Kärt Hellerma

20. okt. 2022 at 3:05 p.l. (Kärt Hellerma)

Kirjandusõhtu „Armastus ja sõda“ toimub 31. oktoobril kell 18.00 linnaraamatukogu saalis
Juttu tuleb armastusest ja sõjast mitmes võtmes.
Oma tekste loevad ja teineteisega kõnelevad Kai Aareleid ja Kärt Hellerma.
Kai Aareleid on tunnustatud prosaist, luuletaja ja tõlkija. Romaani «Vaikne ookean» eest sai ta tänavu Balti Assamblee auhinna kirjanduse kategoorias.
Kärt Hellerma on kirjutanud proosat ja luulet, avaldanud reisikirju, artiklikogumikke ja lasteraamatuid. Tema loomingus põimuvad ühiskonnakriitilised motiivid eksistentsiaalsete küsimustega.
Toetab Eesti Kultuurkapital.


Kärt Hellerma (sündinud 9. novembril 1956) on prosaist, luuletaja, ajakirjanik ja kriitik. Lõpetanud 1981. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajakirjanduse alal, tegutses ta aastaid ajakirja „Noorus” publitsistikatoimetajana, seejärel mitme ajalehe kultuuritoimetajana. Alates 90-ndate aastate lõpust on ta vabakutseline kirjanik, kriitik ning raamatutoimetaja.

Foto: Raigo Pajula

1997.aastal ilmus Hellerma esimene raamat, romaan „Alkeemia“. Järgnesid romaanid „Kassandra“ (2000) ja „Koer ja kuu ehk seitse päeva jaanuaris“ (2018). Veel on autori sulest näinud ilmavalgust artiklikogumikke, novellikogusid, lasteraamatuid ja reisikirju („Sinine missa“, 2008; „Islandi kiri“, 2014). Hellerma lasteraamat „Õrnad kõrvad“ (2010) nomineeriti Eesti Kultuurikapitali lastekirjanduse preemiale. Proosakogus „Unenäoliiv“ (2011) avaldatud novell „Mängumeri“ pälvis 2013. aastal August Gailiti nimelise novelliauhinna ja jõudis 2012. aastal Friedebert Tuglase novelliauhinna nominatsioonile. 2009. aastal Postimehe AK-s ilmunud essee „Suurendatud inimene“ tõi autorile 2013. aastal Enn Soosaare esseistikapreemia nominatsiooni.

Selle aasta suvel ilmus Kärt Hellemalt novellilaadse poeetilise armastuskirja, mõtisklus-, tunde- ja meenutusloo „Sinine missa“ uustrükk ja esmakordselt selle ingliskeelne variant „The Blue Mass“ Adam Culleni tõlkes.

2014. aastal ilmutas prosaistina tuntust kogunud Hellerma oma esimese luulekogu „Seniitvalgus“, millele järgnesid „Hümn pikale ninale“ (2015), „Hõbeda laulud“ (2016), „Autogramm“ (2018) ja „Päeva lõpus“ (2019). Luuletus „Igatsen puutüvede järele“ kogumikust „Päeva lõpus“ (2019) nomineeriti 2020. aastal Juhan Liivi luuleauhinnale.

Kärt Hellerma, kelle loomingus põimuvad ja suhestuvad ühiskonnakriitilised teemad eksistentsiaalsete küsimustega, on piirilkõndija. Läbi sotsiaalkriitilise ja iroonilis-humoristliku prisma kompab ta poeetilise keele ja oma sisemise sõnumi abil inimese olemise ja tunnetuse, füüsika ja metafüüsika, nähtava ja nähtamatu maailma piire. Keele- ja kujunditundliku kirjanikuna soovib ta puhta, labastamata sõna abil väljendada „sügavamat tõde“, mida ta on võimeline tajuma.
Eve Pormeister

Katkend:

Sinine missa, EKSA 2022, lk 32 – 42.

VIII

Miks ma seejärel ei põgenenud, miks ma ometi istuma jäin? Miks mulle polnud küllalt armust, mis Jumal mulle sinu kaudu kinkis, valgusest, mis mind sinu kaudu puudutas, rõõmust, mida sa altari ees jagasid? Miks ma ei leppinud sellega, mis mul juba oli, miks tahtsin ma midagi veel?
Tahtsin ehk võimu su ihu üle? Oli mu eesmärk alistada su jahe turi, lüüa kõikuma su reeglistatud elu, teha põrmuks su karm enesekontroll, su kohutav kindlameelsus? Vajasin ma üürikest üleolekutunnet, teadmist, et sa ei saa minu lõikava aususe vastu?
Ei, ma ei tahtnud sind ärritada ega rivist välja lüüa. Ma isegi ei huvitunud niipalju sellest, kuidas sa reageerid. Ma pidin tooma selle tunnistuse nii või teisiti – teadmata, kas andis see märku mu nõrkusest või tugevusest. Ma ei saanud enam salata, ei saanud enam teha teist nägu, vaikida meid vallanu maha, mulle käis vastu see püüdlik, pingetest pilgeni pimesikumäng.
Tahtsin uputada su piiratud enesepildi, heita selle sügavasse sinisesse vette.
Mulle andis julgust sinu kirikus valitsenud pihtimise vaim.
Olin näinud su südame õrna helendust, su rinnast lahvatanud pehmet valgust. Armastuse habras, igavesti loitev leek oli juba katnud su keha kontuurid.
Su vari – ei keegi muu – oli su juba ära andnud.
Su vari sidus meid kokku, liitis ühte – sellel nähtamatuks tegeval teel.

Ma ei usu sind, sa pole aus, ütlesin ma sulle, kui sa lõpuks tulid ja mu vastas istet võtsid.
Need olid rängad sõnad, ma tean. Aga ma ei hoolinud sellest.
Kuigi ma tahtsin, et mu süda oleks päriselt puhas, olin ma ainus inimene, kellele polnud võõras ükski, ka kõige alatum sund.
Sa ju võtsid mu sinise naha ja röövisid mu südame seest. Tahtsin olla sinu sinine naine, mu sinine hingepreester, aga sinine sein, mis mu selja taha jäi, andis mu alati ära.

Su liha pole surnud ega su veri jäätunud, jätkasin. Sa ei saa selle kose vastu, sa ei saa eluhoo vastu, mis su ihus pakitseb. Su lihased on viimseni pingul, su veri kohiseb soontes. Metsik ja jõuline on su vere kosk. Kuulen su vere häält, su vere kohinat oma kõrvus. See kurdistab mind, see pühib mu peast kõik muu.
Sa võid oma liha suretada niipalju kui tahad, eraklus ei ole sulle loomuomane. Sa piinled ja piin paistab sust kaugele, sa ei saa seda varjata ühegi rüü alla. Askees on sinu jaoks kunstlik. Sa oled andnud endale käsu, võtnud endale sunni, mis sulle ei sobi, kohustuse, mis sind koormab, sest su keha talitleb ikka.
Su hormoonid vilistavad su tahtele. Su ihu kubiseb kiusatustest. Sa pole vagamees, vaid silmakirjatseja. Sa ei saa ennast maha suruda, oma tahtmist varjata. Su hoiak, su lõhn, su pilk reedavad su. Ma tunnen seda pilku ja tean, mis see tähendab. Sa ei saa oma loomuse vastu.
Su rakud, viimane kui üks, kisendavad ja karjuvad, ahastavad ja igatsevad, oleksin ma pidanud sulle veel ütlema. Neile ei piisa üksnes Kristuse lihast ja verest, armulauaveinist ja -leivast. Ei piisa sest üürikesest valguselunast, viivuks vajunud valgusevõrgust, läbipaistvast liikumatust loorist, mis laskub ja läheb.
Võib-olla varsti juba piisab, aga praegu veel mitte. Praegu veel pole see aeg. Jumal ise on selle nii teinud ja sa ei tohi valet tunnistada.
Ei tohi, veensin ma sind, esialgu aralt ja vaikselt, siis juba kindlamalt.

Me polnud sind vangistavast keelust palju kõnelenud, aga ma olin märganud, et sa vaatad tänaval vastu tulevaid noori naisi täpselt samamoodi kui iga sinuvanune noor mees. Ausalt öeldes mulle see isegi meeldis, sest see näitas, et sa pole sugugi vaba kütkeist, mis on loomulikud kogu maisele maailmale – neist ilma ja inimesi tugevasti liitvaist kütkeist, millest maailm päevast päeva kasu lõikas -, aga mis sinu jaoks pidi preestrivande andmise hetkest peale osutama üksnes pärispatule, inimkonna õudsele nuhtlusele, hukatusse viivale kiusajale, suurimale inimlikule nõrkusele ja pöördumatule pahele igavest ajast igavesti.
Sa ei tahtnud tsölibaadi teemat eriti arendada. Võib-olla manitsesid su kirikuisad sind sellest jutuainest nii palju kui võimalik hoiduma ja sina kui kuulekas õpilane talitasid nende instruktsioonide kohaselt. Või ütlesid sa lihtsalt endale, et käsk on vanem kui meie, ja surusid hambad kokku. Mulle sa seda ei öelnud, mulle sa ei öelnud midagi, minuga sa tegid teist juttu.

Ma poleks tahtnud vaikimise seadust rikkuda. Ma poleks tahtnud meelehärmi sulle valmistada. Ma poleks tahtnud olla meelitav madu ega ettevaatamatult õuna hammustav Eeva.
Ei, ma ei mõelnud sel hetkel müütiliselt, mu peas polnud kohta sümbolitele.
Olin seal kirikuaias kange ja kõrk, kõigi juuksejuurtega kohal. Olin äsja ilmale tulnud inimlaps, üksik, äraehmatanud ja üleliia elus.
Üks eriline elamise ala liikus mulle üha ligemale.
Maailm – inimeste oma – oli äkki minu ainus elamise koht.
Esmalt sa vakatasid, siis vihastasid. Su nägu ja kael lõid punetama. Preestri märk su kurgu all helendas sõjakalt. See polnud enam süütalapselik lõge, vaid tööpostil seisva tarmuka tunnimehe, viimse hingetõmbeni ühe idee eest seisva mehe mundriau märk.
Sul pole mulle midagi ette heita, ma olen tõotuse andnud ega astu selle vastu, raiusid sa. Jah, ma tunnen end üksikuna, ma olen ju ainult inimene, aga ma olen andnud lubaduse, millest ma ei tagane.
Su silmad välkusid tinaselt. Sa polnud enam püha vaimu ande jagav preester, vaid välkuvate silmadega sõjajumal Marss, ja sfääride pehme muusika asendus lõhkuva hobuse kapjade alt tõusva kivirahega.
Sust purskuv jõud, selle agressiivsus kohutas mind. Jah, sa olid järginud Jumalale antud vannet. Pidin selle vande eest taganema, ükskõik kui suur oli mu trots ja kui vähe ma mõistsin selle vande vajadust. Ma teadsin, et Jumal ei ole nõnda karm, nõnda kubisev keeldudest, nõnda variserlik, et paneks niimoodi, sunniviisiliselt, proovile su tahte.
Vahest andsid sa vande rohkem ühele suurele etteheitvale silmapaarile, mis inimesi ikka kammitseb ja mille kohta keegi ei tea, kellele see päriselt kuulub.

Tõotus oli su kaaslane, mitte mina. See märk su kurgu all, see kilp su ümber. See kilp oli paks ja aina paksemaks läks.
Sa ei saanud enam valida.
Ma ei saanud, ei tohtinud vahele segada.
Aga ka mina ei valetanud. Ka mul oli õigus, ma tean.

Lagunesin koost, langesin kildudeks, pudenesin laua all tolmuks, mis langes alandlikult su kinganinadele.
Jah, ma olin ju vaid veiklev veeolend, võib-olla viirastus vaid. Vaatasin sind siniselt unenägude ukselt – sale, habras ja õrn. Suudlesin su sinist varju, kuivatasin oma siniste juustega salaja su jalgu.
Aga sina, kes olid sina? Oh, sina olid ju noor, uhke ja hoolimatu mees.

Ma ei olnud veel su tuttav vanaldane naine, kes armulauda võttes täna kummardus su ees. Ma polnud veel juurvili sinu Issanda köögiviljaaias, polnud pontsakas porgand, krapsakalt krõpsuv kapsas ega paks ja punane peet, kas tead.

Pagana poiss, sa oled end elusalt matnud. Nii ma ei öelnud, nii ma mõtlesin.
Sa võid mu eest põgeneda maailma äärele, kümnete tuhandete kilomeetrite, miljonite miilide taha, taeva teise otsa, aga sa oled ikka siin, mu sinine hingepreester.

IX

Läksime mööda tänavat. Kõndisime kõrvuti, olin üleni su võimu all. Sa olid end maksma pannud. Ma olin nõrk, nõrgestatud aususest, mis inimesi ikka nõrgestas, neilt kaitsva naha, koreda koore ära rebis. Ja see, mis jäi alles, oli iga kord isesugune – tundmatu, talitsematu ja sageli toores.
Värisesin, olles põrmus ja abitu. Sa panid armulikult käe mu õlale. Nüüd võisid sa mind puudutada. Nüüd julgesid sa seda teha, sest ma polnud enam ohtlik. Olin silmini tolmu kukkunud, must oli lahkunud viimane kui üks võbelev valgusehelk.
Ah, ma tahtsin tagasi valguse vaevalt värelevaks viiruks,
tagasi veiklevaks vetevooks, tormavaks tuuleks, tagasi valguseks, õhuks ja veeks!

Sa puudutasid mind, kuid see polnud läheduse, vaid võimu märk. Sa märgistasid mind kui peremees sulast, nagu koer oma karja liiget, mitte nagu mees naist. Nüüd võisid sa seda teha, mu sinine terrorist, olin ise sulle relvad kätte andnud, need enda käest maha mänginud.
Su raske käsi mu õlal kuulus näitemängu, kus sul oli oma viirastuslik roll, mul oma. Kumbki roll polnud tõeline, ja sina, mu sinine artist, teadsid seda.
Sa tulid mulle veelgi lähemale, nii et ma tundsin su palavat, ärevat hingeõhku. Rääkisid, tõestasid, kinnitasid, õigustasid, veensid. Olin su kõrval väike ja rumal äraeksinud hingeke, keda hoolikas karjane õigele rajale suunab. Verekose kohin olin kandunud meist kaugele, olime kõrvad selle ees sulgenud, end iseendasse lukustanud, toppinud kinni kõik väljapääsuavad, meisse tekkida võivad pisimadki praod ja luugid. Olime kaks vastastikust müüri, kes üksteist oma kivise näo tagant ähvardasid.
Olime asunud teineteisega julma võitlusse, Maa peal igikestvasse lahingusse. Kütkestavus ja iha olid meie vahelt haihtunud, jäid vaid kaks hädalist, kes üritasid omatekitatud kaosest väljapääsu leida.

Äkitselt hüppasid sa must eemale nagu nõelatult. Tõstsin pilgu. Olime mööda kitsast tänavat kõndides jõudnud väikesele platsile, tänavate ristumiskohale, kus oli üles pandud väikene välikohvik, üks neist, mida selles linnakeses igal pool leidus.
Pilku tõste nägin, et meie ees olevas lauas istus mulle juba kirikust tuttav naine. Ta seiras mind osavõtmatult, ilma igasuguse huvita, ja tema silmis, mis mind kortsunud laugude alt vaatasid, oli ikka seesama etteheitav, pettunud, pahur ja väsinud pilk.

Varmalt tõttasid sa mind naisele tutvustama. Sinu žest oli kasutu, sest me olime juba vanad tuttavad selle naisega, kelle näos oli põhjatu pettumus, elu üüratu raskus, lapsed ja mehed, pikad, öösse veninud tööpäevad, kurnatus ja kibedus. Olin sellesse kurba näkku peeglist palju kordi vaadanud. Tundsin kõiki tema kurde ja kortse. Ma enam ei tahtnud, ausõna.
Sa ütlesid sellele altkulmu pilguga naisele, kelle silmade alt rippusid mustad kotid, kes ei tahtnud veel koju tagasi minna, sest teda ootas ees järjekordne üksluine elunädal, et täna oli meie hulgas ka kirjanik Eestist ning et täna on tõepoolest ilus ilm. On lausa erakordselt soe ennelõuna, lisasid sa.
Sa rääkisid temaga pikalt ja palju. Sa rääkisid temaga võõras keeles, mida ma ei oska, aga ma sain su sõnadest siiski aru. Sa tegid kõik, et ta mind sinuga rohkem kui tarvis ei seostaks.
Naist ei huvitanud su jutt karvavõrdki. Ta ei lasknud oma tähelepanu mujale juhtida.
Ta oli mind juba näinud.
Ta teadis niigi, kes ma olen.

Ja kes ma siis olin? Patt, kes luuras tema hingekarjast, ainsat, kes tal veel oli. Mehed olid ta juba unustanud ja lapsed, kui tal neid leidus, olid juba suured. See noor mees minu kõrval oli veel ainus, kes tal oli, kellele ta võis toetuda, kelle juures pihtimas käia, kelle häält ta võis januneda, ilma et selles oleks midagi keelatut. Tema sõrmede vahelt võis ta armulaualeiba võtta, tema käte vahel olevast peekrist veini lonksata, tema silmi ja suud lähedalt vaadata, siis kui altari ees järjekord temani jõudis.
Sina, mu sinine hingepreester, mu sinine kirg ja koostisosa, olid tema ainus läheduses võimalus, olid tema lohutus ja lunastus, tema üürike maapealne õnn. Seda ei tohtinud keegi talt võtta.

Mina olin alles teel sinna, kus tema oma halli kaelasalliga juba oli. Olin veel teisest, rahutuks tegevamast puust. Olin puusi hööritav püünis, juukseid seljale loopiv meelitaja, mustaks värvitud silmi pööritav patt. Mu nahk oli veel sile, mu huuled hurmavad, mu ihu ihaldatav ja kaunis. Mu pilk tõmbas veel ligi, kiusas ja ahvatles. Minu eest tuli end hoida.
Minu silmad naersid veel, tema omad mitte. Tema haletsusväärsus polnud veel minuni jõudnud. See naine teadis seda ega sallinud mind silmaotsaski.
Olin Maarja Magdaleena, kellest Jeesus polnud veel jõudnud seitset kurja vaimu välja ajada, patune paha naine, kes polnud väärt preestrirüü palistust suudlema, kes poleks tohtinud kiriku uksest jalgagi sisse tõsta.
Sead, kellesse seestunutest välja aetud vaimud varjusid, polnud veel kaljult merre hüpanud. Hoopis mina, äraneetu, pidin endale tuhka pähe raputama, end igavesti süüdi tundma. Hoopis mind tuli hävitada, hukatusse saata, juukseidpidi tolmus lohistada, tuleriidal põletada.
Oo jaa, ma armastasin tuld, olin ise tuli, hõõgusin üleni.
Ta vihkas ja põlgas mind, see naine.
Tal poleks tarvis olnud tusatseda, sest võitja oli nagunii tema. Tal polnud vaja muud, kui ainult natuke oodata.

Raamatuid:

“Alkeemia” (romaan), Tallinn: Tuum, 1997
“Kassandra” (romaan), Tallinn: Hotger, 2000
“Avanenud ruum: artikleid ja esseid 1991–2006”, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2006
“Kohanenud kirjandus: valik kirjanduskriitikat 1987–2006”, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2006
“Ma armastasin David Copperfieldi” (novellid), Tallinn: Tuum, 2007
“Sinine missa: valik reisikirju”, Tallinn: Tuum, 2008
“Õrnad kõrvad” (lasteraamat). Pildid joonistanud Reti Saks. Tallinn: Ajakirjade Kirjastus, 2010
“Unenäoliiv: novelle ja proosapalu 2005–2011”, Tallinn: NyNorden, 2011
“Taevarändurid ja teisi jutte” (lasteraamat). Pildid joonistas Catherine Zarip. Tallinn: Ajakirjade Kirjastus, 2012
“Poiss ja kaja” (lasteraamat). Pildid joonistanud Valdek Alber. Tallinn: TEA Kirjastus, 2014
“Islandi kiri” (reisikiri), Tallinn: NyNorden, 2014
“Seniitvalgus: paraluulet 2013–2014”, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2014
“Pupi ja salakäik” (lasteraamat). Illustreerinud Tiina Mariam Reinsalu. Tallinn: Päike ja Pilv, 2015
“Hümn pikale ninale: paraluulet II (2014–2015)”, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2015
“Hõbeda laulud. Luulet 2015–2016”, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016
“Autogramm. 101 luuletust 2016–2017”, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2018
“Koer ja kuu ehk seitse päeva jaanuaris” (romaan), Tallinn: Tuum, 2018
“Mütside sõda ja teisi jutte” (lasteraamat). Pildid joonistanud Katrin Ehrlich, Tallinn: Hea Lugu, 2018
“Medusa juuksed. Artikleid, esseid, arvustusi, ettekandeid, intervjuusid, mõtisklusi 1988–2018”, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2018
“Päeva lõpus: luulet 2018–2019”, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2019
“Koidula käsi: novelle ja jutte 2011–2019”, Tallinn: Tuum 2020
“Üks päev minu ema elust” (autobiograafiliste juttude kogu), Tallinn: Hea Lugu, 2021
“Lugu tüdrukust, kes kartis kööki. Lugu poisist, kes tahtis olla puuris” (lastejutud), Tallinn: Tänapäev, 2021

Püsiviide Lisa kommentaar