha
tuulgi, mis latvades kaikus.
Laanes ei häälitse lind.
Oota veel, rind,
rahu pea sinagi saad!

August Sang (1968), lk 82.

Ränduri öölaul

Mäetippude reas
on rahu,
puulatvade seas
ainust tuulekahu
kuulda ei saa.
Vait mets oma lindudega.
Ärkvele ega
jää sina ka.

Ain Kaalep (1993), lk 83.

Das Alter, 1815
Vanadus

Vanadus on üks viisakas mees,
koputab, koputab ukse ees,
keegi ei hõika: sisse! Aga
kui kaua sa ootad ukse taga!
Sääl avab ta lingi ja ongi sees,
nüüd öeldakse: milline mühak mees!

Marie Under (1936), lk 305.

Vanadus

Hulk aega meid vanadus poputab:
ukse taga ta viisakalt koputab.
Kui aga keegi ei hüüa: „Sisse!”,
siis äkki ta astub me korterisse
ja kutsumata on meie ees.
Kõik ütlevad nüüd: „Küll on jõhker mees!”

August Sang (1968), lk 305.

Soldatentrost, 1815
Sõduri lohutus

Oi! Siin käsi hästi käib:
tüdruk must ja valge leib.
Homme teine linn all jalge.
Leib on must ja tüdruk valge.

Marie Under (1936), lk 310.

West-östlicher Divan 1819!/1827, Elemente
Elemendid

Mitut elementi peaks üks
ehe laul siis sisaldama,
et tast võhik tunneks rõõmu,
suured meistrid nõndasama?

Armastus võiks ennekõike
olla meie laulu teema:
suur on laulu edu, kui see
ajab kuuljail tunded keema.

Kostku sealt ka klaasikõlin,
vein las saab rubiinse sära:
armunuile, joobunuile
andkem nüüd kõik pärjad ära.

Kõlagu ka relvatärin,
hüüdku käredalt fanfaarid;
seda, et saab võitjast jumal,
kuulaku kõik kõrvapaarid.

Viimaks vaja on, et miski
teeks poeedile ka viha;
öelgu, mis on näotu, nõme:
eks neist asjust maailm kiha.

Siis kui laulja osavasti
neli ainet segab kokku,
jääb ta elusalt ja värskelt
justkui Hafiz ajalukku.

Maarja Kangro (2020), lk 381.

Gesang der Elfen (1848)
Haldjate laul

Kesk südaööd, kui kogu ilm on veel unes,
siis paistab meile kuu,
siis särab meile tähti,
meil käia ja laulda
ja tantsida mahti.

Kesk südaööd, kui kogu ilm on veel unes,
siis aasal lepa vilus
on tulnud meie tund,
et käia ja laulda
ja tantsida üht und.

Susanna Rennik, lk 594.

Püsiviide Lisa kommentaar