Fred Jüssi

19. aug. 2022 at 3:12 p.l. (Fred Jüssi)

Fred Jüssi (1935) eesti zooloog, loodusfotograaf ja looduse populariseerija.

Katkend:

Olemise mõnu, Ööülikooli raamatukogu. Kirjastus Aadam ja pojad 2022. Lk 141 – 150.

Emakeelest

Endalegi üllatuseks lähen ma täna teiega koos rändama Eesti mõttemaastikele, meelemaastikele. Kaaslaseks, mis meid sel rännakul üheks seob, on meie emakeel. Mul on võimalus alustada seda teemat õige iseäralikust vaatepunktist. Nimelt, ma ei ole Eestis ilmale tulnud. Ma olen küll Eestis sündinud, aga ilmale olen ma tulnud kaugel.
Minu vanemad – õieti meie vanemad, sest mul oli ka vanem vend – ei õpetanud meile eesti keelt. Ma tulin ilmale Aruba saarel – viimase passi järgi siis Hollandis, sest Aruba kuulub tänase päevani Hollandi alla – ja meie kodune keel oli inglise keel. Palju hiljem küsisin ema käest, miks ta koos isaga, seal kaugel Kariibi mere saarel, oma lastele eesti keelt ei õpetanud. See vestlus toimus vahetult enne tema lahkumist siitilmast. Me veetsime koos neli ööd ja päeva ja ta vedas oma elule joone alla – mitte peale, vaid alla. Siis ta rääkis mulle pikalt oma lapsepõlvest, natukene vähem oma neiupõlvest, ja nendest jutustustest tuli põhjus välja: ta ei uskunud, et kunagi Eestisse tagasi tuleb, sest tema lapsepõlv oli niivõrd karm ja raske. Niipalju kui teada sain, ei olnud kergem ka tema neiupõlv. Nii juhtuski, et kui perekonnal tuli aeg maa ja mere peal kodumaale naasta – tõsi, see oli küll isa soov ja algatus -, siis jõudsime 1938. aastal Eestisse nii, et mina ei osanud ühtegi sõna eesti keelt ja vend oskas mäletatavasti ühe sõna – see oli „muna”.
Mul on meeles meie esimene kohtumine ema õega ja teiste Tallinna sadamakaile vastu tulnud inimestega. Olin kolmeaastane ning kuulsin ema ja tema õde omavahel eesti keelt kõnelemas. See tuli mulle imeliselt tuttav ette, sest kuulnud olin ma seda keelt palju. Lastega räägiti küll inglise keelt, aga omavahel eesti keelt. Mul oli nii meeles, kui isa ükskord lamamistoolis istus – ju ta siis oli kuskilt vindise peaga tulnud. Ema õiendas maja taga pesupali juures ja ütles mulle, et mine vaata, kas isa on üles ärganud. Ma läksin sinna, isa naeratas mulle, mina vut-vut-vut tagasi läbi maja ja ütlesin, et on küll ärganud. Ema, mul on meeles, pühkis oma käed siis põlle sisse kuivaks ja läks isaga rääkima. Räägiti ilmselt heast ja paremast – ma ei saanud aru, millest -, aga see kõla, see jäi mulle nende omavahelistest kõnelustest kõrvu.
Selle kõlaga olen ma siiani koos elanud. See tuli enne tähendust, enne kui ma seda keelt üldse rääkima õppisin. Mõnda aega kõnelesime ka uues kodus inglise keelt, aga see kadus ära siis, kui tekkis hoov ja hoovikaaslased, lasteaed ja lasteaiakaaslased. Kohanemine oli üks omamoodi huvitav periood. Seal, kus ma sündisin, kasvasid kaktused, kitsed ja lapilised sead jooksid külatänaval ringi… Aga Eestis oli sootuks teine pilt. Eestis olid suured puud ja Kadrioru pritskaev ja hoopis teistsugune taevas ja hoopis teistsugused lõhnad. Ja mulle Eestis väga meeldis.
Mulle tundub, et sel ajal, kui ma eesti keele ära õppisin, võttis mind omaks ka Eestimaa loodus, niipalju kui me teda äärelinnas nägime, ning eesti keele kõla hakkas ennast ilmutama ka Eesti maastikel – neis paigus, kus ma käisin. Ma ei oska seda seletada, aga mingisugune harmoonia nende vahel tekkis. Mulle tundub, et nii nagu emakeel võttis mind omaks, nii võttis ka see maa mind omaks. Kuigi see ei ole vist päris selge, kes kelle omaks võtab. Kui ostame omale uue paari saapaid, on asi lihtsam. Võtad need saapad – ma pean silmas häid matkasaapaid -, käid oma kolmkümmend kilomeetrit maha ja… Siis tundub, et saapad võtavad su jalad omaks. Või ei võta! Aga mul on niisugune tunne küll, et see maa, kuhu me kolisime ja mida ma kolmeaastaselt nii vaimustunult kogesin, võttis. Mulle väga meeldis siin ja mul on nendest esimestest Eestis elatud aastatest palju mälestusi. Ma ei räägi lehtede langemisest ja lume sulamisest, vaid üldse – ma räägin tervikust! Mitte ainult selle füüsiline pool ja maastikud, vaid ka see, kuidas mulle avardus eestlaste keel ja selle kaudu väga selgelt ka mõttemaailm.
Ma tegin vigureid ka muidugi. Lasteaias koristasime sügisel lehti, no poisid siis kärutasid. Kes ees, see mees – need said suuremad kärud ja nendega oli muidugi tähtsam sõita. Ja siis kummardus kojaonu mu juures ja küsis, et kuidas on inglise keeles „lehed”. Ma ütlesin fleas. Tegelikult on leaves, aga ma mõtlesin, et ega tema ei tea, et ma ütlen talle tegelikult „kirbud”. Niisugused asjad tulevad mulle meelde.
Mul on meeles, kui Loomingu Raamatukogus ilmus Valmar Adamsi raamat „Sinu sekundid”. Ma lugesin teda püstijalu, käies Kadriorust Piritale ja tagasi. Ma imestasin, kui oluliseks pidas selle raamatu autor igat sekundit oma elust. Aga seal oli ka emakeele kohta üks märkus: Adams ütles, et oleks pidanud algusest peale hakkama kirjutama mõnes suure rahva keeles. See on mulle aeg-ajalt meelde tulnud. Ta oli ju keeleteadlane ja õpetas ülikooli noori. Ma mõtlesin, et mispärast see Valmar Adams, see nii tark mees, miks ta ei räägi sellest, et peaks avardama emakeele tähendust ja leidma võimalusi emakeeles kirjutada, nii et see talle ka rahuldust või koguni rõõmu pakuks?
Ma mõtlesin Niagara joa juures, et kuidas selle suure rahva keeles kirjutamisega on. See juga on tõesti võimas vaatepilt. Siis ma mõtlesin selle peale veel Islandil, Euroopa veerikkaima joa Dettifossi juures. Seegi on väga võimas vaatepilt. Kuid olen käinud ka Eesti jugadel – niipalju kui neid üldse on ja niipalju kui ma neid tean – ning needki on võimsad! Sest see on oma. Ta on sellepärast võimas, et tõmbab su alati enda juurde tagasi. Sa võid vaadata suuri ja vägevaid loodusjõudusid; sa võid vaadata ääretuid kõrbesid ja avaraid maastikke; sa võid lennata tundide kaupa Siberi taiga kohal, ja see on tõesti „roheline ookean”, nagu teda nimetas Lennart Meri oma raamatus „Laevapoisid rohelisel ookeanil”. Aga oluline on see, et sul on oma. Oluline on see, et sa võid minna Keila joa juurde kevadise suurvee ajal, kui on tema head päevad. Oluline on see, et sa võid minna sinna suvel, kui on põud ja seda Keila jõe vett jookseb vaevalt nirena astangult alla. Sest see on seesama, mis on sinu rahva elu: on paremad ajad, on halvemad ajad. Ja niimoodi vahelduvad paremad ja halvemad ajad ka keelemaastikel ja meelemaastikel.
Eks ma olen ju siin Eestis oma retkedel ringi rännanud ja mulle on väga meeldinud kuulata, kuidas inimesed räägivad. See on see keele meloodia. Esimese taolise elamuse sain üheksa-aastasena Loodi lastekodus. Meie seas oli üks Vaivara poiss. Kui vahel pall platsilt välja lendas, puude alla, siis ta ütles: „Poísid, mis te loobite ˊpalliga hakkipesaid!” See oli nii huvitav kuulata! Ja see tuli mulle ikka meelde, kui pärast ülikooli Emmastes bioloogiaõpetajana töötasin, sest mul oli seal üks kolleeg, keda ma kutsusin Ḿaktaliinaks. Ta nimi oli Magdalina ja ta oli ˊ Sillamäelt. Õpetajate toas oli meil sellepärast alati jagelemine, et „Fred, sinú asjad on jälle kõik laúa peal laíali ”. See oli nii ilus kuulata. See on see, mis teeb Ḿaktaliinast Ḿaktaliina. Ma kohtusin temaga hiljuti. Sellest Viru murrakust või viru keele meloodiast oli ikka veel jälgi, kuigi ainult aimatavalt. Aga kui ma seda tean, siis ma oskan ka tähele panna ja saan sellest ikka parasjagu rõõmu…
Vältevaheldus on meie emakeeles omamoodi ime. See, kuidaviisi välted võivad anda keelele või lausele täiesti teise tähenduse, on tõesti väga tore. Ma ei tea, kas teistes keeltes seda on või ei ole. Mul on koolipõlvest meeles üks emakeeletunnis õpetatud lause: „Lammas lamas lambi kõrval.” Hiljem Emmaste koolis küsisin emakeeleõpetajalt, et kuidas siis ikkagi on: kas püksid on kotis või kottis? Ta ütles, et kui sa nad kotti paned, siis on nad sul kotis, aga kui sa nendega edasi käid, nii nagu nad sul praegu välja näevad, siis on nad kottis.
Selles ilusas keeles on tore kuulda ka eksitusi. Mul on meeles, kuidas Voldemar Panso ühel loodussõprade kokkutulekul rääkis oma India-reisist ja muuhulgas väga elamuslikult sellest, kuidas Calcutta tänaval võitlesid … kobras ja mango. Üks oli parasvöötme näriline, teine troopiline puuvili. Ta mõtles kobrat ja mungot: madu ja kärpkassi, keda niisugusteks võitlusteks tänavademonstratsioonidel kasutatakse.
Ajaloolane Helgi Põllo on Hiiumaa kohta ilusti öelnud, et Jumal lõi Hiiumaa seest suurema kui väljast. Ma arvan, et Jumalal on midagi niisugust mõttes olnud ka siis, kui ta lõi Eestit, sest Eesti on samuti seest suurem kui väljast. Ja ma ei kujuta ennast küll ette inimesena, kes suudaks – kui mulle kasvõi veel üks elu antaks – avastada kõiki selle maa rikkusi ja varjundeid… Need on niisugused toredad erisused emakeeles ja kirjapildis, mida alati edasi anda ei saa. Kirjapildis on küll lammas lamba kõrval, aga kõnes on ta umbes sama, mis mööda Eestimaad liikudes lõhnu tunda: siin on erinevatel maastikel omad lõhnad ja kirjeldada neid ei saa.
Olen Hiiumaal elanud ja mul on Hiiumaaga oma kindel suhe. Läksin sinna mandrimehena kooli tööle ja need sõnad, mis seal olid… Kõigepealt võlus mind nende intonatsioon. Hiiu keel on laulev! Ta on teistmoodi laulev kui saarlaste keel. Selle laulva keele püüab kõrv kohe kinni, oled sa mandril tänaval või trammis või bussis. See on umbes nii nagu kuskil metsas lindude koori kuulates lendab jõekääru üks uus linnuke, kes seal kunagi varem pole elanud, ja nüüd järsku laulab – vaat siis kuuled teda kohe vaistlikult. Nii see hiiu keele meloodia on mulle meelde jäänud.
Mäletan üht elamust Narva-Jõesuust, tükk aega tagasi. Läksin poodi ja kuulsin seal emakeelt, seda keele meloodiat. Ütlesin kohe: „Haa! Hiidlased on poes!” Vaatasin ringi ja olidki kaks Käina naist seal, keda ma nägupidi teadsin. See on umbes samasugune rõõm ja elamus, kui sa maastikul liikudes järsku tuttavat lõhna tunned. Näiteks Tallinna ümbrust tundma õppides üllatas mind põõsasmarana levik. Ta kasvab Vääna ümbruses, Rannamõisas, Harkust peale juba Keila-Joani. Ühel alal siin Loode-Eestis on ta täiesti tavaline, massiline – aga ainult siin. Samamoodi võid vahel keelekasutust imeks panna: võid kuulda inimesi kõnelemas mingisugust kohalikku keelt, väga ahtal alal, aga seal on ta tavaline asi.
Kui te lähete Lääne-Eestis või saartel sohu, kevadhommikul või suvehommikul, siis seal on sootaimeks porss. Porssa te Ida-Eestis ei leia. Ja see porsa lõhn… See on midagi niisugust, mis võiks olla eesti keele mingisuguse varjundi omapära. See on nauding! Mul on sellest nii palju rõõmu, kui äkki midagi iseloomulikku ära tunnen – kui ma näiteks maikuuööl metsarada käies äkki käokeele lõhna tunnen… Seepeale tuleb mul alati meelde lapsepõlv: kui ema lillekimbuga turult tuli ja ütles, et need on öölilled. Öölilled, imestasin endamisi, pole õigeid õisigi sellel lillel! Mäletan, et vaatasin neid enne õue jooksmist ja mõtlesin, et nojah, mis seal siis ikka – lõpuks on ju päevalilled kah olemas. Samal õhtul läksime veel külla ja kui me siis hilisõhtul koduukse jälle lahti tegime…. Ma tundsin toas niisugust nõiduslikku lõhna – öölilled lõhnasid. Sellest ajast on mul alati tore lõhnaelamus, kui metsarada käies tunned äkki kahelise käokeele ehk ööviiuli lõhna. Ja sedasama võib kogeda inimmaastikul liikudes.
Ja missugune kokkukõla on Hiiumaa loodusel ja hiiu keelel! See on seletamatu. Kas te teate, mida tähendab hiiu keeles „sussu”? Sussu on niisugune pruudike. Ta ei ole mitte – hoidku jumal niisuguse väljenduse eest – „tüdruksõber”. Sel ajal ei teadnud neist keegi. Hiidlastel ei olegi üldse tarvis niisuguste lolluste poole pöörduda, sest nendel on sussu. Sussu peab olema, sest muidu sa pole mingi mees. Lipsulkäimist teate, mis see on? Mandril käiakse ehal, Hiiumaal lipsul. Siis on üks ilus sõna „huude”. Rohi on hommikul huudetanud. Huude oli maas. See on hall. Aga mis tähendab „piltsima”? Jälle üks tore sõna hiidlastel: väntsutama. Kassipoega piltsitakse. Aga mitte ainult! Piltsitakse ka siis, kui mees tikub naisele ligi, hakkab käperdama. Ma olen näinud, kui sai vastu näppe: „Ää piltsi!” Need on nagu maa seest välja kasvanud sõnad ja mulle väga meeldis nende kokkukuuluvus selle maaga. See on tervik! See ei ole ainult loodus, ei ole kadastikud, see ei ole ainult linnaelu, see ei ole ainult nõmmed ja männimetsad ja kõik muu, mida võiks Hiiumaa all mõista. See on tervik ja sellega kokkukuulumine.
Hiidlane on üsna laisa lõuga. Ega Saarnaki Anton ei käinud Salinõmmes, tema läks Salime. Kõik saavad aru, kuhu ta läheb, ja ta teab ise ka, kuhu ta läheb – milleks siis Salinõmme? Nii nagu Suumani Sass, kui ma küsisin: „Kus su riimid on jäänud?” Viimastes luulekogudes ei olnud Sassil riimisid. Ta ütles: „Tead, see on nagu põhk, mis sa sinna vahele topid. Milleks seda üldse vaja on? Asja saab ju palju lihtsamalt ja selgemalt ära öelda.” Vaat hiidlaste keelekasutuses on palju seda, et saad midagi lihtsamalt ära ütelda. Kuigi mitte alati. Kui ühelt küsisin, kas ta eile sünnipäeval käis, siis ega ta ei öelnud, et „ei käinud”, vaid keerutas: „Kuule, mind pole seal old!” See on nii tore ümberütlemine. Või kui hiidlane eitab, et „pole mette” – see on kahekordne eitus. Aga koolilastelt õppisin veel ära „äi pole mette” – kolmekordne eitus! See on see, mis annab tollele keelemaastikule või meelemaastikule väga omapärase värvingu ja võlu. See on midagi, mis mõnes mõttes seda maastikku valgustab.
On eesti keelt, mida sa kuulad naudinguga, ja on eesti keelt, mida kuulates tunned ennast riivatuna. See sõltub kindlasti paljudest asjaoludest. Kui mina ütlen, et tunnen ennast riivatuna, on selles kindlasti osa põlvkonnal, millesse ma kuulun, ja muidugi keskkonnal, kus minu emakeele kasutamine noorusajal välja kujunes. Igatahes kuulub eesti keele tervikusse ka selle sündsusetu osa, ropendamine. Stockholmis kuulsin eestlasi kurtvat, et tagahoovi keel – mis ta ka poleks või kuidas ei kõlaks – jääb neil puudu, ja seepärast on keele tervikus puudujäägid.
Mulle tuleb meelde, kuidas Hiiumaa kalurid Sõru sadamas rumalasti rääkisid. Ma küsisin siis brigadiri käest: „Kuule, mispärast te nii rumalasti räägite?” Brigadir oli Theodor Pruul, kutsuti teda Tiuka. Et ta elas Lepiku külas ja Peetri talus, siis oli ta Lebigu-Beetri Tiuka. Ja Lebigu-Beetri Tiuka ütles: „Kuule Jussi, meie saame rääkida kolmest asjast. Meie saame rääkida rumalasti, po-oliitikast ja teisi inimesi taga. Po-oliitikast me rääkida ei mõista. Kui me teisi taga räägime, siis on pahandused. Aga rumalasti mõistame kõik rääkida ja pole pahandusi ega midagit.”
/…/


Teosed
“Kajakad kutsuvad” (1966)
“Merest sündinud” (1972)
“Viidumäe” (1976, 2004)
“Eesti linde ja loomi” (1977)
“Rebasetund” (1977, 1981)
“Vilsandi” (1982)
“Jäälõhkuja” (1986, 2007)
“Räägi mulle rebasest” (1987, 2006)
“Sügis”, fotoalbum (1995)
“Wild flowers of Estonia” (koos Viktor Masinguga) (2002)
“Ajamustrid” (2003)
“Maailma mõte” (2005)
“Linnuaabits” (2007)
“Ilusal kevadel” (2008)
“Mister Fred” (koos Urmas Otiga), (2009) SE&JS 2009
“Metsaelu aabits” (2011)
“Pääsukese Eestimaa 2” (koos Sven Zacekiga) (2014)
“Vaikuse maastikud. Fred Jüssi mõtteid” (koos Sirje Endrega)(2015)
“Kivimustrid” (2015)
“Reisikirju” (2015)
“Rajamustrid” (2017)
“Olemise mõnu” (2022) (Ööülikooli Raamatukogu)

Fred Jüssi CD-d
“Eestimaa looduse hääled”, CD (1997, 1998)
“Lahemaa lindude hääli”, CD (1997)
“Eesti laululinde”, CD (2001)
“Konnalaulud” (koos Riinu Rannapiga), CD (2003)
“Matsalu hääled”, CD (2004)
“Cardium”, CD (2005)

Püsiviide Lisa kommentaar