Katrin Väli

22. märts 2022 at 3:47 p.l. (Katrin Väli) ()

Katrin Väli (1956) – eesti poeet, toimetaja ja tõlkija.
Kultuurkapitali kirjanduse valdkonna peapreemia aastal 2022 anti üle Kultuurkapitali preemiapäeval 13. veebruaril Katrin Välile valikkogu „Kasvab tagasi lindudeks. Luuletusi 1978–2021” eest.

Foto: Anu Hammer / Eesti Ekspress

Katkend

Valik luuletusi: Kasvab tagasi lindudeks. Luuletusi 1978-2021. Ilmamaa 2021. Koostanud Carolina Pihelgas.
Lk 7; 14; 20; 25; 26; 45; 60; 75; 95; 99; 109; 179; 187; 221, 224; 245.

Siis, kui maailma tuleb minu sisse
ja mus õitseb pärn ja meres kalad ujuvad,
siis ma saangi oma olemisse
ja ei mängi peeglid minu kujuga.
Ja see pole muud kui lakkamine
valutamast oma ainsat palet.
Ja ei varja päikse kuldne vine
ühtki tõde ega valet.

*

MÄLESTUSKILLUD

Tolles elus ma olin kunstnik.
Ma joonistasin suuri naisi,
ehkki ma neid kartsin.
Siis õppisin joonistama õuna.
Siis tuligi
teiseks saada.

oli hall ilm
ja sadas vihma
nägin valgust üle linna längus
valgus

Tollal pidasin loomi,
sõnni, rotte ja üht hullu ahvi.
See ahv oli lausa pöörane.
Pidasin ka lehmi, sigu ja lambaid.

1986

*

NENDEST, KEDA ARMASTASIME JA AUSTASIME

Sest surmast üles kedagi ei leia
ning siis on vaja hüüda vastu tuuli,
kus ikka lõhub katust mõni peiar
ning kõigest üle kasvab kõver kuu.
Siis pudeneda vastu mulda suuli
ei ole mõtet rohkem monumendist
ning ühtki abi ei saa hõbekuulist,
ei kuiva tühjaks õuna haukav suu.

Kui ühte murti õdesid ja vendi,
siis mina murdsin noore õunapuu.

*

RITUAAL

Nad hällitavad oma kõrgeid kehi
idatuules, jõena voolab peegel,
mis neelab näoga nukke, õnnelikke mehi
ja näitab püsitutel, haihtuvatel teedel
aeglast hukku, kõige viimast hetke.
Nad kõnelevad tuulde, ainult nemad
loevad, kes jääb pingutama retke
ja kes jääbki igaveseks igatsema.

Jõena voolab peegel hoomamatus sängis,
hirm haakub valgusesse nagu vari
ja valgus hõõgub kummalises ängis
ja kuumab peeglist loobund üksiklasi,
kes peavad kinni valuvalgest joonest,
see kooldubki, et lõpetada keha,
et luua keha keset valget koonust.
Nüüd võivad pojad uudseleiba teha.

*

VAHEMAAD

J. H-le

Aga sina oled määratud
mu uksele koputama
igal esmaspäeva hommikul
ja küsima kuidas ma magasin
eelmise nädala
milliseid unenägusid nägin
ega ei nutnud unes

Nägin unes tillukesi lepamaime
maitsmas mu soolast sisemust
rohkem ei mäleta midagi

Aga sina oled määratud jällegi kaduma
valguseta templisse
kus pimedail lilledel on soola lõhn

Mina ei mäleta midagi
kõnnin unes mööda päikselisi aasu
Veenuse jahedad kiired südameni

*

Kolmandat korda see eit tuli välja põlevast metsast,
siis just ka äikese pilv all-linna tumedaks värvis,
kokku parkimisplatsile rüsinal tormasid autod,
valgeid ja kollaseid liblikaid hääbuvas tantsus keerles
ning oma luitunud parukaid asjatult höörasid lilled,
süüdati väikesed tuled, suured ent veel ei süttind,
üksainus oie koondus kurblikult suletud suudelt,
surmkindel sihilik saatus tubade akendel ootas,
kolmandat korda see eit tuli välja põlevast metsast.

*

Hoia mind kinni mu saatus,
pea mind mu pilatud teel,
sääl, kus mu isamaatus,
mu tükkideks rebitud keel;
hele järv kasvab sosse,
lämbub, ent silmi ei sule,
kuigi ta laukad on roostes,
seal taevaste helgivad tuled;
lase ka mina ei hälbi,
kui veel kas ainuski päev
pilkab mu põikpäiseid jälgi
päikesest pärjatud mäel.

*

Poole pealt võetakse tagasi
mind, mu valu ja vaim.
Mu kanepipeenra serva
on tärganud tundmatu taim.
Tuul puhub põhjast ja loodest,
lõhnu ja seemneid toob
teiselt poolt laantest ja soodest,
kus sutehein pääd juba loob.
Mis keeles mind leinavad pojad,
nii vaikselt kui tähed ja puud.
Mis taim ajab juuri mu kojas.
Mis mullaks saavad mu luud.

1984

*

Juba ööbikud
on tõstmas ööd taevasse,
kui sisenen su korterisse
oma raskete puusadega.
Sa oled kitsas nagu sulg
indiaanlase juuksetutil,
mu hambad hakkavad lõgisema,
kõik mu kuuskümmend neli hammast.
Ma ütlen sulle,
et kuu on paisunud udust
ja kuused küünivad taevani,
müra, mis on sööbind õhkudesse,
kustub ööbikute laulus.
Vesi on selge ja karge,
vees ujuvad heledad liblikad,
kuni on ööbikud laulnud
öö kõrgele taevasse ära,
ise ka läinud vist sinna.
Ainult, ainult sellepärast.
Sa muigad nagu Voltaire
oma koltund linade vahelt,
ja sina, kui alustad lause,
siis selle ka lõpule viid.

*

Kõigi teede otsad on ta pihus,
ta valitseb Rooma linna.
Ta väliskest on müstiline,
ta kõhus on ratsionaalsuse irratsionaalsus.
Ta jalge vahel on looduskaitseala.
Kõik, mis on, muutub ta mäluks,
ta on joonud eluvett ja pannud kaalule tarkade kivi,
ta koguni naerab.
Tema fallosega künnab rahvas maad
ja käivitab oma autod,
ristib oma lapsed tema seemnevedelikuga,
vägistab oma naised tema himuga.

*

Mind tõugati välja kodust,
ja kohe mind hammustas valgus.
Oma verd nägin voolamas haavast,
verd tumedat, valutut.
Nägin tummalt õõtsumas ema
kas siis- või sinnapoole,
mulle valgus heleda kinda
jalgade ette viskas.
Võib-olla see kõik oli nõnda,
võib-olla viirastus unes.
Aeg oli see, mis mind tõukas.
Miski tasa tuksus mu sees.
Ma ei mäleta, kuhu kõik kadus,
iial mulle ei panda nime.
Maailm on võrk minu üle,
mis mind endasse iial ei püüa.

*

Pöörasin surnuaeda, jalutasin vanemate hauale.
Seal oli kõik hästi, paks lumi lamas haudadel.
Seisin ja mõtlesin, kurat teab mida.
Mu õlale lendas tihane. Ta oli nii kerge,
et ta kaalu läbi paksu jope õieti ei tundnudki,
ainult küüned krabisesid vaikselt,
kui ta ennast seal sättis. Ei julgenud liigutada,
kartsin, et lendab ära,
siis ikkagi pöörasin vaikselt näo tema poole.
Nägin ta väikest musta silma.
Tihane vaatas mulle otse silma sisse.

*

juba veebruaris
ta hüüdis mu poega
lind hüüdis mu poega
veebruari külmas päikesest
mina hüüdjat ei tundnud
korraga sain teda
see on tihane, rasvatihane
veebruari hiilgavas suhkrus
hüüdis mu poega
suur kuldne rasvatihane
kuni tuli oma vange võtma
tumesinine veebruariõhtu

*

MULLE MEELDIB

mulle meeldib
et meie põõsa varblased ei tee vahet
kes setu kes neeger kes hiidlane
mulle meeldib mõte et
mets on vanem kui leib
mulle meeldib
ühe lapse poliitika
ka mulle meeldib
homoseksuaalsus meeldib
mõte mitte sigitada ja sünnitada
vaid võtta lapseks mõni kes juba on
ja endale vanemaid tahab
mulle meeldib
et parem kõik võrdselt vaesed
kui et kõik on rikkad
mulle meeldib
kui surres on vähe asju
teistele risuks kaela jätta
mulle meeldib kevadine linnukoor
isegi kui see ei lase magada
mulle meeldivad oravad
isegi kui nad ronivad aknast tuppa
ja nii edasi
ikka samas vaimus

*

TEGELIKULT

siin eestimaal on asjad teisiti
meie siin ei ole rassistid
ja meie siin ei ole pederastid
ikka võrdlevad nad meid teistega
aga teised ju ei ole nii kui meie
kõik ju teavad kuidas on
tegelikult lood
aga ka muidu üks pidev häda –
neil on
meil pole
ja kui palju kangelasi kreekas
meil kõigest kalevipoeg
ja kivisildnik

*

lihtsalt vajub laiali see maa
ärkan ükskord hommikul ja teda pole
mis meil alati puudu jäi –
üks konkreetne jehoova
kes nuhelnuks meid valjult kõige eest
mis oli ja mida polnud
nuheldud on meid küllalt
kuid pole olnud katarsist
kõigist neist nuhtlustest
õiget rahuldust ei ole sellest saanud

Loomingut

Eluase. Tallinn: Eesti Raamat, 1978, 52 lk.
Vahemaad. Tallinn: Eesti Raamat, 1982, 72 lk.
Risttee. Tallinn: Eesti Raamat, 1988, 96 lk.
Uneskõndija. Tallinn: Eesti Raamat, 1990, 112 lk.
Vesikiri. Tallinn: Eesti Raamat, 1991, 72 lk.
Lained ja punktid. Tallinn: FC Boheem, 1996, 77 lk.
Taim kasvab kell käib. Tartu: Elmatar, 1999, 45 lk.
Ilmad. Tallinn: Tuum, 2002, 64 lk.
neli. Tallinn: Verb, 2007, 69 lk.
ktrn. Tallinn: Kite, 2013, 66 lk.
Katrin Väli, P. I. Filimonov, Tselluloos. Tallinn: Kite, 2015, 204 lk.
Sugulane. Tallinn: EKSA, 2018, 61 lk.
Katrin Väli, Laura Põld, Aheraine laul. Tartu: Tartu Kunstnike Liit, 2020, 192 lk.
Kasvab tagasi lindudeks. (Luuletusi 1978–2021.) Tartu: Ilmamaa, 2021, 296 lk.

Püsiviide Lisa kommentaar