Rasa Bugavičute-Pēce

22. juuni 2022 at 8:20 e.l. (Rasa Bugavičute-Pēce) (, )

Foto: Karlīna Vītoliņa

Rasa Bugavičute-Pēce (s 1988) on Läti dramaturg ja kirjanik, kelle originaalnäidendeid, dramatiseeringuid ning libretosid lavastatakse nii Läti suuremates ja väiksemates teatrites kui ka väljaspool Lätit. Näiteks Eestis, aga ka Leedus, Venemaal ja Iisraelis. Bugavičute-Pēce kirjutab ka filmi-, teleseriaalide, raadiolavastuste ning kontsertide stsenaariume.

Eesti keeles on temalt ilmunud raamat „Poiss, kes nägi pimeduses” (tõlkinud Contra) (Eesti Lastekirjanduse Keskus soovitab). Samuti saab tema loominguga tutvuda Vaba Lava lavastuse „Mul oli nõbu” kaudu.
Raamatu „Poiss, kes nägi pimeduses” pani Rasa Bugavičute-Pēce ka näidendivormi. Raamatu esitlus toimus Läti rahvusteatri fuajees vahetult enne samanimelise lavastuse esietendust. Loo aluseks on autori abikaasa enda isiklik kogemus. Kirjaniku sõnutsi pole aga tegemist dokumentaalse looga. Nii raamatus kui ka lavastuses segunevad tema abikaasa ja ta enda lapsepõlv ning autori kogemus emana. Siiski on näidendis osi, mida raamatus ei kohta.
Alates 2015. aastast töötab Rasa Bugavičute-Pēce Liepāja teatri koosseisulise dramaturgina.
Ja nagu ta ise iseenda kohta ütleb – ta on naine, ema, tütar, lapselaps ja sõber.
Rasa Bugavičute-Pēce koduleht: http://www.rasaraksta.lv/

Katkend:

Poiss, kes nägi pimeduses, Kirjastus Mina Ise 2021, tõlkinud Margus Konnula. Lk 77-84.

Pärast kõnet õpetajaga kutsub ema mind enda juurde.

„Jēkabs, kas selle joonistuse saatis sulle Mattias?”

„Mida?” ei saa ma alguses aru.

„Selle pildi kahest pimedast inimesest augus saatis sulle Mattias?!” küsib ema juba hääle värinal.

„Millises augus? See oli ring, mis oli tegelikult järvena mõeldud – ma ei saanud alguses aru, aga… ”

„Jēkabs, kui ma esitan sulle küsimusi, sa vastad neile!” kisendab ema, seepärast olen ma vait. „Ma just rääkisin õpetajaga, kes kirjeldas seda joonistust mulle kõigi peensusteni, ja mul on ainult üks küsimus – kas need oleme meie isaga? Mida see Mattias sulle veel kirjutab ja miks on teile kirjutamiseks sellist salakeelt vaja? Te kardate, et keegi loeb teie kirju? Mida sa veel meie eest varjad? Kõigepealt keeldud sa minuga koos kooli minemast, sest sul on häbi – ma tean ju! Siis sa väldid minuga rääkimist, aga nüüd… kuidas sellest kõigest aru saada?!” Ema räägib veel midagi, aga kõik tema sõnad sulavad üheks tohutuks sasipusaks ja ma ei suuda seal eristada algust ega lõppu, mulle tundub, et ta räägib millestki, mis on minust nii kaugel kui kaugel üldse võib olla! Tahan mõelda Laurisest ja tema tobedast joonistusest, millega ei ole mul mingit pistmist, ja kuni mu pähe kihutab ema sõnade torm, sorteerin ma hoopis selle olukorra kõiki plusse ja miinuseid. Võib-olla on tõesti kasulikum, kui Mattiasest saab see paha? Pärast kogu seda sisutut arusaamatust saan emalt rihmaga mööda peput. Valus on. Ja nüüd on diivani ots ainuke koht, kus ma saan enam-vähem mugavalt istuda, just seal, kus on kõige rohkem ära istutud, sest see on ema koht telefoni kõrval.

Istun ja kuivatan pisaraid, samas kõlab telefonihelin. Ema on keelanud mul Mattiasega kirjavahetust pidada ja ähvardanud, et kui ma tema sõna ei kuula, räägib ta Mattiasest memmele ja see räägib Mattiase vanematega – kas ma tõesti seda tahan? Vaimusilmas näen, kuidas memm sõimab transformerite peret ja kuigi see paistab naljakana, tunnen ennast neetult kurvalt ja nutan Mattiase pärast, keda ei ole üldse kunagi olemas olnudki.

„Võta telefon vastu!” kisab ema köögist. Endiselt vihane. Kui ta mulle naha peale annab, siis järgmine faas on selline, et ta on vihane enda ja kogu maailma peale ega taha kellegagi rääkida. Normaalses olukorras oleksin oodanud, et ema tuleb ja tõstab ise telefonitoru, sest üleüldse helistab meile ainult Daina-tädi, kelle uus sõber sellestsamast elust on hea järje peal – ta ajab handsat ja kaupleb üle kogu valla salasigarettidega ja vallas hinnatakse teda kõrgelt. Minu jaoks kõlab see kõik hästi! Aga kui ema hääl on sellest isale rääkides põlglik, siis isale teeb see pigem nalja. Mina olen jätkuvalt segaduses ja valusa tagumikuga.

„Halloo?” vastan otsustava häälega nagu vaid endast välja pigistada suudan.

„Jēkabs, sina?” Mulle helistab Lauris! Selline julgus. Kuni ma sisse hingan, et talle öelda, et tema, väike raipenägu kaitsevärvi pükstes, on minu jaoks surnud, jätkab ta: „Kas saad siis tulla?”

„Kuhu?” ei saa ma aru hetkeni kui ta on mulle aeglaselt ja asjalikult, kuigi ka liiga kirglikult ja äkiliselt ära seletanud. Inimesed keset ringi/auku, kellel on XX ja XX silmade asemel, oleme meie – mina ja Lauris, kes nädalalõpul ujuvad järves. Tema vanemad on nõus. Lauris, Lauris! Mis imelik inimene sa küll oled?! Mul ununeb pisut, et tagumik kipitab ja tahan selle peale naeratada, et olen uskumatul kombel väljamõeldud sõbra kaudu jõudnud tõeliseni.

Ema ei taha mind muidugi kuhugi lasta, sest olen pahandust teinud, pean karistust kandma, lisaks on mul tagumiku peal reetlikud triibud, aga tuleb ette kordi, kus isa kaitseb mind!

„Kas sul on kahju või? On poisil sõber siin, unustab selle Salacrīva sahmija!” pomiseb isa köögis nii, et ma kuulen kõike. „Me oleme kõik tolles kandis sulitempudega sina peal!” püüab isa naljatleda ja laskub värvilistesse mälupiltidesse, mispeale paneb ema talle õela pilkenime. Viimaks küsib isa emalt, kuidas ta kavatseb Laurise vanemate kutsest keelduda, ja ema kannatab vaikides. Siis ta nõustub tingimusel, et tema ise Salacrīvasse ei sõida, sest olgu muuga, kuidas on, aga „sinu ema” (ta ütleb seda erilisel toonil) järele ta igatsenud ei ole.

Laupäeval kell kümme olen ma juba söönud hommikused vorstileivad ja pannud hoolikalt kotti kõik vajaliku – ujumispüksid, rätikud, sukeldumisprillid, kuivad alukad. Mattiase kausta (mille ma kavatsen järve uputada), küpsisekoti ja ema keedetud mahajahutatud tee plastpudelis. Nii on odavam. Seljas on kõige lahedam minu T-särkidest, jalas šortsid ja ees päiksekad. Pole lugu, et koridoris Laurist ja tema vanemaid oodates ei ole neil mingit mõtet – ma hoian päiksekaid ees, sest see annab märku minu absoluutsest valmisolekust seiklusteks.

„Tule, ma pildistan sind!” ütleb isa ja astub koridori. Ma ei taha praegu pilti teha! Ma tahan Laurise ära oodata ja ujuma minna. Mu isa pildistab ja ise ka ilmutab – seda õpetas talle minu vanaisa. Ja nagu seesama minu isa ütleb – mis hästi selgeks õpitud, seda nii lihtsalt ei unusta! Samas tahab ta, et mul jääksid lapsepõlvest mälestused. Kui olin päris väike, salvestas ta lindi peale ka minu koogamist. Salvestuse kinkivat ta mulle, kui mul endal lapsed on. Teab, millal see veel juhtub, tahan ma teada ja lähen turri.

„Ma ei taha…”

„Siin ei käi jutt tahtmisest, vaid vajadusest,” nii ütleb isa alati, kui ma ei taha mõnda asja, aga tema arust on seda ikka vaja. Samas olevat tal vaja memme juubeliks uus film aparaati panna ja ma ei unustaks, kes mulle selle nii hea puhkepäeva korraldas. Hästi. Lähen suurde tuppa ja seisan sektsiooni kõrvale.

„Ei, tule ikka rõdule, seal on ilusad lilled!” otsustab isa veel korrigeerida. Kujutan hetkeks ette, et naabrid võivad mind näha ja üldse tobe, aga siis saan aru, et õues näevad päikeseprillid peas loogilisemad välja, seega olgu. Ma avan rõduukse ja seisan lillepottide vahele, mis omatehtud riiulitele sätitud.

„Kas sa naeratad?” küsib isa.

„Mhmh,” mõmisen.

„Linnuke lendab välja!” Isa vajutab nupule. Kui olin väike, siis oli mul kombeks hetkedel, kui „linnuke lendas”, fotoaparaadile selg keerata – kuidagi üldse ei tahtnud, et fotokast lendaks välja vares ja mu silmad välja nokiks.

„Mõni kaader on seal veel!” ütleb isa rohkem endale ja läheb kööki ema pildistama. Meil on päris palju pilte emast köögis. Osal on ta hästi näha, osal ainult poolenisti, osal liikumisest udune, aga just pildid, kus ema on köögis, on mulle kõige armsamad. Ja veel need, kus ma olen täitsa pisikesena ühika hoovi peal. Ma olin väga naeratav laps! Nii ma mõtlen ja tõmban lauba murelikult kortsu, sest Lauris ei ole veel kohal, kuigi kell on juba kümme läbi.

„Mulle tundub, et nüüd on küll kohal!” pomiseb isa köögist – keegi on hoovi sõitnud. Ema ei taha minuga endiselt rääkida, aga enne kui ma uksest välja kargan, puistab mulle välkkiirelt järele reegleid: Laurise vanemate arvelt midagi mitte süüa, midagi liigset mitte küsida, roppusi mitte rääkida, parem üldse vähem rääkida, et kedagi ära ei pahandaks, ja jätta hea mulje, kui ma üldse tahan veel kunagi kuhugi saada, ja sügavale vette mitte minna, sest mis ujuja mina ka olen – kogu see väljasõit on viga.

„Tšau!” hõikan ma vanematele, rebin välisukse lahti ja torman alla. Täpselt välisukse ees pidurdan natuke ja väljun sealt võimalikult rahulikult ja mehiselt. Lauris on juba jõudnud Fordist välja hüpata ja astub mulle võimalikult rahulikult ja mehiselt vastu, et me saaksime võimalikult rahulikult ja mehiselt kätt suruda. Ja siis võib selle rahu ja mehisuse kõrvale heita – Lauris jookseb Fordi juurde tagasi, mina tema järel, kusjuures jõuan esimesena Fordi ukse lahti tõmmata ja ennast tagaistmele sättida. Tervitan Laurise vanemaid ja ootan oma koti külge krampudes, millal jõuame viimaks lõpppunkti – järve äärde. „Järv” on üldse üks ilus sõna. Kusjuures sukeldumisprillid, mis vedelevad kotis küpsiste kõrval, on täiesti uued (nende proovimine kodus, riputades end vannis poolest saati vette ja pistes pea vee alla, ei lähe arvesse) – need andis Daina mulle veel lahti pakkimata, kui kolis oma uue elukaaslase juurde. Eelmine ei olnud jõudnud neid lahti kiskuda, enne kui diabeet ta silmad ära sõi.
Kõigist kõige keerulisem protsess – ujumispükste jalgatõmbamine. Kabiine ei ole, põõsad on mõttetud, samas on siin palju inimesi, sest mai on sel aastal tõesti väga soe juhtunud. Laurist aitab muidugi tema ema – võtab rätiku, viskab talle ümber puusade ja hoiab otstest kinni, tõotades pühalikult vähemalt seitse korda, et ta ei vaata, kuidas Lauris püüab hoolikalt koogutades võimalikult kähku ümber riietuda. Laurise isa pakub ennast mulle appi, aga ma ütlen, et kõik on hästi ja kui ta keerab rahumeeli tagumiku meie poole, tõmban ilma igasuguse rätikuta välkkiirelt alukad jalast ja ujukad jalga, mähin oma rätiku enda ümber, saades sellise imeliku seeliku. Siis õngitsen alukad ära ja siis, püüdes ühe käega rätikut hoida, üritan ujumispüksid jalga tõmmata. Need korjavad ennast liiva, heina ja okkaid täis, aga vigiseda ei tasu ega pole ka aega, – vesi uhab niigi kõik minema. Laurise ema riietub ümber kleidi all. See on üks veider protsess, aga näeb välja asjalikum ja mugavam kui rätikuga. Olgu mis on, võtan kotist sukeldumisprillid ja me Laurisega jookseme juba vette. Ei saa öelda, et jube soe oleks, aga prillid teevad oma – need meelitavad. Ma loputan klaasid hoolega üle, et täis ei higistaks ja tõmban prillid silmadele. Lauris teeb sama ja nüüd olemegi selles kohas, kus saab sukelduda ja nii me teemegi. Kõigepealt tungib järvevesi ninna, siis kõrvadesse, juuksed muutuvad kergeks, keha kiheleb õrnalt ja ma avan silmad. Tahaks vaimustusest kiljuda, aga ei saa, seepärast teen ma kaks kiiret käeliigutust, mis vees muidugi aeglustuvad ja rõõm on saanud hääle – mul on sukeldumisprillid, mis toimivad. Ja kaldal ootavad mind ees küpsised. Elu on ilus.

Möllame vees lõputult kaua. Laurise ema viipab kaldalt ja hüüab, et meil on kindlasti huuled juba sinised, aga meie vaid naerame ega tee väljagi. Kui meil Laurisega on näppudel nahk juba küllalt kortsus, tormab vette ujuma veel terve kamp poisse. Mingid neli. Ja siis nad näitavad meile uut mängu, mille peaeesmärk on sukelduda, ujuda teise juurde nii, et ta ei märka ja siis tõmmata tal ujukad maha. Jumalasta kaif – alguses ma tõmban ujukad maha Laurisel, siis tõmbab üks teistest kuttidest Laurisel, siis tõmban mina ujukad maha Laurisel, siis tõmbab Lauris ujukad maha minul, siis tõmban mina ujukad maha ühel teistest kuttidest, siis tõmbab üks teistest kuttidest ujukad maha Laurisel ja siis läheb mul kogu arvestamine sassi, sest me vaid sukeldume ja tõmbame ujukaid maha ja siis hüppame veest üles ja naerame, siis kohendame ujukaid ja sukeldume jälle. Ma ei tea, mis see õieti on, aga hasart on midagi pidurdamatut ja üllatavat, ja ma olen täiesti ja lõplikult veendunud, et tahan olla see, kes on tõmmanud teistel kõige rohkem kordi ujukaid maha. Vetrun vastu maad ja plartsatan vette. Siinsamas ühe korraliku, võib-olla kahe korraliku käetõmbe kaugusel näen jalgu. Kaks tõmmet? Ei, mulle on küllalt ühest, seepärast tõmban hoolikalt ja liigun lainena (Laurise isa just näitas meile, kuidas peab sukelduma nagu kala, liigutades kogu keha lainena, siis läheb kõik kiiremini edasi), aga ma teen kuidagi nii äkilise tõmbe, et löön parema käega endale vastu prille ja vesi hakkab klaasi taha imbuma. Satun natuke segadusse, aga peatuda on juba natuke hilja, sest ujukad juba siinsamas! Seepärast panen jalad põhja ja küünitan end ära tõugates ujukate poole, haaran neist kinni ja tõmban, viskudes kohe ka veest välja, valmis naeratama oma kõige võidukamat naeratust maailmas! Õhk, piisad, mis voolavad juustest, naeratus üle terve näo, ehkki ei näe enam mitte kuraditki, seepärast tõmban prillid silmade eest, kõrvadest voolab vaikselt vesi välja, mis laseb järsku kuulda Laurise naeru ja miskit müstilist sisinat Laurise suunas. Mingi võõra onu erepunane nägu ja pahameelest punnis silmad, lisaks veel kondised sõrmed minu õlga puuritud. Mis toimub?

No mis toimub – ma olen mingil võõral vanamehel ujukad maha tõmmanud. Ja ta ei mõista üldse mängu olemust, vaid röögib kõigest kõrist, tirides mind õlgapidi veest välja. Ma ei saa peaaegu midagi sellest aru, mida ta lõugab, raputades mind Laurise isa ees, kes on päikese käes uimaseks jäänud ega ütle üldse midagi. Oleks see vanamees vait olnud, ei oleks isegi keegi teada saanud, et ta just palja riistaga vees seisis. Aga tema lõugab! Lollakas. Nüüd teavad kõik, et mina olen see kohutav olend, kes tõmbas tal ujukad maha, kusjuures ta lendab täiesti põhjendamatult peale Laurise isale. Sellepärast on mul kõige suurem häbi, sest tema ei ole ju midagi halba teinud! Ta ei ole isegi minu isa! Ja kuigi Laurise vanemad saadavad kisakõri minema ja ütlevad mulle, et ma ei muretseks, korjame ikkagi mõne hetke pärast kodinad kokku ja laseme järve äärest jalga, sest kõik inimesed rannas jõllitavad ja vangutavad etteheitvalt pead. Tobedad. Aga veel tobedam on see, et pahameeles viskan oma prillid mitte lihtsalt kotti, vaid kotti küpsiste juurde, mis nüüd on ligunenud, lagunenud ja mittesöödavad.

„Oleks tal viisakat mõõtu asjapulk olnud, ei oleks ta mingit lärmi tõstnud,” ütleb pärast Laurise isa, kui me juba autos istume ja koju sõidame. Laurise ema naerab väsinult, Lauris naerab valjusti – asjapulk.

Üheks lühikeseks hetkeks mõtlen ümber, et oleks parem sõitnud memme sünnipäeva tähistama ja öelnud, et Mattiasel on tuulerõuged, aga järgmisel hetkel taipan, et ei, elus sõber on ikkagi parem – isegi kui see on Lauris.

Püsiviide Lisa kommentaar