Timur Vermes

5. apr. 2022 at 12:26 p.l. (Nädala autor 2022, Timur Vermes) (, , )

Saksa kirjanik Timur Vermes sündis 1967. aastal Nürnbergis, isa poolt on ta Ungari juurtega. Vermes õppis ülikoolis ajalugu ja politoloogiat ning tegi enne esikromaani ilmumist ajakirjanikuna kaastööd ajalehtedele. 2012. aastal ilmunud debüütromaan “Ta on tagasi” (“Er ist wieder da”) osutus tõeliseks bestselleriks, mis tänaseks on tõlgitud rohkem kui 40 keelde. Eesti keeles andis romaani Piret Pääsukese tõlkes välja kirjastus Kunst. Romaani põhjal valmis 2015. aastal menukas mängufilm.
Satiirilises romaanis “Ta on tagasi” ärkab Hitler ellu tänapäeva Berliini tühermaal. On aasta 2011. Ootamatult välja ilmunud veidrikku peetakse geniaalseks koomikuks ning õige pea sattub taas ellu ärganud Hitleri televisiooni, kus saab oma saate, äratab tähelepanu ja hakkab poolehoidjaid koguma.
Autor parodeerib romaanis teravalt tänapäeva kergesti manipuleeritavat massimeediat ja parteipoliitikat ning laseb Hitleril koos lugejaga naerda nüüdisaegse maailma kitsaskohtade üle. Kogu see lugu pole mitte ainult naljakas, vaid hoiatab ja paneb mõtlema.
Timur Vermes esineb kirjandusfestivalil Prima Vista 9. mail kell 17.30 Tartu Linnaraamatukogus, vestluskaaslaseks ajaloolane Olaf Mertelsmann.


Foto: Christopher Civitillo

Katkend: Ta on tagasi, Kirjastus Kunst 2013. Saksa keelest tõlkinud Piret Pääsuke. Lk 17 – 23.

Kui ma taas teadvusele tulin, lamasin maas. Keegi asetas mulle midagi niisket laubale.
„Kuidas te ennast tunnete?”
Üks mees oli minu kohale kummardunud, ta võis olla neljakümneviiene, võib-olla ka üle viiekümne. Seljas oli tal ruuduline särk, jalas lihtsad püksid, nagu neid kannavad töölised. Seekord ma teadsin, mida tulen kõigepealt küsida.
„Mis kuupäev meil on?”
„Ee … 29. august. Ei, oot-oot, kolmekümnes.”
„Mis aasta, mees,” kraaksatasin ma end istuli ajades. Niiske lapp kukkus mulle inetult sülle.
Mees vaatas mind kulmu kortsutades.
„2011,” ütles ta ja silmitses mu kuube. „Mis te siis arvasite? 1945?”
Ma otsisin sobivat vastust, aga siis pidasin paremaks püsti tõusta.
„Te peaksite ehk veel veidi lamama,” ütles mees, „või istuma. Mul on kioskis tugitool.”
Tahtsin nüüd öelda, et mul pole lõdvestumiseks aega, kuid pidin endale tunnistama, et mu jalad värisesid veel liiga tugevalt. Niisiis järgnesin talle kioskisse. Ta isa võttis istet toolil väikese letiakna juures ja vaatas siis mulle otsa.
„Lonks vett? Ehk natuke šokolaadi? Müslibatoon?”
Ma noogutasin, pea uimane. Ta tõusis, tõi pudeli mineraalvett ja kallas seda mulle klaasi. Ühelt riiulilt võttis ta mingi kireva tahvli, küllap puutumatu toiduvaru, värvilises hõbepaberis. Ta avas paberi, paljastades millegi, mis nägi välja nagu tööstuslikult kokku pressitud vili, ja surus selle mulle pihku. Nähtavasti polnud veel kadunud kitsaskohad leivaga varustamises.
„Te peaksite korralikult hommikust sööma,” ütles ta. Siis võttis ta uuesti istet. „Väntate siin kuskil lähedal?”
„Väntame?”
„Noh, dokumentaali. Filmi. Siin kandis ju pidevalt vändatakse midagi.”
„Filmi…?”
„Kulla mees, te olete omadega ju ikka vähe segi.” Ta naeris ja osutas käega minu poole. „Või käite alati nõnda ringi?”
Vaatasin ennast ülalt alla. Ma ei suutnud tuvastada midagi tavatut, kui tolmu ja bensiinihaisu muidugi mitte arvestada.
„Tegelikult küll,” ütlesin mina.
Võis ju aga olla, et ma olin oma nägu vigastanud. „On teil peeglit?” küsisin ma.

„Ikka,” vastas tema ja osutas sellele, „teie kõrval, kohe Focus`e peal.”
Ma järgisin tema näppu. Peegel oli oranžis raamis, ettevaatuse mõttes oli ta sellele peale kirjutanud Der Spiegel, justkui poleks muidu sellest aru saadud. Alumine kolmandik sellest oli mingite ajakirjadega kaetud. Pöördusin vaatama.
Minu peegelpilt nägi üllatavalt laitmatu välja, isegi mu kuub paistis korralikult pressitud – ilmselt oli kioskis selline soodne valgustus.
„Peate tiitellugu silmas?” küsis mees. „Neil on ju igas kolmandas väljaandes mõni lugu Hitlerist. Ma arvan, et teil pole enam vaja intensiivsemalt ette valmistada. Te olete hea.”
„Tänan,” ütlesin ma mokaotsast.
„Jajah, päriselt,” lausus tema, „ma olen „Allakäiku” näinud. Kaks korda. Bruno Ganz – see mees oli suurepärane, aga teie vastu ta ei saa. Kogu hoiak ja … võiks arvata, et teie see oletegi.”
Ma tõstsin pilgu: „Mis ma olengi?”
„Noh, nagu te oleksitegi Führer.” Seejuures tõstis ta mõlemad käed, surus kummagi keskmise nimetissõrme kokku, kõverdas neid ja sirutas kramplikult kaks korda üles-alla. Ma ei suutnud seda hästi uskuda, kuigi paistis nii, et pärast kuutkümmend kuut aastat oli see kõik, mis kunagi nii krapsakast Saksa Tervitusest veel alles oli jäänud. See oli vapustav, kuid siiski märk sellest, et minu poliitiline tegevus polnud vahepeal täiesti tagajärjetuks osutunud.
Tõstsin käe tervituseks vastamiseks: „Mina OLEN Führer.”
Ta naeris jälle: „Uskumatu, see mõjub nii loomulikult.”

Ma ei suutnud tema pealetükkiva lõbususega korralikult tegelda. Pikkamisi hakkasin taipama oma olukorda. Kui polnud tegemist unenäoga – ja selle kohta kestis see siin ilmselt liiga kaua -, siis viibisin ma tõepoolsest aastas 2011. Siis olin ma maailmas, mis oli minu jaoks täiesti uus, ja pidin tunnistama, et ka ma ise kujutasin selle maailma jaoks uut elementi. Kui see maailm kas või kohati loogiliselt funktsioneeris, siis eeldas ta minult, et ma olen kas 122 aastat vana või – mis tõenäolisem – juba ammugi surnud.
„Mängite ka muid asju?” küsis ta. „Olen ma teid juba kuskil näinud?”
„Ma ei mängi,” vastasin ma, küllap veidi järsult.
„Muidugi mitte,” ütles ta ja tegi veidralt tõsise näo. Siis pilgutas ta mulle silma. „Kus te esinete? Kas teil on oma programm?”
„Loomulikult,” vastasin ma, „juba aastast 1920! Rahvuskaaslasena peaksite ometi neid kahtekümmet viit punkti tundma.” (Vihje 24. veebruarile 1920, kui Müncheni Hofbräuhausis nimetati Saksa Töölispartei (DAP) ümber Natsionaalsotsialistlikuks Saksa Töölisparteiks (NSDAP) ja loeti ette selle programmi 25 punkti.)
Ta noogutas usinalt.
„Hoolimata sellest pole ma teid veel kuskil näinud. On teil oma flaier? Või kaart?”
„Kahjuks mitte,” laususin ma nukralt, „kaart on peakorteris.”
Püüdsin endamisi selgusele jõuda, mida peaksin järgmisena ette võtma. Paistis olevat selge, et ka Riigikantseleis, isegi Führerbunker`is

võib 56-aastane Führer mõjuda uskumatuna, jah, päris kindlasti. Ma pidin aega võitma, oma võimalusi analüüsima. Vajasin mingit peavarju. Korraga taipasin lausa valulikult, et mul pole taskus pennigi. Hetkeks meenus ebameeldiv aeg kodutute meeste öömajas, 1909. See oli olnud vajalik, muidugi, see oli andnud kogemusi, mida ei suuda anda ükski ülikool maailmas, ja ometigi polnud see kasinaga läbiajamise faas aeg, mida oleksin nautinud. Sünged kuud möödusid mu vaimusilma ees, halvustamine, põlastus, ebakindlus, mure hädavajaliku pärast, kuivanud leib. Mõttessevajunult, äraolevalt lõin ma hambad kummalisse vilja hõbepaberis.
See maitses üllataval kombel magusalt. Ma silmitsesin toodet.
„Mulle maitsevad need ka,” ütles lehekaupmees, „kas tahate veel üht?”
Raputasin pead. Mul oli praegu suuremaid probleeme. Vaja oli kindlustada endale kõige lihtsam, primitiivsem igapäevane toimetulek. Ma vajasin peavarju, veidi raha, kuniks saan asjadest rohkem selgust, võimalik, et vajasin tööd, vähemasti ajutiselt, kuniks selgitan välja, kas ja kuidas saan oma valitsemistegevust jätkata. Sinnamaani oli vaja kuidagi leiba teenida. Võib-olla maalides, võib-olla kuskil arhitektuuribüroos. Enesestmõistetavalt poleks ma esialgu ka füüsilist tööd ära põlanud. Loomulikult oleks minu teadmisi saanud edukalt kasutada saksa rahva heaks sõjakäigul, kuid aktuaalset olukorda tundmata oli see illusoorne. Ma ei teadnud isegi seda kellega Saksa Reich`il üldse veel ühine piir oli, keda püüti haavata, kelle poole võis tulistada. Niisiis pidin ilmselt kõigepealt endale oma käteoskustega sissetulekut muretsema, ehk mõne harjutusväljaku või maanteelõigu ehitusel.
„Räägime nüüd tõsiselt,” jõudis mu kõrvu lehemüüja hääl. „Kas te olete veel amatöör? Sellise numbriga?”
See mõjus nüüd küll õige mühaklikult. „Ma ei ole mingi amatöör!” vastasin talle rõhutatult. „Ma ei kuulu ometigi nende kodanlike laiskvorstide hulka!”
„Ei-ei,” vaigistas mind mees, kes paistis südamepõhjas aus inimene olevat. „Ma pidasin silmas, et mis ametit te ka peate.”
Mnjah, mis ametit ma pean? Mida oli mul talle välja pakkuda?
„Ma … ma olen praegusel ajal veidi … tagasi tõmbunud,” kirjeldasin ma ettevaatlikult oma olukorda.
„Ärge saage minust valesti aru,” kiirustas lehemüüja ütlema, „aga kui te tõesti pole veel … see on ju lausa uskumatu! Ma pean silmas, et siit käib sageli keegi mööda, terve linn on täis agentuure, filmimehi, teletegelasi, need rõõmustavad alati vihje üle, uue näo üle. Ja kui teil kaarti pole – ma pean silmas, et kuidas ma teid siis kätte saan? On teil telefon? Meil?”
„Ee…”
„Või kus te elate?”
Sellega tabas ta tõesti valusat kohta. Teiselt poolt paistis, et tal pole midagi autut mõttes. Ma otsustasin riskida.
„See korteri asi on praegusel ajal veidi … kuidas ma peaksin ütlema… selgusetu…”
„Nojah, või on teil ehk sõbratar, kelle juures te elate?”
Viivu jooksul mõtlesin ma Eva peale. Kus küll tema võis olla?
„Ei,” pomisesin ma harjumatult lööduna, „südamedaami ei ole. Enam.”
„Oo,” ütles lehemüüja, „mõistan. See on vist alles õige värske lugu.”
„Jah,” tunnistasin ma, „see kõik siin on … minu jaoks õige värske.”
„Viimasel ajal asjad enam ei sujunud, mis?”
„See peab paika,” noogutasin ma, „Steineri (Felix Steiner (1896-1966) Waffen-SS kindral, andis end mais 1945 ameeriklastele vangi.) grupi rünnak jäi andestamatul moel ära.”
Ta vaatas mulle hämmeldunult otsa: „Ma pidasin teie sõbratari silmas. Kes süüdi oli?”
„Ma ei tea,” tunnistasin ma, „lõppude lõpuks küllap Churchill.”
Ta naeris. Siis silmitses ta mind pikemat aega mõtlikult.
„Teie suhtumine meeldib mulle. Pange tähele, ma teen teile ühe ettepaneku.”
„Ettepaneku?”
„Ma ei tea, mis nõudmised teil on. Aga kui te midagi erilist ei vaja, siis võite korra või paar siin ööbida.”
„Siin?” Ma vaatasin kioskis ringi.
„Kas võite endale Adloni hotelli lubada?”
Tal oli õigus. Ma langetasin pilgu.
„Te näete, et ma olen praktiliselt rahata…” tunnistasin ma.
„No vot. Ja pole siis ime, et te vaatamata oma oskustele ei söanda avalikkuse ette astuda. Te ei tohiks ennast peita.”
„Ma ei peitnud ennast!” protesteerisin ma. „Põhjuseks oli pommisadu!”
„Jajah,” rehmas ta, „niisiis veelkord: te jääte päevaks-paariks siia ja ma teen oma ühe või teise kundega juttu. Eile saabus uus Theater heute ja siis ka üks nendest filmiajakirjadest, seda tulevad nad nüüd riburadamisi ostma. Ehk meil näkkab. Ausalt, tegelikult ei pea te isegi midagi oskama, ainuüksi mundri olete ju superhästi järele teinud…”
„Kas see tähendab, et ma jään nüüd siia?”
„Esialgu. Päevasel ajal püsite minu juures, kui keegi tuleb, saan teid kohe esitleda. Ja kui keegi ei tule, siis on vähemalt mul endal lõbus. Või on teil kuskil mõni muu ulualune?”
„Ei,” ohkasin ma, „see tähendab, kui välja arvata Führerbunker…”
Ta naeris. Siis vakatas.
„Öelge, ega te siin mul ometi kioskit tühjaks ei tee?”
Ma vaatsin talle nördinult otsa. „Kas ma näen välja nagu kurjategija?”
Ta silmitses mind. „Te näete välja nagu Adolf Hitler.”
„Täpselt nii,” ütlesin mina.

Lingid:
https://kultuur.err.ee/1086309/21-sajandi-50-olulist-romaani-richard-powers-ja-timur-vermes

https://arvamus.postimees.ee/2659316/hitler-on-tagasi-ehk-kas-rahvas-valib-idioote

Hitler pole ju kunagi ära olnudki!

https://arhiiv.err.ee/vaata/loos-on-asju-timur-vermes-quot-ta-on-tagasi-quot/same-series

https://arhiiv.err.ee/seeria/jarjejutt-timur-vermes-ta-on-tagasi/lavastuslik/69

https://www.sueddeutsche.de/kultur/bestseller-roman-er-ist-wieder-da-ha-ha-hitler-1.1568685

https://taz.de/Timur-Vermes-Satire-Er-ist-wieder-da/!5070624/

Püsiviide Lisa kommentaar